Nukumaja by Apollo Raamatud

J . M . I l v e s

NUKUMAJA

P RO L O O G

Surnud tüdruk lamab oma voodis, pidžaama seljas. Teda on sinna sätitud. Juuksed on kenasti korras, käed risti rinnal. Toas on umbne ja hämar, kardinad on ees. Õhus on midagi lastetuppa sobimatut, midagi magusat ja torkivat. Kõik mu instinktid karjuvad, et ma toast välja läheksin, aga seda ei saa. Põgenemine võrduks lahkumisavaldusega. Astun voodi juurde ja kükitan. Lõhn on nüüd tugevam. Ja juba annavad tunda esimesed sümptomid, olingi neid oodanud. Süda peksab ohjeldamatult, suu kuivab ja käed värisevad. Tundub, nagu läheks asi iga korraga üha hullemaks. Kui mul on õnne, ei näe seda keegi ja tulen ka seekord toime. Sulen hetkeks silmad. Viimastel kuudel olen hakanud mõtlema, et inimloomuse kõige koledama poolega kohtumine on nagu radioaktiivse kiirguse kätte jäämine. Olen oma tööaastate jooksul saanud nii suure doosi, et selle tagajärjed hakkavad välja paistma. Iga korra järel olen natuke nõrgem, natuke rõõmutum. Üha sagedamini tundub, nagu ohverdaksin ennast mõttetult. Maailm näib kappavat hetk-hetkelt süveneva pimeduse poole ja minu tegudel pole sellele vähimatki mõju. Kõige halvem on see, et peale enda toon ohvriks ka oma pere. Neelatan ja vaatan tüdrukut tunnetele maad andmata, kaitsetult. Lasen detailidel endasse valguda. Järeldused tulevad sundimata. 5

Silmad jämeda niidiga kinni õmmeldud, suu samuti. Pisted on kahvatul nahal lühikeste mustade kaldkriipsudena. Töö on täpne, nagu õmblusmasinaga tikitud. Verd suurt ei olegi. Miks? Võib-olla tehti õmmeldavale alale tuimestus, see takistab verejooksu. Kurjategija on ilmselgelt psühhootiline, aga meditsiini tunneb. Meditsiiniõde? Arst? Heidan pilgu tüdruku kõrvadele. Neisse on surutud vahatropid ja troppidesse nõelad. Vaatepilt on arulage. Kõik, mis on lapsega tehtud, on neurootiliselt hoolikas ja ülitäpne – mingil väärastunud moel isegi armastav –, aga absoluutselt arutu. Nüüd ründavad sümptomid täie jõuga, tugevamini kui kunagi varem. Tunnen, et lämbun. Enesetunne on irreaalne, nagu hakkaksin kukkuma põhjatusse pimedusse. Tuleb tõusta. Teen paar ebakindlat sammu õhuaknani ja kisun selle lahti. Keegi pärib, kas minuga on kõik korras. Hääl kostab kaugelt, tundub, nagu oleksin vee all. Hoian aknaraamist kinni ja ahmin kopsudesse värsket õhku. Ma ei tea, kui kaua aega mööda läheb. Võib-olla minut, võibolla viis. Tasapisi annab hoog järele ja hakkan aru saama, mis mu ümber toimub. Toas kolistab kolleege ja mundrikandjaid. Minult küsitakse, mida tuleks otsida, maja on juba läbi kammitud. Käsin kõigil minema tõmmata ja mitte segada. Tuba tühjeneb kiiresti. Olukord on selline: tüdruku isa on kätte saadud ja kahtluse alt vaba. Ema seevastu on kadunud ja teda peetaksegi teo toimepanijaks. Ma ei usu seda hetkekski, nii on lihtsalt mugav arvata. Mitte miski ema taustas ja eelmiste päevade käitumises ei viita sellele. Pühin otsaesiselt külma higi, lähen tagasi voodi juurde ja otsin pilguga uusi detaile. Laual foto vanematest koos tütrega. Emal pruunid juuksed ja sinised silmad, isal samuti. Tüdrukul pruunid silmad ja heledad 6

juuksed. Lapsendatud? Voodi kohal seinal on joonistused. Teipi on palju, pildid on viltu. Tüdruk on need ise seinale pannud. Kõige uuem joonistus on teibitud üle teiste, sellel naeratab heledate juustega naine. Ta seisab väikeses toas, kuhu viib pikk trepp. Toas aken ja voodi. Vaatan tüdrukut viimast korda. Ta ei näe, ei kuule, ei räägi. Miski klõpsab paika. Lähen uksele ja käsutan mundrikandjad pööningule. Kõlab kolinat. Hüütakse, et pööningukamber on tühi. Seal on ainult voodi ja pere au pair’i asjad. Käsin meestel edasi otsida. Seal on midagi, ma tean. Kostab vandumist, siis hakatakse mööblit nihutama ja seinu taskulambipäraga läbi koputama. Võtan otsingute ajal kõik veel korra läbi. Minu järeldus tundub hetk-hetkelt kindlamana. Kurjategija on ema. Mitte see, kes on fotol, vaid bioloogiline ema, heledate juustega naine. Au pair. Ta on tahtnud pääseda tüdruku ligi ega ole suutnud tõde oma lapse eest varjata. Hoidjatädi on hoopis ema. Aga nüüd ei saa tüdruk seda enam kellelegi paljastada. Ema on ikka veel majas, ta pole suutnud tüdrukut jätta. Ta ju armastab teda – oma hullumeelsel moel – üle kõige. Ta on ohverdanud oma lapse. Kui mõte on korra juba peast läbi käinud, ei suuda ma seda enam minema peletada. See tuleb lähedale. Samal hetkel kostab laepealselt hääli. Koputamine lõpeb äkki. Järgneb erutatud jutt, pööningutiivas on miskit. Keegi. Ülakorrusele tormab mundrikandjaid juurde. Siis kõlab kinnipidamise hääli: jooksusamme, sõnelust, hoiatushüüdeid ja naise verdtarretav karjatus. Ja lõpuks vaikus.

Osakonna ukse taga peab seisatama. Uks on kui värav teise maailma, kus kõik on vaevalisem. Kõndimine, rääkimine, hingamine. Kõigel lasub raskus. See surub põhja, vaevu jaksab pead pinnal hoida. Klaasil on tuttavad teadaanded: külastusajad, meeldetuletus käte desinfitseerimise tähtsusest, hoiatus liikvel oleva kõhugripi kohta. Nüüd on keegi kinnitanud klaasile veel kaks punast jõulupäkapikku. Nurgad kahekorra, värv tumenenud, papil vanade teipide ja sinise tahvlinätsu jäljed. Aastakümne algul välja lõigatud. Käärid nürivõitu. Kasutatud eri kohtades ja erinevatel alustel. Ka küünla lähedal, sest ühe päkapiku mütsil on steariinipritsmed. Venitan aega, seda on paha tunnistada. Häbi on. „Tere,” ütleb keegi mu selja taga. See on tuttav medõde, kes läheb osakonda. Ta avab ukse ja hoiab seda mulle lahti. „Aitäh,” ütlen. „Toredad päkapikud.” „Küll need jõulud siia ka jõuavad,” naeratab õde minnes. Noogutan ja pistan käed antiseptiku pumba alla. Hõõrun ainet kätele ja hakkan mööda pikka, palatiustega ääristatud koridori minema. Näkku lööb tuttav külm, ventileeritud õhk. Selles on läbisegi puhastusvahendeid, haiglatoitu, ravimeid, linoleumi. Nende taga, kusagil sügavamal on inimlikumad lõhnad – need, mis annavad märku, et nummerdatud uste taga on inimesed. Mulle kõnnib vastu kaks õde, päkapikumütsid peas. Püüan nende naeratusele vastata, aga tulemus pole eriti veenev. Jõuan õige ukseni. Number kaheteistkümne taga on Pauliina. 9

Avan ettevaatlikult suure ukse ja astun sisse. Pumpan väikeses eesruumis kätele antiseptikut juurde, kuigi vanagi pole jõudnud veel ära kuivada. Palatis on sama igavene, rohekas hämarus mis varemgi. Päike ei paista aknasse kunagi ja ribakardinad on peaaegu suletud. Samal hetkel märkan Janinat. Ta istub toolil poolunes, ümber sinine haiglatekk. „Sa oled veel siin,” panen imeks. Janina virgub, tõstab sõrme huultele ja sosistab: „Ema magab.” „Oh pagan,” sosistan vastu, „sorry.” Pauliina liigutab ja köhib kurgu puhtaks. Lähen voodi juurde. Tunnen põsel Janina süüdistavat pilku. „Ema on veel mitu päeva väsinud,” ütleb ta. „See on normaalne. Rääkisin õega.” „See oli suur operatsioon. Ja pikk narkoos.” Vaatan Pauliinat. Nägu on ikka veel paistes, aga kindlasti vähem kui operatsioonile järgnenud päevadel. Ta ei tundu enam võõrana. Ümber pea on tugev side ja käeselja kanüüli läheb voolik. Praegu tilgutatakse ainult füsioloogilist lahust, ravimitega tehti paus. Pauliina teeb silmad lahti ja vaatab mind. „Tere,” ütleb ta käheda häälega. „Nad lasid su tulema.” Tahaksin Pauliina kätt pigistada, aga ei julge kanüüli puudutada. Ja teine käsi on teki all peidus. Pärast pisikest järelemõtlemist pigistan haigla tugisukas pahkluud. Siis pööran ringi ja ütlen Janinale: „Kas jalutada tahad? Võiksid alumise korruse automaadist limpsi tuua.” „Sulle või?” „Sulle.” Janina ei taha, ütleb, et on natuke aega tagasi puhkeruumis teed joonud. Pean üles tunnistama, et tegu oli salaplaaniga. Tahan oma naisega natuke aega omaette olla. 10

„Üsna vilets plaan,” nähvab Janina ja tõuseb toolilt. Ta jääb mu ette seisma ja sirutab käe minu poole, peopesa üles pööratud. Ma ei tea, mida see žest tähendab. Löön talle patsi. „Mis see veel oli?” „Madal viis.” Janina vangutab pead. „Vahel ma imestan, kuidas on võimalik, et sa keskkriminaalpolitseis töötad. Ega ma patsi tahtnud, vaid automaadi jaoks raha.” Kaevan jaki küljetaskust mõne mündi ja annan need talle. Pauliina ootab, kuni uks Janina järel sulgub. „Kas midagi on juhtunud?” küsib ta murelikult. Nüüd tuleb see välja öelda, hetk on õige. Sellest rääkimine on raskem, kui ma arvasin. Tunnen, kuidas mu pilk ringi rändab ja Pauliina mure aina kasvab. Tõmban tooli voodi kõrvale ja istun. Proovin sättida oma hääle muretuks, aga jutt, mis mu suust tuleb, on tihkelt tundeline. „Kas Janina oleks nõus koos meiega ära kolima?” „Kuhu?” „Kaugele.” Pauliina vaatab mind kaua. Mu silmad muudkui pilguvad ja pilguvad. „Siin on kuiv õhk,” ütlen, ja proovin naeratada. Pauliina tundub midagi taipavat. „Sa leidsid selle tüdruku.” See oli tõdemus, mitte küsimus. Pauliina on terane, terasem kui mõni mu kolleeg. Ta uurib mind veelgi tähelepanelikumalt. „Jälle sa ei taha rääkida. Sa võiksid tööasjadest rohkem rääkida, see teeks sulle head.” „Pole millestki rääkida.” 11

„Küll ma välja kannataksin,” ütleb Pauliina ja tõstab käe pea juurde. „Sina ju oled mulle selles asjas toeks olnud.” Jutt kisub vales suunas. Proovin selle tagasi rööbastele saada. „Süüdlane on käes, normaalne päev. Aga kuidas selle kolimisega saab?” „Mis sellega saama peab?” Nii, nüüd. Hakkan üles lugema ärakolimise põhjusi. Minu peas on need olnud juba pikka aega selged, kuid Pauliinale rääkides laguneb kõik laiali. Mu jutt on kobav ja ebakindel, kuigi ma pole eales varem milleski nii kindel olnud. „Mitte ainult sinu taastumise pärast,” puterdan, „vaid meie kõigi. Minu ja Janina ja sinu. Meie pere pärast. Ma saaksin rohkem teiega olla. Kusagil mujal oleks töö ... Ma ei tea, mitte nii rebestav. Rahulikum. Võib-olla.” Pauliina ei ütle midagi, aga ta ilme on julgustav, omamoodi soe. Mõistev. „Ma olen su vana kodu peale mõelnud,” ütlen. „See ei ole väga viletsas seisus.” Pauliina paneb oma käe minu oma peale. Märkan, et pigistan voodiäärt, kõvasti. Lasen lõdvemaks. „Räägime Janinaga,” sõnab Pauliina. Ta silmanurgas on pisar. Jõuan seda märgata, enne kui ta selle ära pühib. „Kuiv õhk,” sõnab ta ja naeratab. Esimest korda üle pika aja.