SÕJAD ABHAASIAS
Seosed Eesti, eestlaste ja baltisakslastega
Keeletoimetaja Kai Nurmik
Kaanekujundus Kaspar Ehlvest
Kaardid Rein Kask
Küljendaja Erje Hakman
Raamatu väljaandmist toetas Haridus- ja Teadusministeerium „Üleilmse eestluse tegevuskava” kaudu.
Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital.
© Aivar Jürgenson ja kirjastus Argo, 2023
Kõik õigused kaitstud
ISBN 978-9916-704-36-3
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
SISUKORD SISSEJUHATUS ...................................................................................... 9 1. ABHAASIA KUNI 18. SAJANDINI ............................................... 17 Kaukaasia rahvaste päritolulugudest................................................ 17 Kolchis ja kreeka kolonisatsioon ........................................................ 22 Põliselanikud ........................................................................................ 23 Abhaasia Osmani impeeriumi võimu all ......................................... 29 2. KAUKAASIA SÕDA JA BALTISAKSLASED ............................... 31 Vene imperiaalne lõunasse tung kuni 19. sajandi alguseni ........... 33 Abhaasia etnilistest piiridest .............................................................. 39 Suur- ja Väike-Abhaasia ...................................................................... 41 Esimesed (balti)saksa maadeuurijate reisid Loode-Kaukaasias ............................................................................. 44 Kaukaasia sõja algus ja baltisakslased .............................................. 53 Sõja laienemine Loode-Kaukaasiasse 1830. aastatel ....................... 63 Parun Theodor von Tornau ja tema luureretked Loode-Kaukaasias ............................................................................. 65 Sõja jätkumine 1830. aastatel Loode-Kaukaasias............................. 73 Sõjategevus 1840. ja 1850. aastatel ...................................................... 76 Loode-Kaukaasia põliselanike väljasaatmine.................................. 86 Abhaasia vürstiriigi saatus ................................................................. 90
6
Abhaasias 3. VENE KODUSÕDA ABHAASIAS JA SEALSETES EESTI ASUNDUSTES ...................................................................... 98 Üldine ajalooline taust aastaks 1917 .................................................. 99 Poliitilised arengud Taga-Kaukaasias 1917–1918 ........................... 101 Abhaasia 1917–1918 ............................................................................ 107 Eesti külad enamlaste võimu all ...................................................... 110 Gruusia menševike vastuolud abhaasi rahvuslastega.................. 113 August Martin – eestlane Abhaasia parlamendi saadikuna.................................................................... 118 August Martin Abhaasias koolmeistri ja eesti elu edendajana ............................................................... 120 Eestlaste osalemine Abhaasi Rahva Nõukogu valimistel ................................................................... 122 August Martin Abhaasi Rahva Nõukogus ............................. 124 Abhaasia poliitikud August Martini mälestustes ................. 131 Sõjategevusest 1919. aasta algul ....................................................... 135 Eestlased grusiinide võimu all......................................................... 137 Eestlased Vabatahtliku Armee võimu all ....................................... 140 Kohalike armeenlaste roll ................................................................. 147 Sõjategevusest 1919. aasta teisel poolel ........................................... 149 Roheliste armee .................................................................................. 150 Valgete taandumine 1920. aasta algul ............................................. 153 Moskva rahuleping 1920 ................................................................... 155 Enamlaste pealetung ja Gruusia Demokraatliku Vabariigi likvideerimine ................................................................ 160 4. AJALOOSÕDA. ABHAASIA-GRUUSIA VASTUOLUD AJALOO MÕISTMISEL ................................................................. 170 Ajaloosõda lahvatab........................................................................... 174 Ajalugu ja abhaaside identiteedi markerid .................................... 182 Keeleküsimus ajaloosõjas .......................................................... 184 Religiooni küsimused ajaloosõjas ............................................ 185 Varajase riikluse küsimus ajaloosõjas...................................... 189 Tsaariaeg ja Vene kodusõda ajaloosõja teemadena ....................... 191 Nõukogude aeg ja grusiinistamine ajaloosõja teemadena ...................................................................... 194 Perestroika ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ajajärk .......... 201
Sõjad
7 Sisukord 5. GRUUSIA-ABHAASIA SÕDA 1992–1993.................................... 207 Sõjasündmuste erinevad tõlgendused ............................................ 211 Venemaa roll sõjas .............................................................................. 213 Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsioon ja selle roll sõjas ............................................................................... 220 Džohhar Dudajevi ja Tšetšeenia panus Abhaasia abistamisse ................................................................. 225 Konföderatsiooni osalemisest teistes konfliktides ................. 227 Hinnangud konföderatsiooni rollile Gruusia-Abhaasia sõjas.............................................................. 231 Kas see oli ususõda? .......................................................................... 233 Kas Gruusia-Abhaasia sõjas osales eestlasi? Balti naissnaiprite küsimus ........................................................... 237 Linnart Mälli ja Esindamata Rahvaste Organisatsiooni tegevusest Gruusia-Abhaasia konfliktis 1990. aastatel .............. 249 ERO tegevus Gruusia-Abhaasia konflikti alguses ................. 252 ERO esimene missioon konfliktipiirkonda ............................. 255 ERO tegevus sõja lõpufaasis ja pärast sõda ............................ 259 ERO regionaalne nõupidamine novembris 1993 Pühajärvel .................................................................................... 262 ERO missioon Abhaasiasse novembris-detsembris 1993....................................................... 265 ERO suhted Abhaasiaga pärast 1993. aastat ........................... 267 Linnart Mälli roll ERO tegevuses Abhaasia-Gruusia konflikti ajal ................................................................................. 270 Gruusia-Abhaasia sõda Abhaasia eestlaste mälestustes .............. 274 Sõja eellugu ................................................................................. 277 Sõja algus ..................................................................................... 279 Gruusia okupatsiooni aeg ......................................................... 282 Abhaaside ja nende liitlaste vastupealetung Abhaasia loodeosas .................................................................... 286 Eestlased võitlemas Abhaasia armee ridades......................... 291 Kuulduste kummutamine kui meelsuse demonstratsioon ......................................................................... 295 Sõda kui ühiskondliku sidususe faktor .................................. 300
Sõjad Abhaasias
8
Gruusia-Abhaasia sõja retseptsioon Eesti meedias sõja ajal ja järel ................................................................................. 305 Gruusia-Abhaasia sõda Eesti meedias sõja esimesel poolel .................................................................... 306 Gruusia-Abhaasia sõda Eesti meedias sõja lõpuperioodil ....................................................................... 310 Gruusia-Abhaasia sõja kajastusi pärast sõja lõppu ......................................................................... 312 Gruusia-Abhaasia sõda Eesti meedias pärast Rooside revolutsiooni ..................................................... 315 6. SÕJA JÄREL. GRUUSIA-ABHAASIA KONFLIKTI KOLM AASTAKÜMMET .............................................................. 323 Gruusia-Abhaasia läbirääkimised pärast sõda .............................. 327 Uue sõja poole. Augustisõda (2008) ................................................. 329 Gruusia sõjapõgenike küsimus ........................................................ 334 Abhaasia ja tema halvad naabrid ..................................................... 345 Vabandajate algatus ........................................................................... 353 Abhaasia-Venemaa piirivaidlused: Aibga ...................................... 355 Abhaasia ja Türgi ............................................................................... 359 Sündmuste areng Gruusia-Venemaa-Abhaasia teljel alates 2014. aastast ........................................................................... 363 Etnodemograafilisest situatsioonist Abhaasias ............................. 370 Religioossest olukorrast Abhaasias ................................................. 374 Kristlikud moslemi paganad –sünkretismist Abhaasia religioonis ......................................... 378 Abhaasia riikliku iseseisvuse tunnustamise küsimus ................. 382 KASUTATUD ALLIKAD JA KIRJANDUS ..................................... 396
SISSEJUHATUS
Kui Eestis räägitakse Abhaasiast, siis enamasti seoses seal elavate eestlastega. 1880. aastatel rajati Abhaasia territooriumile mitu eesti küla, millest mõnes elavad eestlased tänaseni. Kuid Abhaasia seoseid Eestiga leiab ka ilma sealsete eestlasteta. Näiteks sai Eestis hariduse esimene Abhaasia loomaarst Aleksei Agrba, kes õppis alates 1898. aastast Tartu Veterinaarinstituudis ja veetis Eestis seitse aastat. 1890. aastatel uuris Tartu Ülikooli dotsent ja hilisem professor keeleteadlane Gotthilf Leonhard Masing abhaasi keelt. Just Masingu vahendusel sai stipendiumi Tartus õppimiseks ka Agrba. Abhaase on Eestis õppinud nõukogude aastatel, kuid ka hiljem. 2021. aastal kohtusin ühe Türgi abhaasi diasporaa esindajaga, kes oli Tartu Ülikoolis läbimas arvutiteaduse magistriõpet. Miks aga on Türgis abhaasi diasporaa? Nimelt küüditati Kaukaasia sõja (1817–1864) käigus suurem osa abhaasidest oma senistest elupaikadest Türgi aladele. Ka Kaukaasia sõjal on seos Eestiga, sest tollal teenis Kaukaasias terve rida Eestist ja mujalt Baltikumist pärit baltisaksa kindraleid ja muid ohvitsere. Nende panus Abhaasia alistamisel ja hilisemaks kolonisatsiooniks ettevalmistamisel oli tähelepanuväärne – ilma põliselanike väljasaatmiseta poleks saanud aset leida ka järgnenud massikolonisatsiooni, sh eesti asunduste rajamist.
Viimase kahe sajandi jooksul peetud sõjad on oluliselt mõjutanud Abhaasia demograafilist, majanduslikku ja poliitilist
Sõjad Abhaasias
olukorda ning abhaaside suhteid naabritega. Kolmekümne aasta taguse Gruusia-Abhaasia sõja (1992–1993) mõju kestab tänaseni. Abhaasia asetatakse erinevates ülevaadetes üsna tihti ühte ritta teiste Nõukogude Liidu lagunemise käigus tekkinud de facto riikidega. Paljudel juhtudel teadmatusest, sest Abhaasias on tegu oma iseseisvuse ja tegelikult ka etnilise püsimajäämise eest võitleva põlisrahvaga. Õiget võrdlust ei kannata abhaasid välja LõunaOsseetias elavate osseetidega – viimased on sisuliselt PõhjaOsseetias elavate osseetide diasporaa, abhaasid aga põlisrahvas oma põlisel kodumaal, kes soovivad kodus omi asju ise otsustada. Kui kaua seda lubatakse, ei sõltu üksnes naabritest Gruusiast ja Venemaast – tegelikult on otsustaja ka laiem rahvusvaheline üldsus, mis toetab Gruusia territoriaalset terviklikkust. Gruusia juhtkond teadupärast käsitleb Abhaasiat Gruusia enesestmõistetava osana. Suur osa maailma riikidest ja rahvusvahelistest organisatsioonidest on Gruusiaga solidaarsed ega arenda otsesuhteid Abhaasiaga, surudes viimase rahvusvahelisse isolatsiooni.
Rahvusvaheline üldsus otsustas segastel 1990. aastatel, et Nõukogude Liidu järglasriikide puhul ei tunnustata endistest liiduvabariikidest lahkuda üritavaid üksusi. Senistel NSV-del lasti minna, ANSV-del mitte. Baltikumi iseseisvumist tervitati, Tšetšeenia, Tatarstani, Abhaasia ja paljude teiste sarnaseid püüdlusi mitte. Kui Venemaa pommitas kahes üksteisele järgnenud sõjas Tšetšeeniat, olid rahvusvahelise üldsuse protestid väga väetid, sest mugavam oli tunnistada Venemaa imperialistlikke „õigusi“. Tšetšeenid tunnistati separatistideks, kes ohustavad metropoli territoriaalset terviklikkust. Nagu katalaanid või baskid, nagu Põhja-Iirimaa katoliiklased või ka abhaasid.
Rahvusvahelise üldsuse hoiakutest sõltub paraku väga sageli, kellega üks vabadust ihkav rahvas oma iseseisvustaotlustes üldse suhelda saab. 2008. aastal, mõni kuu pärast Venemaa ja Gruusia vahel toimunud saatuslikku Augustisõda viibisime ühe võttegrupiga Suhhumis ja kohtusime Abhaasia asevälisministriga, hilisema välisministriga, noore ja energilise mehega. Kommenteerides äsjast Abhaasia diplomaatilist tunnustamist Venemaa poolt, ütles ta justkui vabandades, et nüüd vähemalt ei pea abhaasid enam elama pidevas, öid ja päevi kestvas hirmus Gruusia
10
võimaliku rünnaku ees. Rahu oli saabunud, aga see noor mees ei paistnud väga õnnelik olevat: temale meeldinuks hoopis rohkem, kui Lääs Abhaasiat tunnustaks ja see ei peaks tegema oma valikuid ainult Gruusia ja Venemaa vahel. Sellistest valikutest on abhaasia rahvas ammu väsinud. Aga Lääs ei tunnustanud Abhaasiat ei siis ega ole seda teinud tänaseni, jättes Abhaasiale kesised valikud.
Esimest korda sattusin Abhaasiasse 1997. aastal. Viimasest, Gruusia-Abhaasia sõjast oli möödas vähem kui neli aastat. Suur osa maast seisis varemetes, aga see oli mõistetav: kõigepealt olid sõjas tekitanud purustusi pealetungivad grusiinid, muuseas põletati tahtlikult maha Abhaasia Riiklik Keskarhiiv ja mõned teadusasutused. Sest seal säilitati Abhaasia ja abhaaside ajalugu. Hiljem tekitasid purustusi oma alasid tagasi vallutanud abhaasid ja nende liitlased Põhja-Kaukaasia mägilased. 1997. aastal olid purustused tänavapildis seega veel arusaadavad, aga suuresti on pilt samasuguseks jäänud tänaseni. Suhhumi kesklinnas seisab ikka veel varemetes omaaegne valitsushoone, mille ees toimuvad võidupüha paraadid 30. septembril – sel päeval 1993. aastal jõudis tagasivallutus lõpule, viimased Gruusia üksused aeti üle Inguri (gruusiapäraselt Enguri) jõe ja heisati piirile Abhaasia Vabariigi lipp. Hoone on jäetud teadlikult sõja mälestusmärgiks, kuuliaukude ja seinas mustavate tühjade aknaavadega. Varemed peavad inimestel silme ees hoidma ülekohut, mida põhjustasid grusiinid, samas ka hoiatama, et ohud ei ole kuskile kadunud.
Sõda, millest on möödunud juba kolm aastakümmet, on Abhaasias endiselt tähtis märksõna. Kohalikus meedias ei lasta mööda ühegi olulisema sõjasündmuse tähtpäeva. Nagu öeldud, tähistatakse igal aastal 30. septembril võidupüha – see on riiklik püha ja vaba päev, miitingule kogunevad nii kooliõpilased, sõjaveteranid kui teised, juubeliaastapäevadel toimuvad sõjaväeparaadid. Aga pühade kalendris on see kuupäev vaid n-ö sündmuste kese: paar päeva enne seda tähistatakse Suhhumis pealinna vabastamise aastapäeva, mis samuti toob tänavatele rahvahulgad. Kuid juba oktoobri algul jõutakse sõjasündmuste tähistamisega uuele ringile. Nädal pärast Suhhumi ja kogu Abhaasia vabastamise aastapäevi tähistatakse Gagra rajooni vabastamise
11 Sissejuhatus
Sõjad Abhaasias
aastapäeva – need sõjalised operatsioonid, mis oluliselt mõjutasid
sõja käiku, toimusid aasta varem, st 1992. aastal. Kohalikus teleprogrammis kaiguvad seega nädal pärast võidupüha uuesti sõjalaulud, järjest võib näha intervjuusid sõjaveteranidega – kõlama jäetakse mõte, et igaüks võitles oma kodumaa eest. Sõjast on tehtud Abhaasia riikliku ja abhaasi etnilise identiteedi ankur – enda vabaks võitlemine Gruusia võimu alt muutis võimalikuks rahvusena püsimajäämise. Abhaasia peamagistraali serv on terve riigi ulatuses täis pikitud mitmesuguseid sõjamonumente.
Märke konfliktist Gruusiaga kohtab Abhaasias praktiliselt kõikjal. Maa majanduslikku mahajäämust põhjendatakse suures osas tänaseni sõjaga. Sõda on tugevalt esil ka teaduses. Näiteks on omaette teadussuunana Abhaasias esil konfliktoloogia. Linna peamises raamatupoes on esindatud korralik valik konfliktoloogiakirjandust. Pea igal aastal toimub Abhaasias mõni teaduskonverents, mille pealkirjas esineb „konflikt“ või „sõda“. Veebilehel, millele on üles laaditud suur valik Abhaasia-teemalist teaduskirjandust, figureerib „ajaloo“, „etnoloogia“, „folkloristika“, „politoloogia“ jt teadusvaldkondade kõrval ka „konfliktoloogia“.1
Sõda on jätkuvalt tundlik teema nii Gruusia kui Abhaasia teadlaste jaoks. 2013. aastal Suhhumis ühel konverentsil, mis oli taas sõjateemaline ja kandis pealkirja „Sõda ja rahu Kaukaasias“, küsis minult üks sealne etnoloog, kes kirjutanud Gruusia-Abhaasia sõjast mitmeid käsitlusi, kas mul on andmeid Abhaasia eestlaste kohta, kes sõdisid Gruusia poolel. Temal selliseid andmeid ei olevat. Vastasin eitavalt ja nii see tookord ka oli. Kui mõne nädala pärast Tbilisisse jõudsin, kontakteerusin ka Gruusia teadlastega. Taas tulid jutuks Abhaasia eestlased. Üks ajaloolane teatas, et temal ei ole andmeid eestlaste kohta, kes oleksid sõjas grusiinide vastu võidelnud. Et kui neid oleks olnud, „oleks see väga halb signaal“. See kõlas peaaegu ähvardusena. Mina oma andmeid ei avaldanud.
Gruusia ja Abhaasia vahel on ka normaalsed teadlastevahelised suhted pigem haruldus. Abhaaside konverentsid mööduvad ilma grusiinidest osavõtjateta, grusiinide omad ilma abhaasideta. Üksteist ei külastata, mistõttu on aastatega tekkinud üksteisest
1 Vt apsnyteka.org.
12
võõristavaid kujutlusi. Kord Abhaasiast Tbilisisse jõudes külastasin seal asuvat Suhhumi Riiklikku Ülikooli, mis moodustati pärast sõda gruusia õppejõududest, kes olid Abhaasiast sõja eest põgenenud. Paarkümmend aastat ei olnud neist, kellega rääkisin, ükski Abhaasias käinud. Maad kujutati ette mahajäänud kolkana, kus grusiinide kui koloniaalsete peremeeste lahkumise järel on kõik allamäge veerenud. Kui paljastasin neile, et saabusin just Abhaasiast, tekitas see elevust: ühelt poolt tunti inimlikku huvi minu muljete vastu, teisalt tajusin, et minu visiiti Abhaasiasse peeti kahtlaseks ja sellest tulenevalt mind ennastki. Külastasin ka Tbilisi Ülikooli, kus üks ajaloolane pareeris mu arvamuse, et ka abhaasidel on õigus oma saatuse üle otsustada, väitega, et Eesti on ju tunnustanud Gruusia territoriaalset terviklikkust. Nendel kohtumistel Gruusia ajaloolastega tajusin, et usaldus minu vastu tulenes eelkõige minu Eesti kodaniku staatusest – see seostub Gruusias teatava kuvandiga. Tundsin, et minult oodatakse poliitilist poolevalikut. Ilmselt valmistasin Gruusia teadlastele pettumuse, sest minu poliitilised geenid suunavad mu sümpaatia oma õiguste eest seisva ja suurema poolt ahistatud põlisrahva poole.
Esimestel kohtumistel Abhaasia etnoloogide ja ajaloolastega aastal 2012 Suhhumis võeti mind ka seal vastu lihtsalt kui kedagi Eestist, kellelt eeldatakse Gruusia-meelsust. Järgmisel, 2013. aastal esitleti mind Suhhumis toimunud konverentsil kui „ainsat eestlast, kes suhtub Abhaasiasse hästi“. Veel mõni aasta hiljem, kui suhted on muutunud mõnede Abhaasia teadlastega juba üsna familiaarseks, nöögitakse mind sõbralikult „Eesti spiooniks“.
Abhaasia teadlased, kes on mu seisukohtadega kursis ja samas ka teavad, et sõidan Abhaasiasse tavaliselt läbi Gruusia, on väljendanud siirast muret minu julgeoleku pärast Gruusias. Arvatakse, et Gruusia kaitsepolitsei on kindlasti teadlik minu hoiakutest ning jälgib iga mu sammu Gruusias. Ise pole ma nende aastate jooksul Gruusiat politseiriigina tajunud ja tunnen seal end turvaliselt. Kuid needki abhaaside hirmud annavad tunnistust hermeetilisest müürist, mis seisab Abhaasia ja Gruusia ühiskondade kommunikatsiooni vahel. Hirm ja ettevaatlikkus kumab läbi sellest, kuidas üks Abhaasia etnoloog palus mul Tbilisis sealses parlamendi raamatukogus (tõsi, tema kasutas nõukogudeaegset
13 Sissejuhatus
Sõjad Abhaasias
nime Marxi raamatukogu – tähenduslik seegi) uurida, kuidas saaks sealt välja tellida 1850.–1860. aastate Gruusia ajalehti. Etnoloog mõtles välja ka konspiratsioonitaktika: kui lähen raamatukokku, siis räägin, et mul on Eestis kolleeg, kelle abikaasa on grusiin ja tema sooviks neid materjale kasutada. Kohapeal selgus, et asjad on palju lihtsamad, kui me algul arvasime – ajalehed on Gruusias digiteeritud ja internetis kõigile kättesaadavad. Võisin oma Abhaasia kolleegile edastada olulise informatsiooni ilma erilise vaevata, ühtlasi sain rikkamaks näite võrra hirmude ja usaldamatuse kohta, mida naabermaade kogukonnad üksteise suhtes tunnevad.
Gruusia-Abhaasia sõda on niisiis mõjutanud oluliselt kahe maa vahelist suhtlust, kuid ka Abhaasia positsiooni tänapäeva maailmas. Vaid üksikud riigid on Abhaasia iseseisvust tunnustanud, hoopis suurem hulk riike peab teda aga Gruusia separatistlikuks piirkonnaks, millel pole õigust iseseisvusele ega vabale välissuhtlusele. Poliitiline isoleeritus on oluliselt piiranud Abhaasia võimalusi rahvusvahelisel areenil ning mõjutanud maa majanduslikku olukorda. Kuid nagu eespool öeldud, on viimase paarisaja aasta jooksul Abhaasia pinnal peetud teisigi selle maa ja rahva saatust määranud sõdu. Ja kõigis neis on oma roll ka Läänemere äärest pärit inimestel – nii baltisakslastel kui eestlastel. Pärast lühikest ülevaadet Abhaasia ajaloost kuni 18. sajandini võetakse raamatus luubi alla Abhaasia ja laiemalt Kaukaasia vallutuslugu. Põhitähelepanu all on pika ja verise Kaukaasia sõja sündmused, milles mängisid olulist rolli baltisaksa kindralid ja mille tulemusena kinnistus Abhaasias Vene keisri võim. Baltisaksa mõõdet Kaukaasia sõjas pole meil eriti teadvustatud. Kui kirjanik Artur Adson 1936. aastal Moskvas ja Leningradis toimunud teatrifestivali külastas, tutvus ta seal gruusia luuletaja ja dramaturgi Sandro Sanšiašviliga ning vaatas tema etendust „Arsen“. Adsonit tabas etendusel äratundmine – ta märkas selles palju ühist Eesti omaaegsete mõisa vägivallategude, vastuhakkamiste ja karistussalkade tegevusega: „Isegi karistusekspeditsiooni juht on siin ja seal sakslane, grusiini teoses parun Rosen!“2 Adsoni äratundmine oleks teda ilmselt rohkemgi rabanud, kui ta oleks
2 Adson 1936: 4.
14
teadnud, et Rosen polnud mitte niisama sakslane, vaid baltisakslane – Eestimaa Rosenite parunisuguvõsast võrsunud kindral
Georg Andreas (venepäraselt Grigori) von Rosen (1748–1841), kes Kaukaasia erikorpuse komandörina ajavahemikul 1831–1838
mängis peaosa Kaukaasia allutamisel Vene tsaaririigile. Ja ta ei olnud üksi – baltisaksa päritolu sõjaväelasi osales Kaukaasia vallutamisel hulgaliselt. Kaukaasia sõja lõpus küüditati Abhaasiast suurem osa sealsetest põliselanikest ning avati maa massikolonisatsioonile. Selle käigus saabusid piirkonda teiste kõrval ka eestlastest asunikud. Peamine kolonisatsioon lähtus aga Gruusia aladelt ja see hakkas järgnenud kümnenditel ümber kujundama Abhaasia etnilist koosseisu.
Järgmisena on raamatus vaatluse all Vene kodusõja sündmused, sh võitlused eesti asundustes, aga ka mõne kohaliku eestlase osalus Abhaasia sisepoliitikas kodusõja aastatel. Kodusõda lõppes Abhaasias nõukogude võimu kehtestamisega. See tõi kaasa ideoloogilise võitluse, 1930. aastatel ka kollektiviseerimise ja massirepressioonid, kuid sõjategevusest jäi Abhaasia seitse kümnendit, mil kestis Nõukogude Liit, peaaegu puutumata. Vaid mõni nädal oli üks mägiasula Teise maailmasõja ajal sakslaste käes.
Hoopis tulisemaks läks Abhaasias Nõukogude Liidu lagunemisprotsessis 1980. aastate teisel poolel, kui vallandusid pinged grusiinide ja abhaaside vahel. Konflikti üheks väljundiks kujunes nn ajaloosõda – gruusia ja abhaasi ajaloolaste, kirjanike jt kultuuritegelaste äge dispuut Abhaasia etnilise ajaloo teemadel. Ajaloosõjast sai peagi pärissõda, kui 1992. aasta augustis mattusid muusade koori helid relvatärinasse ja paiskasid maa rohkem kui aasta väldanud sõjalisse konflikti. Raamatus vaadeldakse nii sõja üldist käiku, arutletakse selles osalenud jõudude rolli üle ja vahendatakse sealsete eestlaste sõjamälestusi. Eraldi peatükis käsitletakse Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (ERO) ja ühe selle juhtfiguuri Linnart Mälli rahuvahenduskatseid, aga ka ERO tegevust pärast sõja lõppu Abhaasia kui ERO liikme abistamisel. Samuti on vaatluse all Eesti ajakirjanduse sõjakajastused nii sõja ajal kui selle järel, mis tänaseid poliitilisi konstellatsioone arvestades pakuvad mõndagi üllatavat. Raamatu lõpuosas peatutakse
15 Sissejuhatus
Sõjad Abhaasias
suundumustel Abhaasias pärast Gruusia-Abhaasia sõda ja näidatakse, kui suurt mõju avaldab see sõda Abhaasia sisepoliitilistele arengutele ja välissuhtlusele tänase päevani.
16