Rabatud

Omadega rappa

Märts 2014. Istun öisel tunnil kodu trepil. Kell võib olla kaks või kolm. Mind valdavad vastuolulised emotsioonid – süütunne vaheldub õigustusega ja rõõm kurbusega. Umbes tunnike tagasi ahmisin siinsamas kolm suurt sõõmu õhku ja püüdsin keskendunult kiirabisse sõita. See oli kulminatsioon juba nädalaid kestnud painajale. Miski oleks justkui mu keha ja hinge järele tulnud ja mina olin lootnud ignoreerides sellest vabaneda.

Pöördusin valves oleva õe poole jutuga sellest, kuidas ühest järjekordsest unetust ööst oli kasvanud minestuse-eelne tunne. Suutmata uinuda, olin püüdnud hirmutunde eest põgeneda teleri vaatamisega, kuid mul polnud olukorrast pääsu. Ühel hetkel muutus spordivõistlus tantsivateks tähekesteks silme ees ning sulas kokku ülejäänud virvendava toaga. Mõtlesin, et nüüd siis ongi kõik. Mehelik lootus iseeneslikule paranemisele oli maha kantud ja viimne kohtupäev saabunud.

Olin veendunud, et mind painab füüsiline häda, mis kutsub esile hapnikupuudust, minestustunnet ja öiseid lämbumistundega ärkamisi. Seda enam ärritas mind valveõe jutt, et niipalju, kui kohapeal esmaseid mõõtmisi teha sai, on kõik näitajad normis. Küsisin pahuralt, et kuidas saab selline asi olla võimalik. Vastuseks sain küsimuse kuidas tunnen endal elus minevat.

Ma ei saanud enam mitte midagi aru. Milleks selline küsimus? See polnud ju mingisugune arenguvestlus ega teraapia. Ent siis täiendas küsija end kommentaariga, et minusugused inimesed pole üldsegi harv nähtus. Sellised, kes arvavad endal surmatõve kallal olevat ja tulevad siis lõpuks piisavalt suure hirmuga kiirabisse ning saavad teada, et nende probleem on hoopis kahe kõrva vahel. Seejärel küsis ta uuesti, kas olen üldse mõelnud, kuidas mul üldises plaanis läheb – kuidas on lähisuhted? Kuidas on tööl? Kas tunnen, et liigun elus soovitud suunas?

Kadusin suurest ehmatusest hetkeks kuskile sügavamatesse mõttekihtidesse. Ma polnud kunagi pidanud end vaimselt kuigi haavatavaks inimeseks. Pigem isegi vastupidi – tundusin endale kõva kui kivi. Võibolla oli just see muutnud mind enda suhtes pimedaks ja sundis ignoreerima potentsiaalseid ohumärke. Muidugi ei olnud mul ka praktilist teadmist, kuidas end ärevushäirete eest kaitsta või kuidas tunda ära nähtamatu allakäigutrepp. Koos aegamisi närbunud inimsuhetega oli kadunud mu elust ka peegel, läbi mille endal paremini silma peal hoida. Minu jäik ja pahur olek hakkas asenduma teatava alistumisega.

Teatasin läbi kurvameelse muige, et pole tõesti nende asjade peale eriti mõelnud ja kui nüüd mõtlema hakkan, siis tegelikult on kõik üks suur kaos. Tähenduslikku ja toimivat lähisuhet pole mitte üheski vormis. Hetkel pole ka tööd ja mis puudutab tulevikku, siis mul pole õrna aimugi, mis minust edasi saab. Ma isegi ei tea, mida tahan, et edasi saaks.

Sain „visiidi“ sümboolseks lõpetuseks keele alla mingisugust farmakoloogilist meelerahu ja sooja soovituse pöörduda spetsialisti poole, kui omal käel taastu-

mine üle jõu käivaks peaks osutuma. See mõneminutiline sõit koduhoovi ja praegune trepil istumine on kulgenud nii mõnusas meeleolus, et ei mäletagi, millal viimati midagi sellist tundsin.

Kuigi mu pea on mõtetest paks ja mõned neist toovad hinge rõõmu ning teised kurbust, on kõik negatiivne hetkel kuidagi tuimestatud. Mustad mõtted näivad pigem helehallidena. Tunnen, et see laseb mul kõigele pisut julgemalt otsa vaadata, kui seda varem olen teinud. Ühtlasi annan endale aru, et hommikul ärgates ei pruugi maailm nii lilleline enam olla, sest siis on sünged värvid oma eheduses tagasi. Muidugi on ka erksad värvid tagasi – või vähemalt potentsiaal neid näha ja tajuda. Kuid kahjuks ei ole minust hetkel positiivset mõtlejat. Olen kohati nagu katkine plaadimängija ja küsin endalt iga natukese aja tagant, kuidas see kõik võimalik on. Kuidas ma siia sattusin?

Rändan mõtteis tagasi ja mulle tundub, nagu oleksin ühel hetkel oma hinge maha müünud või ohverdanud selle mingi kokkuleppena, kuhu ma ennast tegelikult ei kaasanud. Aastaid autopiloodil kulgemist, ei ühtki julget küsimust iseendale – mida ma elust tahan? Konkreetsele allakäigu käivitanud otsusele või hetkele on raske näpuga näidata. See on olnud salakaval teekond, mida samm sammu haaval olen astunud. Jah – oma asja peab otsima ja otsimine eeldab ebameeldiva kogemist – et leida lõpuks õige suund. Kuid mulle tundub, et olen endalegi märkamatult kaotanud usu, et võiksin elust päriselt rõõmu tunda. Et võiksin vahetada oma rada. Astuda julgelt maha praeguselt sissetallatult ja nüristavalt teelt ja ning teha sammud tundmatusse.

Kõige hullem, mis saaks juhtuda, on, et õpin iseennast tundma. Seikluse asemel olen mõelnud endale välja hoopis koorma, mida olen arvanud, et pean ühiskonna ees kandma. Selle tulemusena on elutuuled loksutanud mind töökohalt töökohale, tühi tunne sees. Sest et tuleb ju näidata, et tegeled millegagi, ja veel parem, kui suudad sinna kõrvale ka head nägu teha.

Elu enne painajalikku „sõnumitoojat“ oli natuke nagu eksisteerimine kahes maailmas korraga. Võisin kodus lugeda populaarteaduslikke raamatuid jätkusuutlikkusest, keskkonnast, inimpsüühikast ja ettevõtlusest. Võisin vaimustuda põnevatest ideedest, millel potentsiaal muuta maailma. Isegi unistada millegi suurema ja tähenduslikuma elluviimisest. Kuid argipäev möödus halli hiirekesena kontoriseinte vahel. Elasin justkui mingisuguses fantaasiamaailmas, mis mõjus mulle ühest küljest lohutavalt, kuid samas muutus konflikt sise- ja välismaailma vahel iga päevaga suuremaks. Pendeldamisega nende kahe maailma vahel olin sillutanud teed ka isolatsioonile. Olin introvert, kes oli end kogemata lukustanud oma pähe ega osanud sealt enam välja tulla.

Nüüd trepilt tähti vaadates ja mõttes nende vahele jooni vedades mõistan, et tagantjärele on lihtne olla valgustunud ja näha seoste jada, mis mind sellistes mõtetes ja seisundis siia istuma on toonud. Esiteks mäletan pealtnäha juhuslikke päevi, mil õhust oleks justkui hapnik välja pigistatud. Hingamisest oli saanud pingutust nõudev töö, millele pidin keskenduma. Seostada seda mingisuguse akumuleerunud vaimse pingega ei tulnud mulle pähegi. Kuna see ei kestnud kunagi rohkem kui 1–2 päeva ja esines pigem harva, kadusid taolised kogemused kergesti kõige muu argipäevase alla.

Alles nüüd mõistan, et olin ignoreerinud veealust maavärinat ja ühtäkki on pinnavirvendus paisunud tsunamiks, mis mind tuntavalt lõhub. Umbes kuuajase perioodi jooksul ilmnesid esmalt probleemid unega. Magamaminekuaeg nihkus lühikese aja jooksul järjest hilisemaks, kuni lõpuks pigistasin öisest ootamisest 1–2 tundi puhkust. Päevane olemine muutus tuhmiks ja tundus, nagu oleksin pakitud kilekotti. Helid, värvid ja lõhnad mu ümber tuhmusid. Tööga muret ei olnud, sest tööd polnud. Olin mõni aeg tagasi tragikoomilises olukorras töölt lahkunud (raskustesse sattunud ettevõtte omanik oli otsustanud määramata ajaks Taisse puhkama minna).

Unetute ööde hulk aina kasvas ja järgmiseks ilmnesid veidrad hetked, mil tundsin seletamatut, peaaegu isegi halvavat surmahirmu täiesti juhuslikes olukordades. See võis olla poes, inimeste keskel, kodus. Enamasti mõnekümnesekundiline hoog, mis siis äkitselt kadus ning jättis endast maha ebakindluse ja mure. Loomulikult ei leidnud ma, et peaksin sellest kellegagi rääkima. Või kui jõudsingi selle mõtteni, siis ei söandanud seda teha.

Mõni aste oli sel vaimsel allakäigutrepil siiski veel. Kui varem vähemalt püüdsin magama jääda, siis ühel hetkel asendus püüd hirmuga. Kui ka jäin magama, ehmatasin suure tõenäosusega üles lämbumistundega ja veetsin kümmekond minutit magamistoa aknal värsket õhku sisse ahmides ja samal ajal kummastusega tekkinud olukorda analüüsides. Ainus, mis pähe tuli, oli tunne, et selline ongi surm. Sest tugevas paanikahoos jõuad vähemalt murdosa sekundiks leppida, et need ongi su elu viimased sekundid – sured 27aastasena üksinda oma kodus teki all. Nagu eelnev sündmuste käik juba ka paljastas, hakkasin abi otsima alles siis, kui tundus, et pilt on silmist ja elu seest kadumas. Vähemalt oli selge, et mingi osa minust tahab siiski väga edasi elada.

See kõik mõjus omamoodi äratusena. Olin juba pikemat aega õndsa ignoreerimise saatel end nähtamatutesse võrkudesse mässinud. Siinsamas trepil sünnib otsus, et nina tuleb uuesti pinnale suunata ja millimeetri haaval ujuma hakata. Kui inimene suudab end nii haigeks mõelda, siis mis võiks olla vastupidise mõtteviisi tulemus?

Siit edasi hakkan vaikselt ellu viima muutusi. Esialgu püüan taastada käest libisenud rutiini – liigun igapäevaselt värskes õhus, toitun korralikult ega unusta olla tänulik, et füüsiliselt on minuga kõik ikkagi korras. Mul ei ole surmatõbe – nagu süngematel hetkedel kahtlustasin. Tunnen, et olen end nii nurka mänginud, et siit pääsen välja vaid väga raputavate otsustega. Jätan erialased tööotsingud sinnapaika ja hüppan senisest liivakastist välja.

Minu valikuks saab müügitöö. Jah, mina, introvertne ja sissepoole elav Romet, kavatsen proovida inimestega suhtlemist ja viskan sellega end vaimselt jääkülma vette. Tajudes kuskilt mentaalselt horisondilt ligihiilivat hirmu, katsun kogu protsessi kiirendada, et enne ümber ei mõtleks, kui omadega juba „vees“ olen.

Siit edasi viib elu mind üsna „eksootilistesse“ olukordadesse. Kõigepealt leian end kaubanduskeskustest otsemüüki tegemast ja olen „see tüütu naeratav müügimees“. Nii hirmus, kui see ka ei tundu, leian selle protsessi käigus endas potentsiaali, milles varem kuigi kindel polnud. Tagasihoidliku ja vaikse inimesena näen, et tegelikult suudan end verbaalselt väljendada. Oma üllatuseks märkan, et kuigi mu roll tekitab tugevalt eelarvamusi, saan enamasti võhivõõrastega ikkagi jutule. Kuskil sügaval ajusopis käivituvad täiesti uued mõtted tulevikust, millest varem ei olnud osanud mõeldagi. Esimest korda elus tunnen, et äkki ma ei peagi kuskil tagaruumis vaikselt midagi nokitsema, vaid võiksin ka midagi inimeste ees teha.

Järgnevate aastate jooksul proovin veel ära telefonimüügi-, kliendihalduritöö ja müügi välisturgudele. Viimasest jääb mulle ilmselt elu lõpuni meelde tühja telefoniakuga ekslemine Kesk-Soome kottpimedas augustikuuöös. Turnisin tootenäidiste kohvriga graniitkaljudel, et leida suusakeskuse lähedal asuvat majutuskohta. Kui selle lõpuks ka leidsin, ei pääsenud ma aga majja sisse, sest mul puudus uksekood. Läbi macgyverliku pusimise sain varahommikuks siiski tuppa ja järgmisel päeval kliendi juurde jõudes oli alustuseks rääkida üks hea lugu, mille üle väsimiseni naerda.