Sofie Sarenbrant TEINE
HINGAMINE
Rootsi keelest tõlkinud Allar Sooneste
Minu armsatele õdedele Linnile ja Tyrale ning vennale Tomile
Stockholmi maraton, laupäev, 1. juuni
Lidingövägen, kell 12.00
Viimaks ometi kõlab stardipauk ja koos sellega kaovad otsekohe ka kõik kahtlused, millega olin viimased pool tundi maadelnud. Sest nagu ikka, mängisid närvid vingerpussi ja mulle tuli järsku pähe mõte, et peaksin ehk kõik sinnapaika jätma. Lihtsalt minema koju ja end soojas voodis kägarasse tõmbama, selle asemel et seista siin kõigi nende kuueteistkümne tuhande hullu seas, kes kekslevad ummisjalu, et jäises külmas end soojana hoida.
Kuudepikkune ettevalmistus oli teinud oma töö, võtsin end vaimselt kokku ja jäin siia, kus olin. Ühe uitmõtte pärast ei tohi ometi rohkem kui tuhandel mööda asfalti rühitud kilomeetril lasta raisku minna. Liiga palju on olnud rabamist üheainsa päeva nimel. Lisaks algavale põlvevalule vaevavad mind ka ristluud, olen käinud vähemalt kolm korda haiglas selga näitamas ja lasknud end suunata naprapaadi juurde. Aga kui olen juba midagi kindlalt otsustanud, siis ei ole mind enam lihtne peatada.
Tuul piitsutab mind vihaselt näkku ja vihmapiisad tungivad jopest läbi. Need nõrguvad mööda kaela alla rinnale ja ma lõdisen. See on kindlasti läbi aegade kõige külmem Stockholmi maraton – vaid neli plusskraadi, kuigi juunis peaks juba tunda saama suvist soojust. Pisut lohutab see, et kui pulss kiireneb, hakkab tõusma ka kehatemperatuur.
Õigupoolest on ilm minu kõige väiksem mure. Tänu headele kinnastele, jooksumütsile ja kirvehinda maksnud vihmariietusele, mis on mõeldud treenimiseks raskes kliimas, olen selleks võistluseks korralikult varustatud. Rinnanibud on hoolikalt teibitud ja joogivöö laaditud kõigega, mida päeva jooksul vajan. Seevastu on mu jalad juba praegu läbimärjad, sest jalatsid ei ole vihma eest kaitstud. Paljud on veel viimasel hetkel improviseerinud – tõmmanud ülle suure musta prügikoti aukudega näo ja käte jaoks. Kuid tuul on nii tugev, et kotid tõusevad lendu ja hõljuvad mööda kogu stardiala ringi. Tõmbun küüru, et need mind näkku
ei tabaks. Keegi eakas mees varjab kollase jäätmekotiga pead, ta on selle sidunud kiivermütsiks. Mees näeb niiviisi välja üpris tobe, kuid ta ise paistab olevat rahul ja keskendunud. Paljud jooksjad hoiavad ka vihmavarju käes. Mis neil õieti arus on? Nii ei saa ometi joosta, kui on torm. Terav ots võib ju kedagi tabada ja vigastada.
Helikopter põriseb pea kohal, publik raja ääres karjub ja plaksutab jooksjatele, kes kannavad rinnal stardinumbreid. Aga ehkki maraton on juba mõne minuti kestnud, seisavad võistlejad ikka veel liikumatult paigal. Surve tagant tugevneb kogu aeg, kuid senikaua, kuni esimesed ei ole eest läinud, ei jää teistel muud üle kui kannatlikult oodata. Lidingövägen on nagu kork, kuid see võib iga hetk valla pääseda ja siis läheb lahti! Ma pole esimest korda siin ja tean, mis toimub.
Tammume veel veidi aega läbematult paigal, siis alustavad jooksjad minu ees lõpuks ometi kerget sörki ja ma järgnen neile. Siin tuleb lihtsalt vooluga kaasa minna. Võitlus kellaga on alanud. Kui lähenen staadionile, mis jääb minust paremale, tõuseb adrenaliin lakke. Loomulikult olen türkiissinist selga kogu aeg pingsalt jälginud ja selle vaid viivuks silmist lasknud. See oli mõni minut enne starti, kui ta end ümber pööras ja pilguga kedagi otsis, võib-olla mind. Juba ainuüksi temale mõeldes tunnen tugevat eufooriat. Ja teadmine, et tema soovib seda sisimas sama palju kui mina, muudab aistingu lausa maagiliseks. Veri kohiseb peas, kui mõtlen, et varsti oleme vaid kahekesi.
Staadion, kell 12.05
Viiekümne viie aastane Stockholmi maratoni direktor Lennart Hansson on lahkumas ajutisest võistluse büroost, et minna starti vaatama. Nüüd, kus maraton on alanud, lubab ta endal kergendatult ohata, kuid kohe hakkavad teda vaevama väsimus ja nälg, ehkki ta hommikul tavapäraselt end kaerahelbepudru, piima ja rukkileivaga kosutas. Kohviautomaat on käeulatuses, ta seisatab selle ees täna juba kolmas kord ja täidab kruusi. Nälja vaigistab Lennart veidi aja pärast, enne tahab ta näha, kuidas start kulgeb ja kas kõik rühmad pääsevad rajale nii nagu peab.
Pole ime, et ta tunneb end väsinuna, sest äratuskell helises hommikul juba kell viis kakskümmend. Tänane ilmaennustus oli lubanud kuiva ilma ja kümmet kraadi sooja, kuid sellest hoolimata kuulis Lennart murettekitavalt visa vihmapladinat vastu aknaklaasi. Ruloo üles tõmmanud, võis ta kohe nentida, et suvi oli muutunud sügiseks. Üks toolidest oli verandal pikali puhutud ja puud paindusid tuule käes. Läbinisti hall taevas ei jätnud mingit lootust, et sellest võiks kas või vilksamisigi läbi pääseda mõni päikesekiir. Lennart tundis endas tärkamas kurbust, mis tugevnes veelgi, kui ilmaäpp näitas nelja soojakraadi, loodetuult kümme meetrit sekundis ja kahtteist millimeetrit sademeid. Neli kraadi! Külmem kui jõululaupäeval. Vihmaga tuleb selles riigis alati arvestada, aga juuni algus ei tohiks ikkagi olla nii külm. See on lausa eluohtlik temperatuur keenialastele, kes ei ole sügisilma ja tormiga harjunud. Lennart taipas, et ta peab helistama ja tellima raja äärde busse, milles võistlejad ennast soojendada saaksid. Aga viimasel sekundil ei ole just kuigi lihtne suuremal hulgal busse välja võluda. Ta sikutas selga topeltkihi ülerõivaid ja hiilis magamistoast välja, et abikaasat mitte äratada. Enne kui Lennart ukse enda järel ettevaatlikult kinni tõmbas, heitis ta voodi poole kadeda pilgu.
Kui Lennart büroost väljub, avar vihmamantel seljas, sajab kui oavarrest. Ta püüab unustada ebameeldiva aistingu, mille tänahommikune maratoni korralduskomitee juhtkonna kriisikoosolek temas tekitas. Keegi pani ette võistlus ära jätta, kuid umbes kolm tuhat osalejat oleks kindlasti jooksnud nii või teisiti ja sellest oleks tulnud kaos. Mõni aasta tagasi oli vastupidi – ilm oli liiga palav, aga siis polnud vaja muud teha kui plaanikohaselt jätkata. Maratoni korraldamine on nii suur töö, et võistlust ei saa edasi lükata, kui see ei ole näiteks loodusõnnetuse või pommiähvarduse tõttu vältimatult vajalik. Liiga palju inimesi on sellega seotud ja ka majanduslik kahju oleks suur.
Halvast ilmast hoolimata on enamik teenindavat personali kohale ilmunud, kuid mõnes hoolduspunktis on rahvast puudu. Üks orkester jäi samuti tulemata ja Lennart saab sellest täiesti aru. Peaasi, et liiklustõkked toimiksid, ja selles on neil abiks üle kaheksakümne politseiniku nii ratsa kui ka mootorratastel. Ning kui joogi- ja energiapunktides on teenindajaid pisut vähem kui vaja, ei ole see veel maailma lõpp. Koristamine pärast maratoni nõuab rohkem tööjõudu, aga sellega tuleb tegelda hiljem. Lennart kontrollib veel korra, et nii mobiiltelefon kui ka raadiosaatja oleksid vööl, ja läheb edasi.
Kui Lennart jõuab kivitrepilt alla ja väljub areeni raudväravast, näeb ta hulka läbimärgi võistlejaid rühikalt ja keskendunud pilgul möödumas. Mõnel on tuul vihmavarju käes tagurpidi löönud, mõni varjab end kilekotiga. Läbi aegade halvimate ilmaolude kiuste suudavad paljud sportlased isegi naeratada, kui nad Valhallavägeni suunas pööravad. Lennart teab, mida nad tunnevad ja kui põhjalikult nad on valmistunud. On neid, kes on lihtsalt vastu võtnud sõprade väljakutse, teised on aga siia tulnud võitma. Viimati mainituid ta ei näe, sest nood on praeguseks hetkeks kindlasti juba jõudnud telemajast mööduda. Lennarti enda saavutuste nimekirjas on kolmteist korda läbitud maratonirada ja neid kordi oleks märkimisväärselt rohkemgi, kui seda oleks vaid lubanud tema vasak põlv, mida ta suudab siiski vaos hoida, senikaua kuni ta jooksurajale ei lähe.
Maratonile eelnevad nädalad on Lennartilt nõudnud ränka rassimist varahommikust kuni hilisõhtuni, sageli on need olnud viimasel minutil lahendamist nõudvad probleemid. Aga kui ta on oma tööga hästi hakkama saanud, peaks tänane päev kulgema nii, et tal ei oleks eriti vaja teha muud, kui lihtsalt pealt vaadata. Operatiivse juhtimise eest kannavad hoolt teised, tema ulatab pigem abistava käe, kui selleks peaks vajadus tekkima. Siseringkondades nimetab Lennart ise end suflööriks, kuid tegelikult kannab ta Stockholmi maratoni projektijuhi ehk direktori ametinimetust. Tema staapi kuulub nelikümmend inimest, kelle vahel on ära jagatud vastutusalad: start, võistlusrada ja korraldus. Lisaks neile on väljas kolm tuhat vabatahtlikku abilist – neid on igalt poolt, alates spordiühingutest kuni skautide, pensionäride, laulukooride ja kooliklassideni. Ilma nendeta ei saaks maraton toimuda.
Korraga komistab keegi türkiissinises jopes jooksja. Lennart jälgib sportlast pilguga, kui too teisel pool teed kõnnitee servale vajub. Järgmine võistleja ei jõua kõrvale põigata, vaid kukub talle otse peale. Kuid ta on kiiresti taas jalul ja ütleb nähtavasti midagi sinises jopes mehele, kes on jäänud pikali lamama. Mitu pealtvaatajat on juhtunut märganud, nad aitavad kukkunu kõnniteele, et järgmisi kokkupõrkeid vältida. Rahvamass varjab vaadet, kuid Lennartile tundub, et mehes, kes ei suuda nähtavasti ikka veel püsti tõusta, on midagi tuttavat. Mees on üllatunud näoilmega ja poolistukil, ta katsub selga ja kohe moonutab ta nägu valugrimass. Tihe jooksjate summ ei anna Lennartile vähimatki võimalust minna üle tee kukkunut aitama. Aga mis siis, kui on kiire? Pealtvaatajad, kes on mehele appi tulnud, ei paista olevat murelikud. Ometi hakkab Lennarti pulss tugevamalt tuksuma, ehkki ta teab, et erutuda ei tohi, sest mullu kevadel elas ta üle infarkti. Jooksjaga ei juhtunud usutavasti midagi tõsist, vaevalt küll on ta mõne joostud minuti kestel jõudnud end ära väsitada. Ta paistab olevat heas vormis ja ka mitte kuigi vana, kindlasti alla neljakümne. Igaühe jalg võib vääratada või komistada.
Samal hetkel, kui Lennart sellele järeldusele jõuab, näeb ta meest õhku ahmides pikali vajumas. Inimesed tema ümber hakkavad karjuma ja kätega vehkides appi hüüdma, nende hirmunud pilkude järgi otsustades on olukord täbar. Lennart haarab raadiosaatja, et kutsuda arst. Nüüd väänleb mees valust ja Lennart võpatab, kui näeb vilksamisi ta selga. Türkiissinine jope on rebenenud ja verine. Mees tõmbleb ja pöörab kahvatu näo staadioni poole, kus seisab Lennart.
Nüüd tunneb ta jooksja ära.
Valhallavägen, kell 12.07
Vähe sellest, et ta on liiga õhukeselt riides – vihmariided lasevad ka vett läbi. Sellisel päeval nagu täna ei ole isegi vanast heast kummimantlist kasu. Emma Sköld on kangeks külmunud ja eksinud, kui ta seisab jalgratta kõrval Valhallavägeni erisuunaliste liiklusradade vahelisel puiesteel. Tuju ei parane, kui ta näeb jooksjaid endast mõlemal pool tunglemas; kõigi nende tuhandete spordiriietes inimeste seast Josefini leida on võimatu. Jooksjate kobarad liiguvad liiga kiiresti. Emma tõuseb sadulasse ja väntab Oxenstiernsgatani poole, et tal ei jääks märkamata õde, keda ta oli ühel nõrkusehetkel lubanud ergutama tulla. Ta ei olnud endale jätnud taganemisteed vääramatu jõu ettekäändel ja kahetseb seda nüüd kibedalt. Oleks Emma olnud nutikam, oleks ta kas või veel täna hommikulgi võinud valetada ja öelda, et ta on haige. Aga tagantjärele on lihtne tark olla.
Paduvihm ründab igast suunast, isegi alt, ning tungib lausa ojadena läbi ka augulisest jalgrattakiivrist. Tänaste vihmahoogude eest ei paku kaitset ka maailma kõige tihedamad ripsmed – silmad seletavad vaevu kruusateed rataste all. Emma soovib juba peaaegu isegi, et teda mingis pakilises asjas tööle kutsutaks, aga seda tuleb harva ette, kui ei juhtu just midagi sellist, mis nõuab kogu mõrvarühma tegutsemist. Kui näiteks röövitakse laps, töötavad nad kõik koos lakkamatult ööd ja päevad läbi, kuni laps on leitud. Või nagu juhtus pisut rohkem kui aasta tagasi, kui spaahotellis Yasuragi Hasseludden möllas sarimõrtsukas. Sel ajal töötas Emma Nacka politseis ja osales selles juurdluses. Nagu ikka, pühendas ta end täielikult tööle ega tõmmanud enne hinge, kui kurjategija oli tabatud. Perekond pahutses, et Emma oli nende jaoks kadunud, kuid töö on talle alati olnud kõige tähtsam.
Emma kihutab pööraselt ja suudab vaevu vältida kokkupõrget jalakäijaga, sest nähtavus on sama olematu kui Mälari
järve sukeldudes. Mees, kes juuksekarva võrra otsasõidust pääseb, ähvardab teda sõrmega, Emmas tekib kihk seisma jääda ja talle öelda, et vaadaku ise ka ette, enne kui üle tee läheb. Eriti sellisel päeval nagu täna. Samal ajal näeb ta sportlasi mööda jooksmas ja sõidab edasi. Kui Emma jõuab ringristmikuni, pöörab ta paremale ja jõuab telemaja juurde viivale teele. Ja korraga tekib temas tunne, nagu oleks siit juba väga palju jooksjaid möödunud.
Josefini ei näe ta muidugi kusagil.
Aasta tagasi ei oleks Emmale pähegi tulnud, et ta võiks kunagi minna maratonile ja võistlevale õele kaasa elada. Elada kaasa Josefinile, kes on seni kõikvõimalikul moel vältinud igasugust kehalist tegevust. Aga siis sai Josefin nelikümmend ja abikaasa Andreas tegi talle juubelikingituse, mis oleks nad algul peaaegu lahutuseni viinud – maratonipileti. Emma ei olnud kunagi varem näinud niimoodi alandusest punetava näoga Josefini. Hädavaevu suutis ta külaliste ees kuidagimoodi head nägu teha, kuid Andreas tunnistas pärast, et kui ta oleks seda teadnud, oleks ta naisele siis juba parem nõudepesumasina remondi kinkinud. Maratonipilet oli Josefini silmis võrdne pakkumisega sünnitada laps ilma valu vaigistavate vahenditeta. Aga siis juhtus midagi, mida Emma ei suuda veel praegugi õieti mõista.
Josefin tõmbas jalga uhked tossud ja sidus paelad kinni. Tossud pärinesid sellestsamast komplektist, mida ta nimetas alanduspaketiks, ja juba pärast paari jooksutiiru oli ta andnud sõrme kuradile. Josefin pidi vastumeelselt tunnistama, et oli hakanud end märkimisväärselt paremini tundma. Justkui oleksid kõik mäed ja orud korraga tasaseks lükatud. Ta meeleolu oli nüüd ühtlaselt hea. Väsinud ja vaevatud kolme lapse ema muutus reipamaks ning tugevamaks, mõne aja pärast märkas ta muutust ka kehakujus. Emma naeratab endamisi, kui mõtleb, kuidas õe elu on lõpuks ometi teinud positiivse pöörde – ta ei ole enam nii pööraselt tüütu, nagu Josefin ise enne jooksma hakkamist arvas. Nüüd ei ole talle enam miski võimatu ja Emma on veendunud, et Josefin jõuab kindlasti finišisse, kui tahes vastik sedavõrd ebainimlikes oludes ka joosta ei ole.
Viimane aasta on toonud muutusi nii Josefinile kui ka Emmale. Emmale meeldib uus töökoht Stockholmi lääni kriminaalpolitsei vägivaldsete juhtumite osakonnas, ehkki ta tunneb vahel puudust vanadest Nacka kolleegidest. Eriti Magnusest, kes oli rahu ise, senikaua kuni tema kassiga oli kõik korras. Seevastu tuleb Emma sama hästi, kui isegi mitte paremini toime ilma endise ülemuseta. Lindberg, kellele ta praegu allub, on professionaalsem ja pedagoogilisem, lühidalt öeldes hea juht. Pingelises olukorras on turvaline, kui sul on kõrval keegi, kes ei lase langetamist vajavaid otsuseid tunnetest häirida. Lindberg keskendub õigetele asjadele, tarbetult närvitsemata selle üle, mida niikuinii mõjutada ei saa. Väärad otsused võivad viia saatuslike tagajärgedeni, halvimal juhul isegi surmani. Emma tunneb hämmeldust vaid Lindbergi tahtmatuse üle endast midagi rääkida. Kui nüüd järele mõelda, ei tea ta ülemusest mitte midagi muud kui seda, et ta on abielus. Lindberg ei ole kunagi juttu teinud oma lastest ja seepärast ei ole Emma ka tihanud küsida. Ta teab väga hästi, kuidas närivad hinge kõik, kes räägivad lastest nii, nagu oleksid nood midagi sellist, mida saab internetist tellida. „Kas praegu ei oleks juba aeg?“ või siis taktitundetumas variandis: „Sa võib-olla ei tea, aga pärast kolmekümne viiendat eluaastat on raskem rasestuda.“ Aitäh, et ütlesid. Kui rasestumine ei õnnestu, ei ole midagi hullemat lähikondsete näägutamisest. Kõik Emma sõbrad õhutavad temas hirmu, selle asemel et teda paremini mõista ja oma latravad mokad kinni hoida. Kui nad tahavad olla toeks, siis ärgu küsigu järjepanu. Milleks veel niiviisi peale käia, kui ta juba niigi muud ei tee, kui üritab. Ikka ja jälle tulemuseta.
Kaksteist kuud varem
Ehituskontserni Skanska logoga pastapliiats murdus keskelt pooleks, vedru lendas välja ja maandus lauaplaadil. Samal ajal helises mobiiltelefon ja kõigi küsivad pilgud pöördusid tema poole. Johan Bäckström vandus endamisi. Kas ta on miljonilist äritehingut maha mängimas? Ülemuse pilgu järgi otsustades tundus, et see mure oli neil praegu ühine. Johan noogutas süüdlaslikult ülikonnas klientide poole ja katkestas telefonihelina vaatamata, kes helistab. See oli küll ta enda viga, et telefon hääletuks lülitamata ununes, ometi sai ta pahaseks inimese peale, kes teda häiris. Võib-olla oli see Petra, kes tundis huvi, kas Johan ostis õhtueineks taimseid pelmeene, nagu neil reedeti tavaks. Või siis Wilma, kes temalt midagi tahtis. Kell seinal oli äsja saanud pool kaheksa. Johan oli Wilmale möödaminnes lubanud, et tuleb talle täna treeningule järele. Küllap oli treening praeguseks juba läbi. Wilma tahtis ehk, et ta koju viidaks. Oli see, kes oli, helistaja pidi jääma koosoleku lõppu ootama. Johan katkestas oma mõtted ja taipas, et oli viimase minuti kestel olnud hajameelne. Kuid Skanska äripartnerid olid uuesti asunud arutama lepingut, mis lebas nende ees laual.
Kui see tehing neil õnnestub, siis on vaid aja küsimus, millal tehakse Johanile pakkumine hakata firmas osanikuks. Ta nägi vaimusilmas juba šampust pokaalides kihisemas. Pärast seda, kui Johan sai Stockholmi IT-firmas juhtiva rolli, oli ta karjäär noolsirgelt tõusnud.
„Me võtame teie pakkumise vastu,“ lausus Skanska IT-juht pärast pikka vaikust. „Aga sel tingimusel, et te töötate oma ruumides.“
Need läbirääkimised olid kestnud juba nädalaid ja seepärast tundus, et kõik soovivad lõpuks ometi jõuda otsusele. Kellelgi polnud tahtmist reedesel päeval hilisõhtuni tööle jääda. Johan ja
ta ülemus Patrik vahetasid pilke ning vastasid korraga: „See ongi meie tööstiil.“
„Siis jääme ootama parandustega lepingut,“ lausus IT-juht ja heitis närvilise pilgu kellale. „Oh, kuidas aeg lendab, pean nüüd paraku lahkuma. Minu kolleeg juhatab teid välja.“
Patrik ja Johan surusid võõrustajatel kätt ning väljusid kergel sammul Skanska büroost Solnas. Päike pimestas Johanit, kui nad tänavale jõudsid, ja ta seadis ette oma uued Ray-Bani päikeseprillid. Siis vaatas ta võidukalt otsa Patrikule, kes ei suutnud samuti rõõmu varjata.
„Suurepärane töö, Johan! Meil õnnestus see tänu sinule.“
„Mõelda vaid, kolmeaastane leping Skanskaga,“ vastas Johan, kui nad parklas oma autode poole liikusid.
„Kas lähme pidutsema või sõidad kohe koju?“ päris Patrik.
„Vaatan kõigepealt järele, kas oli midagi tähtsat,“ vastas Johan ja võttis välja telefoni. „Õlu maitseks praegu küll hea.“
Petralt oli mitu vastamata kõnet, samuti Wilma treenerilt Månsilt, ja see hämmastas Johanit. Ta valis kõigepealt Petra numbri ega jõudnud isegi tervitada, kui juba kuulis naise ärritatud häält: „Olen sulle sada korda helistanud, miks sa ei vasta?“
„Sellepärast, et olin koosolekul. Kas on midagi juhtunud?“ küsis Johan ja vaatas silmi pööritades Patrikule otsa.
„Ma helistan Wilma pärast, ta on kadunud.“
Johan ei tundnud enam hirmuhigi tekkimas, nagu oli varem nii palju kordi ette tulnud, kui Petra arvas, et Wilma on kadunud. Ta jäi rahulikuks, see polnud esimene kord, kui nende seitsmeteistkümneaastane tütar unustas vanematele öelda, kuhu ta läheb.
„Ta on ehk mõne sõbranna juures?“ oletas Johan.
„Ei! Wilma mobiiltelefon on jäänud klubisse ja ma olen läbi helistanud kõik ta sõbrannad, keda tean. Teda ei ole kuskil.“
Kusagil ta peab ometi olema. Petra hüsteeriline hääl ei nakatanud ikka veel Johanit, vastupidi. Ta tundis pigem kerget ärritust selle üle, et naine juba ette paanikat tekitab. Nii täiendasid nad teineteist hästi, sest kui üks neist närvi läks, jäi teine
alati tasakaalukaks. Wilma oli ju arukas ja suhteliselt hea otsustusvõimega teismeline. Siin on kindlasti tegemist lihtsalt arusaamatusega.
„Ole nüüd rahulik, Petra. Kõik laheneb,“ sõnas ta.
„Kuidas sa saad nii rääkida, kas oled purjus? Måns oli väga erutatud, kui ta pool tundi tagasi helistas ja küsis, kas Wilma on koju jõudnud.“
„Mis jutt see on, olen täiesti kaine. Ehk tead, äkki juhtus tal treeningul midagi?“
Patrik vaatas murelikul pilgul Johanile otsa, too osutas peaga autoukse poole, andes nii märku, et peab ära sõitma. Patrik näitas sõrmedega, et võtab hiljem ühendust. Johan istus autosse.
„Månsi sõnutsi jättis Wilma treeningu pooleli ja pärast seda ei ole keegi teda kuulnud ega näinud. Kus sa oled?“
„Hakkan praegu Solnast liikuma,“ vastas Johan ja keeras süütevõtit.
„Måns ootab klubis ja ma olen teel sinna.“
„Olgu, kohtume seal. Aga kuule ... ära muretse. Kõik saab korda,“ lausus Johan ja lõpetas kõne.
Kui sõnumi tähendus talle pärale jõudis, tekkis kõhklus. Mis siis, kui tütar on tõesti kadunud? Johan pööras parklast välja ja vajutas gaasi põhja. Tõenäoliselt ei olnud üldse vaja kiirustada, kuid ta oli pisut mures, sest Petra hääl kõlas väga erutatult. Kui asi on üksnes selles, et Wilma ei võtnud vaevaks oma tegemistest teada anda, tunneks Johan kergendust, kuid oleks sellegipoolest pahane. Wilma teadis, et ta peab vanematele teatama, kus ta viibib, või siis olema mobiili teel kättesaadav, kuid mõnikord kahtles
Johan, kas tütar mõistab, kuidas nad tema pärast muretsevad.
Pärast veerandtunnist närvilist sõitu peatas ta auto Brommas
Solviksbadeti ranna lähistel kollase klubihoone juures parklas.
Kõrvalasuval treeningplatsil harjutas keegi naine ja Johan noogutas möödudes talle tervituseks. Siis nägi ta Månsi kõhetut kuju, ta oli ikka veel jooksudressis. Månsi selja tagant paistis vilksamisi
Petra, Wilma kott käes.
Ärevus võttis tugevalt võimust.
„Kas Wilmast ei ole ikka veel midagi kuulda?“ küsis Johan.
Ainsa vastuse andsid talle tühjad pilgud ilmetuis nägudes.
Ta embas Petrat tõtlikult ja tundis veinpunase pluusi all naise pinges lihaseid. Petra oli korralikult riides nagu alati. Seejärel tervitas Johan kättpidi Månsi, kelle juustepiirile oli kuivanud higi.
„Mul on väga kahju, et pidin teid kohale kutsuma, aga ma ei teadnud, mida teha, kui leidsin Wilma koti. Keset treeningut pidasime joogipausi. Pärast seda oli ta kadunud. Ta võis nähtavasti millegi üle pahaseks saada ja lihtsalt lahkuda. See on kõik, mida ma tean.“
Petra vaatas Månsile umbusklikult otsa. „Nii et sa lasksid tal siis lihtsalt minna?“
„Ära süüdista selles Månsi,“ katkestas teda Johan. „Kus te pausi pidasite?“
„Kohe pärast Ålstensängeni nõlva. Tegime rajal intervalljookse. Kas näitan teile, kus peatusime? Sinna on viie minuti tee.“
Nad noogutasid nõusolevalt ja järgnesid Månsile. Johani peas keerles igasuguseid võimalikke seletusi. Wilma oli ehk kellegagi tülli läinud või siis oli ta midagi tähtsat kooli unustanud? Aga kuidas Johan ka ei püüdnud, ei suutnud ta välja mõelda ühtki piisavalt head põhjust, mis oleks võinud Wilmat sundida treeningut katkestama.
Seda ei olnud kunagi varem juhtunud.
Staadioni esmaabitelk, kell 12.12
Jooksuseltsi Missioon asutaja ja treener Måns Jansson lamab esmaabitelgis külili, silmad suletud. Arst töötab palavikuliselt, et peatada verejooksu seljast, ja Lennart aimab medõe pinevil ilmest, et siin on miski nii, nagu olla ei tohiks. Ei ole mingit kahtlust, et Måns on tõsiselt vigastatud, kuid Lennart ei suuda mõista, kuidas see juhtus. Tervisehädadega tuleb maratoni ajal alati arvestada – põlvetraumad, vedelikupuudus, kurnatus. Ja täna võib nimistusse lisada külmakahjustused. Südame seiskumist võib samuti ette tulla, aga juba mõnisada meetrit pärast starti tundub see iseäralikuna.
„Tere, Måns,“ sõnab Lennart ja kahetseb kohe, kui kuuleb oma liialdatult kehkjat hääletooni. „Kuidas sa ennast tunned?“
Ta sirutab välja käe, kuid tõmbab selle kähku tagasi, kui taipab, et Måns ei ole suuteline ennast liigutama.
„Mitte eriti hästi. Järgmise maratonini on ju veel terve aasta,“ vastab too vaevukuuldavalt.
Måns näeb välja pigem pettunud kui nõrk, see tõotab head. Ehk ei olegi asi nii hull, kui Lennart algul arvas. Månsi tuntakse kui võitlejat, kes ei alistu kunagi, ta on positiivse ellusuhtumisega ja erk nagu värske tuulehoog.
„Stockholmis küll, aga maratone on ju teisigi,“ lausub Lennart, püüdes olukorda lootusrikkamana näidata.
Arst tervitab napisõnaliselt Lennartit, nad on vanad tuttavad ja vestlesid viimati täna hommikul. Kuid siis ei olnud meedikul sügavat murekortsu laubal. Lennart ei taha arsti segada, kui too on tõsiselt hõivatud, kuid tal on vaja Månsi seisundi kohta rohkem teada saada.
„Mis temaga on?“ sosistab ta.
„Vasak kops on läbi torgatud, aga ma ei saa praegu aru, kas mõni siseelund on veel viga saanud. Kutsusin kiirabi, see peaks iga hetk kohale jõudma,“ seletab too, pööramata pilku haavalt Månsi seljas, millest voolab tukseldes verd.
Enne kui Lennart jõuab vastata, kostab Måns närviliselt: „Mulle ei ole kiirabi vaja.“
Siis ahmib ta õhku ja jääb vait.
„Seda otsustan mina,“ vastab arst kindlalt. „Palun lama rahulikult ja ära erutu,“ jätkab ta ning jooksumees ei protesti rohkem.
Lennart ja Måns kohtusid viimati Kristinebergi staadionil korraldatud võistlusel. Ta teab, kui sihikindel on Måns ja millist kirge ta jooksmise vastu tunneb.
Aastate kestel on ta treeninud paljusid lootustandvaid pikamaajooksjaid, kes on teinud rekordiliselt kiireid edusamme. Månsis tundub olevat treenerivaistu, sest tal õnnestub alati välja valida kõige andekamad noored. Kui nende vanemad või sponsorid suudavad tasuda Månsi eksklusiivse jooksuklubi kõrget liikmemaksu, võivad tulemused olla üllatavalt head. Väidetavalt põhineb Månsi edu osalt selles, et ta pühendab end täielikult oma klubi liikmetele. Tal on alati aega kuulata ära nende mured, miski ei ole tema jaoks liiga suur ega liiga väike. Kõik tunnevad, et neid nähakse ja kuuldakse. Vähemasti on tema hoolealused asja niiviisi seletanud, kui nende tavatreenerid on noorte kiire arengutempo kahtluse alla seadnud. Ka Lennarti kõrvu on jõudnud jutud jooksuklubist Missioon, millesse kuulub hulk noori tüdrukuid ja vaid üks poiss. Mis kavatsused Månsil õieti on? Lennart oletab, et kumu põhineb kadedusel ja hirmul, et Månsil võivad olla suurejoonelised tulevikuplaanid. Lennart on samuti aru pidanud, miks ei ole Måns oma pisikese klubi asemel, mida võistlustel keegi ei esinda, asutanud tõelist spordiühingut. Aga see plaan võib ehk olla käsil ja nii annab see Månsi kohta levivatele kuulujuttudele hoogu juurde. Eriti pärast traagilist õnnetust noore tüdrukuga, kes aasta tagasi treeningu ajal surma sai. Näis, nagu olekski rahvas seda just oodanud, et kõlakad lendu lasta. Lennart ise on kõigeks selliseks liiga vana. Ta ei tunne Månsi saatuse vastu vähimatki huvi. Sest lõppude lõpuks paistab olevat nii, et Missiooni liikmed on valmis koos Månsiga jooksma kui kaua tahes, ja paljud treenerid püüavad tema edukat metoodikat jäljendada. Lennart arvab siiski, et Månsi edu ei tugine teadlikul strateegial, asi on lihtsalt pigem nii,
et tänapäeva probleemides ekslev noorus vajab kedagi, kes neid kuulab. Muud ehk ei olegi vaja kui vaid osavõtlikku kõrva, siin pole midagi keerulist. Toetamine, tähelepanu ja ärakuulamine võib igaüht motiveerida ning võitluseks ette valmistada.
Månsi ind on nakkav ja rõõmus naeratus ilmub tal alati kergesti huultele. Aga just praegu lamab ta pahaendeliselt vaikides, silmad kinni. Tema lausa läbipaistvalt kahvatu jume tekitab Lennartis muret. Kiirabi peab kiiresti kohale jõudma, et ta õigel ajal ja õigesti abi saaks.
„Kas jaksad rääkida?“ küsib Lennart.
„Veidi,“ kõlab Månsi lühike vastus.
„Pigem mitte,“ sekkub arst.
„Vaid üksainus küsimus?“ käib Lennart peale.
„Olgu, üks.“ Arst ei paista olevat rõõmus.
„Mis õieti juhtus?“ küsib Lennart.
Måns vastab kinnisilmi: „Tundsin torget selga ja siis kukkusin. Oli palju rahvast ja trügimist ... ma ei tea.“ Ta hakkab köhima.
„Viktoria.“
Månsi suust voolab verd ja arst raputab pead. „Püüa olla rahulik ja mitte pingutada. Ja sina, Lennart, pead lahkuma.“
Lennart noogutab vabandust paluvalt ja astub sammu tagasi. Õnneks kõlab sireenide heli järjest valjemini ja mõne hetke pärast on kiirabiauto kohal. Ta eemaldub veel pisut, et parameedikutele mitte ette jääda, nood peavad arstiga lühidalt nõu ja asuvad siis kähku tegutsema. Nad toimetavad Månsi kärmelt kiirabiautosse ja sõidavad ära. Lennartit tabab kohutav mõte – mis siis, kui ta nägi praegu Månsi viimast korda elusana? Kui kiirabiauto on nurga taha kadunud, kinnitab arst Lennarti halbu aimdusi.
„Kardan, et ta ei ela seda üle.“
„Mis sa räägid?“
„Ma ei tahtnud asjatult hirmutada, aga mulle tundus, et torge võis tabada südant. Ja kui ta verd hakkas köhima, siis ...“ Arst jätab lause pooleli.
„Armas aeg!“ Maapind Lennarti jalge all hakkab kõikuma. „Ma ei saanud arugi, et asi on nii hull.“