„Seisa siin!“ ütles isa, pani ostukorvi jalgade juurde maha, võttis mul õlgadest kinni ja vaatas otse silma. „Ma unustasin pärmi võtta!“ Enne kui jõudsin midagi vastata, kadus isa riiulite vahele. Ma olin järjekorras, minu ees veel viis inimest ja hetke pärast üks tädi ka mu selja taga. Päris uhke tunne oli, seisin seal nagu suur poiss või koguni täiskasvanu, sest ka korvis polnud mul mingeid lasteasju nagu küpsised või üllatusmunad, vaid vorst ja leib ja piim ja muu säärane kraam. No olgu, väike mähkmekott oli seal ka, Leenu jaoks, aga ma nihutasin selle ananassi taha peitu, kuigi ega keegi poleks arvanudki, et ma neid mähkmeid endale ostan. Ma olen ikkagi juba seitsmene ja lähen sügisel kooli!
Natukese aja pärast oli mu ette jäänud ainult neli inimest ja ehkki isa oli käskinud mul seista, sain ma väga hästi aru, et kui järjekord edasi liigub, tuleb ka minul liikuda, mitte seista. Ma võtsin korvil sangast kinni ja katsusin seda edasi tõsta, aga korv oli kaupa täis ja nii hirmus raske, et ma ei saanud seda kuidagi maast lahti. Ma ei tahtnud kellelegi välja näidata, et olen hädas, ja hakkasin kiiresti mõtlema, kuidas seda korvi ometi kassale lähemale saada.
Kõigepealt jõudsin ma kahetseda, et me polnud võtnud käru, sest kärul on rattad, siis aga meenus mulle Joosepi jutt Lihavõttesaare pärismaalastest, kes raiusid kivist hiiglasuuri kujusid ja veeretasid neid saart mööda ringi puupalkide peal, aga küllap olid juba need palgid päris suured ja rasked ja ega neid siin poes kuskilt võtta ka polnud. Ma nügisin korvi kõigest väest käte ja jalgadega ning nõkshaaval saingi selle päris kassalindi kõrvale.