Suletud ring

Pühapäev

1. peatükk

Naisehääl loendas aeglaselt stardini jäänud sekundeid sideraadio 16. kanalil. „Kümme, üheksa, kaheksa …”

Meri kihas alustest. Hiiglaslike purjede ja läikivate keredega suured avamerejahid olid Sandhamnist paari minuti kaugusel asuval stardijoonel tihedalt koos. Pealtvaatajad manööverdasid oma alustega stardiala lähedal, et parimat kohta saada. Binoklid käes, jälgisid nad põnevusega nende silme all toimuvat vaatemängu.

Suur stardialus, mereväelt laenatud miiniotsija, asus stardijoonest paremal. Suured purjed olid õhupallina avatud, et nõrka briisi maksimaalselt ära kasutada.

Eeldused põnevaks võistluseks olid täiuslikud.

Hääl jätkas stardihetkeni jäänud sekundite loendamist. „Seitse, kuus …”

Võistlusalused navigeerisid osavalt, et stardipositsioon sisse võtta. Oli ime, et nad kokku ei põrganud. Käis võitlus parima koha pärast oranžile pealtuule lipule võimalikult lähedal ja mõnikord lahutas aluseid vaid üks detsimeeter. „Viis, neli …”

Kolme juures pidi antama stardipauk. Kulus mõni sekund, enne kui heli kuulda oli.

Rootsi Kuningliku Jahtklubi esimene aseesimees advokaat Oscar Juliander seisis harkisjalu enesekindlalt oma ilusa Swan-tüüpi jahi roolis. Elegantne iludus oli ristitud Emerald Giniks. Ta oli 61 jalga pikk ja mahutas 15-liikmelise meeskonna. See ost Nautori laevatehasest Soomes oli maksma läinud märkimisväärse summa, rohkem kui kaksteist miljonit.

7

Aga ta on iga krooni väärt, mõtles Oscar Juliander. Ta oli kindel, et jaht ületab täna stardijoone esimesena. Sel suvel saab ta Gotland Runti üldvõidu, maksku, mis maksab.

Adrenaliin pulbitses soontes. Taevake, kuidas ta armastas purjetamist.

Ta heitis kiire pilgu merele ja märkas rahuldustundega televisiooni helikopterit ala kohal tiirlemas. Tulevad head kaadrid sellest, kuidas Emerald Gin esimesena stardijoone ületab.

Nagu tavaliselt, polnud tal midagi selle vastu, et meediapildile jääda, ja meedial polnud midagi selle vastu, et teda pildile püüda.

Nüüd tuli vaid iga hinna eest säilitada seda ihaldatud pealtuule positsiooni, mille pärast kõik rabelesid.

Ta surus käed rusikasse. Kohe-kohe lähevad nad Gotlandi poole teele.

Kiilu ümber vahutas vesi, kui nad loksusid vaid mõne meetri kaugusel stardijoonest.

Seda ei tohtinud liiga vara ületada, muidu antakse kordusstart.

Häbi, mis tähendab kaotatud kalleid minuteid ja võib otsustada terve võistluse käigu.

Ta hoidis hinge kinni, kui loendati viimaseid sekundeid. Nüüd olid nad stardipoile nii lähedal, et ta võis seda peaaegu puudutada.

Stardipüstoli suitsuviirg paiskus taevasse ja järgmisel hetkel kajas pauk üle mere.

Esimene aseesimees Oscar Juliander vajus aeglaselt ette. Käed lasksid roolirattast lahti ja veri purskas rinnas olevast haavast.

Mitte midagi nägevad silmad ei jõudnudki märgata, et võistlus on alanud. Ta kaotas teadvuse juba enne, kui keha raskelt tekile langes.

Oscar Julianderi tapnud lask kõlas täpselt ühel ajal lasuga, mis andis osalejatele märku startida.

Emerald Gin ületas stardijoone oma klassi jahtidest esimesena.

8

2. peatükk

„Mis asja nad teevad?” pahvatas kriminaalinspektor Thomas Andreasson.

Ta oli koos Peter Lagerlöfiga, oma parima sõbraga merepolitseist, politsei laevapargi uhkeima aluse pardal. Stridsbåt 90 oli ligi 16 meetrit pikk ja suutis arendada kiirust kuni 40 sõlme.

Thomas oli seda juhtinud neil aastatel, kui ta töötas merepolitseis. Nüüd juhtis kaatrit Peter, sest Thomas töötas juba mitmendat aastat Nacka politsei kriminaalosakonnas.

Kui Peter oli küsinud, kas ta tahab tulla Gotland Runti starti vaatama, polnud vaja pikalt mõelda. Sellisest pakkumisest ei olnud võimalik keelduda. Eriti kui tegu on Põhja-Euroopa suurima avamerepurjetamise võistlusega.

Nüüd märkas tema treenitud politseinikupilk, et stardirajal on midagi lahti. Hiigelsuur Swan 601, mis oli oma klassi jahtidest esimene, kaldus järsku rajalt kõrvale ja läks stardialast välja. See oli ebatavaline ja kummaline manööver, sest Gotlandile sõites oleks jaht pidanud hoidma kindlat kurssi Almagrundeti suunas. „Anna mulle binokkel, palun,” ütles ta ja sirutas käe välja. Ta tõstis musta Zeissi binokli silmade ette ja ajas end oma täies 194 sentimeetri pikkuses sirgu, et paremini näha.

Swan oli stardialast eemal pööranud vastutuult. Ta oleks pidanud olema võistlusrajal juba umbes saja meetri kaugusele purjetanud. Selle asemel asus ta hoopis viimasena stardirajal ja vahemaa teistega suurenes kiiresti. Üks meeskonnaliige astus eestekile ja viipas, mõlemad käed kõrgele pea kohale tõstetud.

Klassikaline hädasignaal merel.

Läbi läätsede nägi Thomas tema ahastavat nägu. Thomase südame alt läks õõnsaks. Pardal oli midagi tõsist juhtunud. „Kas sa näed midagi?” küsis Peter ja kissitas ereda valguse käes silmi. „Paistab, et kokpitis on midagi juhtunud. Rooli kõrval on mitu inimest.”

Thomas kohendas binoklit, et paremini näha. „Paistab, et keegi lamab kõhuli liikumatult laevatekil. Rohkem ei oska öelda, vaateväli on piiratud.”

Peter pööras end kiiresti roolis seisva politseiniku poole. „Sõida Swani juurde.”

Kolleeg muutis kiiresti kurssi ja suundus jahi poole. „Kaptenit tulistati!” karjus eestekil seisev noor mees, kui nad lähemale jõudsid. Ta vehkis meeleheitlikult mõlema käega. „Pagan võtaks, keegi tulistab meie pihta!”

Ta jäi vait, nagu oleks äkitselt taibanud, et laske võib veel tulla.

Hirmunult kükitas ta maha ja surus end kõrgele mastile võimalikult lähedale. Pärani silmadest paistsid õud ja hämmeldus.

Thomas vaatas ringi, ilma et oleks täpselt teadnud, mida otsida.

Merel trügivate aluste summas oli võimatu midagi ohtlikku eristada.

Tundus, et arvukas publik ei olnud veel taibanud, mis toimub.

Enamik oli süvenenud eemalduvate võistluspurjekate jälgimisse.

Päikesepeegeldus tantsiskles veepinnal ja selle taustal kõrgus suur stardialus. Eemal terendasid Sandhamni ja Korsö majaka piirjooned.

Thomas tajus silmapilk olukorra tõsidust.

Otse tema silme all oli toime pandud mõrv. Sadade pealtvaatajate ja võistlejate ees. Võistluspurjetamise tähtsaima ürituse ajal.

Sellest tuleb ennenägematu meediakaos.

Neile lähenes tohutusuur jaht, Storebro 500. See oli ligi 17 meetrit pikk ja mitmekorruseline. Hästipoleeritud mahagon läikis. Üleval oli suur komandosild, kaptenisillaga tekiala, kust sai jahti juhtida. Tugevas põuavines eristas ta salka mehi ja naisi, kes vaatasid alla nende poole.

Roolis seisis kaptenimütsi ja kuningliku jahtklubi embleemiga särki kandev keskealine mees. Kui politseikaatrini oli jäänud vaid kümmekond meetrit, kummardus ta ette. „Kas juhtus midagi?” hüüdis ta. „Hoia vahet,” karjus Peter automaatselt vastu.

Neil ei olnud lihtne manööverdada nii, et nad ei läinud Swanile ega teisele jahile liiga lähedale. Kokkupõrget oli neil praegu kõige vähem vaja.

10

„Meil on pardal Julianderi abikaasa. Kas tema mehega on kõik korras?”

Purjeka kokpitis ajas end äkitselt sirgu hõbedaste juuste ja prillidega umbes viiekümne viie aastane mees. Paistis, et ta oli pimestatud ja vapustatud sellest, mida ta oli just näinud. Särgil olid punased plekid. „Keegi tulistas Oscarit,” hüüdis ta kaptenimütsiga mehele. „Oscar on surnud.”

Eemalt nägi Thomas, kuidas üks helepruunide juustega naine tõstis käed näo ette ja kadus vaateväljalt. Seejärel summutas televisiooni helikopter kõik suhtlemiskatsed.

11

3. peatükk

Nora Linde pani käe malmist käepidemele ja vajutas selle ettevaatlikult alla. Valge vanaaegne värav reageeris silmapilkselt ja avanes ilusasse, kuid juba metsistunud aeda.

Nora seisatas Brandi villa välisukseni viiva trepi juures. Villa oli arvatavasti Sandhamni kõige ilusam maja. See seisis Kvarnbergeti tipus, täpselt saare sissesõidu kohal, kust avanes vaade igasse ilmakaarde. Eemal väinal suundus parajasti üks valge Waxholmi laev Ångbåtsbryggani silla poole. Loomulikult oli see turistidest tulvil, oli ju kõrghooaeg. Ta nägi ootuselevil reisijaid reelingule nõjatumas ja Sandhamni poole vaatamas.

Nora heledad juuksed, mis olid talve jooksul kasvanud ja ulatusid nüüd õlgadeni, lehvisid kerges tuules. Harjunud liigutusega sidus ta need hobusesabasse ja kinnitas juuksekummiga.

Oma poisiliku figuuri ja pikkade päevitunud jalgadega nägi ta eemalt välja nagu teismeeas neiu. Alles lähemale jõudes oli näha, et tegu on täiskasvanud naisega, kes on sünnitanud kaks last. Sellest hoolimata langes helesinine pluus vabalt vöökohale.

Ta oli äsja saanud kolmkümmend üheksa ja ta silmade ümber olid tekkinud mõned kortsud. Punakasblondides juustes vilksatas paar halli juuksekarva ja tedretähed nöpsninal andsid tunnistust suvepäikese käes viibimisest.

Hallides silmades oli piinatud pilk.

Terve päeva oli ta selle ees hirmu tundnud. Turtsunud Henriku peale ja õiendanud poistega. Lõpuks oli seitsmeaastane Simon küsinud, kas keegi on teda pahandanud, et ta nii vihane on. Adam oli seisnud kõrval ja kaasa noogutanud.

See läks hinge.

Nora oli sügavalt hinge tõmmanud ja endale tõotanud, et ei lase tunnetel end niimoodi mõjutada. Või vähemalt ei ela oma ärevust pere peal välja. Üllatus, et Signe Brand, kes oli Norale nagu vanaema, oli oma testamendis Brandi villa temale pärandanud, oli lahtunud. Aga kurbus Signe süütegude pärast oli ikka veel värske ja toores.

12

Eelmisel suvel tuli välja, et Signe oli tapnud oma vennapoja ja tolle nõo, kui need olid kätte nõudnud oma osa suurest villast.

Nora ise oleks insuliinišoki tõttu peaaegu surnud, kui Signe ta ohtu aimamata Grönskäri tuletorni kinni pani. Kui Henrik ja Nora parim sõber Thomas ei oleks teda viimasel minutil leidnud, oleks ka tema elu kaotanud.

Norat läbistas tahtmatu judin.

Ta tõmbas sügavalt hinge ja püüdis end kokku võtta. Ärevustunne kõhus ei tahtnud järele anda, aga oli aeg majja minna. Ta peab otsustama, mida sellega teha. Tänane päev kõlbas selleks sama hästi kui teised.

Aeglasel sammul läks ta trepist üles ja pistis võtme lukuauku.

See tõrkus pisut, mis nii vana maja puhul on üsna tavaline. Aga siis läks uks lahti ja Nora pilgule avanes tuttav kodu, mida ta lapsepõlvest peale oli külastanud.

Ruumikast esikust pääses avarasse söögituppa, kust avanes vaade merele. Meri oli nii lähedal, et oli tunda selle lõhna. Kõrgeid aknaid raamisid ilusad vanad pitskardinad. Toa ühes otsas troonis tohutu kahhelahi. Kahhelkivid olid tumerohelised, elegantsete kuldsete viinapuuväätidega.

Söögitoa kõrval asetses avar salong vanaaegse diivani ja tugitoolidega ning klassikaline klaasveranda, millel olid prossidega aknad.

Siit oligi Signe enne ta surma leitud. Ta oli süstinud endale morfiini ja võtnud suure koguse valuvaigistavaid tablette.

Maja oli täiesti vaikne. Liiga vaikne.

Nora taipas, mis puudus. Vana Mora kappkell söögisaalis ei tiksunud enam. Signe oli alati väga hoolsalt üles keeranud kella, mille ta vanaisa Alarik Brand oli lasknud kohale toimetada 19. sajandi lõpus.

Nora läks nurgas seisva halli puhvetkapi juurde ja võttis võtme.

Ta teadis väga hästi, kus Signe seda hoidis. Ülemises vasakus sahtlis. Ettevaatlikult avas ta klaasukse ja keeras kella üles. Tuttav tiksumine tõi näole naeratuse, kuid ta silmad täitusid pisaratega.

Ta pühkis need kiiresti ära. Ta peab toime tulema.

Eelmisel õhtul olid nad Henrikuga peaaegu karvupidi kokku läinud. Henrik arvas, et nad peaksid Brandi villa müüki panema.

Maja võimalikult kiiresti maha müüma ja eluga edasi minema.

13

Nad olid lebanud voodis ja juttu ajanud, kui poisid juba magasid. Nora kuulas käsipõsakil, kui Henrik rääkis. Vaid üks lamp valgustas magamistuba ja sinisemustrilisele tapeedile tekkisid pikad varjud. Palavuse tõttu olid mõlemad aknad pärani lahti, kuid toas oli ikkagi umbne.

Henriku elegantne nägu oli tõsine ja pruunid silmad mõtlikud.

Teda vaadates mõtles Nora, et Henrik nägi ikka veel nii hea välja.

Paksud tumedad juuksed, milles oli juba pisut halli, ei olnud veel hakanud hõrenema nagu paljudel nende tuttavatel. Juukselahk sobis ta peente näojoontega.

Nora imestas ikka veel, et nii kütkestav ja seltskondlik inimene nagu Henrik temasse armus.

Nora oli palju tagasihoidlikum ja häbelik. Tal polnud sugugi sellist seltskondlikku enesekindlust nagu Henrikul ja ta imetles Henriku võimet end igas olukorras koduselt tunda. Henrikust sai kiiresti seltskonna hing, samas kui Nora rahuldus sageli vaid elavate arutelude kuulamisega. Aga talle meeldis seista Henriku kõrval ja vaadata, kuidas nende sõbrad tema naljade ja lõbusate kommentaaride üle naersid.

Sel ajal kui Henrik rääkis, silitas Nora sõrmedega tema käsivart.

Hingas sisse juba 15 aastat tuttavat lõhna. „Sa olid surmasuus, Nora,” ütles Henrik. „Kui me ei oleks tuletorni sisse murdnud, ei oleks sa ellu jäänud. Sa oleksid võinud tõsise ajukahjustuse saada. Kuidas sa pärast kõike seda tahad tema majas elada?”

Kui see vaid oleks nii lihtne, mõtles Nora ohates.

Ta väljus söögitoast ja läks trepist üles. Neli suurt magamistuba võtsid peaaegu terve ülemise korruse enda alla. Viies magamistuba oli ammu ümber ehitatud vannitoaks, kus seisis lõvijalgadel suur vann.

Kuna Signe oli majas kaua üksi elanud, oli kasutuses vaid lõunapoolne magamistuba. Ülejäänud olid seisnud tühjalt nii kaua, kui Nora mäletas, ja olid ikka veel sisustatud nii nagu Signe lapsepõlves kahekümnenda sajandi alguses. Tegu oli muidugi vanaaegse

14

raske mööbliga, kuid see sobis siia keskkonda. Pealegi olid paljud mööblitükid tõelised kunstiteosed, sest olid valminud käsitööna. Ühes toas seisis võrratu puulõigete ja mustast sametist polstriga vana diivanvoodi. Signe oli rääkinud, kuidas ta vend oleks diivanil kord peaaegu ära lämbunud, kui oli magama jäänud ja voodi kogemata kokku vajus. Viimasel minutil oli ema kuulnud poisikese hirmunud karjeid ja tulnud joostes. Pärast seda oli Helge keeldunud diivanvoodis magamast. Terve perekond oli pidanud sõitma Gustavsbergi, et talle uus voodi osta.

Nora seisatas Signe vanemate portree ees. Vanaaegsel kombel vaatasid nad tõsiselt otse kaamerasse. Signe ema oli riietatud üleni musta ja istus tugitoolis. Isa seisis võimukal ilmel tema taga. Taustal paistis söögitoa ilus kahhelahi.

Nüüd ei suutnud Nora enam pisaraid tagasi hoida. Mõte, et Signe on surnud, oli väljakannatamatu. Samamoodi surma põhjus.

Igatsus lasus raske kivina südamel. Ta peab otsustama, mida majaga teha. Oli aeg.

15

4. peatükk

„Gotland Runti stardile pani pitseri ühe osavõtja, advokaat Oscar Julianderi mõrv. Oscar Juliander oli ka Rootsi Kuningliku Jahtklubi aseesimees.”

Televisiooni uudistesaate reporter kirjeldas toimunut tasasel häälel. Samaaegselt libises kaamera üle sillerdava mere, kus jahid asusid teele Gotlandi poole. „Oscar Juliander oli Rootsi ühe suurima advokaadifirma – advokaadibüroo Kalling – tuntud osanik. Palju aastaid oli ta Rootsi kõige nõutum pankrotihaldur.”

Kaamera näitas suures plaanis kuuekümneaastast meest, kes tõsise näoga jõllitas läbi suurte prillide kramplikult kaamerasse. Tal oli seljas tumesinine pikeesärk. Läikivpunane laup reetis, et ta oli viibinud merel kõrvetava päikese käes. „Me oleme vapustatud,” ütles mees, kes tiitri järgi oli Hans Rosensjöö, kuningliku jahtklubi esimees. „Oleme mõttes eelkõige tema naise Sylvia ja lastega sel raskel tunnil.” „Mida te oskate lahkunu kohta öelda?” küsis reporter ja pistis mikrofoni mehe ninale ohtlikult lähedale.

Hans Rosensjöö paistis solvunud, nagu oleks küsimus tema arust sobimatu. „Oscar oli tõeline võistluspurjetaja ja hinnatud kaaslane.

Kuninglik jahtklubi kurvastab, et teda ei ole enam meie hulgas.” „Kas teil on aimu, kes võis ta mõrvata?” jätkas reporter. „Seda peab küll politseilt küsima,” üritas Rosensjöö vestlust lõpetada.

Ta astus sammu tagasi, nagu püüaks end kaitsta. „Kas võistlus katkestatakse?” küsis reporter erutatult. „Kas te söandate jätkata? Olukorras, kus merel tegutseb mõrvar?” „Võistlus jätkub, nagu oli planeeritud. See oleks olnud Oscari soov. Muus osas ei ole mul rohkem midagi öelda,” ütles Hans Rosensjöö ärritust varjamata.

Reporter viipas sadama poole, kus mootor- ja purjejahid seisid külg külje kõrval silla juures.

16

„Siin, keset saarestiku paradiisi, arutavad jahtklubi liikmed ja purjetajad, kas jätkata purjetamisvõistlust, kus elu on ohus. Politsei ei ole mõrva põhjuse kohta veel mingit teooriat avaldanud, aga Sandhamni saar on vapustatud ja spekulatsioonide laine kogub hoogu.”

Kaamera libises üle vee ja peatus hetkeks Lökholmenil, suurel sadamarajatisel Sandhamni vastas. Vasakul vilksatas sadamat ääristav Telegrafholmen, mis pakkus tuulevarju, mille poolest purjetamismetropol kuulus oli. Siis liikus kaamera edasi Oscar Julianderi Swan-tüüpi jahile, mis seisis üksi pontoonsilla otsas. Roheline kere säras päikesepaistes. Jaht nägi välja eksinud ja mahajäetud nagu võidusõiduhobune, kes on vahetult enne võistlust talli unustatud.

Silla ots oli piiratud sinivalge politseilindiga. „Sissekäik keelatud” seisis oranžil sildil ja viide seaduseparagrahvile, mis keelas ligipääsu uudishimulikele. Kaugemal paistis vilksamisi politseikaater, mis kiikus kergelt lainetel.

Saatelõigu lõpetas viimane üldplaani kaader rootsipunasest klubihoonest, kus lipud lehvisid pooles mastis. „Kuulsid sa, Ingmar?” ütles Isabelle von Hahne oma mehele ja pööras Seglarhotelleti sviidis televiisorile selja. „Sellega ta küll hästi hakkama ei saanud, see meie Hansuke. Vanale veidrikule kuluks üks meediakoolitus ära.”

Ta heitis hajameelse pilgu rõduuksest avanevale vaatele ja pani puldist teleka kinni.

Ta blondid juuksed olid nagu tavaliselt täiuslikus paažisoengus, kuhu oli diskreetselt pikitud veetlevaid heledamaid triipe. Vasaku käe väikeses sõrmes kandis ta kuldset ja sinist Balti aadlisuguvõsa vapiga sõrmust. Silmanurgast märkas ta, et see vajas puhastamist.

Ka teemantidega kaunistatud laulatussõrmuseid oli vaja puhastada.

Seejärel kehitas ta õlgu ja hakkas rahutult ajakirja lehitsema.

Ingmar von Hahne raputas tõrjuvalt pead. „Mida sa niisugusel päeval ootad? Pärast sellist juhtumit.” Ta läks minibaari juurde ja võttis tillukese viskipudeli. „Kas sa pead just nüüd jooma?” ütles Isabelle ja krimpsutas nägu.

Ingmar vaatas otsa naisele, kellega ta oli ligi kolmkümmend aastat abielus olnud, kuid loobus retoorilisele küsimusele vastamast.

17

„Täna õhtul on meil erakorraline juhatuse koosolek,” ütles ta. „Hans palus mul helistada ja kokku kutsuda nii palju liikmeid kui võimalik. Me peame pressiteate välja andma ja arutama, kuidas me selle kurva sündmusega tegeleme.” „Kas tal ei ole sekretäri, kes seda teeks?” „Mina olen seltsi sekretär,” tuletas Ingmar oma naisele meelde. „See kuulub minu kohustuste hulka. Eriti sellises kriisiolukorras nagu praegu.”

Ta tegi väikese viskipudeli lahti ja valas sisu klaasi. „Me saame kokku kell kaheksa. Liikmete kabinetis. Sa pead üksi õhtust sööma, aga ega ma oleks täna õhtul nagunii eriti meeldiv kaaslane olnud. Võib-olla saad sa Brittaga õhtustada?”

Isabelle ohkas ja lülitas televiisori demonstratiivselt uuesti sisse. „Britta Rosensjöö tahab ainult oma lapselastest rääkida.”

Ingmar võttis lonksu viskit. „Muuseas, kas keegi on rääkinud Sylviaga pärast seda, kui ta maale tuli?” küsis Isabelle.

Abikaasa raputas pead. „Mina küll ei tea,” ütles ta. „Aga ma oletan, et Hans hoolitses selle eest, et ta mingit rahustit saaks. Ta lubas lastele helistada. Nad on kindlasti teel, kui nad juba kohal ei ole.” „Vähemalt need, kes teada on,” pomises Isabelle.

Ingmar heitis talle kiire pilgu. „Ma tean, et Oscar polnud just vooruse verstapost, aga seda pole ta ära teeninud.”

Ta meenutas oma viimast jutuajamist sõbraga. See oli eelmisel päeval kipperite koosolekul, laupäeva õhtul kell 18. Siis kogunesid kõik purjetajad, et võistluse asjaolud veel viimast korda läbi arutada.

Oscar oli seisnud suurel sillal lipumasti juures, lai naeratus huultel. Ta oli olnud sama päevitunud nagu tavaliselt. Paksud blondid juuksed, mis polnud veel täiesti halliks muutunud, olid juba päikesest pleekinud. Need olid sama pleekinud kui ta lühikesed purjetajapüksid, mis olid algsest erepunasest muutunud heleroosaks. Ta oli olnud hiilgavas tujus. Jõuline ja energiline. Naljatanud ja naernud meeskonnaga.

Ingmar von Hahne läks minibaari juurde tagasi.

18

* * * „Nora, kas sa kuulsid, mis juhtus?”

Henrik tuli välisuksest sisse, erutatud ilme näol. Nora oli diivanil tukkuma jäänud. Signe maja külastamisega kaasnenud pingutus oli nõudnud jõudu.

Ta vaatas Henrikule unesegaselt otsa. „Mis juhtus?” „Keegi tulistas Oscar Julianderit.” „Mida?” „Advokaati. Kuningliku jahtklubi aseesimeest. Ta mõrvati täpselt stardihetkel.” „Tõesti?” „Mäletad, kuidas me eile tema jahti vaatasime. Emerald Gin on selle nimi. See suur Swan, mis sadamas suure silla ääres seisis.” „See roheline?” „Täpselt.”

Nora mõte läks kohe eelmise suve sündmuste peale. Veel üks mõrv Sandhamnil.

Kõhus oli õõnes tunne. Ta soovis, et Henrik ei räägiks õigust. „Oled sa täiesti kindel?” „Muidugi. See on kindlasti uudistes.” Ta võttis telekapuldi ja valis teksti-TV. „Kohe näed.”

Rohelised tähed helendasid mustal taustal. Asjalikult kirjeldati, mis päeval oli juhtunud.

Nora tundis, kuidas pisarad pilku ähmastasid. Hirmsad mälestused tulvasid temast üle. „Pagan võtaks, milline lugu,” jätkas Henrik Nora reaktsiooni märkamata. Ta võttis telefoni. „Ma pean vanematele helistama.

Julianderi suvila Ingaröl on nende oma lähedal.”

Ta läks kööki ja Nora kuulis, et ta hakkas rääkima.

Nora vajus diivanile tagasi. Ta ei tahtnud uskuda, et see on tõsi.

19

5. peatükk

„Mis neil inimestel sel saarel viga on?”

Göran Persson, Nacka politsei kriminaalosakonna juhataja, töökaaslaste seas rohkem tuntud kui Vana, ei suutnud oma pahameelt tagasi hoida.

Kell oli pool seitse pühapäeva õhtul ja Thomas oli mandril tagasi. Ta istus koos nooremate kolleegide Kalle Lidwalli ja Erik Blomiga, kes olid kiiresti koosolekule kutsutud. Nende kõrval oli Carina Persson, Vana tütar, kes viimasel kahel aastal oli töötanud kontoriassistendina ja üritas politseiakadeemiasse sisse saada. Sügisel pidi see lõpuks teostuma. „Eelmisel suvel oli meil üks hull vanamutt, kes mõrvas inimesi hüva-ja kurakätt ühe vana maja pärast. Sellel suvel tulistatakse avamerel surnuks võistluspurjetaja. Ajakirjanikud on nagu pöörased.

Kas teil on aimu, kui paljud on juba helistanud?”

Vana nägu oli punane ja laup higine. Suur kere valgus üle kontoritooli ääre. Kaugemalt kostis äikesemürinat ja taevas oli täis hallikassiniseid pilvi, mis olid päikselise ilma asemele ilmunud. „Jälle üks suvi läheb vett vedama, sest üks tulistamishimuline põrguline ei suuda oma sõrmi talitseda.”

Vaevalt nüüd sinu suvi vett vedama läheb, mõtles kriminaalinspektor Margit Grankvist süngelt ja võttis lonksu kohvipäramaitselist kohvi, mille ta just automaadist oli toonud.

Tal oli mulluse suve ebaõnnestunud puhkus veel värskelt meeles.

Siis oli ta pidanud oma mehe ja teismelised tütred läänerannikule jätma ja osalema Sandhamni mõrvade uurimises.

Sel suvel oli ta targu üürinud maja hoopis Djuröl, politseijaoskonnast kolmveerandtunnise autosõidu kaugusel. Mingil määral oli otsust mõjutanud ka asjaolu, et nii sai tütred eemale mopeedigängist, kellega nad läänerannikul Hallandis olid tutvunud.

Pärast kolme nädalat puhkust oli tal värske päevitus, mis pehmendas kitsaid näojooni. Pikad aastad politseitööd ja ebakorrapärane tööaeg olid ta näole jälje jätnud. Sügaval asetsevad silmad olid tähelepanelikud. See polnud põrmugi Vana teene, et ta sel aastal oli oma puhkuse paremini planeerinud.

20

„Thomas, sina olid kuriteopaigal. Mida sina räägid?” ütles Vana.

Thomas tõstis pilgu oma märkmetelt ja vaatas ringi.

Ka tema oli päevitunud, ta juuksed meelekohal olid peaaegu helevalged. Päevitunud silmanurkades paistsid heledamad kurrud.

Tal oli seljas üleskeeratud varrukatega helesinine särk ja jalas teksased, mille riie oli aastatepikkusest rahakoti hoidmisest tagatasku kohalt kulunud. Ehkki meelelahutuslik päev merel oli muutunud pingeliseks politseitööks, nägi ta värske ja puhanud välja.

Ta ajas end sirgu ja üritas päeval toimunut kokku võtta.

Selleks ajaks, kui nad Swani sadamasse said ning arst ja politseieksperdid kohale jõudsid, oli pool päeva peaaegu möödas. Oscar Julianderi surnukeha viidi Solnasse kohtumeditsiini osakonda lahkamiseks ja edasiseks uurimiseks. Jaht oli ikka veel Sandhamni sadamas. See arestitakse ja pukseeritakse politsei laevatöökotta üksikasjalikumaks uurimiseks kui kohapeal võimalik.

Thomas ja Peter olid hotelli konverentsiruumis viivitamata läbi viinud Emerald Gini pardal olnud tunnistajate lühikesed ülekuulamised. „Tundub, et keegi ei näinud ega kuulnud eriti palju. Fredrik Winberghi, Julianderi kõrval seisnud meeskonnaliikme sõnutsi toimus kõik välgukiirusel. Ühel hetkel oli neil vaja stardis võita, järgmisel kukkus ohver tema silme all kokku.” „Kas Winbergh võib olla mõrvar?” küsis Margit. „Me ei saa selles etapis midagi välistada,” ütles Thomas. „Aga pardal oli umbes viisteist inimest ja stardihetkel olid mitmed kokpiti lähedal.” „Siis on vaevalt usutav, et keegi neist võttis püstoli ja tulistas publiku ees,” vastas Margit ise oma küsimusele. „Targem oleks olnud oodata öise vahikorrani. Või kuni nad maale lähevad,” pistis Erik vahele. „Milleks seda endale raskemaks teha?” „Me kogusime Swani meeskonnaliikmete riided kokku, et vaadata, kas seal on püssirohu jälgi või muid tõendeid lähedalt tulistamisest,” ütles Thomas. „Kas on muid variante?” küsis Margit. „Kas tapja võis olla mõne teise aluse pardal? Või oli see mõni kaasvõistleja?”

Thomas noogutas. „Siis on see nagu heinakuhjast nõela otsimine.”

21

Thomasel ei olnud Margiti kommentaarile mingeid vastuväiteid. Oli füüsiliselt võimatu kontrollida alas viibinud sadu aluseid.

Kurjategija võis tulistada ükskõik milliselt neist.

Ta vaatas uuesti oma märkmikku. „Winbergh arvas algul, et Juliander sai insuldi,” jätkas ta. „See oli ta esimene mõte, kuni ta rinnakorvil verd nägi. Aga isegi siis ei taibanud ta tegelikult, et meest oli tulistatud.” „Aga pealtvaatajate alused?” küsis Margit. „Kas keegi nägi, kuidas see juhtus?”

Thomas raputas pead. „Otseselt mitte. Me rääkisime lühidalt tunnistajatega ühelt Strorebrolt, kus oli suur kuningliku jahtklubi seltskond. Nad olid Julianderi tulistamise hetkel stardijoone lähedal. Me peame neid homme põhjalikult küsitlema, täna ei olnud selleks aega.” Ta luges märkmetest. „Pardal oli Julianderi abikaasa Sylvia. Ta sai sellise vapustuse, et teda ei olnud võimalik küsitleda. Siis oli seal keegi Hans Rosensjöö oma naisega.” „Kas ta ei ole mitte kuningliku jahtklubi esimees?” küsis Vana. „Täpselt. Ta on pangadirektor. Naise nimi on Britta. Mees ütles, et ta jälgis peamiselt, kuidas jahid stardihetkel asetsesid. Mitte seda, mis Julianderi jahi kokpitis toimus.” „Kes seal veel olid?” küsis Margit. „Kohe,” ütles Thomas. „Veel üks abielupaar, Ingmar ja Isabelle von Hahne.” „Muidugi paganama peened,” pomises Vana endamisi. „Storebro omanik Axel Bjärring on arst,” ei lasknud Thomas end katkestada. „Tema naine ka, naise nimi on Lena. Tema oli see, kes läks Swani pardale ja tegi kindlaks, et Juliander on surnud. Neil oli kaasas teismeline tütar. Laual seisvate veiniklaaside järgi otsustades ei olnud seltskond päris kaine.” „Kas ohvri kohta on veel midagi teada?” küsis Margit. „Ma olen teda mitu korda telekast näinud. Ta oli üsna tuntud.” „Ta oli võistluste favoriit,” sõnas Thomas. „Winberghi sõnutsi oli ta Gotland Runtil osalenud rohkem kui viisteist korda. Sel aastal oli tal uus Soome Swan-tüüpi jaht, nii et ta pani kõik kaalule, et võita. Ta oli kuninglikus jahtklubis tähtis nina ja aktiivne purjesporditegelane.”

22

„Oli tal vaenlasi?” küsis Erik. „Nii tuntud advokaadil on kindlasti vaenlasi,” ütles Thomas. „Küsimus on vaid, kas mõni neist on selle looga seotud.” „Advokaadi mõrvamine on siiski ebatavaline,” sõnas Margit. „Seda enam, et see toimus nii erakordsel viisil. Paganama sensatsiooniline.”

Kalle, kes siiani ei olnud midagi öelnud, ümises nõusolevalt. „Kas on mingi ilmne motiiv?” küsis Vana.

Thomas raputas pead. Juurdlus oli vaevalt alanud. Aga spekuleerida ju võis. „Armastus, vihkamine või raha,” pomises Margit. „Mis kohtumeditsiini osakond ütleb?” päris Vana jutule uut suunda andes. „Me oleme eelisjärjekorras,” ütles Margit pisukese rahuloluga. „Võib-olla saavad nad ta juba teisipäeval ette võtta.”

Ta heitis pilgu Thomasele, kes noogutas tunnustavalt. Ta mõistis, et Margit pidi olema survet avaldanud, et see nii kiiresti läheks.

Eelmise suve mõrvajuurdlusest alates oli Thomasest ja Margitist saanud omamoodi paarisrakend. Nad olid isiklikul pinnal kontakti saanud ning avastanud, et täiendavad teineteist hästi selles vaevalises politsei uurimis- ja juurdlustöös.

Thomas kuulas kannatlikult, kui Margit kurtis oma kahe teismelise tütre ja pidevate vaidluste üle. Vastutasuks pidas Margit Thomasel silma peal ning püüdis takistada teda arutult pikki tööpäevi tegemast. „Niipea kui Julianderi naine suudab, peame temaga rääkima,” ütles Thomas. „Me peame muidugi üle kuulama kolleegid advokaadibüroost ja purjeseltsi juhatuse. Gotland Runti pärast on nad kõik Sandhamnil, nii et homme hommikul sõidame uuesti sinna.”

Ta pöördus Carina poole. „Helista SVTsse ja palu, et nad tooksid siia stardist tehtud filmi.

Sellest on ehk kasu.” „Muidugi, kohe, kui lõpetame.”

Vana nägi mõtlik välja, nagu oleks just midagi otsustanud. „Sel korral kavatsen ma lääni politseivalitsusest pressiesindaja paluda. Meil on vaja kedagi, kes meediaga tegeleb, muidu ei ole meil töörahu. See on sensatsioon, et te teaksite.”

23

Keegi ei vaielnud vastu. Meenus eelmisest suvest jäänud ebameeldiv tunne, rasvased lehepealkirjad, mis juba uudisest pasundasid, rõhutasid Vana otsuse õigsust. „Aga keskkriminaalpolitsei?” küsis Margit. „Kas nemad hakkavad ka selle juhtumiga tegelema?” „Esialgu hoiame seda oma majas.” „Siis teeme nii,” sõnas Vana. „Margit ja Thomas, teie vastutate uurimise eest. Margit peab ühendust prokuröriga. Ma ei tea veel, kes meile määrati. Kalle ja Erik on abiks, eelmisel suvel toimis see hästi.”

Ta vaatas Margitilt Thomasele ja ta naeratus paistis irooniline. „Teil ei ole ju midagi selle vastu, et ka sel aastal puhkus edasi lükkub? Lemmik läheb nii-öelda kordamisele. Jälle üks eksklusiivse Sandhamni suvekülastus.”

Margit, kellel lisaks kolmele puhkusenädalale terendas silme ees veel augustikuine reis Kanaari saartele, naeratas häirimatult vastu.

24

6. peatükk

Palavus ruumis oli ängistav, kuigi kell oli juba kaheksa läbi. Kaugel müristas.

Hans Rosensjöö võttis valge taskurätiku ja kuivatas diskreetselt laupa. Ta pikeesärk oli selja pealt juba märg, ehkki ta oli just duši all käinud.

Tool tema vasemal käel, kus tavaliselt istus juhatuse esimene aseesimees, oli tühi.

Mitmest väiksemast kiiruga kokku lükatud pikliku laua taga istus tavapärase viieteistkümne asemel üksteist juhatuse liiget. Üsna hea tulemus nii kiiresti kokku kutsutud koosoleku kohta, mõtles Rosensjöö. Aga paljud olid võistluse tõttu juba Sandhamnil. Tegu oli seltsi korraldatud suurima võistluse ja tähtsa sissetulekuallikaga.

Hans Rosensjöö mäletas, kuidas ta poisikesena oli koos isaga käinud Sandhamnil auhindade pidulikku kätteandmist vaatamas.

Siis võistlesid Gotland Runtil hiiglaslikud mahagonist jahid, mis kandsid väärikaid nimesid nagu Refanut, Barracuda ja Beatrice Aurore. Tänapäeval ristiti kõik alused sponsorite järgi, iga teine oli Ericsson või Volvo. Mis võistlusjahtide nimed need üldse on, turtsus Hans Rosensjöö endamisi.

Vanal heal ajal kaunistas kajutite diivaneid tumepunane samet ja kipperi ümber levis nõrk sigarilõhn. Kolmekäigulisi õhtusööke ja väikseid napse ei suutnud kokku lugeda. Sinna juurde käisid head veinid.

Tänapäeval on suure ümbermaailmapurjeka sisemus nagu tühi kest, mõtles Hans Rosensjöö. Kõigil ei ole isegi magamiskohti, sest seilatakse vahetuste kaupa.

Sõjajärgsel ajal sõitsid osavõtjad merd kella, kajaloodi ja astronoomiliste navigatsioonivahendite abil. Kontrast tänapäevaste purjetamisvõistlusmasinatega, mis on varustatud tipptasemel elektrooniliste seadmete ja eritellimusel valmistatud purjedega, on suur.

Parda arvutiseadmed on nagu lennukis. Arvuti abil saab kõike.

Välja arvatud ehk inimeste purjetamiskunsti.

25

Moodsal ajal oli Gotland Runtist saanud suur üritus, mille käive ulatus miljoniteni. Stardi toimumisajal, esimesel pühapäeval pärast jaanipäeva, oli Sandhamn terve purjetamismaailma tähelepanu keskpunktis. Pealtvaatajate kohad saarest kagus asuva stardiala juures täitusid sponsorite, turistide ja teiste huvilistega. Luksusjahid ja väikesed päramootoriga paadid trügisid üksteise võidu. Rahvapeost tahtsid osa saada kõik, sõltumata sellest, kas löödi kokku šampuseklaase või söödi kaasavõetud juustuvõileiba.

Rahvapidu. Paljas sõnagi tundus täna mõnitusena.

Hans Rosensjöö oli rusutud. Aga meeleheitest hoolimata oli ta talle omase otsustavusega tegelenud sündmusele järgnenud kaosega. Telefon oli vahetpidamata helisenud. Kui see ei olnud mõni ajakirjanik, kes tahtis küsimusi esitada, siis olid need vapustatud liikmed ja funktsionäärid, kes endast elumärki andsid.

Rosensjöö oli vana kooli mees. Ausameelne mees, kes kõhklematult samastas end vana kuninga juhtlausega „Kohustused kõigepealt”. Mereväe reservohvitserina oli ta välja teeninud kaptenmajori aukraadi ning oli tuntud kui kõrge moraaliga tubli ja aus mees. Panga tegevjuhi asetäitjana oli ta lojaalselt teeninud kontserni juhte, kes tulid ja läksid. Nüüd pidi ta varsti pensionile jääma ja laskma kolleegidel end tehtud töö eest tänada.

Ta poleks eales osanud aimata, et tema viimaseid kuid kauaaegse kuningliku jahtklubi esimehena jääb iseloomustama ta asetäitja külmavereline mõrv.

Kunagi polnud ta tundnud koosolekut avades nii tugevat jõuetust ja vastumeelsust. Ta võttis vana auväärse puidust haamri ja koputas sellega lauale. Koosolek algas.

Tema paremal käel istusid sekretär ja juhatuse teine aseesimees Ingmar von Hahne. Aseesimehe ees lebas tühi märkmik ja selle kõrval kaks värskelt teritatud pliiatsit. Praegu istus ta langetatud päi, pilk kriitvalgele paberile kinnitunud. Vasaku käe väikses sõrmes säras aadlivapiga pitsatsõrmus.

Seal istub mees, kelle suurim anne on suhtlemisvõime ja hiilgav päritolu, mõtles Rosensjöö hapult. Keegi ei osanud õhtusöögil daamidega nii elegantselt vestelda kui Ingmar. Keegi ei tantsinud nii peenelt kui Ingmar. Kuninglike klubide peol oli just tema kuninganna lemmik. Aga ta ei olnud selline jõuline kuju, kes võinuks Oscari kohale asuda.

26

Hans Rosensjöö pilk libises üle laua ümber olijate ning jäi pidama Martin Nyrénil, varustuskomitee esimehel, kes istus ja joonistas märkmikku väikseid figuure. Tema kõrval istus Arvid Welin.

Tüse klubikomitee esimees ja tuntud finantstegelane. Mõlemal oli läbitungimatu näoilme.

Hans Rosensjöö köhis hääle puhtaks. „Alustame leinaminutiga lahkunud kaaslase Oscar Julianderi mälestuseks,” ütles ta ja lõi pilgu maha.

Ta pidas vastu 45 sekundit, sellest piisas. „Tänan, et saite kõik nii lühikese etteteatamisajaga tulla,” alustas ta. „Me oleme loomulikult täiesti ette valmistamata selliseks olukorraks.”

Ta vaikis paar sekundit õigeid sõnu otsides. „Me peame eelkõige mõtlema võistlusele ja kuningliku jahtklubi heale nimele. Meil tuleb palju otsuseid langetada.”

Ta köhis uuesti hääle puhtaks. „Kas kõik on sellega nõus, et purjetamisvõistlus jätkub nagu tavaliselt? Et austame Oscari mälestust nii, et viime selle lõpule?”

Kõik ruumisviibijad noogutasid nõustuvalt. Teised ei olnud ikka veel midagi öelnud. Vaikus häiris Hans Rosensjööd, ilma et ta oleks teadnud, miks. „Ma arvan, et see oleks olnud Oscari soov,” lisas ta tuimalt.

Siis hingas ta sügavalt sisse ja vaatas uurivalt juhatuse liikmetele otsa. „Vaevalt on vaja öelda, et peame politseiga võimalikult palju koostööd tegema.” „Härra esimees,” segas Arvid Welin vahele. Higi läikis ta siledal pealael. „Kes septembris aastakoosolekul pärast teid esimeheks valitakse? Oscar oli ju teie järglaseks üles seatud. Ja teid ei saa enam uuesti valida.”

Hans Rosensjöö ärritus. Arvid oli selline tähenärija. Mis tähtsust on sellel täna? „Me tegeleme sellega,” ütles ta tõrjuvalt. „Iga asi omal ajal.”

27