Tiibeti südames proloog

11

Proloog PAIGAS, KUS LUNGŠÖ JÕGI voolab loodest, kohtudes Šorongi ja Mangraga, moodustub Kjitťu jþgi, mis kulgeb järsu käänakuga edelasse, Lhasa suunas. Jþed koonduvad siin kokku nagu rattakodarad rummu. Drikung Dzongi kindlus kþrgub suursugusel mäeharjal jþeorgudest moodustunud kolmnurgast pþhja pool. Dzong tähendab kindlust – ja Tiibeti kloostrid on olnud mitte ainult vaimseks, vaid ka fßßsiliseks varjupaigaks, pakkudes kaitset rÜÜvlite ja sþjavägede eest. Oma järskude, mäekßlgedele klammerduvate treppide ja vþimsate lubjatud mßßridega meenutavad hooned Potala paleed Lhasas. Drikungi piirkondliku valitsuse halduskeskus ja kloostrikompleks on aastasadade jooksul tekitanud aukartust ja kadedust ning olnud tihti vaenlaste rßnnakute sihtmärgiks.

Hävitamisele on alati järgnenud kiired ßlesehitustÜÜd, mille tulemusena kerkinud hooned on enamasti veel suurejoonelisemad ja uhkemad kui eelmised.

On aasta 1959. Drikung Dzong pole kaotanud midagi oma silmipimestavast ja suursugusest välimusest. Kloostri strateegilisest asupaigast vĂľib jälgida pĂľhiteid, mis kulgevad jĂľgede ääri pidi kaugusse. Hoone kĂľrgel katuseterrassil lehvivad vĂľidulipud, sĂźmboliseerides Buddha vĂľitu nelja ,Ř…Q@ 1 Ăźle, ning tiirutavad tuultes ringi kotkad. Terrassil jookseb noor TĹĄetsang RinpotĹĄe ärevalt siia-sinna, binokkel tugevasti silmile surutud. Vastu valgust kaugele lĂľunasse vaadates näeb ta virvendavat tolmupilve, mis kulgeb piki KjitĹĄud. Poiss on Ăźhtaegu rahutu ja lummatud. Vanaisa kingitud binokliga on ta selle tuttava maastiku pĂľhjalikult läbi uurinud: temast paremal on viljatud nĂľlvad; otse ees mäekĂźlg piirkonna vanima kindluse Namgjal TĹĄĂśdzongi varemetega, mis on peaaegu tervenisti erodeerunud ja taimi täis kasvanud; hirmuäratav rippsild, mille ehitas ta vanaisa, ning DzongĹĄoli majad karusnahkades nomaa -DKH ,Ř…Q@S SA C‍ ׼‏RGH ACTC AYGH S‍×?‏GHRS@U@C MDKI@ K@@CH S@JHRSTRH ATCHRSKHJT G@QITS@I@ SDDK U‍×&#x;‏H MDF@SHHURDHC L‍×&#x;‏ITRHC LHR MDHC S@JHRSTRH KNNU@C 2HHM I@ DC@ROHCH @TSNQH L‍×?‏QJTRDC JTH DH NKD L‍×?‏QFHSTC SDHRHSH

12

TIIBETI SÜDAMEST

didega – vett kandvad ja jõekaldale pesu kuivama laotavad tüdrukud, kadadega hulkuvaid lambaid tagasi karja saatvad poisid. Aeg-ajalt on näha nomaadide väikseid kaubakaravane, mis rändavad Lhasasse, et müüa võid ja kuivatatud juustu. Kuid kõige enam meeldib talle loomade jälgimine. Tal ei saa iial küllalt hobuse graatsilisusest ega jaki lihtsusest ja väärikusest. Kui ta näeb tumedate ninaselgadega gaselle, kes laskuvad õhtuti mägedest, et jõest juua, ning lahkuvad ootamatult hüpeldes nagu salajase käsu peale, siis hüppab ka poisi süda. Looduse ilu on igas vaatepildis täiuslik. Ent nüüd katusel seistes ja läbi binokli vaadates tundub loodus talle häirituna, nagu oleks midagi tasakaalust väljas. Korrus altpoolt, kus asub kloostriülema kamber, kostavad summutatud, pahased hääled. Tumedad tormipilved kogunevad mägede taha itta, ja kui pilvi läbistavad päikesekiired, süütavad nad tantsivate valgusosakeste tulevärgi, mis langeb tolmupilvele kaugel lõunas.

Tundub, et poisi binokkel muudab nähtamatu nähtavaks, ja vahel kujutab ta ette, kuidas see suudab ka ammu kadunud minevikku tagasi olevikku tuua. Uneldes ja kaugusse vaadates meenub talle ema nägu, ebaselgelt, kuid mitte vähem tõelisena kui jakinahast paat, mille parvemees Kjitšu kaugele kaldale tirib. Siis näeb ta õhtupäikese valguses oma vanaisa jässakat kuju. Ja siis iseennast isakodu lopsakas aias – kasvuhoones peitust mängimas või valgetele küülikutele pai tegemas, mängust nii haaratud, et unustab iseenda.

Kas ta vaatab välja- või sissepoole? Vaade, mis avaneb läbi binokli, on justkui pilguheit peidetud maailma. See on nagu klaaskarbi sisse vaatamine, mille seest paistavad teised klaaskarbid, ja nii edasi ja edasi – kui vaid binokkel piisavalt võimas on. Kui asju piisavalt lähedalt silmitseda, paistab talle ära nende tühi loomus, nagu laamad on talle õpetanud 1. Tolmupilvest esile kerkivad kogud teevad ta rahutuks. Alul suudab ta eristada uhkeid kõrgeid ratsusid, kelle võimas kõnd ja kaelte tugevad piirjooned panevad ta elevusest värisema. Need loomad on palju suuremad ja elegantsemad kui Tiibeti hobused. Ratsanikud on vormirõivastes ning nende taga on lugematu hulk sõdureid, kes marsivad ühte sammu, nagu nöörile lükitud pärliread.

Poisi süda lööb aina kiiremini, ent ta ei suuda end selle vaatepildi juurest eemale kiskuda – selline hulk relvastatud mehi mõjub korraga nii hirmutavalt kui lummavalt. Talle tundub, et ehkki nad on liiga kaugel, võib siiski kuulda nende laulu. Tegelikult kuuleb ta põõsaste kahinat ja ühe linnu süngeid kraaksatusi. Kui poiss oma küünarnukid müürile toetab, märkab ta kolonni eesotsas kedagi, kel – nagu temalgi 1 3HHADSH L‫ן‬HRSD K@@L@ AK@ L@ J@SSTA (MCH@ L‫ן‬HRSDF@ FTQT I@ S‫׏‬GDMC@A U@HLRDS ‫ן‬ODS@I@S

13 – on käes binokkel, ainult et otse Drikung Dzongi kindluse suunas pööratud. Otse tema suunas pööratud. Jahmunult kisub poiss binokli silmilt, nagu võiks see liigutus ta nähtamatuks muuta, ja kiirustab peitu suure silindrikujulise võidulipu taha kloostri katusel. Need mustadest jakikarvadest tehtud lipud kujutavad budismi raevukaid kaitsjaid, ent tundub, et need kaitsjad on Tiibetis oma väe kaotanud. Juba on ründajate kätte langenud lugematu hulk kloostreid, kuid poiss ei tea sellest midagi. Ta elab ümbritsetuna pühendunud teenritest ja õpetajatest, kes kõnelevad ainult pühast maailmast ja eraldavad ta päris maailma vägivaldsusest.

Parandamatult seiklushimulisena tõstab poiss oma binokli uuesti ja jälgib võõrast luurajat samamoodi, nagu luuraja teda. Üheskoos on nad lukustatud sellesse vastastikusesse pilku, kuhu mõlemad nähtamatusest ilmusid.