Puhasta mind patust

Temast jäävad maha puhtad põrandad ja plekitud pinnad.

Temast jäävad maha ka mõned laibad.

PUHASTA MIND PATUST

TINA BAKER

Originaali tiitel: MAKE ME CLEAN Tina Baker © Tina Baker, 2023 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Mari Klein Kujundanud Signe Kanarbik Kaanel kasutatud Shutterstocki fotosid Tõlge eesti keelde © Piret Ruustal ja Ühinenud Ajakirjad, 2024 ISBN 978-9916-734-41-4 www.ajakirjad.ee www.facebook.com/vestaraamatud Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda

Minu isale, aknapesija Peter Bakerile.

Ja kõigile koristajatele ja hooldajatele.

1 Maria võtab ämbrist kaltsu ja pigistab seda nii, et sõrmenukid valged, vesi värvub punaseks. Tuline kraaniotsik kõrvetab käenahka, ta loputab ja väänab ja loputab ja väänab uuesti, korduv tegevus peaks ju aitama rahuneda. Ta käed on tugevad, tugevamad kui kunagi varem, peopesad puha mõhnalised. Kui Maria koristajatööga alustas, kandis ta kummikindaid justkui mingi printsess – selle peale tahaks ühekorraga naerda ja nutta.

Käpuli maas, küürib ta kui kurjast vaimust vaevatud, pingutusest hingeldades. Põrandaplaadid on külmad, kuid mööda ta kaela jookseb alla higinire. Ta tõstab käe, et seda ära pühkida, ja ehmub, kui sõrmede alla ei jää midagi – siili­pea tuleb alalõpmata üllatusena.

Maria kuuleb, kuidas Elsie hüüab vanast kabinetist, kus ta nüüd magab, liiga hädine, et enam trepist üles ronida, ja kiirustab läbi köögi teda maha rahustama, ehk isegi andeks paluma, aga vana naise silmad on kinni. Elsie on end kerra tõmmanud kui kassipoeg ja niutsub uneloori all, lõhenenud huuled võbelemas, kuhtunud käed padja külge 5

klammerdunud. Maria silitab hõredaid hõbedasi juukseid ja suudleb Elsiet meelekohale nagu lohutaks last – kui tal midagi seesugust oleks.

Ta tõstab üles tühja klaasi, mille Elsie ennist põrandale viskas, ja kontrollib, et vaibale pole jäänud vereplekke.

Selle on ta juba puhtaks nühkinud, raevukalt, sõjakalt, aga eks peab veel kord üle käima, kui on tolle hullema asja korda ajanud. Tagasi köögis, võpatades vastikusest seal ootava vaatepildi peale, laseb ta kraanivee jahedaks joosta ja täidab klaasi uuesti. Ta asetab vee vana naise kõrvale, juhuks kui too keset ööd üles ärkab, kuigi, jumal tänatud, paistab, et ta on jälle maha rahunenud, mis on asjaolusid arvestades omamoodi ime.

Maria eirab ukse tagant kostvat metsikut kraapimist, lohutut vabadussepüüdu.

Kolm sügavat hingetõmmet hiljem läheb ta tagasi ja lõpetab köögipõranda pesemise, valab ära järjekordse pangetäie sogast vett, hõõrub kraanikausi läikima ja topib kaltsu määrdunud rätikute juurde. Pärastpoole tuleb kõik pinnad valgendajaga uuesti üle käia, nurgad ja sopid hamba­harjaga puhtaks urkida.

Ta loksutab Jumal, kaitse kuningannat kirjaga äratäksitud kruusi põhjas ringi šerripära, ainsat alkoholi, mille ta siit leidis, ja lõnksab alla. Siis õgvendab ta õlgu ja keerab end vanamehe poole. Ta tõstab mehe toolilt, kerge nagu linnu, kahmab ta hella embusse, surub vastu südant, samal ajal küünarnukiga tagaust lahti lükates ja hoolega ette vaadates, kuhu astub. Ta kannab mehe aeda, jahedasse ööõhku, 6

asetab maha märjale rohule segitrambitud lillepeenra kõrval, mustas mullas haigutava augu veerele, kuhu ta verise ja läbipekstud keha matta kavatseb.

2 Too hommik oli alanud nagu harilik päev – hoopis teist­ sugune elu … Nädala esimene alaline tööots on number 43. See pole kunagi lendstart. „Siit, SIIT, eks ole?“ Naine näitab näpuga ja küünitab end ülespoole, imiteerides uksepiida pealse pühkimist. Ta viipab Maria endale söögituppa järgnema ja osutab põranda­ liistule, tehes sealjuures sügava reveransi, ning tõmbab mööda liistu­vagu sõrmega ja tõstab selle süüdistavalt püsti. „Näete? Siit ka.“ Ta torkab Mariale nina alla Mr Sheeni puhastusvahendi purgi. „Igalt poolt.“ Ta teeb käega laia kaare, mis peab tähendama tervet maja. „Ja ma tahan, et te oleksite täna poole kümneks läinud, eks ole?“ Maria toob harilikult kaasa mõne universaalsema koristus­vahendi, aga number 43 jaoks pole need piisavalt head.

Naine keerab kannal ringi, ent küünitab siis kaela ja sõnab valjemini: „Mitte hiljem kui POOL KÜMME!“ – justkui Maria oleks kurt. Päeva esimene klient ja esimene neist kordadest, kui ta keele hammaste taga hoiab.

8

Maria pole kurt, kuid mängib tumma enamikus majadest, kus ta koristamas käib – „hiilib ringi nagu mingi kuramuse hiir“, nagu ütles Elsie. Sedaviisi on kergem.

Maria tõstab pöidla püsti ja manab ette midagi, mis loode­ tavasti paistab nagu rõõmsameelne nõusolek, aga kui Poole-Kümne-Naine minema tormab, et teha üks väga tähtis kõne (selles majas on iga telefonikõne väga tähtis), pühib Maria võltsnaeratuse näolt.

Pärast veel poolt tundi ülespoole upitamist ja põrandani küürutamist hakkab Maria selg valutama. Ta seisatab ja hõõrub sõrmenukkidega alaselga, enne kui ülakorrusele suundub. Põrandapesu juures muutub tuikav valu tugeva­ maks. Pahkluu teeb samuti häda, nagu tihtipeale, kui ilm külmaks läheb. Väljas on veebruar, hommikuti näriv rõskus, pärastlõunati läbilõikav tuul. Kuhu jääb globaalne soojenemine, kui seda vaja on?

Ta põlvitab parasjagu tualetipoti kõrval ja üritab selle ääre küljest lahti kangutada kuivanud sitapritsmeid, kui naine avab vannitoa ukse ja jahmub teda nähes. „Issake, kas te pole siin ikka veel lõpetanud?“ hüüatab ta ja laksutab etteheitvalt keelt, sest peab nüüd end häbiga allkorruse tualetti vedama. Inimestele, kes neis kenades majades elavad, ei meeldi, kui neile nende endi räpasust meelde tuletatakse.

Nad ju peavad ometi seda kõntsa märkama. Kui raske on siis kohe enda järelt ära koristada, selle asemel et lasta saastal kõvaks kuivada? Maria taipab, et pobiseb endale nina alla.

9

Kui Maria end minema asutab, saab naine oma kättemaksu, astudes talle välisuksele ette. „Järgmisel nädalal võite selle pooltunnikese tasa teha,“ teatab ta. „Ma tahan, et te ülemise korruse vannitoas seina­ plaadid põhjalikult puhtaks teete. Ma märkasin, et dušisõela juurde vuugivahedesse on veidi hallitust tekkinud.“ Justkui oleks Maria ise sinna hallituseeoseid külvanud. „Ja te peaksite tõepoolest oma aega paremini planeerima. Järgmisel nädalal on mul vaja, et te triigiksite ka.“ Äkki ma peaksin endale harja tagumikku pistma ja samal ajal põranda kah üle pühkima? Kuigi ta seda valjusti ei ütle, teeb Maria nägu ilmselt midagi omatahtsi, sest ta tööandja ohkab raskelt ja lisab: „Teate, mulle ei paku mingit lõbu teie tusast ilmet vaadata. Tuhanded teietaolised inimesed oleksid sellise töö üle õnnelikud.“ Maria mõtleb, kes need temataolised inimesed olema peaksid. Vastunähvamist alla neelata on raskem töö kui põrandapesu.

Esimese kahe tööotsa vahet sõitmiseks kulub tal neli­ kümmend viis minutit, sest kunagi ei tea, millal buss tuleb.

Number 91 saabub harilikult paarikaupa ja järgmist annab oodata keskeltläbi kaks nädalat. Pigem juba jalgsi minna – saaks ilmselt kiiremini –, aga täna on raske päev, just on hakanud vihma tibama ja iga võimalus pisut jalgu puhata on teretulnud. Maria hüppab Russell Square’il bussile ja sööb ülakorrusel istudes ära oma hilise hommikueine, juustu ja marineeritud kurgiga võileiva. Mõne teise jaoks võiks 10

see ehk kvalifitseeruda brantšiks. Ta loputab võileiva alla sõõmu pudeliveega, mis tuli diiliga kaasa – eri­pakkumine, poole hinnaga –, ning topib suhu närimiskummi. Jumal ise teab, mis saab siis, kui tal hambaarsti vaja läheb.

Ta teeb mõne peastarvutuse – kui palju eelmise nädala palgast tänaõhtuseks kõhutäieks õieti üle on? Kogu selle lisatöö juures, kas ta jõuab homme toidupanka enne, kui seal kõik otsa saab? Kas tee ja küpsised, mida järgmine klient aeg-ajalt pakub, suudavad vaigistada ta kõhu­korinat?

Kas ta peab jälle näljasena voodisse heitma?

Päevagi ei lähe mööda ilma, et Maria neid kalkulatsioone teeks, muretsedes raha pärast vaat et iga viimase kui ärkvel­olekutunni. See on ühtaegu hirmutav ja kuradima tüütu.

Ta tuleb maha Carnegie Streetil ja kõnnib Cloudesley Square’ile – üksainus maja siin Islingtoni rohetavas oaasis on väärt sama palju kui terve tänav seal, kus tema üles kasvas.

Välisuksele lähenedes kuuleb ta tuttavaid helisid: põnts, põnts, põnts. Kui Maria oma fliisvesti taskust võtmeid õngitseb, muutub põntsutamine päris pööraseks ning kohe, kui ta ukse avab, torgatakse talle pihku Minty pehme ja märg nina, ülejäänud koer aga väänleb hullunud tervitus­ tantsus, mida saadavad lustlikud niutsatused ja klähvatused. Mõnikord tuleb koeral tema saabudes koguni väike rõõmu­ piss, aga Marial pole selle ärakoristamise vastu midagi, sest eales pole siin Issanda ilmas keegi teda nähes rõõmsam olnud.

11

Minty toob Mariale alati naeratuse näole – tõelise naeratuse, mitte selle, mida ta näitab uutele kundedele märgiks, et temast saab nende kodus healoomuline lisandus, sellise professionaalse naeratuse, mis kinnitab, et te võite minu hoolde usaldada kogu oma maise vara ühes laste ja loomadega.

Niimoodi naeratamine on päris kurnav.

Ta kõnnib esikust kööki ja teeb tagaukse lahti ning laseb Minty välja. Koer teeb aias üheainsa meeletu jooksuringi, kükitab korraks ning tormab siis tagasi, et end kogu keharaskusega Maria reie vastu pressida.

See on tõeline armastus, puhas armastus, ülim rõõm.

Marial on kahju loomast, keda nii sageli terveks päevaks üksi jäetakse. „Oi, palun ärge teda niimoodi küll nimetage!“ pahvatas Minty omanik proua Santos, kui Maria kord koera kohta „tubli lita“ ütles. See oli mõeldud kiitusena. „Ma pidasin silmas, et ta on tubli koer, kellelt kutsikaid saada,“ üritas Maria vestlust üleval hoida.

Aga ei, Minty kohta tuleb öelda „koeratüdruk“ ja kutsikaid ei sünni tal küll kunagi.

Tõeline lita selles majas on kohe-kohe teismeikka jõudev peretütar, kes koolivabadel päevadel seirab Mariat kahtlustava pilguga ja kaebab emale kõva häälega – et Maria teda ikka kindlasti kuuleks –, et „koristaja ei teinud voodialust puhtaks“. Terve ta tuba on nii segamini, et on suisa ime, kui ta seal magamiseks üldse mingi koha leiab.

Tüdruk teab väga hästi Maria nime, kuid ei kasuta seda kunagi.

12

Selles majas on ka poiss. Marial on talle raske otsa vaadata – tal on põselohukesed nagu Jobyl, mis kaevab minevikust välja hulga puntrassekiskunud tundeid.

Majaperemeest pole ta kunagi kohanud, ehkki magamis­ toas vedelevad meeste rõivad ja jalatsid ning vannitoa riiulil seisab habemeajamisvedeliku pudel. See on tema töö eripära – luba ringi nuuskida.

Koer jumaldab neid kahte last, aga ilmselgelt pole tunded vastastikused. Minty näib olevat kõige õnnelikum siis, kui lapsed koolivaheaegadel kodus on, ja sätib end nende juurde lebama nii ligidale, kui lubatakse, sellegi­poolest leiab ta aega Maria juurde söösta ja tema ümber sekeldada, otsekui öeldes: sina pole minu kar­ jast, aga sa oled mu vastu lahke ja seepärast armastan ma sind.

Maria pole enam osa kellegi perest. Elsie on kõige lähedasem inimene, kes tal on.

Koera tahaks ta endale küll. Ühel heal päeval, lubab ta endale, elab ta korteris, kus loomad pole keelatud, võibolla kusagil, kus tal ei lähe vaja kõrvatroppe ja uksekette; kohas, mis veidikenegi kodu meenutab.

Madalad ambitsioonid.

Ebaharilikul kombel on proua Santos täna kodus, sest tal on „hommikupoolikul juuksuri aeg ja pole mingit mõtet ainult kaheks tunniks töö juurde sõita ja siis jälle tagasi, teate küll“. Mõnikord räägivad nad talle sääraseid pisiasju, need inimesed, kes talle maksavad, et ta nende järelt koristaks. Maria kohalolek tekitab naistes ebamugavust, justkui 13

tuleks ta neid nende oma pühas kodus arvustama. Noh, seda ta teebki, aga …

Meestel selliseid süümepiinu ei ole. Nemad suudavad hõlpsasti tema koristamist ignoreerida, ise arvuti taga istudes või Xboxiga mängides. Mõnda peab ta paluma jalad mopi teelt eest ära tõsta, teinekord tuleb tolmu pühkida nende ümbert. Mõni jälgib teda salaja silmanurgast, hoiab silma peal tal endal või ta töö tulemusel, ja Mariale ei meeldi, kui teda vahitakse.

Ta võtab parajasti puhveti alt tolmuimejaga tolmu, kui proua Santos välja ilmub ja teda ehmatab. „Halloo! Halloo?“ Naine viipab. Maria lülitab tolmu­ imeja välja ning kiirustab proua järel kööki. „Saate mind korra aidata?“ Naine ei saa majoneesipurki lahti. Maria võtab tal purgi käest ja keerab kaane üheainsa kiire liigutusega maha. „Te olete nagu jumalast saadetud,“ naeratab proua Santos.

Tema on üks kenamaid tööandjaid. Eelmisel aastal, kui pere läks kaheks nädalaks Dorsetisse puhkama, maksis ta Mariale sularaha peo peale. Maria pidi aias ja majas taimi kastma ning tegema kappides „kevadist suurpuhastust“, ehkki oli augusti keskpaik. „Lihtsalt hoidke majal silm peal,“ siristas proua Santos. „Muidugi pole siin suurt midagi teha, kui me ära oleme, aga ma maksan teile ikka sama summa.“ Endal ilme nagu Ema Teresal.

Lõpuks ometi läheb tööandja juuksurisse ja Maria jätkab koristamist.

14

Pliiti küürides on ta juba nii väsinud, et mõtted kipuvad uitama minema, ning ta leiab end vaimusilmas haagis­ elamut puhastamas – aga see on ohtlik koht, kuhu langeda.

Ta raputab pead, et mälupilti kustutada, ning keskendub roostevabale terasele oma sõrmede all. Ent see omakorda viib mõtted haiglas veedetud ajale ja sealsetele kliiniliselt puhastele pindadele ning ta kummardub jälle koera silitama – et oleks mingigi pidepunkt, et tunda midagigi head.

Ta ei tohi lasta endal libiseda mälestustesse, kus on Joby või see, mis juhtus pärast.

Lõpetanud töö, annab ta enne minekut Mintyle peotäie koeramaiustusi. Ta ei suuda taluda koera haledaid niutsatusi, kui too jälle maha jääb.

Esmaspäeviti on tal veel kolm otsa, sealhulgas koristada üks uus korter, ning selleks ajaks, kui ta Elsie juures lõpetab ja ükskord tagasi oma Wood Greeni karuperses asuvasse ja mitte millegi poolest kodu meenutavasse umbsesse ühetoalisse jõuab, on Maria omadega täiesti läbi. Ta hindab oma väsimuse astet, ilmselt on ta õhtuks päris otsas. Kui veab, vajub kohe surmaunne, magab paar tunnikest, enne kui sünged unenäod ta jälle üles raputavad.

Maria ei võta kunagi vabatahtlikult aega maha. His­ paaniast saati polegi tal ühtegi puhkepäeva olnud. Kas ta üldse on pärast Hispaaniat end tegelikult lõdvaks lasta saanud?

15

Uus tööots on kolme magamistoaga, Hornsey raudteejaama lähedal asuva suure Sainsbury taga. Uute klientidega kohtumine tekitab Marias stressi, ehkki tihtipeale on see tutvumiskäik ainuke hetk, kui ta üldse majaomanikku silmast silma näeb.

Ukse avab nurgeline keskealine mees, kes kannab viledaks kulunud, veidi räpakaid dresse ja Crocse. „Millist väljendit te soovite, et ma kasutan?“ küsib ta. „Kuidas, palun?“ „Kuidas ma peaksin teid kutsuma? Mismoodi nimetama – mees, naine, nemad, nõnda edasi?“ „Nõnda edasi?“ „Ma ei tahaks solvata.“ „Vabandust, ma ei saa aru.“ „Tema või temake? Poiss või poisitar? Teate küll, direktor, direktriss, näitleja, näitlejanna, ehkki tänapäeval on nad vist kõik näitlejad …“ Maria vaatab teda tühja pilguga.

Mees ei pea vastu ja läheb pisut närvi. „Niisiis … kust te pärit olete?“ „Haringeyst.“ „Ja enne seda?“ Mees ohkab sügavalt, ilmselt kurnab selline tühi lobisemine teda. „Sheffieldist.“ Maria ei paljasta kunagi, kust ta tegelikult pärit on. Üks ta irratsionaalsetest hirmudest on, et kui ta kõneleb oma tõelisest kodust või nimetab valjusti Joby nime, siis ilmub äkitselt suitsupilvest Joby ise või ta perekond. Nii ebausklik 16

on ta küll. Ta vaatab pidevalt üle õla, ka siin Londonis, piina­ tuna eelaimusest, et mõni Joby sugulane leiab ta miskit­moodi üles ja maksab kohutaval moel kätte.

See uus kunde näib juba pelgalt ta juuresolekust ärritunud. Mees kõnnib kärmel sammul läbi väikese köögi, kus pole mitte lapikestki sodist vaba pinda. „Harilikult tegeleb kõige sellega mu naine …“ (Pogromm?

Plahvatus? kaalub Maria.) „Aga ta on praegu ära.“ Lisaks kohe ümber kukkuvale mustade nõude kuhjale on pliidil kaks panni – ühel välimuse järgi otsustades põhja­ kõrbenud oad, mis tal tuleb ilmselt peitliga lahti raiuda, ja teisel mingisugune elusloodus, mis võiks olla eksperiment penitsilliiniga. „Kas te olete kaua koristamisega tegelenud?“ küsib mees, justkui jutleksid nad mõnel kokteilipeol. „Piisavalt kaua,“ vastab Maria. Kaugelt liiga kaua on tõele lähemal.

Ta juba aimab mõnda küsimata küsimust. Kas agentuur on saatnud kellegi, kes ilmub kohale määratud ajal, töötab hoolega ja hoiab suu kinni, või kellegi, kes häkib pererahva arvutisse ja teeb pangakontod tühjaks?

Las peremees arvab temast, mida soovib. Niikuinii läheb ta mehel peagi meelest ja järgmisel nädalal kannab too juba hoolt, et oleks tema tuleku ajaks majast väljas. „Kas te võiksite siin pihta hakata palun?“ „Jah, muidugi.“ Mees keerab selja. „Vabandust, kus teil siin nõudepesumasina kraam on?“ 17

Mees tuhnib mühatades mööda kööki, poeb valamu alla, kuni leiab pudeli Fairyt, lehvitab seda võidukalt õhus ning lajatab köögilauale. „Hüüdke, kui te midagi veel vajate,“ hõikab ta väljudes.

Maria hakkab juba ütlema, et nõudepesuvedelik pole masina jaoks sobilik, kuid mõistab mehe hääletoonist, et parem, kui ta teda enam kunagi ei tülita. Ülakorrusel tervitab teda vannis üksik kubemekarv.

Nii palju koristamist.

Marial polnud jõudu, et oma elu vihata; sellegipoolest tundis ta sügavat vastumeelsust. See oli kurnav, imes hinge seest.

Mida ta küll annaks, et igav vana elu kohe praegu tagasi saada.

Sest ta uued ja tõhusamad oskused on midagi rohkemat kui igapäevane küürimine ja kasimine ja prügi välja­ viimine. Nüüd hõlmab ta spetsiaalne süvapuhastus pigem vägivaldsete abikaasade ja surnukehade kõrvaldamist kui lihtsat prahikoristust. Äkki peaks ta Elsiele ületundide eest arve esitama.

3 Elsie aed on väheldane maalapike, mida ühest küljest varjutab kõrge pärnapuu ja teisest ülekasvanud sarapuu­ tihnik. Kitsuke, ehkki Elsie hoopleb, et Londoni kohta on seal ruumi maa ja ilm.

Marial on lubatud ühte nurka istutada maitsetaimi ja veidike sibullilli – nartsisse, narmastulpe ja kobarhüatsinte. „Meelespead külvavad ennast ise,“ kiitis Elsie laia naeratuse saatel, justkui oleks see üks ütlemata tore kingitus Emakeselt Looduselt endalt.

Aedviljapeenar, Elsie au ja uhkus, on andnud paari aasta jooksul tomateid nii umbes kahe lõunasöögi jagu.

Neli aastat on Maria siin töötanud – ei, siiski viis. Kuidas küll aeg lendab.

Marial on viimasel ajal olnud liiga palju muud tegemist, et end vähegi agaramalt aiapidamisele pühendada, aga nüüd ta kaevab. Kuu ei paista, kuid köögiaknast ja aia­ tagusest tänavalaternast kiirgavas valguses näeb ta piisavalt hästi. Ta peab kaevama haua sügavamaks. Sihukesi asju on raske hinnata.

19

Maria on koristaja. Ta teeb oma tööd suurepäraselt.

Tal on palju kliente: hääbuva mõistusega Elsie, kellel on jälestusväärne abikaasa; lahke südamega Brian, kellel on jälestusväärne boss; salapärane härra Balogan, kellel on jälestusväärsed naabrid.

Maria oskab hästi koristada, ta suudab lahti saada kõige jonnakamastki saastast. Ta võib lahti saada ka jälestusväärsest abikaasast, jälestusväärsest bossist, jälestusväärsetest naabritest. Võimalik, et ta koguni koristas ära mehe, keda kunagi armastas.

Muidugi pole Marial vähimatki kavatsust kedagi tappa, kuid kliendid palkavad ta korda looma ning Maria võtab oma tööd alati väga tõsiselt – ja vaadake, kui palju õnnelikumad nad nüüd on!

Ainult et päriselt ei õnnestu mõrva maha pesta, parimal juhul saab selle vaiba alla pühkida ja loota, et keegi sinna ei piilu...

www.ajakirjad.ee

facebook.com/vestaraamatud