Proua hemingway naidis by Apollo Raamatud

Naomi Wood

PROUA HEMINGWAY

Naomi Wood

Pariis, 1925–1926

ee oli kiri, mis nad viimaks reetis. Hadley ja Fife olid kohe algusest peale pühendunud kirjasõbrad. Nad nimetasid teineteist hellitavate hüüdnimedega ja jagasid omavahel neid pisikesi ebamugavusi, mis omased ühele Pariisis elavale ameeriklannale. „Sul oli õigus, mon enfant1, kui tabasid mu kirjas nukrust,” kirjutas Fife, ja kõneles siis, kuivõrd palju tal oli Vogue’is tööd, või sellest, kellega oli igav flirtida või kui purjus ta oli olnud – ja oli ikka veel –, kui klõbistas klaverile tõstetud trükimasinal oma Picot’ tänava korteris. „Kas see kiri kõlab joobnult – ma tean, et sõnal on see oskus, sest kui olen kaine, piisab mulle purjuspäi kirjapandust.” Fife’i kirjad olid alati imeliselt naljakad. Hadley nägi vahel kurja vaeva, et leida õiget viisi, kuidas vastata. Ta oli alati kirjutanud samamoodi, nagu rääkis. Fife’i kirjade sünnilugu paistis alati selgelt ära. Lehekülge katsid džinnilaigud või oli kuupäeva läheduses ripsmetušijälgi või olid tähed üle kirjutatud seal, kus Fife hiljem selgitas, et mõni mees end klahvidele istutas ja trükkimise sassi ajas. Kui Hadley tema kirju luges, kujutles ta oma armsat kõhna sõbrannat vermutit joomas, seljas kimono, mida talle nii väga kanda meeldis ja mis tüdruku kurvitul kehal igati liigsuur näis. Fife’il oli seljas tšintšiljakasukas, kui Hadley temaga ühel peol esimest korda kohtus. Kasukas oli möödunud temast pruuni naha sähvatusena, kõditades Hadley nina, kui see rikkuri välimusega tüdruk oma 1 Mon enfant – mu laps.

Hadley

klaasi martiiniga täitis. „Uups,” ütles ta, patsutades nahka ja naeratades Hadley suunas laialt: „Vabandust. See jääb tõesti niimoodi ette.” Fife kandis tšintšiljakasukat, tema õde Jinny minki. Ilmselgelt olid nad heal järjel naisterahvad, kuigi Hadley nägi õdede kätest ära, et kumbki polnud abielus. Kui neid tutvustati, ütles Ernest midagi nurjatut, umbes et tahaks ühe õdedest välja viia, nii et sellel oleks seljas teise õe kasukas. Millist looma ta eelistas, jäi kõigile mõistatuseks. Pärast pidu küsis Hadley oma abikaasalt, mida ta arvas sellest naisterahvast nimega Pauline, keda kõik kutsusid Fife’iks. „Nojah,” sõnas mees, „ta pole mingi lõunamaine kaunitar.” Ja tal oli õigus. Mustad lühikesed juuksed, ise kõhn ja pisike, ent just naise silmad olid need, mis tõesti tähelepanu väärisid – hallid, armsad, üsnagi söakad, ent ei kübetki enesekõhklust. See meeldis Hadleyle Fife’i juures kohe: see, kuivõrd enesekindel ta oli, peaaegu nagu mees. Fife hakkas Hemingwaydel külas käima samal sügisel, kui nad olid üksteist veel paar korda Café du Dôme’is ja Selectis näinud. Kui abikaasad temaga ühel õhtul klubis kokku põrkasid, kutsusid nad naise oma korterisse õhtut lõpetama. Pärast seda ööd hakkas Fife neil korrapäraselt külas käima, justkui oleks talle nende boheemlaslik vaesus meeldima hakanud. Hemingwayde korter, hoolimata külmast viletsusest, oli tema sõnul tõesõna jumalik. Hadley ei teadnud, mida sellest arvata ja kui suure irooniaga naine niimoodi ütles. Alguses oli kõik lust ja lillepidu: nad istusid igal õhtul kolmekesi kaua üleval, rääkisid raamatutest, toitudest ja kirjanikest, kes meeldisid neile iseloomu, aga mitte loomingu pärast. Fife lahkus alati varakult, öeldes: „Te, mehed, vajate omaetteolemise aega.” Näis väga moodne niimoodi öelda, viidata enesele kui poisile, mehele, kutile, ent Hadleyle see komme ei meeldinud. Kui Fife lahkus, tundus korter alati nii tühi. Hadley ei tundnud, et ta oleks võimeline nende ühiste tuttavate kohta teravmeelitsema, ja Ernest näis olevat tühjaks imetud. Selle asemel et tavapäraselt vestelda, hakkas Hadley hoopis tavapärasest varem magama minema. Ernest jäi tihti kauaks üles, töötas mõne käsikirja kallal ja jõi üksinda.

Naomi Wood

Fife’i lahkumised muutusid üha hilisemaks. Ühel õhtul jäi ta pikalt nende juurde („Oi, kui ma teile, semud, tüli ei tee!”) ja järgmisel õhtul veelgi pikemalt. Korteris helises naise naer, mis õitses niivõrd heledalt, et Hadleyl oli raske oma naeru kuuldavaks teha. Hadley teadis, et Ernest saatis Fife’i vahel tagasi üle jõe Rive Droite’i, paremkaldale. Nüüd eelistas Fife juba pigem kõndimist kui taksot. Mõnikord, kui oli hilja ja nad olid lobisema jäänud, läks mees alla ja peatas naisele takso. Hadley mõtles, millest nad küll rääkisid – Ernest ja Fife –, kui nad tänavanurgal ühise puntrana kössitasid, näod külma kaitseks lähestikku, tšintšiljanahk mehe kaela hõõrumas. Korraga, mil iganes Hadley ka tuppa astus, ootas Fife teda juba ees. Tihti tegi ta midagi vastikult abistavat, näiteks riputas pesu nöörile kuivama, mängis Bumbyga või, Hadley suureks pahameeleks, vahetas ükspäev küsimata Hemingwayde voodipesu, nagu nende abieluvoodi oleks miski, kuhu tal on asja. Ja kui Hadley novembris haigeks jäi, püsis Fife temaga: söötis talle puljongeid ja vahetas kompresse, jälgis, et ta oleks soojas ja voodis pikali, lõbustades ise samal ajal kõrvaltoas Ernesti. Kui Hemingwayd sama aasta detsembris suusatama sõitsid, järgnes ka Fife. Neile ei valmistanud naise majutamine raskusi, otsekui sängikoht olekski teda ootamas. Ernest töötas hommikuti, Hadley ja Fife lugesid sel ajal kamina ääres või mängisid Bumbyga. Õhtuti mängis trio kolmekesi bridži. Hadley kaotas alati, kuid jõi tavaliselt liiga palju šerrit, et sellest hoolida. Kui Ernest jaanuaris Pariisi naasis, et enne New Yorki lendamist äriasju ajada, teadis Hadley, et Fife kohtus temaga. „Kavatsen klammerduda ta külge nagu veskikivi, vana sammal, talvine väät,” kirjutas Fife ning Hadley üritas hoida oma mõtteid suusatamisel ja lumel. Ta naasis Pariisi, kui kevadised õied rändasid tolmuste jõgedena rentslisse ja õhk oli seemneist niivõrd paks, et ajas silmad kipitama. Hadley arvas, et kõik loksub tagasi paika. Pealegi, ühtki tõendit polnud: ei salajasi suudlusi, parfüümi mehe mantlil, armastuskirju. Ta polnud isegi ühtki kuulujuttu kuulnud. See oli vaid flirt ja Fife

Hadley

jutustas niivõrd järjepidevalt oma armukestest, et Hadley arvas enese paranoilise olevat. Ehk oleks ta pidanud oma sõbranna kirjadest midagi enamat välja lugema. Neist kumas läbi rikka naise õigustunnet: et tal on õigus teatavale objektile pelgalt tahtmise pärast, olgu see siis jalgratas, Schiaparelli kleit või teise naise abikaasa. Millise kergusega Fife inimesi veetles – ja kui vähe veetlevana Hadley ennast tundis. Ta hakkas unustama kirjadele vastata. „Hadley, kullake,” kirjutas Fife tol kevadel, „tajun, et kirjutad mulle viimasel ajal üha vähem. Kas selle suhtes saaks midagi ette võtta ja seda võimalikult kiiresti?” Hoia mu mehest eemale, tahtis Hadley talle vastata või lausa öelda, kuid ei teinud seda. Kiri, mis nad reetis, polnud pikem kui mõni rida. Ernest oli pistnud selle sahtlisse märkmiku vahele, teiste kirjade juurde. Pärast kohvri-intsidenti teadis Ernest, et Hadley ei vaataks sinna. Alguses ei saanud Hadley arugi, et kiri oli tema sõbranna kirjutatud: Fife kasutas alati Vogue’ilt laenatud trükimasinat, aga selles kirjas olid suured, kritseldatud tähed, mis söakalt paberile pandud. Hadley teadis sedamaid, mida see tähendas, ilma et oleks pidanud kirja isegi lugema, sest saajaks oli märgitud vaid Ernest. Kui Fife kirjutas, kirjutas ta alati Hadleyle või Hadleyle ja Ernestile, kirjad polnud eales olnud ainult mehele. Kallis Ernest, See pole kiri, aga tahan sulle lihtsalt öelda, et minu arvates on sinu sõber Robert C. Blenchley kohutavalt armas – ja ta väga, VÄGA meeldib mulle. Pauline

Ernest kindlasti jumaldas seda, kuidas Fife niivõrd otsekoheselt temas armukadedust üles kihutas. Ernestile meeldis teada, et teda ihaldatakse. Mida see kirjake tähendas? Kas see tõestas, et neil oli afäär? Või luges Hadley ridade vahelt midagi, mida seal polnud? Ernest hüüdis teda elutoast: „Hash?”

Naomi Wood

Väriseva käega pistis Hadley Fife’i kirja tagasi mehe märkmiku vahele ja sulges sahtli. Elutoas istus Ernest gaasilambi valgusvihus, näol kulmukortsutus, mis tähendas sügavat keskendumist. Ta kandis kirjutamise ajal kindaid: neil polnud võimalik kütet uuesti sisse lülitada, enne kui mees oli mõne artikli eest rahad kätte saanud. Hadley istus mehe vastu, teisele ja ainsale vabale toolile nende kodus. Ta võiks mehelt küsida. Lihtsalt küsida otse välja, kas tema ja Fife’i vahel on midagi. Selle asemel saabus Pariisi õhtu. Ernest töötas, heitis naisele vahetevahel pilgu, saates tema suunas naeratuse, viibides ise kusagil eemal, sõnade maailmas. Ja naine imestas, kuidas neist said kaks õnnetut lapsevanemat, võimalik, et armuke nende vahel.

Fife

14.

Pariis, 1925–1926

ogu sügise oli Fife kavatsenud Ernesti tema abikaasale jätta. Oma sõbrannale, armsale Hadleyle. Oktoobris üritas ta tõesti eemale hoida, ent ei suutnud varjata oma elevust, kui Hadley teda nende korterisse kutsus. Ja mida jahedamaks läksid ilmad, seda sagedamaks muutusid proua Hemingway kutsed. Nüüd lahkus Fife igal õhtul kontorist, et oma semusid näha. Kui ta oleks teadnud, et see tekitas tema sõbrannale ebamugavust, poleks ta läinud, aga kutsed tulid alati vaid Hadleylt ja ta ei suutnud ei öelda. Alles nende korteris – nähes Ernesti, käsikiri ühele põlvele seatud, nägu söevalguses – saabus temasse rahu. Tal oli Vogue’is päev otsa närvidest tõeline värin sees, aga niipea kui ta Hemingwayde pisikesse korterisse astus, tundis ta, kuidas lööb helisema nagu helihark, tuues kuuldavale täpse, täiusliku noodi. Õhtuti lobisesid nad kolmekesi raamatutest ja klatšisid tuttavaid kirjanikke. Samal ajal kui Fife Ernesti töid luges, ootas mees tema mõtteid, sülgas klementiiniseemneid tulle ja jälgis neid sinakalt põlemas. Fife palus jumalat, et tema teele satuks sobilikum abikaasa. Hetkil, mil ta oleks pidanud olema Vogue’is, aitas ta hoopis Hadleyd nõudepesemise, koristamise ja voodipesu vahetamisega ning julgustas sõbrannat klaverimänguga edasi tegelema. Ükskõik mida, et olla vaid mehe juures ja puutuda tema asju. Kui külmetus Hadley voodisse aheldas, hoolitses Fife Bumby eest ning Hadley patsutas tal kätt ja ütles, kuivõrd kallis ta on. Ta tundis vastikust ja teadis, et käitub vihkamisväärselt, ent jätkas sellegipoolest.

Naomi Wood

Ernestiga tundis ta, et suudab meest vaid jumaldada. Ta ülistas mehe tööd ja kinnitas talle igal õhtul, kui kuulsaks ta saab, kui püstirikkaks, kui imetletud kirjanikuks ja vaat et filosoofikski. Ta mõtles iga paganama sõna tõsiselt ja jumaldas mehe kõrvuni naeratust, kui talle seda kõike rääkis. Ühel õhtul tabas ta endalt mehe pilgu. Oli olnud üks neid õhtuid, mil nad pigem lugesid kui rääkisid, ja Hadley ravis teises toas oma külmetust. Noil õhtuil läks Fife’i kujutlusvõime alatihti rändama: ta mõtiskles, mis tunne oleks, kui mees teda suudleks. Või mis tunne oleks minna temaga voodisse, või mis juhtuks, kui ta istuks ühel neist kahest tugitoolist süütult mehe põlvele. Ja kui ta sellest unelusest pilgu tõstis, jalad üle räbaldunud tugitooli nagu alati siis, kui ta kunagi koolitüdrukuna raamatuid luges, märkas ta Ernesti end silmitsemas. See muutis ta vägagi eneseteadlikuks, justkui oleks talle vanniskäimise ajal peale satutud. Ernest pani käsikirja käest ja astus Fife’i poole. Tuli mehe selja taga värvis tal näo tumedaks, nii et Fife ei näinud Ernesti ilmet. Mees võttis ta käe pihku ja näis olevat valmis seda kahekorra käänama, ent selle asemel surus hoopis huuled nööbile naise randmel ja hoidis neid seal. Hadley köhis seina taga magamistoas, Ernest laskis Fife’il käest lahti ja naasis oma tugitooli, pilk tulel, pealtnäha hirmul ja üksi. Nad istusid sedasi kaua aega, ütlemata suurt midagi. Seejärel hakkas Fife vaiksel häälel kadunud kohvri mõistatusest rääkima ja Ernest tunnistas, kui väga ta ikka veel oma abikaasa tehtud vea üle kurvastas. Oo jaa, Fife teadis, et põrgus on eraldi koht naistele, kes teistele naistele niimoodi teevad. Sylvia Beach mainis seda esimesena. Mitte talle, vaid Jinnyle. Need kaks naist istusid parasjagu Café Rotonde’i ees, kössitades oma kasukais, ükskõikne pilk teistel klientidel, kuni üks nende seltskonnast kohvikusse sisse läks. Nad olid klatšinud terve pärastlõuna Sylvia kliente Shakespeare & Co’s: kes talle meeldis, kes mitte, kes ei maksnud õigeaegselt ja kellele maksti palju jootraha. Sylvia tundis vaat et kõiki.

Fife

Fife oli läinud sisse jooke tooma, kui kuulis Sylvia lause viimast otsa. „… kas Ernest Hemingway on kuidagi seotud?” Paljud inimesed kohvikus vaatasid ringi, kui Fife kohviku uksekardina varjus paigale tardus. Tema õde punastas. „Miks sa nii ütled?” Jinny nägu sobis täiuslikult mingikasuka juurde, mida Ernest oli tema seljas poole aasta eest nõnda imetlenud. „Sul pole aimugi, kui rumalad võivad inimesed olla, nad arvavad, et raamaturiiul on sama hästi kui helikindel. Harry Cuzzemano kutsub neid Hemingway troikaks. Need on vaid kuulujutud, seda muidugi, aga ma mõtlesingi, et kas sel on tõepinda.” „Ja mis need kuulujutud on?” „Lihtsalt, et kuhu iganes ka Hadley läheb, kipub Fife olema samas kohas.” „Nad on parimad sõbrad.” „Nemad kolm?” „Ma pean silmas Hadleyd ja oma õde. Nemad on parimad sõbrad.” Sylvia on pistnud kohvi sisse suhkrutüki, üks kindas käsi jooki segamas. „Ernest on hakanud armastusluuleraamatuid laenutama. Kõigist võimalikest just Walt Whitmani.” „Ja siis?” Sylvia lõnksas kohvi ühe hooga alla. „Usu mind, ta pole lihtsalt Ernesti tavapärane maitse, muud ei midagi.” Sylvia rapsis jalaga mõne tuvi suunas, kes nokkisid kõnniteelt saiapurukesi. „Tead, Hemingwaydel pole üldse raha. See pole minu asi, Jinny, aga ma mõistan, miks sinu õde võiks varatule mehele huvi pakkuda.” Põllega ettekandja üritas Fife’ist mööda manööverdada ja Fife oli sunnitud talvise õhu kätte astuma. Laua ääres teeskles ta, et ei kuulnud midagi, ja asetas joogid lauale. Ta mõtles Sylvia sõnadele tema raha kohta, samuti sellele, kui eksootilisena ta end Hemingwayde pisikeses korteris mõnikord tundis, seljas Vogue’ist laenatud kleit. Mis siis, kui Ernesti võlus hoopis tema rikkus? Raha võis olla

Naomi Wood

vägagi paeluv – see tähendas reisimist, head veini, head toitu, võimalusi. Sylvia lükkas klaasi Pernod’ Jinnyle. „Pean lippama! Kas jood minu oma ka ära?” küsis ta, mässides end salli. „Adrienne valmistab täna ühele ameeriklasest raamatukollektsionäärile õhtusöögi. Ta on nii rikas, et imesta vaid!” Sylvia suudles neid mõlemaid ja lahkus oma kiirel tippival sammul. Tuvid lendasid ta kingade ümber nagu muda autoratastelt. Naise lahkumist jälgides üritas Fife rääkida millestki muust, ent Jinny katkestas teda poolelt sõnalt. „Sinu ja Ernesti vahel pole ju midagi, ega?” „Ei,” vastas Fife. Ja see polnud vale. Ühel ööl sel kevadel, kui sadas paduvihma, kutsus Ernest ta oma korterisse. Nad olid veetnud jõulud kolmekesi suusapuhkusel, kus keegi polnud kuigi palju suusatanud. Õhtuti lugesid nad tulevalgel, jõid šerrit ja mängisid piljardit või kolmekesi bridži. Nad nimetasid üksteist naljatlevalt haaremiks. Fife magas abielupaari kõrvaltoas. Nüüd oli Hadley maha jäänud ja Ernest äriasjus tagasi Pariisi sõitnud. Ja peagi saabus Rive Gauche’ilt kutse. Kas Fife vaataks üle midagi uut, mille Ernest oli koduteel rongis kirja pannud? Fife jalutas tol õhtul, selle asemel et taksoga sõita. Ta uskus, et suudab sedasi halvad mõtted minema tõrjuda. Käitu siivsalt, utsitas ta ennast, kõndides üle Pont Neufi, käitu siivsalt, sa rumal tüdruk. Aga ta ei saanud meest mõtteist. Saabudes ootas Ernest teda ukselävel, kahvatu ja väsinud. Ta tervitas naist, nagu oleks tegemist kutsumata külalisega. Fife ootas, et Ernest näitaks talle käsikirja, kuid selle asemel rääkisid nad hoopis mehe reisist New Yorki. Nad istusid tule ääres. Kogu õhtu näis mööduvat hajevil ja tujutus õhkkonnas. Kui Fife end minekule asutas, lorutas mees ukse juures, justkui ei tahaks tal minna lasta. Fife hakkas rääkima mingist kuulujutust, mida oli Jinnylt kuulnud, kui Ernest pistis äkitselt ja ettehoiatamata jala naise jalge vahele ja haaras kasuka alt tema rindu. Fife rabeles esmalt

Fife

vastu, üritades Ernesti peatada, kuid viimaks andus ta mehele ja nad armatsesid tule ääres, ilma et Ernest oleks püksegi jalast võtnud. See oli põrgulikult erutav. Pärast istus Ernest, selg vastu oma tugitooli, ja Fife, toetudes teisele, mõlemad ikka veel riides. Fife oli ihaldanud teda sealsamas mitu aastat. Kirjutamine võis tunduda tol kevadel kui pattude lunastamine. Fife kirjutas Hadleyle kuhjade viisi kirju, justkui lunastaks mehe abikaasaga kirjavahetuse pidamine tema süü, ent sellest polnud kasu. Mõnikord unustas Fife, kellele ta kirja kirjutas. „Nägin sinu abikaasat E. Hemingwayd mitu korda,” kirjutas ta oma sõbrannale, „nagu mõnus punane lihakäntsakas kahe paksu ja lotendava saiatüki vahel.” Purjuspäi lipsas ta ühel õhtupoolikul üles ja kirjutas ainult Ernestile nende ühisest sõbrast, kellega ta oli flirtinud, kritseldades selle märkmepaberile ja saates ära, kujutledes rõõmu mehe näol, kui ta oma erakirja avab. Kirjavahetus oli pidev, saabus isegi kutse ühisele puhkusele Loire’i, pärast seda kui Hadley oli tabanud Fife’i Chartres’ katedraalis palvetamas ning see oli mõjunud kui relvalask, mis vallandas omavahelise rivaalitsemise. Pärast nende kummalist väikest reisi oli Jinny käinud Heming wayde korteris teed joomas. Nüüd seisis ta nende Picot’ tänava kodus ja võttis kübarat peast. „Ça va, mon homme1?” küsis Fife oma õelt. „Käisin Hemingwaydel külas.” Fife’il pudenes ajaleht sülest. „Kas Ernest oli seal?” Jinny vaatas nende kodus ringi, olles otsekui uuesti tundlik teemal, kuivõrd palju ruumi õed kahekesi kulutasid. Ta näis olevat ärritunud. „Olen läbikülmunud. Nende korter on väike, külm ja lehkab surnud lindude järele. Ma ei tea, kuidas see naine seda välja kannatab. Või tema, või sina või ta ise! Olete kõik naeruväärsed!” „Oled lihtsalt sõidust väsinud. Las ma toon sulle teed.” „Jumala pärast, ma ei taha rohkem teed!” 1 Ça va, mon homme? – Kuidas läheb, mees?

Naomi Wood

Kasukas ikka veel seljas, tõmbas Jinny välja plekilise taskurätiku ja sammus kööki. „Vaevu kahele inimesele istumisruumi,” ütles ta kraani voolava vee suunas. „Kuhu kõik lähevad, kui sina seal oled? Või hüppate lihtsalt voodisse, et üksteist soojas hoida?” „Jumal hoidku, jäta selle paganama räti küürimine!” Jinny pöördus õele otsa vaatama. „Ta küsis minult.” Fife tundis oma nägu õhetamas. Keegi polnud kunagi midagi öelnud. Ei Hadley, ei Fife ega Ernest, isegi mitte teineteisele. Nad nägid kõik kolmekesi selle nimel vaeva, et midagi ei öeldaks välja. „Ja mida sina ütlesid?” Jinny hallid silmad vaatasid aknast välja ning siis taas õe poole. „Ütlesin talle, et te meeldite teineteisele väga. Ta näis asjast aru saavat.” „Suurepärane.” „Kinnitasin vaid seda, mida ta juba teadis.” „Sul polnud selleks vähimatki õigust.” „Nägin sind Chartres’s palvetamas. Kas sa ei karda oma tegude pärast? Pead arvestama Hadley ja Bumbyga ka. Ja mis saab sinu hingest?” „Põrgusse mu hing, tema on minu hing! Ma armastan teda, kas sa siis ei mõista? Vajan teda ja tema vajab mind, me oleme üks.” Jinny näib tummaks tehtud, hämmeldunud. „Millest sa räägid?” „Ta lubab Hadley maha jätta.” „Hadley on tema naine!” Jinny laksab käega vastu kraanikausi serva ja pannid kolksuvad kokku. „Ja sina oled lõbutsemiseks. Lelu, kui tal kodus igav hakkab.” „See pole tõsi! Miks sa Hadley poolt oled?” „Sest ta ei elaks seda üle! Sest Hadleyl pole sinuga võrreldes lootusepoegagi. Tal pole sõpru, perekonda, raha. Kõike, mis sinul on, temal pole.” „Ma olen su õde, miks sa minule kaasa ei tunne?” „Sul on kõik olemas!” „Temal on kõik olemas! Temal on Ernest!” Fife kargas ta jalge juurde ning Jinny tõmbas kössi, otsekui arvates, et õde lööb teda. Selle asemel haaras Fife teeplekilisest rätist ja saatis selle hoogsalt jää-

Fife

kasti suunas teele. Rätt maandus vastu kasti ja libises aeglaselt põrandale. „Oota vaid, Jinny Pfeiffer. Võin praegu olla tema armuke, kuid peagi saab minust tema naine!”

126

Naomi Wood

22.

Key West, juuni 1938

ad saabuvad Thompsonite peole, uhked kostüümid seljas. Sara ja Gerald sobivad robotiteks täiuslikult. Mitte keegi Key Westi kõrgseltskonnas – kui ses Florida tagahoovis midagi niisugust üldse eksisteerib – pole eales seesugustest kostüümidest unistanudki. Kohalikud on riietunud piraatideks või meremeesteks, merineitsideks või Hawaii tüdrukuteks, ei midagi, mis sarnaneks mehaniseeritud paarikesega põhjast. Sara ja Gerald on kaetud hõbedaste karpide ja geomeetriliste kujunditega, koolapurgid pea küljes prillideks. Nad õõtsuvad kõndides, Honoria kiljatas rõõmust, kui paarike trepist alla taarus, kuid läks sama ruttu tujust ära, kui taipas, et tema peole ei tule. Ernestil oli õnnestunud tüdruk unejutuga maha rahustada, enne kui nad kõik vägagi heatujuliselt Thompsonite juurde jalutasid. Ernest ja Fife on Bottom ja Titania. Fife kannab oma blondis lokkidega parukas lilli, värvitud lilled ronivad mööda rindkeret üles ja väädid väänlevad ümber käte. Ta kannab merikarpidest rinnahoidjat ja rohust seelikut, on pooleldi merineitsi, pooleldi metshaldjas, aga neil õnnestus kõik isegi hästi, arvestades, et kostüüm valmis eelmisel päeval. Ernesti eeslipea on paksult karvu täis, karvatutid kipuvad silma tükkima. Nad oleksid pidanud silmaavad suuremad tegema, Ernest kaebleb, et ripsmed kriibivad ta silmi. Tema laud pilguvad pidevalt, otsekui üritaksid maailmale mõnd kodeeritud sõnumit saata. Ülejäänud peokülalised pole niivõrd olulised. Nende hulgas on valgenahalisi Key Westi kalureid, kes on end tumedamaks võõbanud,

Fife

127

et kuubalase moodi välja näha, ent niudevöödega paistavad nad välja pigem liigsuured Gandhid kui sadama kuubakad. Nende hulgas on ka paabulinde ja kasse. Keegi Adolf Hitleriks riietunu marsib mööda, väikesed vuntsid ees. Ta näib halva iseloomuga mees olevat. Hiljem selgub, et tegemist on Thompsonite sugulasega Jacksonville’ist. „Tee meile paraadmarssi, Adolf,” nõuab Ernest. „Või ütle vähemalt „Heil Hitler!”,” sõnab Gerald. Adolf keeldub. Fife imestab, miks ta küll seesuguse kostüümi valis, kui ei taha kaasa lüüa. „Lase käia,” ütleb ta, „ütle meile, et Euroopa peab olema hea poiss, või muidu pistad sa ta nahka!” Sara sekkub samuti. „Ole nüüd, Adolf, rõõmusta meid! Kiire marss! Kujutle, et olen tšehh, kes hävitamiseks valmis!” Adolf pigistab pabertopsikut, tobedad vuntsid tujukat keeldumist veelgi võimendamas. „Kui Herr Hitler on nii ebakindel, ei saa ta maailma eales endale,” ütleb Gerald, kelle nägu on nõnda higine, et on maski halli värvi maha hõõrunud. Tema huuled on väga roosad. „Kas ema ei armastanud sind piisavalt, mein Führer?” „Pea suu, armsam. See vaene mees juba niigi kahetseb oma kostüümivalikut.” Sara tõmbab Geraldit ühest koolaprillist, mis tuleb maski küljest lahti. „Oh, Gerald,” sõnab ta soojalt, „sa näed naeruväärne välja.” „Mitte rohkem kui sina, kallis. Pealegi, sa rikkusid mu kostüümi.” „See oli niikuinii paras sitt.” „Selle valmistasid Uus-Inglismaa sotsiaalse eliidi käed! Kuidas sa julged!” „Pead lihtsalt kuidagi läbi saama.” „Fife, ütle mulle, kui tahad, et ma selle ropu suuga vana naise koju saadan. Ime kah, et ma teda kunagi oma emaga kohtuma ei kutsunud, ma poleks suutnud teda teenijatele tutvustada, ilma et ise punastaks.” Gerald suudleb oma naist kenasti suule. Vaatepilt neist kahest paneb nii Ernesti kui Fife’i naeratama. Nad pole viimaste aastate jooksul ennast just parimast küljest näidanud. Mitte nagu Sara ja Gerald, nende seltskonnast kõige ükskõiksemad.

128

Naomi Wood

Hästi elamine, uskusid nad ise, oli parim kättemaks. Ja mõnikord jäi Fife lausa uskuma, et see oli tõsi. Hiljem jälgis ta vaoshoitud Adolfit elegantselt valssi tantsimas ühe pika naisega, võib-olla oma abikaasaga. Võib-olla Adolf polnud uje. Võib-olla ei meeldinud talle lihtsalt, et põhjast pärit pooleurooplaste seltskond teda narris. Kaks paarikest tantsivad vaheldumisi kord ühe, kord teise abikaasaga, nad joovad ikka sama palju kui Pariisis, kuigi nüüd jääb neil vaid pohmellide üle imestada. Vähemalt ei mõtle Fife homme endale, Ernestile ja Marthale. Neli sõpra istuvad basseini ääres ja söövad, hoiavad pea sumisemas ja lähevad siis magama. Pohmell: imeline ravim ülemõtlemise vastu, mõtleb Fife. Ernest sätib muudkui oma eeslimaski. Ta näib närviline ja ta silmad paistavad valutavat. Ta lennutab Fife’i mööda tantsupõrandat, kui saabub nende kord tantsida, ning kisendab siis eesli moodi, nii et robotid ja haldjakuninganna hakkavad naerma. Aga ta ei jäta oma kisa, ei lõpeta mängu seni, kuni Gerald käsib tal vait jääda, ning Ernest kõnnib vihaselt minema. Fife mäletab Geraldi õhtusöögil lausutud sõnu: „Kas sa ei näe, kui vastik kõigil sellest on?” Tantsupõrandalt on esitatud soovilugu ning bänd alustab aeglasema lauluga. Kõigepealt klaver, seejärel lisandub trompet. Paarikesed tantsivad nii lähestikku, kui kostüümid vähegi lubavad. Keegi kiilakas Gandhi on Sara tantsule palunud ja Gerald haarab Fife’i oma käte vahele. Fife näeb üle mehe õla Ernesti, kes on köögis ja sorab kappides, et kangemat kraami leida. Laulja hääl on kriipiv, kui ta alustab lauluga „All of Me”. Tegemist on armsa looga, niivõrd melanhoolse ja kurvaga. Fife jälgib üle Geraldi õla, kuidas naine lugu esitab. Laul on nõnda kurbust täis, see lööb ta peaaegu hingetuks, kui laulja pakub oma armastatule kaasa pea iga osa enesest, kui mees temast lahkub. Trompet võtab meloodia üle. Laulja vaikib teda jälgides ja liigutab rütmis puusi. Fife mõtleb seda jälgides, kas laulja leinab meest, keda armastab või kunagi armastas. Fife’i peas keerlevad muudki sõnad: Nesto. Igaveseks. Martyle, armastusega.

Fife

129

„Sa näed täna väga ilus välja sellise soenguga,” ütleb Gerald nende tantsu ajal. Selle nurga alt näeb ta mehe kaela ja lõuga ning talle väga meeldib Geraldi keskealise töntsakus. Fife toetab pea mehe õlale. „Sa oled minuga nii hea, oled alati olnud. Aga jah, tegelikult oled sa ju kõigiga hea.” „Sa oled mõnikord naljakas.” Nad jätavad tantsu katki. Fife tunneb, kuidas õlad annavad pingele järele. „Kas sinuga on kõik korras?” küsib Gerald. Ta küünitab naise poole. „Kas sa nutad, Fife?” „Ei, minuga on kõik korras,” kinnitab Fife. „Kõik on korras.” Aga ta tunneb, justkui võtaks Ernest õige pea temast kõik, täpselt nagu lauluski, tema südame, mõistuse, suu. Geraldist ära pöördudes märkab ta, et ka lauljal on pisarad silmis, kui ta laulu viimase osa vaevu läbi pisarate ette suudab kanda. Hiljem samal õhtul hakkab vihma sadama. Külalised, kes on tšarlstonist ja džaivist ülekuumenenud ja sassis, kuubakad pisut valgemad ja merineitsitel vähem soomuseid – kiirustavad aia varjualuse alla vihma lõppu ootama. Kõik paistavad olevat rõõmsad ja purjus, üksteise näovärvidega koos. Uus-Inglismaa robotid istuvad teisel pool peoala seina ning naeravad, osutades toidule: kilpkonnahautis, Kesk-Ameerika hiidahvenad, plaatanid. Fife jälgib, kuidas tema sõbrad kuhjavad oma taldrikud täis, ja märkab siis Ernesti läbi rahvasumma lipsamas. Mees heidab hetkeks selja taha uuriva pilgu ja kõnnib siis majaäärt pidi allapoole. Fife järgneb talle, trügides mööda külalistest, kelle näod on punaste pirnide valguses roosakad. Ernest on tagaaias, vestleb ühe mustas kleidis naisega. Naisel on ees kassimask, millel täiuslikult teravatipulised kõrvad. Tema juuksed on kenasti soengusse sätitud ja maski pael jätab naise kuldsete juustega lõikumise kohta varjujoone. Kui Ernest tahab tal maski eest võtta, tõrjub naine tema katse. Kas ta selle pärast ei tahtnudki, et Murphyd siia tuleksid? Sest kutsus oma armukese puhkusele? Ema oli Fife’ile kord öelnud, et teda oleks võinud isegi beebina üksi toolile jätta, ta poleks iial alla kukkunud. „Nagu ingel nööpnõela

130

Naomi Wood

otsas,” oli ema öelnud. Ja Fife mõtleb, mis tal küll viga on, miks ta nii rahulikult passib, sündmuste käiku jälgib ja midagi ette ei võta. Ta peab midagi tegema, ta ei saa igaveseks niisama istuma jääda. Ernest ja naine naeravad, kui räästa alt varju otsivad, ning siis naine ütleb midagi ja näib olevat valmis lahkuma. Ernest jälgib teda eemaldumas, kuid tema pilgus on võidukust, otsekui saaks hiljem samal õhtul tema omaks see, mida ta paistab praegu kaotamas olevat. Fife asub liikvele, teades, et peab õnnestumiseks julge olema. Ta näeb, kuidas Ernest hoiatab teda, ent tõmbab siiski naisel ühe liigutusega maski nii tugevasti eest, et kuuleb, kuidas kummipael järele annab. Ta on valmis seisma silmitsi näoga, mida kohtas tol peoõhtul ja fotol, kuid see pole tema. See pole Martha. Mask istub naise pealael nagu kübar ja Fife tunneb end tõelise lollina. „Mida sa teed?” küsib Ernest uskmatult. Tundmatu naine naerab närviliselt. Fife põrnitseb mõlemat uskmatul ilmel, enne kui kannapealt ringi pöörab ja ära jookseb. Geraldi ja Sara pilgud on Fife’ile naelutatud, kui ta läbi peoseltskonna tormab. Ta suundub randa, laseb õhul oma kopsudesse tungida. Auto vingerdab, et teda mitte alla ajada. Rannal tunneb ta, kuidas liiv tungib sandaalidesse, kuid ei peatu enne, kui on jõudnud kaldale. Meetreid enne veepiiri ta peatub, pilk mustal veel, mis värvub valgeks, kui murdlaine liivale uhub. Ta kuuleb Ernesti enesele järgnemas. „Mis sul hakkas?” „Jumala pärast küll.” Ta rebib paruka peast. Tema peanahk on terve õhtu sügelenud ja ta tahab nüüd, et tal oleks küünised, millega sügavamalt kratsida. „Ma leidsin sinu pühenduse, Ernest. Martyle armastusega, kas nii ongi? Ma nägin, mida ta sinule oma raamatus kirjutas. Miks sa vaevusid üldse tagasi tulema ja nii kenasti käituma, kui te teineteisele jätkuvalt armastuskirju saadate?” Maja juurest vahivad nende poole randa näod, mille jooni pole võimalik tuvastada. „Fife, ära korralda stseeni.”