Sekspositiivseks by Apollo Raamatud

Sisukord Kas see on seksiõpik? Mina, Kristina. Mina, Sekspositiiv Seksuaalsus, seks, sekspositiivsus

SEKS KUI SELLINE

Mis on seks? Seks ja sõnad Pole nõusolekut, pole seksi 237+ põhjust, miks me seksime

SINA JA SEKS

Seks ja enesekindlus Kliitor. Saame tuttavaks, selline ta on, kõrvuti peenisega Kuidas sammuda seksuaalse enesekindluseni? Igaüks on ise keegi Sinu keha on täiega okei! Ausalt! Ood sooloseksile Miks seks ärevaid mõtteid tekitab? Erutuse ebakõla Naudingulõhe

11 13 16

19 28 35 48

75 78 83 91 96 107 114 123 129

SEKS JA PARTNER(ID)

131

Mõnus seksikommunikatsioon Mida ma siis õppinud olen? Muinasjutt spontaansest seksist Kas see on normaalne, et … Seks kalendrisse Piisavalt hea seks Kas kokku loodud või koos õppivad? Kuhu me jõudsime ja jõuda võime Sekspositiivseks inspiratsiooniks ja tegutsemiseks

132 135 147 158 179 186 191 196 197

Tarku mõtteid siit ja sealt

201

Kas see on seksiõpik? Kui sa oled inimene (ja ilmselgelt oled), puutuvad seks ja seksuaalsus moel või teisel sinu ellu. Ja mina olen inimene, kelle ellu puutub seks ja seksuaalsus lisaks lihtsalt inimeseks olemisele ka töö kaudu – seksuoloogi, nõustaja ja seksuaalharijana, instagrammeri ja podcaster’ina. Aga see raamat ei ole seksiõpik ja mina ei ole seksiõpetaja. Sind ootab küll ees raamatutäis seksijutte – küsimusi, taipamisi, kogemusi ja teadusega kinnitatud teadmisi, aga see ei ole ikkagi seksiõpik. Seda raamatut võiks võtta kui sekspositiivsusele kutsuvat teekonda, kus on küllaga ainest mõtisklusteks ja mõttemustrite muutuseks. See on raamat, mis ütleb, et kõik mõtted, tunded, kahtlused ja küsimused seoses seksiga on lubatud. Et sa ei ole imelik ega rikkis, kui sa tunned neid tundeid ja mõtled neid mõtteid. Rikkis, imelik ja seksnegatiivne on hoopis meie seksuaalkultuur. See on raamat, mis võiks veidigi toetada igaüht, kes on kasvamas sekspositiivseks. Ühte raamatusse ei mahu muidugi kõik teemad või teemade kõik kihid ja nüansid, küll aga on see üks paljutõotav ja -lootev algus.

SEKSPOSITIIVSEKS

Olen koondanud siia valiku Sekspositiivi Instagrami postitustest, mis on enim tagasisidet saanud ja milles puudutatud teemad kerkivad mu jälgijate seas küsimustena peaaegu iga päev olenemata sellest, kui sageli neist räägin või kirjutan. Kasutan paberiruumi võimalust avada teemasid veidi pikemalt, sest Instagramis jääb tähemärkide piirangu tõttu nii palju ütlemata, täiendamata ja täpsustamata. Eks jääb ju siingi. Lisaks minu kirjutatud tähemärkidele on raamatu lehekülgedel piisavalt ruumi, et saaksid mõtiskleda, loetut sisse hingata, et siis välja hingata, oma mõtteid, tundeid ja kogemusi kirja panna. Selleks on töölehed eri peegelduste ja harjutustega. Neid võib täita nii üksi kui ka jagada partneri(te)ga. Nii kirjutad seda raamatut ju sina ka ja selleks ongi siin palju lisaruumi. Oma mõtete välja kirjutamine ja neile otsa vaatamine võib olla väga mõnus ja hingekraamiv, ehkki vahel ka valus tegevus. Või kui eelistad, võid ju kasutada helipäevikut ja oma mõtisklused hoopis nii salvestada. Või võid nad salvestada lihtsalt mõttefailidesse oma peas. Ja võid leida täitsa oma viisi, kuidas seda raamatut kasutada. Sinu raamat, sinu reeglid.

Mina, Kristina. Mina, Sekspositiiv Mina olen Kristina. Õigem oleks vist öelda, et mu nimi on Kristina, aga sellel nimel on säärane kõla, et ma tunnen, et see on ka täitsa mu olemusega kooskõlas. Olen inimene ja humanist, naine ja feminist. Melomaan ja patsifist. Rattasõiduentusiast ja Pärnusse jäägitult kiindunud pärnakas. Veendunud, aga alalhoidlik optimist. Oma armsama suurimatest suurim fänn ja meie laste parajalt raju vanem. Kärgpere vanem. Oma segasummaperes oleme partneriga lapsevanemad neljale toredale tegelasele vanusevahemikus alustan-iseseisvat-elu kuni miks-puuks-haiseb?. Nagu katselabor on me pere, ma ütlen! Pean elama seda, mida ma ka õpetan, mis puutub laste ja lapsevanemate seksuaalharidusse. Vähemalt püüan seda väga teadlikult teha. Ja nagu ma oma koolitustel ikka kordan – lapsevanemaks olemine on üks maailma raskemaid asju. Või rolle või kogemusi või mida tahes. Aga ka nii elumuutev, kasvatav, õpetav ja mida kõike veel. Ahjaa, „ja nagu ma oma koolitustel …“ osutab sellele, et ma olen seksuaalkoolitaja ja seda juba rohkem kui 20 aastat. Alustasin

SEKSPOSITIIVSEKS

noorsootöö tudengina Eesti Seksuaaltervise Liidus praktikal olles noori (selliseid, nagu ma ise toona) koolitades, hilisemas elus jõudsin peaaegu seitse aastat samas organisatsioonis koolitustegevusi juhtida, kodanikuaktivistina inimõiguste eest seista ja koolitajana mööda ilmagi ringi rallida. Praegu jõustan ehk toetan inimesi ka seks-coach’ina ja mu nädalad on täis kohtumisi nii üksinda eneseavastuse teekonnal käivate inimestega kui ka partneritega, kes soovivad koos leida suhtest ja seksist rohkem rõõmu, olla enesekindlamad ja kogeda rohkem vabadust. Ehk siis jah – minu töös on palju-palju seksi. Ja et ennetada küsimust „Kas iga päev seksist rääkimine imelik ei ole?“, siis vastan kohe ära, et ei ole. Sest seksuaalsus on inimeseks olemise osa ja seks on elu osa. Sama normaalne, nagu on iga teine elu osa. Ma ainult ei räägi seksuaalsusest ja seksist, vaid ka uurin neid teemasid ja olen seksuoloog. Seksuaalantropoloog, kultuuriseksuoloog või kultuuriline seksuoloog oleks vist täpsem nimetus, kuigi eesti keeles selliseid mõisteid eriti ei tunta. Mis seal ikka, keel ongi pidevas arenemises. Uurin antropoloogina inimeste hoiakuid, uskumusi ja seksuaalkäitumist, neil teemadel tehtud teadustöid ning ka kirjutan ja kõnelen sellest päris palju, et neid teadmisi teistega jagada. Kõik see kokku teebki minust kultuuriseksuoloogi. Või seksuaalantropoloogi. Või mõlema. Sisemine antropoloog on minus pesitsenud nii kaua, kui ennast mäletan. Mind huvitavad inimesed, sealhulgas mina ise. Mind huvitab meie käitumine, mõtlemine ja tähendused, mida loome. Jah, antropoloog ei ole ma pelgalt tiitli poolest ja seepärast, et ma olen kultuuriuurija ja humanitaarteaduste magister, vaid seepärast, et huvi ja uudishimu inimeste käitumise, inimeseks olemise ja erinevate tähenduste vastu meie eludes on sügaval minus olnud niikaua, kui ma ennast teadlikult mäletan.

Tegelikult sobivad kõik need tiitlid, mida ma spetsialisti ja eksperdina kannan, minu meelest imeliselt seksuaaljõustaja vihmavarju alla. Jõustan ja tiivustan inimesi naudinguid jaatama. Jõustan oma kehas lihtsalt olema. Jõustan inimesi, et nad lubaks endal iseendale (ja teistele) meeldida. Jõustan seksist mõtlema ja rääkima. Jõustan oma piire kehtestama, ka teistega enda ja nende piiridest rääkima, oma soove, unistusi ja ihasid väljendama. Ja jõustan igaüht olema just iseenda moodi. Jõustan, et igaüks teaks ja kogeks, et ta on piisav ja väärt. Jõustan igaüht nägema seda, kui palju piiravad meid igasugused uskumused, oleksid ja peaksid, mida seksi ja seksuaalsuse teemadel meile sisse söödetakse ja maha müüakse. Jõustan. Sealhulgas iseennast. Mõtiskleja olen ma ka. Ja mulle meeldib oma mõtisklusi aeg-ajalt jagada, eriti kirjutades. Enim meeldib mulle vist kirjutamise protsess ise, sest see on ka dialoog iseendaga ja mõnusalt teraapiline. Kui muidu võib sisedialoog välise lärmi sees vaigistuda, siis kirjutamise protsessis on minu jaoks kõik teisiti. Aga jah, mõtisklemine. Mõtisklen inimestest, meie olemusest, meie käitumisest ja käitumise põhjustest, meie potentsiaalist olla leebed, hoidvad, loovad ja head, ning sellest, miks me seda sageli ei ole ja mida see kõik endaga kaasa toob. Mõtisklen sellest, millest tuleneb üks, teine või kolmas asi ja miks on nii, mitte naa. Minu mõtisklustest ja soovist neid väljapoole peegeldada sündis nii Sekspositiivi Instagrami konto kui ka taskuhääling. Neist mõlemast pidi algul saama ambivertse minu alter ego või turvaline hääletoru või midagi, mille kaudu tinistada ühiskonda seksuaalsust ja mitmekesisust jaatavaks ehk sekspositiivseks, ilma et ma seda tehes väga ennast näitama peaks. Läinud on aga rajumalt, kui plaanitud. See on pelutav ja imetore samal ajal. Pelutav, sest ma ei naudi avalikku tähelepanu enda suunas, aga püüd seda lõpuni vältida on

SEKSPOSITIIVSEKS

naiivsevõitu taotlus, kui soovid endale oluliste ning inimesi jõustavate väärtuste ja sõnumite levimist. Ma ei karda tähelepanu, aga ma ei peesita selles. Minu jaoks on oluline sõnum ja sisu. Imetore on toimuv aga seepärast, et sekspositiivne ja mitmekesisust kallistav vaade saab üha enam kõlapinda.

Seksuaalsus, seks, sekspositiivsus Miks sekspositiiv? Kui kaalusin, milline võiks olla minu Instagrami konto nimi, tuli Sekspositiiv tegelikult ilma suurema nimeloome agooniata. Sõnamängud on mulle alati meeldinud ja Sekspositiiv tundus nimisõnana või nimena kuidagi väga selge. Tahtsin samas ka, et inimesed saaksid konto nimega kuidagi väärtuspõhiselt suhestuda või kogukonnastuda või midagi. Et jah, Sekspositiiv. Tuleb sõnast „sekspositiivsus“ ja viitab inimesele, kes on sekspositiivne. Sekspositiivsuses on koos seksi, seksuaalsuse ja mitmekesisuse jaatamine. Seksuaalsust ja seksi mõtestab sekspositiivne inimene (ja sekspositiivne ühiskond) elu loomuliku ja toreda osana ning lusti ja naudingut nähakse seksi juures olulisel kohal. See ei ole aga toksiline positiivsus, kus kahtlustele, segadusele ja nn negatiivsetele tunnetele ruumi ei ole. Sekspositiivsuses on ruumi terviklikuks inimeseks olemisele kõigi värvide ja varjunditega. Selles aga mõistetakse, et seksuaalsus ja selle väljendus on igaühe jaoks isemoodi, ning hoidutakse andmast moraalseid hinnanguid teiste inimeste olemusele, eelistustele ja valikutele. Jah, me oleme kõik inimesed oma eelarvamustega ja see on meisse sisse kodeeritud, aga oluline on oma mõtteid märgata, olla neist teadlik ja hoiduda nende põhjal kellelegi silte ladumast.

Kui ma ütlen „seks“, pean ma silmas eri tegevusi, mida inimesed teevad, et kogeda seksuaalset naudingut. Seks ei ole minu silmis vaid see tegevus, mis jääb „eelmängu“ ja … magama jäämise vahele. Seks ei võrdu vaid partnerseksiga, samaväärne seks on ka seks iseendaga ehk sooloseks. Partnerseks aga ei piirdu penetratsiooniga, vaid võib olla väga rikkalik nimekiri tegevustest ja praktikatest. Kui ma ütlen „seks“ partnerseksi kontekstis, pean ma silmas vabatahtlikul ja entusiastlikul nõusolekul põhinevat koostegevust ja -kogemust. Sekspositiivsus, piirid ja iga inimese võim ja jõustatus oma piire kehtestada ja teiste piire austada on omavahel lahutamatult seotud. Keha, kehapilt ja kehaga seonduv on samuti oluline osa sekspositiivsusest. Mõistmine, et kehad on erinevad ja et nad võimaldavad meil kogeda elu, teha väga palju eri asju ja nautida seda, mida me teeme. Selleks, et tunda olemisest rõõmu, ei pea me oma kehasid tohutult armastama (ehkki võime ja see oleks igati vahva), küll aga aktsepteerima. Noh, et hea küll, las ta siis olla selline, nagu ta on, ja mis sellest, et mulle kõik oma keha juures ei meeldi. Aktsepteerin, lepin ja elan selle kehaga. Ehkki ilutööstus ja läikiv meedia jääksid kohe väga palju vaesemaks, kui me üleöö oma kehasid lihtsalt aktsepteeriks või suisa armastaks ega teeks meeleheitlikke pingutusi kättesaamatute ideaalkehade nimel. Osa kehast on ka suguelundid. Nii nagu ülejäänud kehaosad, on needki lihtsalt osad kehast. Oma funktsioonide ja võimalustega. Ka neil on oma korrektsed nimetused. Vulva, tupp, peenis, munandid jne. Neil ei ole mingit moraalset mõõdet ja oma olemuselt ei ole nad kuidagi piinlikumad või ohtlikumad kui ülejäänud keha, ehkki paljud meist on just sellise kogemuse, tunde ja teadmisega üles kasvanud ja elavad nende varjus siiani. Et neid aktsepteerida (suguelundeid kui osa oma kehast), peame neid ka nimetama, neist rääkima. Korrektselt ja pingeta, ning seda juba väikeste lastega ka

SEKSPOSITIIVSEKS

nende kehadest rääkides. Sest veiderdus ja koodnimetused hoiavad elus häbi ja ebamugavust. Käsi on käsi, jalg on jalg, küünarnukk on küünarnukk, varvas on varvas, tupp on tupp, peenis on peenis. Einoh, tore on, aga kuidas saab keegi äkki muutuda sekspositiivseks, kui ollakse üles kasvanud seksnegatiivsete hoiakute keskel ja need ka omaks võtnud? Sekspositiivseks saab teadlikult ja teadvustades kasvada. Ka täiskasvanuna. Muidugi on ideaalne (tegelikult oleks see normaalne) kasvada kogu oma elu sekspositiivses ühiskonnas ja kodus. Kujuneda sellises väärtusruumis, mis toetab ja väärtustab kehalist autonoomiat, õigust ja rõõmu olla ise, uudishimu, mitmekesisust, naudingut ning piiride austamist, kehtestamist ja väljendamist. Väidan, et enamikul meie ühiskonna praegustest täiskasvanutest sellist kasvamise kogemust ei ole. Väidan aga ka seda, et seksnegatiivne minevik ei välista sekspositiivset tulevikku.

SEKS KUI SELLINE

Mis on seks? „Kuidas sa sõnastaksid seksi? Mis see on?“ küsin ma seksuaaljõustajana igalt kliendilt. Et me saaksime aru, millest me räägime oma kohtumistel, aga vajadusel ka mõttemustrite muutmiseks. See küsimus ise tuleb sageli üllatusena, aga suurem üllatus tabab inimesi enamasti siis, kui nad sellesse päriselt süvenevad. Sest seks ju lihtsalt … No ta ju lihtsalt … Ta lihtsalt on. Seda lihtsalt tehakse. Suguelundid ja värki.

Aga sina? Kuidas sina sõnastaksid seksi? Mis see on?

SEKS KUI SELLINE

Kuidas sa tead, kuidas seks käima peaks? Kust ja kuidas sa selle kohta teadmisi oled saanud? Kust sa seda õppisid ja siiani õpid? Kust pärinevad arusaamad sellest, mis on seks, milline on seks ja mida see inimestele tähendab?

Kuidas need teadmised sind mõjutanud on? Milliseid mõtteid ja tundeid seksi kohta tekitanud?

Inimene on sotsiaalne olevus. Me vajame karja, toimime karjas ja karjana, vajame karja heakskiitu, õpime suuresti eeskujudelt ja matkimise kaudu1. Õpime, kuidas kammida või hambaid pesta, suhelda, nalja teha, kartuleid koorida, tuba koristada või bussikaarti valideerida. Aga kuidas me matkivate olenditena seksi õpime? Seks on peaaegu ainuke tegevus, mida me ei näe oma lähikonnas inimesi vahetult tegemas ja ega sellest pingevabalt ja otse kuigi palju ei räägita ka. Mitte nii, nagu muudest elu aspektidest, nähtustest ja kogemustest. Samas me teame, et see on olemas, paljud inimesed tegelevad sellega ja see peaks inimestele ka meeldima. Aga kuidas? Kuidas me teada saame, mismoodi see käib ja mida see kõik tähendab? Kuidas saame matkida midagi, mis on varjatud? Ja kuidas me saame ilma rääkimata ja jagamata teada seda, kui erinev seks igaühe jaoks tegelikult on? Kas

ei püüta tekkinud vaakumis matkida pigem seda, mida meile seksist etendatakse? Illusiooni, konstruktsiooni, lavastust. Inimestel on seksi kohta nii palju küsimusi (ja see on väga normaalne!). Vastuseid neile küsimustele saadavad aga seksiskriptid. Tegelikult on skriptid ka küsimused ise oma oleksite ja peaksitega. „Kui sageli peaks seksima?“ „Kes seksivad ja kuidas, et seks oleks ideaalne?“ „Kui kaua peaks seks kestma?“ Seksiskriptid? Jah, seksiskriptid ehk ühiskondlikult kokku kirjutatud käsikiri, stsenaarium. Miski, mille alusel me lavastame seksi, et ta oleks selline, nagu ta olema peaks. Seksiskriptide mõiste ja käsitlus ei ole minu mõttemängude, vaid USA sotsioloogide John H. Gagnoni ja William Simoni pikaajalise teadustöö tulemusel loodud teooria2, mis aitab mõista, kuidas ühiskondlikud normid ja ootused kujundavad meie arusaama seksist ja ka meie seksuaalkäitumist. Seksiskriptid on sotsiaalsed konstruktsioonid, mis määratlevad ja paljuski juhivad seda, kuidas me enda meelest peaksime seksuaalselt käituma, milline seks ja kelle vahel on lubatud ja nii edasi. Gagnon ja Simon väidavad, et seksuaalkäitumine ei ole pelgalt impulss või „ürgne tants“, vaid õpitud juhiste kogum. Ja need ei ole mingid rõõmu ja vabadust pakkuvad juhised. Selles kogumis on suur roll ka soostereotüüpidel – milline on naine, milline on mees, seks peaks käima naise ja mehe vahel, naine peaks tegema nii ja mees naa. Ja mitte lihtsalt mida tegema, vaid ka millal, kellega ja kuidas, et täita rolli täiuslikult. Rolli, mis on meile ühiskonna poolt ette antud. Mehe roll on olla neis igavates ja ebarealistlikes heteronormatiivsetes skriptides seksi algataja, naise roll püütav. Mehelt eeldatakse agressiivsust

SEKS KUI SELLINE

silmas inimkogemuse üht tuumosa, milles on koos nii kehalised, psühholoogilised kui ka sotsiaalsed aspektid. Midagi toimub kehaga ja kehas, midagi toimub meie tunnete ja mõtetega, ning seda, mida see meile tähendada võiks, mõjutab paljus kultuur ja ühiskond, normid, hoiakud ja kombed. Need kõik on ka vastastikmõjus. Seks on biopsühhosotsiaalne nähtus. Sellele teadmisele ei ole seksiskriptides aga ruumi olnud. Lisaks sellele, et iga inimese peas ja mõtetes on üks mahukas käsikiri enda kui seksuaalse olendi kohta, on olemas ka käsikiri, mis lüüakse lahti siis, kui kohtub kahe või enama inimese seksuaalne maailm. Me püüame täita rolli ideaalselt nii enda silmis kui ka selle silmis, kellega me koos lavale astume. Seksi etendama. Ja me arvame, et kui täidame neid rolle ideaalselt, on ka meie seks ideaalne. Ja siis pettume, kui see nii ei ole, tunneme end väärtusetute, ebapiisavate ja katkistena. Võrdleme. Ja see on üks ebaõiglane taak. Sest täiuslikkus on meid pidevalt painav ja kättesaamatu illusioon. Seksiskriptides ei ole olnud ruumi mitmekesisusele, mis on aga inimeseks olemisse sisse programmeeritud. Me lihtsalt olemegi kõik väga erinevad inimesed – kõik me, kaheksa midagi miljardit, siin maamunal. Nagu igas muus plaanis, erineme ka soolises ja seksuaalses plaanis. Ja see on fakt. Mida enam me mitmekesisust mõistame ja tervitame, seda nauditavamaks saab muutuda ka seks ja seda rohkem kogeme seksuaalset vabadust. Teadlased Peggy Kleinplatz ja A. Dana Ménard on pühendunud suurepärase seksi uurimisele. Oma uurimuste raames on nad muu hulgas intervjueerinud erinevaid inimesi, et tabada imelise seksi valemit. Täpsemalt seda, mis on ühist suure elukogemusega inimestel, kes ütlevad, et nende seks on erakordselt hea. Loomulikult olid vastused väga mitmekesised, kuid peaaegu kõik intervjueeritud tõid välja, et õpitud seksiskriptide unustamine ja uute hoiakute omaksvõtmine on neid kõige enam toetanud ja jõustanud.4 SEKS KUI SELLINE