Saabumine
Ühe rongi teise vaguni kolmanda rea aknapoolsel istmel istus pealtnäha täiesti tavaline naine. Ta hingas, kohendas tumedaid lainelisi juukseid ning pilgutas aeg-ajalt oma helerohelisi silmi. Kuid ometi oli selles naises midagi teistsugust, midagi tuima, midagi külma ja kirjeldamatut. Käis vile. Rong jõudis viimasesse peatusesse ning naine astus järsult maha. Ta oli väga ilus, sale ja kõrget kasvu. Tema pikk mantel lehvis sügistuules. Naine kõndis väsimatult mitu kilomeetrit, kuni jõudis kodukülla. Juba paistis väike punase katusega majake. See oli tema lapsepõlvekodu. Ta seisatas veel hetke, et maja silmitseda, justkui kontrollimaks, et see ikka on tema kodu. Naine sammus enesekindlalt ukseni ja koputas jõuliselt. Vaikus. Ta koputas uuesti. Üks vana mees tuli uksele vastu ja kallistas saabujat. „Claire, kus sa küll terve selle aja oled olnud?“ küsis mees. See oli Claireઐi isa Rudolf. Annabel, Claireઐi ema, jooksis samuti rõõmsalt lävele: „Tütar, sinuga on kõik korras, sa oled terve! Kuhu sa küll tookord kadusid?!“ Claire oli aasta tagasi teadmata kaduma läinud. Keegi polnud teda vahepeal kohanud ega temast midagi kuulnud. 5
Annabelile tikkusid nüüd rõõmupisarad silma. Ta oli kartnud, et tema tütar on röövitud ning praeguseks ilmselt juba surnud, kuid nagu näha, oli Annabel õnneks eksinud. Kõik kolm liikusid elutoa poole. Claireઐi ema hakkas rahustuseks melissiteed keetma. „Andesta, ema, aga ma ei joo,“ märkis Claire. Annabel turtsatas lõbusalt: „Kullake, see on kõigest melissitee. Sulle on see alati maitsenud.“ Claireઐi näoilme ei muutunud, kuid ta käratas: „Ma ütlesin, et ma ei joo mitte midagi!“ Annabel pillas ehmatusest savitassi, milles oli keev vesi, põrandale kildudeks. Tütar ei vabandanud ega pööranud tassile mingit tähelepanu. Ta keeras end tagasi isa poole ja jäi uuesti liikumatult istuma. „Pole midagi, Claire, see oli minu süü,“ sõnas Annabel kurvalt, „pealegiধॺ killud toovad õnne!“ Rudolf püüdis juttu mujale suunata ning uuris Claireઐilt, kus too olnud oli. Claireઐi ilmetu pilk suundus maha põrandaliistule ja jäi sinna pidama. „Ma ei mäleta,“ vastas ta isa küsimusele. Seejärel tõusis ta rahulikult püsti ja kõndis vannitoa poole. Rudolf ja Annabel jäid kahekesi teed jooma. Sünge vaikus kestis ainult mõne viivu, siis hakkasid nad tütrest rääkima. „Claire pole enam endine,“ lausus Annabel. „Kuidas on võimalik, et ta ei mäleta, mis temaga juhtus?“ „Füüsiliselt paistab ta terve olevat, kuid võib-olla oli tal mälukaotusধ… Me peaksime ta laskma arstil üle vaadata.“ „Aga kuidas ta sel juhul kodu ja vanemaid mäletab?“ mõtiskles Annabel. 7
Samal ajal kui naise vanemad elutoas juhtunu üle arutlesid, oli Claire üksi vannitoas. Ta toetas käed peeglilaua äärele ja vaatas peegelpildile sügavalt silma: „Ei mäleta midagi.“ Ema tuli ukse taha kontrollima, kas tütar tunneb end hästi, ning hoiatas teda märja põranda eest, kuna Annabel oli enne Claire’i saabumist põrandat pesnud ja see polnud veel jõudnud kuivada. „Ma tunnen end hästi, ema. Olen märja põrandaga ettevaatlik,“ vastas tütar. Masinliku liigutusega tõstis Claire käed laualt. Ta pööras end ümber, et vannitoast lahkuda. Tema jalad siiski libedusega ei arvestanud ja ta kukkus seljaga vastu peeglilaua äärt. Annabel kuulis seda ja ehmus. „Claire, on sinuga kõik korras?“ küsis ta. Vastust ei tulnud. Nüüd hüüdis Annabel Rudolfit. Claireઐi isa jooksis kohale. Nad püüdsid veel paar korda Claireઐiga vestlust alustada, kuid neile vastati vaikusega. „Usun, et ta libises,“ arvas Annabel, „ma ei kavatse teda uuesti kaotada. Rudolf, löö uks maha!“ Rudolf oli küll vana, kuid temas oli veel piisavalt ihurammu. Pärast paari katset õnnestuski tal uks hingedelt maha lüüa. Vanemad kohkusid, kui nägid tütart pikali maas. Claire lebas liikumatult vannitoapõrandal, silmad pärani lahti. Tundus, et temaga on kõik korras, see oli olnud vaid süütu libisemine. Rudolf aitas Claireઐi põrandalt püsti. „Kuidas sa ennast tunned, tütar?“ küsis Annabel Claireઐi näolt juuksesalke eemale lükates. „Hästi, ema,“ kuulis Annabel vastuseks, „aga sina?“ Rudolf keeras tütre ärritunult enda poole: „Claire, me 8
emaga oleme sinu pärast mures! Mis sinuga tehtud on? Me teame, et sa ei läinud tookord mitte mingisugusesse maalilaagrisse, nagu sa meile kirjutasid. Järelikult sind rööviti või sunniti kodunt põgenema, vaevalt et sa seda vabatahtlikult teinud oleksid. Kes on su röövi taga? Kas see üldse oli rööv?“ Annabel lisas: „Politsei alustas menetlust kohe, kui asi meile kahtlaseks muutus, kuid sinu asukohta polnud võimalik tuvastada. See kadumine oli väga hoolikalt kavandatud.“ „Claire, sa olid aasta aega teadmata kadunud. Me emaga palume, et sa meile kõik rahulikult ära räägiksidধ… Oota veidi,“ märkis Rudolf murelikult, „miks sul nii palju arme näol on?“ Annabel uuris nüüd samuti tähelepanelikult tütre nägu: „Issake, juuksed varjasid su näo enne nii ära, et ma ei pannudki seda tähele.“ Ta silus juuksed tütre näolt ära. Nähtavale ilmusid sügavate lõikehaavade jäljed, kõige hullem neist jooksis mööda Claire’i vasakut põsesarna allapoole. Haav oli üsna korrapäraselt lõigatud. Professionaali kätetöö. „Appiধ… mu ilusa Claireઐi näolapike on ära rikutud, mulধ… mul läheb süda pahaks. Kes sinuga niimoodi teinud on?!“ küsis Annabel meeletus segaduses. „Minuga on kõik hästi, ema,“ lausus Claire inglinäoga naeratades. Emal läksid jalad nõrgaks. Ta toetas end vastu seina ning hoidis peast murelikult kinni. „Kõik. Mulle aitab,“ sekkus Rudolf, „mina helistan politseisse. See psühhopaat, kes asja taga on, tuleb kinni panna.“ Kümme minutit hiljem oli kuulda tugevat koputamist uksele. Rudolf läks avama. Maja ees seisis eraldusmärkideta auto ja uksel kaks uurijat, kes näitasid ametitunnistust ning tutvustasid end. Üks tundus olevat autoriteetsem, teine hoidis 9
rohkem tagaplaanile, aga oli nähtavasti samuti oma ala ekspertধ– mehed olid nagu Sherlock Holmes ja doktor Watson. „Astuge edasi, härrased,“ kutsus Rudolf. Selg sirge, istus Claire korralikult elutoa diivanil, kuid tema pilk oli klaasistunud. Annabel oli tütre käe kaitsvalt enda pihku võtnud. Kui aga uurijad saabusid, tõusis ta ja surus neil kätt; Claire end ei liigutanud. „Niisiisধ… mis meil siin on?“ vanemuurija kummardus Claireઐi poole, üritas temaga silmsidet luua. „Kas sina oled Claire Gelling?“ Vastust ei tulnud. Uurija kordas küsimust. Sellegipoolest poleks teda Claireઐi jaoks justkui seal viibinudki. „Ema, kas sa võiksid melissiteed teha. Sa oled seda alati teinud. Aga arvesta, mina ei joo mitte midagi.“ Teised vahetasid omavahel segaduses pilke. Rudolf viipas Annabelile peaga. „Jah, kuidas soovid, tütreke,“ nõustus too ja läks kööki teed keetma. Nooremuurija alustas taas vestlust: „Vaata, Claire. Sa ei pea meid kartma, me tahame sulle head. Sa võid meid täielikult usaldada. Me leiame need kurjategijad üles ning küll kohus neile vastava karistuse määrab.“ Vanemuurija jätkas küsitlemist: „See, mida ma nüüd küsin, on väga oluline ja sinu enda huvides soovitan sul ausalt vastata. Me soovime teada, mis selle aasta jooksul tegelikult juhtus ning kes on selle kõige taga?“ Täielik vaikus. Claire ei vastanud ega liigutanud. Näis, nagu ta poleks isegi hinganud. „Claire, kuidas sa koju tagasi said?“ küsis uurija. Claire tõstis norus pea aeglaselt ülespoole, tema silmad läksid suuremaks ning pilk erksamaks. 10
„Kõnnin perroonile. Ootan täpselt kuus minutit, 38ধsekundit, 79 murdosasekundit ja kaks nanosekundit kell 10.07 saabuvat rongi, mis hilineb jaama ühe minuti, 17 sekundit, 98ধmurdosasekundit ja 11 nanosekundit.“ „Oota nüüd, mis sekundid? Miks nii täpseltধ… ma ei saa midagi aru,“ küsis vanemuurija. „Tsiteerin XIII kaalude ja mõõtude peakonverentsi: „Sekund on defineeritud ajavahemikuna, mis võrdub 133Cs (tseesium-133) aatomi põhioleku kahe ülipeenstruktuurinivoo vahelisele üleminekule vastava kiirguse 9 192 631 770 võnkeperioodiga.“* Defineerimise aastaks loetakse 1967,“ selgitas Claire sekundi olemust. „Hea küll, hea küll, räägi parem, mis pärast rongi saabumist juhtus,“ uuris noorem politseinik. Claire jätkas: „Valin teise vaguni, uksest vasakult lugema hakates kolmanda rea ning kõige aknapoolsema istmeধ– seal on kõige vähem inimesi, kes mind häiriksid.“ Vanemuurija sekkus Claireઐi jutustusse: „Miks sa enda jutus olevikku kasutad? Sa ju räägid sellest, mis on juba olnud.“ Silmi pilgutamata keeras Claire pea küsija poole: „Ma räägin tulevikust.“ Annabel jõudis teetassidega elutoa laua juurde. „Kohe toon suhkru ka.“ „Jätka palun,“ sõnas nooremuurija Claireઐile. „Rong jõuab lõpp-peatusesse ning ma astun välja samast * Vikipeedia 2019. Sekund (10. mai 2019). https://et.wikipedia.org/wiki/ Sekundধ– Toim. 11
uksest, millest sisenesin. Edasi kõnnin juhiste abil koju,“ lisas Claire. „Juhiste abil? Nii et keegi käskis sul nii toimida. Kes?“ uuris vanem politseinik. Claireઐi pea vajus allapoole tagasi: „Ma ei mäleta.“ Annabel jõudis suhkruga kohale ja istus tütre kõrvale. „Äkki sa tuletaksid meelde?“ soovitas uurija. Järgnes vaikus. Rudolf, kes seni oli dialoogi vaikides kõrvalt jälginud, sekkus nüüd vestlusesse: „Täpselt selline ongi ta kohtumisest saadik olnud, kui me midagi küsida oleme üritanud. Vastab, et ta ei mäleta, või on lihtsalt vait.“ Vanemuurija võttis suure lonksu teed. „Ettevaatust! Tee on kuum,“ hoiatas Annabel teda, kuid natuke liiga hilja. Näoilmest oli aru saada, et mehe suu sai veidi kõrvetada. „Vaadake, härra Gelling. Meie oleme uurijad, mitte hullumajaarstid. Claire vajab spetsialistide abi. Meie töö on juurdlust jätkata ja kuna preili Gelling on nüüd välja ilmunud, saamegi sellega alustada. Kuni Claireઐi mälu ja vaimne tervis taastunud pole, ei saa te meilt siiski erilisi edusamme loota.“ Uurijahärrad suundusid välisukse poole. Üks meestest lisas: „Helistage, kui preili Gelling on valmis meid uuesti vastu võtma, senikauaks aitäh maitsva tee eest ja kohtumiseni.“ Uurijad lahkusid ning Rudolf hakkas närviliselt edasitagasi kõndima. „Millele sa mõtled?“ küsis Annabel. „Neil on õigus. Claire vajab ühe hea psühhiaatri abi. Teisiti me temalt infot välja ei pinni.“
Inimene?
Oleme ilmselt kõik kunagi mõelnud, miks läks just nii, mitte teisiti. Kas see oli karmavõlg või hoopis tasu heateo eest, kas see oli saatus või kokkusattumusղ… või mõlemat? Kahjuks Claire selliseid mõtteid mõelda ei suuda. Ta ei analüüsi mitte midagi, ta on niiviisi programmeeritud. Ta on nagu robot inimese kehas.
Oli ilus kevadhommik. Päike paistis ja mõned linnud laulsid puulatvadel. Ka ojavulinat oli kuulda, kuid mitte Claireઐi jaoks, kes istus koduküla sillal. Üksikud möödakäijad, kes temale kas või põgusa pilgu heitsid, võisid näha, et ta oli sügaval mõtetes. Tegelikult see aga nii ei olnud. Claireઐi ei olnud enam. Ta oli kadunud. Kuid kas igaveseks? Äkitselt koperdas üks meesterahvas Claireઐile otsa. Mees oli naisest mõned aastad vanem, ilmselt lähenes neljakümnele. Tal oli väga usaldusväärne nägu ning puuriv pilk. „Palun vabandust, ma olin hajevil. Ega te haiget saanud?“ vabandas mees. Claire raputas pead: „Ma ei saanud haiget.“ 14
Ta tõusis püsti ja sirutas end. Mees aga ei lahkunud tema juurest. Ta hoopis käskis Claireઐil paigal olla. Ta vaatas Claireઐi silmadesse niimoodi, nagu oleks tahtnud sealt midagi leida. Claire pigistas mõlemad silmad kiiresti ja tugevasti kinni. „Vahele jäid! Ma tean, kes sa oled,“ ütles mees, õnnelik oma avastuse üle. Samal ajal jooksis Annabel Claireઐi juurde ja rääkis talleধॺ nagu laps räägib lelugaধॺ, et leidis sobiva arsti. Annabel võttis tütrel käest kinni, et teda koju viia, kuid ka mees hoidis Claireઐi teisest käest tugevalt kinni ja ütles: „Ma tean, kes teie tütar on. Ainult mina suudan teda ravida. Minu nimi on Adam Loor, võite mind nii Adamiks kui ka doktor Looriks kutsuda.“ Annabel oli veidi segaduses. „Kust teie teate, kes minu tütar on?“ küsis ta. „Tulge minuga kaasa,“ sõnas doktor, „ma seletan teile kõike.“ Terve tee ei lausunud keegi sõnagi. Nad jalutasid ühe hubase kohvikuni. Seal ei olnud eriti rahvast ja see oli nende probleemi arutamiseks soodus. Adam oli härrasmees, ta tegi viisaka žesti ja tõmbas mõlema naise jaoks laua alt tooli välja, et nad istuda saaksid. Alles seejärel istus doktor Loor ise. Adam köhatas ja alustas: „See juhtus viis aastat tagasi. Mina ja minu kaks nõbu, Lena ja Ben, pidime ratsutama minema. Me kõik kolm olime selles väga osavad. Ehitasime põllule takistusradu ja pidasime omavahel võistlusi. Tavaliselt võitis alati Ben, kuid Lena ja mina ei tahtnud alla anda. Ühel teisipäeva hommikul otsustasime taas võistelda. Tegime isegi panuseid ja vedasime raha peale kihla, kes võidab. Ben oli juba varem märganud, et Lena tulemused on paranenud ja nende 15
hobused on juba sama osavad. Ben aga ei kavatsenud seda võistlust kaotada. Ta suhtus võistlemisse äärmise tõsidusega. Mu nõbu oli harjunud võitma. Niisiis mõtles ta välja plaani, kuidas ta õde kaotaks. Võistlustele eelneva päeva õhtul viis Ben Lena hobuse võistlusraja juurde. Ta valis välja ühe puu, millest me võistluse ajal mööduma pidime. Seejärel võttis ta taskust pisikese kilekoti, puhus selle täis ja lõi hobuse kuuldes pauguga katki. Hobune hirnatas ja kappas paanikas mööda põldu ringi. Pärast viis Ben hobuse uuesti talli ja sammus ise kodu poole. Järgmisel hommikul toimuski seal meie omavaheline väike võistlus, mille panused olid kõrged. Esimesena alustas enda mustal täkul Ben, kes saavutas imelise tulemuse ja jäi endaga väga rahule. Järgnesin mina, kes ma jäin Benile paari sekundiga alla. Viimasena pidi minema minu teine nõbu, Lena. Hoidsin Lenale väga pöialt, kuna olin panuse teinud just talle. Lena alustas kohe suure kiirusega. Esimene sirge oli läbitud ja nüüd pidi ta ratsutama läbi puuallee. Täpselt enne seda puud, mille ees Ben oli Lena hobust ehmatanud, jäi hobune järsku seisma. Lenale tuli see ootamatult, loom oleks äkitselt nagu metsistunud. Tema pilk muutus ja ta kappas minema nagu hull. Tegi hüppeid ja hirnatas, galoppis ja jäi vahepeal ootamatult seisma. Lena oli justkui härja selga sattunud; viimaks ei jõudnud ta enam kinni hoida ja hobune raputas ta enda seljast maha. Benile ja mulle tundus see kukkumine eemalt väga ränk. Lena selg väändus ja ta suri silmapilkselt. Ben teadis, et tema on selles süüdi, ning rääkis pärast matuseid kogu loo mulle ära. Olin sellest šokis, kuid Benil oli tekkinud plaan. Ta oli 16
kindlaks nõuks võtnud õde uuesti ellu äratada. Ajapikku sai sellest kinnisidee, Ben läks peast segi ning mina, kes ma olin õppinud kliinilist psühhiaatriat, otsustasin teda aidata. Ühel ööl kaevas Ben Lena hauast välja. Ben, kes õppis kirurgiks, rääkis, et oli teinud enneolematu avastuse. Ta otsustas Lenast roboti teha. Minu nõbu oli Lena enne matmist palsameerinud nagu muumia. See säilitas surnukeha värske ja ilusana. Ligi aasta aega nägi Ben tohutut vaeva ning mina ei hakanud teda selles takistama, kuid hoidsime selle eksperimendi
enda teada. Kätte jõudis katsetuse päev. Ben ise oli õnnelik ja enda üle uhke. Ta vajutas Lena seljal olevat nuppu ning jäi ootama. Ben nimetas mingisuguseid märksõnu, millele Lena vastama pidi, kuid midagi ei juhtunud. Lena ei vastanud midagi. Pärast seda tagasilangust kaotas mu nõbu viimasegi aru. Ma hakkasin ise vaeva nägema, et endine Ben tagasi tuua. Ma ei saanud ju lasta teda hullumajja panna. Otsustasime siia linna kolida. Saime linnalt loa keelata võõrastel viibimine meie hoone ümbruses, kuna minu põhjendused olid piisavalt mõjuvad. Minu ravivõtted toimisid Beni peal. Kolm aastat oli kõik hästi, selle ajani, kuni ta kohtas Claireઐi. Beni tabas uus inspiratsioonihoog. Claire ja Lena olid nimelt tohutult sarnased ja Ben otsustas teha Claireઐist uue Lena. Ma andsin endast parima, et teda takistada, kuid ta põgenes koos Claireઐiga. Ta oli Claireઐi ähvardanud ning käskinud tal kodust ära joosta. Naisel ei jäänud tookord muud üle, vastasel juhul oleks Ben Rudolfi tapnud.“ Adam vuristas kogu loo ette ja tegi väikese mõttepausi. „Kui ma Claireઐi nüüd uuesti, aasta hiljem, siin sillal kohtasin, tundsin ta kohe ära,“ lisas ta. Annabel ei vastanud, vaid kogus end pisut. Tema silmad olid üllatusest suured ning ta ahmis õhku, otsekui poleks ta terve jutu vältel hingata saanud. „Mis nüüd saab?“ küsis ta doktorilt. Adam ohkas nõutult, kuid kutsus naised endaga kaasa: „Lähme minu kabinetti. Mul on linnas erapraksis. Usun, et seal hakkamegi Claireઐi ravima.“ Doktor Loor sõidutas naised oma töökohta. See asus linnas ja meenutas pigem pilvelõhkujat kui harilikku 18
ärihoonet. See siis oligi see keelustatud ala, kuhu teised inimesed ei pääse. „Kas sellises suurlinnas on üldse võimalik paraneda? Mina olen seda meelt, et Claire vajab rohkem kodukülas viibimist ja maalähedust,“ muretses Annabel. „Ärge kahelge. Te muudate meelt, kui olete seda imelist hoonet seest näinud.“ Nii juhtuski. Annabel sattus vaimustusse. Hoones valitses lummav rahu ja hea energia. Põhivärviks oli seal soe valge. Adami kabinetti jõudmiseks pidid nad ülespoole liikuma. „Minu kabinet asub 30. korrusel. Kas eelistate lifti või treppe?“ küsis Adam juukseid kuklasse lükates. Annabel vaatas üles ning ta suu vajus ammuli. „Pigem vist ikka lifti,“ vastas ta. Adam noogutas. Liftis asetas Adam oma käe sõrmejäljelugejale. „See on turvalisuse huvides,“ selgitas ta. Doktor Loor valis 30. korruse ning lift hakkas ootamatult kiiresti üles sõitma. Liftiga sõideti meeldivas vaikuses. Lõpuks katkestas Annabel selle küsimusega: „Doktor, miks minu tütar terve aja midagi öelnud pole?“ Kohe küsis Claire: „Ema, on sul mure?“ Annabel naeratas ja vastas omakorda Claireઐi küsimusele: „Ei, tütar, minuga on kõik korras.“ Nüüd sekkus dialoogi ka doktor Loor: „Ma küll ei tea, millega mu nõbu täpselt hakkama on saanud, kuid psühhiaatrina oskan ma arvata, et Claire ei ole vastanud seepärast, et me ei ole kordagi tema poole pöördunud.“ Lift jäi seisma ja nad väljusid sellest. Annabel vaatas vaimustunult ringi: „See maja on nii suur! Mis siin toodetakse?“ 19
Arst muigas ja parandas teda: „Siin ei toodeta midagi, siin leiutatakse. Seda on keeruline seletadaধ… See kõik on justnagu laboratoorium.“ Oli näha, et Annabel tahaks veel küsimusi esitada, kuid nüüd sisenesid nad juba Adami praksise eesruumi. Ruum oli väga puhas ja täis päevavalgust. Seal oli üks laud, tool kummalgi pool. Peale selle oli seina ääres beežikas diivan, mis lausa kutsus istuma. Aknast paistev päike kuumendas pealage. „Tulge edasi, see on kõigest väike osa tervikust,“ kutsus doktor naisi endaga kaasa. „Oodake, mis mõttes väike osa, siin on minu meelest väga avar?“ uuris Claireઐi ema. Adam turtsatas kergelt: „Kohe näete.“ Doktor Loor avas võtmega järgmise ukse. See ruum meenutas tavalist psühhiaatriakabinetti, kus põhisisustuselementideks olid kaks tooli. Üks arstile ja teine, mis paistis mugavam, oli mõeldud patsiendile, kuid Loor ei kavatsenud ka sinna ruumi pikemaks jääda. Juba liikus ta uue ukse juurde, mis esmapilgul polnud silma torganudki. Adam toksis sisse uksekoodi, surus käe sõrmejälgede tuvastamiseks vastu andurplaati, mis asetses samuti ukse kõrval, ning ütles valjusti enda nime: „Adam Loor.“ „Milleks see kõik vajalik on?“ imestas Annabel. Adam vastas rõõmsal ilmel: „Turvalisus ennekõike, mu daamid.“ Kõik kolm sisenesid. Adami ja Claireઐi ilme jäi endiseks, kuid Annabelil vajus suu lahti ja silmad läksid pärani. „Püha müristus,“ mõtles Annabel valjult, „see on tõesti nagu hiiglaslik laboratoorium!“ Adam võttis seda meelitusena ja oli 21
enda üle uhke, kuigi püüdis seda varjata: „Ärge nüüd liialdage, proua.“ Ruumis olid pisikesed lauad, millel olid kõiksugused mikroskoobid ja katseklaasid. See ruumধॺ või õigem oleks öelda saalধॺ, oli otsast lõpuni metallriiuleid täis. Neile oli asetatud igasugu seerumeid. Taamal asus röntgenituba. „Uskumatu, ilmselt olen ma ajast maha jäänud, kuid midagi säärast näen mina küll esmakordselt!“ ütles Annabel vaimustunult. „Annabel, kas te saaksite umbes pool tundi eesruumis oodata, seal on palju raamatuid, millega aega sisustada. Ma pean teie tütrelt analüüse võtma, et teada saada, kas teda on veel võimalik ravida,“ rääkis Adam ust uuesti avades. „Jah, jah, muidugi, ma ootan eesruumis,“ nõustus Claireઐi ema. Annabel istus diivanile. Kohe selle kõrval asetses valge raamaturiiul. „Kõik on siin nii hele,“ mõtles naine. Ta võttis riiulist ühe raamatu, mis oli tema pilku köitnud. Selle pealkiri oli „Aju kui protsessor“. Annabel oli pealkirja lugedes meeldivalt üllatunud: „Oh sa, ta on sellesse nii pühendunud.“ Ta valis veel ühe raamatu, pealkirjaga „Robotinimene“. „Ta on sellesse ikka väga pühendunudধ…“ pomises naine, kulm kergelt kortsus. Ta hakkas mõlemat raamatut lohakalt lehitsema. Seal leidus visandeid inimese luustikust, mille kõrval olid kirjeldavad tekstid, juhiseid, kuidas robotitele hüpnoosi abil käsklusi õpetada, ja palju muud sellistধ… Annabel lükkas lugemisvara tagasi riiulisse ja jäi Adamit ootama. Ta klõbistas hajameelselt küüntega vastu kirjutuslauda. Claireઐi ema tõusis püsti ja jalutas ruumis edasi-tagasi. 22
Ta tundis, kuidas mure tütre pärast hingamise raskeks muudab ja ta enda alla matab. Annabel sammus kirjutuslaua juurde; sel oli palju sahtleid. Talle pakkus huvi, mida see arst seal hoiab. Ta võttis esimese sahtli käepidemest kinni, kuid oli sama väle sellest kohe lahti laskma, kuna kuulis kedagi tulemas. Annabel kiirustas uuesti diivanile ja haaras ühe raamatu käte vahele, et mitte kahtlust äratada. „Tere jälle, Annabel,“ ütles doktor Loor ust sulgedes, „mul on teile häid uudiseid. Claireઐi on võimalik ravida. Ben pole veel jõudnud temasse kahjulikke aineid süstida. Ta on tegelenud ainult tema psüühikaga.“ Annabel tundis, kuidas raske koorem tema õlult langes. Ta hingas kergendunult sisse ja välja. Claire läks ema juurde ja kallistas teda tugevasti, samal ajal tõsiselt arsti poole vaadates: „Ema, palun läheme siit ära, mulle ei meeldi see mees, ta küsib liiga palju.“ Adam tundis end ebamugavalt ja hakkas nihelema: „Ta on ilmselt natuke segaduses ja kartlik, kuna pidin temalt palju analüüse võtma.“ Annabel noogutas seepeale: „Kõik on hästi, Claire, me ravime su terveks.“ Järsku rebis Claire käed ema ümbert lahti ja astus paar sammu tahapoole. Annabel üritas tütart rahustada, kuid Claire hakkas käituma nagu segane: ta karjus monotoonselt ja loopis raamatuid riiulist laiali. Üks tabas isegi Adami otsmikku, kuid mees ei teinud sellest välja, vaid astus, ilme rahulik, paanikas Claire’i poole. Annabel oli tütre pärast väga mures. Ta märkas kõiki neid raamatuid, mille tema ahastuses tütar oli riiulist välja kiskunud. Paljud neist rääkisid robotitest. 23
Annabel suunas tähelepanu uuesti tütrele. Adam hoidis Claireઐi käsi selja tagant kinni ja võttis taskust süstla, milles oli veerandi jagu vedelikku. Ta surus süstla ettevaatlikult Claireઐi õlalihasesse. Mõne hetke pärast langes Claire jõuetult diivanile. Ta oleks otsekui sügavasse unne vajunud. Annabel surus vasaku peopesa kohkunult suule. „Pole tarvis karta, see on ohutu rahusti,“ selgitas Adam seda märgates. „Viime teie tütre teise ruumi. Ma pean tema raviga 24
alustama niipea kui võimalik.“ Adam tõstis Claireઐi kabineti lamamistoolile rahunema. „Kui kaua ta sellises seisundis olema peab?“ tahtis Annabel teada. Doktor silus mõtlikult enda väikest vuntsi: „Arvestades seda kogust, mis ma talle süstisin, mitte kaua. Võib-olla kümme minutit.“ Adam köhatas nõrgalt, tema ilme muutus jälle tõsisemaks: „Selle aja sees aga paluksin ma teil natuke Claire’ist rääkida. On tal näiteks mingi kindel mälestus, millele mõtlemine teda emotsionaalseks muudab?“ Annabel võttis oma lahtisest juuksesalgust ühe šatääni loki sõrmede vahele ja hakkas seda mõtlikult keerutama. „Tema suureks kireks oli maalimine, Claire oli selles tõsiselt osav ning enamik leivaraha tuligi tema müüdud piltidest.“ Annabel kohendas end pisut ning jätkas: „Te kindlasti imestate, miks minu tütar ikka veel meie vanas majas elas … Ta õppis kohalikus kunstiakadeemias ja vanematega koos elamine aitas raha kokku hoida.“ Adam noogutas pead ning kirjutas märkmikusse mõned märksõnad üles. „Minu tütar oli küll hea ja siiras naine, kuid mitte eriti suur sõbrustaja. Ilmselt rohkem introverdi tüüpi.“ Adam segas end lõbusalt vahele, ise samal ajal pastakaga märkmeid tehes: „Püüdke tütrest rääkides vähem minevikuvormi kasutada. Ta istub ikka veel siinsamas ja on füüsiliselt täie tervise juures.“ Annabel punastas kergelt ja hammustas huulde. „Jah, teil on õigus,“ ütles naine arstile naeratades.