P R I NTS ES S
1
Originaalteose pealkiri: Prinsessa Pikkiriikki Tekst © Hannele Lampela 2016 Pildid © Ninka Reittu 2016 Published in the Estonian Language by arrangement with Rights & Brands Raamatu eestikeelse tõlke väljaandmist on toetanud Tõlge eesti keelde © Koolibri 2020 Soome keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma Toimetaja Ülle Kiivet Küljendanud Endla Toots Kõik õigused on kaitstud. Ilma kirjastajate ja autoriõiguse omanike eelneva kirjaliku nõusolekuta pole lubatud ühtki selle raamatu osa paljundada ei mehaanilisel, elektroonilisel ega muul viisil. Kirjastus Koolibri Hiiu 38, 11620 Tallinn pood@koolibri.ee ISBN 978-9985-0-4416-2 2
HA NNELE LAM P ELA Pildid
NINKA REI TTU
PR I N TSESS
P R I N TS ESS PISITRIIN U
K
as sina tunned printsess Pisitriinut? Ah ei tunne? Sellest on küll kahju, sest ta on kõige toredam, ulakam ja paim tüdruk kogu maamuna peal. Nüüd sa kindlasti imestad, et kuidas saab olla ühekorraga ulakas ja pai, aga see pole üldse raske. Vahel juhtub, et oled täitsa kogemata ulakas, kui üritad olla pai, ja Pisitriinul tuleb seda ühtepuhku ette. Täiskasvanute käsud ja keelud on ju vahetevahel üsna segased ja teinekord on tore ka lausa meelega ulakusi teha, kas pole? Tegelikult ma vist räägingi sulle kohe praegu paar lugu Pisitriinust ja tema vaprast võlukoerast, kelle nimi on Vorstike. Siis saad ka sina temaga pisut paremini tuttavaks ja tunned ta kohe ära, kui kusagil maailmanurgas kokku peaksite juhtuma. Pisitriinu on seesugune printsess, et pealtnäha ei arvakski, et ta printsess on – tema jalad on peenikesed nagu hernekepid ja tumedad juuksed on alatasa pisut sassis, ja ei lähe päevagi, ilma et ta kleidile tekiks mõni spinatisupi plekk (ka siis, kui ta pole sel päeval üldse suppi söönudki). 4
Naeratus ulatub tal aga ühest kõrvast teiseni ja silmad on täis päikesekiiri, ja see vist ongi printsessiameti juures kõige olulisem. Pisitriinu loss asub aadressil Vana Kuninga tee 15 – see meenutab tõesti printsessi aadressi, kas pole? Kollases puumajas elavad peale Pisitriinu ka isa ja ema, kes ei tea, et nad on kuningapaar. Nad ei tea ka seda, et nende koer Vorstike on tegelikult võlukoer, ja isegi kui teaksid, siis nad ei usuks seda – täiskasvanud on juba kord sellised. Kui sul on nüüd juba tekkinud kahtlus, et Pisitriinu pole mingi tavaline printsess, siis tuleb tõele au andes öelda, et Pisitriinu polegi üldse printsess. Tema isa ei ole kuningas, vaid automüüja, ja tema ema pole kuninganna, vaid töötab pangas ja jagab seal raha inimestele, kes oskavad ilusasti küsida. Nii need asjad on. Aga Pisitriinule ei tasu seda ütlema minna. Tema on nimelt seda meelt, et ta on printsess, kui tal on selline tunne, ja siis täpselt nii ongi. Võid ju kasvõi delfiin olla, kui selline tahtmine tuleb, aga seda Pisitriinu ei taha, sest siis ei saa lõhnaõli peale panna. Ja nüüd ma räägin, mis juhtus, kui Vorstike võlus kõik täiskasvanud käsutamise eest Potilaadale. See on tegelikult täitsa lahe lugu ja hakkabki kohe pihta.
6
P
E S I M E N E LUG U, KU S PI S I TR I I NU JA V O R ST I K E V Õ LU VAD TÄ I S KA S VA NU D K ÄSU TAM I S E E E ST POTI L A A D A L E
rintsess Pisitriinu pistis kuldsed tennised oma pisikeste jalgade otsa, tõmbas maailma kõige ilusama kleidi selga ja müdistas trepist alla – tõotas tulla tõeliselt hea päev. Koer Vorstike sibas tal keelt limpsates kannul. Vorstike teadis, et hommikusöögiks saab vorsti – hehehee, mõtles ta õnnelikult. „Mina tahan hommikusöögiks Puhhi-taldrikult šokolaadiputru ja kohe!” teatas Pisitriinu. „Ja pärast seda tuleb mu kätt kudistada!” „Kuule, Pisitriinu, ema tegi sulle kaerahelbeputru ja mustikaid saad peale, muud pakkuda ei ole,” teatas isa ajalehega krabistades. „Ja isal pole kudistamiseks praegu aega, isa peab tööle minema.” „Ähh,” kähvas printsess Pisitriinu. „MINA EI SÖÖ TAVALIST KAERAHELBEPUTRU.” Siis hakkas ta sööma ja sõi nii kaua, kuni Karupoeg Puhhi pilt ilmus taldrikupõhjas nähtavale. „See läks nüüd halvasti, aga ma annan andeks,” ütles Pisitriinu ja jätkas: „Täna kavatsen ma hakata ulakusi välja mõtlema!” „Kole lugu,” naeris isa, „aga ära nüüd liiga hoogu satu. Kas sa ei pidanud mitte pai olema?” 7
„EI PIDANUD, see on nii igav. Me läheme õue ulakusi tegema,” ütles Pisitriinu ja võttis vorstiarmastajast Vorstikesele vorsti kaasa. Esikus tuli neile vastu ema. „Kuhu sina lähed? Ja vorst kah veel kaasas?” „Vorst on Vorstikesele ja mina lähen õue ulakusi tegema,” vastas Pisitriinu. „Ah nii. Ära siis aiast välja mine ja üle tee ei tohi ka minna!” „TOHIB KÜLL,” ütles Pisitriinu ja hammustas vorstist suutäie, et näidata, kummale õigus jääb. „Ja kuule, kleidiväel ära küll välja mine, õues on märg ja külm. Soojad riided selga ja poripüksid jalga!” „EI PANE,” ütles Pisitriinu, aga tegi siis ikkagi nagu kästud, sest ema vaatas teda sellise näoga, et poripüksid lihtsalt PIDI jalga panema. Õues oli märg ja külm ja tädi Naabritädi, kes pani kevadeks lillesibulaid maha. Seal oli ka mitu õunapuud ja üks uhke ploomipuu, mis läksid kevadel ilusasti õide. Kõige maitsvamad õunad olid tädi Naabritädi krundil, aga sinna ei tohtinud luba küsimata minna. Õnneks oli Pisitriinu otsustanud ulakusi teha.
8
„MA KAVATSEN SINU AEDA ÕUNAVARGILE TULLA,” kuulutas Pisitriinu tädi Naabritädile. „Või nii,” ütles tädi Naabritädi. „Aga see pole ju mingi vargus, kui sa niiviisi ette hoiatad.” „No ma võin ju käia õunavargil, kui ma lihtsalt lähen ja käingi. Vaat selline varas olen mina,” vastas Pisitriinu. „Sa saad õunu, kui soovid, aga ilma loata ei tohi küll võtta. Mul on õunakooki ja kui sa hea laps oled, saad seda ka,” ütles tädi ja pilgutas Pisitriinule silma.
10
„MINA EI OLE HEA LAPS,” pahvatas Pisitriinu ja pööras ringi, Vorstike tema kannul. Pisitriinu oli vihane, sest täiskasvanud AJAVADKI vihale. Nad ütlevad, et tuleb poripüksid jalga panna, aiast välja ei tohi minna ja peab hea laps olema. Ja alati tuleb nende sõna kuulata, isegi kui nad mõtlevad välja kohe päris rumalaid reegleid. Täiskasvanud ei saa üleüldsegi aru, kui hea on olla täiskasvanu, kui keegi ei käsuta ja saad teha, mida ise tahad. Täiskasvanud lähevad õigel ajal magama, loevad igavat ajalehte ja söövad võiga kartuleid, kuigi võiksid öö otsa telekat vaadata, iga päev lõbustuspargis käia ja vahetpidamata ainult magustoitu süüa. „Kui ma ainult saaksin kõik suured inimesed siit käsutamast otse Potilaadale saata ja elada, nagu ise tahan,” pidas Pisitriinu pahaselt plaani. „Siis sööksin küll iga päev šokolaadiputru ja ei paneks MITTE KUNAGI poripükse jalga,” ähvardas ta. Ja siis tabas teda tõeline vaimuvälgatus.
„Vorstike!” hüüatas elevil Pisitriinu. „Mis on?” küsis Vorstike. Nüüd sa mõtled kindlasti, et no kuidas – koerad ei oska ju rääkida, aga näe, Vorstike oskab. Kuigi ega ta päris kõikidega kah ei räägi. „Kas sa oskaksid kõik suured inimesed Potilaadale võluda? Tädi Naabritädi ka? Nad on nii jube tüütud ja mul on nende käsutamisest kõrini. Kui kõik täiskasvanud on Potilaadal, saan ma ju teha, mida ise tahan!” „Miks mitte. Aga ma tahan selle eest viinerit,” teatas Vorstike. 11