t r a u t S s a l g Dou
e i g g u h S n i Ba
Bookeri auhind 2020
1.
Päev oli hall. Poisi mõtted olid hommikul rändama läinud ja keha üksinda uitama jätnud. Klaasistunud pilgul täitis tühi keha kiiskavate luminofoorlampide all tuimalt igapäevaseid ülesandeid, samal ajal kui vaim riiulivahede kohal hõljus ja homsest unistas. Homne oli miski, mida tasus oodata. Tööpäevaks valmistudes tegi Shuggie kõike kindlas järjekorras. Ta kallas kastme- ja määrdekausside rasvase sisu puhastele alustele, pühkis äärtelt pritsmed, mis võisid pruuniks tõmbudes seisnud mulje jätta, sättis singiviilud meisterlikult kunstpeterselli võrsetega taldrikule ning asetas oliivid nii, et kleepjas mahl nagu lima üle nende rohelise kesta voolaks. Hommikul oli Ann McGeel taas jultumust teatada, et on haige, jättes Shuggiele tänamatu ülesande hallata korraga nii kulinaariakui ka sooja toidu letti. Päev, mis algas seitsmekümne toore broileriga, ei saanud hästi lõppeda, eriti täna, mil see röövis kogu unelemise magusa mõnu.
12
DOUGL AS ST UA RT
Ta lükkas suure varda läbi iga surnukülma linnu ja sättis need kenasti ritta. Tiivad väikesel rasvasel rinnal risti, nägid broilerid välja nagu trobikond peata imikuid. Varem oleks ta selle korrapärasuse üle uhkust tundnud. Tegelikult oli lihtne metallvarrast läbi mügariku roosa liha suruda, hoopis raskem oli vastu panna soovile sedasama ka klientidega teha. Nad kummardusid kuuma klaasi kohale ja uurisid lähedalt iga käntsakat. Nad valisid välja vaid parima, andmata endale aru, et puurikasvanduste mõte seisnebki selles, et kõik linnud on identsed. Shuggie seisis, hammustas tagumiste hammastega vaikselt põske ja manas klientide otsustamatusega leppimise märgiks ette sunnitud naeratuse. Siis läks trall lahti. „Anna kolm rinda, viis koiba ja täna ainult üks tiib, poju.“ Ta palus, et jumal talle jõudu annaks. Miks keegi enam tervet kana ei tahtnud? Ta tõstis karkassi pikkade kahvlitega õhku, ettevaatlikult, et lindu kinnastatud kätega mitte puudutada, ning lõikas lihakääridega puhtalt ja nahka eemaldamata soovitud tükid. Niimoodi lihaleti tulede kohal seistes oli tal loll tunne. Pea hakkas juuksevõrgu all higistama ja käed polnud veel piisavalt tugevad, et linnu taguots meisterlikult nüride terade vahele napsata. Ta tõmbus kergelt küüru, et seljalihaste abil randmeid toetada, ja muudkui naeratas. Halvimal juhul võisid tangid libiseda, lihakäntsakas võis maha prantsatada ja üle kivipõranda liuelda. Siis leidis ta tavaliselt mõne ettekäände, et otsast alata, laskmata määrdunud linnul kunagi raisku minna. Kui klient selja pööras, pani ta broileri tema kuumade kollaste tulede all pöörlevate õekeste juurde tagasi. Hügieen oli talle vägagi tähtis, ent säärased väikesed salavõidud hoidsid teda joonel. Enamik põlastava pilgu ja mehelike näojoontega koduperenaisi, kes siin sisseoste tegid, olid selle ära teeninud. Viis, kuidas nad talle ülevalt alla vaatasid, ajas poisil harja punaseks. Halvimatel päevadel vürtsitas ta taramasalata määret oma kõikvõimalike kehavedelikega. Seda väikekodanlikku paska osteti üllatavalt palju.
SH UGGIE BA IN
13
Ta oli Kilfeathersi toidupoes töötanud üle aasta. See ei olnud algul nii plaanis. Tal oli vaja lihtsalt süüa ja iganädalast üüri maksta ning pood oli ainus äri, kes soostus ta tööle võtma. Härra Kilfeather oli kitsi kaabakas, kes eelistas töötajaid, kellele polnud vaja täispalka maksta, ning Shuggie ei saanud lünkliku koolitee kõrvalt pikki vahetusi võtta. Tema unistus oli siit edasi liikuda. Talle oli alati meeldinud juukseid harjata ja nendega mängida, see oli ainus tegevus, millega aeg tõesti lendas. Kui ta kuusteist sai, lubas ta, et hakkab Clyde’i lõunakaldal juuksurikursustel käima. Ta oli kõvasti inspiratsiooni kogunud, Littlewoodsi kataloogist soenguid maha joonistanud ja pühapäevalehtedest pilte välja rebinud. Siis sõitis ta Cardonaldisse, et õhtuste tundide kohta uurida. Kooli vastas bussipeatuses sattus ta kokku kamba kaheksateistaastastega. Nad kandsid kõige uuemaid ja moekamaid rõivaid ning sumisesid enesekindlalt, varjates seeläbi sisemist ebakindlust. Shuggie kõndis neist poole aeglasemalt. Ta vaatas, kuidas nad peauksest sisse jalutasid, ja läks siis ise üle tee, et vastassuunas sõitva bussi peale jõuda. Järgmisel nädalal alustas ta tööd Kilfeathersis. Hommikune paus kulus Shuggiel tavaliselt soodushinnaga toodete kasti kohal mõlkis konservipurke revideerides. Ta leidis kolm väikest vähekahjustatud Šoti lõhe konservi, mille sildid olid kulunud ja kriimulised, ent purgid ise terved. Ta tasus ostude eest oma viimase palgapiskuga ja pistis need vanasse koolikotti, mille ta seejärel tagasi lukustatavasse kappi pani. Ta loivas trepist üles personali sööklasse ja püüdis ükskõiksel ilmel mööduda lauast, kus istusid suveks lihtsa tööotsa leidnud tudengid, kes püüdsid pause sisustada paksude kaustikute kohal võimalikult tähtsat nägu tehes. Shuggie suunas pilgu ruumi keskele ja istus nurka kassatüdrukute lähedale, ent mitte päris samasse lauda. Kassatüdrukud olid tegelikult kolm keskealist Glasgow’ naist. Kambajuht Ena oli haiglaselt kõhn, rasvaste juuste ja kelmi näoga
14
DOUGL AS ST UA RT
eit. Kulme tal polnud, aga see-eest olid õhukesed vuntsid, mis tundus Shuggiele ebaõiglane. Ena oli karm mutt, isegi selle linnaosa standardite järgi, aga ta oli ka südamlik ja lahke nagu paljukannatanud inimesed ikka. Noral, kolmest naisest noorimal, olid juuksed kummipaelaga tihedalt peadligi tõmmatud. Ta silmad olid pisikesed, pilk terav nagu Enal, ja kolmekümnekolmeselt oli ta juba viie lapse ema. Viimane oli Jackie. Ta erines teistest, kuna nägi päriselt naise moodi välja. Jackie – rinnakas ja suur nagu naisekujuline diivan – oli kirglik klatšimoor ja ühtlasi Shuggie lemmik. Poiss istus naiste lähedusse ja kuulis Jackie viimase mehega seotud saaga kokkuvõtet. Võis kindel olla, et naised vadistavad alati heatahtlikult juttu. Nad olid ta juba kaks korda oma bingoõhtutele kaasa võtnud ning samal ajal, kui nemad jõid ja naerda möirgasid, istus Shuggie nende vahel nagu teismeline, keda ei saanud üksipäini koju jätta. Talle meeldis, kuidas nad vabalt koos istusid; kuidas naiste ihu teda ümbritses ja kehade pehmus vastu ta külgi litsus. Talle meeldis, kuidas nad tema eest hoolitsesid ning vastupanust hoolimata tal juukseid silme eest ära pühkisid ja märja pöidlaotsaga suunurki puhtaks hõõrusid. Naistele pakkus Shuggie teatavat mehelikku tähelepanu ja polnud oluline, et poiss alles kolm kuud tagasi kuusteist sai. La Scala bingolaudade all olid kõik kolm vähemalt korra üritanud tema hargivahet silitada. Need puudutused olid liiga pikad ja kompivad, et olla juhuslikud. Kulmudeta Ena jaoks võis see kujuneda tõeliseks ristiretkeks. Mida rohkem ta jõi, seda häbematumaks ta muutus. Iga sõrmustatud käe silituse ajal surus ta paksu keele hammaste vahele ja puuris põletava pilguga poisi põske. Kui Shuggie lõpuks häbist üleni punane oli, vangutas naine lootusetult pead ning Jackie lükkas rahuloleva ja võiduka Nora ette paar kahenaelast rahatähte. Muidugi oli see pettumus, ent edasi juues leidsid nad, et see ei tähenda, nagu nad poisile ei meeldiks. Midagi oli temas nihu, aga vähemalt sai talle kaasa tunda.
SH UGGIE BA IN
15
* Shuggie istus pimedas ja kuulatas läbi kortermaja pappseinte kostvaid ebaühtlaseid norsatusi. Ta proovis, aga ei suutnud neid üksikuid pereta mehi eirata. Hommikujaheduses olid ta reied siniseks tõmbunud. Et sooja saada, mähkis ta end õhukese rätiku sisse ja näris närviliselt selle nurka – teda rahustas see kriuksuv hääl hammaste vahel. Ta pani viimase palganatukese lauaäärele ning sorteeris mündid esiteks väärtuse, seejärel sileduse ja sära järgi. Kõrvaltoas ärkas kriginal unest punase näoga mees. Ta kratsis end kitsas voodis valjusti ja palus ohates jõudu, et püsti tõusta. Ta jalad prantsatasid põrandale nagu kaks rasket lihakotti ning tundus, et ta peab kõvasti vaeva nägema, et pisikese toa ukseni loivata. Mees kohmitses tuttavate lukkude kallal ja astus püsivalt pimedasse koridori, kus ta käed mööda seina teed kompasid ja Shuggie uksel peatusid. Poiss hoidis hinge kinni, kuulatades, kuidas mehe näpud üle uksenikerduste libisesid. Ta liigutas alles siis, kui kuulis vannitoa lambiketi kõlksatust. Mees hakkas läkastades kopse puhtaks köhima. Shuggie üritas mitte kuulata, kuidas too süljetompe tualettpotti sülitades vett laseb. Hommikuvalgus oli piimja tee värvi. See tungis tuppa nagu salalik lummutis, libises üle vaiba ja küünitas aeglaselt Shuggie paljaste jalgade poole. Poiss sulges silmad ja püüdis ette kujutada, kuidas üks viirastus toas ringi hiilib, ent selle puudutus oli jahe. Ta ootas, kuni tundis, et on sellega üleni kaetud, ja avas uuesti silmad. Nad jõllitasid talle otsa – sada paari värvitud silmi, kõik murtud südamega ja üksildased nagu alati: portselanist baleriinid väikeste kutsikatega, Hispaania neiu tantsivate madrustega ja laiska tööhobust sikutav punapõskne talupoiss. Shuggie oli kujukesed kenasti eendakna servale ritta seadnud. Nende väljamõeldud lugude seltsis veetis ta tunde. Tugevate kätega sepp inglinäoga kooripoiste keskel,
16
DOUGL AS ST UA RT
või – tema lemmik – umbes seitse hiiglaslikku kassipoega, kes naeratades laiska karjapoissi ähvardavad. Vähemalt tõid nad ruumi pisut helgust. Tuba oli kõrge, aga kitsas, ja Shuggie üheinimesevoodi laiutas selle keskel nagu vahesein. Ühel pool seina ääres oli vanamoodne kahekohaline puidust iste, mille liistud läbi õhukeste patjade alati selga soonisid. Teisel pool olid väike külmik ja kahe plaadiga elektripliit. Kui sassis voodilinad välja arvata, oli kõik omal kohal: polnud ei tolmu, musti riideid ega muid elumärke. Shuggie püüdis ennast rahustada, tõmmates käega üle halvasti kokku sobitatud voodipesu. Ta teadis, et ema oleks see ärritanud: vastandvärvid ja -mustrid üksteise peal, nagu poleks oluline, mida teised mõtlevad. See segadus oleks ema uhkust riivanud. Ühel päeval paneb Shuggie natuke raha kõrvale ja ostab päris oma voodipesu – pehme, sooja ja ühes värvitoonis komplekti. Tal vedas, et ta proua Bakhshi pansionaati toa sai. Õnneks armastas eelmine üürnik liiga palju juua ja pisteti pokri. Suur eendaken avanes uhkelt Albert Drive’ile ja Shuggie eeldas, et kunagi asus siin üsna ruumika kolmetoalise korteri elutuba. Ta oli saanud mõne teise toa uksest sisse piiluda. Kööginurgas, mille proua Bakhsh oli magamistoaks ümber sättinud, oli ikka veel maas vana ruuduline linoleum ning kolmes ülejäänud karbikujulisemas toas olid alles vanad kulunud vaibad. Punase näoga mees elas toas, mis oli kunagi ilmselt lastetuba – seinas oli siiani kollaselilleline tapeet ja laekarniisi all lustakas lint naervate jänkudega. Mehe voodi, diivan ja köögipliit olid kõik ühe seina vastas reas. Shuggie oli tuba läbi praokil ukseava korra näinud, ja tal oli hea meel oma suure akna üle. Tal vedas, et ta pakistaanlaste juurde sattus. Ükski teine majaomanik polnud nõus andma tuba üürile viieteistaastasele poisile, kes väitis, et on äsja kuusteist saanud. Nad ei öelnud seda välja, ent esitasid liiga palju küsimusi. Nad piidlesid kahtlustavalt ta parimat koolisärki ja läikima löödud kingi. Kahtlane värk, ütles nende pilk.
e i g g Shu Bain On aasta 1981. Glasgow sureb vähehaaval välja, linnas ellujäämiseks tuleb kurja vaeva näha. Ent Agnes Bain on elult alati enamat oodanud. Ta unistab millestki paremast: majast, mille välisust ta jagama ei peaks; elust, mis on korraga ostetud ja kohe välja makstud (nagu tema täiuslikud hambad, mis siis, et valed). Liiderdajast abikaasa jätab Agnese maha ja naine jääb koos kolme lapsega hävinud kaevanduslinna lõksu. Kui ta üha sügavamale pudelipõhja vaatab, püüavad lapsed teda päästa, kuid iseenda päästmiseks tuleb neil üksteise järel ema hüljata. Poeg Shuggiel jagub kõige kauem lootust. Shuggie on teistsugune. Ta on nõudlik ja pirtsakas, samasugune snoob nagu emagi. Kaevurilapsed narrivad teda ja täiskasvanud ütlevad hukkamõistvalt, et ta on veidrik. Kuid Shuggie usub, et kui ta kõigest väest pingutab, on ta ühel päeval normaalne nagu teised poisid ja aitab ema lootusetust paigast põgenema. Douglas Stuarti hiilgav debüütteos kisub lagedale, kui halastamatu on vaesus, kust jooksevad armastuse piirid ja kui õõnsalt kõlab uhkus. Tema võimas ja märgiline romaan pälvis 2020. aastal Bookeri auhinna.