MARK MILLS
SURNUTE KOHTUMISPAIK
Tõlkinud Matti Piirimaa
Originaali tiitel: Mark Mills Where dead men meet Tõlkinud Matti Piirimaa Toimetanud Airi Kapanen Kujundanud Jan Garshnek Text Copyright 2016 © by Mark Mills First published in Great Britain in 2016 by Headline review An imprint of HEADLINE PUBLISHING GROUP © Tõlge eesti keelde Matti Piirimaa ja Kirjastus Kunst ISBN 978-9949-573-21-9 Trükk: Print Best Trükikoda www.kirjastuskunst.ee tellimused@kirjastuskunst.ee
Christopheri mälestuseks
Me kokku saame, lahkume ja taas näeme seal, kus surnute kohtumispaik elavate huulil. Samuel Butler
Inglismaa
SURNUTE KOHTUMISPAIK  7
8  MARK MILLS
Esimene peatükk
Kui õde Agnes olnuks vähem hardameelne, siis oleks ta elanud oma neljakümne kaheksanda sünnipäeva tähistamiseni. Seda laadi tähtpäevadest polnud ta kunagi hoolinud. Küll aga ülestõusmispühadest, sest siis lasi ta end haarata Kristuse isetutel kannatustel, kui ta Tema vaevadele sügava tundelisusega kaasa elas, ent isegi Tema sünnipäev tundus olevat kõige sellega võrreldes tähtsusetu, rääkimata juba ta enese omast. Ja kui ta sellele kaasa mängiski, siis ainult laste pärast, kelle näokesed särasid nagu märgutuled alati, kui õde Beatrice võttis orbudekodu muistsest praeahjust šokolaadikooke, mille sisu oli kõva nagu telliskivi (ja peaaegu sama maitsetu). Kartusiaanide nunnakloostris, kus üheksateistkümneaastane Agnes oli pühaliku tõotuse andnud, ei pakutud mingit sünnipäevakooki. Ei, seal olid olnud ainult lõpmatuna tundunud tunnid täis palvetamist ja vaikset mediteerimist ahtakeses kongis, ning toitu ulatati talle luugi kaudu, sest hälvitavad kokkupuuted inimestega pidid jääma võimalikult üürikeseks. Selle ordu karmid usukombed olid lõpuks osutunud talle liiga rängaks, nii et hoolimata aastate möödumisest ja meeldivast eesmärgitunnetamisest, mida kolm aastakümmet Püha Theresa orbudekodus olid talle pakkunud, ei jaksanud ta kunagi raputada endalt tunnet, et Issanda silmis polnud teda millegipärast vääriliseks peetud. Just sel põhjusel tõusis ta keskööl kohusetundlikult oma koikult, nagu oli nunnakloostris teinud, et palvetada Neitsi Maarjale. Ja just sel põhjusel kuulis ta nõrka, kuid selgesti äratuntavat klaasiklirinat – heledat nagu õhtukella löök –, mis läbistas magava maja vaikuse. Peatrepi jalamile lähenedes ta peatus, kuulatas teraselt, arutades, kas tõesti oli ta äsja teadvusse tunginud heli SURNUTE KOHTUMISPAIK 9
ette kujutanud. Ei. Kostis veel midagi, eelmisest erinevat, mis sarnanes lohisevate sammudega. Kindlasti liikus keegi esimesel korrusel ringi. Kas mõni paha peal väljas laps? Kindlasti polnud see esimene kord. Ema Hilda kabineti ukse alt paistev valgustriip läbistas nagu hõbedane niit koridori sügavat pimedust. Põrandalauad kääksusid Agnese jalge all, kui ta lähemale astus ja kõrva vastu ust surus. Vaikus. Ta kavatses juba koputada, kuid tema teada polnud ema Hilda niisugusel hilisel tunnil kunagi ärkvel, seega sisenes ta vargsi. Vaevu jõudis ta märgata lahti murtud dokumendikappi ja halle kaustu läbisegi laualambi napis valguses, kui kellegi käsi suruti ta suule. Mees oli ilmselt ta tulekut kuulnud ja ukse taha varjunud. „Tsss,” sosistas ta, suu Agnes kõrva ligi. „Ole täiesti vait. Ma ei tee sulle viga. Kas mõistad?” Agnes noogutas sõnatult. Uks tema selja taga vajus kinni, ta tundis, kuidas teda lükati kamina juures seisva liiga jäigalt polsterdatud tugitooli poole. „Istu!” käskis mees, võttes karmi käe tema suult. Agnes vaatas ainult korraks üles mehe poole, kohendades katkisest aknast tuhiseva tõmbetuule tõttu villast salli õlgadel. Mees oli lühikest kasvu, kõhetu agara näo ja oimukohtadel hõrenevate sirgete liivakarva juustega. Agnes oli varemgi tulirelva näinud – Krimmi sõja aegadest pärit teenistusrevolvrit, millega vanaisa olevat üheainsa päevaga kaheksa venelast maha kõmmutanud –, kuid mitte kunagi varem polnud millegi niisugusega sihitud teda ennast. Äsjane hirm oli asendunud nüüd kummalise häirimatu rahuga. Teda kaitses keegi määratult vägevam kui see armetu mehike, gabardiinmantel üll. „Kui sa otsid raha, siis tulid küll vale kohta. Meil ei jätku seda isegi söögi ostmiseks.” „Kui kaua sa oled siin olnud?” „Kuidas, palun?” „Orbudekodus. Kui kaua?” Agnes pani ta aktsendis nüüd midagi tähele, nõrka võõrapärast tooni, mille ta ehk ära tundnuks, kui tal oleks olnud võimalik maailmas rohkem ringi liikuda. 10 MARK MILLS
„Ligi kolmkümmend aastat.” „Hästi,” kostis mees. „Tuhande üheksasaja kaheteistkümnendal aastal jäeti siia üks poiss … imik … ta jäeti trepile.” Agnese süda võpatas äkki. „Paljud satuvad just sel viisil meie juurde.” Vale libises ta huulilt lausa üllatava ladususega. „See juhtus talvel. Jaanuaris.” „Kui te nii ütlete.” Agnes mäletas seda hästi. Kuidas saanukski olla teisiti? Just tema oli see, kes oli kuulnud pakilist koputamist ja kiirustanud välisuksele. Maapinda kattis õhuke lumevaip, sellele jäänud jäljed juhtisid ta pilgu pika tumeda inimkogu poole, kes seisis pisut eemal õhtuhämaruses sissesõiduteel. Alles siis, kui mees oli kannapealt ringi pööranud ja pimedusse kadunud, märkas Agnes jalge ees kompsukest: oma väikest Moosest, kes heegeldatud tekki mähituna magas kõigest hoolimata rahulikult, laskmata ennast millestki häirida. See oli Tema kingitus talle. „Tahan nime teada,” ütles mees. „Kas sul on aimu, kui palju lapsi on siin meie juures olnud?” „Ja ma tahan teada, kus ta praegu on.” Agnes nägi silme ees paljusid Luke’i saadetud kirju, mida ta korralikult kimpu köidetuna aseme all karbis hoidis, ning uudishimu sai temast lõpuks võitu. „Miks?” Mees kõhkles. „Mul on sõnum inimeselt, kes lapse siia jättis.” Nad mõlemad märkasid vastastikustes pilkudes arusaamist: sõnum, mille toob keset ööd hiiliv mees, püstol käes, ei vääri vastuvõtmist. „Jäta see minu kätte,” vastas Agnes. „Vaatan, mida mul õnnestub teha.” Mees ühmas midagi ja pistis siis püstoli mantlitaskusse, nii et Agnes arvas hetkeks, nagu oleks tema väärikas vastupanu meest mõjutanud. Mees võttis teisest taskust mingi politseiniku kumminuia sarnase, vististi nahkse eseme. Agnes oleks vähem kartnud, kui mehe silmis peitunuks pahatahtlik kavatsus, kuid ta nägi ainult tühjust, mis tunnistas väsinud alistumust, koguni tüdimust.
SURNUTE KOHTUMISPAIK 11
Enne kui see algas, välgatas Agnese peas viimane mõte, et see on proovilepanek, otsekui patukahetsus, ning et ta talub väärikalt kannatusi, mida Tema oli pidanud läbi elama.
12 MARK MILLS
Prantsusmaa
SURNUTE KOHTUMISPAIK  13
14  MARK MILLS
Teine peatükk
„Luke! Kuhu see kohv on jäänud?” hüüti läbi nende kabinette eraldava suletud ukse. „Kohe tuleb, söör!” Luke vajutas sisetelefoni puldil klahvile ja lausus häält vaigistades: „Diana, kohvi Tema Kõrgusele ning anna hobustele piitsa … Unustasin ennist ütlemata.” „Päh!” „Jään sulle tänu võlgu.” „Ära arva, nagu oleksid millekski kohustatud,” kõlas naise laisalt venitatud vastus. Diana sisenes ta kabinetti mõni minut hiljem, kandik käes. Täna olid ta juuksed kõrvade – nagu kõik muugi temas olid need väikesed ja täiuslikult vormitud – taga üles seatud. Diana teadis, mida Luke tema kõrvadest arvab. Alles hiljuti oli Luke’il lubatud talle seda öelda. „Kas ma teen seda sinu eest?” küsis Diana. „Ei, ma viin ise. Pean koos temaga mõne dokumendi läbi vaatama.” Diana asetas kandiku Luke’i kirjutuslauale. Kohvikannu ja suhkrutoosi vahele oli seatud kiri. „See toodi äsja sulle.” Luke üllatus, märganud isa kribulist käekirja: Luke Hamilton, Suurbritannia saatkond, Rue du Fauborg Saint-Honoré, Pariis, Prantsusmaa. „Kas miski häirib sind?” „Ei.” Luke, pea viltu, silmitses kandikut. „Ole sa tänatud.” Ta ootas, kuni Diana oli lahkunud, ja rebis siis ümbriku lahti. Mu armas Luke, kirjutan sulle raske südamega nii ruttu pärast oma eelmist kirja ning pean sügava kurbusega teatama, et selles pole midagi väheolulist ega argist … SURNUTE KOHTUMISPAIK 15
Luke teadis, et ta sammub, kuid maapind tema jalge all tundus vetruvat, nagu oleksid sillutisekivid tehtud toorkummist. Inimesed tema ümber näisid mööda vilksatavat nagu viirastused. Mitte lihtsalt surnud … mõrvatud … surnuks pekstud. Kuidas sai see võimalik olla? Kuidas võis keegi …? Kõikidest inimestest just õde Agnes. Ja miks? Kas küünlajalgade ja mõne peaaegu väärtusetu pisiasja pärast? Kurbus ja jõuetu raev vapustasid ta mõtteid. Esimene inimene, keda ta oli kunagi tundnud, isegi armastanud – tema õpetaja ja juhendaja esimesel seitsmel eluaastal. Õde Agnes oli õpetanud ta lugema ja kirjutama, öelnud puude ja lindude nimesid, selgitanud õige ja väära erinevust, sõidelnud, kui ta milleski eksis, ning kiitnud edu eest. Ta oli pühkinud Luke’i põlvedelt verd, ninast tilkunud tatti ja silmist pisaraid; ning kui gripp oli tahtnud Luke’i ära viia, istus õde Agnes haigetoas poisi aseme kõrval ja seadis külmi kompresse hõõguvale kehale, et takistada tema lahkumist. Kus oli siin loogika? Kuhu oli kadunud õiglus? Kuhu, küsis Luke endalt, oli kadunud õde Agnese jumal, kui Teda vajati? Luke teadis, mida õde Agnes oleks vastanud: et eluraamat on juba kirjutatud ja et isegi siis, kui meie ei näe oma kohta selles loos, võime kindlad olla, et see on väga kauni lõpuga hea raamat. Ent õde Agnesele polnud siiski nii kaunist lõppu määratud. Ja George V avenüüd ületav Luke oli napilt pääsenud pehkinud raamatust, mis näis tema saatuse ettemääratust kuulutavat. Mornis transiseisundis vaatas ta kõnniteelt astudes vales suunas, hädavaevu pääsedes temast möödakihutava veoauto rataste alt. Lähedasest surmahingusest vapustatuna laskus ta puude teretulnud varjus pingile ja pistis sigareti värisevate kätega suhu. Põgus tähelepanu hälbimine … möödakihutava terase välgatus … kindel surm ninaotsast kõigest mõne tolli kaugusel. Ent kõige rohkem häiris teda mõte, et sekundi murdosa jooksul tundus see täiesti tähtsusetu olevat. Pariis oli maailmanäituse rütmis elanud juba aasta algusest, kui Seine’i kallastele hakkas kerkima esimesi pavil16 MARK MILLS
jone. Maailmalaada – nagu enamasti öeldi – paik asus linnasüdames, vaguras jõekäärus Pont de la Concorde’i ja Pont de Grenelle’i vahel. Luke viibis selles linnas kolmandat korda. Esimese sõidu oli ta ette võtnud mai lõpul, et osaleda Briti paviljoni ametlikul avamisel. See moekas kuubikujuline ehitis sarnanes päratu suure kastiga, mille mööduv hiiglane oli Pont d’Iéna juures käest pillanud. Pärast lõpmatuna tundunud kõnesid olid nad jalutanud väljapanekute vahel, šampanjapokaal käes, asjaosalistega viisakalt vesteldes, aga omavahel arutades sealse katastroofi ulatust. Ekspositsioon pidi näitama parimat, mida Suurbritannial on 1937. aastal maailmale pakkuda, kuid külastajaid tervitas kõigepealt rõivavalik, mida sobinuks kanda ainult jahiretkel. Sellele järgnes arusaamatu squash’i-reketite ja kriketikurikate rivi. Samamoodi see jätkus. Peaaegu täielikult oli unustatud riigi rikkalik tööstus‑ ja tehnikapärand. Igale võhikule oleks jäänud mulje, et kõik nelikümmend miljonit britti veedavad aega sportimise ja maal ringiluusimisega. Kummalisel kombel ja erinevalt teistest paviljonidest polnud seal aeda – nimelt seda, mille järgi brittide mandril elavad nõod neid tundsid (ja püüdlikult jäljendasid). „See on kuramuse rahvuslik häbi,” oli lennuväe kolonelleitnant Wyeth pominal otsustanud, ometi kord leidis Luke, et on oma bossiga täielikult päri. „Ma ei mõista, missugust sõnumit püütakse nõnda meie sõpradele edastada.” Ta pidas silmas sakslasi ja nõukogulasi, kelle paviljonid asusid teisel pool silda Palais de Chaillot’ juurest jõe poole suunduva laia avenüü ääres teineteise vastas. Ei mingeid töntsakaid kaste, vaid kaks eneseusu kõrget kuulutust. Levis jutte, nagu oleks sakslaste projekti arhitekt Albert Speer nõukogulaste plaanidele mingil viisil ligi pääsenud, mistõttu oli Saksamaa paviljon nende omast tublisti kõrgem, tipus natside hiiglaslik sirutatud tiibadega kotkas. Nõukogulased olid vastuseks krooninud oma paviljoni töölise ja naiskolhoosniku monumentaalskulptuuriga, mille figuurid vehkisid vasara ja sirbiga üle tänava naabrite poole. Natsionaalsotsialismi ja stalinliku kommunismi, kahe tolleaegse vastandliku ideoloogia, visuaalne konfrontatsioon ei SURNUTE KOHTUMISPAIK 17
jäänud kellelegi märkamatuks. Vaadelduna Palais de Chaillot’ poolt, jäi Eiffeli torni taustal mulje, nagu klaariks kaks riiukukke kooliõuel arveid, õpetaja aga vaatab seda abitult pealt. Niisugune vaatepilt tõi muige huulile isegi siis, kui külmajudinaid piki selgroogu alla libises. Laada teise külastamise ajal mõni nädal tagasi oli Luke ringi käinud kummaski paviljonis, kus teda meeldivalt üllatas arusaam, et väljapanekutes pole midagi kurjakuulutavat, ainult teaduse ja kunsti õnneliku abielu kaudu saavutatav rahumeelne edu. Diana sõnutsi ei saanud sedasama öelda Hispaania paviljoni kohta – see oli ligi kahekuulise hilinemisega alles hiljuti avatud –, mida ta oli koos sõbraga nädalavahetusel vaatamas käinud. „Ole valmis, et näed midagi mõnevõrra erinevat,” oli ta ennist saatkonnast lahkunud Luke’i hoiatanud. Luke oli seda ehitist oma eelmise visiidi ajal möödaminnes näinud: habras klaas- ja teraskonstruktsioon, mis nägi välja, nagu ei peaks see tugevas tuules kuigi kaua vastu. Saksamaa paviljoni taha paigutatud ehitis kihas töölistest, kes viimaseid detaile kohale paigutasid. Luke pani tähele, et nüüd oli fassaadile ilmunud suur fotograafilise täpsusega pannoo, mis kujutas tihedalt koondunud sõdureid. Nende all ilutses karm prantsuskeelne deklaratsioon, mis lõppes sõnadega: „Meie võitleme oma kodumaa iseseisvuse ja hispaania rahva õiguse eest ise otsustada oma saatuse üle”. Luke’i ees möödus paviljonist lahkunud veetlev paar, kannul väike poeg, kes süvenenult nina nokkis. „Täielik pettumus,” otsustas mees. „Pole üldsegi laada vaimus.” Naine lükkas tõrksa kihara näolt. „Kallis, nad on ju oma vahel sõjas.” „Kas sina soovid, et seda sulle meelde tuletatakse? Igatahes mina seda kindlasti ei taha.” Hispaania kodusõda märatses julmemalt kui kunagi varem, kindral Franco rahvuslaste väed olid hõivanud pool riiki ja võitlesid üha süvenevat julmust ilmutades kõikidega, kes sõjaväelisele riigipöördele vastupanu osutasid. Hispaania tulevik võbeles vaekausil, vabariiklik valitsus nägi laadas ilmset võimalust selgitada oma koduseid väga valusaid muresid.
18 MARK MILLS
Luke juba aimas, mis teda ehitisse sisenemisel ees ootab, sest ta oli vilksamisi vaadanud mingis Prantsuse ajalehes avaldatud uhkeldavat ülevaadet päratu suurest maalist, mis hõivas peaaegu kogu esimese korruse fuajee seina. „Vähe sellest, et monsieur Picasso iseloomulik tembutus on täies ulatuses silme ette seatud, see on jõudnud liialdatud enesehinnangu täiesti uutele kõrgustele …” Luke seisis ja silmitses maali, suutmata selgesti mõtelda, ehkki taipas otsekohe, et tsiteeritud kunstikriitik oli täielik narr. Maali mõjukus ei tulenenud lihtsalt selle päratu suurtest mõõtmetest – see oli mehepikkusest kaks korda kõrgem ja üle kahekümne jala lai –, ta ei olnud varem niisugust kunstiteost näinud! Tegelikult ei olnud ta kunagi midagi seesugust näinud. Polnud vähimatki, millel silm oleks peatunud rohkem kui hetke, puudus ilmne struktuur, polnud vorme, mis oleksid pakkunud äratundmisrõõmu. Isegi hobusepea ei olnud hobusepea, hoopis mingi suust väljaulatuva rõveda objekti valu-ulgumine. Selle maali loomise oli ajendanud Baskimaa linn Guernica, mis kindral Franco käsul aprillis puruks pommitati. Oma töö tõttu teadis Luke selle süngeid üksikasju paremini kui enamik. Ta oli uurinud luureandmeid ja lugenud Madridi saatkonnast pärit ettekandeid (nende toon oli kummaliselt leebe). Ent maalil polnud peaaegu midagi ühist kiiresti sirvitud fotodega purustatud hoonetest ja tänavale kuhjatud laipadest ning õnnelikest ellujääjatest, kes leinajate salkades ümberringi seisid. Maalile polnud jäädvustatud lõpuks vaibunud torm, hoopis laastamishetk: tükkideks lagunenud, puruks rebitud vormid, mis olid seejärel paisatud üle lõuendi musta, valge ja halli tuhmide monokroomsete varjunditena, sihilikult elutud, nii et need võimendasid õudust veelgi. See oli maapealne põrgu, inimese tekitatud põrgulik paik, mis näis ulatuvat teemast kaugemale, hõlmates kogu ebainimlikkuse, mida üks inimene suudab teisele tekitada. Luke ei jaksanud end eemale rebida. Kulus mitu minutit, enne kui ta mõistis, milleks oli siia tulnud. Naine seisis maali vasakul küljel, kohe sõnnipea all, ning temagi pea oli kallutatud taeva poole nagu sõnnil, kelle purustatud hammastega suu näis röökides halastust anuvat. SURNUTE KOHTUMISPAIK 19
Naisel olid üle pea seatud juuksed nagu õde Agneselgi. „See on saabumas.” Luke vaatas paremale ja mõistis alles siis, et kuuldud kommentaar oli mõeldud talle. „Andestust?” Mehe pead katsid külgedelt lühikeseks lõigatud hõbedased jäigad juuksed, tema lahketes, kirgastes silmades säras kõrgest east hoolimata nooruslik tarmukus. „Meile kõikidele saabumas,” jätkas ta prantsuse keeles, „see on meie tulevik.” „Kas arvate nõnda?” „Ja teie mitte?” Mehe tähelepanu pöördus taas maalile. „Saksa ja Itaalia lennukid teevad Franco räpast tööd. Fašistid ühinevad ning alustuseks harjutavad nad naistel ja lastel. Kas arvate, et nad suudavad endid nüüd veel ohjeldada?” „Kas te olete kommunist?” See oli rumal küsimus, libekeelne ja laisk, kuid kuuldud märkusest üllatunud mees naeratas. „Mul on tegemist olnud mõlemaga, võin teile öelda, et nad ei erinegi üksteisest nii oluliselt, nagu tahetakse arvata.” Ta vaikis viivu ja lisas: „Hoiduge inimesest, kes räägib, nagu teaks ta, mis on teile kõige parem; enamasti alustab ta teie õiguste varastamisest.” „Kes seda ütles?” „Mina ütlesin.” Ta sirutas käe. „Bernard Fautrier.” Kahtlen selles, mõtles Luke. Kuna kogu mandril süvenes pingeid ning Itaalia ja Saksamaa olid tõhusalt allutatud diktaatoritele, sai Pariisist Euroopa arvelduskoda, paik, kus toimus tõeline äritegevus. Linn kihas kõikvõimalikest agentidest ning tolle hetke valuuta oli informatsioon. Nendelegi oli saatkonnast antud kindlad juhendid tõrjuda mis tahes lähenemiskatsed ja neist seejärel ette kanda, kuid Luke oli rahutu, vastaka meeleolu küüsis. „Luke Hamilton,” lausus ta. „Te pole prantslane?” „Inglane.” Mees vabastas Luke’i käe ja läks sujuvalt üle teisele keelele. „Kõnelete laitmatult prantsuse keelt. Ja hääldamine on suurepärane.” „Madame Vallet jahmuks seda kuuldes.” „Madame Vallet?”
20 MARK MILLS