PAKSMAGU, PAKSMAGU.“

Ta lamas liikumatult ja vastu hakkamata külili. Kui ta midagi teha üritaks, ajaks see asja vaid hullemaks.

Lõpeks see vahetund juba, palus ta endamisi. Hakkaks see kell juba helisema.

Kamba juht, kooliõue kuningas, virutas talle jalaga. King tabas täpselt ristluud ja pani ta valust võpatama, kuid ta suutis peatada oige, mis välja tungida tahtis.

See läheb alati hullemaks, kui ta valu välja näitab.

Nina oli tagasihoitud nutust ja tatist paks, kuid ta ei tohtinud järele anda ega nutma hakata. See oleks halvim, mis ta teha saab.

Kell helises. Lõpuks ometi. Kisa vaibus.

Ta ootas mõne minuti, avas silmad ja vaatas ringi. Ta oli kooliõuel üksi. Käsi määrdus veriseks, kui ta sellega juba paiste läinud nina nühkis.

Kell helises taas.

Ta haaras end püsti ajades alaseljast. Ta teadis, et saab hilinemise eest märkuse, kuid ei julgenud tagasi minna enne, kui teised olid oma pinkidesse istunud.

Ma maksan kätte, sosistas ta endamisi. Ma veel näitan neile.

Sõnad kajasid ta sees.

„Paksmagu, paksmagu, paksmagu.“