Teraapia

Page 1

Proloog Kui pool tundi oli möödunud, teadis ta, et ei näe oma tütart enam

kunagi. Tüdruk oli ukse lahti teinud, veel korraks isa poole pöördunud ja siis vana mehe juurde sisse läinud. Aga Josephine, tema väike kaheteistaastane tütar, ei tule sealt enam kunagi välja. Ta oli selles veendunud. Mitte kunagi enam ei naerata ta isale säravalt, nagu siis, kui isa ta voodisse viis. Mitte kunagi enam ei kustuta isa nipsti tema kirjut öölampi, nagu ta tegi niipea, kui tüdruk oli uinunud. Ja mitte kunagi enam ei ärata teda keset ööd tütre õudsed karjed. See teadmine tabas teda tugeva kokkupõrke ootamatu jõuga. Kui ta püsti tõusis, tahtis tema keha kipakale plasttoolile istuma jääda. Ta ei oleks imestanud, kui ta jalad oleksid põlvist kokku vajunud. Kui ta oleks lihtsalt ümber kukkunud ja ooteruumi kulunud põrandale lamama jäänud. Täpselt trullaka, psoriaasiga koduperenaise ja vanade ajakirjadega lauakese vahele. Kuid minestuse armu talle ei antud. Ta püsis teadvusel. Patsiente ei ravita mitte nende ilmumise järjekorras, vaid vastavalt haiguse kiireloomulisusele. Silt allergoloogi valgel nahaga kaetud kabinetiuksel valgus ta silme ees laiali. Dr Grohlke oli perekonnasõber ja arst number kakskümmend kaks. Viktor Larenz oli koostanud nimekirja. Kakskümmend üks arsti enne dr Grohlket ei olnud suutnud midagi leida. Üldse mitte midagi. Esimene, kiirabiarst oli tulnud teisel jõulupühal perekonna eramusse Schwanen­werderis. Päevapealt üksteist kuud tagasi. Algul arvasid nad kõik, et pidulaua-fondüü on Josephinele seedehäired tekitanud. Tüdruk oksendas öösel mitu korda ja siis lõi tal kõht lahti. Viktori naine Isabell helistas erakiirabisse ja Viktor kandis 7


peenes batistöösärgis Josy alla elutuppa. Veel praegugi tundis ta tüdruku kõhnasid käekesi, kui ta sellele mõtles. Üks käekene abiotsivalt tema kaela ümber, teisega hoidis laps tugevasti oma lemmik­mänguasja, pehmet sinist kassi Nepomukki. Juuresviibivate sugulaste rangete pilkude all kuulas arst õblukese tüdruku kopsu ja südant, tilgutas talle füsioloogilist lahust ja kirjutas homöopaatilist ravimit. „Väike seedetrakti infektsioon. See möllab praegu linnas. Aga ärge muretsege! Kõik läheb hästi.” Need olid sõnad, mis kiirabiarst lahkudes ütles. Kõik läheb hästi. Mees oli valetanud. Viktor seisis otse dr Grohlke vastuvõtutoa ukse taga. Ta tahtis rasket ust avada, ent ei suutnud isegi linki alla vajutada. Alguses ta arvas, et viimaste tundide pinge on temalt nii palju jõudu röövinud, et ta ei suuda isegi ust lahti teha. Aga siis ta taipas, et uks on lukus. Keegi oli seestpoolt riivi ette lükanud. Mis siin toimub? Ta pöördus järsult ümber ja tal oli tunne, et vaatab ümbrust justkui flipbook’is*. Kõik, mida ta nägi, jõudis tema ajju ajalise nihkega ja jõnksuvate piltide kujul: Iiri maastikuvaated ooteruumi seintel, tolmunud kummipuu aknanišis, psoriaasi põdev daam toolil. Larenz logistas veel korra ust ja lohistas end siis läbi ooteruumi välja koridori. Koridor oli ikka veel lootusetult ülerahvastatud. Justnagu oleks dr Grohlke ainus arst Berliinis. Viktor läks aeglaselt ettepoole, registratuuri juurde. Ühele silmatorkava akneprobleemiga teismelisele kirjutati parajasti retsepti välja, kuid Larenz tõukas ta hoolimatult kõrvale ja hakkas vastuvõtuõele otsekohe peale käima. Ta tundis Mariat oma varasematest külastustest. Kui ta pool tundi tagasi Josyga arstikeskusesse jõudis, ei olnud Maria veel tulnud. Nüüd oli Larenzil hea meel, et Maria asendajal oli puhkepaus või vajati teda kusagil mujal. Maria oli vaevalt kahekümne­aastane ja nägi välja nagu jalgpallinaiskonna pisut korpulentne väravavaht. Aga ka temal oli väike tütar. Maria aitaks teda. * Flipbook – pildiraamat, mille kiire sirvimine paneb pildid elama (siin ja edaspidi tõlkija märkused).

8


„Ma pean viivitamatult tema juurde kabinetti minema,” ütles Larenz valjemini, kui oli kavatsenud. „Oh, tere päevast, härra dr Larenz, tore teid jälle näha.” Maria tundis psühhiaatri kohe ära. Mees ei olnud enam kaua arstikeskuses käinud, aga Maria nägi tema markantset nägu piisavalt sageli televisioonis ja ajakirjades. Mees oli jutusaadetes armastatud külaline. Oma osa mängis siin ka tema hea välimus ja ladus viis keerulisi hingehädasid ka võhikutele arusaadavalt seletada. Ent täna ajas ta igatahes segast juttu. „Ma pean kohe oma tütre juurde minema!” Poiss, kelle ta oli kõrvale tõuganud, tundis instinktiivselt, et mehega ei ole kõik korras, ja astus veel sammukese eemale. Ka Maria oli segaduses ja püüdis oma stereotüüpset, kätteharjutatud naeratust säilitada. „Ma ei saa kahjuks aru, millest te räägite, dr Larenz,” ütles ta ja puudutas närviliselt vasakut kulmu. Tavaliselt oli seal kulmu­ rõngas, mida ta alati näppis, kui ta ärevil oli. Kuid tema ülemus, dr Grohlke oli konservatiivne ja Maria pidi hõbedast kulmuneedi kohe ära võtma, kui patsiendid kohale jõudsid. „Kas Josephinel oli üldse tänaseks aeg kinni pandud?” Larenz avas suu, et vastus talle näkku paisata, siis aga vakatas ja pani selle uuesti kinni. Muidugi oli tal tänaseks aeg kinni pandud. Isabell leppis aja telefoni teel kokku. Ja tema sõidutas Josy kohale. Nagu alati. „Issi, mis see allergoloog õigupoolest on?” oli tüdruk autos veel küsinud. „Kas ta teeb ilma?” „Ei, hiireke. Ilma ennustab meteoroloog.” Ta oli tüdrukut tahavaatepeeglist jälginud ja soovinud, et saaks tema heledaid juukseid silitada. Tüdruk oli talle tundunud nii habras. Nagu ingel Jaapani siidpaberil. „Allergoloog tegeleb inimestega, kes ei tohi teatud ainetega kokku puutuda, sest muidu nad jäävad haigeks.” „Kas nii nagu mina?” „Võib-olla,” oli ta vastanud. Loodetavasti, oli ta mõelnud. See oleks vähemalt diagnoos. Algus. Lapse haiguse seletamatud sümptomid 9


valitsesid nüüdseks kogu peret. Juba pool aastat ei käinud Josy enam koolis. Krambid algasid enamasti nii ootamatult ja ebaregulaarselt, et ta ei oleks suutnud klassis kaua vastu pidada. Isabell töötas seetõttu nüüd veel vaid poole kohaga ja korraldas Josy eratunde. Ja Viktor oli oma arstipraksise Friedrichstraßel sootuks sulgenud, et saaks ööpäev läbi tütrele pühenduda. Või täpsemalt öeldes – tema arstidele. Kuid vaatamata meedikutemaratonile, mille tütar viimaste nädalate jooksul oli läbi teinud, olid kõik eksperdid, kellega nad konsulteerisid, nõutud. Nad ei osanud Josy perioodiliselt korduvaid palaviku­krampe, pidevaid nakkushaigusi ega öist ninaveritsust kuidagi seletada. Mõnikord sümptomid vähenesid, vahetevahel kadusid sootuks, nii et perekonnal tekkis juba lootus. Kuid pärast lühikest pausi hakkas kõik jälle otsast peale, enamasti veel hullemate haigus­ hoogudega. Seni olid sisehaiguste arstid, hematoloogid ja neuroloogid suutnud ainult kindlaks teha, et tegemist ei ole vähi, aidsi, hepatiidi ega mõne teise neile tuntud infektsiooniga. Josephinet oli juba isegi malaaria suhtes uuritud. Negatiivne. „Dr Larenz?” Maria sõnad katapulteerisid Larenzi tagasi reaalsusesse ja ta märkas, et oli vastuvõtuõde ilmselt kogu aeg ammulisui vahtinud. „Mida te temaga tegite?” Ta leidis oma hääle jälle üles ja nüüd muutus see iga sõnaga üha valjemaks. „Mida te silmas peate?” „Josy. Mida te temaga tegite?” Nüüd Larenz juba möirgas ja ootavate patsientide jutud katkesid poolelt sõnalt. Maria ilmest oli näha, et tal polnud vähimatki aimu, kuidas sellise olukorraga toime tulla. Loomulikult oli ta dr Grohlke juures vastuvõtuõena töötades patsientide ebatavalise käitumisega harjunud. Lõppude lõpuks ei olnud see siin erapraksis ja Uhlandstraße ei kuulunud juba ammu enam Berliini silmapaistvamate piirkondade hulka. Ikka ja jälle uhtus lähedalasuv Lietzenburger Straße ooteruumidesse prostituute ja narkareid. Keegi ei imestanud, kui näiteks võõrutusravil olev kõhnunud lõbupoiss vastuvõtuõe peale karjuma hakkas, mitte sellepärast, et ta ei tahtnud lasta oma ekseemi ravida, vaid kuna ta vajas ravimit, 10


mis tema valusid leevendaks. Täna oli olukord natuke teine. Sest dr Viktor Larenz ei kandnud räpaseid dresse ega auklikku T-särki. Tal ei olnud jalas lääpatallatud tosse ja tema nägu ei olnud lõhkenud mädavistrike kogumispunkt. Vastupidi. Ta nägi välja, nagu oleks mõiste „­distingeeritud” just tema jaoks leiutatud: sale kehaehitus, sirge hoiak, laiad õlad, kõrge laup ja markantne lõug. Kuigi ta oli Berliinis sündinud ja üles kasvanud, peeti teda enamasti hanseaadiks. Puudusid veel vaid hallinevad meelekohad ja klassikaline nina. Isegi tema tiigipuupruunid lokkis juuksed, mida ta viimasel ajal veidi pikemaks lasi kasvada, ja tema viltune nina – valus mälestus purjetamisõnnetusest – ei vähendanud härrasmehelikku üldmuljet. Viktor Larenz oli nelikümmend kolm. Mees, kelle vanust oli raske hinnata, kuid kelle puhul oli kindel, et tema taskurättidel olid tikitud ­initsiaalid, ja kellel polnud iialgi sularaha kaasas. Kelle silmatorkavalt kahvatu nahk lasi oletada rohkeid ületunde tööl. Ja just see tegigi asja Maria jaoks nii keeruliseks. Ühest doktorikraadiga psühhiaatrist, kes kannab kaks tuhat kakssada eurot maksvat rätsepaülikonda, ei oska ju keegi oodata, et ta avalikus kohas möirgama hakkab. Et tema hääl tõuseb falsetini, kui ta metsikult žestikuleerides ajab arusaamatuid sõnu suust välja. Just sellepärast Maria ei teadnudki, mida ta nüüd peaks tegema. „Viktor?” Larenz pöördus madala hääle suunas. Dr Grohlke oli lärmi kuulnud ja katkestas vastuvõtu. Liivakarva juuste ja sügaval silma­ koobastes asuvate silmadega vana kondine tohter paistis väga murelik. „Mis siin lahti on?” „Kus on Josy?” karjus Viktor talle vastuseks ja dr Grohlke kohkus tahtmatult sõbra ees tagasi. Ta tundis seda peret juba peaaegu kümme aastat, aga niisugusena polnud ta Larenzit veel kunagi näinud. „Viktor? Läheme parem minu kabinetti ja …?” Larenz ei kuulanud teda üldse, vaid jõllitas selle asemel üle arsti õla. Kui ta märkas, et arstikabineti uks oli praokil, tormas ta edasi. Ta lõi parema jalaga ukse lahti. See lendas sissepoole ja põrkas pauguga 11


vastu arstiriistade ja medikamentidega rataslauda. Psoriaasiga naine lebas läbivaatuslaual. Ta oli ülakeha paljaks võtnud ja ehmus nii hirmsasti, et unustas rindu kinni katta. „Viktor, mis sulle ometi sisse on läinud?” hüüdis dr Grohlke tema taga, kuid Larenz tuiskas juba taas arstist mööda, ruumist välja koridori. „Josy?” Ta tormas mööda koridori edasi ja lõi mööda minnes kõik uksed valla. „Josy, kus sa oled?” möirgas ta paaniliselt. „Taeva pärast, Viktor!” Vana allergoloog järgnes talle nii kiiresti, kui suutis, kuid Viktor ei pööranud talle mingit tähelepanu. Hirm oli tema mõistuse välja lülitanud. „Mis siin sees on?” karjus ta, kui ei suutnud avada viimast ust vasakul ooteruumi kõrval. „Puhastusvahendid. Ainult puhastusvahendid, Viktor. See on meie kolikamber.” „Tee lahti!” Viktor raputas ukselinki nagu hullumeelne. „Kuula mind nüüd …” „T E E L A H T I!” Dr Grohlke haaras ootamatu jõuga Larenzi õlavartest ja hoidis teda kinni. „Rahune, Viktor! Ja kuula mind. Sinu tütar ei saa seal sees olla. Koristaja võttis võtme täna hommikupoolikul kaasa ja ta tuleb alles homme hommikul jälle tööle.” Larenz hingas raskelt ja hoomas öeldut, ilma et oleks selle tähendusest aru saanud. „Tegutseme nüüd palun loogiliselt.” Dr Grohlke lõdvendas haaret ja pani käe Viktori õlale. „Millal sa oma tütart viimati nägid?” „Pool tundi tagasi, siinsamas ooteruumis,” kuulis Viktor end ütlemas. „Ta läks sinu kabinetti.” Vana arst raputas murelikult pead ja pöördus Maria poole, kes oli neile järgnenud. 12


„Mina ei ole Josephinet näinud,” ütles Maria ülemusele. „Ja tänaseks tal aega ei ole pandud.” Jama, karjus Larenz mõttes ja haaras kätega peast. „Isabell leppis ju telefoni teel aja kokku. Ja loomulikult ei saanud Maria minu tütart näha. Vastuvõtus asendas teda keegi teine. Üks mees. Ta ütles, et võtku me istet. Josy oli nii nõrk. Nii väsinud. Ma panin ta ooteruumi istuma ja läksin välja, et talle klaas vett tuua. Ja kui ma tagasi tulin, oli ta …” „Meil ei ole asendajaid,” katkestas Grohlke sõpra. „Meil töötavad ainult naised.” Viktor vaatas arusaamatuses dr Grohlkele otsa ja püüdis äsjakuuldut mõista. „Ma ei ole Josyt täna vastu võtnud. Ta ei käinud minu juures.” Arsti sõnad võitlesid läbitungiva, närvesööva müraga, mida Larenz äkki eemalt kuulis ja mis muutus üha valjemaks. „Mida te minust tahate?” hüüdis ta meeleheitel. „Muidugi läks ta kabinetti. Te ise ju kutsusite. Ma olin siinsamas kõrval ja kuulsin, kuidas mees vastuvõtust tema nime hüüdis. Ta ju tahtis täna üksinda arsti juurde minna. Ta palus seda minult. Teate, ta sai ju äsja kaksteist? Ta on viimasel aja hakanud enda järel ka vannitoa ust kinni tõmbama. Ja sellepärast mõtlesin ma ooteruumi tagasi tulles, et ta on juba sisse läinud.” Viktor avas suu ja märkas korraga, et ta polnud ühtegi neist sõnadest öelnud. Tema mõistus töötas, kuid nähtavasti ei olnud ta enam võimeline end väljendama. Ta vaatas abitult ringi ja tal oli tunne, et näeb maailma aegluubis. Närvesööv müra muutus üha pealetükkivamaks ja summutas peaaegu helid tema ümber. Ta tundis, et kõik püüdsid teda veenda: Maria, dr Grohlke ja isegi mõned patsiendid. „Ma ei ole Josyt juba aasta aega näinud,” olid viimased dr Grohlke sõnad, mida Viktor veel selgesti mõistis. Ja siis äkki oli tal kõik selge. Hetkeks ta teadis, mis oli juhtunud. Kohutav tõde välgatas tema teadvuses, nii põgusalt nagu tajume unenägu ärkamise hetkel. Ja niisama kiiresti libises see jälle käest. Hetke murdosa vältel sai ta kõigest aru. Josy haigus. Mille käes ta möödunud kuudel nii raskelt 13


kannatas. Äkki nägi ta, mis oli juhtunud. Mida Josyle oli tehtud. Kõris pigistas, kui ta sai aru, et küllap on nad nüüd ka temal jälil. Nad leiavad ta üles. Varem või hiljem. Ta teadis seda. Kuid siis libises kohutav teadmine tal jälle käest. See kadus uuesti. Nii pöördumatult nagu üksik veepiisk kaob kanalisatsiooni. Viktor tagus kahe käega vastu meelekohti. Läbitungiv, piinav, kohutav müra oli nüüd päris tema lähedal ja seda oli võimatu taluda. See sarnanes piinatud olendi niutsumisega ja selles polnud midagi inimlikku. See lakkas alles siis, kui ta tüki aja möödudes jälle suu kinni pani.


1. peatükk Täna, mõned aastad hiljem Viktor Larenz ei oleks kunagi arvanud, et tal tuleb ükskord perspek­

tiivi muuta. Varem oli Weddingi Psühhiaatriakliiniku ilmetu ühe­ inimesepalat tema kõige raskemate patsientide käsutuses. Täna lamas ta ise hüdrauliliselt reguleeritaval haigevoodil, käed ja jalad hallide poolelastsete rihmadega fikseeritud. Mitte keegi ei olnud teda senimaani vaatama tulnud. Ei sõbrad, endised kolleegid ega ka sugulased. Ainus vaheldus, peale võimaluse jõllitada koltunud puitkiudtapeeti, kahte kulunud, rasvaselt läikivat pruuni kardinat ja veeplekilist palatilage, oli dr Martin Roth, noor ülemarst, kes ilmus kaks korda päevas visiidile. Mitte keegi ei olnud psühhiaatriahaigla juhatusele külastustaotlust esitanud. Isegi mitte Isabell. Viktor sai sellest teada dr Rothilt ja ta ei saanud seda naisele ka pahaks panna. Pärast kõike seda, mis oli juhtunud. „Kui kaua sellest nüüd on, kui mulle ravimite manustamine lõpetati?” Ülemarst, kelle poole ta pöördus, kontrollis parajasti elektrolüüdi­ lahuse tilgutit, mis rippus voodipeatsis kolmeharulise statiivi otsas. „Umbes kolm nädalat, dr Larenz.” Viktor hindas mehe juures kõrgelt asjaolu, et see teda ikka veel tiitliga kõnetas. Kõigis neis vestlustes, mida nad viimase kolme päeva jooksul olid pidanud, oli dr Roth teda alati kohelnud suurima mõeldava aupaklikkusega. „Ja mis ajast peale minuga jälle rääkida saab?” „Üheksa päeva.” „Ahah.” Ta pidas väikse pausi. „Ja millal mind haiglast välja kirjutatakse?” Viktor nägi, kuidas dr Roth selle nalja peale naeratas. Nad mõlemad teadsid, et teda ei lasta kunagi haiglast välja. Vähemalt mitte niisuguse turvalisustasemega sellelaadsest asutusest. 15


Viktor nägi oma käsi ja raputas kergelt ahelaid. Nähtavasti olid nad vigadest õppinud. Juba siis, kui ta haiglasse toodi, võeti talt rihm ja kingapaelad ära. Ja vannitoast viidi ära isegi peegel. Kui ta nüüd kaks korda päevas järelevalve all tualetti viidi, ei saanud ta enam isegi kontrollida, kas ta tõesti nägi välja nii armetu, nagu ta end tundis. Varem kiideti alati tema välimust. Ta torkas silma oma laiade õlgade, tihedate juuste ja treenitud keha poolest, mis oli temavanuse mehe kohta täiuslik. Tänaseks ei olnud sellest enam kuigi palju alles. „Öelge ausalt, dr Roth. Mida teie tunnete, kui te mind siin niimoodi lamamas näete?” Ülemarst vältis ikka veel talle otse silma vaatamist, kui ta haaras klambriga paberialuse, mis voodijalutsis rippus. Arsti näost oli näha, et ta mõtles. Kaastunnet? Muret? „Hirmu.” Dr Roth oli tõe kasuks otsustanud. „Kas sellepärast, et te kardate, et ka teiega võiks midagi sarnast juhtuda nagu minuga?” „Kas see on teie meelest isekas?” „Ei. Te olete aus ja see meeldib mulle. Lisaks on meie mõtteviis sarnane. Meis on ju ikkagi ühiseid jooni.” Dr Roth ainult noogutas. Nii erinev kui ka nende kahe mehe praegune olukord oli, näisid mõned perioodid nende elulugudes kokku langevat. Nad mõlemad kasvasid üles pere poputatud ainukese lapsena Berliini kõige elitaarsemates piirkondades. Larenz pikkade traditsioonidega ja äriõigusele spetsialiseerunud advokaadiperes Wannsees, dr Roth kahe käekirurgi hellitatud pojukesena. Nad mõlemad olid Dahlemi Vabas Ülikoolis arstiteadust õppinud – spetsialiseerumisega psühhiaatriale. Mõlemad pärisid oma vanematelt perekonnavilla ja märkimisväärse varanduse, mis oleks võimaldanud neil elada ka tööl käimata. Sellegipoolest oli see kas juhus või saatus, mis neid siia kokku oli toonud. „No tore on,” jätkas Viktor. „Te siis näete meie vahel sarnasust. Kuidas teie siis oleksite minu olukorras reageerinud?” „Te peate silmas, kui ma oleksin saanud teada, kes seda minu tütrega tegi?” 16


Dr Roth oli tähelepanekud klambriga paberialusele kirja pannud ja vaatas Viktorile esimest korda otse silma. „Jah.” „Ausalt öeldes, ma ei tea, kas mina oleksin selle üle elanud, mida teie pidite läbi tegema.” Viktor hakkas närviliselt naerma. „Ega ma elanudki üle. Ma surin. Kõige julmemal viisil, mida te võite endale ette kujutada.” „Ehk tahate mulle siiski kõigest rääkida?” Dr Roth istus Larenzi voodiservale. „Millest?” Viktor esitas küsimuse, kuigi vastust ta loomulikult teadis. Arst oli seda temalt viimastel päevadel korduvalt palunud. „Kõigest. Kogu loo. Kuidas te teada saite, mis teie tütrega on juhtunud. Mis selle Josephine haigusega oli. Te kirjeldate mulle, mis juhtus. Ja kohe algusest peale.” „Suurema osa olen ma teile juba ära rääkinud.” „Jaa. Aga mind huvitavad üksikasjad. Ma tahan kõike veel üks kord väga täpselt teilt endalt kuulda. Eriti selle koha, kuidas asi lõpuks niisuguse pöörde võttis.” Katastroofini viis. Viktor hingas sügavalt välja ja vaatas jälle üles veeplekilise palatilae suunas. „Teate, kõik need aastad pärast Josy kadumist ma mõtlesin, et ei saa olla midagi õudsemat kui teadmatus. Neli aastat ilma ainsa jäljeta, ühegi elumärgita. Mõnikord ma soovisin, et telefon hakkaks helisema ja et meile teatataks, kus laip lebab. Ma arvasin tõepoolest, et ei ole midagi kohutavamat kui hõljumine aimduse ja teadmise vahel. Kuid ma eksisin. Aga kas te teate, mis on veel hirmsam?” Dr Roth vaatas talle küsivalt otsa. „Tõde.” Viktor peaaegu sosistas. „Tõde! Ma arvan, et ma kohtasin teda ükskord dr Grohlke praksises. Veidi aega pärast seda, kui Josy oli kaduma jäänud. Ja tõde oli nii hirmus, et ma ei tahtnud seda tunnistada. Ja siis sattusin ma veel üks kord tema peale. Ja sel korral ei suutnud ma teda enam eemale tõrjuda, ta jälitas mind 17


sõna otseses mõttes. Tõde seisis korraga otse minu ees ja kisendas mulle näkku.” „Kuidas te seda mõtlete?” „Täpselt nii, nagu ma ütlen. Ma seisin vastakuti inimesega, kes kogu selle häda eest vastutust kandis, ja ma ei suutnud seda taluda. Noh, te teate ju ise kõige paremini, mida ma siis saarel tegin. Ja kuhu see mind viimaks viis.” „Saar,” haaras dr Roth sõnal sabast. „Parkum, eks ole? Miks te üldse seal olite?” „Psühhiaatrina peaksite õigupoolest teadma, et see on vale küsimus.” Viktor naeratas. „Aga ma püüan sellegipoolest teile vastata: ajakiri Bunte palus minult, aastaid pärast Josy kadumist, juba mitmendat korda eksklusiivintervjuud. Algul tahtsin keelduda. Ka ­Isabell oli vastu. Kuid siis ma mõtlesin, et küsimused, mis mulle faksi ja e-posti teel saadeti, võiksid aidata mul mõtteid sorteerida. Rahu saada. Kas mõistate?” „Niisiis sõitsite sinna, et intervjuu kallal töötada?” „Jah.” „Üksinda?” „Minu naine ei tahtnud ega saanud kaasa tulla. Tal oli tähtis ärikohtumine New Yorgis. Ausalt öeldes olin ma väga rõõmus, et sain omaette olla. Ma lootsin lihtsalt, et saan Parkumil viimaks ometi juhtunust vajalikul määral eemalduda.” „Eemalduda, et oma tütrega hüvasti jätta.” Viktor noogutas, kuigi dr Roth ei olnud viimast lauset küsimuseks vorminud. „Umbes nii jah. Niisiis võtsin koera kaasa, sõitsin Põhjamere äärde ja lasin end Syltilt saarele sõidutada. Ma ei osanud ju aimatagi, millise sündmusteahela ma selle reisiga käivitasin.” „Rääkige mulle sellest põhjalikumalt. Mis täpselt Parkumil juhtus? Millal te esimest korda märkasite, et kõik on omavahelt seotud?” Josephine seletamatu haigus. Tema kadumine. Intervjuu. „Olgu pealegi.” Viktor tegi peaga ringe ja kuulis, kuidas tema kaelalülid naksusid. Ahelate tõttu oli see hetkel ainus lõõgastusharjutus, mida ta sai veel 18


teha. Ta tõmbas sügavalt hinge ja sulges silmad. Nagu alati, võttis vaid mõne silmapilgu, kuni mõtted teda tagasi minevikku kandsid. Tagasi Parkumile. Tagasi rookatusega rannamajja. Kohta, kus tal oli plaanis oma elu neli aastat pärast tragöödiat jälle rea peale saada. Kus ta lootis leida uueks alguseks vajaliku distantsi. Ja kus ta selle asemel kõik kaotas.


2. peatükk Parkum, viis päeva enne tõde B: Kuidas Te end vahetult pärast tragöödiat tundsite? L: Ma olin surnud. Ma küll veel hingasin, ma jõin ka ja sõin aeg-ajalt. Ja ma magasin mõnikord päeva jooksul isegi tunnikese või kaks. Aga ma ei eksisteerinud enam. Ma surin päeval, mil Josephine kadus. Viktor vahtis plinkivat kursorit viimase lõigu lõpus. Ta oli saarel olnud juba seitse päeva. Juba nädal aega istus ta varahommikust hilisõhtuni vana mahagonist kirjutuslaua taga ja püüdis vastata intervjuu esimesele küsimusele. Alles täna hommikupoolikul oli tal viimaks õnnestunud vähemalt viis sidusat lauset sülearvutisse toksida. Surnud. Tõepoolest, ei leidunud tabavamat sõna kirjeldamaks seisundit, milles ta oli pärast juhtunut päevade ja nädalate kaupa viibinud. Pärast juhtunut. Viktor sulges silmad. Esimesi tunde vahetult pärast šokki ei suutnud ta meenutada. Ei teadnud, kellega ta oli rääkinud, ega seda, kus ta oli käinud. Kui kaos purustas tema perekonna. Isabelli kanda oli tookord põhiline raskus. Tema oli see, kes politsei ülesandel riidekapi läbi otsis, et teada saada, mis riided Josyl seljas olid olnud. Tema oli see, kes võttis perekonnaalbumist välja pildi, et lapsest oleks tagaotsimiseks sobiv foto. Ja tema oli ka see, kes sugulastele teatas, sel ajal kui Larenz sihitult Berliini tänavatel eksles. Väidetavalt nii professionaalne, kuulus psühhiaater oli oma elu kõige tähtsamas olukorras haledalt läbi kukkunud. Ja ka järgnevatel aastatel oli Isabell olnud tugevam kui tema. Sel ajal kui Isabell juba kolme kuu möödudes hakkas uuesti tööle ettevõtlusnõustajana, oli Viktor arstipraksise maha müünud ega võtnud sellest ajast peale enam ühtegi patsienti ravile. 20


Korraga hakkas sülearvuti heleda häälega hoiatavalt piiksuma ja Viktor märkas, et aku tuli taas vooluvõrku ühendada. Kui ta saabumise päeval nihutas kaminatoas kirjutuslaua merevaatega panoraam­ akna juurde, märkas ta, et seal ei olnud pistikupesa. Nüüd sai ta töötades küll nautida hingematvat vaadet talvisele Põhjamerele, aga pidi iga kuue tunni tagant arvuti kamina ette väikesele lauakesele laadimisseadme juurde tassima. Viktor salvestas kiiresti Wordi-­ dokumendi, enne kui andmed igaveseks kaovad. Nagu Josy. Ta heitis korraks pilgu aknast välja ja pöördus siis jälle kohe kõrvale, kui ta merd vaadates leidis eest oma hinge peegelpildi. Tõusev tuul, mis vilistas üle rookatuse ja pani mere lainetama, rääkis selget keelt. Oli novembri lõpp ning tuul kiirustas koos sõprade lume ja pakasega saarele tulema. Nagu surm, mõtles Viktor püsti tõustes ja viis sülearvuti kamina ette diivanilauale, millel lebas laadimisjuhe. Väike, kahekorruseline rannamaja oli ehitatud eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel ja polnud pärast Viktori vanemate lahkumist enam ühtegi meistrimeest näinud. Õnneks oli saare vallavanem Halberstaedt kandnud hoolt elektrijuhtmete ja maja ees paikneva generaatori eest, nii et nüüd oli majas vähemasti valge ja soe. Aga pikad aastad, mille jooksul ükski pereliige polnud majas käinud, ei olnud vanale puumajale just kuigi hästi mõjunud. Seinad vajasid nii seest kui väljast hädasti uut värvi. Laevaparkett oleks tulnud juba aastaid tagasi lihvida ja esikus osaliselt välja vahetada. Topeltklaasi­ dega puitaknad olid ilma käes kiiva kiskunud ning lasid seetõttu ülearu palju külma ja niiskust sisse. Sisustus oli kaheksakümnendatel aastatel ehk luksuslik olnud ja viitas veel tänagi perekond Larenzi jõukusele. Kuid Tiffany-lampidele, napanahast pehmele mööblile ja tiigipuust riiulitele oli hoolitsuse puudumisel natuke liiga palju paatinat tekkinud. Sellest, kui nad vähemalt tolmulappigi nägid, oli kaua aega möödas. Neli aastat, üks kuu ja kaks päeva. Viktoril ei olnud vajagi köögis rebitavate lehtedega kalendrisse vaadata. Ta teadis. Niipalju oli aega mööda läinud sellest, kui ta 21


viimast korda oma jala Parkumile tõstis. Toalagi ei olnud juba ammu uut värvi näinud. Samuti nagu tahmast mustunud kaminasimss. Aga tookord oli miski muu olnud korras. Tema elu. Sest siis oli Josy olnud temaga koos, kuigi neil viimastel oktoobri­ päevadel röövis haigus temalt juba kogu jõu. Viktor võttis nahkdiivanil istet, ühendas sülearvuti laadijaga ja püüdis mitte mõelda nädalavahetusele enne seda saatuslikku päeva. Asjatult. Neli aastat. Kaheksakümmend neli kuud, mis möödusid ühegi elumärgita Josy kohta. Hoolimata mitmetest suurtest otsimisoperatsioonidest ja üleriigilistest üleskutsetest elanikkonnale meediakanalites. Isegi kaheosaline erisaade televisioonis ei toonud mõistlikke vihjeid. Sellegi­poolest keeldus Isabell laskmast oma ainsat tütart surnuks tunnistada. Samal põhjusel oli ta olnud ka intervjuu vastu. „Siin ei ole midagi lõpetada,” oli ta veidi enne ärasõitu öelnud. Nad seisid maja ees kruusateel ja Viktor oli pagasi juba luukpäraga musta Volvosse toppinud. Kolm kohvrit. Ühe riietega, ülejäänud kaks täis dokumente, mida ta oli tütre kadumisest saadik kogunud: ajaleheväljalõikeid, protokolle ja muidugi palgatud eradetektiivi Kai Strathmanni aruandeid. „Ei ole midagi, millega sa peaksid töötama või mida lõpetama, Viktor,” jäi naine endale kindlaks. „Mitte kui midagi. Sest meie tütar on nimelt veel elus.” Oli loogiline, et naine jättis ta siia ­Parkumile üksinda ja viibis nähtavasti parasjagu mingis New Yorgi büroo­ kõrghoones Park Avenuel mingil koosolekul. See oli tema viis mõtteid kõrvale juhtida. Tööga. Larenz võpatas mustal diivanil, kui üks hõõguv puuhalg lahtises kaminas praksatades kokku varises. Ka Sindbad, kes oli kogu aja kirjutuslaua all maganud, hüppas ehmunult püsti ja haigutas etteheitvalt leekide poole. Kuldne retriiver oli kaks aastat tagasi Wannsee ranna parkimisplatsil Isabelli juurde jooksnud. „Mis sul küll pähe tuleb? Kas sa tahad Josy krantsiga asendada?” oli ta tookord Isabellile nende villa fuajees näkku karjunud, kui 22


naine loomaga koju tuli. Ta tegi nii kõva häält, et majapidajanna kadus kiiresti teisele korrusele triikimistuppa. „Mis me siis sellele elajale sinu arvates nimeks paneme? Joseph?” Nagu alati, ei lasknud Isabell end ka selles olukorras provotseerida. Jälle oli ta käitunud ühele Põhja-Saksamaa vanimale pankuriperekonnale, selle hansalikule päritolule omase väärikusega. Ainuüksi tema terashallid silmad reetsid mehele, mida naine sel hetkel oli mõelnud: „Kui sa tookord oleksid tähelepanelikum olnud, oleks Josy praegu siin meie juures ja saaks selle koeraga mängida.” Viktor oli seda taibanud, ilma et Isabell oleks pidanud silpigi ütlema. Ja saatuse iroonia tahtis, et loom valis esimesest päevast peale peremeheks Viktori. Ta tõusis püsti, et endale köögis teed juurde valada. Lootuses teist lõunasööki saada traavis Sindbad talle väsinult järele. „Unusta ära, semu.” Viktor tahtis talle just sõbraliku müksu anda, kui märkas, kuidas loom kõrvad peadligi tõmbas. „Mis sul viga on?” Ta kummardus alla koera juurde ja siis kuulis ka tema. Metalset kraapimist. Klirinat, mis äratas temas vana mälestuse. Veel ei osanud ta seda paika panna. Mis see oli? Viktor hiilis aeglaselt ukse juurde. Seal. Jälle. Nagu münt, millega kraabitakse kivi. Veel kord. Viktor hoidis hinge kinni. Ja siis talle meenus. See oli heli, mida ta väikese poisina oli sageli kuulnud, kui isa purjetamast tagasi jõudis. See oli metalne, klirisev heli, mida tekitas võti, kui see kõlksus vastu savikruusi. Ja see tekkis siis, kui tema isa oli välisukse võtme maha unustanud ja ukse juurest lillepoti alt varuvõtit välja koukis. Või keegi teine? Viktori sisemus tõmbus krampi. Keegi oli ukse taga ja teadis, kuhu tema vanemad võtme peitsid. Ja see keegi tahtis nähtavasti majja tulla. Tema juurde. Peksleva südamega astus ta esikus edasi ja piilus läbi raske tammest ukse silma. Ei midagi. Ta tahtis just koltunud rulood eest tõmmata, et väikesest aknast paremale, majaukse kõrvale vaadata, kuid mõtles siis ümber ja vaatas veel kord läbi välisukse piiluaugu. Ta 23


tõmbus hirmunult tagasi. Pulss tagus metsikult. Kas ta tõesti nägi seda praegu? Viktor tundis, kuidas küünarvartele hakkab tulema kerge kananahk. Ta kuulis omaenda verd kuulmekäikudes kohisemas. Ja ta oli täiesti kindel. Ei mingit kahtlust. Sekundi murdosa vältel oli ta näinud inimsilma, mis tahtis nähtavasti väljast rannamajja sisse vaadata. Silma, mis oli talle kusagilt tuttav, ilma et ta oleks osanud öelda, kellele see kuulus. Võta end kokku, Viktor! Ta hingas sügavalt sisse ja rebis ukse lahti. „Mida te …?” Viktor katkestas poolelt sõnalt lause, mille ta tahtis tundmatule isikule oma lävepakul näkku paisata, et talle korralikult hirm naha vahele ajada. Aga seal polnud kedagi. Ei puitverandal ega ka aiateel, mis viis umbes kuus meetrit kaugemal asuva aiaväravani, ega ka kalurikülla viival katteta liivasel teel. Viktor astus viis astet alla eesaeda, et verandaterrassi alla vaadata. Siia puges ta väikese poisina mängides alati naabrilaste eest peitu. Kuid isegi aeglaselt loojuva pärastlõunapäikese hämaruses nägi ta veel selgesti, et peale mõnede närtsinud lehtede, mis tuul oli siia kokku ajanud, ei olnud seal midagi ega kedagi, kes oleks teda seganud ja tema rahu rikkunud. Viktor võdises natuke ja hõõrus trepist üles kiirustades käsi. Tuul oli helepruuni tammeukse peaaegu iseenesest kinni löönud ja Viktor pidi pingutama, et seda ägedast tuulehoost hoolimata avada. Ta oli sellega just toime tulnud, kui ta äkki seisatas. See heli. Juba jälle. See kõlas natuke vähem metalselt ja heledamalt, aga ta oli jälle seal. Ja seekord ei tulnud see väljastpoolt. See tuli elutoast. Kes iganes tahtis siin endale tähelepanu tõmmata, ei seisnud enam ukse taga. Ta oli juba majas sees.


Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.