Viie sõrme harjutus

J . M . I l v e s

VIIE SÕRME HARJUTUS

P

I

I

R

I

L

I

N

N

3

P RO L O O G

4

Piiririba serva järgiv kitsas kruusatee kulges metsaste mäeseljandike vahel. Loojang oli peagi saabumas, aga silmapiirini jõudmiseks läks päikesel veel paar tundi.

Aastakümnete eest oli tee olnud selle kandi ainuke, kuid nüüd valitses siin tühjus. See oli jäänud suurtest, joonsirgelt maha mõõdetud asfaltteedest kõrvale. Praegu kasutasid seda ainult suvilasse sõitvad puhkajad ja metsaveoautod. Raskeveokitest andsid tunnistust laiad rehvijäljed teepeenral ja siin-seal vedelesid purunenud rehvidest teele jäänud mustad kummiräbalad. Tärkav rohi kattis kraavi visatud prahi peagi kinni. Käes oli suve värvikirevaim aeg ning kõik kasvas mühinal.

Aeg läks, mets hämardus. Üle tee lendas üksik ronk ja piiritsooni poolt oli kuulda koovitaja kauget hõiget. Pärast seda ei liikunud ümbruses enam miski, loodus sättis end puhkama.

Siis aga kostis mäeseljandiku tagant mootorimüra, vahepeal madalamat, siis kõrgemat – nii nagu parasjagu käike vahetati. See räige disharmoonia, inimese tekitatud heli, ei tundunud siia üldse sobivat.

Varsti oli seljandikul näha valge mahtuniversaali tulesid.

Auto laskus nõkku ja sõitis järgmisest tõusust üles, väike tolmupilv sabas. Ühtlase rehvisahina taustal võis kuulda, kuidas vastu poritiibu rabiseb kruus.

Autos oli pikka aega valitsenud vaikus. Nii pikka aega, et roolis istuv Sonja Harkola arvas: poeg on tagaistmel magama jäänud. Sonja isegi ehmus pisut, kui Saša lõpuks rääkima hakkas: 5

„Suvilas on megalt sääski.“ Sonja vaatas üle õla tagaistme poole. Saša vaatas metsast maastikku ja mossitas, tema kõrval oli riidest kott. Selles oli poisi tähtsaim varandus: mobiiltelefon, tahvelarvuti koos klaviatuuriga ja kobakas varuaku. Veel olid seal pidžaama ja hambahari, aga neist polnud suurt lugu. „Siin pole nelja geed ka.“ „Küll me ühe öö üle elame.“ Saša ilme oli endiselt sünge. Sonja ohkas ja sõnas leebe veenvusega: „Ma tahan isast kaugele eemale. Sa tead ju seda küll.“ Mõlemad vaikisid. Mõne hetke pärast hakkas esiistmel helisema mobiiltelefon. Kui Sonja oli selle kõrvalistmelt kätte leidnud, vaatas ta ekraanile. Number oli võõras. Sonja mõtles palavikuliselt, ta pilku hiilis hirm. „Miks sa ei vasta?“ kostis tagaistmelt.

Sonja vajutas kõne vastuvõtunupule ja vastas. „Pauliina Sorjonen siin, tere,“ kõlas telefonis energiline hääl. „Vabandust, et helistan nii hilja.“ „See oled hoopis sina,“ pahvatas Sonja. „Pole midagi, hea, et helistasid.“ „Tahtsin kindel olla, et teil on kõik hästi.“ Sonja heitis tahavaatepeeglist pilgu Sašale ja sõnas pingutatud muretusega: „Sõidame suvilasse. Jääme ööseks sinna, avame suvehooaja.“ Telefonis jäi vaikseks. „Oled ikka päris kindel? Tulete ehk tagasi?“ „Me ei saanud sinna jääda. Seda kohta ei tea Tapani kindlalt.“ „Saša on sul seal lähedal?“ „Jah.“ „Ei räägi siis rohkem, pole vaja poissi ehmatada. Helistan lähipäevil uuesti, räägime kolimisasjad veel üle. Ole ettevaatlik.“ 6

Kõne lõppes. „Kes see oli?“ uuris Saša. „Pauliina. See tore naine, kes korraldab turvakodusse minekut.“ „Ma tean teda küll.“ Tee viis metsast välja ja soostunud nõost mööda. Korraks oli autoski õrna sookailu lõhna tunda, aga siis surus konditsioneer selle välja. Taas tõusti madalale männimetsaga kaetud seljandikule.

Teisel pool seljandikku oli risttee. Kruusateega ristus kitsam metsaveotee.

Ristmikul seisis palgiveoreka. Selle kabiin ulatus nii pikalt kruusateele, et mööda ei mahtunud. Sonja aeglustas ja peatus rekast umbes kümne meetri kaugusel.

Juhikabiini uks oli lahti, juhti ennast ei paistnud kusagil.

Sonja arvas, et kitsamalt teelt tulnud reka ei suutnud kitsukesel ristmikul pööret teha. Arvata võis, et juhil polnud kogemusi, võibolla oli tegu puhkuseasendajaga.

Sonja oli juba autost väljumas, kui reka kabiini tagant astus välja kogukas töötunkedes mees, kes hakkas nende poole tulema.

Sonja avas esiakna ja manas näole sõbraliku naeratuse. Juht vaeseke oli niigi jamas, polnud mingit mõtet teda süüdistama hakata. Mida lähemale mees jõudis, seda raskem oli Sonjal naeratada. Mehe näos oli midagi valesti. Pea vasakul küljel ei olnudki tal õieti juukseid ja ka vasak kõrv oli imelikult deformeerunud.

Jäi mulje, nagu oleks pool tema näost sulanud. Põsk oli erepunane, silmal polnud ülemist laugu. Alles siis, kui mees jõudis auto juurde, sai Sonja aru, et tegu on raske, ammu aega tagasi armistunud põletushaavaga. See arusaamine pakkus pisikest kergendust. „Õhtust,“ sõnas mees.

7

„Õhtust, ma pean vist tagurdama, et sa mahuksid välja keerama.“ Mees ei vastanud. Ta vaatas Sonjat üksisilmi. Pilk tema ülemise lauta silmast mõjus kummaliselt ebainimlikult – Sonjal oli tunne, nagu vaataks ta valvekaamerasse. „Sa oled Sonja Harkola?“ Sonja ehmatus oli nii suur, et ta ei suutnud vastata. „Elasid nullindate alguses Kuptšinos.“ Sonja meelest kõlas see mitte küsimuse, vaid tõdemusena.

Tema mälus polnud märkigi sellest, et ta on selle mehega kunagi kohtunud, see nägu oleks talle kindlasti meelde jäänud. Enamgi – selle näo pärast võinuks õudusunenägusid näha.

Sonja tõstis pilgu, et oma mittemäletamist vabandada ning vaatas otse summutiga varustatud püstoli torusse. „Kuule, mida ...“ Kostis suhin, mida saatis metalne kõlksatus. Sonja pea vajus küljele ja salongilae hele kate kattus erepunaste pritsmetega.

Saša ei saanud aru, mis juhtus. Esiistmel, laia peatoe taga, oli toimunud midagi arusaamatut. Paistis, nagu oleks keegi vihastanud ja punast värvi lakke visanud.

Samal hetkel avanes tagauks ja Saša nägi ilmetut armilise näoga meest enda poole kummarduvat. Mehe väljasirutatud käes oli midagi musta. Siis kõlas imelik klõpsatus ja äkki oli kõik kadunud.

Mees korjas hülsi autopõrandalt üles, pani autoukse kinni ning pühkis käepideme hoolikalt käisega puhtaks. Teise hülsi leidis ta teelt, autost natuke kaugemal.

Pistnud hülsid tunkede rinnataskusse, vaatas mees korraks ringi ja ronis reka kabiini. Ta pani töökindad kätte, tõmbas ukse kinni ja tagurdas masina tagasi metsaveoteele. Siis ta peatus ja sõitis uuesti ristteele, seekord nii laia kaarega kui liivane 8

teepeenar lubas. Auto mahtus napilt pöörama, tagarattad riivasid kraavipervel kasvavaid heinakõrsi.

Jõudnud kruusateele, võttis reka kiiruse üles.

Pärast pooletunnist sõitu hakkas mees ümbruskonda tähelepanelikumalt silmitsema. Peagi ta aeglustas ja pööras masina ettevaatlikult kitsale kõrvalteele. Mõne teeristi järel jõudis reka metsalagendikule, mille servas kõrgus pikk palgivirn. Lagendiku teises servas seisis porine ja päevinäinud maastur.

Mees peatus palgivirna kõrval. Ta võttis relva, väljus kabiinist ja kõndis maasturi juurde. Avanud kesklukustuse, viskas ta töökindad pakiruumi ning kruvis püstolilt helisummuti maha.

Nii relva kui ka summuti pani ta vahtplastist vooderdusega relvakohvrisse, mõlemad omale kohale. Lõpuks võttis mees seljast töötunked, mässis need ümber kohvri ja sulges pakiruumi.

Siis ronis mees juhiistmele, vajutas sigaretisüütaja sisse ja kääris oma ruudulise särgi käise üles.

Süütaja pide plõksas nähtavale. Kui mees oma vasaku käsivarre välja sirutas, tulid nähtavale selle siseküljele tätoveeritud ristid. Sinakad pisikesed ristid olid korrapärases reas, neid oli palju, kõik ühesugused, ainult ühe erinevusega: igaühe peal ei olnud punast muhklikku armi.

Mees vaatas süütaja hõõgniiti: see oli hõõguvpunane, täpselt selline, nagu vaja. Ta asetas süütaja esimese ilma armita risti kohale ja vajutas jõuga. Kostis tigedat susinat ja süütaja alt kerkis õhku peen suitsuviirg. Õhk täitus kõrbeva liha lõhnaga, kuid mees ei paistnud sellest hoolivat. Ta nägu oli keskendunud, sel oli omal moel harras ilme.

9

10

1

Õhtusöök oli hiilgav: sütel küpsetatud lõhe ja aedviljad. Nagu ikka, oli kõige mõnusam asja juures see, et plaanisime ja tegime seda koos. See komme tekkis meil varsti pärast Lappeenrantasse kolimist, ja me ei kavatse sellest loobuda. Janina kolib küll varsti ära ja see muidugi muudab asja – vaevalt me Pauliinaga kahekesi saavutame sama peadpööritavaid kulinaarseid tulemusi kui paaril viimasel aastal kolmekesi kokates.

Luban laua ära koristada.

Pauliina tänab ja läheb elutuppa. Ta istub diivanile, teeb teleri lahti ja hakkab kanaleid läbi klõpsima. Janinagi libiseb minust mööda, hajameelne ja mobiil peos. Ta sätib end diivani teise otsa, pilku telefonilt tõstmata. Pöial vajutab nobedalt Instagrami-südameid.

Kui olen nõud masinasse pannud, lähen samuti elutuppa.

Jään diivani taga seistes telerit vaatama. Seal käib saade, mille mõte on selles, et bakterifoobikust minimalist läheb ja koristab ära ühe tränikoguja tüübi räpase kodu. Subtiitrid on täis võõraid sõnu.

Decluttering1 ja KonMari meetod2 vilksavad ekraanil ühtevalu.

1

Ideed, kuidas muuta elu lihtsamaks ja kergemaks, vähendades oma asjade hulka.

Siin ja edaspidi toimetaja märkused.

2

Jaapani korrastuskunstniku Marie Kondo järgi nime saanud kodu korrastusmeetod.

11

„Kaval kontseptsioon,“ muigan, „kõigepealt müüakse inimestele asjad maha, siis lüüakse nendest lahtisaamiseks uus äri püsti.“ „Istu siia,“ palub Pauliina.

Jään oma kohale. „Sama asi, mis kaalus mahavõtmisega: kõigepealt nuumatakse rahvast viimase piirini, siis võetakse neilt kehakaalu langetamise eest raha ära.“ Mu moraalijutlus äratab Janina. Ta tähelepanu pöördub telefonilt televiisorile ja ta jääb kississilmi ekraani silmitsema. „Lugu on nii,“ lausub ta aeglaselt ja rõhuga, „et selles saates peavad nad maksma oma psüühiliste probleemide eest. Neil seal on vähemalt sundneuroos.“ Pauliina pöörab end pahaselt ringi. „Kas me ei võiks ükski kord vaadata koos telekat, ilma et keegi süvaanalüüsi teeks?“ Hetke pärast ütleb ta Janinale juba pisut pehmema tooniga: „See on muutunud võimatuks pärast seda, kui sa otsustasid psühholoogiat õppima minna.“ „Minemiseni on veel üksjagu aega,“ ütleb Janina ja tuletab meile meelde, et sisseastumiseksamite tulemused saabuvad alles hiljem. „Tegin neid poolhämaras olekus, ma ei mäleta pooli asjugi.

Võib-olla kirjutasin sinna kirja jõuluvanale.“ „Küll sa sisse saad,“ sõnan. „See on kindel.“ Siia meie vestlus soikub. Me kõik oleme Janina sisseastumiskatsete pärast pinges, kuigi meie Pauliinaga püüame seda varjata. Helsingi ülikooli on üle mõistuse raske sisse saada ja sisseastumiseksamite ettevalmistavad materjalid olid ülimalt sisutihedad. Mõne korra palus Janina minult kõige keerulisemate lausete mõtte avamiseks abi, ja mul tuli selleks tõsiselt pingutada.

Need tekstid kubisesid võõrsõnadest, mille tähendus oli mul juba 12

meelest läinud: komorbiidsus ja vigiilsus olid lihtsamast otsast.

Mul oli tunne, justnagu oleks mu enda õpinguaastatest möödas rohkemgi kui veerand sajandit.

Istun naiste vahele diivanile ja vaatan, kuidas ühekordsesse kaitsekombinesooni riietunud koristusmaniakk, kummikindad käes ja kaitsemask ees, küürib mudelraudteedesse kiindunud mutti meenutava mehe kraanikaussi. „See näeb välja nagu kriminoloog sündmuskohal.“ Pauliina ei võta mu kommentaarist tuld. Vaatame edasi.

Pärast reklaamipausi läheb koristaja duširuumi kraamima. Kohe alguses tuleb vetsupoti tagant kõikvõimaliku sodi seast välja siitilmast lahkunud pesukaru. Koristaja tormab korterist välja, rebib kaitsemaski kõrvale ja oksendab kauni kaarega otse lohakalt niidetud õuemurule. Kaamera suumib sisse. „Õudne, kui halb saade,“ sõnab Janina. „Surnud pesukaru pandi sinna filmimise ajaks,“ pakun. „Muidu oleks hais ulatunud naabriteni välja.“ „Feik formaat.“ Pauliina haarab puldi ja vajutab televiisori kinni. Vaatan teda imestusega. „Mis nüüd? Vaatame edasi. Vannis võib olla laip.“ „Mis oleks, kui sa läheksid keldrituba koristama,“ kähvab Pauliina. „Su koobas haiseb hallitusjuustu järele.“ Ta põrnitseb mind vastust oodates rangelt. Satun segadusse ja otsin pilguga Janinalt toetust. Seda ei tule. „Emal on õigus. Võiksid vähemalt mustad nõud kokku korjata.“ No hästi. Tõusen demonstratiivselt, minust kiirgab õigustatud solvumist. Kõnnin trepile. Poolel teel tunnen läppunud lõhna, mis on segu rasvasest tolmust, juustust, espressojääkidest ja higistest sokkidest. Mingi iva naiste jutus on.

13

Mu kodukontor on hakanud oma elu elama. Meie majapidamises on aastaid kehtinud kokkulepe, et minu tuba ei tohi keegi peale mu enda koristada. Omalt poolt olen lubanud seal hoida sellist korda, et söödikud ja närilised siia ei tiku. Praegu on aga olukord selles mõttes piiri peal. Kõige viimase juhtumi paberid ja fotod on ikka veel teibitud püsti tõstetud poolikule pingpongilauale, mis täidab teadetetahvli rolli. Tõmban need maha. Seisan, punt dokumente peos, ja pean aru, kuhu need panna. Ära visata neid ei saa, ja ega ma tahakski: iial ei või teada, millest kunagi kasu võib olla. Arhiveerin selle materjali siis, kui aeg on sealmaal ja mul on selle jaoks kastid olemas.

Laual pole üldse ruumi, see on täis kõiksugu kraami. Mustad nõud ja praht on tornidesse kuhjunud – laud näeb välja otsekui Manhattani aerofoto. Pärast hetkelist järelemõtlemist panen dokumendid põrandale. Siis haaran laoriiulist plastkausi ja kogun sinna kokku Muumi-kruusid, millega olen siia lungo’t3 ja espressot toonud. Neid on mituteist, ruumi tekib kohe juurde. Pauliina imestaski juba, kes küll meie nõusid varastab.

Prahi topin prügikotti. Lõpuks viin nõud salamahti ülakorrusele ja panen nõudepesumasinasse. Masin saab sekundiga täis.

Pakenditaara viin esiku panipaika ja prügikoti tassin õue prügikasti. Kaas ei taha kinni minna. Litsun kotti kahe käega allapoole. „Perenaine on su tööle pannud,“ konstateeritakse teiselt poolt tänavat. Tõstan pilgu ja näen kapiintellektuaalist naabrimehe pisut napsitanud ilmet. Koeraga jalutav habemik on mingit sorti kultuuriinimene – kontseptualistlik kunstnik ja Kagu-Soome kunstikomisjoni liige, seda on Pauliina mu mäletamist mööda rääkinud. „Kraamin natuke,“ pomisen ja löön kaane jõuga kinni. Mees ütleb veel midagi, aga ma ei jää kuulama. Lähen töötuppa tagasi tagauksest.

3

it pikk; kohv, mida valmistatakse nagu espressot, kuid umbes poole suurema veekogusega.

14