Samasse jõkke

Eessõna

2023. aasta kevadel pidasin Rootsi Akadeemias kõne Putini sõjast naiste vastu ning vastuvõtust inspireerituna otsustasin ettekannet laiendades kirjutada essee sellest, kuidas Venemaa on misogüüniast oma võimu põhilise tööriista teinud. Seksuaalvägivalla kasutamine Ukrainas on Venemaa ukrainlastevastases genotsiidis olemusliku tähendusega. Sisepoliitiliselt kasutab Kreml misogüüniat, et hoida naisi võimult eemal, kaitstes sellega keskvõimu positsioone. Rahvusvahelises poliitikas teenib naistepõlgus Venemaa imperialistlikke huve. Kõigis kolmes valdkonnas on tegu Putini kõige olulisema eesmärgiga: keskvõimu kindlustamisega.

Kuna Venemaal ei ole eksportimiseks enam kommunismilaadset ideoloogiat, kasutab ta traditsiooniliste väärtuste kattevarju all naisteviha endale partnerriikide leidmiseks, aga ka sarnaselt meelestatud kogukondade loomiseks lääneriikides, kus võrdõiguslikkus on keskseid väärtusi. Misogüüniast on Venemaal tehtud instrument ja see tähendab naiste ja vähemuste õigustele ohtu kogu maailmas.

Taktikaliselt on naistepõlgus vahend demokraatiate nõrgendamiseks ja autoritaarsete režiimide tugevdamiseks. Kui pole naiste osalust, pole ka demokraatiat, seega on kaalul inimkonna tulevik ja pärand, mille jätame tulevastele põlvkondadele.

Neid teemasid olen aastaid käsitlenud ka Ilta-Sanomates ja Suomen Kuvalehtis ning sama kaua on lugejad küsinud, mida me saame selle olukorra muutmiseks õieti ette võtta. Venemaa saadab

sõjakuritegusid korda, tuginedes alatisele karistamatuse tundele, mis tähendab, et see traditsioon tuleb läbi lõigata. Ida-Euroopa kogemused kahest totalitaarsest režiimist – natsi-Saksamaast ja Nõukogude Liidust – pole paraku saanud kogu Euroopa kultuurilise mälu osaks. Probleemi taustal on ükskõiksus, pilgu ärapööramine, Ida-Euroopa alahindamine Venemaa mõistmisel ja Vene oligarhide raha imbumine läänemaailma.

Seega – ära jää ükskõikseks, ära pööra pilku ära.

Helsingi, 18.08.2023

ISeksuaalvägivald sõjarelvana

Minu vanatädi ei sündinud tummana. Kui Eestis oli just alanud teine Nõukogude okupatsioon, viidi ta kodust öö läbi kestnud ülekuulamisele, pärast seda lõpetas ta rääkimise. Koju naastes oli temaga pealtnäha kõik korras, aga ta ei öelnud enam kunagi muud kui: „Jah, ära.” Mida talt ka ei küsitud, oli vastus ikka sama: „Jah, ära.” Ta ei abiellunud, ei saanud lapsi, ei suhelnud kellegagi. Ta elas kogu ülejäänud elu koos oma vananeva emaga.

Kuulsin vanatädi lugu, kui olin laps, ja ehkki täiskasvanud ei täpsustanud, mis ülekuulamisel juhtunud oli, said kõik aru. Ka mina sain aru.

Aastaid hiljem kirjutasin romaani „Puhastus” ja enne seda sama pealkirjaga näidendi, sest olin jälginud Balkani sõjakuritegude kohtuprotsesse. Mõte keset tänapäeva Euroopat rajatud vägistamise koonduslaagritest oli talumatu. „Puhastus” oli saanud impulsi minu vanatädi loost. See, mis temaga oli juhtunud, juhtus jälle. Ja nüüd juhtub see uuesti, keset Euroopat.

Minu vanatädi ei saanud kunagi õigust. Keegi meie suguvõsast ei saanud. Kodutalusid enam polnud, kes oli surnud, kes küüditatud. Vaid kahel inimesel meie suguvõsast õnnestus läände suunduvate laevadega põgeneda. Okupatsiooni ajal keegi muidugi enam ei lootnudki mingit õigust saada.

Asi muutus siiski pärast Nõukogude Liidu lagunemist – Balti riigid said taas iseseisvaks ja alustasid dekoloniseerimisprotsessi, mis on tuttav kõikidele kunagiste koloniaalimpeeriumide asumaadele. Kui Nõukogude Liidus oli ajaloo uurimine olnud rangelt poliitiline, eesmärgiga korrutada Nõukogude propagandat,

siis okupatsiooni lõppedes vabanesid uurimine, teadus, kultuur ja ajakirjandus totalitaarvõimu ikkest ning avalikkuses hakati rääkima iseseisva riigi keeles.1 Minevikust võis lõpuks rääkida kõva häälega ja otse. Seda sai uurida, selle üle arutada, see nägi päevavalgust moel, mis varem polnud võimalik. Sõnad said tagasi tähenduse, mis oli vastavuses inimeste kogemustega: küüditamisest võis rääkida küüditamisena, okupatsioonist okupatsioonina. Käivitus Nõukogude-aegsete inimsusevastaste kuritegude uurimine, kuid Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa Föderatsioon siin appi ei tõtanud, rääkimata vabandamisest. Ei saa ka öelda, et lääneriigid oleksid ärgitanud Venemaad läbi tegema samasugust protsessi, nagu tegi Saksamaa pärast teist maailmasõda. Võibolla ei pidanud läänemaailm seda vajalikuks, sest Nõukogude-aegseid kuritegusid ei peetud piisavalt oluliseks – vähemalt mitte nii oluliseks nagu Putini käepigistust või Vene oligarhide rahvalt riisutud verise raha pesemist. Ja kuna vanu kuritegusid oli ignoreeritud, jahmatas Venemaa läänemaailma 2022. aasta veebruaris kallaletungiga Ukrainale.

Eestlaste vaatenurgast on Ukraina sõda justkui 1940. aastate sündmuste taas läbielamine, nagu vajutaks keegi kogu aeg replay-nuppu, sest Venemaa järgib sama käsiraamatut, mida varasemateski agressioonisõdades. Meil on see juba nähtud ja läbi tehtud – tsiviilelanikkonna terroriseerimine, küüditamised, piinamised, venestamine, propaganda, näidiskohtuprotsessid, võltsvalimised, süü veeretamine ohvritele, põgenikevoolud, kultuuri

1 Eesti president Lennart Meri kutsus aastal 1998 kokku rahvusvahelise sõltumatu ajaloolaste komisjoni, et see uuriks okupatsiooniaastaid. Komisjoni juhtis Max Jakobson. Komisjoni raportid on avaldatud kahes teoses: „Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity”, 2006, ja „Estonia since 1944: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity”, 2009. Märkimisväärne verstapost on ka „The White Book – Losses inflicted on the Estonian Nation by Occupation. Regimes 1940–1991”, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005. Teoste aluseks olnud raportid on ilmunud eesti, vene ja inglise keeles.

hävitamine. Kuid lääneriikide üleüldine hämmastus paljastas tõsiasja, et Venemaa imperialismi käsiraamatut ei tunta piisavalt. Just see jahmatus selgitabki, miks varasematest sõjakuritegudest tuleb rääkida, miks neid peab uurima ja miks need peavad olema meie

kultuurilise mälu püsiv osa. Teadmata mineviku sõjakuritegusid, ei oska me lugeda märke, mis nendeni viivad. Kui teiste endiste koloniaal impeeriumide ajalugu on osa meie kooliharidusest, siis Venemaad ei käsitleta kolonialismi võtmes isegi mitte koolipingis. Endise idabloki riigid moodustavad poole Euroopast, mille territoorium kannatas kahe erineva totalitaarvõimu all. Ometi ei kinnistunud see kogemus meie maailmajao läänepoolsete riikide mälus, sellest ei ole saanud kogu Euroopa ajaloolist mälu.

Ka see oleks üks õigluse saavutamise viis.

Kui Läänes korrutati pärast teist maailmasõda lauset „Mitte kunagi enam”, siis kõigi nende kõrvus, kelle kogemusliku ajaloo hulka kuulus Venemaa repressiivne poliitika, kõlas see võltsilt. Pärast natsi-Saksamaa langemist Nõukogude Liidu inimsusevastased kuriteod jätkusid, okupatsioonivõim jäi püsima. „Mitte kunagi enam” kõlas, nagu poleks meie kogemus oluline. See puudus Lääne kultuurilise teadlikkuse kaardilt.

Foto

Et hävitada rahvas, tuleb hävitada tema mälu

Minu töötoa seinal on vanatädi mustvalge foto ajast, kui ta veel rääkis. Tema ema, ümbritsetuna oma lastest. Noorim neist on ema süles. Vanatädi vaatab häbelikult kaamerasse, vanaema on paariaastane, kõigil on jalas pereisa valmistatud nahkkingad. Taustal on suvine koduõu, pojengid õitsevad. Inimesi, kes on mu töötoas käinud, pole see pilt kuidagi üllatanud ja pole ka põhjust – see näeb välja nagu üks tavaline eelmise sajandi perefoto. Pildil ei ole Eesti lippu või muid Nõukogude ajal keelatud iseseisva Eesti sümboleid, kuid see on tehtud „likvideeritud riigi” ajal. See oli piisav, et olla kahtlane.

Soome jõudis see pilt alles 1990ndate alguses, kui Eesti oli taas iseseisev ja me julgesime lõpuks ka fotosid kaasavõtmiseks reisikotti panna. Nõukogude ajal poleks me söandanud seda teha, pilt oleks võinud piirivalvele silma jääda. Vanad fotod kuulusid tollikontrolli pikka nimekirja asjadest, mida ei tohtinud Nõukogude Liitu viia ega sealt tuua, nii et piltide smugeldamise katse oleks piiril tekitanud kuhjaga küsimusi nende omamise ja tähenduse kohta. Mida me ka poleks vastanud, lõpptulemus olnuks ikka sama: oleksime sellest pildist ilma jäänud. Eesti perede jaoks tähendas Nõukogude okupatsioon seda, et fotod, mida võidi ohtlikuks pidada,

võeti perealbumitest välja. Need hävitati, peideti põranda alla või tapeetide taha nagu meil, ja need toodi välja ainult usaldusväärses seltskonnas. Perekonna ajaloo, lähedaste ja lahkunute meenutamine oli Nõukogude Liidu ajal midagi väga privaatset.

Mina tutvusin oma suguvõsaga nende piltide kaudu. Minu jaoks elasid sugulased peidetud fotodes ja nendega seotud lugudes. Tänu fotodele said nad endale näo.

See oli terav kontrast Soomega, kus olin sündinud ja kus ma koolis käisin. Soomes süüdati hingedepäeval, jõulupühadel ja iseseisvuspäeval surnuaial küünlaid. Mu Soome vanaema oli Soome sõdade veteran ja tema kaksikvend sõjas langenud kangelane. Need sõjad olid osa suguvõsa ajaloost, kuid Soomes avalikel mälestuspäevadel haudadel süüdatud küünlad meenutasid mulle ka inimesi, keda võisime mälestada vaid mõtetes, ainult usaldusväärses seltskonnas. Iseseisvuspäeval heisatud Soome lipp tõi mõttesse Eesti lipu, mis oli keelatud, nagu ka kõik muu „likvideeritud riigi” sümboolika, kaasa arvatud lipu sinimustvalge värvikombinatsiooni kasutamine olgu või abstraktses kunstis. Kui ma algklassides koos teiste lastega lipuheiskamise tseremoonia juurde kuuluvat lipulaulu harjutasin, siis olin häiritud, et okupeeritud Eestis seda teha ei saanud. Minu klassikaaslaste jaoks oli laulu sõnade koolis selgeks õppimine nii iseenesestmõistetav, et see tundus igav. Meie aga ei saanud iseseisva Eesti sümboleid nähtaval hoida isegi Soomes, kus elati parasjagu soometumise aegu – Soome jaoks polnud iseseisvat Eestit olemas, avalikult pidi ta okupeeritud alade suhtes järgima Nõukogude Liidu kurssi. Väliseestlastel hoiti hoolega silma peal. Nõukogude-vastane käitumine välismaal oleks NSV Liidus elavad sugulased ohtu seadnud. Minagi mõistsin, et vale sõna või tegu oleks tähendanud, et Nõukogude Liitu meid enam ei lasta. Ma poleks enam kunagi oma vanaema näinud.

Nõukogude Liidu eesmärk oli kustutada okupeeritud alade mälu, sealhulgas selle visuaalne väljendus, ja praegu teeb Venemaa

sedasama vallutatud aladel Ukrainas. Lisaks õpetajaskonna väljavahetamisele ja vene keele määramisele õppekeeleks hävitatakse teadlikkust Ukraina kultuuripärandist, rüüstates selle talletamise avalikke kohti, nagu muuseumid, ning selle isiklikke varamuid, inimeste kodusid. Maailm on uudistesaadetes näinud, kuidas Vene väed Ukrainas terveid linnu hävitavad. Linnad on täis kodusid, kodud on täis mälestusi ja mälestusesemeid. Okupandile pole ükski mälestus hävitamiseks liiga väike, sest vahel võib üksainus foto, üksainus lugu hoida elus tervet suguvõsa ajalugu. Seetõttu ei ürita Venemaa rüüstata mitte ainult kunstikogusid. Ka iga üksik foto kujutab Venemaa jaoks ohtu. Need peidavad endas mälestusi kogetust, mida Kreml tahab kustutada. Need peidavad mälestusi Venemaa kuritegude ohvritest, iseseisvast Ukrainast ja selle rahvast.

Venemaa täiemahulise rünnaku alates oli 22-aastane Illja 2 oma kodus Kramatorskis. Koos ema ja õega otsustasid nad rongiga evakueeruda. Nad olid Kramatorski raudteejaamas, kui Venemaa tsiviilisikuid täis raudteejaama pommitama asus. Pommitamises hukkus 60 inimest, 110 sai haavata. Illja pere pääses eluga. Nad üritasid uuesti põgeneda autoga, kuid teekond lõppes venelaste kontrollpunktis. Vene sõdurid leidsid Illja telefonist pildi, kus ta tähistab Ukraina iseseisvuspäeva, käes Ukraina lipp. Lisaks leiti telefonist seksuaalvähemuste kohtinguäpp.

Illja langes kaheksa Vene armee sõduri seksuaalvägivalla ohvriks. Sõdurid filmisid oma tegu. 3 Nädalaid kestnud piinamisest pääses ta alles Ukraina armee abiga. Tema ainus „kuritegu” oli see, et ta hoidis telefonis oma mälestusi.

Tänapäeval fotode hävitamine enam samamoodi ei õnnestu nagu Nõukogude ajal. „Valede” piltide alleshoidmine võib aga olla riskantne, oht, mis võib ähvardada lähedasi ning muuta sellega

2 Ukrainapärane nimekuju on Ілля. – Toim.

3 France 24. Documenting the horror of mass rape in Ukraine, 10.3.2023.

ohtlikuks ka mälestuste säilitamise – fotod stigmatiseeruvad. Juba see pärsib visuaalset mälu, mis on üks kõige olulisemaid tegureid identiteedi kujunemisel. Oht sunnib inimesi oma telefonidest pilte kustutama, enne kui seda sunnitakse vägisi tegema, takistades sellega nende levitamist. Oht sunnib inimesi tühjendama telefonis kontaktide loend, tühjendama kogu mälu. Üks mu sõber lahkus Kiievist kümme päeva pärast sissetungi algust. Ta kartis, et muidu tuleb tal minna läbi venelaste tõkete, ja see hirmutas teda rohkem kui pommitamine. Mõte kustutada juba ette telefonist kõik andmed ja fotod tundus väga vastumeelne, ja kui ta olekski oma telefoni tühjaks teinud – veebist leiab alati tõendeid, kelle poolel oled. Paljud jäid Venemaa okupeeritud aladele just nendel põhjustel. Nad ei julgenud üritada venelaste kontrollpunkte läbida, nagu tegi Kramatorskis elanud Illja oma perega.

Venemaal on ennegi õnnestunud inimeste käitumist ja visuaalset mälu vormida. Seepärast teeb ta seda ka nüüd. Okupatsiooniga käib alati kaasas moraalse paradigma muutus: mis enne oli õige ja austust vääriv, muutub okupatsiooni käigus valeks ja ohtlikuks.

Minu möödunud sajandi algul Lääne-Eestis põllumehe tütrena üles kasvanud vanatädi ja kramatorskilane Illja sündisid täiesti erinevatesse maailmadesse, neid ei seo isegi sugu. Aga neid seob üleelamine, mis muutis nende elu. Mõlemad langesid tsiviil isikutena Venemaa mandaadiga jõhkrutsenud vägivallatsejate ohvriks.

Ikka veel kõlavad seksuaalvägivalda puudutavas avalikus debatis aegunud arusaamad, nagu oleks see kuidagi seotud meeste instinktidega ja seega kontrollimatu. Nii see muidugi ei ole. Teod pannakse toime, sest tegijad kasutavad ära võimalust neist kriminaalvastutuseta pääseda.

Illja ja minu vanatädi kogetut seovad ka vägivallategude motiivid. Neid seovad kurjategijate eesmärgid ja seksuaalvägivalla kasutamise ajendid, mis pole aastakümnete jooksul muutunud. Venemaa on põlvest põlve kasutanud sama relva samal eesmärgil:

ohvri häbistamiseks, tema vastupanu murdmiseks ja oma võimupositsiooni kinnistamiseks, sest iga ohver on hoiatus teistele.

Illja elab endiselt iseseisvas Ukrainas, ta käib teraapias. Pole kindel, kas kurjategijad õnnestub nende teo eest kunagi vastutusele võtta, aga see, et Illja on läbielatust avalikult rääkinud, julgustab selleks ka teisi seksuaalvägivalla ohvreid. Minu vanatädi ajal ei olnud see võimalik. Ta ei saanud televiisorist või internetist vaadata intervjuud kellegagi, kes on midagi sarnast pidanud taluma. Selles mõttes on maailm ohvrite seisukohalt paremaks muutunud.

Teadmine saatusekaaslaste olemasolust aitab vähendada enese süüdistamist. Ohvrid ei ole kuidagi süüdi, et nad sattusid olukorda, mis on praegu ja põlvest põlve olnud nii paljude saatus.

Murtud taim

Seksuaalkuritegude dokumenteerimisest Mihhail Romanov on 32-aastane isa, abikaasa ja Vene sõdur. 2022. aasta kevadel tungis ta Kiievi oblastis Brovarõs eramajja, tappis majaomaniku ja asus seejärel just mehest ilma jäänud naist vägistama. Kuritegu vältas tunde. Teadaolevalt on Romanovi laps sama vana kui teo ajal kõrvaltoas nutnud poiss.

2022. aasta mais sai Romanov Ukrainas tagaselja süüdistuse vägistamises.4 See oli esimene omataoline, Venemaa julmuste uurimine on alles alguses. Ukrainasse tunginud üksused on tsiviilelanike vastu süstemaatiliselt kasutanud seksuaalvägivalda, sõltumata ohvrite soost või vanusest.

Välisvaatlejate ja -uurijate sõnul on nad näinud tõendeid tegudest, mis ei kahvatu Bosnia või Ruanda sõjajulmuste kõrval. Paljud vägistamised on toimunud avalikult. Vene sõdurid on oma kuritegusid toime pannud keset tänavat ja sundinud kohalikke elanikke seda pealt vaatama. Vanemaid on sunnitud pealt vaatama oma laste vägistamist, lapsi oma vanemate vägistamist. Ohvreid on surnuks vägistatud.

4 Jay Beecher. Trial of Russian Soldier Charged with Murder, Rape Begins. The Kyiv Post, 24.6.2022.

Seksuaalvägivald traumeerib ja lõhub kogukondi ja peresid terveteks põlvkondadeks, muudab piirkonna rahvastiku struktuuri. Sellepärast on see vallutuse tööriistana ka nii levinud ja sellepärast kasutab seda igivana relva endiselt ka Venemaa. Ukraina puhul on põhjust küsida, kas Venemaa kasutab vägistamist ühtlasi genotsiidi tööriistana.

Lvivi ülikooli haridusega poola-juudi päritolu jurist Raphael Lemkin töötas genotsiidi kontseptsiooni välja 1930. aastatel, mil ta oli ise sunnitud põgenema juudipogrommide eest. Esimest korda kasutas ta sõna „genotsiid” 1943. aastal. Mõiste kujunes oluliseks Nürnbergi kohtuprotsessidel ning 1948. aastal jõustunud ÜRO genotsiidikonventsiooni koostamisel. Lemkini arusaama kohaselt ei ole genotsiid üksik tegu, vaid süsteemne protsess, mis on suunatud teatud rahvastikugrupi jaoks vältimatu eluviisi ja selle alustalade lõhkumisele, eesmärgiga need inimrühmad lõplikult hävitada. 5

Genotsiid ei tähenda tingimata tapmist – hävitamiseks on erinevaid mooduseid. Kui muudest abinõudest inimrühma hävitamiseks ei piisa, „võetakse ehk viimasena välja automaadid”. Enne seda püütakse hävitada selle inimrühma kultuur, keel, rahvustunne, religioon ja institutsioonid, turva- ja vabadustunne, eneseväärikus ning tervis, et „sihtmärk närbuks ja sureks nagu murtud taim”.6

Vägistamine liigitub toimepanija motiivist lähtuvalt genotsiidi eesmärgiga teoks ja kuriteo tunnistamine genotsiidiks põhineb erinevate mustrite tuvastamisel. Vene sõdurite seksuaalkuriteod Ukrainas on osa suuremast tervikust ja neid ei saa käsitleda väljaspool nende toimepanemise konteksti. Ukraina ja Venemaa ajalugu, võrdõiguslikkuse areng kummaski riigis, Venemaa imperialistlikud ambitsioonid ja nende elluviimine on osa sellest tervikust.

Venemaa genotsiidiplaan ilmneb juba riigijuhtide retoorikast ja meedia kaudu: ei väsita kordamast, et Ukraina pole üldse riik

5 Vt nt https://en.wikipedia.org/wiki/Genocide_definitions

6 http://www.preventgenocide.org/lemkin/freeworld1945.htm

ja ukrainlasi pole olemas. Genotsiidile viitav retoorika kordub ka seksuaalvägivalda kasutanud sõdurite jutus, milles on näiteks kõlanud, et vägistatakse, kuni ohvril kaob tahtmine kunagi veel ukraina meestega seksida. Ukraina sõjavangide kastreerimist põhjendatakse sellega, et mehed ei saa siis enam lapsi.

Viimase aasta jooksul olen paljude asjatundjate suust kuulnud, kui keeruline on tõendada genotsiidilist vägistamist, kui raske on jõuda sellega kohtusse ja süüdimõistva otsuseni, kui keeruline on defineerida seda genotsiidiaktina. Mõistan. Mõistan ka seda, kui kallid on kohtuprotsessid ja kui palju need töötunde nõuavad, aga ma ei väsi imestamast, miks just see tõendamise keerukus näib Lääne avalikus mõttevahetuses olevat pea ainus teemaga seotud narratiiv. Õigust on erinevat. Õigus on ka see, kui sind avalikus debatis kuuldakse. Õigus on ka see, kui sind avalikult toetatakse. Õigus on ka see, kui mõistetakse hukka ohvri ähvardamine ja süüdistamine. Kui avalik narratiiv keskendub genotsiidiliseks vägistamiseks tunnistamise juriidilisele keerukusele või sellele, kui raske on toimepanijaid süüdi mõista, siis millise sõnumi saadab see ohvritele? Millise sõnumi Venemaale? Millise sõnumi toimunu pealtnägijatele ja läbielanutele? Et nad ... põhjustavad komplikatsioone? Et need on keerulised juhtumid? Nii keerulised, et nendest kuritegudest pole mõtet isegi rääkida? Kui see on valitsev seisukoht, siis on see kaudselt süü veeretamine ohvritele, tõendamise vastutuse ladumine nende õlule. Ega nemad pole keerulised. Mitte nemad pole keerulised juhtumid.

Venemaa on keeruline juhtum.

Mu vanatädi jäi elu lõpuni lastetuks. Isegi kui tema läbielatu õnnestuks tänapäeval genotsiidiliseks vägistamiseks tunnistada, ei muudaks see tõsiasja, et ta ei olnud kunagi suhtes ega abiellunud. Ta emal oli kaheksa last. Minu vanaema vend kaotas mõistuse pärast seda, kui nägi oma sõpru NKVD eest põgenedes sohu uppumas, ja suri seejärel varsti. Vendadest pääses Nõukogude

okupatsiooni algusaastatest eluga ainult üks ja tema ainsal tütrel

õnnestus riigist põgeneda. Kaheksast õest-vennast olid lapsed mõnel üksikul. Kõige selle taga oli Nõukogude võim. Nõukogude Eesti sündimus oli NSV Liidu madalaimaid.

Paljud ukraina naised tunnevad, et Vene sõdurite seksuaalvägivald on mõjutanud seda, kuidas nad ennast naisena tunnevad – ka need, kes nüüdseks väljaspool Ukrainat elavad. Üks naine rääkis sellest mulle nii: „Igasugune puudutus, isegi kallistus, teeb haiget. Mu seksuaalelu on pausil. Libiido on kadunud. Olen mõne korra püüdnud, aga hakkasin lihtsalt nutma. Ma ei saa endal peast, et seksist on saanud vägivalla vahend. See on õudne. Õudne on sedasi voodis lamada ja püüda kallistada armast inimest, keda ma võibolla ei näe enam kunagi, ja mõelda, mida ma mäletama jään, kui juhtub, et ta ei tulegi enam tagasi. Mõtlen, et mu voodisse on salaja vaenlane pugenud? Ma ei taha nii mõelda. Ei taha ennast abituna tunda. Hoopis see kurjus, mis tahab hävitada meie elus kõige intiimsema, on vaenlane. Ta mõtleb: ah et meil ei õnnestu teid vallutada? Aga siis me hävitame teie võime lapsi saada, teie võime edasi kesta, hävitame teie perekonnaliini ja jätkuvuse.”

Konfliktipiirkondades võib seksuaalvägivald tähendada ka palju muud peale vägistamise. Samasse kategooriasse kuuluvad vägistamis ähvardused, rasedate peksmine, kükitama ja lahti riietuma sundimine, vägisi juuste lõikamine, jõhkrutsemine suguelundite kallal. Suur osa sellest puudutab ka mehi. Sellised üleelamised ei unune kunagi, ka neil, kes seda vahetult või eemalt pealt on näinud. Mul on 70-aastane sõber, kelle ema Vene sõdurid nende kodus tema kõrvaltoas vägistasid, kui ta väike laps oli. Ta ei suuda vene keelt siiamaani hirmu tundmata kuulata.

Venemaa on seksuaalvägivallast teinud oma relva ja kasutab seda kõiki põlvkondi ja kõiki riike haarava hirmutööriistana. Külma sõja päevil tuli käibele mõiste hirmutasakaal (balance of

terror). Seksuaalvägivallaga hirmutamise puhul ei ole selle tasakaalu saavutamine võimalik, mis on ka põhjus, miks Venemaa seda nii agaralt kasutab. See on vahend, millele Lääs ei saa samaga vastata. See aga ei tähenda, et peaksime seksuaalvägivallaga hirmutamist vaikides või ükskõikselt pealt vaatama, sest nii teenime üksnes Venemaa huve ja ühtlasi teisi diktatuurivõime, kes suure tähelepanuga Venemaa tegudele järgnevaid reaktsioone jälgivad. Shakespeare’i näidendis „Titus Andronicus”, ühes tema esimestest tragöödiatest, vägistatakse nimikangelase tütar Lavinia. Et ohver ei saaks süüdlasi paljastada, lõikavad vägistajad tal keele suust ja labakäed otsast, et Lavinia ei saaks oma vägistajatele osutada. Samamoodi püüab oma terrori ohvreid vaigistada ka Venemaa, kes kasutab selleks ulatuslikku arsenali, sealhulgas ohvritest süüdlaste tegemist. See vahend on seda tõhusam, et võimendab kõikjal maailmas seksuaalvägivallaga seonduvat stigmatiseerimist, ohvrite häbistamist ja süüdistamist.

On neid, kes arvavad, et vägistamistest rääkimine annab jõhkarditele pigem hoogu juurde – justkui hoiaks sellest vaikimine neid ära. Minu vanatädi ei rääkinud kunagi, mis temaga juhtus. Punaarmee kuritegudest teises maailmasõjas vaikisid paljud. Nagu on vaikitud ka Tšetšeenia või Süüria sõja ajal. Nagu on vaikitud Krimmi poolsaarel ja 2014. aastast Venemaa kontrolli all olevatel aladel Ida-Ukraina marionettriikides.

See ei ole takistanud Vene armeel oma kuritegusid kordamast.

Minu vanatädi ajal ei räägitud vägistamistest avalikult, Nõukogude okupatsiooni ajal polekski see võimalik olnud, nagu see pole võimalik ka praegu Venemaa okupatsiooni all olevas Ukrainas. Mujal on olukord teine, kuid sellegipoolest on seksuaalvägivalla ohvrite kogetu käsitlemine sõja- või Venemaa-teemalises debatis marginaalne – või siis numeraalne.

Kui Sky Newsi reporter Beth Rigby 2022. aasta novembris

Olena Zelenskat intervjueeris, küsis ta kohe saate esimeses pooles

Vene üksuste kordasaadetud vägistamiste arvu kohta.7 See on sõjas toime pandud seksuaalvägivallast rääkivates intervjuudes tavaline. Paraku ei anna vägistamiste arvu kokkulugemine meile aimu selle õuduse tegelikust ulatusest ega mõjust. Need arvud ei räägi meile midagi sellest, kui paljusid mõjutavad need teod kaudselt. Need ei räägi sellest, kui paljude töövõimet või elukutsevalikut see mõjutab. Need ei räägi sellest, kui paljude ühiskonnaelus osalemist see mõjutab. Need ei räägi naistest, kes kaotavad kõnevõime, nagu mu vanatädi, või kes valivad endale riideid selle järgi, kui hästi need keha katavad. Need ei räägi ukrainlannadest, kes maskeerivad oma tütreid poisteks, ega naisest, kes kogus koju ämbritesse sõnnikut, et saaks enda ja oma tütre sellega üle valada, kui Vene sõdurid peaksid tulema. Need ei räägi kaotatud põlvkonnast, lastest, keda vägistamise ohvriks langenud naised mitte kunagi ei saa. Need ei räägi naistest, kes väldivad oma meeste lähedust sellepärast, mis Ukrainas naistega tehtud on. Need ei räägi naistest, kelle mees on juhtunu pärast maha jätnud. Need ei räägi sellest, kui palju ukrainlannasid saab HI-viiruse või kannatab elu lõpuni kilpnäärmeprobleemide käes. Sõjas vägistatute raviarstid on täheldanud, et need vaevused on sagedased ega ole sugugi ainsad füüsilised probleemid. Seksuaalvägivald võib ohvri tervist mõjutada elu lõpuni.

Vägistamiste arvu loendaminegi pole lihtne, sest alati ei oska naised öelda, kui mitu korda tegu korrati või mitu vägistajat oli. Jõhkrutsejaid võis olla nii palju, et ohver ei suudagi neid kokku lugeda. Vägistamine võib kesta päevi, nädalaid, kuid, aastaid. Naised ei pruugi teo ajal teadvusel olla, neid võidakse uimastada või keldris kinni hoida. Kott või kapuuts võib olla pähe tõmmatud. Ometi huvitab uurijaid, ametnikke ja reportereid vägistamiste arv. Ikka ja jälle.

7 Sky News Exclusive. Ukraine’s First Lady sits down with Beth Rigby for anexclusive interview. Sky News, 29.11.2022.