Phil Collins
OLEN VEEL ELUS AUTOBIOGRAAFIA
O L EN VEEL EL US : AUT O B I O GRAAF I A
iv
Te hoiate käes raamatut minu elust minu silmade läbi. See ei pruugi kattuda teiste asjaosaliste mälestusega, kuid nii mäletan möödunut mina. Olen elanud kogu elu uskumusega, et meil kõigil on omaenda erilised hetked, mida igaüks meist mäletab omamoodi või me ei mäleta neid üldse. Mõnikord võib mõni niisugune mälestus osutuda elu kujundavaks, olgugi et teised ei mäleta sellest suur midagi. PC
v
Originaali tiitel: Phil Collins Not Dead Yet: The Autobiography Tõlkinud Triin van Doorslaer Toimetanud Angela Aasamets Kujundanud Jan Garšnek Kõik õigused kaitstud © Philip Collins Limited (2016) Teose esmatrükk: “NOT DEAD YET: THE AUTOBIOGRAPHY”, Century, Cornerstone Publishing. Cornerstone Publishing kuulub Penguin Random House’i gruppi. © Tõlge eesti keelde Triin van Doorslaer ja Kirjastus Kunst, 2017 ISBN 978-9949-573-27-1 Trükitud trükikojas Tallinna Raamatutrükikoda www.kirjastuskunst.ee tellimused@kirjastuskunst.ee
Sisukord PROLOOG XI 1 1. EI UPU, VAID LAINETAN 1 2. RÄNDAMINE TEISTSUGUSE TRUMMI RÜTMIS 21 3. „TRUMMAR OTSIB BÄNDI; OLEMAS OMA PULGAD” 41 4. BALLAAD ALL THINGS MUST PASS 63 5. GENESISE GENEES 79 6. SINISEST KULDIST REBASE PEANI 93 2 7. LAMMAS HEIDAB PIKALI , LAULJA LASEB JALGA 109 8. PEREKONNAINIMENE, FRONTMAN 125 9. MÖIRGAV LAHUTUS 145 10. ÄSSA VÄÄRTUS 161 11. TERE, MUL ON ÜSNA KIIRE 179 12. TERE, MUL ON ÜSNA KIIRE II 197 13. LIVE AID3: MINU OSA TOIMUNUD ÄPARDUSTES 211 14. SUUR AJURÖÖV 225 15. AGA TEGELIKULT, RAHVAS 243 4 16. FAXGATE 261 1 Vihje Austraalia rokkbändile „Not Drowning, Waving“, tõlkes „Ei upu, lainetab“ (siin ja edaspidi tõlkija märkus). 2 Vihje Genesise kuuendale stuudioalbumile „The Lamb Lies Down on Broadway“, tõlkes „Lammas heidab Broadway’l pikali“. 3 13.07.1985 toimunud kontsert, millega koguti raha Etioopia näljahäda leevendamiseks. 4 Vihje abielule, mille Collins lõpetas faksi teel.
vii
Sisukord
17. TAXGATE 281 18. BIGBÄND, SUURED AHVID, SUUR ARMASTUS 291 19. HÜVASTIJÄTT SELLE KÕIGEGA 311 20. LÜLITA JÄLLE SISSE, LÜLITA JÄLLE VÄLJA 331 21. NÕUTUD RIIETUS: HULLUSÄRK 351 22. OLEN VEEL ELUS 373 TÄNUSÕNAD 387 FOTOD 389 REGISTER 393
O L EN VEEL EL US : AUT O B I O GRAAF I A
x
Proloog
Proloog Suurimad hitid ja purunenud tükid
M
a ei kuule midagi. Ükskõik kui väga ma kõrva lukust lahti raputada üritan, ei muutu mu paremas kõrvas midagi. Sorgin kõrva õrnalt vatipulgaga. Ma tean küll, et seda ei tohiks teha – kuulmekile on tundlik, eriti veel, kui see on pidanud taluma terve oma pika eluea trummimängu. Kuid ma olen meeleheitel. Mu parem kõrv on omadega läbi. Ja see on ometigi mu terve kõrv; vasak on nagunii juba ligi kümme aastat jamanud. Kas nüüd ongi kõik? Olen jäänud lõplikult kurdiks? Kujutage ette stseeni (nõrgema närvikavaga lugejad soovivad nüüd ehk kõrvale vaadata): olen duši all. On 2016. aasta märts ja ma olen oma kodus Miamis. Sel päeval ootab mind ees üks väga oluline esinemine – olen taas üle aasta laval, ent mis veelgi olulisem, tegemist on minu esimese tõelise avaliku esinemisega koos ühega mu poegadest, 14-aastase Nicholasega. Poiss mängib trummi ja vana laulab. Selline vähemalt oli plaan. Kuid lähme korraks ajas tagasi. 2014. aastal pandi alus Little Dreams USA-le, 2000. aastal Šveitsis minu ja mu endise naise Orianne’i poolt loodud heategevusfondi Ameerika harule. Little Dreams aitab tasuda muusika, kunsti või spordiga tegelevate laste kooli, treeningute või juhendamiste kulusid.
xi
O L EN VEEL EL US : AUT O B I O GRAAF I A
Selleks, et asjad USAs käima lükata ning koguda veidi raha, olime juba ammu planeerinud galakontserti 2014. aasta detsembris. Kuid vahepeal tabasid mind igasugu tervisehädad. Kontserdipäeval ei olnud ma võimeline laulma. Pidin helistama Orianne’ile, Nici ja just kümneseks saanud Matthew’ emale, ning teatama, et mu hääl on läinud ja ma ei saa esineda. Ma ei öelnud talle, et ka mu enesekindlus on läinud; lõppude lõpuks on oma eksnaisele helistades halbade uudiste rääkimise osas ka mingi piir. Eriti veel siis – võib-olla –, kui tegu on su kolmanda eksnaisega. Kuusteist kuud hiljem tuleb mul see asi heaks teha. 2016 ei tundu olevat mitte ainult nagu uus aasta, vaid ka mina tundun uuena – olen selleks kontserdiks valmis. Ma ei ole siiski valmis olema laval tervet kontserti, seega vajame külalis- või abiesinejaid. Kuid hoolimata teiste muusikalisest toetusest mõistan, et see sõu on peamiselt ikkagi … minu vedada. Selline olukord on mulle pärast 40 aastat edasitagasi turneetamist ning kolme aastakümmet üksteise järel ilmunud Genesise ja sooloalbumeid üsna tuttav. Mind on taas kord kirjutatud sisse stsenaariumisse, mis ei ole päris ainult mu enda koostatud. Aga ma ei saa jälle alt ära hüpata. Mitte juhul, kui tahan veel oma 66. sünnipäeva näha. Mõned mu pikaajalised muusikutest sõbrad ühinevad minuga Miamis proovideks, samuti Nic. Ta teab, et plaanime teha lugu „In The Air Tonight”, aga niipea, kui selgub, kui hea trummar temast saanud on, lisan miksile veel lugusid juurde: „Take Me Home”, „Easy Lover” ja „Against All Odds”. Proovid kulgevad suurepäraselt – Nic on parem kui mina temavanuselt. Nii nagu kõigi oma laste puhul – paisun isalikust uhkusest. Minu jaoks on julgustav, et mu hääl tundub olevat parem ja ka kõlab tugevamalt. Mingil hetkel ütleb aastaid minu kõrval seisnud kitarrist Daryl Stuermer: „Kas saaksin vokaali monitori?” See on hea märk – kehvalt kõlavat lauljat ei taha keegi monitori. Järgmisel hommikul, kontserdipäeva hommikul, olen duši all. Ja siis kaobki mu kõrvakuulmine. Kui ma ei kuule, ei saa ma kohe kindlasti laulda.
xii
Proloog
Valin ühe Miami arvukate ekspertarstide vastuvõtu numbri, mis on mul nüüdseks juba kiirvalimises. Tund aega hiljem olen juba protseduuride toas, kus kõrvaarst puhastab oma kaevandamisoskusi kasutades mu mõlemad kõrvad. Tohutu kergendustunne. Ma ei ole veel kurt. Tol õhtul Jackie Gleason Theatre’i laval mängime me lugusid „Another Day In Paradise”, „Against All Odds”, „In The Air Tonight”, „Easy Lover” ja „Take Me Home”. Õhtu on üliedukas, palju parem – ja palju lõbusam – kui ma olin osanud arvata. Pärast kontserti olen üksi oma garderoobis. Ma istun seal, kogudes seda kõike endasse, meenutades aplausi, mõeldes: „Olen sellest puudust tundnud.” Ja: „Nic on tõesti väga hea. Väga-väga hea.” Ma ei uskunud, et saan veel kunagi kogeda tunnet, mida tekitab hästi õnnestunud kontsert. Kui lõpetasin sooloturneedel käimise 2005. aastal, kontserdid Genesisega 2007. aastal ja oma stuudiokarjääri 2010. aastal, olin veendunud, et nüüd ongi kõik. Selleks ajaks olin ma mänginud lavadel, kirjutanud lugusid, esinenud ja lahutanud meelt pool sajandit. Muusika oli andnud mulle rohkem, kui olin iial osanud ette kujutada, kuid oli ka võtnud minult rohkem, kui olin iial osanud karta. Olin lõpetanud. Ja ometi, siin Miamis, märtsis 2016, leian end tegemas asju täiesti vastupidiselt varasemale. Muusika liidab mind mu laste Simoni, Nici ja Matti ja nende õe Joely’ga kokku, mitte ei lahuta meid enam. Kui mind miski veel kunagi jalule peaks ajama, siis on see musitseerimine koos oma lastega. Ka miljardi dollarine palgatšekk ei meelitaks mind tagasi Genesisega esinema. Kuid võimalus esineda koos oma pojaga – miks mitte. Ent enne, kui liigume edasi, peame liikuma tagasi. Seega, kuidas ma sattusin siia, ja miks ma sattusin siia? See raamat on minu tõde olnust. Asjadest, mis juhtusid, asjadest, mida ei juhtunud. Kellegi peale ei näidata näpuga, kuid selgeks saab räägitud nii mõnigi valearusaam. Kui läksin tagasi, et vaadata oma minevikku, siis seal oli kohe väga mitmeid üllatusi. Näiteks see, kui palju ma tööd olen teinud. Juhul, kui te mäletate 1970. aastaid, on siiski üsna kindel, et te ei olnud nii paljudel Genesise turneedel kui mina, Tony Banks, Peter Gabriel, Steve Hackett ja Mike Rutherford.
xiii
O L EN VEEL EL US : AUT O B I O GRAAF I A
Ja juhul, kui te mäletate 80-ndaid, siis ma vabandan enda ja Live Aid’i pärast. On aasta 2016 ja me oleme kaotanud nii mõnegi kaasteelise, seega on mul olnud põhjust mõtiskleda oma surelikkuse ja oma nõrkuste üle. Kuid tänu oma lastele olen pidanud mõtlema ka oma tuleviku üle. Ma ei ole veel kurt. Ma olen veel elus. Need ei ole minu jaoks võõrad emotsioonid. Surm tabas mind raskelt, kui lahkus minu isa, seda hetkel, mil tema hipist poja otsus loobuda elukindlustaja karjäärist muusikuelu kasuks, oli just hakanud esimesi vilju kandma. Sama ootamatult tabas mind Keith Mooni ja John Bonhami lahkumine vaid kaheaastase vahega, mõlemad olid 32 aastased. Ma austasin neid tõeliselt. Mõtlesin tol ajal: „Need mehed jäävad siia igaveseks. Nad on surematud. Nad on trummarid.” Minu nimi on Phil Collins ja ma olen trummar ja ma tean, et ma ei ole surematu. See on minu lugu.
xiv
O L EN VEEL EL US : AUT O B I O GRAAF I A
xvi
E I U P U , V A ID L A I N E T A N
1
EI UPU, VAID LAINETAN Ehk: minu algustest, minu lapsepõlvest ja sellest, kuidas minu suhted isaga olid veidi muutlikud
M
e arvame, et ema ja isa teavad kõike. Kuid tegelikult nad lihtsalt leiutavad käigu pealt. Iga päev, esinedes, lenneldes, tehes vaprat – vahel petlikult – nägu. Ma kahtlustasin seda kogu oma lapsepõlve, ent kinnituse sain alles täiskasvanuna, ja sedagi väikese abiga teistpoolsusest. Ühel hallil sügisõhtul 1977 külastan ma selgeltnägijat. Ta elab Londoni kesklinnas, Victorias, Buckinghami palee kahtlase tagakülje lähedal. Ühe kõrghoone ülemises korteris. Tegemist ei ole küll mustlase karavaniga, aga küllap tähendab see seda, et ta on taevale lähemale. Ma ei usu eriti hingedesse – see usk tekib alles palju-palju hiljem ja on pigem sõltuvus kui usk – kuid minu naine Andy on sedasorti kalduvustega. Ka minu emale ei ole Ouija laud võõras. Minu lapsepõlvekodus Londoni läänepoolses eeslinnas nautisid minu ema, vanaema ja tädi koos minu nn onude Regi ja Leniga viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel õhtuid, mille käigus kutsuti teispoolsusest välja kalleid kadunukesi. Aga parem see, kui kasinad mustvalged pakkumised, mida edastab uudisliku teleri võbelev pilt.
1
O L EN VEEL EL US : AUT O B I O GRAAF I A
Põhjus, miks mina ja Andy toda kõrgustes elavat madame Arcatit külastame, on üleannetu koer. Benil, meie imeilusal bokseril, on komme vedada meie voodi alt laiali seal hoiul olevaid elektrisoojendusega tekke. Oleme hoidnud neid tekke oma lastele – viieaastasele Joelyle ja üheaastasele Simonile – ajaks, mil nad lõpetavad voodimärgamise ja soovivad ehk veidi rohkem sooja. Ma ei mõelnud muidugi sellele, et kokkuvolditud elektrisoojendusega tekid ei pruugigi pakkuda lihtsalt mõnusalt sooja voodit; kokkumurtud küttetraat võib minna katki ja tekk võib süttida põlema. Võib-olla Ben teadis seda. Andy aga jõuab veendumusele, et tegemist on Beni õhtuseid rituaale mõjutavate üleloomulike jõududega. Ben ei ole küll ilmselt selgeltnägija, kuid Andy arvates on siin päris kindlasti midagi, millest meie, inimesed, aru ei saa. Elan sel ajal täiesti pööraselt kiiret elu, turneetan Genesisega – just oli ilmunud meie album „Wind & Wuthering” ja olen alles väga hiljuti võtnud üle lauljarolli Peter Gabrielilt. Olen seetõttu abikaasa ja isa, kes on sageli ära, ja tunnen pidevat survet koduste ja perekondlike asjade pärast Niisiis, me läheme selgeltnägija juurde. Kärarikkasse Victoria linnaossa, sõidame liftiga kortermaja ülakorrusele, helistame uksekella, ajame paar sõna juttu proua abikaasaga, kes vaatab „Coronation Streeti”. Miski ei saaks olla vähem spirituaalne. Lõpuks ajab mees end teleka eest püsti ja noogutab mulle: „Ta võtab teid nüüd vastu…” Väga tavapärase koduperenaise välimusega selgeltnägija konutab väikese laua taga. Näha ei ole ühtegi viidet ebamaisele. Naine näeb tegelikult välja täiesti normaalne. See häirib mind ja tunnen suurt pettumust, minu skeptitsismi tabab täiel kiirusel segadustunne ning muutun õige pisut pahuraks. Nagu “Muutuste raamat“ ehk «Yijing» Andyle juba öelnud on, pärineb koera häiriv aura just minu perekonna poolelt. Tõmban lühikese kõrre ja sisenen üleloomulikkuse maailma. Kokkusurutud hammaste vahelt räägin selgeltnägijale Beni öistest veidrustest. Naine noogutab raskelt, suleb silmad, ootab ühe tähendusrikka hetke ja vastab siis lõpuks: „See on teie isa.” „Kuidas palun?”
2
E I U P U , V A ID L A I N E T A N
„Jah, see on teie isa ja ta tahab, et te saaksite endale mõned asjad: tema kella, tema rahakoti, perekonna kriketikurika. Kas te soovite, et palun tema hingel teiega enda kaudu rääkida? Siis saaksite kuulda tema häält. Ehkki mõnikord ei taha hinged pärast enam lahkuda ja see on veidi ebamugav.” Turtsun vastuseks „ei”. Suhtlemine isaga ei olnud juba tema eluajal kõige edukam. Rääkida temaga nüüd, ligi viis aastat pärast seda, kui ta 1972. aasta jõulude ajal suri, keskealise koduperenaise kaudu Londoni südames asuva kõrge kortermaja segadusttekitavalt üksluises koduses miljöös, oleks olnud lihtsalt kummaline. „Noh, ta ütleb, et te võiksite viia emale lilli ja öelda, et tal on kahju.” 26-aastase ratsionaalse ja jalad-maas-inimesena – olen ju ikkagi trummar – oleksin pidanud suhtuma sellesse kõigesse muidugi kui suurde jamasse. Kuid tuleb siiski tunnistada, et meie koera komme vedada voodi alt välja elektrisoojendusega tekke, oli käitumine, mis ei tundunud päris maiselt juhitud tegevusena. Pealegi oli madame Arcati öelnud asju, mida ta ei saanud kohe kuidagi teada, vähemalt mitte seda kriketikurika asja. Nimetatud kriketikurikas oli olnud Collinsi klanni üsna kasinas spordivarustuses nii kaua, kui ma mäletada suudan. Väljaspool perekonda ei olnud kedagi, kes võinuks kurikast midagi teada. Ma ei julge öelda, et olen selles täiesti veendunud, kuid olukord oli siiski huvipakkuv. Lahkume Andyga hauataguse elu eesruumist ja siseneme taas pärismaailma. Tagasi kindlal pinnal, teatan Andyle ühe uudise. Ta vaatab mind äärmiselt ühemõttelise pilguga: „Ma ju ütlesin sulle.” Järgmisel päeval helistan emale ja räägin talle eelmisel õhtul toimunust. Ta on muretult hingestatud ja teda ei üllata ei isa teade ega selle meedium. „Olen kindel, et ta palus sul tuua mulle lilli,” ütleb ema, poolenisti naerdes, poolenisti röhitsedes. Ja ta räägib mulle ära kogu loo. Minu isa, Greville Philip Austin Collins ei olnud mu emale June Winifred Collinsile (neiupõlvenimega Strange) truu abikaasa. Isa alustas tööd 19-aastasena ja töötas kogu oma elu, nii nagu oli töötanud ka tema isa, Londoni City’s
3
O L EN VEEL EL US : AUT O B I O GRAAF I A
London Assurance Company juures. Kõvakübaraga Grev kasutas ära oma rutiinset, üheksast viieni tööd ning äärelinna ja kesklinna vahet pendeldaja elu ning tal oli salasuhe ühe neiuga kontorist. Isa ei tundunud just mingi erilise südametemurdja või naistemehena. Ta oli keskkohast pisut paisunud ja tema lendurivuntsidele lisas vürtsi ebaühtlane juuksepahmakas. Mina olen pärinud oma välimuse selgelt emalt. Ent ilmselt oli tagasihoidliku kindlustustöötaja maski taga peidus midagi, mis meenutas rohkem nagu Lothariot. Ema räägib mulle ühest konkreetsest juhtumist. Mänguasjapoes, mida ema ühe peresõbra jaoks juhatas, töötas Alma Cole’i nimeline kena naisterahvas. Alma oli pärit Põhja-Inglismaalt ja ta rääkis kõigest alati toonil, nagu oleks tegemist vandenõuga. Nad olid emaga lähedased sõbrannad ja ühel päeval niutsus pisut rahuolematu Alma: „Ma nägin sind laupäeval koos Greviga autos, aga sa ei lehvitanud mulle vastu.” „Ma ei olnud temaga laupäeval autos!” Kaassõitja autos oli ilmselgelt isa armuke, kelle isa oli viinud meie musta Austin A35-ga romantilisele lõbusõidule. Nüüd, pea viis aastat pärast isa surma, on mul hea meel, et ema mind sellisel moel usaldab, kuid samas ajab ülestunnistus mind ka vihale ja teeb nukraks. Ma tean nüüd, et ehkki mu vanemad ei lahutanud oma abielu, oli isa tähelepanu mujale liikumise tõttu – et väljenduda kenasti – üsna haledas seisus. Isa truudusetus oli minu jaoks väga suur üllatus. Aga see on ka arusaadav. Olin sel ajal alles noor poiss ja minule tundusid mu vanemad meeletult õnnelikena. Kodune elu paistis normaalse ja üsna rahulikuna. Täpsemalt öeldes, lihtsana. Minu meelest armastasid ema ja isa teineteist õnnelikult kogu oma pika abieluaja. Ent mina olen meie pere pesamuna, pea seitse aastat noorem oma õest Carole’ist ja üheksa aastat noorem oma vennast Clive’ist. Täiskasvanuid puudutav läks minust lihtsalt mööda. Mõtiskledes kuuldu üle nüüd, 1977. aasta õhtul, tundub mulle, et võin aimata rahulolematuse allhoovuseid kodus – midagi, mida ma lapsepõlves
4
E I U P U , V A ID L A I N E T A N
sugugi ei märganud. Nojah, võib-olla oli üheks märgiks siiski mu enda vesi; olin nimelt piinlikult kõrge vanuseni voodimärgaja. Kui ma hiljem selle maad jalge all värisema pannud uudise Clive’ile edastan, on ta minuga üdini aus. Aga need ootamatud pikad jalutuskäigud, mida tegin oma õe-vennaga? Need laisad, udused lonkimised koos õe ja vennaga mööda Hounslow Heathi sõjajärgsete ridamajadega palistatud tänavaid? Tegemist polnud just tingimata tavapärase viiekümnendate lõpu, kuuekümnendate aastate alguse ebamääraselt rõõmsameelse Inglise äärelinna lapsepõlvega. Tegelikult oli mind minu enda teadmata tehtud kaasosaliseks mõrade peitmises. Mul on praegugi veel raske leppida teadmisega, et mu isa suhtus oma abielutõotusesse nii vastutustundetult. Ma ei suuda mõista seda, kui hoolimatult ta suhtus ema tunnetesse. Ja kui keegi tahaks nüüd ütelda: „Kas ei kõla see, Collins, sinu suust veidi silmakirjalikult?”, siis olgu öeldud, et olen nõus. Minu jaoks on suur pettumus, et olen olnud abielus kolm korda. Veelgi suurem pettumus on aga see, et olen kolm korda lahutanud. Palju vähem häirib mind asjaolu, et lahutused viisid kokkulepeteni, millega kohustusin maksma oma eks-kaasadele 42 miljonit naela. Samuti ei häiri mind, et nendest summadest räägiti palju ja et need on avalikkusele suurelt teada. Praegusel ajal ei ole enam mitte miski kellegi eraasi. Paljuski tänu internetile. Ehkki kolm lahutust võivad jätta mulje, nagu suhtuksin ma kogu abielu mõttesse kergekäeliselt, siis tegelikult ei ole miski kaugem tõest. Olen romantik, kes usub ja loodab, et abieluliit on miski, mida tuleb pidada kalliks ja hoida. Kõigest hoolimata näitab minu lahutustetrio selgelt õnneliku kooseksisteerimise läbikukkumist ja oskamatust mõista oma partnereid. Mis omakorda viitab perekonnaks saamise ja perekonnaks jäämise läbikukkumisele. Aastakümnete jooksul olen igati püüdnud panna oma elu – nii isikliku kui ka tööelu – käima nagu kellavärk, kuid liiga sageli olen pidanud tunnistama, et minu n-ö parim ei ole olnud piisavalt hea.
5