Savimäe

Savimäe

ESIMENE OSA. M A J A

ESIMENE PEATÜKK. Õhtu Nõlvakust laskumisel lülitus automootor iseenesest välja, justkui teada andes, et pikk sõit on lõpuks otsas, ja edasi veeres masin juba puhtast inertsist, jäädes pidama hämarale taluõuele, kus kõrge niitmata hein end aeglaselt rataste ümber mässis.

Avasin autoukse ja astusin välja. Mu vastas süvenevas õhtupimeduses oli elumaja, massiivne kelpkatusega hoone, aknad nagu pimeda silmad otse mulle vastu kaemas. Muidugi ei saanud siin kedagi olla minu saabumist ootamas.

Mul tuli tükk aega seista, et selle harjumatu vaikusega kohaneda. Siis hakkasin kuulma puude kohinat õhtuvaikuses. Puid oli majaümbruses rohkelt, see lõi kohe usaldusliku tunde. Niipalju kui puude tõttu võimalik, ei näinud ma lähemas ega ka kaugemas ümbruses ühtki tulemärki. |5 Talu asus niisiis teistest eemal. See sobis mulle. Sealsamas tunnetasin kuidagi tabamatul moel ja juba neil esimestel hetkedel talu omaetteolekut, talu oli kui tumm, ent samas mõndagi talletav olevus. Sellest hoolimata, et siin kedagi ei elanud.

Nüüdsest oli see siis minu nimel, minu oma. Õigupoolest polnud ma siin esimest korda, kuigi tollest esmakordsest käigust oli möödas seitse aastat ja mingit pilti sellest, mida praegu nägin ja tundsin, minus küll polnud. Pealegi

Rein Põder

oli too käik olnud põgus, ühe pidulikuma sündmusega seotud, mis iseenesest varjutas kõik teised muljed.

Jah, ma olin Savimäel. Ja mu sõit siia, kaasa arvatud peatus maakonnalinnas, oli kestnud üle viie tunni, mis polnud küll nii pikalt mõeldud. Sellest siis ka pimeda peale jäämine. Mingiks põhjuseks võis olla viimastel kilomeetritel mind tabanud udu, mis muutis maiöö harjumatult läbinähtamatuks ja ebamaiseks ning sundis ettevaatuse mõttes kiirust vähendama. Omamoodi harjumatu oli mulle kui pealinlasele ka Lõuna-Eesti kupliline maastik, kus iga käänaku või languse järel võis järgneda mingi ootamatus.

Võtsin Volvo kõrvalistmelt oma reisivarustuse, raske presendist poolkoti, ning lükkasin autoukse lihtsalt kinni, sest siin üksildases paigas, Eestimaa serval polnud mul põhjust seda lukustada. Liikusin läbi niiske rohu elumaja ukse poole, kobades taskus võtmekimpu.

Madalal trepil vaatasin millegipärast ümber. Seal küüni­ varemete juures oleks keegi nagu seisnud, üsna pikka kasvu mees, pealegi pikas sõjaväemundris, mis tegi teda veelgi pikemaks. Tõstsin käe ja hõõrusin silmi. Järgmisel hetkel oli kuju hajunud, kuid mõttesse jäi see viirastus ometi püsima.

Pagan küll, aga ükski võtmetest ei sobinud, vähemalt esime6| sel katsel, ehk oli see halb enne, kuigi ma ennetest eriti ei pidanud. Võtmed olid kahtlemata õiged, nähtavasti olid mu sõrmed kanged. Siis aga andis üks võti teistkordsel katsel lootust, kuid järgnevalt tõrkus omakorda uks. See oli selgelt punsunud.

Esikus võttis mind vastu sumbunud õhk. Kirusin end, et polnud taskulampi taibanud kaasa võtta. Teisisõnu – ma olin kogu olukorda pisut teisiti ette kujutanud. Klõpsisin esiku­ lülitit ja sain teada, et elekter on majas välja lülitatud. Ilmselt

Savimäe

polnud Johannes suutnud viimasel ajal selle eest maksta või oli valgus talle juba täiesti ükskõik.

Pidin otsima taskust tulemasina, mis mul kui suitsumehel alati kaasas. Olin selle kord Veneetsiast ostnud. Köögiuks jäi mäletatavasti vasakule. See polnud lukus, ehkki seal kimbus oli ilmselt sellelgi omaette võti. Ümmargusel köögilaual, niipalju kui silm tulemasina tulukese valgel seletas, seisis vaas kuivanud põllulilledega ja keset lauda alustassil oli ärapõlenud küünal, jäme steariinisaba küljes. Sealsamas kõrval oli tikutoos. Õnneks laskis üks tikkudest end tõmmata. Köök täitus kohe varjudega.

Seal polnud vist aastaid midagi muutunud, mingitki remonti tehtud. Üks ehtne vana taluköök.

Küünla järgi sai mulle aga selgeks, et siin oli viimati pikka õhtut peetud. Võimalik, et see oli nõnda jäänud peietest saadik? Millal just neid võidi pidada, seda ma ei osanud arvata.

Johannese ärasaatmise koha ja isegi kuupäeva suhtes polnud mul mingit teadmist. Mis oli pisut veider, kui arvestada, et olin nüüd ta pärija.

Võib-olla tõesti olid mõned ümberkaudsed inimesed siia kokku tulnud, sest Johannes oli siin kaua elanud. Ta ei saanud ju olla mingisuguse suhtluseta. See oli minu põgus arvamus, ma ei teadnud ta lähemast elust, eriti just üksijäämise järel | 7 kuigi palju. Sealhulgas ta sugulastest, kes olid kindlasti siin käinud. Sel juhul pidid ju kellelgi veel Savimäe võtmed olema!

Igatahes kõik muud viimase riituse jäljed peale lillede ja küünla olid ära koristatud. Ei, siiski mitte – seina ääres paistsid mõned tühjad viinapudelid.

Jah, maja sisemine plaan polnud mul tollest esimesest ja ainsast käigust kuigi hästi meelde jäänud. Aga ilmselt pääses köögist kõigisse tubadesse. Avasin vasakpoolse ukse, mis avanes

Rein Põder

kahetseva kääksuga – ja justkui minu sisseastumisest täitis kevad­öö toa oma tuhmi piimja kumaga, millest polnud küll suurt abi, et toas olevaid esemeid paika panna. Aga seda aitas mõnevõrra küünlatuli, mille köögist tuppa tõin. Küünlarasv põletas korraks pöialt, pidin alustassi peaaegu maha pillama. Üht seina varjasid raamaturiiulid.

Sellest toast pääses teise, ilmselt aeda avanevate akendega tagatuppa, kus ma polnud küll kunagi viibinud. Toal oli kaks akent, ühe akna all seisis väike, ümarate servadega viiekümnendatest pärit kirjutuslaud, üks sahtel pärani lahti ja täiesti tühi.

Tekkis tunne, nagu oleks sealt midagi otsitud ja võib-olla ka leitud. Kuid otsijal oli igatahes hästi kiire olnud. Siseseina ääres oli otsakuti kaks ühesugust kušetti, ühel neist hunnik vaipu, voodiriideid ja patju.

Korraga tabas mind kellegi pilk. Ja kerge ehmatus läbis mind nagu ennist trepil, kui küünivaremete taustale ilmus tolle tundmatu sõduri kuju. Küünla vaistlikult kõrgemale tõstnud, taipasin kohe, et kahe akna vahemikust vaatas mulle vastu Johannes ise, see tähendab – teda kujutav õlimaal. Kunstnik oli tema olemuse üsnagi loomutruult tabanud, niipalju kui mina oskasin öelda, ehkki tegemist oli mõnevõrra noorema Johannesega, 8 | keda mina ei saanudki mäletada. „Tere, Johannes! Ma olen nüüd siis kohal,” oskasin vaid sellele pildile öelda. Aga portree vaikis nagu kõik portreed maailmas.

Muidugi polnud mul enam tahtmist mingiks pikemaks revisjoniks. Köögist otse edasi pidi olema veel kaks tuba, üks neist too, kus tol mälestusväärsel õhtul oli peetud Johannese juubelit. Ma istusin ühele kušetile ja asetasin küünlakontsuga alustassi põrandale. Teistmoodi varjud ruttasid tuba täitma.

Savimäe

Kiskusin sellest hunnikust endale vaiba ja padja ja heitsin kõigi riietega pikali. Majas oli üksjagu jahe ja sellest rõivahunniku liigutamisest oli tuppa pääsenud midagi unustusesegust, et mitte öelda kopitushõngu. Korraga meenus mulle üks täitmata kohustus, tõusin uuesti istukile ja kobasin taskutest oma mobiili. Pidin ju helistama Irisele, oma naisele sinna linna, et öelda... Mida ma tahtsin öelda. Nojah, et olen lõpuks kohal ja... Leidsingi varsti mobiili üles, kuid avastasin, et olin jätnud aku laadimata. Aga laadija olin kindlasti kaasa võtnud ja see oli vist kusagil kotipõhjas. Kuid sellest ei oleks nüüd mingit abi, meenus mulle – elektrit ju polnud. Algul taskulamp ja nüüd mobiil, kaks mõtlematust minu poolt. Selline ma olen. Kuid helistamiseks olekski juba liiga hilja – Iris kindlasti magab, ta on õhtuse unega, taipasin siis ja kiskusin end uuesti kerra.

Tuli põrandal põles edasi, nii oli kuidagi seltsim. Olen lapse­ põlvest peale pimedusekartlik, mis teha. Midagi tukastuse­ taolist vajus mulle peale, kui kuulsingi summutatud häält. „Kuidas siis kohale jõudsid?” „Hästi,” pomisesin selles poolunes. Olen tähele pannud, et pooluni ongi kõige tõotuslikum ja ühenduslikum tabamatu maailmaga. Ja portree oli justkui kõnelema hakanud. Dorian Gray portreest oli see muidugi kaugel, kuidagi tume ning kont- | 9 rastne. „Seda ma arvasin. Aga ma olen sind juba mõnda aega oodanud...” „Tõsi või...” vastasin. „Puhka nüüd ennast teekonnast välja. Küll homme tutvud majaga ja kõige muuga edasi... Aga kustuta küünal ära, muidu juhtub õnnetus,” ütles portree ja ma kuuletusin ning puhusin küünla ära. Kirbus kustunud tahist jäi tuppa tükiks ajaks

Rein Põder

püsima. Kuid saabunud pimedus oli suhteline. Aeg võis juba olla üle kesköö, ühtki kella polnud ma majas veel märganud.

Aknast tungis nüüd sisse teistsugust öövalgust, ilmselt oli udu hajunud ja tähed sirasid üle Savimäe talu, niisamuti nagu üle kogu ilmamaa ning üks neist torkis kardinapilust mu silmigi.

Korraga polnudki mul enam und. Ning seni vaikuses viibinud maja aitas sellele omamoodi kaasa. Jah, kohemaid ärkasid mingid hääled. Kusagil üleval, laepapi vahel ajas keegi kedagi taga, kostis kiitsumist. Korraks see vaibus, siis algas kõik otsast peale.

Ma ei olnud neis asjus kindel, aga mu kujutlus joonistas, et seal võis mürgeldada nirk, väike kodukiskja, kes jahtis hiiri või rotte. Järelikult polnud maja päriselt asukateta ja minu tulek polnud piisav põhjus, et midagi selle iseseisvas ja teisases elus peaks muutuma.

Sellestsamast tõusis mulle silme ette teel juhtunud õnnetus, mida olin siiamaani püüdnud unustada. Kümmekond kilomeetrit enne kohalejõudmist, põldudevahelisel teel oli mu auto laterna­vihku sattunud jänes. Ta ei põika ju nii kergesti teelt kõrvale. Ja siis see äkitselt juhtuski, vaene loom sööstis 10 | teeservast uuesti selle keskele ja auto põrkeraud riivas teda, sest ma justkui tundsin mingit müksu. Mis jänesest edasi sai, seda ma ei tea – ei söandanud autot peatada ega tahtnud vaatama minna. Olen neis asjus kaunis hell. Nõnda siis sõitsin edasi, endal halb tunne kuni Savimäeni peas keerlemas.

Nüüd keset ööd, selle tundmatu öölooma tralli peale tõusis see uuesti silme ette...

Too möll üleval kestis ligi pool tundi, siis saabus vaikus.

Seejärel hakkasin kuulma naksatusi. Seletasin endale, et küllap

Savimäe

on seinapalkidesse kogunenud pinged, mil on harjumus just öös, temperatuuri muutumisel järele anda. Olin seda muidugi lugenud, mis pinged saavad olla linnamajas, need ju kivist või betoonist. Võimalik, et seda häält oli kuulda ka päevaajal, aga siis varjutavad seda teised hääled. Nii et kuuldavaks saab see ikkagi täielikus vaikuses. Ja siis täitis mu mõtet teistsugune kujutlus. Et kõik elumajad muutuvad kurvaks, kui neist kaob ühel hetkel elu saatev soojus ja liikumine. Ning seda tunnet on raske sinna jälle tagasi tuua. See saabub järkhaaval. Ning minu ees seisiski just säärane ülesanne...

Vatitekk, mille ma endale lõpuks tavalisele tekile peale kisku­ sin, oli raske ja niiskust täis. Ma olin seda esimest ööd siiski kuidagi mõnusama ja mugavamana ette kujutanud. Nõnda siis magasin esimese öö Savimäel halvasti, virgusin iga natukese aja järel ega saanud kordagi aru, kus ma viibin.

TEINE PEATÜKK. Hommik ja uus õhtu Ma ärkasin varakult, mida tunnistas mu käekell, ehkki see ei toimunud loomulikul moel. Mingi väline hääl oli põhjuseks. | 11 Keerasin end asemel ja kuulatasin. Ei, see polnud äratuskell, sest säärast asjandust mul kaasas polnud, ka mitte telefonihelin, mis oli ju veelgi võimatum. Seejärel kahtlustasin jälle Johannest. Kuid ei, ehkki ta pilk, mis oli otse portreelt minule suunatud, ei tundunud enam nii elav ja intensiivne nagu öösel.

See oli koguni ükskõikne.

Mind oli äratanud hoopis varese kraaksumine õuel, tarele kõige ligema kase otsas. Nagu ma köögiaknast veenduda võisin,

Rein Põder

oli see noor, ilmselt selle aasta esimese pesakonna lind, kes kiikus ligema kase alumisel oksal ja teatas kõigile omasugustele tähtsat uudist, et pärast üksiolekut on majja asunud uus asukas.

Ma kiitsin linnu innukuse heaks. Varesed on mind lapsest peale huvitanud, ka nende omapärane hääl ja käituminegi. Teisisõnu ei kuulu ma inimeste hulka, kes peavad varese kraaksumist vastikuks ja endeliseks – linnulaul, nagu iga teinegi. Thoreau kool, sobiks juurde lisada. Tema ju märkas nii linde kui ka taimi. Ja ta oli mul siin igapidi kaasas. Ma mõtlen raamatuna ja ühteaegu tõlketööna.

Astusin õue, et ära käia sirelipõõsa taga. Ja jäin seejärel seisma, et talule ka päevavalguses pilk heita, sest öösel olid muud hooned olnud vaid tumedad siluetid. Ja ma märkasin ka talukompleksi ülejäänud lülisid. Kõige lootusetum neist oli igatahes küün. See oli pigem vare, katus auklik ja roovlatid kohati paljad nagu kummaline roiestik ja osa neist koguni püstjad, nii et see hoone mõjus nagu keset maismaad madalikule jooksnud räsitud taglastikuga purjelaev. Pahemat kätt, kui jääda seljaga tare poole, otse vastu mäekuplit, mis oligi vast talule nime andnud, tungis lausa selle mäe sisse savist seintega tallihoone.

Kõigist taluhoonetest näis see tõesti kõige paremini säilinud 12 | olevat. Sellel hoonel oli lai kahe poolega uks. Küllap saaksin sinna talli alla tulevikus oma auto paigutada. Talli teine ots oli ilmselt kasutusel kuurina.

Kusagil tiigi taga ja puude varjus pidi olema ka madal palksaun. Ma nagu mäletasin seda ähmaselt oma esimesest käigust siia. Üht olulist asja teadsin muidugi esimesest siinkäigust. Seda, et talu tervikuna asub suuremal nõlvakul ja et vaid mõnisada meetrit siit edasi asub all orus pikk ja kitsas järv, mida on siit

Savimäe

taluõuelt isegi raske ette kujutada, sest aed ja suured puud varjavad esialgu vaadet. Veelgi olulisem oli muidugi teada, et sellest järvest kulgeb nüüdsest riigipiir ja seal üle järve on juba Venemaa. Ehkki järv kuulus riigile, oli see mingil moel ikkagi ka Savimäe talu osa ja seda eriti minevikus, kui riigipiir asus palju kaugemal ja kui siin elasid need inimesed, kelle elust ja saatusest polnud mul hämarat aimugi.

Mu Volvo seisis seal, kuhu olin selle õhtul jätnud, ja esiklaasi ning kapotti kattis kastekord. Otsustasin, et las auto jääb esialgu samasse kohta. Ma pöörasin ümber ja pilk libises elumajale. Midagi hoolitsetut ja korrasolevat see tõesti ei olnud.

Ukseava ja sellele lähimat seina kattis metsikuks lastud viinapuu, mis oli ronimisega jõudnud juba poolde katusesse. Seda vist ei saanud heaks nähtuseks pidada. Katus ise oli eterniidist, kohati juba samblikust haaratud, kahest korstnast üks vajas kindlasti kohendamist; kõik elumaja aknad olid uuendamata, seinapalgid ilmutasid kergeid kõmmelduse märke, välisuks, millega õhtul tükk aega vaeva olin näinud, vajas ilmselt samuti väljavahetamist. Elektriliin sammus küll otsesihis talu poole, kuid mõned puud, õigemini puuoksad olid varsti liini segamas ja mõne tormi ajal võis mõnigi puu liinile langeda. Imestasin lausa oma hindamistegevust. Minus tõesti oli ärkamas uus | 13 omanik.

Ent oli ka meeldivat. See käis esmajoones aia kohta, millega tutvumine mul alles ees seisis. Kuid juba eemalt meeldis mulle selle õiterohkus. Maja eest suundus tee poole kuuest arukasest puuderivi, kõik oma täisjõus, kõik õrnas suvealguse lehes, mis näis rohelise pitsina. Meeldiv oli mõelda, et need kuus ehk sümboliseerivad talu omaaegseid elanikke. Või polnud istutajal see üldse mõttes? Mina teadsin vaid Johannest. Juubelilauast,

Rein Põder

selle teisest otsast mäletasin siiski, et tal oli kaks õde, mõlemad tast tükk maad nooremad, aga nende näod olid mu mälus laiali­ valguvad. Ma olen üldse halb nägude ja nimede meeldejätja. Ühteaegu olin nüüd esimese hommikujaheduse Savimäel kätte saanud ja võisin mõelda edasisele. Mis see võiks olla?

Jah, kruus mõnusat sooja kohvi kõigepealt. Kuid kohe tuli meelde too elektrivärk. Mis tähendas, et ükskõik mida ma selleks esimeseks päevaks olin ka planeerinud, enne elektriasjanduse kordaajamist ei saa ma millelegi muule mõeldagi. Vaevalt et ma võtaksin kohe majale soojahõngu loomise ette. Mul oli vaistlikult tunne, et see mul ei õnnestuks. (Ja mul oligi õigus.

Järgmisel päeval kütma asudes ajasid ahi ja pliit elamise esmalt suitsu täis.) Ja mitte ainult kohviaparaat või röster, kui need peaksid Johannesel ikka olema, voolu vajas ju ka mu põhiline töövahend läptop, mille ma olin jõudnud õhtul tagatoas puldankotist välja koukida ja kirjutuslauale panna. Muidugi oli selles patarei näol väike tegutsemisvaru, kuid ilmselt mitte kauaks. Mulle oli vaja kindlamat ja pikaajalisemat garantiid – ma olin saabunud mitte niivõrd taluga tutvuma, vaid lootsin siin alustada oma tõsist kirjatööd. Olin juba ette kindel, et siinne eraklikkus ja looduseümbritsus sobisid sellega vägagi.

14 | Linnas olnuks sama seisundit hoopis raskem saavutada. Selles mõttes oli Savimäe mulle tõeline kingitus, mida küllap kinkijagi oli silmas pidanud. Ja uue omanikuna kavatsesin Savimäele pikemaks pidama jääda, küllap terveks suveks ja sügisekski.

Nõnda olin ka oma linna jäänud abikaasale teada andnud, mille vastu tol polnud suurt vastuväitmist.

Pärast hädapärast kuiva hommikusööki tuli uuesti õue minna. Ikka selle elektri pärast. Mäletasin, et kui öösel maja poole liikusin, olin sattunud betoonpostile, mis oli nüüd

Savimäe

hommikul veel selgemini paigas. Selle küljes, üsna käeulatusse oli kinnitatud plekk-karp, mis aga oli lukus. Juhtmed posti küljest suundusid majaseina, ei olnud läbi lõigatud ega abitult rippumas, nagu olin vahel näinud hüljatud eluasemete puhul, ja see sisendas lootust, et vool on lihtsalt sellestsamast karbist välja lülitatud. Aga sinna puudus mul ligipääs ja ka luba midagi omapoolset ette võtta.

Nõnda siis oli selge, et esimene täispäev Savimäel läheb mul untsu. Mind ootas ees sõit maakonnalinna. Muidugi võiksin üritada neid elektriasju ka telefoni teel korda saada, kuid mu telefon… oli ju tarvitamiskõlbmatu. Teiseks, ma olin kindlasti lubanud kohe pärale jõudes Irisele helistada. Ja nüüd oli juba hommik. Ning ta võis närveerida. Kust ma tean, mis kujutlused tal seal linnakodus liiklusavariidest võisid heiastuda?

Kui nüüd selgub veel, et mul ei jagu selleks sõiduks ka bensiini, noh, siis on mu mõtlematus täielik. Aga minu puhul ei oleks säärane asi esmakordne. Õnneks pole mu naine paniköör ega ka tänitaja tüüpi, ta pigem tunneb mu veidrustele kaasa.

Maakonnalinna, nagu mäletasin, sai oma poolsada kilomeetrit ja sõit südapäeval sinna võttis vähem kui tunni. Linnaski kulus tolle elektriasutuse ülesleidmiseks üksjagu energiat. Üldiselt ma ju ei salli kõiksugu asjaajamisi ja püüdsin neid | 15 oskuslikult oma abikaasa kanda jätta, ehkki temagi pole mingi asjalikkuse mudel. Seekord tuli ise asi korda ajada. Ma esitlesin end talu uue omanikuna, milleks polnudki suurt vajadust – nad olid seal asjalooga kursis. „Eelmisel omanikul on viie kuu võlgnevus pluss viivis. Kuidas, kas tasute kõik korraga ära?”

Seda ma muidugi tegin. Ja nad ulatasid mulle kolmnurkse avaga võtme.

Rein Põder

„Sellega teete maja otsas asuva posti küljes oleva karbi lahti.

Seal on lüliti – all asendis on vool sees, ülemises väljas.”

Nii lihtne see oligi. Tolle võtme võinuks ma ka kohapeal leiutada või karbi lihtviisiliselt, see tähendab jõuga lahti teha.

Kuid see poleks olnud lahendus.

Tegin linnas veel tegemist, sest ikka ju leidub soove, kui kaubandusele nii ligidal ollakse. Muuhulgas täiendasin toiduvarusid.

Tagasisõit keskpäeval oli üksainus rõõm. Lasin maastikul, mõnusalt kurvilisel ja üles-alla teel esmakordselt ennast rõõmustada. Tegin koguni ühel avaral kohal peatuse, et silm puhkaks nii-öelda kodumaa kordumatutel avarustel. Õhtul polnud ju selleks võimalust olnud. Üle pika aja tundsin endas seda mõnusat tunnet, mis valdab inimest, keda esimest korda ei aja tagant mitte mingid selged kohustused. Üksnes ta vaba tahe.

See näis olevat põhiliseks eelduseks tulevases kirjatöös, mis mul siiski pidevalt meeles mõlkus. Nii joonistusid mulle kujutluses päevad Savimäel. Igal juhul kerged ja tegusad ja samas üksildased. Sest Irisel polnud esialgu mingit plaani minuga ühineda.

Tal olid linnas oma plaanid.

Mu esimene missioon pärast elektri majja saamist oli teha inventuur kõigist Johannese elektririistadest. See oli kui võõra 16 | elu taasäratamine ja selle avastamine ühekorraga. Leidsin selle käigus ühe õliradiaatori ja lihtsamat tüüpi kiirgaja. Radiaatori viisin oma magamisaseme kõrvale ja rakendasin kohe töösse, sest tagatoas valitses endiselt vilu õhustik. Leidsin ka elektri­ kannu ning pooliku kohvipaki, mis oli pesulõksuga kinni. Nii sain lisaks linnas rüübatud kohvile ka esimese kruusitäie Savimäe oma. Linna kohv tundus siiski etem. Ülejäänud aja otsustasin pühendada mõtisklustele ja nendeks oli sobivam moodus pikutades, sest kirjatööst sel päeval ei

Savimäe

paistnud midagi välja tulevat. Selleks oli ikkagi vaja häälestust, ja häälestust kohe hommikust alates.

Olin niisiis olnud Savimäel vaid korra, see oli maikuu keskpaiku, kui oli Johannese sünnipäev, tol korral lausa seitsmekümne viies. Samas olid mu meenutused üsna katkendlikud.

Kahtlustan, et võtsin seal pika laua taga, mis oli üles seatud keskmisse, kõige avaramasse tuppa, mõnegi pitsi rohkem, kui mulle sobinuks. Nõnda ei mäleta ma sedagi, kas me väljas, aias või all järve ääres üldse olime käinud. Ilmselt mitte. Ma polnud iseenesest ju Johannesele sugulanegi, olin lihtsalt oma ema poeg ja mu ema oli kõigest Johannesega vabaabielulises ühenduses, kui nõnda keeruliselt väljenduda. Aga üldine ­atmosfäär oli justkui soosinud seda kerget tegelikkuse eitamist ja mingit eufoorilist õhkkonda. Et unustame korraks aastad ja oma vanuse ja nõnda edasi. Seda enam, et piduliste keskmine iga ületas tublisti minu enda oma. Jah, pidulisi näis mässivat selle õhtu õhustik, toidu- ja joogilõhn, vastastikune ülesköetus, kõik need spontaanseid hüüded, kõned ja lauludki, millest valdava osa ülesvõtja oli juubilar personaalselt. Ma mäletasin teda tollest õhtust haruldaselt joviaalsena, justkui oma east väljaspoolsena, jah, palju joviaalsemana kui muudel aegadel, mil temaga kokku puutusin. Ja minu ema vaatas teda kõrvalt selge imetlusega, mis | 17 mind pisut nagu torkis, aga samas ka rõõmustas. Et ema pole enam üksik, nagu ta oli minu isast järgnenud aegadel. Ja muidugi rõõmustas mind, et Johannes oli sisemiselt, just sisemiselt, tõeliselt intelligentne mees. Niisugune oli too minu segane tunnete­kompleks, mida va kibe veelgi segasemaks muutis.

Jah, see oli etteteadmatult mu ema viimane aasta. Kes seda oleks võinud arvata või ennustada! Ning nad elasid terve tolle suve siin maal, tegeldes aia ning viljapuude-põõsastega, mis

Rein Põder

oli imesteldav mu ema puhul, kes oli ju linnatüdruk ja kõige linliku endale nagu sisse söönud. Aga see oli veelkordne tõend Johannes Veinbergi mõjust temale. Ja seegi üksnes rõõmustas mind, tema poega, ning minus polnud absoluutselt mingit etteheidet oma emale, justkui oleks ta minu isa üha kaugemaks muutuvat mälestust miskitmoodi reetnud. Lihtsalt elu läks edasi ja emal oli vaja kellelegi selles elus toetuda. Imelik vaid, et ma neid tol suvel kordagi ei külastanud. Küllap olin Irisest ja linnast hõivatud.

Kui peaksin veelgi enam ajas tagasi kanduma, siis peaksin jõudma suvve kaheksakümnendate algupoolel. Sel suvel, reisil lõunasse oligi ema Johannesega tutvunud. Ema oli siis neljakümne ringis, Johannesest tubli kümme aastat noorem. Aga sellest juba kunagi hiljem, sest mu mobiil andis märku, et on laadunud ja ma peaksin lõpuks ometi helistama oma Irisele.

Ta hääl oli unine, nagu kulgeks seal linnas aeg teistsuguses rütmis ja meeleolus, samas ikkagi natuke ärev, põhjus ikka seesama, mida ma hästi teadsin. Ruttasin kohe kirjeldama oma teekonnaraskusi ja seejärel seda elektrivärki, ilma et oleksin maininud helistamatajätmise tegelikku põhjust. Mu naine jäi ikkagi rahulolematuks ja jagas mulle rea soovitusi, mida kerge­käeliselt lubasin täita.

18 | Sel õhtul põles välisukse kohal üle pika aja jälle elektripirn, igatahes märk sellest, et elu on vahetumas, et keegi uus on Savimäele asunud. Ehkki ma ei olnudki meelestatud siin kellegagi suhtlema. Hoidku jumal külameeste eest, kes tuleksid Savimäele jorutama ja oma väikesi maailmaparandamise jutte ajama. Olin selleks liiga isepäine ja sissepoole, et säärast suhtlust nautida. Ja kui nii ka peaks juhtuma, siis oleksin igapidi valmis oma ise­ olemist ja sisemist filosoofiat kaitsma. Kuidas just nimelt, seda ma veel ei osanud öelda. Vast ennast tõrjuvalt üleval pidades

Savimäe

või midagi järsku lausudes, mis teeks minust kohe imeliku uusasuka, kellega pole mõtet edaspidi tegemist teha.

Nõnda siis olin päeva lõpu poole veeredes jõudnud tähele panna veel sedagi – et õhtu jõuab siia mäele kõige viimasena ja siin on veel tükk aega valge, kui all orus ja ümberringi on valitsemas pimeduse tekk. Sel õhtul tõstis väheke tuult ja majaligidased vahtrad lõid kahisema. See meeldis mulle, puude mahedus kandus üle minussegi. Olin juba teist päeva Savimäel, aga ma polnud järve veel üldsegi näinud. Ehkki tunnetasin pidevalt selle juuresolekut. Olin näinud vaid veepeegli vilksatusi läbi puude, õhtuks omandasid need punakaid toone.

Niisiis heitsin sel teisel õhtul magama natuke reipamas meele­ olus, ehkki majas püsis edasi too kerge niiskuse või unustuse hõng. Ja et ära hoida eelmise õhtu kujutluse kordumist, võtsin seinalt alla tolle Johannese portree, teinud enne kindlaks, et see on Kaljo Polli signatuuriga õlimaal aastast 1982. Ilmselt oli kunstnik olnud Johannese tuttav. Seegi oli kõnekas detail Johannese biograafia juurde, millest ma lootsin aina rohkem teada saada.

Jah, mulle näis, et portree hakkab mind ka mu tulevases kirja­töös segama. Ta oli tõesti liiga intensiivne, kui nii võiks öelda. Torkasin maali plastikaatkotti, pakkisin selle omakorda pruuni jõupaberisse, tõmbasin veel pabernööriga kinni ja tõst- | 19 sin valge kapi otsa, mis täitis toa kaugemat nurka. Kapp ise oli lukus, aga lukus asju ei hakanud ma ju ometi lahti murdma.

Sein ei jäänud päriselt tühjaks, seal oli kõrval teisigi pilte, ainult et väiksemaid. Ja neid oli ka eestoa seintel, mõned selgelt asjaarmastajatelt.

See, mis järgnes, oli tumm ja hõre suveöö. Aga mul õnnestus tagatuba kardinatega oskuslikult pimedaks muuta ja seekord magasin kaunis sügavalt.