Esmaspäev, 29. aprill 2013

Esimene peatükk

MARIA SVEDIN OOTAS avaras esikus, sellal kui Celia Jonsson aitas Oliverile tumesinise koolivormi peale pintsakut panna. Maria kandis raskuse murelikult teisele jalale. Kas ta peaks Oliveri koolikoti ära tooma või siinsamas ootama? Celia tahtmisi oli raske ära arvata.

Celia pani Oliveri pintsaku ülemise läikiva nööbi kinni, lükkas tumeda juuksesalgu kõrva taha ja ajas selja sirgu.

„Maria,“ ütles ta tugeva aktsendiga rootsi keeles. „Kas sa viiksid Oliveri kooli, mul on täna muud tegemist. Sa võid Carsteni auto võtta, ta läheb jala kontorisse.“

Küsimus üllatas Mariat. Celial oli kombeks hommikuti ise poeg kooli viia, kuid täna oli naine silmaga nähtavalt pinges, silme all olid tumedad varjud ja huuled olid kokku surutud.

Eile õhtul oli Maria valje hääli kuulnud. Kuigi korter oli suur ja tema tuba pere magamistoast kaugel, ei jäänud läbi seinte kostvad ärritunud sõnad tal kuulmata. Tundus, et nad tülitsesid suvepuhkuse, Carsteni Rootsi suvemaja­plaanide pärast.

„Maria?“ kordas Celia küsimust.

Maria noogutas ja läks korteri ukse juurde. Lift sõitis otse nende korterisse. Ta vajutas mitu korda nuppu, et näidata Celiale, et on juba teel.

Ta oleks meelsamini Oliveri kooliviimisest kõrvale hiilinud, Londoni vasakpoolne liiklus oli tema jaoks endiselt liiga pingeline ja ringristmikud tegid ta närviliseks.

Celia tema kõhklust ei märganud. Või siis ei läinud see talle korda.

„Kui sa auto garaažist ära tood, tuleme Oliveriga mõne minuti pärast alla,“ jätkas Celia. „Ma tahan tema uued kindad tuua.“

„Ma lähen toon,“ öeldakse, mõtles Maria, mitte „ma tahan tuua“, kuid ei hakanud Celiat parandama.

Maria tõmbas jaki selga ja pööras välisukse poole.

„Hurry up, Oliver,“ hüüdis Celia. „You mustn’t be late for school. You know what daddy will say.“*

Ukse kõrvalt kostis klõps. Lift oli üles jõudnud.

„Ma lähen siis alla,“ ütles Maria.

Tuled L Ksid Tavaliselt

põlema niipea, kui keegi garaaži astus, ent kui Maria liftist väljus, ei juhtunud midagi. Kui liftiuksed automaatselt sulgusid, kadus valgus ka selja tagant. Ta keeras ringi, et nupule vajutada ja uksed uuesti avada, kuid lift oli juba üles sõitnud.

Maria läks edasi ja astus hallile betoonpõrandale, et valgustus põlema läheks, kuid seda ei juhtunud. Kas elektrit pole? Aga siis poleks ka lift saanud töötada. Ilmselt on automaatika rikkis, kuid Marial polnud aimugi, kus lüliti on või kuidas ta selle kottpimedas garaažis leidma peaks.

Carsteni auto oli nurga taga, tagumise rea otsas, umbes viiekümne meetri kaugusel. Maria kobas taskus, et mobiiltelefoni taskulamp sisse lülitada, kuid sõrmede vahele jäid vaid nätsupakk ja mõned pennid. Küllap jäi telefon üles korterisse.

Maria taganes, kuni tundis õlgade taga jälle liftiuksi, ja teadis, et seisab väikesel astmel uste ees.

Hea, et vähemalt liftinupu asukohta märgistas väike valgustäpp. Maria vajutas nimetissõrmega nuppu ja hoidis seda all, justkui see tooks lifti kiiremini kohale ja viiks ta üles tagasi.

Tule nüüd juba.

Mis see oli? Tuhm heli selja taga pani ta võpatama.

See tuli ja läks nii ootamatult, et Maria polnud kindel, kas ta kuulis õigesti, kuid metalse kõlksatuse kaja jäi, nagu oleks tööriist maha kukkunud, võib­olla mutrivõti või haamer.

Maria keeras ringi, püüdis pimedusest läbi näha. Tuletada meelde, mida ta just kuulis.

See kostis teiselt poolt seina, sealtpoolt, kus Carsteni auto oli. Kas garaažis oli keegi veel?

„Halloo?“

Maria hoidis hinge kinni. Tundis, kuidas süda järjest kõvemini lööma hakkab, kuigi ta seisis täiesti liikumatult.

„Halloo?“ ütles ta taas, seekord vaiksemalt.

Kerge õlilõhn hõljus mööda, nii kiiresti, et ta jõudis vaevu seda tajuda.

Silmad hakkasid pimedusega harjuma ja ta eristas erinevaid kujundeid ja vorme. Kalleid autosid parkimisjoonte vahel. Nende taha pole end raske peita.

Maria üritas end koguda, kuid südame pekslemise tõttu olid hingetõmbed liiga kiired. Celia ootas teda. Ta peab auto ära tooma või muidu jääb Oliver kooli hiljaks.

Ta hingas sügavalt sisse ja pigistas autovõtme kõvasti pihku.

Carsteni auto polnud nii kaugel, ta peaks selle käsikaudu üles leidma. Särk oli paksu jaki all vöökohast niiskeks tõmbunud.

Hambad ristis, astus ta sammu edasi, ja siis veel ühe.

Land Rover seisis kõige kaugemal, ta oli peaaegu kohal. Maria hoidis autovõtmeid kõvasti peos ja tundis kergendust mööda keha laiali valgumas.

Nüüd hõljus õhus bensiinilõhn, või kujutas ta seda ette?

Maria keeras pead, üritas aru saada, kas ta on garaažis üksi.

„Halloo?“ hüüdis ta uuesti, kuigi kõhutunne käskis vaikida, mitte paljastada, et ta on seal.

Siis kuulis ta seda taas. Kuskil justkui tilkus midagi.

Järgnes kärgatus ning siis mattus maailm tule­ ja suitsupilve.