PROLOOG
PEAGI HAKKAB SADAMA, kuid ta otsustab riskida. Sammu lisades jõuab ta koju enne, kui katuste kohal kõrguvad tumedad pilved ta kätte saavad. Otse läbi metsa minnes kulub seitse minutit. Terve päeva on ta olnud vangis tihkete kivimüüride vahel. Tundub, nagu jääks ta ilma kogu sellest kevadisest punga- ja leheilust. Ja nüüd, kui ta viimaks välja pääseb, pöördub ilm täielikult, justkui tahaks teda pilgata. Ta tõmbab jaki tihedamalt ümber keha ja hakkab astuma. Jakk on liiga pingul, uued tennised hõõruvad ja enesetunne on üleüldse veider. Ilmselt on asi kogu selles jamas, mida ta on pidanud terve päeva taluma. Pilved heidavad varje hallikasvalgele haiglafassaadile ja plekk-katuselt võib aimata vihmasabinat. Ta lisab kiirust. Metsarajale jõudes muutub kõik vaikseks, vaid puud kõiguvad järjest hoogsamalt. Peagi jõuab ta jalgrattateeni, siis on jäänud vaid kolm minutit. Selle mõtte juures valgustab taevast võimas äikeselöök. Hetkeks muutub kõik tema ümber päevselgeks, valge valgus kõrvetab võrkkestale iga lehe, okka ja rohukõrre. Automaatselt hakkab ta mõttes sekundeid loendama, nii nagu on teinud juba lapsepõlvest saati. Seitse. Müristab, nagu väriseks maa. Kergendusega märkab ta teisel pool metsa eramuid ja kortermaju. Taevas on süsimust. Esimesed piisad taovad hämmastava jõuga kuklasse. Ta tõmbab kapuutsi pähe ja surub käed taskutesse.
TAEVASTES KÕRGUSTES 5
Veel üks äikeselöök, mis lööb ümbruse valgeks, veel üks kangastus tema peas. Äkitselt on torm temani jõudnud. Vihmapiisad prantsatavad asfaldile nagu haamrilöögid, paanikas inimesed tassivad tuppa riideid, patju ja kõike muud, mis kiiruga kätte juhtub. Maapind keeb valges vahus ning vesi tungib riietesse ja jalatsitesse. Veel kaks minutit, ergutab ta end, kui keerab Gustav Kjellbergi tänavale üürimajade vahele. Veel üks äikeselöök, kuid nüüd sajab nii metsikult, et valgus on vaid õrnalt aimatav. Müristamise summutavad vastu kapuutsi trummeldavad vihmapiisad. Ta hakkab jooksma ja mõtleb kuumast dušist, mis teda kohe koju jõudes ees ootab. Siis märkab ta seda. Tema maja ees tänaval seisab valge kastiauto. Kui ta sellest möödub, lüüakse tagauksed lahti ja välja hüppab kaks musta riietatud meest. Selja tagant läheneb vari. Enne kui ta jõuab ümber pöörata, tunneb ta suul riidetükki ja üks käsi pigistab õlavart. Ta üritab karjuda, kuid läbi niiske kanga on kuulda vaid kumedaid võnkeid. Mehed tulevad lähemale, kuid ta ei näe nende nägusid. Nad haaravad temast kinni, nende käed on kõikjal. Ta hammustab, taob ja küünistab, saab neile pihta, kuid haare ei muutu sellest grammigi lõdvemaks. Ta väänleb nagu pöörane, üritab millestki kinni kahmata, ahmib õhku. Ta tunneb, kuidas pea hakkab ringi käima, kuidas keha muutub tuimaks. Jalad kerkivad kõnniteelt. Ta muutub kaalutuks ja vihmapiisad langevad otse ta näole. Mütsatus vastu kõva põrandat. Uksed lüüakse kinni.
6 JONAS MOSTRÖM
ÄRGATES LAMAB TA ühel teisel põrandal. Pea lõhub valutada ja silme ees virvendab. Kui pilk selgineb, märkab ta silmade ette seotud sideme tagant päkapikumütsi meenutavat oksakohta laias põrandalauas. Aeglaselt hakkab ta jälle oma keha tunnetama. Ta lamab küljel, käed seljale seotud. Kui ta üritab neid liigutada, on randmetel nii valus, et tahaks karjuda, kuid riidekaltsu ei ole võimalik suust välja sülitada. Ka jalad on kinni seotud, jäme köis ümber pahkluude ja põlvede. Ta üritab pead tõsta, kuid lihased ei kuuletu. Tundub, nagu oleks ta olnud mitu tundi meelemärkuseta. Teksad ja kampsun on niisked, kuid jakki pole enam seljas. Kus ma olen? Kes mind siia tõi? Kuulda on vaid vaikset vihmasabinat vastu plekkkatust. Siis avaneb uks. Keegi kõnnib otsustaval sammul üle laudpõranda. Ta näeb vaid nahktuttidega ehitud pruuni kingapaari, mis seisatab tema ees päkapikumütsi meenutava oksakoha kõrval. Jalad harkis, kinganinad väljapoole suunatud, vasak king kärsitult põntsumas. King peatub ja ruumi täidab pinev vaikus. Põrand krigiseb. Tema ees seisva inimese juurest suundub tema poole üks vari. Siis muutub ta uimaseks. Pimedus võtab maad. Viimane, mida ta kuuleb, on mobiilihelin.
TAEVASTES KÕRGUSTES 7
1
STOCKHOLM PÜHAPÄEV, 27. APRILL 2014
NATHALIE SVENSSON TÄNAS vahuveini eest, libistas end baaritoolilt alla ja jättis selja taha lahke, kuid ebasümpaatse väärtpaberimaakleri, kelle nime ta oli juba unustanud. Mees oli olnud liialt uje ja pikaldane. Kindlasti oleks läinud veel mitu nädalat, enne kui ta oleks võtnud ette midagi muud peale järjekordse joogi ostmise. Peale selle oletas ta, et maakler on abielus, kuigi too vastupidist väitis. Kui mees esimest korda oma klaasi oli tõstnud, oli Nathalie tema vasaku käe päevitunud sõrmusesõrmes heledat ranti märganud. Garderoobi poole sammudes ta komistas. Naine mõistis, et asi pole mitte ainult uutes kõrgete kontsadega Diori kingades ja laes keerleva diskokuuli heidetud värvikirevates valguskiirtes. Peale šampuse oli ta joonud veel ühe kuiva Martini ja õhtusöögi kõrvale pool pudelit veini. Kuigi ta oli vana harjumuse kohaselt joonud vahele ka mineraalvett, oli seda kõike tema jaoks ilmselt siiski liiga palju olnud. Ta võttis välja oma mantli ja uuris ülemeelikult lustlikult garderoobipoisilt kellaaega. Too naeratas ja vastas: „Pool neli, kas tellin takso?” „Ei, aitäh, pole vaja,” vastas naine ja lahkus. Cafe Opera ees seisis järjekorras tosin inimest. Turvamehed lasksid läbi VIP-ukse sisse kaks noort kutti. Nad tundusid tuttavad teleekraanilt ja ta oletas, et poisid olid
TAEVASTES KÕRGUSTES 9
osalenud „X-Factoris”, superstaariotsingus või mõnes neis teistest talendisaadetest, mida ta tavatses jälgida pärast tööpäevi kliinikus. Kas inimestel ei saa kunagi küllalt, mõtles ta ja mõistis, et oli ise vastus sellele küsimusele. Ta naeratas turvamehele, kui too köit kergitas, üritas kaine välja näha ning võttis suuna Kungsträdgårdeni pargi ja Karl XII väljaku vahelisele kõnniteele. Õhk oli külm. Tänavaid ja väljakut kattis nõiduslik hämarus. Jalutuskäik oli just see, mida vaja, et saada pea selgeks enne, kui on aeg rongiga tagasi Uppsalasse sõita. Loodetavasti jaksab ta ette võtta ka oma tavapärase jooksutiiru ümber Djurgårdeni. Kuigi ta oli oma neljakümne viie eluaasta kohta hästi säilinud, oli ta viimasel ajal märganud, et sportimata oli peagi platsis paar lisakilo. Ta polnud kunagi priske olnud, kuid kurvid olid õigetes kohtades ja teda peeti kenaks. Tüüpiline plus size model, nagu Tyra Banks tavatses öelda saates „America’s Next Top Model”. Kuid ka kurvide jaoks oli kuskil piir. Kohe, kui ta oma ideaalkaalu ületas, ei tundnud ta end enam mitte seksika, vaid matsakana. Seetõttu oli ta, kuigi jälestas sporti ja tavatses väita, et proovid Ekeby kooriga annavad talle vajaliku koormuse, ostnud paari helendavaid jooksutosse ja sundinud end kolm korda nädalas jooksutiirule (mõnikord ka kaks või üldse mitte, kui oli võimalik ilma süüdistada). Jooksuringid olid sama igavad kui spordisaated televiisoris, kuid vähemalt kõlas kõrvus Backstreet Boys, One Direction või mõni muu poistebänd, mille fännamist ta kolleegide ja koorisõprade eest salajas hoidis. Kummaline, mõtles ta ooperimaja suunas tuigerdava jalgratturi eest põigeldes. Alates sellest, kui otsustasin uut elu alustada, lähen ma esimest korda üksinda koju. Sellel poolaastal, kui tal oli olnud ühetoaline Artillerigatanil, oli ta sõitnud Stockholmi kõikidel lapsevabadel
10 JONAS MOSTRÖM
nädalavahetustel ja isegi üksikutel argiõhtutel, et kohtuda meestega, kellega oli tutvunud internetis või baarides. Pärast üheksa-aastast suhet Håkaniga, kes oli teda iga päevaga järjest rohkem piiranud ja tüütanud, oli ta end lõdvaks lasknud, teinud seda, millest salaja unistanud oli – sirutanud oma tiibu ja mõistnud, et need kannavad teda ikka veel. Alguses oli ta olnud ettevaatlik, kuid õnnestunud vallutused ja kasvanud enesekindlus andsid julgust lennata järjest kõrgema kaarega. Romantilised õhtusöögid, peadpööritavad väljasõidud ja närvekõditav seks. Uued meeled, uued kehad, uued naerud. Selleks oli tõesti viimane aeg. Kuni lahutuseni oli ta alati üritanud teiste hulka sobida. Koolis oli ta olnud ambitsioonikas ja lipitsev ning saanud kõigis ainetes parimaid hindeid. Pärast gümnaasiumi ei teadnud ta, kes temast saab, vaid seda, et soovib õppida lugupeetud ametit ja aidata inimesi. Seetõttu oli ta alustanud arstiõpinguid. Vaatamata ebaõnnestumishirmule ja tundele, et ta ei ole kunagi piisavalt hea, ei olnud ta oma valikut kahetsenud. Kahetsenud oli ta oma suhet Håkaniga. Aastatega oli Håkan ta järjest sügavamale advokaadiproua ja ema rolli surunud, tema ülesandeks oli vaid täiuslikku fassaadi etendada ja kord nädalas tagareas koorilaulu harrastada. Håkani rahakeskses maailmas ei olnud naise edusammudel teadlase ja psühhiaatrina mitte mingit tähtsust. Turvalisusest sai igavus ja ta oli sellega leppinud. Kuni ühe teisipäevaõhtuni kaks nädalat pärast tema neljakümne viiendat sünnipäeva, kui ta oli pannud nõusid masinasse, sama metoodiliselt ja hoolikalt nagu alati. Järsku oli ta tundnud, nagu saaks kogu kaotatud aeg ta äkitselt kätte, nagu koonduksid kõik allasurutud tunded
TAEVASTES KÕRGUSTES 11
kokku, ning ta otsustas murda end välja vanglast, mille oli endale ise ehitanud. Kuigi ta ise seda veel ei teadnud, oli ta juba enne masina sulgemist võtnud vastu otsuse Håkan maha jätta. Nüüd võtab ta tagasi kõik kaotatud aastad ja ta teeb seda täie hooga. Tema elu muutub mustvalgest värviliseks. Ta ei kavatsenud enam sekunditki kaotada. Salaja oli ta vahetanud oma üksluise argipäeva, mis sisaldas tööd, lapsi ja nõudlikku emarolli, vabaduse, glamuuri ja vabameelsete suhete vastu. Ta tundis end jälle aktraktiivse ja õnnelikuna – sellisena, nagu ta oli enda arvates alati sügaval sisimas olnud. Ja mida rohkem ta oma keha armastas, seda rohkem tegid seda ka mehed. Kuigi ta tundis tihti Tea ja Gabrieli ees süümepiinu, summutas ta neid, kinnitades endale, et ka neil on sel moel parem elu. Gabrieli aktiivsus- ja tähelepanuhäire oli vähem välja löönud ja ta oli suurema osa teise klassi kevadsemestrist ilma tugiisikuta hakkama saanud. Vaikne ja tubli Tea oli lõpuks oma eelkoolisõpradega mängima hakanud, selle asemel et end raamatutesse ja arvutimängudesse matta. Ennekõike olid lapsed saanud erksama ja rõõmsama ema. Suureks probleemiks oli Håkani ainuhooldusõiguse nõue. Iseenesestmõistetavalt soovis Nathalie lapsi võrdselt jagada ning teadis, et mees tahab tegelikult sama. Håkanil ei olnud teisi argumente peale väite, et tema arvates on naine isekas ja vastutustundetu. Nathalie palgatud advokaadi sõnul polnud mehel võimalustki. Hooldusvaidlus oli Håkani viis teda karistada. Veel üks kinnitus, et lahkuminek oli olnud õige otsus. Mõnikord mõtles Nathalie, et mees sai aru, mida ta Stockholmis tegi – et ta ei ööbinudki Louise’i juures, et teatri- ja ooperikülastusi polnudki nii palju, kui ta väitis. Ta kahtles siiski. Kui Håkan oleks tema topeltelu läbi näinud, oleks ta endise abikaasa selles osas ette võtnud.
12 JONAS MOSTRÖM
Kõige hullem oli asjaolu, et mees poleks kõhelnud seda hooldusvaidluses trumbina kasutamast. Oli tõesti viimane aeg omaenda elu elama hakata, kinnitas ta endale. Kuigi vanus oli juba natuke väärikam, oli aja kulg käegakatsutavam viisil, mida ta varem polnud kogenud. Ta kavatses, just nagu selleaastane kevad, õitseda hilja, kuid kaua. Ta möödus Blasieholmstorgi väljakust ja kõndis mööda Arsenalsgatanit Nybroplani platsi suunas. Kontsad klõbisesid kõnniteel ja kivifassaadide vahel kaikus kaja, nagu oleks heli ainus, mis magavas linnas veel olemas oleks. Nagu ikka, vältis ta ebaõnne ärahoidmiseks A-ga tähistatud kanalisatsiooniluuke ja astus selle asemel K-tähega luukidele. Äkitselt seisatas ta Bukowski oksjonimaja ees. See tabas teda jälle. See kõikevõitev rahutus, tunne, et teda jälitatakse. Ta pööras võpatades ümber. Kõik oli vaikne, näha polnud hingelistki. Ta tõmbas sügavalt hinge ja vaatas ringi, uuris välisuksi, majanurki ja väljakul ilutsevat hobusekuju. Kujutan endale ette, veenis ta ennast ja jätkas teekonda, siunas end sääsest elevandi tegemise pärast, kuid teadis, millest see tuleb. Üks tumerohelises jakis inimene, kes tundus viimastel kuudel liiga tihti välja ilmuvat. Ta oli alati seda meest või naist vaid eemalt näinud: vastehitatud psühhiaatriahaigla sissepääsu ees, Boländerna Ikea ees ja Carolina Rediviva raamatukogu trepil. Isik oli tavapärase kehaehitusega, kandis siniseid teksaseid ja tema nägu varjas üle pea tõmmatud roheline kapuuts. Alguses oli Nathalie kõike vaid juhuseks pidanud, kuid nüüd oli seda juhtunud juba liiga tihti. Tal polnud aimugi, kellega võis tegemist olla. Muidugi oli tal palju kahtlasi patsiente ja teda oli ähvardatud, kui ta oli keel-
TAEVASTES KÕRGUSTES 13
dunud narkootilisi ravimeid väljakirjutamast, kuid otsest kahtlusalust tal polnud. Arstina oodati temalt heaks eeskujuks olemist, eriti pärast seda kui ta oli kevadel saanud arstiprogrammi parima pedagoogi autasu Munkeni. Õpilased oleksid kindlasti olnud üllatunud, kui oleksid teadnud, kuidas ta oma vaba aega veedab. Kas sellel võis olla midagi pistmist asjaoluga, et riigi juhtiva eksperdina antisotsiaalsete isiksusehäirete alal oli ta kriminaalpolitsei alla kuuluva kurjategijate profileerimise grupi mitteametlik liige? Tema doktoritöö psühhopaatide mahasurutud mälupiltidest oli äratanud suurt tähelepanu ja jõulude paiku oli ta aidanud lahendada ühe prostituudi seksuaalmõrva Malmös. Või oli see äkki keegi neist meestest, kellega ta kohtunud oli? Neurokirurg, tisler või avaldamata poeet? Ei. Isegi kui mõni neist oli olnud pettunud, kui Nathalie oli selgitanud, et ei soovi enam kohtuda, ei tundunud ükski neist vaimsete häirete all kannatavat. Ta heitis pilgu üle õla. Tänav oli tühi ja süda muutus rahulikuks. Mõnikord kui Håkan oli eriti pealetükkivalt käitunud, oli Nathalie mõelnud, et see võiski olla tema. Et ta mängis mingit idiootset mängu, et naist hirmutada. Kuid see idee oli nii rumal, et hääbus samal hetkel, kui ta seda lähemalt analüüsida üritas, pealegi pidi mees sel nädalavahetusel Oslos konverentsil olema. Nybrogrilleni kioski juures ta peatus ning tellis Pucko ja kõigi lisanditega vorstitaldriku. Kioskitüüp noogutas väsinult. Natukese aja pärast sai ta oma toiduportsu kätte. Ta sõi ja jõi ahnelt, tundis, kuidas pea selgeks sai. Birger Jarlsgatanit ületades tundis ta nahkjaki taskus surinat, õngitses mobiili välja ja nägi, et keegi oli sõnumi saatnud.
14 JONAS MOSTRÖM
Hei, kas oled ärkvel? Olen teel R-st koju. Tahad kohtuda? / Rickard
Ta tundis, kuidas süda soojaks muutus, ja naeratas. Usutavasti oli mees asunud koduteele Riche’i restoranist. Hea meelega. Olen sinu töökoha ees :)
Mõte, et Draamateatri noor täht teda ihaldada võiks, oli paar kuud tagasi tundunud sama naeruväärne kui istuda Riche’i baaris, seljas sügavalõikeline must kleit, ja kõigutada muretult jalgu, vaarikaroosad kingatallad käekotiga ideaalselt sobivas toonis läikimas. Miski ei ületa mehe korteris vaid mõni nädal tagasi veedetud ööd. Ta sulges hetkeks silmad ning mõtles mehe kätele oma kehal, kähedale häälele ja kustumatule ihale. Nathalie seisis ja ootas, telefon käes, kuid vastust ei tulnud. Minuti pärast astus ta Strindbergi pronkspea kõrvale trepile ja silmitses vett. Punastav koit luuras Gröna Lundi kohal. Ta tundis end sama kahtleva ja hõõguvana kui tõusev hommikuvalgus. Tema kohal laperdas üks lipp ning see tõi ta tagasi reaalsusesse. Lipud reklaamisid „Hamletit”, Rickardiga peaosas, ning ooperi-crossover „Don Juani”. Vist oli reede see päev, kui nad lähevad isa ja Louise’iga vaatama seda unikaalset koostööd teatri ja ooperi vahel? Ta vaatas jälle ekraani. Ikka veel polnud vastust. Ta ei tahtnud pealetükkiv olla ja otsustas juba koju minna, kuid just siis surises mobiil uuesti. Kohtume 10 min pärast Karlaplanil.
TAEVASTES KÕRGUSTES 15