Mai TĂľnisoo
TĂźdruk, kes kukkus kaevu
2017
SISUKORD
© Mai Tõnisoo ja Ontore OÜ Toimetaja Elo Tõnisoo Kujundus ja küljendus Kaupo Torim Kaanefoto: Mai Tõnisoo Trükikoda Vali Press OÜ ISBN 978-9949-9894-1-6 Väljaandja
2017
torekirjastus.ee
6 18 26 34 44 53 64 70 79 86 94 108 111 118 129 139 147 153 161
HILLE NURR VALMI SURM PÖÖBLILE KENT VALE MAJAVAIM NOOR JA VANA EHMATUS PUPE LAPSEPÕLV SAI LÄBI KAEV LEMBIT TEEKOND TÜDRUK, KES KUKKUS KAEVU IKKA KOOS POOLEL TEEL TÕDE RING
Hille Nõnda rääkis mulle vanaisa, kui istusin karistuseks nurgas ja põrnitsesin seinal looklevaid mustreid: „Ei saa mina aru, kust sa küll need tükid võtad. Või kohe kivisi kaevu pilduma! Aga vaat kui kukud ise ühes kiviga sisse? Upud ära nigu väike Linda... Kas sa seda tahad? Ega sa vist muidu õpigi!“ Sedasi tänitanud, sikutas ta püksirihma ühe hoobiga kaarjast pesast välja, nii et püksid kippusid alla vajuma, ähvardades mulle ühe hea keretäie tappa anda. Mina aga põikasin kõrvale ja pistsin jooksu, mõeldes samal ajal väikesele Lindale, kes oli nähtavasti sama rumal kui mina. Kuigi vanaisa ei rääkinud mulle kunagi täpsemalt sest plikast, kes leidis nõnda hirmsa lõpu, mainis ta teda ühtelugu ning mu sisemuses võttis tasapisi koha sisse uudishimu, mis lausa janunes vastuste järele. Kuna memm ja taat ei pidanud minu küsimusi millekski, suurenes uudishimu veelgi. Nõnda otsustasin viimaks seada sammud naabritädi juurde, kes teadis alati rääkida hirmus põnevaid jutte. Hille istus maja ees trepil ja lutsutas piparmündikommi. Tema prisked põsed õhetasid ning silmad olid rasva sisse uppunud, nii et paistsid laugude alt vaevu välja, õhukesed juuksed üle õlasalli langemas. 6
Ta oli alati aeglane kui tigu, nõnda ei kartnud teda keegi ja lastel oli kombeks koguneda naise ümber, et kuulata enneolematuid lugusid kummitustest ning muust hirmsast. Nõnda värisesin minagi siiani mõttest, et naabrionu Toivo õuel seisis kord viie meetri kõrgune kummitus, et Hille enese poeg oli koputanud pärast surma talle kolm korda aknale, mille tõestuseks mainis naabrinaine alati, et lumel polnud ühtki jalajälge, ja et see kogukas naine oli oma suure kerega kunagi une pealt pisikese kassipoja surnuks litsunud. Hille nautis tähelepanu ning rääkimise ajal kuuldud ahhetused ja ohhetused valasid vaid õli tulle. Küllap oli nii mõnigi tont ja kummitus tegelikult hoopis midagi muud, kuid kas me oleksime siis kuulamiseks mahti leidnud? Nõnda seadsin ka nüüd sammud naabritädi juurde, sest lootsin, et kui keegi kaevu kukkunud tüdrukust üldse midagi rääkida teadis, oli see Hille. Kümnendat aastat suhkrutõvega võitlev naine oli pooleldi pime, kuid tundis mu kummalisel kombel alati juba kaugelt ära. Vahetevahel mõtlesin, et ta teeskles, et ei näe, ning ma viskasin justkui katsetamise pärast kommipaberi meelega maha. Kuid Hille ei pidanud mu ulakusi millekski ja alati olin mina see, kes mahavisatu ka üles korjas. Üheks põhjuseks oli ka onu Rein, kes oli hirmus vali ega sallinud lapsi, veel vähem selliseid, kes loopisid tema õuele prügi. Kui astusin kriiksatuse saatel jalgväravast sisse, hüüdis Hille juba kaugelt: „Lapseke, tulid sa minule külla?“ Tema naljakas, pisut pirisev hääletoon ajas mind ikka ja jälle itsitama. „Jah,“ vastasin, suu peoga kaetud. Nägin, kuidas Hille kortsutas kulmu, komm suus ringi käimas. Ei tea, kui palju tal on veel lutsutada jäänud, leidsin end mõtlemas. 7
„No nüid sa vassid küll sedasi, et suu ka suitseb,“ arutles Hille valjult ning tõmbas välja lipsava kommi osavalt suhu tagasi. „Kes see minust enam hoolib. Egas mina enam inimeste kirjas ole.“ Astusin talle lähemale ja kinnitasin agaralt peaga nokutades seda, mida ta tahtiski kuulda: „Mina hoolin. Ausõna!“ Kui märkasin, et Hillele paistis mu innukus mõjuvat, otsustasin pisut maad kompida: „Tädi Hille, kas sina tead lugu sellest tüdrukust, kes kukkus kaevu?“ Tuleb tõele au anda – ma polnud Hille silmi veel kunagi nõnda suurtena näinud. Tal oleks komm peaaegu kurku kinni jäänud ning naise suured põsed lõid õhkvele. „Kus sa nüid äkisti sellise jutuga? Miks sa midagi sellist teada tahad?“ oli ta korraga ähmi täis. Kehitasin õlgu: „Vanaisa rääkis sellest tüdrukust. Et ta kukkus kaevu ja uppus ära?“ Hille ohkas sügavalt ning mulle tundus hetkeks, et miski tema rinnus ragises. See priske naine näris kommi häälekalt puruks, kuigi tema hambad polnud enam kiiduväärt, ja kõneles siis veidi aja pärast, pimedusega löödud silmad korraga sootuks teistmoodi vaatamas: „See sinu vanaisa võiks juba arukam mees olla. Milleks veikesi plikasi üldse selliste lugudega hirmutada? Ja nüid siis otse minu juurde. Egas ma ka kõike tea! Pealegi, on sul siis vaja kuulda, kuda veike laps kaevu upub?“ Hille kulm oli eriti kortsus. Ta tõmbas veidi hinge, kuid leebus nähtavasti, sest hakkas õige pea kõnelema, sedasi, nagu tal ikka kombeks oli, heietavalt ja unelevalt: 8
„Eks ta üks linnalegend ole. Ammu aega tagasi olla üks taluperemees näidanud naisele uut ja vana, sest too käis Ussisoo Peetri juures külge soojendamas. Ja kui sellest ripsutamisest sündind veike tütar, ei kannatand peremees plikat silma otsas kah. Rahvas teadis rääkida, et sel plikal olnd nimeks Linda. Talus olid aga rasked ajad ja kui mees taipas, et naise rumalusest oli toita veel üks suu, täitus tema süda raevuga. Ta silmad olla tõmmand vihast lillaks kui kõuepilv, näulapp rohust rohelisemaks, hambad kusekollaseks ja kõrvad verepunaseks. Kujutad sa siis nüid ette, ise talu peremees, a nägi välja nigu köögiviljaaed! A rahva jutud läksid veelgi kaugemale,“ mõlgutas Hille ning paistis, nagu tal oleks eneselgi põnev, „ja kõneldi, et peremehele kasvand saba nigu põrssal, millega ta tõrjus igast putukalisi eemale. See saba oli hirmus pikk ja ulatus üle kõrvade. Nõnda ta siis vehkis, ise vihast segane, ja mudugi jäi lapseke tema teele ette. Too veike plika oli ju kõiges süüdi. Küll ajas ta koorepüti ümber, küll ei osand loomi karjatada. Ja peremees muudkui karjus plikale, et kas tal aru pole pääluu sees. Kord olla peremees nõnda suures raevuhoos, et vehkis sabaga mööda õue ringi, näust kirjum kui kunagi varem, andis naisele kõva tohlaka ja püüdis siis plikat kätte saada. Veikene jooksis mööda õue, silmad pisarast märjad, koperdades nõnda õnnetult, et kukkus ninali. Võõrasisa haaras tal jalust ja tõstis plika õhku. See rabeles kui rattal, a ei pääsend kusagile. Peremees oli nigu mõni elajas, ta keerutas plikat pea kohal ja lasi viimaks lendu. Pärast oli ta kahetsus mudugi suurevõitu, sest veike laps maandus seljaga vastu kaevukive ja kukkus üle ääre vette. Ta ei saand vaeseke end sugugi liigutada ja peremees vaatas ühes naisega pealt, kuda laps ära uppus. Oi küll see on alles üks hirmus lugu,“ 9