![](https://assets.isu.pub/document-structure/230322083739-e73a380ea12585b9957608dbe7bcbc9c/v1/980c71ccfe21473cebfc1fb0ae238e76.jpeg)
Ilma peal leidus häid ja halbu saladusi. See oli alati nii olnud. Saladused suutsid inimese maatasa teha, võisid kogu ta elu hävitada, aga ka hävingu eest kaitsta.
Kuid ohtlikud olid need alati. Eriti tema oma.
See oli üks tõeliselt ohtlikest. Kuid nüüd püüdis ta teha sellest parimat. Nurgad maha lihvida.
Nii vist öeldakse? Igatahes sobis see tema praeguse tegevuse ja tegevuspaigaga.
See siin oli täiuslik koht. Ta tundis paika nagu oma viit sõrme, kuid keegi ei teadnud seda. Siinses ümbruskonnas oli ta lihtsalt nähtamatu. Lisaks ei seostanud keegi hämaraid saladusi selle väikekodanliku idülliga.
Ta ei pidanud ka iseäranis põhjalik või ettevaatlik olema – talvel polnud siin inimhingegi ning tihe lumesadu silus jäljed mõne minutiga. Kõik oli peaaegu absurdselt täiuslik.
Ainult külmunud maapind tegi talle muret. Ta oli nüüd juba kolm õhtut jutti kaevanud. Õigupoolest rohkem raiunud kui kaevanud. Töö oli uskumatult vaevaline ja tal pidid peaaegu sõrmed küljest kukkuma. Ta pihkudesse tekkis hulk veriseid ville. Kohati tundus talle, et kaevab graniiti, mitte mulda.
Kuid pakane oli tähtis, absoluutselt hädavajalik. See aitas tema saladust hoida. Nende ühist saladust.
Ta pühkis laubalt higi ja silmitses auku, mis nägi tõepoolest välja, nagu vajaks lihvimist. Viimaks oli see piisavalt suur.
Kott oli juba üleni lume all. See ei torkakski silma, kui ta jätaks selle lihtsalt välja vedelema. Kuni ta sulama hakkab, mõistagi. Ja isegi siis polnud kindel, kas see ärataks tähelepanu. Kuid praegu pidas ta oma plaanist kinni. Mida rohkem aega ta endale jätta sai,
seda parem. Tema jaoks oli liiga palju mängus. Pealegi ... nojah. Ka temal oli pisut mõistust peas.
Mees lükkas labida koti alla ja kasutas labidavart kangina. Pärast paari sekundit meeletut pingutust vajus kott auku. Äkiline heli ehmatas üles paar varblast, kes olid lähedases hekis tukkunud.
Üks rebane istus märkamatult varjus ja vaatas, kuidas mees oma hämarat saladust mattis. Loomal polnud aimugi, mis toimub, kuid ta tajus siiski, et tegu on praeguse aastaaja kohta millegi ebaharilikuga. Harilikult oli lumine maailm tervenisti tema päralt.
„Põrm saagu põrmuks,“ pomises mees tasa, visates auku viimaseid labidatäisi mulda. „Kõnts kõntsaks. Ja lumi lumeks.“
Oli oivaline hommik. Mitte liiga palav ega külm. Selge ja niiske nagu kogu tärkav kevad – see oli hea algus uueks aia-aastaks. Kahe nädala eest oli lumesadu lõppenud ning varsti pärast seda oli ka päike välja tulnud. Seda polnud enam ammu nähtud.
„Kas sa üldse kuulad mind?“
Manne rebis pilgu lahti oma naiselt, kes parajasti uut kõrgpeenart täis istutas, ning pöördus vestluskaaslase poole: „Jajah.“
Christine Reichelt, registreeritud aiandusühistu Harmoonia esimehe asetäitja ja Manne parem käsi juhatuses, viskas kärsitult pliiatsi käest. „Sa ei kuula tegelikult. Me ju rääkisime sellest, Manne.“
„Muidugi, Tine,“ pomises Manne ja vajus ühele terrassitoolidest. „Oma tuhat korda.“
„Ja sa lased iga kord mu jutu kõrvust mööda! Neetud, sa ei ole ometi titt.“
Manne ohkas. Ta teadis, kuhu naine sihtis. Muidugi teadis. Ta oli sellest söötijäetud naaberkrundist unnanud juba nädalaid. Nõudis otsust, tutvustas talle taotlejaid ega jätnud teda rahule.
„Ühistu esimehena võin ma ju mõned otsused ka ise teha.“
Tine keeras pea viltu. „Võid muidugi. Aga just seda pole sa teinud.“
„Mida?“
„Otsust langetanud!“ Ta tõstis uuesti pliiatsi ja hakkas sellega mehe laua klaasplaadile kopsima.
„Ära aja mind närvi, Tine.“
„Sina ajad mind ka närvi,“ andis naine vastu ning pani käed rinnale vaheliti. „Linnaosavalitsusel hakkab mõõt täis saama, taotlejad ründavad ja minul pole enam tahtmist nuputada mingeid ettekäändeid, et sa võiksid edaspidigi vahtida neljasajaruutmeetrist
umbrohuplatsi. Rääkimata sellest, et sel pole üldse mingit mõtet ja kellelgi teisel ei lubataks niimoodi käituda. Sa kükitad siin nagu koer heintel ja ma ei saa isegi aru, miks. Väikeaiad on hitt, kõik tahavad endale tükikest rohelust, ja just sina ajad sõrad vastu.“
Mees hõõrus ohates silmi. „Vanasti võis selline krunt ju ka mitu aastat söötis olla.“
„Vanasti suutsid inimesed endale ka käterätisuuruse aiaga eramaja osta ja me pidime ühistule liikmeid värbama.“ Tine keeras pea viltu. „Milles on õieti asi?“
Manne mõtles järele. Ta ei teadnud isegi täpselt. Ta lihtsalt ei tahtnud uusi naabreid ja kõik. Ometi pidi talle ühistu juhina olema eriti oluline, et maatükk võssa ei kasvaks ja et iga mahajäetud krunt jõuaks võimalikult kiiresti headesse kätesse, muidu saab sellest aiandusühistu häbiplekk ning see tõi alati kaasa tülisid linnaosavalitsusega. Ja piinlik oli see pealekauba. Kuid oma eelmisele naabrile mõeldes kerkis temas taas viha, mis tõi kaasa ka pisut valu.
„Ma lihtsalt ei taha jälle mingit jama,“ ütles ta viimaks.
Tine naeratas. „Seda ei tule. Ära muretse.“
Mannel hakkas imelik. Talle ei meeldinud Tine pilk. Nad olid teineteist tundnud juba üle kahekümne aasta ja olid sama kaua olnud lähedased sõbrad. Ja kui naisel oli säärane pilk, ei tõotanud see midagi head.
„Kust sina seda teadma peaksid?“
„Sest ma valisin sinu uusi naabreid hoolikalt.“
Manne Nowak ägestus kohe. „Seda sa küll ei teinud!“
Tine naeratas napilt. „Puhkuseaegne asendus,“ ütles ta vaid ja kehitas õlgu. „Kaks nädalat Mallorcal maksab oma hinna.“
Manne tõmbas sügavalt hinge. Ta tundis, kuidas veresoon laubal hakkas ähvardavalt tukslema ja pea lahvatas kuumaks. „Juudas,“ sisistas ta. „Kuidas sa said mulle noa selga lüüa?“
Tine tõusis ja tuli ümber laua. Ta pani käe mehele õlale ja ulatas talle teisega väikese Schultheissi õlle. Kust see korraga siia sai? Õllepudel oli juba avatud ja ilmselgelt hästi jahutatud. Kondensvesi
nirises mööda pudelikülge alla. Ka üle kupja* näo, mis oli veel tema lapsepõlves hoopis teistsugune välja näinud. Mitte nagu harilik uksehoidja, kellele keegi on lodukübara pähe ja rüüsidega särgi selga tõmmanud.
„Vabandust,“ sõnas naine, „aga Schmidtchen surus mu vastu seina. Me kas otsime siia inimese või ta saadab meile hooaja alguseks kellegi üldisest ootenimekirjast. Mida ma oleksin tegema pidanud?“
Manne võttis õlle ja surus selle vastu tukslevat veeni. Sellest ei olnud eriti abi. Ta teadis, et naisel on õigus, ja teadis, et naine teab, et ta teab seda. Mis tegi asja isegi hullemaks.
Ta mõtles hulk aega, kuid ei leidnud sobivat vastust.
„Hm,“ tegi ta viimaks ja võttis lonksu õlut. Rohkem ei kostnud ta suust midagi. Kuid sõbratar tundis teda ilmselt piisavalt hästi, teadmaks, et tegu oli rahupakkumisega. Ta noogutas rahulolevalt.
Manne naine Petra astus nende juurde terrassile ja tõmbas mulla korpas kindad käest.
„Meil tulevad hiiglaslikud kõrvitsad,“ ütles ta mehele naeratades. „Ma kohe tunnen seda. Milline õnn, et enam ei pea allapoole kummardama, me oleksime pidanud juba varem kõrgpeenrad tegema.“ Siis pöördus ta Tine poole: „Noh? Kuidas ta suhtus?“
„Kas sina teadsid sellest ka?“ Manne võttis veel lonksu õlut, et ta pea jälle üle ei kuumeneks. Alles mõne minuti eest oli tal olnud tunne, et miski ei suuda ta tuju rikkuda. Nüüd oli tuju läinud. Palju õnne.
„Muidugi,“ ütles Petra ja pilgutas Tinele silma. „Mina pidin ju sellisteks puhkudeks hädaabikomplekti hankima. Ja arvestama kõige hullemaga. Lisaks olin ma uudishimulik.“
„Sa oled alati uudishimulik,“ sõnas Manne.
Petra tuli tema juurde ja suudles teda põsele. „Ma tean. Üks meist peab ju seda olema.“
* Schultheiß – sks kubjas. Teda on kujutatud Schultheissi õlle sildil. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
Manne viha lahtus sama kähku, kui oli tekkinud. See lihtsalt läks nii, kui Petra teda suudles. Ikka veel, pärast kolmekümmend nelja abieluaastat. Ta naeratas ja mõtles järele. „Üks hetk. Mis tähendab, et sa hankisid hädaabikomplekti?“
„No mõtle välja!“
Mees mõtles hetke ja ajas siis kulmud kõrgele. „Kas see tähendab, et me alustame grillihooaega?“
„Jah, me alustame grillihooaega.“ Tine ja Petra muigasid. „Sind on ju väga kerge läbi näha.“
Manne naeratas vildakalt ja kehitas õlgu. „Pole lugu. Kui see tähendab, et siin hakkavad kohe söed hõõguma, siis olen ma hea meelega kergesti läbinähtav.“
„See juba on mehejutt!“ Petra uuris abikaasat. „Aga sa peaksid muidugi sisse minema ja ümber riietuma.“
Manne silmitses ennast. Ta kandis oma tavalisi aiahilpe. Union Berlini kapuutsiga pusa, lühikesi kalamehepükse ja erkrohelisi vuhvel krokse. „Milleks seda? Me ju lihtsalt grillime!“
„Sest meie uusi naabreid ei taha sa kindlasti sellises rüüs tervitada. Nad võtavad krundi üle kell ...“
Petra vaatas Tine poole, ehkki Manne teadis täpselt, et Petra teab täpselt, mis kell uued aiasõbrad kohal on. Manne ei olnud siin ainus, kes oli kergesti läbinähtav.
„Kell neli pärast lõunat. Eikel on täna veel tööasju ajada, sellepärast nad varem ei jõua,“ täiendas Tine.
Eike. Manne pööritas silmi. Keegi, kelle eesnimi on Eike ja kes ajab laupäeviti veel tööasju, ei pruukinud tingimata vastata tema ideaalkujutlusele aianaabrist.
„Ma mõtlesin, et nemad võiksid ka grillima tulla,“ ütles Petra rõõmsalt, haaras laualt oma õlleklaasi ja võttis suure lonksu.
Manne ohkas. „Muidugi mõtlesid sa nii.“
Selle aiaga on tõepoolest meie unistus täitunud!“
Kui palju kordi oli ta seda lauset juba täna kuulnud? Sada korda. Vähemalt. See naine oli nagu katkine grammofon. Manne küsis endalt, millal tal oli lõpuks plaanis end lõdvaks lasta. Tine ja tema olid tunni aja eest võtmed üle andnud ja kõik formaalsused korda ajanud – nüüd võis ju juba rahulikumalt võtta.
„Hm. Tore.“
Manne seisis oma grilli juures ja keeras vorstikesi, kuid ta silmad olid suunatud mujale. Palju lõbusam oli vaadata, kuidas uus naaber Eike tohutu entusiasmi ja väga puudulike teadmistega naaberkrundil umbrohuga rinda pistis. See tüüp oli tõepoolest üpris täpselt seda, mida Manne oli Eike nime all ette kujutanud. Pisut liiga pikkade hallinevate juuste ja sellise inimese optimismiga, kes pole pidanud end kunagi päriselt tõestama. Seejuures aga kuidagi relvituks tegevalt šarmantne. Algul oli Manne arvanud, et see hiiglasekasvu tüüp on kuidagi rahustav, kuid selle seisukoha oli ta pidanud ümber hindama. Praegu tundus, nagu tahaks Eike sõtta minna. Ta oli keskendunud, otsusekindel ja valmis äärmusteks.
Kohe pärast paberitele alla kirjutamist oli ta töö kallale tormanud. Uhiuute tööriistadega ja sama uutes rõivastes. Multifunktsionaalsete pükste värvli vahelt piilus veel hinnasiltki välja.
Ka tema naine Caroline oli olukorrale vastavalt ilmselgelt uutes riietes. Tööpüksid, punased valgetäpilised kummikud ja aastaajaga täiesti sobimatu õlgkübar muutis selle noore naise pigem mõne rasvavaese piimatoote reklaamnäoks („Maitseb nagu ehtne või!!!“).
Aiandusühistu Harmoonia aiasõpradele selline kostüüm pigem ei sobinud, millest naine sai ilmselt hästi aru. Abikaasa soovist
hoolimata ei olnud Manne nimelt riideid vahetanud. Talle meeldis, kui suhted olid algusest peale selged. Siin loivasid aiasõbrad ringi kulunud hilpudes või sinistes tööriietes, kui nad tulid otse töölt. Või polnud veel harjunud olema pensionil.
Kuid oli ilmselge, et uustulnukad olid kõige peale mõelnud ja neil oli ilmselt plaanis ausalt vaeva näha. Seda omakorda oskas Manne tunnustada. Küll ülejäänu loksub paika.
Von Ribbekid olid tõepoolest kaasa toonud mitte ainult üsna armsa tütre, vaid ka kinoasalati grillvorstide juurde. Kõigest söödavast kraamist siin kaunis maailmas! Manne oli üheainsa korra kinoad söönud – oma poja rõõmuks – ja veel mitu päeva hiljem oma hambasilla alt neid terakesi leidnud. Kuid ka seda žesti suutis ta tunnustada. Peaasi, et neil ei tekkinud mõtet seda asjandust oma aias kasvatama hakata.
Ometi poleks ta suutnud kunagi ette kujutada, et inimesed, kelle nimed on Caroline ja Eike von Ribbek, joovad tema aiakeses Schultheissi. Aga kuna Caro tõi talle parajasti meeldiva endastmõistetavusega uue õlle ja lõi temaga naeratades kokku, oli ta valmis naise õlgkübarast mööda vaatama.
„Tead, mul on plaanis teha Instagrami kanal. Aianduse kohta.“
Või ehk siiski mitte. Manne suunurgad vajusid allapoole. „Milleks seda?“
Tema uus naaber kehitas õlgu. „Ma olen sotsiaalmeediajuht. See on see, mida ma teen.“
„Aga aed on õigupoolest koht, kus igapäevaelust puhata,“ kostis Manne ja lootis salamisi, et see loba ei olnud Tine idee. Tine oli talle paar korda juba sotsiaalmeediast seletanud. Mannele oli tema aed aga pelgupaik. Ka ... säherduste asjade eest.
„Sotsiaalmeedias on piirid töö ja eraelu vahel sujuvad. Kui ma seda hästi teen, saab meie ühistu palju avalikku vastukaja.“
„Meil ei ole avalikku vastukaja tarvis,“ porises Manne.
„Ja sageli toetuvad firmad sellistele kanalitele,“ jätkas Caro häirimatult. „Sellest võib palju kasu tõusta.“
Manne kergitas nüüd siiski leige huviga kulme. Kui miski oli kasulik, siis oli lugu muidugi hoopis teine. „Näiteks millist?“
„Aiatöömasinad, seemned. Võib-olla robotniiduk.“
„Ah nii?“
Robotniiduki vastu ei olnud tal tõepoolest midagi. Petra pidas seda muidugi tarbetuks. Ometi oli see tema ja mitte Petra, kes iga nädal muru pügas. Ja tõepoolest: Mannele meeldis, kui ta aed oli hästi varustatud. Ta oli ju lõpuks ühistu esimees. Kõik silmad olid suunatud tema krundile.
Caro märkas ta huvi ja noogutas innukalt. „Ühel mu sõbrataril on leivaküpsetamise kanal. Tema köögis on KitchenAid*, köögikombain, Thermomixi seade** ja sous-vide -masin***. Ja ta pole ühegi asja eest maksnud.“
Manne kulmud kerkisid. „Mis ajast on sous-vide-masinat tarvis leivaküpsetamiseks?“
Caro puhkes valjult naerma. „Usu või mitte. Aga selle sees saab suurepäraselt lasta tainal kerkida. Ütleb mu sõbratar.“
Manne vangutas pead. „Siit on näha, et inimestel ei ole enam tõelisi probleeme.“
„Heaoluühiskond,“ noogutas Caro teadjalt ja võttis lonksu õlut.
Nad seisid mõnda aega üksmeelselt kõrvuti ja vaatasid, kuidas Eike terjeri otsusekindlusega tagumist peenart töötles.
„Su mees ei kaota just aega, mis?“
„Eike alustas just uuel kohal ja peab hakkama palju tööd tegema. Algul pean ma siin ilmselt üksi toimetama. Tal on süümepiinad.“ Caro naeratas. „Ja ta lubas eeltöö ära teha.“
„Eeltöö on hea. Aga pigem näeb välja, nagu tahaks ta umbrohu vaenlase tagalasse suruda.“
* USA köögimasinate firma.
** Väga paljude köögitarvikute ülesandeid täitev köögikombain.
*** Sous-vide – meetod toiduvalmistamiseks madalal temperatuuril.
Manne keeras vorste ja pani paar tükki valmis seatud taldrikule. Siis osutas ta õllepudeliga Eike poole. „Kas ma peaksin minema ja näitama talle, kuidas õigesti tehakse?“
„Ma arvan, et pole vaja.“ Caro võttis veel lonksu õlut. „Ta on praegu nii õnnelik.“
„Kas tõesti?“
Tema uus naabrimees ei näinud põrmugi üleliia õnnelik välja.
Ta lõi parasjagu labidat vandudes maasse, kuid see ei kukkunud ilmselt hästi välja.
Miski Eike liigutustes tundus kummaline. Mitte päris õige.
Manne kibrutas laupa ning ka Eike seisatas ja laskus põlvili. Ta tuhnis oma uute aiakinnastega pisut mullas ja tõstis siis äkki pilgu.
„Keegi on siia prügi matnud,“ hõikas ta üle heki.
Manne vandus tasa ja lükkas ülejäänud vorstid grillresti serva. See ka veel! Alatasa tuli ette, et teised aiasõbrad viisid oma prahti tühjadele kruntidele, selle asemel et sellest õigesti vabaneda. Kuid enamasti ei näinud nad vaeva oma kraami mahamatmisega. Kindlasti oli see midagi eriliselt vastikut. Imbkaevu sisu või vana eterniitkatus.
Ta valis lühema tee aia tagaosas asuva veepumba juurest, mida Petra nimetas „hullumeelsuse ausambaks“, ja astus Eike juurde. Tema uus naaber seisis nõutuna, õlad rippu, musta kilekoti ees, mis ulatus pisut peenrast välja. Sel mehel olid tõesti erakordselt pikad käed. Kui kummalised need kaks ihuliiget välja nägid, kui neid parajasti ei kasutatud.
„Milline sigadus,“ pomises Manne, kükitades maha ja tõmmates püksitaskust aianoa.
„Sa tahad koti lahti teha?“ küsis Eike kerge murega ning Manne tõstis pilgu.
„Ma pean tegema. Kui ma ei tea, mis seal sees on, ei saa ma otsustada, kuhu see viia.“
Ta haaras kilekotist kinni ja läbistas selle äsja teritatud noaga. Auk kukkus välja plaanitust suurem ja nuga libises veel läbi millegi, mis asus kotis.
Manne lükkas kile kõrvale ja tõmbus nii äkki tagasi, et põrkas vastu Eike jalgu ja maandus peenrasse. Uus rentnik tõmbas järsult hinge ja Mannel läks korraks silme eest mustaks. Milline kole üllatus.
Mustast kilekotist turritas välja inimese käsi. Mitte lihtsalt käsi. Manne oli selle silmatorkava pitsatsõrmuse järgi keskmises sõrmes kohe ära tundnud. Tal hakkas pea ringi käima ja ta rõõmustas, et juba istus.
„Kurat!“ pahvatas ta nii valjult, et kõik keerasid pea tema poole. Ta vehkis parema käega ägedalt oma krundi suunas.
„Püsige, kus te olete. Ja ärge pisikest mingil juhul siia laske!“
Caro ei teinud tema hoiatusest välja ja tormas aiaväravast sisse, jäädes oma uuest juurviljapeenrast paistvat elutut kätt nähes nii järsku seisma, et oleks peaaegu maha kukkunud. Ta ahmis õhku.
„Kas see on ...?“
„On küll,“ kostis Manne tuhmilt, silmad mustaks roiskunud sõrmeotstel.
Ta püüdis end koguda. See ei saanud olla võimalik. See oli liiga hullumeelne. Ja ometi oleks ta selle käe ära tundnud tuhandete seast. „Siin sa siis olidki,“ pomises ta mõne aja pärast ja äigas mullase käega üle näo.
Tema selja taga vajus Eike kokku ja see äratas tardumusest nii Manne kui ka Caro.
„Taevas halasta,“ pomises Caro, haarates Eikel jalast ja kiskudes seda ülespoole. Mullased saapad toetas ta seejuures ülima enesestmõistetavusega oma uute traksipükste vastu.
„See pole esimene kord, kui ma endalt küsin, kuidas ta meditsiiniõpingutega üldse hakkama sai,“ tähendas ta Eiket silmitsedes ja lisas peaaegu vabandavalt: „Värsket verd ta ei karda, aga surmaga ei tule toime.“
Manne noogutas. Kes sellega ikka toime tuleks?
Ta isegi polnud selle kunsttükiga kolmekümne politseinikuaasta jooksul hakkama saanud.
Kui ta oli viimaks oma aiapükste paljudest taskutest telefoni leidnud, valis ta politsei lühinumbri, kirjeldas olukorda ja aitas Carol seejärel Eike aiapingini vedada.
Karl Wischnewski. Manne oleks juba arvanud, et ei näe seda meest enam kunagi.
Mäherdune kohutav eksitus.
![](https://assets.isu.pub/document-structure/230322083739-e73a380ea12585b9957608dbe7bcbc9c/v1/f9f1f16d92649babdd0ba89ea5c70ea4.jpeg)