Taani keelest tõlkinud Minna Salmistu
Originaali tiitel: Ravnehug © Tonny Gulløv, 2023
Tõlge eesti keelde © Minna Salmistu ja Helios Kirjastus OÜ, 2023
Toimetanud Annika Oras Kujundanud © Jaak Rüütel
ISBN 978-9916-711-13-2
www.helios.ee
Trükkinud Pakett AS
Anettele, Annale ja Williamile
Sel päikesepaistelisel päeval, mille soojus oli üllatav talvega vaevu lahingu lõpetanud suve kohta, oli meid kaldapealsel palju. Silmitsesin merd ja randa, kus V luspá ja Nidhugi kõrval seisis ka minu laev, Særimner. Nendega ühes Kvaser, mille tüürimeheks oli noor, kuid tubli Roar Merepilgu nimeline mees.
Rannast veidi rohkem kui ühe minu noolelasu kaugusel paistis Jómsi saar, mida kaitsesid palkmüürid ja suletava väravaga sadam.
Sellest saarest oligi Kuld-Harald rääkinud, kuid kasinate juhiste järgi, mis ta mulle oli andnud, oli seda raske olnud leida.
Olime eksinud mitu korda ära, enne kui ühe kalamehe abiga viimaks tee saareni leidsime. Kalur ei osanud kahjuks öelda, kes on saare omanik, kuid mainis, et keegi ei tahtnud sellele liiga lähedale seilata, sest vendide jumal Svantevit oli linnuse ära kaetanud.
Kalur ei suutnud oma kasina saksikeelse sõnavara abil selgitada, miks Svantevit seda tegi, kuid see polnudki oluline. Ta sai lubatud kaks hõbemünti, ja mina oma saare. Või nii ma vähemalt saarele esimest pilku heites mõtlesin, ehkki omanikuks oli tegelikult minu isand kuningas Harald.
Saar kuulus esmalt mulle, ja siis kuningas Haraldile. See järjestus sobis mulle paremini, ja nii pidi ka olema, kuid kui seisin vendi rannal Jómsi silmitsedes, ei vaevanud ma pead selle üle, et Harald minuga ei nõustuks.
Üks möire tõi mu mõtted tagasi rannal käivale laagriehitusele ja organiseeritud kaosele, mida Stian Gislesøn suurepäraselt valdas.
Stian suutis olematu ajaga püsti panna hästi kaitstud laagri ja kamandas karmilt endast vanemaid mehi.
„Svadilfar tuleb,“ ütles Lynn. Noogutasin, pöörasin pead ja silmasin Torste laeva, mis ratsutas lainetel sama kaunilt kui minu oma.
Svadilfari uhke lohepea oli üleval ja mõlemal reelingul olid reas kilbid. Villapuri kaardus kaunilt, laevanina murdis laineid ja saatis vahutavat vett üle parda. Vaatepilt oli võimas.
„Tal läks kaua,“ pomisesin enda ette. „Igavene tigu.“
Ma ei mõelnud oma sõnu tõsiselt, kuid ütlesin neid kõvasti sellepärast, et mul oli selleks võimalus, sest kui kuningas Harald mind Wibiærghist ja Taanist minema oli saatnud, lebas Torste alles haigevoodis. Niisiis saatsin Torstele sõna, et võtan Wæthlæst oma laevad ja siis Gammelborgist pojad ning seilan vendi saarele, millest KuldHarald oli mulle rääkinud, lootuses, et ta mulle järgneb. Olin südamest rõõmus, et ta seda ka tegi.
Svadilfari puri lasti alla ja aerud tulid välja. Aerulabad hammustasid vett ja tänu nendele liikus laev lainetega ühes taktis, et Svadilfar tundmatule rannale liiga kiiresti ei põrutaks. Tubli meremehetöö, nagu ka Lynnile ütlesin. Naine ei vastanud midagi, ja parem oligi.
Mul oli peas palju mõtteid, mis nõudsid iseendaga nõu pidamist ja teiste vaikimist – eriti Lynni, kes kippus targutama.
Vaatasin uuesti Jómsi, millest olime randa suundudes lähedalt möödunud. Väljast paistsid pehkinud palkmüürid, suletud ja varisemisohtlik merevärav, ja mis kõige olulisem, me ei näinud ühtegi hingelist.
Just inimtühjad müürid ja kaluri sõnad, et Svantevit on Jómsi ära kaetanud, olid põhjuseks, miks olin lasknud laevadel randuda Jómsi asemel maismaa rannal. Tühjad kaitsekäigud hirmutasid mind, ja lisaks oli saarelt tõusnud lendu kolm musta lindu. Mitte just kõige paremad märgid.
„Mida sa Svanteviti kohta tead, isand?“ küsis Lynn mind segades. Ma ei vastanud ja murdsin pead, kuidas saab Jómsi merevärav olla suletud, kui saar on inimtühi. Elasid seal ehk trollid ja nõiad?
„Svantevit on vendide neljapealine jumal,“ seletas Lynn. „Ta on nende kõige tähtsam jumal, kes valitseb sõja ja vilja õnne. Näod esindavad nelja jumalat, kelle nimed on Perun, Svarog, Lada ja Mokosj, just selles järjekorras, ja...“
„Kas ma küsisin seda?“ müristasin talle vastu. Ma polnud seda teinud, mida ka Lynn tunnistas. Ta lisas, et olen loll kui oinas, kes uimaselt lihuniku kirvest vaatab ja pea liigutamiseks köiesikutust vajab.
„Ole vait, Lynn, ma mõtlen.“
„Ohohh, siis peaksid istet võtma, isand.“
Ma ei teinud ta ninakast märkusest välja, sest selline ta juba kord on, ja selline olen ka mina. Ma olin tema isand, ja ma andsin talle jonnakalt käsklusi, mida ta sama jonnakalt eiras, kui need tema silmis liiga tobedana tundusid. Seda juhtus tihti.
„Mida sa öelda üritad, Lynn?“ küsisin viimaks, kui taipasin, et peaksin teda kuulama.
„Et sa oled tuimem kui hommikupuder, mille on valmistanud käteta ja pime munk...“
„Lynn!“ torkasin teravalt. „Ma kuulan.“
Lynn noogutas ja ütles, et lisaks kuulamisele pean ka tähele panema.
„Lynn,“ ohkasin talle. „Räägi.“
„Ma tunnen vendide jumalaid, kuid ei tea, kas vendid neid ikka veel kummardavad,“ ütles ta. „Sinu õnn sõltub nende usust, mis kujundab nende arvamuse sinust.“
„Loll jutt. Nad kummardavad Svanteviti,“ vastasin talle. „Nad on seda teinud ajast, kui Odin, Ve ja Vile ürghiiglase Ymeri tapsid ja tema kehast Midgardi lõid.“
Lynn sulges silmad ja raputas pead. „Ja Odin ütles Hønerile4: säästa oma häält ja räägi vaid siis, kui sul on midagi olulist südamel.”
„Misasja?“ pahvatasin vastu, teadmata, et jumal Høner rääkis väga harva, ja Odin hindas kõrgelt tema vaikimist.
„Ei midagi,“ sõnas Lynn ja vaatas jälle mind. „Aga kui Otto Punane tahab taanid kindlasti ära ristida, siis miks peaksid vendid sama patu eest puhtalt pääsema?“
4 Vaikne jumal Høner saadab Odinit ja Lokit nende rännakutel maailmas. – Tlk
„Vendide valitseja, kuningas Mieszko, on sama närviajav kui Harald Kuseputukas. Ta...“
Lynn katkestas mind. „Otto tuhanded ratsasõdalased suudavad ka kõige kangemad kõikuma lüüa.“
„Mida sa mulle öelda üritad, Lynn?“
„Et oleks loll tegu sellel viletsal maal Otto vastu võidelda, kui meid on sama vähe kui praegu.“
„Kuningas Mieszko trotsib Otto Punase nõudmist, et kõik Valget Kristust kummardaksid,“ vastasin talle. „Ja pealegi võitleks Ottoga tema, mitte mina.“ Nii ma uskusin, ja nii oleks pidanud ka olema, kuid ma eksisin.
Selgus, et Mieszko on täpselt sama otsusekindel ja kaval kui mu enda kuningas, ja ma sain alles hiljem teada, kui palju need kaks teineteisega sarnanevad.
„Suurepärane,“ pomises Lynn. „Siis võid Otto asemel hoopis temaga võidelda. Sest võitlema me hakkame – keegi ei lubaks lihtsalt niisama ühel kahesaja sõdalasega jarlil oma tagaaeda elama asuda.“
„Mul on Svala kaasas,“ teatasin siis, nagu seletaks see kõike.
„See kaunistab su musta südant, isand.“ Lynn oli jälle silmad sulgenud. „Nõiu mulle, väike valge lind, ülistatud olgu su võimed.“
Teadsin, et Lynn kutsub Svalat oma väikeseks valgeks linnuks, kuid ülejäänust ei saanud ma midagi aru. Noogutasin ikkagi, ja ütlesin Jómsi silmitsedes, et Svala isa oli mulle kinnitanud, et tal on Vendenis rahusadam. „Võiks arvata, et see käib ka ta tütre kohta,“ ütlesin lõpetuseks ja märkasin taas mustade lindude parve üle Jómsi lendamas.
Lynn vastas silmi lahti tegemata sügava ohkega, mis mind närvi ajas. Seda ka talle ütlesin. Lynn ei vastanud, aga ta vaikimine sobis mulle. Võisin taas keskenduda mõttele, kuidas röövin Jómsi nähtamatute trollide käest ja viin ellu oma ülejäänud suurejoonelise plaani. Kui ma seda nüüd ütlen, siis olin aina mõelnud, pead murdnud ja veel kord mõelnud. Olin plaani sepitsenud ja teadsin ainsana selle üksikasju. Mõte hirmutas mind veidi, kuna tavaliselt olen kohutava otsustusvõimega, mu silme ees läheb mustaks ja ma saadan korda
midagi eriti totrat. Sellegipoolest olin leidnud tee hulluse erinevate vormide vahel, ja ma lootsin, et see juhatab mind ja mu poegi tõotatud maale. Või vähemalt väldib olukorda, kus kuningas Harald meid kõiki tapaks.
Üks sirge seljaga laiaõlgne mees astus kärmel sammul meie poole ja tema nägemine pühkis korraks peast mõtted jarl Tjalve sõgedast tütrest Svalast, trollidest Jómsil ja Harald Kuseputukast. Mehe heledad, õlgadeni juuksed lehvisid kerges tuules, ja ta tõstis tervituseks käe.
Vastasin oma nõo ja parima sõbra tervitusele lehvitusega ja tundsin tuttavat jällenägemisrõõmu. Torste seltsis tundsin end kõige paremini, sest tema mõistlik olek suutis seljatada mu hulluse, mis vanusest hoolimata mind ikka veel kimbutas. Võibolla tegi temaga kohtumine mind eriliselt rõõmsaks, sest olin äsja haudunud nii keeruka plaani. Pelgalt tema nägemine lahutas sõlme mu kõhus.
„Seal sa oledki, sa aeglane kolakas,” hüüdsin talle. „Parem hilja kui mitte kunagi.”
Torste, kes mu kaunist tervitust ei kuulnud, lähenes meile naeratades. Küllap oli nii paremgi, sest Torste on uhke mees, kes oskab teravatele sõnadele vastata. Isegi siis, kui minu omad on vaid naljana mõeldud. Meie kokkupõrked ajal, kui Torste oli uhke nooruk ja mina üks ülbe ninatark, olid löönud nii suuri sädemeid, et neid oli näha alates Halsist Põhja-Jüütimaal kuni Haddebyni Jüütimaa jalamil. Nagu öeldud, olime teineteist põlanud, vihanud ja mõnitanud ning lõpuks andsime teineteisele nii kõvasti tappa, et pidime pärast seda mitu kuud haigevoodis lebama. See tõestab, et vägivald võib olla suurepärane lahendus, ükskõik mida ka Battewald ja teised kristlastest tolad sellest arvavad.
Torste näis tunduvalt tervem kui viimane kord, aga siis oli ta ka peatanud ühe Otto Punase hobuse oma otsmikuga, mille järel päris nõdrana paar päeva haigevoodis lamas. Nüüd olid mehe silmad pärani ja särasid rõõmsalt.