1 Komissar Desiré Rosenkvistile Esimest korda kuulsin seda häält kaks kuud tagasi. Seda on raske kirjeldada. See kõlab nii, nagu oleks seina sees keegi. Hääl kostab nagu ei seest ega väljast ja see ei kõla inimese moodi. Aga politsei oletus, kui paar mundris noormeest nädal aega tagasi siin käisid, tundub nüüd, kus ma olen jõudnud seda seedida, peaaegu solvav. Siis ma ei teadnudki, mis on majasikk. Nüüd tean. Majasiku vastsed elavad kuivas okaspuus väga kaua, kuni kümme aastat, enne kui nukkuvad ja välja tulevad. Puit muutub seest täiesti õõnsaks, kuigi on pealtnäha terve. Ainus võimalus majasiku vastsetest lahti saada on kahjustatud puit põlema panna või hoonesse mürkgaasi lasta. Ja nad teevad häält, selgesti on kuulda, kuidas vastsed laudu järavad. Nad ei ole väljas ega sees; nad on pimeduses. Aga see hääl, mida mina kuulsin, pole see. Kui mul just ei ole oma isiklikku kurja majasikku. Sest mul on tõesti selline tunne, nagu keegi jahiks mind. Ma elan väga üksildases paigas. Juhuslikult ei satu siia mitte keegi, mitte ükski äraeksinud automatkaja, uudishimulik maja ostuhuviline ega raudmehevõistlustega lõõgastumist teesklev firmajuhtide grupp. See-eest on siin loomi, ja mu esimene mõte oli muidugi see, et mõni eksinud põhjapõder või ehk koguni tavaline põder tungis tarast läbi ja on nüüd minu külmakindlate püsilillede kallal. Aga peenras ei olnud jälgi ja tara oli terve. Ja ma tean, et mitte kumbagi liiki põder ei saa sellest tarast üle; just selle mõttega ma nii kõrge tara ehitada lasingi. Niisiis ei saa tegu olla ühegi muu loomaga peale inimese. Ka inimesed võivad olla ebainimlikud. Võiks küsida, kas maakera miljonitest loomaliikidest just meie nimel pole ebainimlikkuse maailmarekord. Kuigi just meie peaksime esinema inimlikena. Pealegi arvavad teadlased, et me oleme avastanud kõige rohkem vaid poole maailmas olemas olevatest loomaliikidest. 7
Siiski on see, kes mulle ligi hiilib, ilmselt inimene. Ja pole või malik, et see mees – ma eeldan, et tegu on mehega – viibib siin kiltmaal mingi muu eesmärgiga. Nüüd on lumi maha tulnud, olen lumevaipa uurinud, aga pole leidnud mingeid tõendeid ega isegi mitte jälgi, mis ei oleks minu enda omad. Siiski tean ma, et miski on teoksil; miski on kogu aeg teoksil. Keegi luurab mind. Ma olen Pimeduses. Üheksateistkümnendal sajandil peeti kõiki kammitsetud, vaba dust ja õiglust ihkavad naisi hüsteerikuteks, ja kahjuks ei ole me tänapäeval kuigi palju kaugemale jõudnud. Ma tean, et politsei on mulle juba ammu hüsteeriku sildi külge riputanud, kuigi te vist peidate selle arvamuse niisuguste mõistete taha nagu „protsessija” ja „vandenõuteoreetik” ja kindlasti on teil mõni sobiv neuropsüh hiaatriline diagnoos juba valmis vaadatud. No soovin teile siis edu, loodetavasti jääb see diagnoos teile kurku kinni, kui te mu räsitud laiba kohale kummardute. Sest sel mehel on kurjad kavatsused. Mind teeb tõesti kurvaks, et keegi mu juttu ei usu. Või et hal vemal juhul peetakse mind hulluks. Ma kuulsin küll nende kons taablite hääletooni, kui nad siin käisid. Kuulsin pealt, kui nad patrullautosse istusid ja „majasiku” üle rämedalt naerda hirnusid. Justkui ma ei teeks mingi sarvilise mardika närviliste vastsete ja kurja täiskasvanud mehe vahel hääle järgi vahet. Olen palju kordi varemgi üritanud, aga keegi ei kuula mind. Ma olen tõesti pimeduses. Te teate sama hästi kui mina, et operatsioon Gladio leidis päri selt aset ja USA tubakatootjad lisasid sigarettidesse sõltuvust teki tavaid aineid. CIA kasutab tõepoolest infarktipüstolit, mis ei jäta jälgi, ja saientoloogid viisid oma Snowwhite’i läbi, kuigi keegi ei uskunud, et see on tõsi. Ma olen juhtinud tähelepanu asjaolule, et kohe pärast Olof Palme tapmist nähti Luntmakargatanil Victor Gunnarssoni – sel lest on kirjutatud –, ja olen isiklikult rääkinud politseinikuga, kes tunnistab, et kaks sõltumatut tunnistajat nägid tol juuliõhtul 8
Kinnekulle kohviku juures tee peal valget sportautot, mis kuulus ühele kohalikule kriminaalpolitseinikule. Olen ka tungivalt püüdnud teile selgeks teha, et Strömstadis põrandatrapist leitud noal puudus täielikult Essam Qasimi DNA ning et kolm aastat enne Anders Larssoni mõrva oli Penny Grund felt aktiivne Flashbacki foorumi kasutaja, kes tegi DeathStari nime all käredaid viha õhutavaid postitusi. See, et Lisa Widstrandi tuha rale pastakaga tehtud märki mainiti isegi kohalikus ajakirjanduses, aga politsei ei teinud väljagi, paneb Karl Hedblomi süü kahtluse alla, ja ma olen näinud Abubakiri kaksikute e-kirjavahetust, kus on kirjas isegi selle Ruger Mini 14 laskemoona tüüp, mis Sanchezil pea otsast rebis. Aga teid see ei huvita. Teile pakun ma huvi alles tapetuna. Alles laibana. Jaa, ma kirjutan kirjutusmasinaga. Lõpetasin arvuti kasutamise kohe, kui kuulsin tõde NSA kohta. Sellepärast saabki Edward Snowden ennast Venemaal varjata; ta ei kasuta kunagi arvutit. Arvata võib, et tal on rasked võõrutusnähud, aga sellest saab siiski üle. Ma surfan tahvelarvutiga netis, väga ettevaatlikult, aga ei kir juta arvutiga sõnagi. See jääb suurde pilve igaveseks alles ja seda saab piiramatult paljundada. Kui näiteks Abubakiri kaksikud loek sid, mida ma tean, oleks mu seis väga täbar. Kuulen nüüd jälle seda häält, just praegu. Issand. Kirjutades samal ajal, kui see toimub, tundub kõige hullem see, et kindlasti võtab ta selle paberi kaasa. Ja selle peal on minu veri. Pärast hävitab ta selle pikemalt mõtlemata, justkui poleks sel mingit tähtsust. Aga mina kirjutan seda oma verega. Välissein, keldripoolne. Sahin, nagu liigukski keegi lausa seina sees, sügaval pimeduses. Aga ma saan muidugi aru, et ta on väljas, et ta liigub läbi lume mööda peenraid. Ma ei saa ainult aru, mida ta tahab. Kas ma lekitasin ikkagi kogemata mõne soovimatu tõe netti, enne kui lõpetasin arvuti kasutamise? Kas see on ikkagi mõni süüdlane, kes on vabaduses ja tunneb, et minu teadmised ohusta vad tema vabadust? Või on see lihtsalt mõni harilik, labane sadist, 9
kellel pole muid eesmärke kui tegu ise? Murdvaras, vägistaja, palga mõrvar – tegelikult pole ju vahet, aga ma tahaksin teada, miks. Ma tahan teada, miks ma suren. Ma keeldun tõusmast, keeldun kirjutamist pooleli jätmast. Üha varasem videvik on juba käes ja ma aiman, et taevas on ka pilves, sest pimeduse taga on justkui teine pimedus. Jälle see hääl. See on liikunud teise kohta. Põgus tõmme, lohin piki seina, ilmselgelt välisukse poole. Oleks need ometi majasiku vastsed. Mu pilk ei taha paberilt kõrvale pöörduda. Siiski tunnen, et pean tõesti hakkama mingit väljapääsu otsima. Mu küünal hubiseb pimedas kergelt, ähvardab kustuda. Kostab ainult mu kirjutus masina plagin, heli, mis igas muus olukorras võiks mu perutavaid närve rahustada. Aga praegu mitte. Sest nüüd kuulen jälle seda häält, kiiret lohinat, kärmet kraap satust. Kunagi pole see olnud nii lähedal. Kaks kuud sama lugu. Mõnikord iga päev, mõnikord mitme päevaste närvesöövate pausidega. Kuuldes praegusel hetkel seda häält verandatrepi juures on peaaegu hea tunne; teadmatust ei oleks ma enam kuigi kaua talunud. Keldrit ei ole ma paar viimast aastat kasutanud; sellest ajast saa dik pole ma seal käinudki. Samal hetkel kui ma keldriukse poole vaatan, puhub äkki läbi magamistoa jääkülm tuul. Kui küünla hädine leek kustub, kuulen
2 Neljapäev, 12. november kell 14.17 Tema nimi oli Berger. Sam Berger. See oligi kõik, mida ta teadis. Peale selle, et peab siit välja saama. Ära. Ta asetas käe vastu köögiakent; aken oli nii külm, et oli tunne, nagu kleebiks käehigi sõrmeotsad klaasi külge kinni. Kui ta käe järsult ära tõmbas, olid jäljed nii selged, et ta aimas, et need koos nevad suures osas nahast. Esimene asi, mida ta aknaruutu vaadates nägi, oli tema ise. Ta tõstis parema käe ning sirutas nimetissõrme ja suure sõrme välja, nii et käsi meenutas kaheraudset püstolit. Ja laskis ennast maha. Akna taga oli kõik valge. Täiesti valge. Paks lumevaip oli tasane. See kattis mingit välja, võib-olla põldu, ja põllul ei paistnud olevat otsa ega äärt. Kuni ta märkas kauguses, vaatevälja piiril mingit liikumist. Silmi viimseni pingutades hakkas ta aimama, et mööda välja äärt liikuv piklik risttahukas on buss. Ta peab sinna minema. Seal on tee. Tee, mis viib välja. Ära. Tema toa uks oli esimest korda paokile jäänud, tal oli õnnestu nud välja lipsata täpselt õigel ajal, unisel pärastlõunal, ja siis oli ta leidnud tee kööki, kus ta polnud omateada varem käinud. Köögitöötajad olid pärastlõunase kohvi valmis pannud; servee rimiskärul seisid termosed ja nende kõrval kilega kaetud kaneeli saiavaagen. Käru kõrval rippus mitu valget kitlit. Ta vaatas jälle aknast välja, lähedalt; näkku õhkus külma. Ta vaatas oma keha; selle riideeseme all, mida muus olukorras oleks võinud pidada kodupüksteks, olid jalad paljad. Ta liigutas põgusalt varbaid, ja varbad oleksid justkui ise aru saanud, et ilma jalanõu deta ta tee peale ei jõua. Siiski pidi ta välja minema. Pidi ära minema. Ta oli istunud siin liiga kaua. Ta oli liiga kaua puudunud. 11
Ta läks sahvrisse. Kaugemas nurgas seisis paar säärsaapaid ja kuigi need olid vähemalt kolm numbrit väiksemad, ajas ta need jalga. Varbad läksid kahekorra, aga oli võimalik kõndida, võib-olla koguni joosta. Kööki tagasi tulles kuulis ta peakoridori viiva ukse tagant hüü deid. Uks oli kinni, aga võis arvata, et see ei jää kuigi kauaks suletuks. Ta haaras serveerimiskäru kõrvalt kõik kolm valget kitlit ja astus mõne sammu väiksema ukse poole. Krõnksus varvastest kiirgav valu hoidis teda erksana. Ta ajas esimese kitli selga, siis teise, aga kui ta tahtis kolmanda kahe eelmise peale tõmmata, jõudis kära köögi peauksele liiga lähedale. Ta vajutas ukselingi ettevaatlikult alla ja lipsas kõrval koridori. Ta pani ukse enda järel kinni, võimalikult vaikselt, ja kuulis, et peauks tõmmati lahti. Üha pimedamat koridori mööda joostes ajas ta kolmanda kitli selga; saabaste tõttu nägid tema tava liselt nii väledad jooksusammud välja nagu kahe kompjala lohisev hullukõnnak. Tavaliselt? Midagi „tavalist” ei olnud olemas. Igatahes mitte jooksusamme. Ta oleks nagu ärganud täiesti tühja, üleni valgesse maailma. Märkideta maailma. Mälestustest ei olnud alles midagi peale hinge fantoomvalude. Kõik oli kadunud, ära lõigatud. Justkui oleks aju sihilikult enda järelt jäljed ära pühkinud. Siiski tuli uks talle tuttav ette, tuttav tuli ette isegi pragu, mis laskis külmapilvel koridori pimedaid lõpumeetreid katta. Ta lükkas ukse lahti. Rõdu oli suur, lausa tohutu, nagu kuu luks kuningalossi juurde, aga ainult üks väike ruut oli ukse juures lumest lagedaks roogitud. See oli täis suitsukonisid. Ilmselt oli ta käinud siin suitsunurgas suitsu tegemas, kui ta veel pimeduses viibis. Nii pidi see olema. Kuidas ta oleks muidu osanud siia tulla? Aga kas ta mitte polnud suitsetamist maha jätnud? Väljaspool puhtaks roogitud ruutu oli rõdul meetripaksune lumi. See oli valli lükatud, nii et tihkest lumest oli moodustunud 12
järsk trepiaste, mis viis üles lumeplatoole. Rõdurinnatiseni oli kuus meetrit maad ja polnud teada, kui palju meetreid oli maapinnani. Väljani, mis viis tee peale. Teeni, mis viis välja. Ära. Ta vinnas end üles paksule lumele. Seda kattis koorik, millest isegi tema ebaproportsionaalselt väikesed jalad läbi ei vajunud. Vajusid alles lõpu poole, kui pingutus rinnatiseni jõudmise nimel muutus pingutuseks selle nimel, et üleüldse edasi jõuda. Ta jõudis rinnatiseni täpselt samal hetkel, kui kuulis selja taga rõduukse häält. Pind, mida ta laiaks väljaks pidas, asus vähemalt viis meetrit allpool. Lumevaip näis olevat paksem kui rõdul, aga kui see on sama kõva, siis murrab ta jalaluud. Muud võimalust aga polnud. Tagasi vaatamata heitis ta ühe ja siis teise jala üle rõdurinnatise. Kolm kitlikihti lehvisid tema ümber nagu iseäralikud valged tiivad. Lehvisid väga kaua. Ta potsatas lumele, vajus sisse. Jaa, vajus sisse, lumi pehmendas maandumist. Ta kukkus ettepoole, tegi vähemalt meetripaksuses lumes kukerpalli. Suu läks lund täis, ta ei saanud hingata. See kestis natuke liiga kaua, teda valdas paanika. Laviinipaanika. Aga siis sai ta püsti, jalad kandsid. Ta sülitas lund, aevastas lund, oksendas lund, aga jooksis mööda välja edasi. Tee poole. See ede nes halastamatu aeglusega. Nagu vesiliivas liikumine. Läbinud kümmekond meetrit, heitis ta pilgu üle õla. Rõdu rinnatise taga seisid kaks õlakat meest ja vahtisid teda. Siis nad kadusid. Ta läks edasi. Lumi oli ühtaegu kompaktne ja poorne, horison taalselt kergesti läbitav, vertikaalselt raskesti läbitav. See oli võitlus loodusjõudude vastu. Ja hoolimata kolmest haiglakitlikihist oli meeletult külm. Hakkas lund sadama. Tumenevast taevast langesid keereldes suured räitsakad. Päike oli juba looja läinud, kui ta tajus mingit muud heli peale oma ägeda hingeldamise. Ta peatus, pööras nina kõiksuse poole, laskis lumehelvestel murenenud maskina näole langeda, hoidis hinge kinni, kuulatas. Kuulatas pingsalt. 13
Loojangujärgses hämaras, tuhmis valguses aimas ta liikumist, kaugel eemal. Lõpuks nägi ta ka kuju. Läbi valevuse liikus rist tahukas. See suundus tema poole. Ta lisas kiirust, astus liiga agara sammu ja vääratas, kallutas end liiga palju teisele poole, et mitte ninali kukkuda ja potsatas selle asemel lapiti selili, jalad endiselt põlvini lumes. Ei saanud püsti, tema sarvkestadele laskusid tantsisklevad lumehelbed ja ajasid silmad vesiseks. Ta ei saanud tõesti püsti. Ta pidi otsima sügavalt oma sisemusest, et leida hõõguvat tahte täppi, hästi ära peidetud energiavaru. Tükikest kõvasti kokku surutud vägivaldsust. Ta tõusis möirates, lumi tuiskas tema ümber, kitlid lehvisid, nagu vehiks ta tiibadega. Ta oli langenud, kuid ülestõusnud lumeingel. Ta tormas edasi. Buss lähenes, selle küljed olid üleni lund täis tuisanud, aknad paistsid ainult laiguti. Juht lülitas kaugtuled sisse, risttahukast paiskusid välja valgusvihud. Ja diiselmootori põrin kostis üha valjemini. Vabaduse paradoksaalne hääl. Ta nägi nüüd teed, looklevat, justkui valgesse vaipa vajunut. Ta jooksis, äkitselt oli võimalik joosta, lumi ei takistanud enam nii palju. Ta nägi, kuidas buss üha lähemale loovis. Teeservani oli jäänud kümme meetrit. Ta kukkus põlvili, ajas end uuesti püsti. Buss oli juba päris lähedal. Ta tõstis käed, vehkis ägedalt. See valge tiivuline olevus, keda ümbritses keerleva lumepihu aura, ei saanud juhil mitte kuidagi kahe silma vahele jääda. Ta jooksis edasi, jätkates vehkimist, jõudis kraavipervele ja võttis kraavist üle hüppamiseks viimase jõu kokku. Buss lähenes, talle tundus hetkeks, et juht vaatas talle silma. Aga ei võtnud kiirust maha. Buss ei võtnud kiirust maha. Ta puudutas käega bussi lumist külge, tõmbas käe küünisena konksu, nagu tahaks kõik need tonnid üksnes tahtejõuga peatada. Buss jõuras temast mööda, ilma et selle kiirus oleks vähimalgi määral muutunud. Ta nägi lauget kurvi võtva bussi lumisel küljel selgesti viit ebakorrapärast jutti – oma viie sõrme jälgi. 14
Ta silmitses külmast kanget paremat kätt, veriseid sõrmeotsi, aga ei tundnud midagi. Mitte midagi. Ta vajus põlvili. Ei jaksanud enam karjudagi. Kaugusse kaduv buss jättis endast maha läbitungimatu pilve; mees viibis äkilise lumetormi keskmes. See vaibus tasapisi, õige tasapisi. Lumehämu tagant ilmus miski nähtavale. Liikumine; justkui oleks sel temaga mingit pistmist. Ilmusid kaks olevust, kaks õlakat meest. Üks neist andis ikka veel bussile märku edasi sõita, nagu oleks aeg liigestest täiesti lahti. Teine tuli üle tee, tõstis rusika ja andis talle hoobi näkku. Ta oli kindel, et oli juba enne hoopi meelemärkuseta. Viimasena kuulis ta tasakesi läbi maailmaruumi langevat lund.
3 Teisipäev, 12. november kell 17.48 Valge pind. Seal ei toimunud midagi, sealt ei olnud võimalik min geid märke välja lugeda. Aga vaatevälja laienedes ilmus valevusse paralleelsete valgus torude paar. Üks neist vilkus, õrnalt, aga kiirelt, ja laotas valgele laele närviliselt pulseerivat valgust. See valgus oli talle tuttav. Ta oli seda varem näinud. Siiski ei saanud seda õieti mälestuseks nimetada. Esimene teadlik mõte: kui imelik on olla nii tühi, nii ilma kõi geta. Ainult keha. Selles peitus groteskne vabadus. Minevikuta vabadus. Aga nüüd ka hoopis teistsugune tunne. Nagu paotuksid tema ajus üksteise järel uksed. Justkui tahaks ta esimest korda tõesti mäletada. Üks mehehääl lausus autoriteetselt: „Tõsine alajahtumine, aga otseseid külmakahjustusi ei ole.” Ta pööras pilgu laest allapoole. Valgesse riietatud mees, kellel oli ka ohtralt valgeid karvu, käänas sideme ümber tema parema käe ja kinnitas selle paari teibijupiga. Vaatas talle siis otsa. Mees vaatas talle pikalt silma, kissitas mõtlikult ja ütles: „Mina olen doktor Stenbom, kas sa tundsid mu ära, Sam?” Ta raputas pead. Ta ei tundnud seda valget meest. Kuigi miski ütles talle, et peaks tundma. „Käsi näeb igatahes hea välja,” ütles doktor Stenbom ja pani sellesama käe õigupoolest väga õrnalt tema reiele tagasi. „Side ei ole külmakahjustuste pärast, vaid su sõrmeotsad said kannatada, kui sa proovisid kohaliku liinibussi külge küüntega lõhki kiskuda; me sidusime iga sõrme eraldi kinni. Bussi kiirus olevat olnud vähemalt kaheksakümmend kilomeetrit tunnis, mis seletab haavade iseloomu. Aga need paranevad paari nädalaga. Kas mäletad, et sa proovisid bussi kinni püüda, Sam?” Oma üllatuseks ta noogutas. Ta mäletaski. Mäletas kogu seda hullumeelset retke. Mäletas kööki, suitsunurka, rõdu, välja. Mäletas 16
lund, mis täitis tema suu. Mäletas bussi. Mäletas kahte õlakat meest. „Aga ma ei saa hästi aru,” jätkas doktor Stenbom näpuga näi dates, „miks sul on näol muljumisvigastused.” Mina saan küll aru, mõtles patsient ja muheles. Muigas endale habemesse. Sealjuures tõmbus nägu imelikult pingule. Ta katsus seda – pea tundus olevat üleni sidemetes. „Kas sa mäletad, kuidas sa need näovigastused said?” küsis arst. Ta raputas pead. Doktor Stenbom omakorda noogutas aeglaselt, murelikumalt. „Mulle tundus äsja, et ma nägin su pilgus uut selgust, Sam, aga nüüd paistab, et mälu veab sind ikkagi alt. Kas tead, mis nädala päev täna on?” Ta raputas pead. Ta ei olnud selleski kindel, et teab kõiki nädala päevi. Neid oli vist seitse? „Esmaspäev,” ütles ta. „Seda just mitte,” vastas doktor Stenbom kulmu kortsutades. „Teisipäev,” jätkas patsient. „Kolmapäev, neljapäev, reede, püha päev.” „Sa unustasid laupäeva, Sam.” Ta vaatas uuesti lakke. Ta oli unustanud laupäeva. Ei osanud seitsmenigi lugeda. „Sul on ajuvapustus, Sam,” sõnas doktor Stenbom. „Võimalik, et asi on pigem selles kui ... sinu varasemas seisundis. Oskad sa öelda, mis su nimi on?” „Sam Berger,” ütles ta. „Väga hea. Ja kas sa mäletad, kuidas sa siia sattusid?” Ebamäärane liikumine seespool, pigem kuklas kui pealael. Selja ajus? Pilt: äge lumesadu vastu tuuleklaasi, põgus peegeldus sel samal tuuleklaasil, juuksepahmakas. Jälle tühjus. Ta raputas pead. Doktor Stenbom noogutas. „Aga seda mäletad, et sa proovisid põgeneda?” Ta noogutas. „Siililegi selge, et proovisin põgeneda,” ütles ta. „Ma ei tea ju, kus ma olen. Põhjapoolusel?” 17
Doktor Stenbom pahvatas naerma, aga muutus kohe jälle tõsi seks. „Kas sa mäletad, kes su siia tõi?” Jälle ebamäärased mälestused, puudulikud pildid, justkui katki rebitud fotod. Ta raputas pead. „Mäletad sa, kas see oli mees või naine?” „Naine,” ütles ta otsekohe, oma üllatuseks. „Väga hea, Sam. Mäletad sa, milline ta välja nägi?” „Blond.” „Meil on peaukse turvakaamera pildid,” ütles doktor Stenbom. „Peab igati paika, et siin käis üks blond naine. Aga ta jättis su välja, lumme. Me pidime välja tulema ja sind sisse tassima, Sam. Kes ta oli?” Ta tundis, et pilgutab silmi. Iga pilgutus tõmbas sideme pin gule. Kas tema pea on tõesti üleni sidemesse mähitud? „Ma ei tea,” ütles ta. „Meie ka ei tea,” sõnas doktor Stenbom käsi laiutades. „Meil ei ole ühtegi lähedast inimest, kellega ühendust võtta, nüüd, kus sa paranema hakkad.” „Kas ma hakkan paranema?” küsis ta. „Ma arvan, et hakkad, kõigest hoolimata,” naeratas doktor Stenbom ja tõusis püsti. „Minu meelest oleme tüki maad edasi jõudnud, Sam.” „Mul ei ole aimugi, kuhu ma jõudma pean.” „Ärme kiirustame, Sam. Kui sa ei tea, kuhu sa jõudma pead, siis polegi sellega ilmselt kiiret.” „Mida sa nüüd teed?” „Panen tilguti tagasi, Sam, selle infusiooni, mida me oleme sulle juba paar nädalat tilgutanud. Sama annuse. Ajapikku võime hakata annust vähendama.“ „Aga mis see on?” „Põhiliselt toitelahus,” ütles doktor Stenbom. „Sa ei ole ju olnud suuteline toitaineid muud moodi manustama, Sam. Aga ka rahusti. Seda vajasid sa siis hädasti, ja vajad vähemalt sama hädasti ka nüüd, kui reaalsustaju hakkab tasapisi tagasi tulema.” 18
Patsient vaatas plaastriribasid oma vasaku küünarvarre lohus. Nende vahelt paistis kollane kanüül. Sinna kinnitas arst tema pea kohal rippuva tilgutikoti vooliku. Siis jäi ta seisma, käed puusas, ja silmitses oma patsienti. Ta lausus kulmu kortsutades: „Sa põgenesid, Sam. Kui personal poleks seda märganud, olek sid sa väljas kindlasti surnuks külmunud. Normaalne oleks sind praegu kinni siduda, hoida sind voodi külge aheldatuna, sinu enda huvides. Ma siiski ei tee seda, sest usun, et sa mõistad, et sa ei põgene meie eest, Sam, vaid tegelikkuse eest, oma mälestuste eest. Ja selle põhjal, mida mina ja ülejäänud personal nende nädalate jooksul kuulnud oleme, võib arvata, et mälu taastumine ei kujune valutuks. Ma tahan, et sa selle peale mõtleksid, Sam, võib-olla isegi peaksid seda meeles. See ei kujune valutuks.” Doktor Stenbom tõusis ja vaatas teda veidi aega hindava pil guga ning läks siis minema. Võib-olla kostis luku klõpsatus, kui uks sulgus. Voodis lamaja vaatas aga ainult seda kollast eset, mis tema käsi varrest välja turritas. Aeglaselt hakkas ta kanüüli paigal hoidvaid kirurgiteibiribasid lahti kangutama. Seal, kus jäme nõel oli käsivarde torgatud, polnud nahk mitte ainult sinine, vaid ka täis rohkem või vähem paranenud nõelajälgi; kahtlemata oli ta siin päris tükk aega viibinud. Paar nädalat, nagu doktor fucking Stenbom oli öelnud, aga võib-olla ka tunduvalt kauem. Ajal puudus ikka veel tähendus. Ta tõmbas nõela käsivarrest järsu rapsakuga välja. Küünarlohust tuli üpris nõrk verejuga, justkui poleks vererõhku enam ollagi. Juga muutus nireks, ta haaras pea alt padja, kiskus sellel püüri ümbert ära ja asetas padja küünarnuki alla. Veri nirises rahulikult patja ning moodustas üha laieneva laigu. Ta painutas jämedat nõela; seda oli raskem teha, kui ta oli ooda nud. Viimaks omandas nõel veidi kaarja kuju. Ta hoidis seda vastu valgust, uuris teraselt. Siis torkas ta selle veel veritsevasse haava, lõngutas seda, otsides teed läbi veeni. Valu hoidis teda erksana. Ta silmitses nahka. Mõni sentimeeter sissetorkamiskohast all pool oli väike muhk. Ta surus natuke kõvemini, muhk kasvas. 19
Lõpuks läks nahk katki. Seestpoolt. Kõvera nõela ots tuli naha alt välja. Mõlemast august, sisenemis- ja väljumisavast, nirises verd. Ta nägi auku, kuuliauku. See pilt hõljus silme eest mööda, proo vis püsima jääda. Visalt. Aga läbipaistev vedelik keset verevoolu tõrjus selle pildi kõrvale. Vedelik tilkus kõvera nõela otsast. Tilk, tilk. Tilgutivedelik. See ei voolanud enam tema soontes ega mürgitanud tema keha. Ja hinge. Ta pani teibi haava peale tagasi, tegi teibi sisse väikese tunneli, ootas, kuni nägi esimest läbipaistvat tilka tunnelist padjale voo lamas. Siis sättis ta kanüüli kollase pea paika ja kõik nägi välja samamoodi kui enne. Ta asetas vereplekilise padja teisele poole voodit justkui kui vama, lükkas jalad põrandale ning jäi voodiservale istuma. Nihutas siis raskuse alakehale ja tõusis jalule. Ta kõikus pisut, tema pead läbistasid valusähvatused, aga ta jäi püsti. Siis astus ta esimese kobava sammu, ja teise. Sammud olid küll vankuvad, ta toetus raskelt tilgutijalale, aga jalad kandsid. Lageda ruumi teises otsas oli kraanikauss ja selle kohal peegel. Ta koperdas sinna, nägi pentsikut muumianägu, leidis, et see on loogiline. Mälestusteta mees, näota mees. See ei olnud Sam Bergeri peegelpilt. Ta kompas sidet õrnalt sõrmedega; ta oleks nagu näinud peeglis kedagi hoopis muud. Kedagi hoopis muud. Kellegi teise peegelpilti. Ühtäkki oli pee gel tuuleklaas, vist auto oma, ja ühtäkki ei olnud see selge ja puhas, vaid sellel virvendas miski. Need olid lumehelbed, suured lapikud räitsakad, mis langesid keereldes tuuleklaasile, nagu tungiks auto läbi viivuks hõõgvele puhkevate valgusebemete virvarri. Ja põgusal peegelpildil nägi ta midagi muud. See ei olnud tema peegelpilt, ei olnud Sam Berger. See oli blond juuksepahmakas. Aga nägu ei olnud, ainult juuksepahmakas. Ja siis oli kõik kadunud. Alles oli vaid veidralt jõllitav muumia. Ja mitte tuuleklaasil, vaid peeglis, ühes troostitult lagedas ruumis, mis asus vist mingis raviasutuses. Ta lahkus peegli juurest, ei tahtnud enam näha. Ta tuikus akna juurde. Vaatas välja. Väli, mis oli enne nii valge, oli nüüd täiesti must. Mitte midagi ei olnud näha, ei kuud ega ainsatki tähte, 20
ainult pilkane pimedus. Võimatu oli aru saada, kas väljas sajab lund. Aga küllap ikka sadas. Ta ei pääsenud oma peegelpildist. Jälle see muumia. Aga nüüd tegi muumia Sam Bergeri žesti: tõstis kinniseotud parema käe ja tulistas ennast kaheraudsest revolvrist. Siis jäi ta täiesti liikumatuks. Nagu üks kogu laua ääres. Sähvatav hämmeldus. Laud? Kogu? Kohutav tunne, et sa mäletad midagi, mis sulle absoluutselt meelde ei tule. Seesama õõnsus. Ta jäi süsimusta akna alla seisma. Nägi oma peegelpilti, seda muumiapilti. Tagaplaanile ilmusid asjad, võtsid tema silme ees kuju. Mingi ruum, suur, peaaegu tühi maja. Raskelt vastu akent peksev vihm. Keset tuba toolil istuv kogu. Tühjus, liikumatus, mida ei saanud millegagi võrrelda. Silme ette ilmus mööbel – või pigem mööbli puudumine. Peaaegu täiesti möbleerimata interjöör. Ähmane karje, mis kerkis suhteliselt kõrge lae poole. Aga muud ei midagi. Mitte midagi enamat. Või siiski. Juuksepahmakas. Blond juuksepahmakas. Pea hakkas ringi käima. Istuv kogu. Ikka ähmane. Neljaleheline ristikhein. Ja siis äkiline veretulv. Vägivald ja veri. Valu täis maja. Kuuliaugud igal pool. Põrandas. Kuuliaugud põrandas. Istuv kogu. Naine. Liikumatus. Siis oli kelder, pime keldritrepp. Sinna ei suutnud ta minna. Aju hakkas tõrkuma. Kuskil hakkas miski keerlema, tal ei olnud aimugi, kust see alguse sai. Kaks inimest, veel kaugemad, nagu ta näeks neid pika vahemaa tagant. Nii ajas kui ruumis. Algul nad kõndisid, siis istu sid vagusi, väga lähestikku. Nad keerlesid meeletult. Võib-olla oli see reaalsus: kuu hiilis pilve tagant välja, valgus tas rahulikult pudenevaid lumehelbeid. Need pigem tantsisid kui kukkusid vastu tuuleklaasi. Õigupoolest oli võimalik jälgida iga helvest, ajast ja kiirusest täiesti puutumatut helvest. 21
Sest kiirust ei olnud olemas. See oli tema sees ja mitte kusagil mujal. Ja seal oli kiirus suur. Mälestuste arusaamatu ebamäärasus – kõik libises eest ära. Nii pea kui ta hakkas mõnda pilti püüdma, libises see eest ära. Jälle need kaks inimest, üks suur ja teine väike. Sukk ja saabas. Ta sundis end neist kinni hoidma, kuigi nad liikusid laua poole. Suurem oli ta ise, see oli Sam Berger, ja tema kõrval oli üks naine. Aga mitte blond naine, vaid tumeda peaga, üsna väike, paaži soenguga. Ta proovis edutult tema nime meelde tuletada. Desiré? Jah, see oli õige, aga ometi täiesti vale. Teine nimi, võib-olla hüüdnimi? Jaa. Deer. Oli ju nii? Ja siis nägi ta neid äkitselt kõrvalt, Sam ja Deer, sukk ja saabas. Politseinikud. Siis istusid nad ülekuulamislaua ühel poolel. Sam ise vasakul, Deer paremal. Rosenkvist. Desiré Rosenkvist. Ta nägi oma ilmet, sünget. Nägi Deeri ilmet, julgustavat. Good cop, bad cop. Ta nägi Sam Bergeri mõnitavat žesti. Naisi oli kolm. Üks neist istus liikumatult toolil möbleerimata ruumis, kus vihm trummeldas vastu aknaklaase ning põrand oli verine ja kuuliauke täis. Või oli neid neli? Või veel rohkem? Ja siis kadus kõik. Järsku. Justkui oleks treenimata, vapustatud aju saanud muljete üledoosi ja lülitunud lihtsalt välja. Ta vääratas astudes. Tilgutijalg kukkus kummuli. Haav, milles oli kanüül, tõmbus pingule. Ta vaatas plaastrit käsivarrel. Pais tis, et midagi polnud juhtunud. Ta ootas. Lõpuks tuli väikesest plaastritunnelist välja tilk läbipaistvat vedelikku. See toimis endiselt. Ta keeras ringi ja silmitses palatit. Ta oli jätnud põrandale jälgi. Aga mitte verejälgi, vaid üksikute läbipaistvate tilkade rodu. Tilga raja. Vedelikuraja. Ta lootis, et see jõuab ära kuivada, enne kui keegi tema palatisse tuleb. Ta koperdas voodi poole. Seal oli padi, ilma püürita ja selge vereplekiga. Ta katsus patja. Plekk oli ikka veel märg. Ta pani püüri 22
padja kõrvale ja otsustas, et ei pane seda padjale ümber enne, kui veri on hüübinud. Et ta ei jätaks jälgi. Verejälgi. Ta läks voodi ümbert ringi ja naasis lähtepunkti. Istus voodi servale, tõstis jalad voodisse ja heitis pikali. Ta vahtis lakke. Närviliselt pulseeriva kuma taga oli kõik valge. Ja ometi oli seal rohkesti märke. Märke, mis hakkasid meenutama mälestusi. Ta võtab vaheaja. Teeb aju uuesti tühjaks, paneb selle laadima. Ja siis peab ta hakkama meelde tuletama. Tõsiselt meelde tuletama.
4 Reede, 13. november kell 7.33 Ruumil ei olnud aknaid. Seda rohkem oli seal aga inimesi. Veelgi rohkem monitore. Nad oleksid nagu viibinud allilmas. Või iga tahes maa all. Suure, palavikuliselt töise ruumi ühes nurgas istusid kaks meest teistest pisut eraldi; nad istusid ühe kirjutuslaua taga, üks ühel, teine teisel pool, ja nägid teineteise nägu peaaegu niisama tihti kui arvutiekraani. Üks neist istus näoga seina, teine ruumi poole; nad vahetasid aeg-ajalt, sest mõlemad eelistasid istuda näoga ruumi poole. Suurt kasvu mees, kellel oli sel nädalal ebaõnn istuda näoga seina poole, vaatas oma jämedale randmele kinnitatud odavat sukeldujakella. Justkui oleks ta äsja pinnale tõusnud ja tahaks näha, kui kaua tal õnnestus hinge kinni hoida. Ta hingas paar korda sügavalt sisse ja sukeldus taas. Sügavale arvuti sisemerre. Tema monitori kõrval seisis messingsilt, mis teatas, et mehe nimi on Roy Grahn. Teiselt poolt lauda heideti talle kiire pilk. Kumbki ei tahtnud seda õieti tunnistada, aga nende kahe mehe vahel käis pidev jõu katsumine, omavaheline rebimine, kumb saavutab esimesena ametliku positsiooni ja siseressursiks edutamise. Nad olid nimelt ikka veel välisressursid. Seina poole pööratud monitori kõrval oli enam-vähem sama sugune messingsilt, aga sellel oli nimi Kent Döös. Ja praegu viskus Kent Döös arvutisse, varustatuna umbes samade otsinguparameet ritega kui Roy Grahn, et uurida, kas on tekkinud midagi uut. Andmeid oli raske leida nagu ikka. Kui kumbki tagaotsitavatest vastu ootusi avalikku ruumi ilmuks, siis üksnes eksikombel. Nii suguseid eksimusi Roy ja Kent otsisidki: pangakaardi kasutamist, internetis viibimist, mistahes vigu oma identiteedi varjamisel. Kent Döös mõtles: Molly Blom. Roy ja Kent olid temaga koos töötanud, ta oli avaldanud sügavat muljet. Tema ei teeks iialgi mõnda seda laadi viga. Ta 24
oli siseressurss, üks kõige hinnatumaid, peaaegu legendaarseid infiltraatoreid. Ta oli volitatud kasutama mitut salastatud iden titeeti, mida ei teadnud isegi kapo, tema suudaks end igavesti varjata. Nõrgem lüli oli tema partner, kui teda võis nii nimetada, endine kriminaalpolitseinik Sam Berger. Peaaegu kogu aur kulus Bergeri võimalike vigade otsimisele. Aga paar viimast nädalat pais tis ka tema olevat maamuna pealt kadunud. Ilmselt oli Mollyl tema üle täielik kontroll või siis oli ta omal käel põranda alla läinud. See viimane tundus siiski ebatõenäoline. See kuradi Sam Berger teeb mingi vea, möödapääsmatult. Tuli ainult kannatlik olla. Kannatlikkus ei olnud aga ei Kenti ega Roy tugevaim külg. Tavapärane otsing, leida kõige kõrvalisemad kohad, need, mille kohta oli netis väga vähe infot. Hotellid, kus külastajaid registreeriti käsitsi, andmeid salastavad raviasutused, sihilikult üksildastesse kohtadesse rajatud treeningubaasid, lennupiletid, mille puhul kahtlased isikutunnistused olid käivitanud hilinenud alarmi, piiripunktid, kust andmed laekusid väga pika viivitusega, peaaegu nähtamatud paigad, kus isikutunnistusi ei kontrollitud, kogu Schengenis. Ja muidugi väljaspool seda. Siiski oli tõenäo lisem, et Berger ja Blom viibivad Euroopa Liidus ja Schengeni tsoonis, tõenäoliselt kusagil, kus on praegu, jõledal novembrikuul, kõige mõnusam. Kent ei olnud siiski päris veendunud, et välismaale pagemise hüpotees paika peab. Ta oli Molly Blomiga pikalt koostööd teinud. Ta ei uskunud, et Molly oli välismaale pagenud. Ta keskendus Rootsile. Rootsi kõige hämaramatele soppidele. Võib-olla tuleks otsida sisemaalt? Roy Grahn ja Kent Döös ei pääsenud kõige konfidentsiaalse male infole ligi. Niisiis ei teadnud nad täpselt, mida Molly Blom ja Sam Berger olid korda saatnud. Teada oli ainult see, et nad olid kapo tagaotsitavate nimekirja eesotsas. Oma mõnesekundilist viivitust tuli Kentil minut hiljem kahet seda, aga ta ei suutnud silme eest tõrjuda hulka paradoksaalseid mälupilte. Ta mäletas selgesti pöörast kähmlust, kui Berger oli Blomi korterisse sisse murdnud. Berger kakles nagu vana rets; 25
nad olid sunnitud ta uinutama. Veel mäletas Kent, kuidas Blom Bergerit karmilt üle kuulas, aga samal ajal ise mingil arusaama tul põhjusel takistas ülekuulamise salvestamist. Lõpuks meenutas Kent tungimist luupainajalikku korterisse Sollentunas. Berger ja Blom olid seal, koos, nad olid läbi viinud kangelasliku pääste operatsiooni. Kenti mälupildid ei tahtnud omavahel kuidagi kokku klappida. Aga ta meenutas kerge muigega, et Roy oksendas. Kent ise aga mitte. Niisiis ei olnud ta päris valmis, kui otsing tulemuse andis. Ta ei teadnud, kui kaua üks aken oli tema monitori ekraanil plinkinud, aga kui ta seda ükskord silmas, läks kõik seda kiiremini. Ta liikus läbi mitme registri edasi, hiilis paarist tulemüürist mööda, koukis välja paar parooli, ja kui ta oli kohe-kohe sihile jõudmas, nägi ta midagi, mida üldsegi näha ei tahtnud. Kätt. Monitori kohale tõstetud kätt. Odava sukeldujakellaga kätt. Nimetissõrm ja suur sõrm moodustasid v-tähe. Roy tõusis kibekähku püsti ja röögatas: „Arjeplog!” Ta oli juba poolest saadik uksest väljas, kui Kent mõrul ilmel oma otsinguga lõpule jõudis. Ekraanil seisis: „Sam Berger: Lindstorpi pikaravikliinik, Arjeplog.” Nagu ikka, läks tublisti aega, enne kui uks tõi kuuldavale loiu surina, mis lubas neil pühamusse siseneda. Selleks ajaks olid nad üle minuti koridoris tammunud. Kent ei suutnud hoiduda mõistatamast, mida kapo teabehankeosakonna juhataja selle ala liselt korduva minuti jooksul küll teeb. Kas see oli tõesti võimu demonstratsioon? Roy avas ukse ja astus sisse. Osakonnajuhataja August Steen istus kirjutuslaua taga, selg tikksirge, lühikestes hallides juustes mitte märkigi paljakust ja helehallides silmades jäisest kivist pilk. „Kätte saime,” ütles Roy. Osakonnajuhataja August Steen võttis aeglase žestiga lugemis prillid ninalt, koputas nendega vastu lauda ja küsis: „Kes sai mille kätte?” 26
„Bergeri,” ütles Roy. „Sam Bergeri. Leidsime ta üles. Ühest pika ravikliinikust Arjeplogi lähedal.” Steeni kulmud tõmbusid hetkeks kortsu, muidu ei liikunud tema pingul näos ükski lihas. Ja tema huultelt ei pudenenud sõnagi. „Kas ma võin paluda võimalikult kiiret transporti?” jätkas Roy. „Iga sekund suurendab põgenemisohtu.” August Steen silmitses teda uurivalt. Pööras siis pilgu Kentile. See ei olnud kunagi meeldiv. Siis noogutas ta napilt. Roy ja Kent olid poole sekundiga toast väljas. Steen vaatas ust, mis nende järel sulgus. Vaatas kaua. Siis sirutas ta kaela, nii et see valjusti naksatas, ja tõmbas kirju tuslaua alumise sahtli lahti. Ta tuhnis veidi aega ja sai pihku vana mobiiltelefoni. Ta ootas äraoleval pilgul, kuni telefon pikaldaselt sisse lülitus. Võttis selle siis kätte ja helistas. Roy Grahn oli arvanud, et „võimalikult kiire transport” tähen dab otselendu helikopteriga. Aga tal ei olnud esialgu aimugi, et Stockholmi politseimajast Arjeplogi on üheksasada nelikümmend kilomeetrit. Õnneks jõudsid nad hommikusele lennukile ja plaani kohaselt pidi neid Arvidsjauri lennujaamas ootama helikopter, millega nad pidid läbima viimased sada viiskümmend kilomeetrit Arjeplogini. Kui nad peaaegu tühjast lennukist välja astusid, võttis neid vastu lumesadu, mis tundus olevat palju tugevam kui lennuki maandu mise ajal; see tihenes ilmselgelt. Pealegi oli tuul ärevust tekitavalt tugev. Siis istusid nad väga väikeses helikopteris ja loksusid läbi valge keerise, mille tagant ainult aeg-ajalt vilksatas lõputu mäestik. Tea des, et Bergeril on mõningane lähivõitlusvõime, kuigi piiratud, kontrollisid nad oma relvi: paari tõhusat Glocki ja igaks juhuks varutud paari jämeda nõelaga süstalt, millega oli lihtne teha kiiret torget näiteks unearterisse. Vaid aimamisi võis näha justkui kinnikülmunud linnakest, millest helikopter nüüd üle lendas, enne kui taas maale suundus. 27
Kent nägi tillukest risttahukat, mis loovis mööda siugjat joont, mis terasemalt vaadates oli ilmselt tee. Ja risttahukas oli ilmselt buss. Läbi lumesaju kasvas nüüd üha suuremaks üks mõisataoline hoone ja selle hoone ees laius tasane, rõhtne väli, kus helikopteri jaoks oli lahti lükatud sõõrikujuline maandumisplats. Vilunud, kuid sõnakehv piloot sai sõõrile kindlalt pihta ja kõik muutus valgeks. Nii mootor kui ka tiivik olid juba tükk aega vaikinud, kui üleskeerutatud lumi lõpuks maha langes. Läbi lumesaju paistsid nüüd kolm paksudes jopedes inimest. Uks avanes, Kent ja Roy tajusid äkitselt külma ja oma õhukesi riideid; mõlemad mõist sid, et nad oleksid pidanud aimama, et novembri keskpaigas on Arjeplog üks Rootsi külmemaid kohti. Kõige ees seisev hallipäine mees astus neile vastu, käsi ette siru tatud. „Doktor Stenbom,” ütles ta. „Tere tulemast Lindstorpi.” „Roy Grahn kapost,” ütles Roy tal kätt surudes, „ja Kent Döös.” „Samuti kapost,” lisas Kent. Doktor Stenbom ei vaevunud enda taga seisvaid mehi esitlema; seda polnudki vaja. Kentile ja Royle oli see inimtüüp tuttav – val vurid, vangivalvurid. Doktor keeras hoopis ringi ja juhatas küla lised mööda lohakalt lahti aetud rada mõisataolise hoone juurde. „Ah et Sam Berger?” lausus arst, kui nad läbi lume sammusid. „Ma ei tea, kas te olete kursis, et ta proovis eile põgeneda. Me leidsime ta viimasel hetkel, enne kui ta oleks surnuks külmu nud.” „Põgeneda?” kordas Roy. „Kas ta on luku taga?” „Praegu küll,” ütles doktor Stenbom. „Ta saabus meile väga kehvas seisus. Keegi tundmatu isik lasi ta siin autost välja, ta oli meeltesegaduses ja vägivaldne; me pidime ta uinutama. Ärgates oli ta maruvihane, ähvardav, tõsiselt paanikas. Ta märatses nii, et otsustasime ta uinutada.” „Ja millal see oli?” „Umbes kaks nädalat tagasi.” „Nii et te olete teda kaks nädalat uinutite peal hoidnud?” „Me oleme küll kõrgetasemelisele psühhiaatrilisele ravile spet sialiseerunud pikaravikliinik, aga meil ei ole ressursse, et pidevalt 28
vangivalvuri rolli mängida. Selle aja jooksul oleme aeg-ajalt seda tiive vähemaks võtnud ja patsiendi meeleseisundit uurinud. Alles eile hommikul näis ta olevat piisavalt rahulik, et tal võiks lasta tasapisi ärkama hakata. Aga see rahu oli ilmselt ainult ettevalmistus põgenemiseks. Üsna pööraseks põgenemiseks, peab mainima. Ta üritas bussi rajalt maha võtta, paljaste kätega.” „Ja milline on praegune olukord?” „Kuna ta sai ka üksjagu vigastada, otsustasime maksimaalse doosi juurde tagasi pöörduda. Ta on sügavas unes.” „Vigastused?” küsis Kent judisedes. „Kas külmakahjustused?” „See polnud peamine,” ütles doktor Stenbom. „Nagu öeldud, üritas ta bussi paljaste kätega rajalt maha võtta. Arvatavasti sai ta selleltsamalt bussilt löögi, mis põhjustas näovigastusi. Ta on sidemetes.” „Sidemetes?” „Jah, marlisidemed ümber pea.” Nad jõudsid lõpuks ukse juurde, mis paistis olevat tagauks. Doktor Stenbom toksis koodi sisse, tõmbas läbipääsukaardi luge jast läbi ja ütles: „Nii et ma kardan, et teil ei ole võimalik Bergerit praegu üle kuulata. Milles teda ka ei kahtlustataks ...” Roy ja Kent ignoreerisid tema uudishimu ja pühkisid oma õhukestelt jopedelt lund. Koridor, mida mööda nad liikusid, oli täiesti lage, lae valgustorud heitsid selle troostitusele külma kõle dat valgust. Nad pöörasid suuremasse koridori. Mööda koridori kõndis üks ravimikäru lükkav õde, see oligi kõik, ühtegi patsienti polnud näha. Lõpuks peatus doktor Stenbom ühe ukse taga, mis oli sama sugune nagu kõik teised, ja võttis välja klassikalise võtmekimbu. Ta pistis võtme lukuauku – tegu paistis olevat turvalukuga. Siis nägid Kent ja Roy, kuidas ta kortsutas kulmu, korraks, põgusalt, aga ühemõtteliselt. Nagu märguande peale tõmbasid mõlemad oma jope tõmbluku lahti ja avasid õlakabuuri. Doktor Stenbom tõmbas lahti ukse, mis ei olnudki lukus. Ruumi tagaseina ääres ainsas voodis lamas inimene, üleni teki all. 29
Roy võttis püstoli välja ning vaatas ruumi kähku üle. Läbides mõnemeetrise vahemaa voodini, võttis ka Kent oma Glocki välja. Ta tõmbas teki ja lina pealt ära. Lamaja magas magusasti. See oli valgesse riietatud inimene. Meditsiiniõde. Tema käsivarres turritas tühi süstal. Stenbom uuris kähku tema seisundit ja jäi sellega rahule. „Kurat!” röögatas Roy ja vaatas valvurite poole, kes olid just palatisse loivanud. Nood kehitasid imestunult õlgu. Magava õe kõrval oli linal laiali valgunud suur märg plekk. „Mis kurat see on?” pahvatas Kent. „Kas see raisk on voodisse kusnud? Või äkki õde?” Doktor Stenbom kummardus pleki kohale ja nuusutas. Rapu tas siis pead ja vaatas voodi kõrval seisva tilguti poole. Ta haaras tilgutivooliku ja keris seda, kuni leidis otsa, mis oleks pidanud olema ühendatud Sam Bergeri käsivarde torgatud kanüüliga. Kol lane kanüül rippus aga sealsamas vooliku otsas ja sellel oli värske veri. Doktor Stenbom uuris nõela, see oli kõver. „Infusioon on manustamata jäänud,” ütles ta. „Räägi rootsi keeles,” röögatas Roy. „Ta on nõela kõveraks painutanud,” sõnas doktor Stenbom mõtlikult. „Tilgutivedelik on välja jooksnud. Ta ei ole uinuti mõju all. Kui õde tuli talle ...” „Siis oli ta valmis,” pistis Kent vahele ja näitas näpuga valvurite poole. „Ta põgenes eile ära. Kuhu ta põgenes?” Valvurid vaatasid teineteisele otsa, natuke liiga pikalt. „Vastake, kurat võtaks!” käratas Roy. „Kööki,” ütles suurem valvur. „Sealt terrassile. Siis üle välja tee poole.” „No ärge siis munege,” möirgas Roy. Nad jooksid mööda koridori. Doktor Stenbom lõõtsutas: „Kanüülil oli värske veri. Mõne minuti eest välja tõmmatud.” Nad sööstsid trepist üles ja keerasid uude koridori. Üks valvur avas köögiukse. Serveerimiskärul seisid termosed ja nende kõrval kilega kaetud kaneelisaiavaagen, muidu oli köök tühi. 30
„Otsige!” hüüdis Roy. Veidi kohmakalt järgisid kliiniku töötajad Kenti eeskuju ja hak kasid räämas kööki läbi kammima. Väiksem valvur ütles: „Siin.” Nad läksid akna juurde, kus ta seisis. Läbi räpase aknaklaasi paistis helikopter. Piloot seisis väljas lumesajus ja suitsetas; näis, nagu haaraksid lumehelbed suitsupilve kaasa ja tõmbaksid seda jupphaaval maapinna poole. „Siin,” kordas valvur ja suunas teiste pilgud aknalt valamu poole. Ühte neljast pesemata kohvikruusist oli langenud verepiisk ja tähekujuliselt laiali valgunud. Ja veri oli värske. Köögil oli veel kaks ust. Roy jooksis ühe juurde ja tõmbas selle lahti. Nähtavale ilmus sahver. See oli tühi. „Vaadake üle,” karjus ta ja jooksis teise ukse juurde. Ta tegi selle lahti. Mõlemale poole viis hämar koridor. Ta astus uksest välja ja kuulis selja taga hõiget: „Siin on ka verd.” Roy mõtles kähku, kuspool helikopter on, ja tormas mööda koridori vasakule. Kümmekonna meetri järel ta peatus ja silmitses masendavat beeži klaaskiudtapeeti. Kent jõudis talle järele ja nägi, et tema nimetissõrm sihtis kahvatut punast jälge seinal. „Tal käib pea ringi,” ütles Roy. „Jooksis vastu seina.” Nad lidusid kõrvuti koridori lõpus asuva ukse poole. Lükkasid selle lahti ja said lumetormi näkku. Kulus veidi aega, kuni nad jälle hingata said, ja veel rohkem aega, kuni silm seletama hakkas. Lumi tuiskas kõigis mõeldavates suundades. Nad viibisid mingil rõdul, kus lumi oli ära lükatud ainult paarilt ruutmeetrilt, mis moodustasid hädapärase seisuplatsi – võib-olla suitsunurga. Nad nägid paksemas lumes värskeid jalajälgi ja ilmselt oli kuskil läheduses rinnatis või balustraad, arvatavasti ka järsk langus väljale, kus nad nägidki tükk maad vasakul helikopterit. Roy tõstis püstoli, justkui näeks paremini, kui miski on sihi kul, aga seetõttu jäi ta maha Kentist, kes liikus juba mööda pak semat lund, balansseerides lumekoorikul, millest ta tõenäoliselt pidi varsti läbi vajuma. Kent jõudis servani ja hüppas üle lumise 31
balustraadi. Ta vajus sügavale lumme ja murdis sealt välja, üha tungivama lumesaju kätte. Ta tajus läbi metsiku tormi mingit lehvimist. See oli nii kummaline vaatepilt, et mistahes muus olukorras oleks ta peatunud ja seda silmitsenud. Aga praegu käis jaht, ja siis ei või mitte miski pakku pääseda. Tema käest ei pääse mitte miski. Isegi mitte see ingel. Sest just niimoodi nägi too välja. Valged tiivad ümbritseva vale vuse taustal laiali, ja tundus, et see kuju tõuseb iga hetk lendu, trotsides kõiki loodusjõude, ja sööstab läbi lumetormi üles ning tii rutab triumfeerides mässavas taevas, pikeerib tema poole ja liugleb täpselt käeulatusest väljas temast mööda, võidukas sambergerlik naeratus näol, ja purjetab siis eemale räitsakate vahele ja kaob. Aga seda ei juhtunud. Tema ees liikuv kogu tuli lähemale. Ei, hoopis Kent tuli lähemale, Kent jõudis talle järele, oli nüüd nii lähedal, et nägi teda päriselt. Nägi peent pikka verejälge lumes, millest ta parajasti läbi rühkis, ja oli nüüd nii ligidal, et sai lehvivat kogu peaaegu puudutada. Kent hindas kiiresti olukorda. Tal on üks võimalus, ainus või malus. Ta otsis õiget hetke põgeniku poole viskumiseks, aga just siis, kui ta kahe jalaga äratõuke tegi, näis kuju energiat juurde saa vat ja põikas haardeulatusest välja. Keeras ringi, Kent nägi valget joonteta nägu, mis jõllitas teda nii, nagu poleks teda kunagi varem näinud, poleks Stenbocksgatanil Molly Blomi korteris, veel täiesti lumetus Stockholmis temaga ohjeldamatult kakelnud. See oleks nagu olnud hoopis teine inimene. Muumia. Ja muu mia tõstis sidemes käe, justkui tahaks teda sõrmedega tulistada. Seda tehes muumia jalg vääratas ja sobiv hetk oligi käes. Kent toetas jälle mõlemad jalad grotesksesse lumme, sooritas edasilüka tud jalad-koos-hüppe ja jõudis pärale, sai käsivarrest kinni, väänas lehviva kuju järeleandlikku lumme pikali, sattus temaga sügaval lumes silm silma vastu, kasutas keelatud õlalukuvõtet ja surus selle põrgulise otseti kohevasse hange. Muumia silmad vahtisid teda üle õla marlisidemete vahelt. Sini sed, tõrksad, pisut paanikas. Kent pööras ta ümber, toetas põlved küünarvartele. Sai sideme otsa kukla tagant kätte. Hakkas sidet 32
lahti kerima. Nägi põske, mis oli üks suur lihahaav, lõuga, milles oli mitu täket. Kentil püsis Sam Bergeri vihatud nägu silme ees; oli aeg vii maste nädalate alanduse eest kätte maksta. Ta tahtis, et see verine, hirmunud nägu muutuks tasapisi löödud Bergeri näoks. Ta keris aeglaselt, naudinguga. Üks nahalapike teise järel ilmus sideme tagant nähtavale. Suured lumeräitsakad sulasid aegamööda paljastuval nahal. Aga võidukarika sisu hakkas omandama kibedat kõrvalmaiku. Juba lõuga nähes tundis Kent, et miski on viltu. Ta ei suutnud enam venitada. Hakkas täie hooga kerima. Siis sai karikas kihvti täis. Kent silmitses seda marraskil ja siniseks taotud nägu tükk aega. Siis möirgas ta täiest kõrist: „Kurat, see ei ole ju Sam Berger!”