Surma jälgedes (2) by Apollo Raamatud

1 Vitraažil olevatele inglitele ja apostlitele sadas paksu lund. Suur pehme räitsakas tabas üht prerafaeliitlikku pühapaistet ja jäi sinna kinni nagu vatitups kardpaelal. Vaid veidi soojemas ruumis istuva tel koguduseliikmetel oli, mida vaadata, sellal kui Kingsmarkhami püha Peetri kiriku pastor lõpetas 27. jaanuari teise lektsiooni Matteuse evangeeliumi viieteistkümnenda peatükiga. „Sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvamist, abielurikku mist, hooramist, vargust, valetamist, pühaduseteotust. Need on, mis inimest rüvetavad…” Kaks kuulajat pöörasid pilgu mustrilt, mida lumi joonistas puna sele ja sinisele ja kollasele ja kuldsele „Maarja kuulutusele”, ning jäid tähelepanelikult ootele. Pastor sulges raske, rippuva järjehoid jaga piibli ja avas maisema väljanägemisega väikese vihikusarnase musta köite. Ta köhatas hääle puhtaks. „Ma kuulutan maha Sheila Katherine Wexfordi, vallaline, kohalikust kihelkonnast, ja Andrew Paul Thorvertoni, vallaline, Hampsteadi püha Johannese kihelkonnast. See toimub esimest korda. Ja Manuel Camargue’i, lesk, kohalikust kihelkonnast, ja Dinah Baxter Sternholdi, lesk, Forby püha Maarja kihelkonnast. See toimub kolmandat korda. Kui kellelgi on tuua põhjusi, miks need isikud ei saa astuda pühasse abiellu, andku sellest teada.” Ta sulges raamatu. Juba kolmandat nädalat järjest oli Manuel Camargue tulnud jumalateenistusele. Kuni kogudus sättis end kuu lama, vaatas ta ringi. Seesama vanade usklike kamp iga nädal. Ta märkas vaid ühte uustulnukat, nägusat heledapäist tütarlast, keda ta oli varem näinud, aga ei osanud öelda, mis ta nimi on. Tegelnud selle küsimusega terve järgmise pooltunni, oli ta pahane, et mälu ei kõlba enam kuskile ja prillidest pole suuremat abi. 11

Nimi tuli talle meelde just siis, kui kõik püsti tõusid ja minema hakkasid. Sheila Wexford. Sheila Wexford, näitlejatar. See ta oli. Tema ja Dinah olid näinud teda möödunud sügisel Somerset Maughami mälestusetendusel, aga näidendi pealkirja oli ta unus tanud. Ta oli koos Dinah’ga koolis käinud ja nad tundsid teineteist põgusalt. Sheila oli just enne teda maha kuulutatud, aga see oli tal kõrvust mööda libisenud keskmise nime Katherine tõttu. Tundus üsna jabur, et kaks sellist tuntud inimest nagu nemad olid üheskoos maha kuulutatud siinse maakoha kihelkonnakirikus. Ta vaatas uuesti tütarlast. Sel oli musta villase kleidi peale tõmmatud kahvatu karusnahkne mantel. Nende pilgud kohtusid ja Camargue mõistis, et ka teda tunti ära. Neiu naeratas kergelt, ühtaegu vandeseltslaslikult, nukralt, rõõmsalt ja väga kohmetult, just niimoodi, nagu vaid temasugune näitlejatar oskab seda teha. Camargue vastas talle oma parimaga. Väljas sadas ikka veel lund. Sheila Wexford avas vihmavarju ja kiirustas elegantselt värava poole. Kas Camargue peaks ta koju sõidutama, ükskõik kus ta ka ei elaks? Ta siiski otsustas, et tema jalad ei suuda tütarlapsele järele joosta, seda enam, et maas oli kuus tolli lund. Kui ta väravani jõudis, nägi ta neiut istumas autosse, mille juhikohal oli mees, kes võinuks vanuse poolest olla talle isaks. Camargue’i haaras hetkeks kaastunne. On see tema peigmees? Siis aga sai ta jahmatusega aru, kui absurdne on temal nii mõelda, ja ta tajus jälle inimeste rumalust ja taipamatut suhtumist omaenese isikusse. Ted ootas Mercedeses. Villased kindad käes, luges ta ajalehte News of the World. Ta oli mootori käima jätnud, et soojendus, ventilaator ja aknapuhastajad töötaksid. Camargue’i nähes hüppas ta välja ja avas tagaukse. „Palun, Sir Manuel. Ma nägin, et ilm on jube, ja panin siia ühe teki.” „Tubli poiss,” ütles Camargue. „Kirikus oli päris külm. Loodame, et laulatuse ajal on seal soojem.” 12

Ted vastas, et tema loodab ka, aga et pikaajaline ilmaennustus on sama vilets kui tavaliselt. Kui tal poleks olnud oma tööandja vastu austust ja lugupidamist, oleks ta öelnud, et ta soojendaks teda oma armastusega. Camargue teadis seda ja muigas endamisi. Ta tõmbas teki põlvedele. Dinah, mõtles ta, minu Dinah. Ta tundis naise vastu sellist nooruslikku ja võimsat kirge, nagu ta oli kogenud vaid noorpõlves. Aga ta ei puuduta naist iialgi, ta teadis seda kindlasti ja ta suu tõmbus ebameeldivust väljendavaks grimmassiks, kui seda ette kujutas, teda ja Dinah’t koos. Talle piisaks, kui naine oleks talle armsaks seltsiliseks… mõneks ajaks. Nad olid väravast sisenenud ja sõitsid mööda pikka käänulist teed maja poole. Ted sõitis mööda rattarööpaid, mis ta hommikul oli lumest puhtaks teinud ja mis nüüd jälle täis sadasid. Siledast, puhtast ja säravvalgest kattest, mis pehme ja plekitu vaibana oli heidetud üle Camargue’i aia küngaste ja lohkude, kerkisid raagus hõbedased kased, paplid ja remmelgad ning okaspuude tumerohe lised, sinakad ja kuldkollased koonused nagu mõnusasti riietatud päkapikud. Moosivabrik ilmus üsna äkki nähtavale. Camargue kutsus seda moosivabrikuks, aga vahel ka kingakarbiks, sest see maja ei sarnanenud ühegagi ümbruskonnas. Tegemist polnud järele aimatud ega päris tudorstiili ega ka ehtsa XVIII sajandi ega pseudogeorgiaanliku arhitektuuriga, sest maja kujutas endast pikka, suurte klaaspindadega karpi, mille ühes otsas lahutas esi algset ehitist uuemast osast koonusekujulise katusega torn nagu mingi põletusahi. Viiulivõtme kujulisel sepistatud tuulelipul istus toiduotsingul sisemaale sattunud kajakas. See nägi tuhakarva taeva taustal välja valge nagu lumi. Tedi naine Muriel avas paraadukse. Majja siseneti kohe teisele korrusele, sest see oli ehitatud mäenõlvale. Avarast vestibüülist pääses läbi võlvkaare söögituppa. „Nii külm on, söör, et ma keedan teile korraliku lõuna, sest te ütlesite, et ei lähe Mrs Sternholdi poole,” ütles Muriel. 13

„Väga arukas teist,” ütles Camargue, kes enam suurt ei hoolinud, mida ta sööb. Muriel võttis ta palitu, et see kuivama viia. Ta elas koos Tediga siinsamas krundil vanaaegses majas, mis erines täiesti moosivabrikust. Camargue oleks tahtnud, et ta võtaks õhtupoo likud ja pühapäevad vabaks, aga Murieli suuremeelsuse hoogusid polnud vahel võimalik taltsutada. Poole trepi peal tuli talle vastu koer Nancy, suu naerul, roosa keel rippumas ja noored tugevad käpad valmis peremehe pikali paiskama. Tegemist oli tema viienda Saksa lambakoeraga, ilusat pruuni ja musta värvi, kaks aastat vana. Võõrastetuba, mille kaks seina olid üleni klaasist, oli täis kum malist, lumelt peegeldunud valgust. Telefon helises just siis, kui ta oli trepi ülemisel astmel. „Kas meid kuulutati seal maha nagu kord ja kohus?” „Jah, kullake, kolmandat korda. Kas püha Peetri kirikus tehti sedasama?” „Jah. Aga oli seal alles külm, Dinah. Kas Forbys sajab lund?” „No sajab, aga mitte eriti paksu. Äkki sa muudad meelt ja tuled? Suured teed on lahti ja sa tead, et Tedil pole midagi selle vastu. Ma nii tahan, et sa tuleksid.” „Ei. Seal on su vanemad. Nad on mind juba näinud. Las nad toibuvad veidi ehmatusest enne laupäeva.” Camargue naeris Dinah protesteeriva hüüatuse peale. „Ei, kallike, täna ma ei tule. Muriel teeb mulle lõunasöögi. Mõtle selle peale, et pärast laupäeva pead sa kõik söögiajad minuga koos mööda saatma ja mingeid vabandusi ei võeta vastu.” „Manuel, kas ma tulen õhtul sinu poolt läbi?” Camargue naeris. „Palun ära tule.” See oli imelik, kuidas tema aktsent muutus Dinah’ga rääkides märgatavamaks. Ta arvas, et siin on mängus tunded. „Pane mu sõnu tähele, kõik külad on õhtuks Kingsmarkhamist ära lõigatud.” Ta läks muusikatuppa, koer kannul. Torni koonusekujulise kiivri all oli hämar nagu videvikus. Ta vaatas flööti, mis lebas avatud karbis laual, ja siis otsekui tahtmatult oma konksus sõrmi, mis 14

talle aga enam haiget ei teinud. Karp oli avatud, et näidata seda Dinah emale ja Muriel tundis selle vastu liiga suurt aukartust, et see kusagile ära panna. Camargue sulges karbi ja istus klaveri taha. Ta polnud kunagi olnud suurem asi pianist, lihtsalt teisejärguline kontsertesineja, mistõttu ei kogenud ta mingit üleelamist ega kur bust, kui klimberdas klahvidel oma lollide vanade kätega (nagu ta neid ise nimetas). Ta mängis „Für Eliset*” ja Nancy, kes jumaldas klaverimuusikat, vehkis marmorpõrandal sabaga. Muriel kutsus ta lõunat sööma. Ta läks trepist alla. Murielile meeldis katta ainult tema tarbeks suur mahagonlaud pitslina, hõbeda ja klaasidega ning teenindada teda seal. Ta teadis palju paremini, mida Sir Manuel Camargue vajab. Ted sisenes, kui ta kohvi jõi, ja ütles, et viib Nancy õue, et ta teeb temaga pika tiiru lumes, sest Nancyle lumi meeldib. Ja ta murrab järve ääres jääd. Rihmapannalde kõlinat kuuldes Nancy lausa lendas trepist alla, et kiiremini õue pääseda. Camargue püüdis vahel hoiduda pärastlõunasest uinakust. See õnnestus tal harva. Tal oli tornitaguses tiivas väike magamistuba, vannituba ja elutuba, kus asus Nancy ase, ja ta istus otsustavalt tugi tooli, et lugeda või plaate kuulata – hetkel meeldis talle hirmsasti James Galway**. Ta arvas, et Galway on palju parem, kui temal oli õnnestunud olla –, aga ta jäi alati tukkuma. Sageli magas ta kella viie või kuueni. Ta pani plaadimängijale Mozarti flöödikontserdi, Köcheli kataloogis number 313, ja sellal kui magusad, helged, voolavad helid täitsid toa, silmitses ta end piklikus peeglis. Igal juhul oli ta endiselt pikk. Ja kõhn. Tema meelest kõhn nagu kokkuklopsitud hernehirmutis, nagu vana kolikambri luukere, mille käed näivad olevat liigestest lahti murtud ja siis kuidagi veidralt kokku pandud. Tout casse, tout lasse, tout passe.*** Nüüd, mil ta oli nii vana, mõtles ta sageli ühes või teises oma lapsepõlves * Beethoveni klaveripala. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) �� Sir James Galway (snd 1939) – iiri flöödimängija. �� Kõik puruneb, tüütab ära ja möödub.

omandatud keeles. Ta istus tugitooli ja kuulas muusikat, mille Mozart kirjutas pahurale hollandlasele, aga selleks ajaks, kui algas teine osa, magas ta sügavasti. Nancy äratas ta üles, pannes pea talle sülle. Ta oli juba ammu jalutuskäigult tagasi, kell oli peaaegu viis. Ta teadis, et Ted ei tule enam koera välja viima. Camargue peab seda ise tegema ja võibolla jalutama koos temaga järveni. Lumesadu oli lakanud ja kummali selt kollakas hämarikuvalgus libises üle valeva lume ja heitis pikki siniseid varje. Camargue võttis James Galway plaadimängijalt ja pani ümbrisesse. Ta läbis koridori ja muusikatoa, peatus korraks, et nihutada otseks viltuvajunud fotot, mis kujutas Camargue’i Muusikakooli hoonet Wellridge’is, ja astus võõrastetuppa. Kui ta lähenes teekandikule, mille Muriel oli tema jaoks valmiks pannud, helises telefon. Jälle Dinah. „Ma enne helistasin, kullake. Kas sa magasid?” „Mida muud ma võisin teha?” „Ma tulen homme hommikul läbi ja toon ära ülejäänud kingi tused. Isa ja ema tõid meile hõbedast koogikahvlid, mille onu, mu ristiisa saatis.” „Tuleb tunnistada, et inimesed on üsna helded, see on ju meie mõlema jaoks juba teine ring. Ma lasen sissesõidutee sinu jaoks puhtaks rookida. Ted teeb selle ära juba enne kukke ja koitu.” „Vaene Ted.” Camargue aimas Dinah hääletoonis kerget muu tust, mis tegi ta valvsaks. „Manuel, ega sa ei ole midagi kuulnud … Nataliest?” „Sellest naisest?” sõnas Camargue ükskõikselt. „Ei ole.” „Tead, ma räägin sinuga sellest veel kord hommikul, et sa mõt leksid ümber. Ma olen kindel, et sa ei saa temast õigesti aru. Ja hakata muutma testamenti, ilma et…” Camargue’i aktsent oli tugev, kui ta teda katkestas. „Dinah, mina nägin teda, mitte sina. Eks ole, ärme räägime sellest rohkem.” Dinah vastas rahulikult: „Nagu soovid. Ma ainult tahan sulle parimat.” 16

„Ma tean,” vastas Camargue. Ta rääkis naisega veel veidi ja läks siis alla teed tegema. Päeva rahu oli rikutud sellega, et Dinah võttis üles Natalie küsimuse. Ta pidi uuesti asja üle järele mõtlema, kuigi oli selle enda jaoks juba välistanud. Ta tõi teekannu üles ja eemaldas salvräti kurgivõileibade taldri kult. See naine, ükskõik kes ta ka polnud, oli keetnud tee ja toonud kannu üles ning pärast seda, kui ta oli näinud, kuidas naine vaatas Cazzini kuldset kingitust seinal, sai ta aru. Nagu kõik ausad ja siirad inimesed, pani ka Camargue pahaks, kui teda püüti petta, ja seda hoopis rohkem kui need, kes ise on tüssajad. Temale oli see hirmus solvang, seda hullem, et kasutati ära vana mehe nõrkus ja isalik armastus. Dinah palve ei muutnud tema tundeid. See ainult pani teda mõtlema, et ta oleks pidanud kutsuma politsei või rääkima oma advokaadiga. Aga ei. Ta oli öelnud naisele, et näeb teda läbi, ja tea tanud oma kavatsusest ja nüüd pidi ta iga hinna eest selle unustama. Tema tulevik oli Dinah, Dinah’st saab tema tütar ja enamgi veel. Ta istus akna all, mille kardinad polnud ette tõmmatud, ja vaa tas, kuidas lumi tõmbub siniseks ja siis pimeduse saabudes uuesti tuhmvalgeks. Kuu tõusis, ümmargune ja külm kesktalvine kuu, helendav rohekasvalge sõõr. Kell seitse viis ta teenõud alla ja andis Nancyle suure purgitäie koeratoitu. Kuuvalguses nägi ta võõrastetoa aknast üsna selgesti järve. Järv oli selle kohta palju öeldud, tegemist oli pigem suure tiigiga. See asus teisel pool sissesõiduteed lauge nõlvaku all ja oli ümbritsetud remmelgatest ja viirpuudest. Camargue nägi, et Ted oli sõna pida nud ja pärast lõunat tiigil jääd lõhkunud, et kalad õhku saaksid. Tiigis olid karpkalad, mõned neist väga suured ja väga vanad. Tedi jäljed viisid alla veepiirile ja tagasi sissesõiduteeni. Ta oli ladunud jää suurte hallide plokkidena kaldale. Kuu valgustas seda kõike sama hästi nagu mõni kaarlamp. Nancy jälgi olid kõik kohad täis ja selgesti olid näha need kohad hangedes, kus ta oli hullanud ja püherdanud. Camargue puudutas koera siledat pruuni pead, tõm bas looma endale lähemale ja lükkas hellalt ta oma jalgade juurde 17

magama. Kuu sõudis mustal sädeleval taevakaarel, kust kõik paksud pilved olid kadunud. Ta avas raamatu, mis rääkis ühest suhteliselt tundmatust rumeenia heliloojast, kes kunagi oli kirjutanud tema jaoks ühe etüüdi, ja luges umbes tunni. Kell pool kaheksa ta tundis, et jääb jälle tukkuma, seepärast tõusis ta püsti, ringutas ja seisis akna juurde. Oma suureks ülla tuseks nägi ta, et jälle sajab lund, mis langes aeglaselt üle selge taevavõlvi kuu poole triivivast pilvelahmakast. Viimane kui üks okaspuu oli jälle kaetud lumega. Siis ta nägi, et üks puu liigub. Ta oli sageli pimedas ja hämarikus niisugust asja ette kujutanud, sest oma poolpimedate silmade tõttu võis talle tunduda, et puude asemel on inimesed. Nüüd oli ta tegelikult pidanud mingit meest puuks. Või naist. Ta ei osanud öelda, kas see pükstes ja paksus palitus kogu oli Ted või Muriel, kes liikus kasesalu poole seal, kus pidi olema teerada. See pidi olema üks neist. Camargue otsustas, et lükkab Nancy õueviimise kümme minutit edasi. Vastasel korral Ted näeks neid ja tõstaks lärmi ja tõenäoliselt tahaks võimaldada koerale korraliku jalutuskäigu, mida see aga sugugi ei vaja, sest on päeval juba küllalt joosta saanud. Kui see aga oleks Muriel, tahaks ta kindlasti tuppa tulla ja peremehele kakaod keeta. Kuju oli aiast kadunud. Kuu ei olnud enam nii sirav. Ta ei suut nud meenutada, et kõigi nende aastate jooksul, mil ta Sussexis oli elanud, oleks siin olnud nii palju lund. Noorusaegadel Püreneedes oli küll samamoodi sadanud ja ilm oli olnud isegi külmem. Nende päevade meenutuse mõjul oli ta istutanud siia aeda väikesi kuuski ja jugapuid ja kadakaid… Ta oleks võinud vanduda, et näeb teist puud liikumas. See oli üsna naljakas, kuidas vanas eas, kui meeleorganid, millega ollakse harjunud nagu vanade sõpradega, hakkavad mängima vingerpusse. Ta hüüdis: „Nancy! Aeg on õue minna.” Koer oli trepimademel ammu enne teda. Kui Camargue oleks ees läinud, oleks Nancy ta pikali tõuganud. Ta laskus pikkamisi 18

trepist ja müksis koera varbaga, kui see vaatas ootusärevalt alt üles talle otsa. Alla jõudnud, süütas ta väljas oleva lambi, mis valgustas avarat hoovi koos sõiduteega. Lumehelbed tantsisid nagu väike sed sädemed kollakas valguses, aga kui ta ukse avas, paiskus talle vastu jäine ööõhk. Nancy tormas lumekeerisesse. Camargue võttis vestibüüli kapist lambanahkse kasuka, kindad ja jalutuskepi ning järgnes koerale. Nancyt polnud enam näha, aga ta oli jätnud endast lumme raja mööda nõlvakut järve poole. Camargue tõmbas kasuka koomale ja mässis villase salli kaela ümber. Nancy teadis väga hästi, et õhtune õueminek pole mingi korralik jalutuskäik, vaid lihtsalt võimalus rahuldada loomulikke vajadusi, aga putkas siiski vahel minema. Kui ilm oli paha, näiteks märg ja vihmane või selline nagu sel õhtul, oli ta enamasti ära pool tundi. Praegu oleks selline käitumine olnud tõeline nuhtlus, sest Camargue oli nii väsinud, et isegi püstijalu, isegi siis, kui jäine tuul puhus näkku, tundis ta end unisena. „Nancy! Nancy, kus sa oled?” Ta oleks võinud lihtsalt majja tagasi minna, Tedile helistada ja paluda tal tulla koera tagasi ootama. Ted poleks seda pahaks pannud. Teiselt poolt aga tundus see olevat järeleandmine abitu sele, mille vastu ta igati püüdis võidelda. Mis mõte oleks olnud abielluda, seada uuesti sisse korralik majapidamine, isegi alustada seltsielu, kui ta ei suuda toime tulla nii lihtsa asjaga nagu koeraga jalutamine enne magamaminekut? Ta oleks võinud ka minna tagasi majja, istuda vestibüülis tugitooli ja oodata seal Nancyt. Kui ta uinuks, ärataks koera kraapimine ukse taga ta üles. Ta tegi aga otse vastupidist. Ta läks koera poolt lumme jäetud rada pidi järve poole ja hüüdis teda ärritunult. Märgid, mille Ted oli jätnud veepiiril lõhutud jääle, olid lumme mattunud ja ka Nancy värskeid jälgi kattis peagi lumi. Ainult jääplokkide kuhjad näitasid, kus Ted oli olnud. Jääst puhastatud ala oli jälle kaetud kerge halli kirmega. Järv oli otsekui tume jääpalakas, millele pilvedest varjatud kuu heitis veidi läiget, ja remmelgad, mis 19

päevavalgel nägid välja nagu kössis ämblikud või koibikulised, olid nüüd kaetud lumega, mis kleepus okste külge ja muutis võrade kuju. Camargue kutsus jälle koera. Möödunud nädalal oli Nancy talle samasuguse vembu mänginud, aga ilmus siis äkki kusagilt välja ja kappas üle jää tema poole. Ta hakkas kepiga värsket jääkirmet purustama. Siis kuulis ta, kuidas selja taga lumi krudiseb kergelt koera jalge all. Kui ta aga end ümber pööras, valmis haakima jalutuskepi konksu Nancy kaelarihma taha, ei näinud ta mingit koera, seal olid vaid kääbus kadakad ja valgus, mis langes valgele ringikujulisele hoovile. Ta kavatses lõhkuda kogu värskelt tekkinud jää ja puhastada jardi pikkuse ja jalalaiuse ala, nagu Ted oli teinud, ja minna siis tagasi majja Nancyt ootama. Jälle krudises lumi tema selja taga, puu kõndis. Ta ajas end püsti ja pööras ringi, kepp enesekaitseks käes, ning seisis liikuva puuga silmitsi.

2 Kui peainspektor Wexford oma majja sisenes, võttis teda vastu muusika. Flööt mängis orkestri saatel. Ta oletas, et see on üks Sheila dramaatiline, tema kojutulekuks ajastatud võte. Muusika oli ilus, aeglane, ühetasane, veidi religioosne, aga siiski ilmalik. Tema naine kudus, näol rahulolev, kuiv, veidi ärritunud ilme, nagu alati siis, kui Sheila oli läheduses. Ja Sheila hakkas olema läheduses järgmised kolm nädalat, sest oli ootamatult otsustanud abielluda oma kodukihelkonna kirikus ja sättida end sisse isa majas. Ta istus põrandal kamina ja plaadimängija vahel, põsk toetumas valgele ümarale käsivarrele, mis oli graatsiliselt diivanipadjale hei detud, ja kahvatukuldsed sirged juuksed poolenisti nägu katmas. Kui ta pea tõstis ja juuksed tagasi lükkas, nägi inspektor, et ta oli nutnud. „Oi, paps, kallis, kas pole kole? Telekas oli hiigelsuur programm tema mälestuseks. Isegi ema poetas pisara. Ja siis me mõtlesime, et leiname teda tema enda muusikaga.” Wexford kahtles tõsiselt, kas Dora, rahulik ja ülimalt mõistlik naine oli olnud võimeline selliseks eriliseks tundepuhanguks. Ta võttis plaadiümbrise. Mozart, kontsert flöödile ja harfile, K 229; Inglise Kammerorkester, dirigent Raymond Leppard; flööt Manuel Camargue; harf Marisa Roblès. „Me tegelikult kuulsime teda kunagi,” ütles Dora. „Mäletad? Wigmore Hallis, oma kolmkümmend aastat tagasi.” „Jah.” Aga ega ta suurt mäletanudki. Pilt plaadiümbrisel, liiga tunde line, liiga liikuv, mitte eriti ilus nägu, rõõmsameelsed ja humoorika säraga silmad ei meenutanud talle midagi minevikust. Mängitav osa lõppes ja asendus uue, särava, voolava ning laulvaga ja surnud 21

Camargue elustus oma flöödis. Sheila pühkis silmi, tõusis ja suudles isa. Sellest oli möödas kaheksa aastat, mil nad olid sama katuse all elanud. Siis sai Sheilast rändur, kuulus daam, telenägu. Aga ta ikka suudles isa, kui tuli või läks, pannes käed talle ümber kaela nagu väike laps. Naljakas küll, aga Wexfordile see meeldis. Ta istus viimast osa kuulama, sellal kui Dora lõpetas rea oma värvilises kudumismustris ja läks talle õhtusööki tegema. Andrew igaõhtune telefonikõne ei lasknud Sheilal saada täielikku dramaa tilist naudingut Camargue’i mälestamisest, ja kui ta tuppa naasis, oli plaat läbi ja isa sõi oma neerupirukat. „Sheila, tegelikult sa ju ei tundnud teda?” Tüdruk arvas, et isa teeb talle pisarate pärast etteheiteid. „Anna andeks, paps, ma hakkan liiga kergesti vesistama. Tead, kui raske on ära õppida, kuidas nutta, ja siis ei suuda sellest enam lahti saada.” Isa muigas. „Ja saatuslikul Niilusel on nutmas petlik krokodill*? Aga ma ei mõelnud seda. Ma küsin otse. Kas sa tundsid teda isik likult?” Sheila raputas pead. „Minu meelest tundis ta mu kirikus ära. Ta pidi teadma, et ma olen siitkandist.” Tema äratundmiseks polnud vaja midagi teada. Ta tunti ära igal pool, kuhu ta läks. Viis aastat oli seriaal, kus ta mängis kõige kaunimat stjuardessi, olnud eetris kaks korda nädalas kõige magusamal ajal. Kõik vaatasid „Lennurada”, kuigi paljud seletasid häbeliku näoga, et nad nägid „ainult viima seid kaadreid enne uudiseid” või „lapsed vahivad seda”. Stjuardess Curtis oli kuulus oma naeratuse poolest. Sheila manas selle nüüd näole, pea mõtlikult kaldu. „Ma tunnen tema tulevast naist isikli kult,” ütles ta. „Või pigem tundsin. Me käisime koos koolis.” „Noor tüdruk?” „Tänan südamest, kallis isa. Ütleme, et noor selleks, et abielluda Sir Manueliga. Kahekümnendate keskel. Ta tõi möödunud sügisel Camargue’i mind „Kirjas” vaatama, aga ma ei rääkinud nendega, * Dido stroof Henry Purcelli ooperist „Dido ja Aeneas”.

Camargue oli liiga väsinud, et pärast etendust lava tagant läbi tulla.” Dora tõi nad keelepeksust tagasi tunnustatuse juurde. „Omal ajal räägiti, et ta on maailma parim flöödimängija. Ma mäletan, kui ta rajas selle kooli Wellridge’is ja printsess Margaret tuli seda avama.” „Tead ka, kuidas õpilased seda kutsuvad? Windyridge.” Sheila matkis sõrmi liigutades puupuhkpillil mängimist. Siis äkki purska sid jälle ta silmist pisarad. „Oh aeg, niimoodi surra!” „Who’s Who” on raamat, mida harva leidub eramajades. Wexfor dil oli üks eksemplar, sest seal sees oli Sheila. Ta võttis köite riiulilt, avas c-tähe kohalt ja luges valjusti: „Camargue, Sir Manuel, rüütel. Aukaaslaste Ordu. Briti Impee riumi Ordu. Auleegioni kavaler. Briti flöödimängija. Sündinud Pamplonas, Hispaanias, 3. juunil 1902, Aristide Camargue’i ja Ana Parrali poeg. Saanud hariduse isalt, siis Barcelona Konservatooriu mist. Õppinud Louis Fleury juures. 1924–1932 Madridi Konservatooriumi flöödiõpetaja. Võitles Hispaania kodusõjas vabariiklaste poolel, põgenes Inglismaale 1938. Abiellus 1942 Kathleen Listeriga. Üks tütar. Sai Briti kodakondsuse 1946. Flöödimängija kontserdireisid Euroopas, Ameerikas, Austraalias, Uus-Meremaal ja Lõuna-Aafrikas. Asutas 1964. aastal Wellridge’is, Sussexis, abikaasa mälestuseks Kathleen Camargue’i Muusikakooli ja 1968. aastal Kathleen Camargue’i Noorteorkestri. Harrastused väljaspool muusikat: jalutamine, lugemine, koerad. Aadress: Sterries, Ploughman’s Lane, Kings markham, Sussex.” „Räägitakse, et see on unistuste maja,” ütles Sheila. „Ei tea, kas tütar hakkab seda müüma? Sest kui hakkab, siis meie Andrewga võiksime tõsiselt kaaluda… Paps, kas sulle ei meeldiks, kui me elaksime siinsamas tee ääres?” „Ta võib olla pärandanud selle maja sinu sõbrannale,” ütles Wexford. 23

„Võib küll. No ma loodan vähemasti. Vaene Dinah kaotas esimese abikaasa, keda ta jumaldas, ja nüüd teise, kellega ta ei jõudnud abielluda. Talle on vaja mõningast lohutust. Ma kirjutan talle kaastundeavalduse. Ei, ei kirjuta. Ma lähen tema poole. Ma helistan talle kohe homme hommikul ja ma…” „Mina sinu asemel ootaksin päeva või paar,” ütles isa. „Homne hommik algab ekspertiisiga.” „Ekspertiisiga?” Sheila hääldas seda sõna Lady Bracknelli* õõnsal ja õudusest rabatud toonil. „Ekspertiisiga? Aga ta ju suri ilmselgelt loomulikku surma?” Dora, kes osavasti käsitses kolme eri värvi lõnga, tõstis pilgu kudumistöölt. „Muidugi ei surnud. Ei saa nimetada loomulikuks surma uppumise või surnukskülmumise läbi või mis see oli, mis temaga juhtus.” „Ma pean silmas, et ta ei teinud seda meelega ja kellegi teise käsi polnud ka mängus.” Wexford ei suutnud selliseid lihtsameelseid enesetapu ja mõrva definitsioone kuuldes naeru tagasi hoida. „Enamikul juhtudel on ootamatu surma ja kõigil juhtudel vägivaldse surma puhul vaja ekspertiisi,” ütles ta. „Seda tehakse ka siis, kui on arvata, et lange tatakse otsus õnnetusjuhtumi kohta.” Õnnetusjuhtum. See otsus, mis kõlab naeruväärselt, kui kõne all on hällis maga nud imiku või narkoosi all olnud patsiendi surm, sobis hästi kir jeldama Camargue’i saatust. Vana mees, pahkluuni lumes, kaotab pimedas tasakaalu, libastub, kukub vette ja jääb jääkaane alla. Kui ta ei uppunud, siis suri ta mõne minuti jooksul alajahtumisse. Lund sadas edasi ja jäljed mattusid selle alla. Ja pakane, oma kümme kraadi alla nulli, kaanetas varsti paiga, kuhu keha oli libi senud. Ainult kinnas – paks must nahkkinnas, mis oli ära tulnud * Tegelane Oscar Wilde’i näidendist „Kui tähtis on olla tõsine”.

tema vasakust käest – oli jäänud tähistama kohta, kus ta lebas, üks kõver sõrm hangest välja ulatumas. Õnnetusjuhtum. Wexford läks ekspertiisi tulemusi kuulama ainult sellepärast, et sooja saada, sest politseijaoskonna keskküte oli ootamatult eelmisel ööl rivist välja langenud. Ekspertiisi esitamise paigas (Kingsmark hami maakohus, saal 2, teine korrus) oli kuuldavasti talvel alati temperatuur 80 kraadi*. See vastas tõele. Jätnud kummisaapad alumise korruse ukse juurde, peesitas ta soojas kohas, koorides salamahti endalt mitmed koledad kihid, khakivärvi, mudase välja nägemisega vihmakeebi, päevinäinud musta-hallikirju kalasaba mustrilise villase palitu, stoolasuuruse vanutatud villast pruunika salli. Peale Kingsmarkham Courieri neiu ühel pressile reserveeritud kohal oli saalis veel kaks naist, kes istusid teineteisest võimalikult kaugel, jättes mulje, nagu mõlemad arvaksid, et ainult temal on õigus siin viibida. Wexford arvas, et üks neist on tütar ja teine pruut. Mõlemad olid tumedates ja tagasihoidlikes, mitte millegagi silma paistvates riietes. Aga naisel esimeses reas olid Callase** silmad ja profiil, tema läikivad mustad juuksed olid kammitud geiša- soengusse, sellal kui teine, kes istus Wexfordist paari jardi kaugusel, nägi välja kui hiireke, rätik peas, kössis, käed risti. Niipalju kui Wexford oma kohalt nägi, polnud kummalgi vähimatki sarnasust plaadiümbrisel oleva eneseteadva ja vaimse näoga. Aga siis, kui otsus langetati, pööras geišasarnane naine pead, tema tumedad säravad silmad kohtusid korraks Wexfordi omadega ning see nägi, et naine on Sheilast palju vanem, arvatavasti kümmekond aastat. See siis pidi olema tütar. Kui ta oli sellele otsusele jõudnud, pööras kohtunik pilgu naise poole ja ütles, et avaldab sügavaimat kaastun net Sir Manueli tütrele tema kaotuse ja leina puhul, mis aga pole sugugi ainult isiklik, sest seda jagavad kümned tuhanded inimesed, kes teda armastasid ja imetlesid ja olid haaratud tema muusikast. Ta * 80° F on 26,7° C �� Maria Callas (1923–1977) – kreeka sopran

arvas, et ei lähe välja oma ametikohustuse raamidest, kui tsiteerib Samuel Johnsonit* ja ütleb, et pole oluline, kuidas inimene sureb, vaid on oluline, kuidas ta elas. Ilmselt polnud keegi rääkinud talle surnud mehe kavatsusest uuesti abielluda. Hiireke tõusis ja kadus vaikselt. Nüüd oli kõik läbi. Mustasilmne kaunitar tõusis samuti – ja oli kohe ümbritsetud meestest. Wexford mõtles, et see on ilmselt kokkusattumine, et seal on saatja, kes ta kohale sõidutas, tema isa arst, teenija ja paar sõpra. Ometi tundis ta tahtmatult, et see naine on igal pool, kus ta ka ei viibiks, meeste ringis, tähelepanu keskpunktis, imetletud, ihalda tud. Ta tõmbas jälle oma kehakatted selga ja väljus Kingsmarkhami pakaselisele peatänavale. Sillutisel lebas vana lumi pikkade madalate ahelikena ja uus lumi, sõmer ja sädelev, kattis seda värske heledusega. Kollakastinajas taevas näis lund täis olevat. Kohtumajast politseijaos konnani oli vaid paar sammu, aga sellest piisas, et niisuguse ilmaga teel läbi külmuda. Eesõues seisis politseiauto ja peakonstaabli Roveri vahel ikka veel kütteavariiteenistuse auto. Wexford läks ettevaatlikult läbi pöörd ukse. Sees oli endiselt külm ja seersant Camb, kes istus valvurileti taga, soojendas kinnastatud käsi kuumal teekruusil. Wexford mõtiskles, et Burden, kui sel on vähegi aru peas, on ilmselt läinud kusagile sooja kohta lõunat sööma. Ilmselt Carousel Cafésse või sellesse söögikohta, mis oli olnud Carousel, enne kui Mr Haq selle üle võttis ja Pearl of Africaks nimetas. See oli (Mr Haqi sõnul) tema kodumaa Uganda nimi või hüüd nimi. Mr Haq väitis, et esindab ehtsat Uganda kööki ja pakub „tõelist” Uganda toitu, aga keegi ei teadnud, kas see oli toit, mida suguharud sõid enne koloniseerimist, või toit, mille tõid sisse Aasia immigrandid, või toit, mida söövad tänapäeval läänestunud * Samuel Johnson (1709–1784) – inglise kirjanik

ugandalased, või midagi muud, aga igal juhul oli raske roogadel vahet teha. Kõik portsjonid sisaldasid praekartuleid ja riisi ning Wexford oli aru saanud, et see ongi Uganda köögi eripära. Talle lihtsalt meeldis see koht ja ta oli iseäranis võlutud plastmassist džunglitaimestikust. Täna see rippus ja värises auruses kuumuses ning nahkjad lehed näisid olevat täis higipiisku. Aknad ei paistnud läbi, sest neid kattis kondensatsiooniudu. See oli nagu troopiline oaas Arktikas. Inspek tor Burden istus laua taga ja sõi Nuubia kana Ruwenzori riisiga, hoides hoolega silma peal oma uuel lambanahksel jakil, mille naine oli talle jõuludeks kinkinud ja mille Mr Haq oli riputanud palmi kujulisele riidenagile. Ta ühmas sisenenud Wexfordile, et keegi võib selle ära virutada, sest tänapäeval pole miski võimatu. „Siin nad võivad selle patta pista,” ütles Wexford. Ta tellis samuti kana, soovides,et ükskord ometi toodaks seda koos kartulitega. „Tulin just Camargue’i juhtumi ekspertiisi kuulamast.” „Mis pagan sind sinna ajas?” „Mul polnud suurt midagi teha. Ma mõtlesin, et seal on soe ja nii oligi.” „Mõnele on sellest küllalt,” porises Burden. „Ma oleksin sulle tööd leidnud.” Sedamööda, kuidas nende sõprus süvenes, oli tema endine aukartus ülemuse ees kadunud, jättes siiski alles lugupida mise. „Kunagi pole olnud nii palju vargusi ja sissemurdmisi. See tuntud tüüp Atkinson, kes lunaraha eest välja lasti, on vahepeal kolme asjaga hakkama saanud. Ta pole veel seitseteistki, aga juba tõeline väike kaabakas.” Sarkasm muutis ta hääletooni vinguvaks. „Just nii ma tema kohta ütlen. Psühhiaater kinnitab, et ta on pato loogiline kleptomaan, traumadest lõhestatud isiksus, mis üldjoontes klassifitseerub paranoiaks.” Ta norsatas, oli vakka, siis sõnas hoopis teisel toonil. „Kuule, kas sa arvad, et seda teha oli tark tegu?” „Mida teha?” „Minna seda ekspertiisi kuulama. Inimesed hakkavad arvama… Ma pean silmas, et nad võivad hakata arvama…” 27

„Inimesed hakkavad arvama!” irvitas Wexford. „Sa räägid nagu vana lesknaine, kes manitseb noort plikat. Mida nad siis hakkavad arvama?” „Ma pidasin ainult seda silmas, et nad võivad arvata, et selles sur mas on midagi kahtlast. Mingi jama. Ma tahtsin öelda, et kui nad sind seal näevad ja teavad, kes sa oled, siis nad mõtlevad, et ta ei oleks sinna tulnud, kui kõik oleks olnud nii lihtne, nagu kohtunik…” Teda päästis Wexfordi pahameelepurskest väline sekkumine. Mr Haq oli rõõmsameelselt nende juurde hiilinud. Ta oli väike, naeratav, väga tumeda nahaga, aga siiski väga kaukaaslase moodi, suure hulga säravvalgete, aga hirmuäratavalt puseriti suurte ham mastega. „Kas ma võin loota, mu kallis, et kõik on teie meele järgi?” Mr Haq pöördus kõigi külastajate poole sõnadega „mu kallis”, olene mata soost ja vist arvates, et see on mingi üldine viisakas väljend nagu „ekstsellents”. „Ma näen, et te sööte Ruwenzori riisi.” Ta kummardas kergelt. „Aromaatne ja hõrgutav retsept inimestelt, kes elavad Kuu mägedes.” Televisiooni rämpstoidu reklaami kõnepruuk oli talle harjumuspärane. „Väga hea, tänan,” ütles Wexford. „Aga palun, mu kallis.” Mr Haq naeratas nii laialt, et mõned hambad näisid välja kukkuvat. Ta liikus laudade vahel edasi, pai nutades pead polüetüleenist palmilehtede all, mis ulatusid välja polüvinüülkloriidist pottidest polüstüreenist potiümbristes. „Kas magustoitu võtad?” „Ei usu,” vastas Wexford, lugedes isukalt menüüst: „Kampala kook või Niiluse vete jäätis – kas siin mõeldakse värvi või aineid, millest see on tehtud? Igal juhul on ümberringi jääd küllalt, pole vaja seda veel süüa.” Ta kõhkles. „Mike, ma ei arva, et see, mis inimesed selle asja kohta arvavad, on tähtis. Camargue suri õnnetu juhuse tõttu, selles pole kahtlust. Kindlasti huvi selle mehe vastu kestab aastaid, aga tema surma asjaolude vastu vaid üheksa päeva. Tegelikult kohtunik midagi seesugust ka ütles.” 28

Burden tellis kohvi väikeselt läikiva naha ja ploomikarva silma dega poisilt, Mr Haqi järeltulijalt, kes teenindas nende lauda. „Ma vist mõtlesin Hicksile.” „Teenija või kes ta selline oli?” „Ta leidis kinda ja seejärel ka keha. Tegelikult polnud selles midagi imelikku, aga imelik võib näida see, kuidas ta leidis koera köögiukse tagant ja viis ta tagasi Sterriesesse ja laskis sisse, ilma et oleks huvi tundnud, kus Camargue on.” „Hicksi mainet minu kohtuskäik ei kahjusta,” ütles Wexford. „Ma kahtlen, kas seal oli hingelist peale kohtuniku, kes mind tundis.” Ta turtsus naerda. „Või kui, siis mind tunti kui stjuardess Curtise isa.” Nad läksid tagasi politseijaoskonda. Pärastlõunast sai jäine hämarik, karm ja külm õhtu. Küte lülitus sisse just siis, kui oli aeg koju minna. Elutuppa astunud Wexfordi tervitas suur pronksivärvi Saksa lambakoer, hambad irevil ja saba lehvimas. Diivanil tütre kõrval istus neiu, kes oli ekspertiisi esitamiselt vaikselt kadunud, Camargue’i kahvatu pruut.