– Sa oled minu oma, lausus Artjom põdrale, enne kui talle pussi kõrri vajutas. – Aga pea meeles. Ka mina olen sinu oma.
Põdra pilk ei pöördunud Artjomilt kõrvale, ent klaasistus, kui veri hakkas lumehange purskama.
See klaasistus, seejärel tuhmus. Seejärel lakkas olemast.
Artjom pesi käed lumes puhtaks.
– Anna mulle andeks, ütles Artjom põdrale, lõikas tal pea otsast ja riputas talle kaela nahkrihma küljes rippuva tuhmjaskuldse ehte. Ehe kujutas viljapeadest vanikut, mille keskelt kerkisid sirp ja vasar, taamal paistis minaretti meenutav kuppel.
Artjom asetas põdra pea puujuurele; ilma peata rümpa oli kergem kanda.
– Anna ka sina mulle andeks, sest nüüd ma saan sinuks, ütles põdra pea Artjomile.
Artjom teadis, et põder räägib tõtt.
Nähtamatu eesriie nende vahel oli katki kärisenud.
FIRENZE
San Marco kloostri prior vend Girolamo Savonarola usaldas ainult iseennast ja Jumalat, seetõttu oli tal juba ärgates paha tuju.
Linnaelanikke ta ei usaldanud.
Ta kustutas oma une ja janu jääkülma veega.
Vesi oli loomade varjualuse all punsunud künas. Veepinda reostasid klirisevad rohukõrred, lambad olid vastu hommikut härmas rohtu söönud ja tulnud künast jooma, poetanud rohukõrred suust selgesse vette.
Kõikjal valitses korralagedus ja inimene polnud lambast targem, seda oli Girolamo Savonarola juba ammu märganud.
Inimese tahtmised olid lamba omadest keerukamad, kuid sama lühinägelikud. Sama tühised.
Lammas tahtis rohtu, vett, paaritumist, otsis teiste lammaste juurest kaitset.
Inimene tahtis kõike sedasama, ja pealekauba kulda.
Jumal ja Girolamo Savonarola ei saanud aru, kust see kullahimu pärit oli.
Muidugi oli see seotud õunte, naise ja maoga. See oli seotud puuga, mille andidega inimesel asja polnud.
Aga metall. Külm ja tuhm, maa alt kaevatud. See ajas inimesed hulluks.
See sundis inimest inimese ette põlvitama, meest mehe ette, naist mehe ette, meest naise ette.
See pani inimesed öösiti tantsu lööma. See ühendas valedes sängides liha lihaga.
See maalis pilte, kasinalt kaetud rindu, unelevaid nägusid ja paika
seatud kehi, mis tegelikult koosnesid verest, süljest ja limast. Mädaõuna pakkus madu naisele ja naine mehele neil Firenze paistes päevil.
Piazza della Signorial oli tuli juba süütatud. See nilpsas aplalt halge.
Fanciulli-velled hoidsid vaos linnaelanikke, kes suure õhinaga tahtsid alles hoogu võtvale tulele oma mööbliesemete, mängukaartide ja õlimaalidega läheneda.
Leekide liiga tormakas toitmine võinuks arglikult hubiseva tule lämmatada.
Girolamo Savonarola seisis kaarestikus samba taga. Ta tahtis olla rahus, veel hetke.
Sandro Botticelli märkas teda ja viipas kaugelt käega. Girolamo tõmbas kapuutsi rohkem näo ette.
Sandro jalgade ees paistis olevat kaks maali. Õhukestes riietes ja paljaste rindadega naised olid keeratud väljaku poole; Sandro ei tahtnud oma pattu varjata.
Ja õige pea pidi patt võimsa puhastustulena lõõmama hakkama. Sellest tuleriidast pidi saama patukahetsuse ja puhastumise lõõsk ning tema suits ulatuma taevani.
Suits teeb Jumala meele härdaks, kindlasti teeb, nii nagu linnaelanike puhas patuteadlikkus oli teinud meele härdaks ka Prantsuse vägedel, kes kahetsevat linna hirmust ja lugupidamisest säästsid.
Soodoma naudingutes ja pattudes püherdanud linna põrmust pidi kerkima uus riik, mille valitsejaks on Kristus ise. Ja kes söandaks maa peale kerkiva Kristuse riigi vastu olla?
Sandro võttis ühe maali ühe, teise teise kaenla alla ja hakkas Girolamo poole tulema. Girolamo naeratas Sandrole napilt.
Ta otsustas kõnetada Sandro Botticellit tema ametliku nimega Alessandro. Ehk peletab see pabinas maalikunstniku eemale ja võimaldab Girolamol rahumeeli tuld silmitseda, keset väljaku kära palvesse jääda.
Ehk ilmub tulle Kristuse nägu, ehk võib läbi tuleriida müha kuulda Jumala sosinat.
Sandro näitas Girolamole maalid ette.
Kuidagi ei tahtnud vaibuda kuuldused, et Sandro naasis piltidel oma noorpõlvearmastuse Simonetta Vespucci, liiderliku naise, teise mehe seadusliku kaasa juurde.
See naine oli olnud ilus, ilus kui jumalanna, nagu Pallas Athena, kellena pööraselt armunud Sandro oli teda põlistanud, vaimolend, kevadgraatsia, läbipaistev nii ihult kui hingelt. See oli armunu pintsli alt valla pääsev jamps, lillest joobunud kimalase seosetu sumin.
– „Primaverat” sa siiski ei toonud, Alessandro?
Sandro Botticelli punastas.
– See pole ju enam minu oma, pole kunagi olnudki.
Girolamo muidugi teadis seda.
„Primavera” oli pulmakink liiderlikule naisele ja tema hädisele mehele.
Juba pulmas miilustasid Simonetta ümber lisaks Sandrole lodevad ja riivatud vennad Medicid, Lorenzo ja Giuliano.
Mehed ei miilusta naise ümber, kes selleks põhjust ei anna, mõistagi mitte.
Kui naine on hingelt puhas, on tema pilk pööratud sissepoole, hingevaikusse.
Lorenzo di Medici oli tellinud maali, Alessandro pannud maali sisse oma südame, ülendanud oma kiima objekti paljaste rindadega vaimolendiks.
Aga Simonettale pani käpa peale hoopis Giuliano di Medici.
Sarvekandjad hoidsid mesti, Simonettat ei hoidnud keegi.
Tema viis tõbi, vaid aasta pärast pulmi.
Jumal võttis noore abielunaise enda juurde, tegi temaga, mida tegi, otsustas noore langenu saatuse, nagu otsustas, see polnud kellegi asi.
Aga ainult hullusest silmanägemise kaotanu võis mitte näha hoiatust selles, et kauneim õis, mis polnud veel isegi õide puhkenud, närbus Jumala armust.
Või armutusest.
Ka see oli Jumala asi ja inimesele mõistetamatu.
Sandro hakkas oma maale välja vabandama, sealseid paljarinnalisi naisi ülevoolavalt kahetsema, Girolamo tüdis sellest peagi.
Girolamo nägi, et need olid visandid, väärtusetud visandid. Ja säärased kavatses Sandro Jumala ohvritulle heita, lunastada tühipaljaste veeringute eest oma koha igavikus.
– Jumal mõistab sinu maalide väärtust.
Sandro punastas taas, esmalt heameelest, siis piinlikkusest, kui mõistis, et Girolamo lause oli kahe teraga mõõk.
Girolamo tundis rahvasummas ära vürstinna Vasari.
Vürstinna oli üleni mustas, ta püüdis rahvasumma sulanduda, püüdis mitte sulanduda.
Tulelõõsa lahvatamist ootav rahvasumm ajas talle ilmselgelt hirmu peale, iseäranis fanciulli’d, kes olid kahtlemata ka tema palees käinud ja kes nüüd kannatamatult ja üksisilmi tulle vahtisid.
Tagatipuks oli vürstinnal külm.
Veebruarikuine päev oli külm, klaar ja armutu nagu Jumala silm, mis ülalt taevast Piazza della Signoria patust rahvast valvas.
Girolamo palus ähmis maalikunstnikult vabandust ja tõttas vürstinna Vasari juurde.
Vürstinnal oli kummaski käes kõrge küünlajalg.
Kuna vürstinna tahtis jätta alandlikku, parajal määral ka vaesepoolset muljet, seisid teenijatüdrukud kaugemal järide, peeglite, vetruvate tekkide ja sametkardinate keskel.
– Jumal rõõmustab täna teie hinge pärast, ütles Girolamo vürstinnale.
Vürstinna naeratas kergelt ja noogutas.
Ta kartis vend Savonarolat, tema alati palavikulise moega silmi, läbitungivat pilku ja kummalisi lauseid, millest ei saanud aru, oli ta päris prohvet või naeris sipelgate üle, kelle pesa ta oli ära lõhkunud ning kes paljastatult ja ähmispäi siia-sinna sibasid.
– Kui rikas annab ära kõik, mis tal on, süttib edevusest tuleriit, mille suits tõuseb kõrgele taevasse. Kui vaene annab ära kõik, mis tal on, on tuli väiksem, peaaegu nähtamatu. Kumb tuleriit Jumalale meelepärasem on?
– Ma ei oska vastata, vend Girolamo.
– Mina ka mitte, naeris Girolamo.
Vürstinnagi vedas suunurgad kõhklemisi kõrgemale.
– Ei ole inimese asi Jumala tegusid vaagida, ütles ta kõhklemisi.
Girolamo vaatas vürstinnat oma kummalist, hirmutavat naeratust naeratades, vaatas, kuni vürstinna põsenukid õhetama hakkasid.
– Loodetavasti on nende mõlema tuleriit ühtviisi väärtuslik, kuigi rikka tuleriit on rohkem nõudnud, või kuidas, küsis ta.
– Olen andnud kõik, mis mul on, vastas vürstinna segadusse sattudes.
– Just-just. Vaesel ei jää muud üle, rikas peab end kokku võtma.
– See on kindlasti tõsi.
– Ja seetõttu on vaene juba sünnilt õnnis.
Girolamo hakkas minema, nuhutas korraks suitsu ja keeras äkki vürstinna poole, nagu oleks talle midagi meelde tulnud.
– Kõik, mis teil on?
– Kuidas, palun?
– Te andsite kõik, mis teil on? Ja see teie kõik on siin?
Vürstinna sundis end värisemise kiuste vend Girolamole otsa vaatama.
– Mu majja jäid tööriistad ja igapäevaseks eluks vajalikud esemed.
Girolamo teadis, et vürstinna valetab.
Ja vürstinna teadis, et ta teab.
– Mõistagi, lausus Girolamo. – See on ju ainult edevuse tuleriit.
Leegid ulatusid juba katuste kõrgusele, klaar veebruarikuine õhk oli suitsust ja patukahetsejate kähedatest palvetest paks. ... sicut et nos dimittimus debitoribus nostris et ne nos inducas in tentationem sed libera nos a malo ...
Näha oli isegi paljaid selgi, noored mungad piitsutasid end pakase käes, tõusid valust kikivarvule, kui piits selga tabas, karjusid kirvendavast kahetsusest kimeda häälega.
Vend Girolamo jutlustas valju häälega, kuid hääl uppus tules lõhenevate puude paugatustesse, halamise ja paternosterite lärmi.
Vend Girolamo oli teel taevasse, võib-olla põrgusse: suits keerles tema ümber jämedate rõngastena, varjas ta sootuks, mähkus tema pea ja õlgade ümber, ja viivuks jäi mulje, nagu oleks ta maa alla vajutatud. Siis mähkus see tema jalgade ümber, nagu oleksid nähtamatud käed teda maast taeva poole tõstnud.
Kusagil hirnahtas hobune ja kusagil kires kukk, keset päeva.
Patukahetsejate nutt summutas vend Girolamo hääle, kohkvel siga jooksis mööda väljakut, ja temagi kiunus surmapiinades, kuigi kahetseda polnud tal ju midagi.
Mõnest piitsahaavast voolas juba verd, see hangus pakase tõttu õige pea ja selle lõhn segunes suitsu, ila, märgade ja halvasti pestud riietega.
See oli vaesuse lõhn, ja vürstinna Vasari üritas villast rätikut vargsi suu ees hoida.
Ta kartis siin kõike, poolkiilaid koeri, kes veidrast meeleolust erutatuna häbitult paaritusid, sante ja kerjuseid, kes tõugeldes tule poole sooja trügisid, endamisi märatsevaid munki.
Ja ennekõike kartis ta seda puhast viha, millega teda ja temasuguseid vaatasid kerjused, sandid, teenijarahvas, kõik vaesed ja viletsad, nii need, kel polnud oma viletsuses mingit süüd, kui ka need, kes olid oma vaesuse ise valinud.
Vürstinna heitis oma küünlajalad tulle ja andis teenijarahvale pilguga märku.
Tuli neelas järid, peeglilaua, paar väärtusetut õlimaali, kulunud sameti.
Need suitsesid abitult kahetsuslõõmas.
See kõik oli pöörane, inetu ja imelik.
Elu meelemõistus ja ilu sõitsid raske vankriga kuristikku.
Vürstinna Vasari uskus, et varsti, juba õige pea, taipab ka keegi teine peale tema enese, et selle korralageduse, viha ja kättemaksuhimu liivale ei saa kerkida Kristuse valitsetavat riiki.
Muidugi kahetses ka vürstinna, kahetses kõiksugu asju.
Ta meenutas igal viimasel kui õhtul päeva jooksul tehtud patte, rüütas need sõnadesse ja õppis laused patutunnistuseks pähe.
Ponte Vecchiol vahetasin pilke kohtunik Uzili poja seltskonnaga ühinenud tumedasilmse noormehega. Ta ei ole siit linnast, kui just mitte Oltrarnost, ma ei mäleta, et oleksin teda varem näinud. Tema pilk äratas minus huvi, ma poleks tohtinud. Karistuseks naeris minu
üle sealiha müüv Ponte Vecchio lihunik, ta oli seda pilguvahetust märganud, häbenen, häbenen, häbenen.
Õhtul mängisin lohakalt, olin väsinud ja ärritunud, mu mees noomis mind, sest õhtusöögikülaliste seas olid tema Orvieto nõod vürstid Giovanni ja Lucas Massi, kellest Giovanni naine Aurora on vürtsikaupmehe tütar ja isegi mitte ilus. Vastasin oma mehe etteheidetele sobimatult, aga kui külalised olid lahkunud, palusin vabandust ainult oma klavikordilt, sest ta nägi nii nukker välja.
Meie kutsar, kel on pentsik nimi Popo, väitis, et kerjus, kes karjus Piazza del Duomol kurbliku häälega, et tal puuduvad mõlemad käed, pole sugugi kätetu, vaid hoiab haleduse äratamiseks oma käsi hõlsti all, kuid see kerjus jooksis korraks hobuste kõrval ja tõstis oma käeköndid õhku, need lõppesid umbkaudu küünarnukkide kohal.
Aga Popo ei peatunud ikkagi ja ma ei sundinud teda hobuseid ümber pöörama, vaid tundsin kergendust, sest need köndid nägid kohutavad välja ja kerjuse ümber ringlesid kärbsed. Kahetsen oma kalki südant.
Igal reedel kohtus vürstinna Vasari Basilica de Santo Spiritos oma pihiisa vend Abramoga, põlvitas pihitoolile ja luges pähe õpitud ülestunnistused monotoonse häälega ette.
Vend Abramo varjas hoolikalt haigutust, hoidus pihtijat takka kiirustamast ja tundis alati kergendust, kui see väike kentsakas vürstinna võlvkäigu hämarusse kadus, olles esmalt veendunud, et sai patukahetsuseks määratud ülesandest õigesti aru.
Vürstinna teadis, et tema patud pole suured ega ka eriti huvitavad.
Tema patud ei sulgeks tema eest igaviku väravat, arvatavasti mitte.
Aga kas tema teenetest ja patuteadlikkusest viimsel kohtupäeval ikka piisab?
See küsimus turgatas talle aeg-ajalt pähe, aga tavaliselt lükkas ta selle hilisema mõtteaine hulka.
Liiatigi oli tal üks plaan.
Ta oli otsustanud leseks jäämise korral oma varandusest loobuda.
Kiiret sellega polnud, vürst Vasari sõi hea isuga, naeris, armastas veini ja jäi kergesti purju, lärmas, vehkis kätega, võttis tüli üles ja leebus kiiresti. Surm ei paistnud teda kimbutavat, küllap veel kaua aega mitte.
Lesestumise järel kavatses vürstinna kloostrivaikusse taanduda, palvetada ning alandlik ja kuulekas olla. Ta kavatses palvetada ka vürsti eest, tuliselt, paluda halastust tema hingele, mis kindlasti pidi ärevalt ringi ekslema varjude maal, mis pidi tema mehisele ja maistesse rõõmudesse kiindunud loomusele veider ja hirmuäratav tunduma.
Lõõm juba vaibus, suitsu seest joonistus välja vend Girolamo, oli näha, kuidas ta otsmikult higi pühkis ja otsekui unest virgunult ringi vaatas.
Sulane oli vinguva sea kätte saanud ja sikutas seda nööripidi mööda väljakut edasi, siga ajas väsinult sõrad vastu.
Noor munk tõmbas kareda ürbi paljale seljale katteks peale ja krimpsutas valu pärast nägu, pisarad voolasid tema tahtest sõltumatult mööda põski alla lõuale.
Vürstinna oleks nagu kuulnud kõlksatust, kui jäätunud pisar väljakusillutist tabas.
Külm läks käredamaks.
Kerjused lähenesid tulele, kuid need, kel oli oma kodu olemas, hakkasid end minekule asutama.
Alussärgi väel värisev vana kerjus püüdis kepiga tulest välja õngitseda oma ürpi, mille ta oli üleüldisest ekstaasist joobunult patukahetsuse lõõska heitnud.
Sädemed lõid korraks selge taeva taustal tantsisklema ja kustusid siis.
Patukahetsuse tuleriit oli hakanud juba söestuma.
Vürstinna andis teenijarahvale pilguga märku, oli aeg lahkuda.