Tekst Reeli Reinaus Pildid Marja-Liisa Plats Päike ja Pilv 2017
M
aariusele tundus, nagu oleks Jakob ära olnud juba terve igaviku. Vaevalt oli ta lahkumisest kulunud viit minutitki, ent sekundid venisid. Aeglaselt nagu teod. Nagu mesi, mis lusika pealt purki tagasi valgub. Nagu millegi sellise ootus, mis võib-olla kunagi päriselt juhtuda ei saa. Nendesse oleks võinud mahtuda terve elu. Võib-olla mahtuski? Ehk saigi ühe sellise sekundiga elatud kogu Liisi elu? Või Maariuse enda oma. See elu, mida tal ei pruugi kunagi olla. Kui Jakob ei jõua õega õigel ajal tagasi, või kui Jakobi õde ei oska Liisit aidata. Või kui saatus on nende vastu lihtsalt nii kohutavalt julm. Maarius ei olnud kunagi oma elus palvetanud. Ta ei teadnud isegi, kuidas see käib, kuid ta pidi proovima.
5
VARANDUS LUUDE VASTU
M
aarius istus sel pärastlõunal köögilaua taga ja üritas isa pussnoaga üht puutükki voolida. Ta pidi endale tunnistama, et kuigi hästi see välja ei tulnud. Puutükk ei võtnud sugugi sellist kuju nagu Maarius soovinud oleks. See ei muutunud raamatutest nähtud pärismaalaste tootemsammaste või mõne ägeda sarvilise puukuju sarnaseks. Tegelikult ei osanud ta üldse eriti voolida ning oli endas ja kõigis möödunud tööõpetuse tundides tõsiselt pettunud. Kuid siis köitis miski ta tähelepanu. „Aga Tagametsa talus elavad veidrikud.“ See lause äratas Maariuse mõtetest. Ta oli vahepeal voolimisele keskendudes ema ja neile külla tulnud naise jutu kõrvust mööda lasknud, olgugi et nad siinsamas köögilaua ääres kohvi jõid. Maariusel oli juba poole peal kõik sassi läinud. Infot selle kohta, kus talus keegi elas ja kus töötas või koguni üldse ei töötanud ja veetis oma päevi hoopis poe ees või
6
bussipeatuses koos teiste omasugustega hängides, või mitu last kuskil talus oli ja kes neist linnas koolis käis, oli Maariuse jaoks juba kaugelt liiga palju saanud. Aga nüüd oli see naine, kes oli tutvustanud end Rebase Maiena Kukepere talust, kasutanud sõna „veidrikud“. Maarius tõstis pilgu. Ta märkas, et ema silmad olid ootusärevusest tavalisest veidi suuremaks läinud. „Seal on siis nagu päris külahullud või?“ küsis ema. Maie kehitas õlgu. „Vist päris hullud ikka ei ole. Aga sellised natuke omamoodi inimesed. Enne elas seal üks vana naine ja tema kohta räägiti igasuguseid asju. Praegu elab tema tütar oma perega. Nad on natuke teistsugused.“ Maarius märkas ema pettumust. Kuid ema silmad lõid peagi uuesti särama, kui Maie jätkas: „Meil oli siin varem üks päris külahull ka, aga see suri ära.“ „Mida ta siis tegi?“ küsis ema. „Ah, korjas igasugu prahti. Tema talu ümbrus oli justkui prügimägi. Külalapsed käisid seal pärast kulda otsimas.“ „Miks kulda,“ imestas Maarius, „kui see mees ise prügi korjas?“ „Ta oli väga kitsi mees, usuti, et tal ikka on seda varandust. Et seda on juba tema vanematest järele jäänud. Vanasti oli see rikas talu. Arvati, et ta on varanduse kuskile talu ümbrusse maasse kaevanud. Räägiti, et tal olevat koguni kulduur olnud.“ „Kas siis leiti ka midagi?“ uuris Maariuse ema.
7
Maarius teadis, et ema läks alati külahullude peale elevile, aga poissi üllatas, et ema ka varandus huvitas. Maariust ennast ei huvitanud ei varandus ega külahullud. Teda huvitasid luud. Loomade skeletid. Maariusel oli päris suur loomaluude kogu, kuigi täiuslikku skeletti tal ei olnud, ikka oli mõni väike luu kuskilt puudu. See-eest oli tal palju loomade pealuid. Osa oli ta ise leidnud, osa oli mõni sõber talle andnud, osa oli ta saanud paarilt isa kolleegilt, kes olid jahimehed ning mõne oli ta lausa internetist ostnud. Igal juhul oli luude kogu poisi kõige kallim varandus. Kallim kui mingi peidetud rahapada. „Ei, ei leitud midagi,“ vastas Maie ema küsimuse peale. „Mis talus ta elas?“ küsis nüüd Maarius. Ta oli kindel, et Martinit huvitaks varandus väga. Martin oli Maariuse kolm aastat vanem vend ja tema sooviks oli arheoloogiks saada. Esialgu harjutas ta kätt varanduse otsimisega. Maarius teadis, et Martini unistuseks oli leida rahapada, mis oleks ääreni täis suuri hõbe- ja kuldmünte ning ehteid. Praegu oli tal ette näidata vaid paar vanaaegset münti, mõni vana nööp, teise maailmasõja aegsed padrunikestad ning muud militaarset pudi-padi. Kuid senisele ebaedule vaatamata oli Martin kindel, et ühel päeval naeratab talle õnn. „Ta elas Ristemaa talus ja teda hüüti Ristemaa Frediks, aga tegelikult oli tema nimi Alfred Sookass,“ seletas Maie.
9
Maarius noogutas. Ta plaanis sellest kindlasti pärast Martinile rääkida. Kuid nüüd koondas ta kogu tähelepanu uuesti kangekaelsele puutükile. Äkki ta ikkagi suudab sellest mõne puusliku või muud ägedat välja võluda.
„Ristemaa talu krundile võib olla kulda maetud.“ Maarius lootis, et see uudis hajutab Martini tähelepanu ja ta saab vennalt palli kerge vaevaga ära võtta. Maarius oli jäänud juba seitsme punktiga taha ja seda oli rohkem, kui tema uhkus ja nende kolmeaastane vanusevahe lubasid. Maarius oli kaksteist ja Martin viisteist. Vahel tundis Maarius, et nende vahel laiub lausa igavik, kuid teinekord tundus see kolm aastat peaaegu olematu. Kuigi mitte praegu. Martin oli peale siia kolimist kohe esimestel päevadel paar sõpra leidnud ja veetis seetõttu Maariusega palju vähem aega kui tavaliselt. Maarius see-eest polnud enda klassikaaslaste hulgast kedagi sellist leidnud, kellega tal kohe hea klapp tekkinud oleks. Ta küll suhtles paari klassivennaga, kuid tundis, et ei sobitu kuidagi klassi poistekampa. Martin jättis Maariuse üllatuseks palli põrgatamise üldse katki. „Kust sa tead?“ küsis ta veidi kahtlustavalt. „Üks naine, kes täna meil käis, rääkis.“ „Mida ta täpselt rääkis?“ Martin oli nüüd palli hoopiski kätte võtnud ja vaatas ootusärevalt vennale otsa.
10