ANDRÉ CLOT
Suleiman Tore JUMALA VARI MAA PEAL
PRANTSUSE KEELEST TÕLKINUD MADIS JÜRVISTE
Originaali tiitel: André Clot Soliman le Magnifique
Tõlkinud Madis Jürviste Toimetanud Õnne Puhk Konsultandid Üllar Peterson ja Tanno Tilgar Kujundanud Jan Garshnek
Esikaanel: Suleiman Tore Tiziani maal umbes 1530.aastast
© Librairie Arthéme Fayard, 1983 © Tõlge eesti keelde Madis Jürviste ja Kirjastus Kunst OÜ, 2017 ISBN 978-9949-573-18-9
Trükikoda Greif
www.kirjastuskunst.ee tellimused@kirjastuskunst.ee
EESSĂ•NA. Kuninganna on surnud, elagu kuninganna!
Pßhendan selle teose oma isa ja ema mälestusele.
5
6
EESSĂ•NA. Kuninganna on surnud, elagu kuninganna!
EESSÕNA. Kuninganna on surnud, elagu kuninganna!
S
7
iinse raamatu põhieesmärk on elustada teadmisi mehest, impeeriumist ja ajastust, mis meile ajaliselt on võrdlemisi lähedased, kuid mida tuntakse kehvasti ning mis paljude jaoks on meist sama kaugel või ehk kaugemalgi kui antiikaja ning keskaja valitsejad ja riigid. Minu püüdlus oli süüvida põhjalikumalt teadmistesse Osmanite võimsaima sultani kohta, eeskätt teadmistesse suure impeeriumi meestest, institutsioonidest, majandusest ja maadest. Mitmelgi põhjusel aga näis olevat mõistlikum piirduda üldjoonelise käsitlusega. Soovin, et käesolev raamat innustaks haritud lugejaid süvitsi uurima Türgi riiki, Türgi ajalugu ja tsivilisatsiooni. Need väärivad süvenemist. Prantsuse turkoloogia võimaldab lugejale hulganisti väga väärt allikaid, millest ma siinseski tekstis olen lähtunud, nagu nähtub kasutatud allikate loetelust. Sooviksin tänada neid, tänu kellele see teos on lõpule viidud. Suurimad tänusõnad professor Louis Bazinile, Pariisi III ülikooli Türgi uuringute instituudi direktorile, kes õhutas mind seda tööd ette võtma ning kes jagas minuga oma erudeeritud märkusi. Jean-Louis Bacqué-Grammont, teadusuuringute keskuse CNRS vanemteadur, silmapaistev Osmanite ja Iraani ajaloo spetsialist, varustas mind dokumentide ja kirjalike töödega, ning võttis samuti vaevaks raamatu käsikirja lugeda ning soovitas mulle arvukalt parandusi. Abidin ja Güzin Dino valgustasid mind oma nõuannetega
EESSÕNA. Kuninganna on surnud, elagu kuninganna!
8
arvukatest valdkondadest ning varustasid mind ka omalt poolt tekstide ja tõlgetega, millest oli ääretult suurt kasu. Võlgnen tänu ka Fernand Braudelile, tänu kellele sain kasutada dokumente Simancasi arhiivist, ning Emmanuel Le Roy Ladurie’le, kellelt sain väärtuslikku nõu 16. sajandi ilmastikuprobleemide kohta. Türgikeelsete sõnade puhul kasutan 1928. aastal Türgi vabariigi otsusega kasutusele võetud ladina tähestikku. See on häälduselt prantsuse keelega väga sarnane, kui arvestada järgnevate erisustega: (kursiivis lisatud hääldusjuhised on lisatud eesti keele hääldust silmas pidades – Toim.) c ç ğ h ı j s ş y
hääldub dž (nagu sõnas džaul) hääldub tš hääldatakse väga nõrgalt on alati ekspireeritud (ilma punktita) hääldus on e ja i vahepealne hääldub alati ž (žilett) on alati helitu (ei hääldu kunagi nagu z) hääldub š (nagu sõnas šaakal) hääldub j (jaanuar)
Seda tähestikku olen kasutanud peaaegu kõigi türgikeelsete sõnade puhul, välja arvatud neis, mis prantsuskeelses kasutuses on laialt käibel.
EESSÕNA. Kuninganna on surnud, elagu kuninganna!
9
“Mina, Sultanite Sultan, Suveräänide Suverään, Maailma Monarhide Kroonide Jagaja, Jumala Vari Maa Peal, Sultan ja Padišahh Valge Mere, Musta Mere, Rumeelia, Anatoolia, Karamani, Rumi, Zulkadiri, Diyarbakıri, Kurdistani, Aserbaidžaani, Pärsia, Damaskuse, Aleppo, Kairo, Meka, Mediina, Jeruusalemma, Kogu Araabia, Jeemeni Üle, samuti paljude teiste maade üle, mille mu üllad esivanemad ja kuulsad esiisad ... on oma relvade jõuga vallutanud ning mille mina ise, auväärne majesteet, olen vallutanud oma leegitseva mõõga ning võiduka saabliga ...” Suleiman Toreda kirjast François I-le
Kauni sajandi koidikul
35
Kümme sultanit, vallutajateks sündinud Oma peaaegu lakkamatu edu võlgneb Türgi armee neile meestele, kes sõjaväge juhtisid: Osmanitest sultanitele. “Mitte üheski Euroopa dünastias ei ole esinenud kahe ja poole sajandi vältel kümmet suverääni, kellel olnuks samavõrd tähelepanuväärsed isikuomadused.”1 Neil kõigil olid olemas omadused, misläbi neist said vallutajad: impeeriumi kaht rajajat, Osmanit ja Orhani iseloomustas vägede juhatamise anne, organiseerimisvõimekus, diplomaatiline osavus; Murad I, 14. sajandi üks juhtivamaid isiksusi, oli sõjapealik, ühtaegu arukas ja nutikas; Mehmet II taastas riigi jõu pärast Ankara katastroofi; Murad II võitis Varnas viimast kristlaste liitu; Mehmet II, Konstantinoopoli vallutaja, on Türgi ajaloos Suleimani kõrval võimsaim isiksus. Mehmet II, kristliku maailma silmis antikristus ja verejanuline timukas, türklaste jaoks erakordne geenius, ei taotlenud midagi vähemat kui ülemaailmset võimu, mille all pidi teoks saama maailma ühtsus. Olles teoks teinud islamimaailma vana unistuse – saavutanud revanši Mu’āviyye ibn EbuSufyāni 2 eest, kes 677. aastal oli sunnitud Konstantinoopoli piiramise lõpetama –, tahtis Mehmet veelgi kaugemale jõuda, ületada Caesarit ja Aleksander Suurt. Ta suri 52-aastasena, mis tõenäoliselt päästis Euroopa. Mehmet valitses tolleks ajaks peaaegu kogu Balkani poolsaart ning Aasias Trapezundi (Trabzoni), viimast kildu Bütsantsi impeeriumist, mis oli võetud Komnenostelt. Peale Dulkadiri beylik’i kuulus talle kogu Anatoolia kuni Eufratini, ning tema võimu all 1
2
W. E. D. Allen, Problems of Turkish Power in the Sixteenth Century, London, 1963. Aastal 667 piiras omaijaadide kaliifi armee Konstantinoopolit. Järgmisel aastal armee lahkus, kuid naasis 674. aastal võimsa laevastikuga, millega Bosporuse väin blokeeriti. Bütsantsi pealinn pääses tänu nn Kreeka tulele, milleks oli nafta baasil valmistatud segu; aastal 677 araablased taandusid ning sõlmisid basileusega rahu.
36
Kauni sajandi koidikul
olid Lõuna-Krimmi sadamad. Ometi sai ta kahel korral lüüa: Belgradis ja Rhodosel. Tema pojapojapoeg Suleiman maksis nende lüüasaamiste eest kätte. Enne seda aga tugevdasid ja laiendasid Mehmeti vallutusi kaks sultanit, üks neist pigem poliitik, teine aga geniaalne sõjapidaja; nemad panid aluse tingimustele, mis võimaldasid Suleiman Toreda ridamisi saavutatud edusamme ja võite. Mehmet Vallutaja poeg Bayezit II oli samavõrd vaga, kuivõrd tema isa oli usuasjus leige ja elunautija (Bayezit lasi hävitada ja basaaril maha müüa itaalia kunstnike teosed, mida Mehmet oli paleesse lasknud toimetada). Tema kirg sõjapidamise vastu piirdus poliitiliste vajadustega. Alustuseks tuli tal võidelda oma venna Cemi vastu, kes pärast lüüasaamist Anatoolias pages Rhodose rüütlite juurde, kus temast sai omamoodi pantvang kristlastest vürstide ja paavsti meelevallas. Bayezit kartis, et liiduleppe sõlminud võimud võivad Cemi Osmanite impeeriumi vastu ära kasutada ning hoidus seetõttu oma venna vangisoleku ajal kõigist suurehaardelistest operatsioonidest välisriikidega seoses, riigisiseselt aga tegutses aktiivselt, korraldades riigihaldust ning arendades majandust. Selle tegevuse vilju pidid noppima tema mantlipärijad. Cem suri 1495. aastal mõistatuslikel asjaoludel Napoli lähistel.1 Pikk vaherahu Türgi sultani poolt – välja arvatud rutiinsed operatsioonid Moldaavias ja Doonau ääres – sai läbi. Kõigepealt puhkes sõda Veneetsiaga. Kaks suurvõimu olid rivaalideks Aadria merel, mille rannikualasid valitses
1
Cemi (Zizimi) kohta on ilmunud arvukalt kirjandust, tema rännakutest Itaalias ja Prantsusmaal, armusuhetest, kristlastest vürstide skandaalsest suhtumisest temasse, tema saladusliku surma kohta. Üks uuemaid ja põhjalikumaid uurimusi on René Boudard’i artikkel Le sultan Zizim vu à travers les témoignages de quelques écrivains et artistes italiens de la Renaissance – Turcica, VII, lk 135–156.
Kauni sajandi koidikul
37
Veneetsia vabariik.1 Eurooplased nägid esimest korda kristlike alade meredel seilamas laevu, mis kandsid sultani lippe, ning nende üllatuseks pöördus kaalukauss merelahingutes kiiresti Osmanite kasuks. Laevastiku ehitamist oli alustanud Mehmet II. Bayezit II laevastik oli omakorda oluliselt suurem.2 Nüüdseks olid Osmanid suutelised meredel vastastele konkurentsi pakkuma. Päevad, mil Ida-Vahemerd valitses Veneetsia, olid nüüdseks loetud. Lepanto alistus sultanile, vallutati Modon, Koroni ja Navarino. Maitsi rüüstasid Osmanite üksused Bosnias Veneetsia valdusi kuni Vicenzani! Toimus teisigi operatsioone, Dalmaatsias ja Egeuse merel, kus vabariik lüüa sai. 1502. aasta lõpuks nõustus Veneetsia alandava rahuleppega: tal tuli käest anda kõik Osmanite valitsuse all olevad valdused ning maksta tribuuti Zante eest. Veneetsia merevõim varises kokku. Ometi säilisid riigi kaubandusprivileegid. Osmanite impeerium oli nüüdseks Vahemere-äärne suurvõim, meredel võrdväärne nendega, kes kauaks ajaks said riigile vastasteks ja liitlasteks: hispaanlaste, prantslaste, veneetslaste, hiljem ka inglaste ja hollandlastega. Riigi vallutused Peloponnesosel olid lähtekohaks uuteks sõjaretkedeks lääne ja põhja suunas; lisaks vallutatud aladele liitusid impeeriumiga peagi ka korsaarid oma laevadega ning eeskätt oma ainukordsete meresõidukogemustega. Niipea kui võimule sai Bayezit, asusid Osmanid tegutsema Euroopa poliitikas. Itaalia sõdades toetas Lävi Milanot ja Napolit prantslaste ja veneetslaste vastu. Mõnikümmend aastat hiljem sõlmis Prantsusmaa sultaniga liiduleppe: kunagisest 1
2
Split, Durazzo, Zara ning Moreas Koroni, Modon ja Monemvasia olid kaua aega olnud Veneetsia valduses. Türgi meresõdade ajaloolase Hacı Halifa väitel ehitati 300 laeva, nende seas kaks ülisuurt kahe sillaga alust, mis võisid pardale võtta 2000 meremeest ja sõdurit. Laeval oli edasiliikumiseks kummaski pardas 42 aeru, mida käsitses 9 meest aeru kohta. (The History of the Maritime War of the Turks, London, 1831)
38
Kauni sajandi koidikul
beylik’ist sai Euroopa poliitilise tasakaalu üks alustugesid. Selleks oli pinnase loonud Bayezit II intelligentne poliitika. Selim Julm valitses riiki kõigest aastatel 1512–1520. Kuid see valitsusaeg oli ääretult jõuline! Teda ei ole lihtne sultanite hierarhiasse paigutada, kuivõrd tema kui Süüria ja Egiptuse vallutaja, Meka alistaja lühikesed valitsusaastad olid impeeriumi jaoks sedavõrd kaalukad. Olles kõrvaldanud oma vastased – samal ajal ka oma isa –, valmistus Selim, paar kuud pärast vabanemist oma viimasest vennast, rünnakuks oma kõige ohtlikuma vaenlase, Pärsia Safaviidi, šahh Ismaili vastu. Mõne aastaga oli šahh Ismail asunud juhtima teiseusulist sekti, milles segunesid veidra sünkretismi kaudu moslemite, kurdide, islamieelsete aegade ja turkide uskumused. Toetudes kõzõlbašidele, fanaatikutest turkmeenidele, kes olid Istanbuli sultani tulihingelised vastased, süüdistades teda kõzõlbašide privileegide riivamises – eeskätt maksude alal –, laiendas Ismail kiiresti oma valdusi Ida-Anatooliast Bagdadini ning Amurdarjani. Ta suutis õhutada ülestõusude korraldamist ka Egeuse mere piirkonnas ning lisaks sellele toetas Bayeziti surma järel Selimi venda Ahmedi. Seepärast eeldasid kõik tingimused, et kui Selim oli saanud sultaniks, pidi ta ründama oma Pärsia vaenlast, kes oli ühtaegu ohtlik, kõige hullemal moel ketser, Osmanite riigis segaduste põhjustaja ning Euroopa suurvõimude potentsiaalne liitlane, kes alatasa jahtis võimalust kristlike riikide vaenlast alistada. Juba Bayeziti ajal oli Ismail teinud Veneetsia senatile ettepaneku vabariiki toetada võitluses Osmanite vastu. Tookord veneetslased keeldusid, ent võis juhtuda, et olgu siis nemad või mõned teised kord siiski nõustuvad sarnase ettepanekuga. Selim kõrvaldas selle ohu, pikendades enne uue sõja alustamist Veneetsiaga rahulepet. Ühtlasi lasi ta ulama juhil şeyhülislam’il vastu võtta otsuse (fetva), millega šahh Ismail ning tema pooldajad hukka
Kauni sajandi koidikul
39
mõisteti. Anatoolia kõzõlbašid võeti seepeale viivitamatult kinni ning hukati. Seejärel asus sultan oma armee eesotsas teele Aserbaidžaani poole. Sõda ei osutunud sugugi hõlpsaks. Selimi vägedes toimus korduvalt rahutusi ning ta pääses napilt lüüasaamisest. Viimaks nõustus šahh Ismail pidama lahingu Tabrizi ja Vani järve vahelises piirkonnas asuvas Çaldıranis. 23. augustil 1514 saavutasid Osmanid tulirelvade abil ülekaalu ning šahh Ismaili väed põrmustati. Tema mantlipärijad 16. ja 17. sajandil ei nõustunud enam kordagi Osmanitega regulaarlahingus kohtuma (siin pole autoril õigus: safaviidide valitseja Abbas purustas Osmanid korduvalt 17. sajandi alguses – Toim.). Selim oli saavutanud suure võidu. Tema prestiiž Anatoolias oli taas jalule seatud. Ometi ei olnud ta edu täielik: esialgu küll tõkestatud safaviidide oht ei olnud kadunud. Kuna sultan ei suutnud seda kõrvaldada, korraldas ta tavapäraselt jõhkraid rünnakuid Anatoolia šiiitide1 vastu ning viis lõpule viimaste tema võimu alt väljas olevate alade vallutamise (Dulkadiri beylik), misläbi talle avanes ligipääs Süüriale, tee lõuna poole. Lisaks allutas ta kurdi juhid, kes seni olid olnud safaviidide võimu all. Alates 1515. aastast kontrollisid Osmanid seega peamisi strateegilisi ühendus- ja kaubateid Iraani, Kaukaasia ja Levanti vahel. Järgmisel aastal otsustas Selim Mamelukkide impeeriumi saatuse. Kui Selim oli teada saanud, et Kairo sultan El Eşref Kansu el-Gavri on otsustanud oma vägedega toetada safaviide, ning et üks mameluki sultani armeedest on Kairost juba teele läinud, asus 1516. aasta 5. juunil liikvele ka Selim: viis nädalat hiljem ühinesid tema väed suurvesiir paša Sinani vägedega. Selim andis oma armeele käsu suunduda vastu 1
Siinkohal oleks sobivam kasutada sõna „teiseusuline“, mitte „šiiit“, kuid siinkirjutaja hinnangul on mõistlikum kasutada just sõna „šiiit“, mis nende ridade lugejaile on selgesti mõistetav, kuna arvestada tuleb faktiga, et 15. ja 16. sajandi šiiismil ei olnud suurt pistmist tänapäevase šiiismiga, välja arvatud selles osas, mis puudutab Ali ja šiia märtrite ülistamist.
40
Kauni sajandi koidikul
Kansule, kes oli põhja suunas liikudes Aleppo juba seljataha jätnud. Lahing toimus 24. augustil Marj Dābiqis. Mamelukid said lüüa ja nende sultan tapeti. Neli päeva hiljem marssis Selim Alepposse, kus ta viimase abassiidi, kaliif Al-Mutawakkili1 juuresolekul võttis enesele tiitli, mida seni olid kandnud mamelukkidest sultanid: kahe pühapaiga (Meka ja Mediina) kaitsja. 9. oktoobril saabus Selim Damaskusesse. Süüria jäi neljaks sajandiks Osmanite valdusse. Tee Niiluse orgu oli türklasest vallutaja jaoks avatud. Minnes Osmaniga lahingut pidama, jättis Kansu Kairosse asevalitsejaks Tomanbay, Mamelukkide ühe enim austatud võimukandja. Kansu surma järel kuulutas Tomanbay end sultaniks ning kehtestas Kairos kaitseseisukorra. Ridaniyes seati sisse kaevikutega kindlustatud sõjaväelaager, suurtükkide ja kraavidega, mis olid ääristatud odadega. See taktikaline käik oleks ilmselt toiminud, kui Mamelukkide ülejooksikud ei oleks plaani Selimile avaldanud. Selim aga muutis seepeale oma kurssi ning käskis alustada lahingut kahurvägede duelliga. Mamelukkide jaoks oli tulemus katastroofiline, kuna nende kahurid olid viletsad. Lahingule järgnenud rüselus pöördus kiiresti Osmanite kasuks. Tomanbay andis käsu taanduda Kairosse, kus tema arvates oli kaitset lihtsam korraldada tänu võimsatele linnamüüridele ja kogu rahva relvastatusele. Lahing oli julm. Linn tuli vallutada maja 1
Osmanid käsitlesid tiitlit „kaliif“ sootuks teisiti, kui seda mõisteti Abassiidide ajal, kuna Osmanite kaliifid ei põlvnenud Prohveti ehk kuraišiitide hõimust. Selle tiitli kasutamine tulenes Osmanite järgi faktist, et Allahi tahtel olid nemad islamimaailmas kõige võimukamad, ning see asjaolu andis neile õiguse tiitlit kanda ja ühtaegu tulenes sellest nende ülimuslikkus teiste islamimaailma suveräänide üle. Oluliselt hiljem alguse saanud pärimus – mille järgi andis Selim I-le kaliifi tiitli Hagia Sophia mošees Al-Mutawakkil – on liiga hilise tekkeajaga, et seda saaks tõsiselt võtta. See pärimus sai alguse impeeriumi allakäiguaja alguses, kui sultanid tõid taas esile kalifaadi klassikalise teooria, et moslemite kaliifina oleks neil teatud õigused (nii näiteks tunnistati 1774. aasta Küçük Kaynarca lepetega Krimmi khaaniriigi sõltumatust).
Kauni sajandi koidikul
41
maja haaval. Võitlus kestis kolm päeva ja kolm ööd. Verest punaseks värvunud tänavatele kuhjusid laibad. 30. jaanuaril 1517 andsid Mamelukid alla. Tomanil õnnestus põgeneda ning ta üritas Aleksandriast lõunas korraldada 4000 ratsaväelasega rünnakut türklaste vastu. Ta võeti vangi, toimetati Kairosse ning poodi linna ühe värava juures. Egiptuse valitsejaks sai Selim. Too nimetas ametisse kuberneri ning saavutas Araabia emiiride, druusi pealike ning Liibanoni kristlastest senjööride allumise enese võimule. Selim lasi alandada Mamelukkide võimu kehtestatud liigsuuri makse ning vähendada tollitasusid. Mamelukkide mantlipärija ning Vahemere valitseja Selim saavutas samaaegselt pühade linnade võtmete endale saamisega ka Meka šeriifi allumise Türgi sultani võimule. See tagajärgede poolest väga oluline samm avas Osmanite impeeriumi jaoks uue ajastu. İstanbuli sultan ei olnud nüüdseks mitte ainult piiririigi valitseja, vaid ka suverään, kelle Allah oli määranud kaitsma tervet islamimaailma. Tema prestiiž oli kaugelt suurem kui kõigil teistel moslemi suveräänidel, kes tema hinnangul pidid alluma Türgi sultanile, ning et tema ülesanne on kaitsta islamiusku vaenlaste eest.1 Selimi mantlipärijad suutsid selle põhjal luua poliitilisi järelmeid: esimene neist oli Suleiman, kes kuulutas end suure kalifaadi pärijaks, ülendatud imaami tiitli valdajaks, kahe austatud püha linna kaitsjaks ... Osmanite juristid kehtestasid põhimõtte, et sultanil on õigus võtta enesele imaami ja kaliifi tiitel, sest ta on Usu hoidja ning šariaadi kaitsja. Seega langesid Konstantinoopoli sultani õlule uued 1
“Pole kahtlustki, et kui 1517. aastal anti Selimile Usklike Juhi tiitel, leidis see sama suurt kõlapinda kui kaks aastat hiljem kristlikes riikides Hispaania Karli valimine impeeriumi valitsejaks. See aasta tähistas Osmanite väga suure võimu algust ning (kuna kõigel on oma hind) ka usulise sallimatuse lainet. Kas Suleimani suur valitsusaeg olnuks sama särav, kui ta eelnevalt ei oleks vallutanud Süüriat ja Egiptust?” (F. Braudel, op. cit.)
Kauni sajandi koidikul
42
kohustused, esmajoones ülesanne laiendada Osmanite dünastia valitsust kogu islamimaailma üle. Gazi’de gazi’na oli İstanbuli sultanil kohustus laiendada üha suuremaks Muhamedi religiooni piire selle kõige ortodokssemal kujul – sunniitlusena – ning levitada tema seadusi. Religioon sai Osmanite riigi haldusaparaadis üha tähtsamaks. Järgnevatel sajanditel oli religioon oma privileege kiivalt kaitsva ühiskonnakasti kontrolli all ning sellest sai takistus impeeriumi arenemisel uusaegse maailma kontekstis. Osmanid – kes olid kontaktis vanimate linna tsivilisatsioonidega, teoloogiavooludega ning islami õiguse koolkondadega, mis olid täielikult kaldu sunniidi usukeskuste poole – võitlesid lakkamatult väärusu ning kõigi selle esinemisvormidega. Šiiidi barjäär isoleeris neid veelgi oma Aasia päritolust ning stepitsivilisatsioonidest, kellega neid minevikus olid sidunud väga tihedad sidemed. Levanti ning Niiluse alade valdamine andis Osmanite impeeriumile enamatki kui prestiiži islamimaailmas. Need valdused võimaldasid riigi ühendust Punase mere ning India ookeaniga ning laiendasid veelgi riigi avatust Vahemerele ja Põhja-Aafrikasse. Ühtlasi andsid need majanduslikke ja rahalisi vahendeid, mida suurel vallutushimulisel riigil oli laienemise jätkamiseks tarvis. Selim ja tema mantlipärijad kontrollisid nüüdseks kaubanduskeskusi, mis olid seni tuntud maailma rikkaimate seas. Portugallaste edasitung, nagu allpool näeme1, takistas mõnigi kord India, Malaisia ja India ookeani saarte kaubavahetust Punase mere ja Ida-Vahemere suurte kaubanduskeskustega. Ometi ei lakanud see kaubavahetus kordagi täielikult. Tollimaksud ja muud maksud vürtsidelt, kangastelt ja vääriskaupadelt kasvatasid peaaegu lakkamatult Osmanite riigikassat. Tänu maksudele, kohalike pealikute tribuutidele, Etioopia ja Sudaani kullale, mida toodi kohale Niiluse kaudu, kahekordistusid sultani sissetulekud paari 1
Vt II osa, I ptk.
Kauni sajandi koidikul
43
aastaga. Peaaegu kuni oma valitsusaja lõpuni sai Suleiman hõlpsasti rahastada oma sõjakäike ning lugematute rajatiste ehitamist. Pärast Levanti naasmist elas Selim veel kaks aastat Istanbulis. Ta korraldas riigiaparaadi tegevust ning devşirme süsteemi, näidates üles tulihingelisust ja autoriteetsust nagu kõigis teisteski tegevustes. Tema suurimaks tööks aga oli laevastiku moderniseerimine ja suurendamine. Ta ehitas Kuldsarve äärde Kasımpaşasse uue arsenali ning laiendas Gelibolu ja Kadırga sõjaväeladusid. Kui Barbarossa (Heir ed-Din (u 1480–1546), kreeka päritolu Türgi admiral ja Alžeeria valitseja – Toim.) pakkus välja, et asub oma laevade ja korsaaridega tema teenistusse, nõustus ta kõhklematult. See otsus muutis Osmanite impeeriumi saatust merel. Ajaks, kui Selim 1520. aastal suri, olid peaaegu kõik Doonauäärsed maad – Valahhia, Moldaavia ja Rumeelia – Osmanite ülemvõimu all. Riigiga olid liidendatud Albaania ja Morea (Peloponnesose poolsaar – Toim.), Krimmi khaanist oli saanud sultani vasall. Idas põrmustati Mamelukid, saavutati võit šahh Ismaili üle. Osmanite impeerium, mille tugevus rajanes oma aja parimal armeel ning õitsval rahandusel, sai endale läbi aegade kõige kuulsusrikkama sultani: Suleimani.