Revolutsiooni kyysis preview by Apollo Raamatud

Sisukord Illustratsioonide loetelu ................................................................................. 9 Pealtnägijad ................................................................................................... 13 Autori märkus .............................................................................................. 23 Proloog. „Õhk on katastroofi ettekuulutustest paks” ............................. 27 ESIMENE OSA. VEEBRUARIREVOLUTSIOON 1. „Naised tõstavad leivasabas seismise vastu mässu” .......................... 49 2. „See pole paslik koht süütule Kansase poisile” ................................. 65 3. „Nagu riigipühadel, kui õhus on äikest” ............................................ 77 4. „Revolutsioon, mis jätkus juhuse tahtel” ........................................... 94 5. Vodka kerge kättesaadavus „oleks kutsunud esile terrorivalitsuse” ................................................................................... 113 6. „On tore elada neil imelistel päevadel” ............................................ 126 7. „Inimesed kissitavad ikka veel silmi äkilise vabanemise valguses” ............................................................. 136 8. Marsi väljak .......................................................................................... 151 9. Bolševikud! See kõlab nagu: „Värisegu kogu ilmamaa!” ............... 157 TEINE OSA. JUULIKUU PÄEVAD 10. „Suurim asi ajaloos pärast Jeanne d’Arci” ........................................ 179 11. „Mida ütleks koloonia, kui meie põgeneme?” .................................. 195 12. „See pealinn-ussipesa” ........................................................................ 215

KOLMAS OSA. OKTOOBRIREVOLUTSIOON 13. „Mehhiko pole nende värvide ja terrori ja suurejoonelisuse kõrval midagi” ....................................................... 237 14. „Ärgates leidsime, et linn on bolševike käes” .................................. 254 15. „Need hullud tapavad üksteist, nagu meie kodus kärbseid maha lööme” ........................................................................ 273 Postskriptum. Petrogradi unustatud hääled .......................................... 292 Tänuavaldused ............................................................................................ 302 Märkused ..................................................................................................... 307 Bibliograafia ................................................................................................ 342 Register ........................................................................................................ 355

Illustratsioonide loetelu 1. Nevski prospekt Petrogradis u 1910 (Foto: Photoinstitut Bonartes/ Imagno / Getty Images) 2. Õmblemispidu Petrogradis Briti saatkonnas, korraldajaks leedi Georgina Buchanan, kes seisab laua otsas (Erakogu / Bridgeman Images) 3. Sir George Buchanan, 1912. aasta foto (Topical Press Agency / Hulton Archive / Getty Images) 4. Maurice Paléologue, Prantsusmaa suursaadik Venemaal, u 1914 (Erakogu / Bridgeman Images) 5. Sir George Buchanan koos Briti suursaatkonna töötajatega Petrogradis õhtusöögil (Nottinghami ülikooli käsikirjade ja erikogude osakonna loal) 6. Ameerika Ühendriikide suursaadik Vene impeeriumis David R. Francis ja tema teener Phil Jordan reisil Oslost New Yorki Rootsi auriku „Oscar II” pardal (Missouri ajaloomuuseumi raamatukogu ja uurimiskeskuse loal) 7. David R. Francis ja nõunik J. Butler Wright sõidavad Petrogradis saatkonna Ford mudel T-ga. Rooli taga istub Phil Jordan (Missouri ajaloomuuseumi raamatukogu ja uurimiskeskuse loal) 8. New Yorgi National City Banki noor ametnik Leighton Rogers Petrogradis (Kongressi raamatukogu käsikirjade osakonna loal) 9. Julia Cantacuzène-Speransky, Ameerika Ühendriikide presidendi Ulysses S. Granti lapselaps, vene vürsti ameeriklannast naine ning hilisem Vene revolutsiooni memuarist (Ulysses Grant Collectioni loal) 10. Kartmatu sõjafotograaf ja kaameramees Donald C. Thompson (autori kogu) 11. Ajakirjanik Florence Harper 1917. aastal Ukrainas Ameerika välihaiglas (Autori kogu) 12. James Negley Farson, Ameerika ajakirjanik ja seikleja (Alamy) 13. Arthur Ransome, ajalehe Daily News korrespondent revolutsiooni ajal (Arthur Ransome Trusti loal. Trükitud Leedsi ülikooli raamatukogu erikogude loal.) 14. Leivajärjekord 1917. aastal Petrogradis (© Sputnik / Alamy)

15. Halastajaõed ja noor haavatud sõdur Inglise-Vene haiglas (Library and Archives Canada) 16. 13. veebruaril 1917 Petrogradis toimunud rahvusvahelise naistepäeva paraad, mis kutsus esile rahvaliku protestilaine leivapuuduse pärast (Everett Collection Historical / Alamy) 17. „Laske vaaraod katustelt alla ...” – propagandapostkaart, mis kutsub rahvast üles avaldama vastupanu politseile, kelle pilkenimetus oli „vaaraod”, vn faraonõ, ja kes snaipritena majakatustelt revolutsionääre jahtisid (akg-images) 18. Donald C. Thompsoni fotolt on näha, et Veebruarirevolutsioon nõudis ohvreid rohkem, kui surnukuurid jõudsid vastu võtta (© akg-images / Alamy) 19. Revolutsionääride barrikaadid Liteinõi prospektil, veebruar 1917 (Alamy) 20. Kasakaväed Petrogradi tänavatel patrullimas (Slava Katamidze kogu / Getty Images) 21. Keiserlike monumentide mahavõtmine, 27. veebruar 1917 (akg-images) 22. Poefassaadi keiserlikud embleemid visatakse Fontanka kanali silla alla jääle (© Look and Learn / Bridgeman Images) 23. Inglise-Vene haigla halastajaõed ja haavatud sõdur jälgivad all Nevski prospektil toimuvaid sündmusi (Library and Archives Canada) 24. Ühe kunstniku nägemus rünnakust hotell Astoriale 28. veebruaril 1917 (Chronicle / Alamy) 25. Astoria vestibüül pärast rünnakut – põrand vereplekiline, revolutsiooniline tunnimees valvepostil (autori kogu) 26. Vana tsaarivõimu ametlikud hooned, esimesed institutsioonid, mida Veebruarirevolutsiooni ajal rünnati: ringkonnakohus ... (akg-images / ullstein bild) 27. Litovski vangla (Illustrated London News Picture Library / Bridgeman Images) 28. ... ja politseijaoskond nr 4 (akg-images / Sputnik) 29. Põlenud fragment salapolitsei toimikust, mille korjas tänavalt üles Ameerika pangaametnik Leighton Rogers (Kongressi raamatukogu käsikirjade osakonna loal) 30. Sõdurid matavad Marsi väljal Veebruarirevolutsiooni ohvreid (akg-images / Sputnik)

31. Veebruarirevolutsioonis hukkunute matuserongkäik (© Heritage Image Partnership Ltd / Alamy) 32. Petrogradi nõukogu rahvarohke istung Tauria palees (© Sputnik / Alamy) 33. Petrogradis põletatakse Romanovite vappi, mai 1917 (© Heritage Image Partnership Ltd / Alamy) 34. Petrogradi Naiste Surmapataljoni sõdurid (© Tobie Matthew Collection / Bridgeman Images) 35. Naiste Surmapataljoni komandör Maria Botškarjova ja Emmeline Pankhurst – nende vastastikune imetlus on ilmne (Everett Collection Historical / Alamy) 36. Jessie Kenney, naisõiguslane ja endine vabrikutööline, kes saatis Emmeline Pankhursti Venemaal (East Anglia ülikooli Kenney Papers loal) 37. Daily Mirrori esikaanel on reportaaž Petrogradi juulimässu vägivallast (© John Frost Newspapers / Alamy) 38. Ameerika ajakirjanik John Reed, „karismaatiline sotsialist ja elukutseline mässaja” (Granger, NYC / Alamy) 39. Feministlik ajakirjanik Louise Bryant, kes koos oma abikaasa Reediga Venemaale sõitis (Evening Standard / Getty Images) 40. Inimesed jooksevad 1917. aasta oktoobris Nevski prospektil tulevahetuse ajal varju (Hulton Archive / Getty Images) 41. Ruum tsaari Talvepalees, mida bolševikud rüüstasid pärast seda, kui olid palee peaaegu ilma vastupanuta vallutanud (Slava Kantamidze kogu / Getty Images)

Pealtnägijad (Kindralmajor Sir) Alfred Knox vt kindral Knox Albert Rhys Williams (1883–1962) – Ameerika kongregatsionalistlik vaimulik, tööliste organiseerija ja tulihingeline kommunist. John Reedi hea sõber. Amélie de Néry (daatumid teadmata) – Prantsuse esseist ja ajakirjanik, kes tegutses 1900.–1920. aastatel ja kirjutas pseudonüümi Marylie Markovitch all. Arno Dosch-Fleurot (1879–1951) – Ameerika ajakirjanik; jäi pärast 1917. aastat väliskorrespondendina Euroopasse ning temast sai Berliinis tegutsenud International News Service’i erikorrespondent. Natside hääleka kriitikuna ta arreteeriti ja interneeriti; 1941. aastal asus elama Hispaaniasse. Arthur Ransome (1884–1967) – Briti ajakirjanik, Daily News’i korrespondent. Tuli 1919. aastal Manchester Guardiani korrespondendina korraks tagasi Venemaale. Hiljem saavutas edu kirjanikuna, võites tunnustust oma lasteraamatute sarjaga „Swallows and Amazons” („Pääsukesed ja amatsoonid”). Arthur Woodhouse (1867–1961) – Inglise diplomaat; Briti konsul Petrogradis aastail 1907–1918. Bert Hall (1885–1948) – Ameerika lahingulendur, kes enne Ameerika Ühendriikide astumist Esimesse maailmasõtta lendas prantslaste Lafayette’i eskadrillis. Bertie (Albert) Stopford (1860–1939) – Inglise kunstikaupmees, Fabergé spetsialist, seltskonnategelane ja vürst Feliks Jussupovi sõber. Oli heades suhetes Vene aristokraatidega, tegutses mitteametliku „spioonina”, kes andis siseinfot edasi sir George Buchananile. Bessie Beatty (1886–1947) – Ameerika ajakirjanik, kes enne Venemaale sõitmist töötas Californias San Francisco Bulletini heaks. Pärast 13

revolutsiooni jätkas ajakirjanikuna; 1940. aastatel New York Citys elades sai populaarseks saatejuhina raadios. (Reverend) Bousfield Swan Lombard (1866–1951) – Inglise kaplan, kes töötas Briti suursaatkonnas ja alates 1908. aastat Petrogradi anglikaani kirikus ning kellest briti kogukonnas väga lugu peeti. Bolševikud arreteerisid ja vangistasid ta 1918. aastal. Charles de Chambrun (1875–1952) – Prantsuse diplomaat ja kirjanik; Petrogradi suursaatkonna esimene sekretär alates 1914. aastast. Chester Swinnerton (1894–1960) – Massachusettsist pärit Harvardi vilistlane; National City Banki Petrogradi filiaali praktikant. Töötas pärast Venemaalt lahkumist palju aastaid selle panga heaks Lõuna-Ameerikas. Leighton Rogersi ning Fred Sikesi sõber ja kolleeg. Claude Anet (pseudonüüm, õige nimega Jean Schopfer, 1868–1931) – Šveitsis sündinud prantsuse tennisetšempion, antiigikoguja, ajakirjanik ja kirjanik, kes saatis oma kaastööd Le Petit Parisien’ile. David R. Francis (1850–1927) – Ameerika Ühendriikide suursaadik Venemaal 1916–1918; varem St Louisi linnapea (1885) ja Missouri kuberner (1889–1893). Denis Garstin (1890–1918) – Inglise ratsaväekapten, kes komandeeriti Briti propagandaüksusse Petrogradi luureohvitseriks; hukkus liitlaste interventsiooni ajal Arhangelskis. Donald Thompson (1885–1947) – Kansasest pärit Ameerika sõjafotograaf ja filmioperaator, viibis Petrogradist 1917. aasta jaanuarist juulini. Dorothy Cotton (1886–1977) – Montrealis väljaõppe saanud põetaja Kanada ekspeditsioonivägedes, töötas Inglise-Vene haiglas 1915. aasta novembrist 1916. aasta juunini ja jaanuarist augustini 1917. Dorothy Seymour (1882–1953) – Inglise vabatahtliku abiüksuse põetaja Inglise-Vene haiglas; kindrali tütar, admirali pojatütar, oli õukonnas printsess Helena kammerpreili.

Edith Hegan (1881–?) – New Brunswickist St Johnist pärit Kanada põetaja, kes teenis Prantsusmaal Kanada armee meditsiinikorpuses ja saadeti 1916. aasta mais Inglise-Vene haiglasse tööle. Edward Heald (1885–1967) – NMKÜ rahvusvahelise komitee liige, kes saadeti Venemaale Saksa ja Austria sõjavangide kohtlemist jälgima; viibis Petrogradis 1916–1919. Edward Stebbing (1872–1960) – Inglise metsandusprofessor; saadeti Esimese maailmasõja ajal Venemaale ülesandega uurida Briti armee kaevikute ja kergraudteede varustamist puiduga. Ella Woodhouse (1896–1969) – Petrogradis resideerunud Briti konsuli Arthur Woodhouse’i tütar. Elsie Bowerman (1889–1973) – Inglise naisõiguslane; Šoti naistehaiglate Vene haiglaüksuse sanitar; hiljem Old Bailey esimene naisadvokaat. Emmeline Pankhurst (1858–1928) – Inglise naisõiguslaste juht, Naiste Ühiskondlik-Poliitilise Ühingu (WSPU) asutaja 1903. aastal; elupõline poliitaktivist ja naiste õiguste eest võitleja. Enid Stoker (1893–1961) – Inglise vabatahtlik Inglise-Vene haiglas; kohtus Petrogradis Negley Farsoniga ja abiellus temaga 1920. aastal Londonis. Nende poeg oli kirjanik ja saatejuht Daniel Farson. Ernest Poole (1880–1950) – Ameerika romaanikirjanik, kes saadeti New Republicile ja Saturday Evening Postile Vene revolutsioonist reportaaži tegema; võitis 1918. aastal Pulitzeri preemia. Ethel Moir (1884–1973) – Šoti naistehaiglate põetaja-sanitar idarindel; viibis Petrogradis koos põetaja Lilias Grantiga. Florence Harper (1886–?) – Leslie’s Weekly koosseisuline Kanada reporter, kes töötas Petrogradis koos sõjafotograaf Donald Thompsoniga. Francis Lindley (1872–1950) – Briti suursaatkonna nõunik aastail 1915– 1917; peakonsul Petrogradis 1919. aastal; teenis hiljem Briti suursaadikuna Jaapanis (1931–1934). 15

Fred Dearing (1879–1963) – Ameerika diplomaat, töötas 1908–1909 Briti diplomaatilises esinduses Pekingis; Venemaal juhatas 1916–1917 suursaadik George F. Marye väljavahetamist David Francise vastu. Fred Sikes (1893–1958) – Princetoni vilistlane, töötas New York National City Banki Petrogradi filiaalis 1916–1918 ja oli pensionile minnes panga New Yorgi asepresidendi assistent. Leighton Rogersi ja Chester Swinnertoni kolleeg. Geoffrey Jefferson (1886–1961) – Inglise-Vene haiglas töötanud inglise kirurg; kui haigla suleti, läks ta üle läänerindele Kuningliku armee meditsiinikorpusse. Hiljem sai temast väljapaistev neurokirurg ja Kuningliku Kirurgide Kolleegiumi liige. (Sir) George Buchanan (1854–1924) – väljapaistev Briti diplomaat, suursaadiku poeg. Teenis mitmes ametis, alustades 1901. aastal Berliinis; Briti suursaadik Venemaal alates 1910. aastast. George Bury (1865–1958) – Kanada meretranspordiärimees ja Kanada Vaikse ookeani raudtee president; viibis Esimese maailmasõja ajal Venemaal, et koostada Briti valitsusele aruannet raudteesüsteemi kohta. Tõsteti 1917. aastal rüütliseisusesse. George Chandler Whipple (1866–1924) – Ameerika insener ja sanitaarekspert, kes sõitis Petrogradi Ameerika Punase Risti missiooni Vene asevolinikuna. (Leedi) Georgina Buchanan (1863–1922) – mõjuka Bathurstide perekonna võsu, Petrogradis resideerunud Briti suursaadiku sir George Buchanani naine ja Meriel Buchanani ema; tegutses aktiivselt sõjaabitöös Petrogradis Esimese maailmasõja ajal ja oli Briti koloonia haigla patroon. Harold Williams (1876–1928) – Uus-Meremaal sündinud ajakirjanik, lingvist ja innukas russofiil. Töötas Daily Chronicle’i Petrogradi korrespondendina ja Inglise-Vene propagandabüroo ametnikuna koos Hugh Walpole’i ja Denis Garstiniga. Raevuka bolševismivastasena põgenes koos oma venelannast naisega Petrogradist ning temast sai The Timesi välisuudiste toimetaja. Henry James Bruce (1880–1951) – Briti kantselei juht Petrogradis; abiellus 1915. aastal vene priimabaleriini Tamara Karsavinaga.

Hugh Walpole (1884–1941) – Uus-Meremaalt pärit ajakirjanik ja kirjanik; oli sõja alguses Punase risti töötaja Venemaal. Tuli tagasi Petrogradi, töötas 1916–1917 Inglise-Vene propagandabüroo juhina koos Harold Williamsi ja Denis Garstiniga. Isaac Marcosson (1876–1961) – Kentuckyst pärit Ameerika ajakirjanik ja autor; tegi Petrogradist reportaaže Saturday Evening Postile. Isaiah Berlin (1909–1997) – Venemaal sündinud briti õpetlane ja mõtteloolane; kasvas Riias ja Peterburis; tema pere kolis 1921. aastal Suurbritanniasse. J. [Joshua] Butler Wright (1887–1939) – Ameerika diplomaat; tuli 1916. aasta oktoobris Fred Dearingi asemele Petrogradi Ameerika Ühendriikide suursaatkonna nõunikuks. Hiljem töötas suursaadikuna Ungaris, Uruguais, Tšehhoslovakkias ja Kuubal. James Houghteling (1883–1962) – Chicagost pärit diplomaat ja lehemees; Ameerika Ühendriikide suursaatkonna eriatašee Petrogradis; Chicago Daily Newsi asepresident aastail 1926–1931, hiljem Ameerika Ühendriikide Immigratsiooni ja Naturalisatsiooni Büroo volinik. James Stinton Jones (1884–1979) – Lõuna-Aafrikast pärit mehaanikainsener; töötas 1905–1917 Venemaal Westinghouse’i kompaniis Petrogradi trammiliinide elektrifitseerimisel; juhendas ka elektrigeneraatori paigaldamist Aleksandri paleesse Tsarskoje Selos. Jessie Kenney (1887–1985) – Yorkshire’ist pärit puuvillavabriku tööline, kes ühines naisõiguslaste liikumisega; tegi Naiste Ühiskondlik-Poliitilises Ühingus (WSPU) tihedat koostööd Emmeline Pankhurstiga. Pärast 1920. aastat loobus poliitilistes kampaaniates osalemisest ja tegeles raamatute kirjutamisega, aga ei leidnud kirjastajat. John Louis Fuller (1894–1962) – ärimees ja kindlustusametnik Indianapolisest; 1917.–1918. aastal National City Banki praktikant Petrogradis. Leighton Rogersi, Fred Sikesi ja Chester Swinnertoni kolleeg. John Reed (1887–1920) – Ameerika mässaja, kirjanik ja poeet, oli Greenwich Village’i boheemlikus seltskonnas kuulus oma ühiskondlike kampaaniate

ja avameelselt vasakpoolsete vaadete poolest. Saabus Petrogradi 1917. aasta septembris koos oma naise Louise Bryantiga. (Reverend) Joseph Clare (1885–?) – inglise kongregatsionalistlik jutlustaja ja teoloog; alates 1913. aastast Petrogradi Ameerika koguduse pastor. Asus pärast Venemaalt lahkumist Illinois’sse elama ja omandas Ameerika Ühendriikide kodakondsuse. Joseph Noulens (1864–1944) – Prantsuse valitsuse minister, kes saadeti asendama suursaadik Maurice Paléologue’i. Viibis Petrogradis 1917. aasta juulist. Tagasi Prantsusmaale jõudnud, tegi ta bolševismivastast kihutustööd, juhtides Prantsusmaa huve kaitsvat seltsi Venemaal. Julia Grant vt vürstinna Cantacuzène-Speransky Kindral Knox (kindralmajor sir Alfred Knox, 1870–1964) – Briti armee ohvitser; sõjaväeatašee Petrogradis alates 1911. aastast, idarinde vaatleja; 1924. aastal sai temast tooride parlamendisaadik. Krahvinna Nostitz (Lilie Bouton de Fernandez-Azabal, 1875–1967) – Iowast pärit prantsuse-ameerika seiklejanna ja seltskonnategelane; algselt ühe New Yorgi repertuaariteatri näitleja Madeleine Bouton. Põgenes pärast revolutsiooni Biarritzi; pärast Nostitzi surma Biarritzis 1926. aastal abiellus kolmandat korda ja asus elama Hispaaniasse. Leighton Rogers (1893–1962) – New Yorgi National City Banki Petrogradi osakonna ametnik 1916–1918; liitus 1918 vabatahtlikuna sõjaväeluurega. Ameerika Ühendriikidesse naasnud, töötas Ameerika Ühendriikide kaubandusministeeriumis aeronautika alal. Fred Sikesi ja Chester Swinnertoni sõber ja kolleeg. Lilias Grant (1878–1975) – Invernessist pärit haiglasanitar, kes töötas idarindel Šoti naistehaiglas; külastas Petrogradi koos oma sanitarist kolleegi Ethel Moiriga. Lilie Bouton de Fernandez-Azabal vt krahvinna Nostitz. Louis de Robien (1888–1958) – Prantsuse krahv, Prantsuse suursaatkonna sõjaväeatašee Petrogradis 1914. aastast 1918. aasta novembrini.

Louise Bryant (1885–1936) – Ameerika ajakirjanik ja Greenwich Village’i seltskonna sotsialist; sõitis 1917 koos oma abikaasa John Reediga Petrogradi; abiellus pärast Reedi surma 1920. aastal uuesti ja elas Pariisis. Louise Patouillet (?–?) – selle prantslanna elust, kes viibis Petrogradis alates 1912. aastast, ei ole teada midagi muud, kui et ta abiellus Petrogradis Prantsuse Instituudi direktori dr Jules Patouillet’ga, aga temast jäi maha äärmiselt väärtuslik päevik, mis kirjeldab tema Petrogradis elatud aastaid ning mis on nüüd hoiul Stanfordi ülikooli Hooveri instituudis Californias. Ludovic Naudeau (1872–1949) – Prantsuse ajalehe Le Temps sõjakorrespondent; bolševikud arreteerisid ta 1918. aastal ja ta veetis viis kuud Moskva vanglas. Maurice Paléologue (1859–1944) – Prantsuse karjääridiplomaat, sir George Buchanani kaasaegne. Prantsusmaa suursaadik Petrogradis 1914–1917; valiti 1928. aastal Prantsuse Akadeemia liikmeks. Meriel Buchanan (1886–1959) – Briti suursaadiku sir George Buchanani tütar, töötas Esimese maailmasõja ajal vabatahtliku õena Petrogradis Briti koloonia haiglas, mida juhatas tema ema, leedi Georgina Buchanan. Pärast Venemaalt lahkumist kirjutas arvukalt raamatuid ja artikleid Venemaal elatud ajast. (Leedi) Muriel Paget (1876–1938) – Briti filantroop; rajas 1905. aastal Southamptonis vaestele supiköögi; osales Esimese maailmasõja ajal Venemaal meditsiiniabitöös. Asutas koos Sybil Greyga Petrogradis Inglise-Vene haigla. Negley Farson (1890–1960) – sündis New Yorgis, asus elama Suurbritanniasse. Esimese maailmasõja ajal tegutses Petrogradis Inglise-Ameerika ekspordiäri agendina, püüdes saada Vene valitsuselt mootorrataste tellimust. Hiljem hakkas tegelema reisikirjade kirjutamise ja ajakirjandusega; oli mõnda aega Chicago Daily Newsi korrespondent. Norman Armour (1887–1982) – Ameerika karjääridiplomaat; Ameerika Ühendriikide suursaatkonna teine sekretär Petrogradis. Pöördus pärast Venemaalt lahkumist varsti sinna tagasi, et päästa vürstinna Maria

Kudaševa, kes oli hätta sattunud ja kellega ta 1919. aastal abiellus. Töötas hiljem diplomaadina Pariisis, Haitil, Kanadas, Tšiilis, Argentiinas ja Hispaanias. North Winship (1885–1968) – Ameerika diplomaat; peakonsul Petrogradis ja hiljem konsul mitmel pool mujal; 1949. aastal pensionile minnes oli Ameerika Ühendriikide suursaadik Lõuna-Aafrikas. Oliver Locker-Lampson (1880–1954) – Briti parlamendisaadik; määrati 1914. aastal Kuningliku Mereväe Õhuteenistuse soomusautode divisjoni, mis saadeti Vene armeele idarindele appi; pärast sõda pöördus tagasi Ühendkuningriiki ja tegutses parlamendisaadikuna. Orrin Sage Wightman (1873–1965) – ameeriklasest arst, kes töötas Esimese maailmasõja ajal Ameerika Ühendriikide armee meditsiinikorpuses; 1917. aastal oli ta Ameerika Punase Risti meditsiinilise missiooni liige Venemaal. Paulette Pax (lavanimega Paulette Ménard) (1887–1942) – Paulette sündis Venemaal ja naasis sinna 1916. aasta detsembris Mihhaili teatri alalise Prantsuse trupi liikmena. Lahkus Venemaalt 1918. aasta septembris ja 1929. aastal sai temast üks Pariisi Théâtre de l’Oeuvre’i direktoreid. Pauline Crosley (1867–1955) – Ameerika Ühendriikide mereväeatašee kapten Walter Selwyn Crosley naine; Crosleyd elasid Petrogradis 1917. aasta märtsist 1918. aasta märtsini ja pääsesid kodusõja ajal üle noatera Venemaalt minema. Philip Chadbourn (kirjutas Petrogradist Paul Whartoni pseudonüümi all, 1889–1970) – ameeriklasest abitöötaja Prantsusmaal ja Belgias Esimese maailmasõja ajal; saadeti Petrogradi Venemaa interneeritute laagreid inspekteerima ja aruannet koostama. Phil(ip) Jordan (1868–1941) – Missourist Jefferson Cityst pärit mustanahaline toapoiss, kokk ja autojuht David Francise ja tema perekonna teenistuses alates aastast 1889; tuli koos Francisega 1916 Venemaale. Rheta Childe Dorr (1868–1948) – Ameerika ajakirjanik, feminist ja poliitaktivist; Emmeline Pankhursti sõbranna. Läks New York Evening Maili korrespondendina Petrogradi ja avaldas ameeriklaste ühe esimese

kirjelduse juulipäevade kohta. Pärast Ameerika Ühendriikidesse tagasitulekut läbi elatud liiklusõnnetus pärssis tema edasist karjääri tõsiselt. Robert Bruce Lockhart (1887–1970) – Briti diplomaat ja spioon, oli 1914– 1917 asekonsul Moskvas, aga käis sageli ka Petrogradis. Täitis pärast Veebruarirevolutsiooni peakonsuli kohuseid; lahkus enne Oktoobrirevolutsiooni Venemaalt. Robert Crozier Long (1872–1938) – inglise-iiri ajakirjanik ja kirjanik; Associated Pressi Petrogradi korrespondent. 1923. aastast kuni surmani töötas New York Timesi korrespondendina Berliinis. Robert Wilton (1868–1925) – briti ajakirjanik; New York Heraldi Euroopa korrespondent 1889–1903, seejärel Timesi erikorrespondent Petrogradis. Pärast Venemaalt lahkumist alustas Pariisis taas tööd ajakirjanduse vallas. Samuel Harper (1882–1943) – ameerika slavist; käis ametlike delegatsioonide koosseisus tõlgi ja giidina palju kordi Venemaal, sealhulgas 1917. aastal Elihu Rooti misjoniga Petrogradis. David Francise mitteametlik nõunik. William Somerset Maugham (1874–1965) – inglise kirjanik, romaanide ja lühijuttude autor; Esimese maailmasõja ajal mõnda aega Briti salaluureteenistuse spioon. Need kogemused olid aluseks tema lühijutukogumikule „Ashenden”. Stella Arbenina (paruness Meyendorff; sündinud Whishaw, 1885–1976) – põlisest Peterburi inglise-vene perekonnast pärit briti näitlejanna; abiellus vene aristokraadi parun Meyendorffiga. Pärast revolutsiooni arreteeriti; vabastati 1918. aastal ja asus elama Eestisse. (Leedi) Sybil Grey (1882–1966) – Briti vabatahtlik, kes abistas Muriel Pagetit Inglise-Vene haigla juhtimisel; endise Kanada kindralkuberneri tütar ja Briti välisministri sir Edward Grey nõbu. Vürstinna Cantacuzène-Speransky (1876–1975) – sündinud Julia Dent Grant, ameerika seltskonnadaam, president Ulysses S. Granti pojatütar. Põgenes pärast revolutsiooni Ameerika Ühendriikidesse ja tegutses Washing toni vene valgete kogukonna vanemana; lahutas oma mehest, Vene kindralist Mihhail Kantakuzin-Speranskist 1934. aastal.

ME KA

1917

NN OO

P E T R O G R A D I

ST RO VS

P O O L

KI PR OS PE

Aleksandri park

Troitski sild

N E E V A

S u ve p ale e ja aiad

Anitškovi sild

NEV SKI PRO

H H

SPE K

Püha Iisaku väljak

O V A JA

Moika kanal

PR OI

KT G

Palee väljak

VOZNESSENSKI PROSPEKT

Marsi väljak

Nikolai sild

S A A R

AN PR

L KA

Paleesild

E AP

Suvorovi väljak

V A S S I L I

BO NJU LŠAJA ŠEN NA JA

V Ä I K E

J ›

Fontanka kanal

1 kilomeeter

V I I B U R I

1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18

P O O L

SOOME VA K S A L

Liteinõi sild (ka Aleksandrovski sild) E ŠPALERNAJA

Tauria palee ja aiad

F U R Š TAT S K A J A KIROTŠNAJA

LITEINÕI PROSPEKT

LN PEA

Nikolai II Rahvamaja Peeter-Pauli katedraal Peeter-Pauli kindlus Kšessinskaja häärber „Aurora” (lahingulaev ankrus) Krestõ vangla Arsenal Inglise kirik Maria teater Litovski vangla Telegraaf Püha Iisaku katedraal Astoria hotell Uus Inglise Klubi Telefonikeskjaam Admiraliteet Talvepalee Ermitaaž

Znamenskaja väljak

N I KO L A I VA K S A L

19 Restoran Donon 20 Keiserlik arhiiv 21 Välisministeerium 22 Rahandusministeerium 23 Hotel de France 24 Hotell Medved 25 Kaasani katedraal 26 Raekoda 27 Singeri maja 28 Hotel d’Europe 29 Mihhailovski teater 30 Kristuse Ülestõusmise kirik 31 Inglise klubi 32 Marmorpalee 33 New Yorgi National City Bank 34 Briti suursaatkond 35 Prantsuse suursaatkond 36 Suurtükidepoo 37 Ringkonnakohus 38 Špalernaja vangla 39 Ameerika suursaatkond 40 Ratsakaardiväe kasarm 41 Preobraženski polgu kasarm 42 Smolnõi instituut 43 Aleksandri teater 44 Anitškovi palee 45 Inglise-Vene haigla 46 Maria haigla

Proloog

„Õhk on katastroofi ettekuulutustest paks” Petrograd oli sel viimasel meeleheitlikul talvel enne revolutsiooni puhkemist kääriv, hädadest räsitud linn; lumme uppunud linn jääkattes kanalite ja valendavate väljakutega. Selle toredatest laiadest tänavatest ning roosast graniidist ja värvilise stukkdekooriga elegantsetest paleedest, mille fassaade kaunistasid õhulised sambaread ja kaared, ei õhkunud enam keiserlikku suursugusust, vaid hääbumist. Kuhu sa selles kõhedust tekitava arhitektuuriga „hiiglaste linnas” ka ei läinud, igal pool võis kuulda „tuule vingumist ja paljude igas suuruses ja erineva kõlaga kellukeste helisemist”, mida täiendas „Iisaku katedraali suure kella võimukas kõmin, mis tuleb nagu eikusagilt ja mässib kõik endasse”.1 Talvel, kui Petrogradi avarused olid avatud üle Soome lahe puhuvale jäisele tuulele, omandas Venemaa pealinn alati suursuguselt jäise ja viirastusliku, talle väga iseloomuliku ilu. Aga nüüd, kui sõda oli kestnud juba kolm aastat, oli linn täis valgunud tuhandeid sõjapõgenikke – poolakaid, lätlasi, leedulasi ja juute –, kes olid põgenenud idarinde lahingutegevuse eest. Pealinn oli hillitsetud ja heitunud ning selle kohal rippus „halvaloomuline, häiriv atmosfäär”.2 1916.–1917. aasta talvemaastikule oli omaseks saanud uus pahaendeline püsijoon – rusutud, külma käes kössi tõmbunud naiste pikad, vaikivad, lõputud järjekorrad leiva, piima ja liha järele – mida iganes loodeti saada. Petrograd oli sõjast väsinud. Petrograd oli näljane. Selliseks oli nüüd muutunud Venemaa elanikkonna enamiku närvutavalt raske igapäevane elu; aga hoolimata sõjaaja ilmselgest ja halvavast nappusest ning puudusest, mis oli linnaelanike nägudele pitseri vajutanud, andis linn peavarju ka suurele ja mitmekesisele välismaalaste kogukonnale, kelle käsi käis seni hästi. See oli küll Vene linn, kuid suur rahvusvaheline tööstus undas ikka veel teisel pool Neeva jõge Vassili saare töölisrajoonides, Viiburi poolel ja kaugemal, kus suuri puuvilla- ja paberitehaseid, laevatehaseid, ehitusmaterjaliladusid, saeveskeid ja terasetehaseid juhtisid seniajani valdavalt brittidest omanikud ja juhatajad,* kellest paljud olid * Ka sakslased, aga nemad kõik olid sõja algul 1914 Venemaalt lahkunud.

Venemaal juba aastakümneid elanud. Thorntoni villavabrikus, tohutus punastest tellistest hoones – vabrik oli üks Venemaa suurimaid, asutatud 1880. aastatel – töötas 3000 töölist ja selle omanikud olid kolm venda Yorkshire’ist. Olid veel Nevski niidivabrik (asutajaks Šotimaalt Paisleyst pärit Coats); Leithi ettevõtte William Miller & Co juhatusel töötas Neeva steariinseebi ja -küünlatehas, neile kuulus linnas ka õlletehas; ning Egerton Hubbard & Co puuvillavabrik ja trükikoda. Selliste jõukate ekspatriantide ja vene aristokraatide vajadusi rahuldas terve hulk eripoode. Veel 1916. aastal võis Nevski prospektil imetleda Prantsuse ja Inglise luksuskaupluste peegelklaasist vaateaknaid – see oli midagi taolist nagu Londonis Bond Street. Prantsuse õmblejad, rätsepad ja kindategijad, nagu näiteks keisrinna rõivadisainer Brisac ja prantsuse parfüümivalmistaja Brocard, võisid siin endiselt rõõmustada rikaste püsiklientide üle. Inglise poes (mida rohkem tunti prantsuskeelse nimega „Magasin Anglais”) oli võimalik osta parimat Harrise tviidi ja Inglise seepi ning nautida poekese „reserveeritud inglise provintsialismi”, kujutledes, et oled „Chesteri või Leicesteri või Truro või Canterbury peatänaval”.3 Druce’i kaubamaja importis Briti kaupu ja Maples’i sisustuskaupu Tottenham Court Roadilt; Inglise raamatupoodi Watkins & Co toetasid paljud Briti koloonia liikmed; teised võõrsil elavad välismaalased said end koduuudistega kursis hoida, peatudes Wolffi raamatupoes, kus müüdi ajakirju ja ajalehti seitsmes erinevas keeles. Ikka veel ilutsesid Petrogradi kõikidel tähtsamatel poodidel rasvases kirjas teated: „English spoken”, „Ici on parle Français” ja (kuni sõja alguseni) ka „Man spricht Deutsch”.4 Prantsuse keel oli endiselt vene aristokraatide ja bürokraatide lingua franca ning Journal de St-Pétersbourg oli Vene välisministeeriumi poolametlik häälekandja ja sõja ajal eriti nõutud, sest linnas viibis väga palju Prantsuse diplomaate ja sõjaväeatašeesid. Kuid inglise keelel kui „kõrgema õukonnaringkonna” ja keisripere keelel oli veelgi erilisem aura.5 1916. aasta sügisel andsid sõjaaegse Petrogradi diplomaatilises kogukonnas tooni liitlasriikide Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia ning kuni selle ajani neutraalsete Ameerika Ühendriikide saatkonnad, kuna Saksamaa ja Austria-Ungari arvukas diplomaatiline korpus oli 1914. aastal lahkunud. Ekspatriantide elu linnas oli traditsiooniliselt koondunud ümber paari tuhande asukaga Briti koloonia, ümber Briti suursaatkonna ja selle kuulujuttude-maia keskpunkti – Inglise kaldapealsel asuva anglikaani kiriku (rahvakeeles lihtsalt „inglise kirik”). Meenutades oma Petrogradis veedetud aastaid rääkis selle kiriku alaline preester Bousfield Swan Lombard

(kes alates 1908. aastast teenis ka Briti suursaatkonna kaplanina) kogukonnast, mis oli „üle igasuguste ootuste külalislahke”, aga mille ellusuhtumine oli tema meelest häirivalt „ülikonservatiivne”. „Väga kaugel sellest, et olla avarapilguline ja kammitsemata”, oli koloonia „nii tavade kütkes, et mul kulus päris kaua aega mõistmaks, et selline konventsionaalsus on võimalik”. See oli äärmiselt endassesulgunud, igasuguste muutuste või uuenduste suhtes umbusklik kogukond. „Mis tahes uut ettepanekut ei võetud vastu mitte väitega, et see on „ebapraktiline või teostamatu”,” kirjutas Lombard, vaid öeldi, et „see pole siin kunagi kombeks olnud” või see „ei tule üldse kõne allagi”.6 Ta möönis kahetsevalt, et teda „hämmastas Briti koloonia väiklus ja kitsarinnalisus; see meenutas väikest klatšihimulist Inglise küla või siis pigem kirikuaeda”.7 Elu selles ühiskondlikult verepilastuslikus Barchesteri-taolises* enklaavis toimus enamjaolt „väikestes lähedaste sõprade kildkondades”, nagu meenutas antiigikaupleja ja seltskonnadaam Bertie Stopford.8 Paljud klammerdusid visalt oma oma inglise kommetesse, keeldudes isegi vene keelt õppimast või rääkimast, ning saatsid oma lapsed Inglismaale internaatkoolidesse; enamik soovis kindlasti inglise või šoti guvernante ja koduõpetajaid, või kui see ei õnnestunud, siis prantslasi. Seltskondliku elu mõttes eelistas Briti koloonia tavaliselt omaenda pidusid, kontserte ja teatrietendusi, ehkki nad kõik armastasid ka Vene balletti. Venelasi jahmatasid nad oma kirgliku spordiarmastusega ning hoidsid käigus oma kriketi-, jalgpalli-, tennise-, purjetamis- ja sõudeklubisid; neil oli isegi tuvide võidulennutamise klubi. Nad mängisid koos golfi Murinos – golfirajal, mille nad olid rajanud Petrogradist kuueteistkümne kilomeetri kaugusele kirdesse, „püüdes jonnakalt mitte lasta millelgi segada oma eneseväljendamise viisi”.9** Briti koloonia suletud, klannilik seltsielu ulatus ka tema Uude Inglise klubisse, mis asus Bolšaja Morskaja 36. Ehkki mõnedele Briti diplomaatidele anti auliikme staatus otse teispool tänavat asuvas ülimalt elitaarses keiserlikus jahtklubis, mille patrooniks olid aristokraadid ning õukonna ja keiserliku riigiteenistuse kõrgemad liikmed, oli Uus Inglise klubi koloonia eriline kaitseala, mida sageli külastasid linna „peaaegu * Anthony Trollope’i „Barchestershire’i kroonikatest” tuntud väljamõeldud koht. – Tlk. ** Negley Farsoni andmetel laskis Briti suursaatkond saata endale golfipalle Inglismaalt diplomaatilise kiirposti kottides, sest „golfipallid olid sõja ajal sama väärtuslikud nagu pistrikumunad”.

kõik klubikõlbulikud britid” ja mille peamine funktsioon oli suursaadiku juhtimisel edendada Briti ettevõtete huve.10 Oma liikmeskonda lubasid nad vaid käputäie väljavalitud ameeriklasi. Ameerika ettevõtja Negley Farson, kes oli viibinud Petrogradis juba mõnda aega ja pidanud heitlema pistiselembeliste ametnikega, üritades keiserlikule Vene armeele mootorrattaid müüa, jälestas seda kitsarinnalist maailma. Briti ekspatriandid „elasid nagu feodaalisandad ... parunite moel, oma balletiabonementide, oma sõjakate erakutsarite, oma Uue Inglise klubiga Morskaja tänaval, oma tenniseklubiga, oma „inglise magasiniga” [„Magasin Anglais”]”, mis oli „Venemaal ainus koht, kust oli võimalik hankida häid kingi või nahast tooteid” ja oma „teenrihordidega”. Ta pani pahaks nende ühiskondlikku prestiiži, mis tegi palju hõlpsamini lahti uksed, millele temagi prõmmis, eriti Vene sõjaministeeriumis. „Inglane, igasugune inglane, oli tsaariVenemaal automaatselt milord – ja sellena teda ka koheldi,” märkis ta.11 Petrogradis polnud sõja-aastatel kindlasti meest, kes olnuks milordlikum kui Briti suursaadik sir George Buchanan, kes juhatas diplomaatilist esindust ja Briti kantseleid selle oivalises asukohas Palee kaldapealne 4, lühikese jalutuskäigu kaugusel Talvepaleest ja vaatega Neeva jõele. Suursaatkond võttis enda alla osa suursugusest häärberist, mida renditi perekond Saltõkovidelt, kelle käsutusse jäid toad hoone tagaosas, vaatega Marsi väljakule – Talvepalee lähedal asuvale suurele sõjaväeparaadide platsile. Buchanan, kes oli olnud suursaadik Bulgaarias Sofias*, saabus Peterburi 1910. aastal koos oma naise leedi Georginaga ning sai eelkäijatelt sisustusena päranduseks Louis XVI mööbli reproduktsioonid, etiketikohased kristall-lühtrid ja punased brokaateesriided nagu igas saatkonnas, aga täiendas seda omaenda peene mööbliga ning raamatute ja maalide kollektsiooniga, mida nad olid kogunud pikkade diplomaadiaastate jooksul Euroopas. See isikupärane täiendus, nagu nende tütar Meriel meenutas, andis tubadele „kodusema ilme, nii et mõnikord, kui kardinad olid ette tõmmatud, võis lausa kujutleda, et olid mõnel Londoni väljakul”.12 Sir George oli tegelikult juba mõnda aega kaalunud saatkonna paremasse asukohta viimise võimalusi ja üksnes sõja puhkemine 1914. aastal oli neile ambitsioonidele kriipsu peale tõmmanud. Saatkonnahoone jättis väljastpoolt küll suurejoonelise mulje, aga tal oli mitmeid puudusi. Kanalisatsioonisüsteem oli ajast ja arust ning hoone vajas põhjalikku * Buchanan oli eelnevalt teeninud Viinis oma isa alluvuses ning siis Roomas, Tokios, Bernis, Darmstadtis, Berliinis ja Haagis.

restaureerimist, taastamist ja remonti. Läks vaja ka päris arvukat personali, et hoida korras barokseid ametiruume, kontoriruume, mis asusid esimesel korrusel, ning kaks korrust kõrgemal paiknevaid ballisaali ja suurt söögisaali, mida kasutati suuremateks ametlikeks vastuvõttudeks ja kuhu viis keerdtrepp. Möödapääsmatult vajalikul ülemteenril Williamil oli abiks tohutu parv lakeisid, toatüdrukuid ja itaallasest kokk, aga ka lugematu arv venelasi, kes olid võetud tööle lihtsamate majapidamis- ja köögitööde tegemiseks.13 Buchananid olid toonud kaasa auto ja inglasest sohvri, aga pidasid ka tõldu ja saane ja venelasest kutsarit, kes neid juhtis. Sir George Buchananisse, kes polnud tähelepanu keskmes mitte ainult oma suursaatkonnas, vaid oli ka Petrogradi diplomaatide kogukonna tunnustatud juhtfiguur, suhtusid suure lugupidamisega ühtviisi nii venelased kui ka välismaalased ning need, kes töötasid tema alluvuses, olid talle äärmiselt lojaalsed või lausa ülistasid teda. Ta oli härrasmehest diplomaadi arhetüüp: range, monokliga, vana etonlane, kelle isa sir Andrew Buchanan oli samuti diplomaadina Peterburis suursaatkonnas töötanud, aumees selle sõna vanamoelises tähenduses. Pikka kasvu, sale ja lihvitud maneeridega Buchanan oli klassikalise haridusega hea keelteoskaja (ehkki ta vene keelt ei rääkinud), kes oli palju lugenud, aga armastas salamisi kriminulle ega tundnud millestki rohkem rõõmu kui bridžimängust, mis ei nõudnud liiga pingsat mõttetööd. Tema „häirimatut muretust” ja formaalsust võidi mõnikord ekslikult pidada liigseks karmuseks ning mõned tema alluvatest pidasid tema „jahmatavat lihtsameelsust” ja pisut rammetut hajameelsust piinlikuks. „Bridžis oli ta sama leebe nagu kõiges muus, aga unustas õndsalt, kas ta mängib bridži või õnnelikke perekondi,” meenutas üks tema töötajatest.14 Aga polnud mingit põhjust kahelda Buchanani kombekuses, ja – kui aeg selleks kätte jõudis –, siis ka tema vapruses või kõikumatuses lojaalsuses neile, kes tegutsesid tema alluvuses. Kõigile, kes keiserliku Venemaa viimsetel päevadel temaga koos töötasid, oli täiesti ilmselge, et sir George on nüüdseks haige mees, kelle tervise, mida olid murendanud tema vääramatu pühendumine oma kohustustele ja sõjaaegne suurenenud töökoormus, muutsid halvemaks mured tsaari ebakindla positsiooni pärast ja kasvav revolutsioonioht.* Ehkki sir George’il õnnestus aeg-ajalt * Peterburi kliima ei sobinud sir George’ile üldsegi ja tema tervis kannatas selle tõttu niivõrd, et kui sir Edward Grey teada sai, kui sageli sir George põdes, pakkus ta talle suursaadikukohta Viinis – kuid sir George otsustas jääda Petrogradi.

käia mõnel kalastusretkel Soomes või Murinos golfi mängimas, näis ta 1916. aasta lõpuks olevat „väsinud, kurvailmeline ja hapra olemisega mees”, nagu meenutas Briti diplomaat Robert Bruce Lockhart. Kuid pealinna tänavatel oli temast saanud tuttav ja lugupeetud kuju, ja „kui ta läks oma igapäevasele jalutuskäigule Vene välisministeeriumi juurde, kübar küljele kaldu, pikk kõhetu kuju paljude murede all pisut kühmus, tundis iga inglane, et siin, nagu ka saatkonna enda diplomaatilisel territooriumil, asus killuke Inglismaad”.15 Kui sir George’i jõud näiski vahel raugevat, siis tema energilisuse puudujäägid korvas täielikult tema aukartustäratav naine. Leedi Georgina, sündinud Bathurst, oli ise „kõige ehtsam sinivereline”. „Nagu iga britt teab,” teravmeelitses Negley Farson, „on olemas ainult kolm perekonda: „püha perekond, kuninglik perekond – ja Bathurstid”.”16 Leedi Georgina oli imposantne naisterahvas, kelle „süda oli proportsioonis tema kogukusega” ja kelle imetabane energia oli kooskõlas tema selgete ja häälekalt välja öeldud arvamustega. Ta oli „ebadiskreetne ja kiire solvuma: helde sõber, kuid ohtlik vaenlane”, nagu mõned tema naissoost kaaslased Briti koloonias avastasid, ja ta „istus tosinas komitees ja tülitses paljudega”. Saatkonna kodust elu juhtis ta „nagu kellavärki” ega „andnud iial järele selles punktuaalsusekires, mis suursaadiku puhul küündis peaaegu et maaniani”.17 Alates 1914. aastast oli ka leedi Georgina vastanud sõjaabitöö väljakutsele, võtnud oma käsutusse saatkonna ballisaali ning täitnud selle pikkade laudadega, mis olid täis laotud vatti, sidemelõuendit ja materjale tema kaks korda nädalas toimuvate õmblemisürituste tarvis. Siia tulid Briti koloonia daamid, et „kerida rulli sidemeid, valmistada kopsupõletiku raviveste, mitmesuguseid esmaabisidemeid, pidžaamasid, jakke, hommikumantleid” – osa rindel haavata saanutele, osa haavatud Vene sõdurite jaoks rajatud Briti koloonia haiglale. Vassili saarel asuva suure Pokrovski hospidali ühte tiiba sõja alguses rajatud haiglast oli saanud leedi Buchanani isiklik feodaalvaldus; seal töötas vabatahtliku meditsiiniõena ka tema tütar Meriel.18 Pärast Venemaa sõttaastumist 1914. aastal täiendas Petrogradi vana, kindlakskujunenud ekspatriantide kogukonda uuema ja tormakama seltskonna saabumine – insenerid ja sõjavarustust tootvad ettevõtjad Ameerikast. Ameeriklastest töötajad International Harvesterist (põllumajandusmasinate tootja), Westinghouse’ist (mis mitmeid aastaid tegeles Petrogradi trammide elektrifitseerimisega) ja Singeri õmblusmasinate tehasest (mis