On öö. Uue päeva esimene tund. Midagi tuleb ette võtta… kuid mida? Pariisis on kell kaks, Eestis kolm. Kõik. Helistan Clyde’i õele. Kuulen telefonis ta unist häält. Hetkeks koidab lootusekiir, et ehk polegi midagi hirmsat juhtunud. Õe kiire vastus, et nad sõidavad otsekohe abikaasaga Viimsisse, toob mind tagasi reaalsusse. Õde teab, et Clyde peab töö tõttu tihti ära olema. Aga ta teab, et kõigi meie kooselatud aastate jooksul helistame teineteisele iga päev, mõnikord mitu korda päevas, vahetame tekstisõnumeid. Alati. Kõik need kolmkümmend kuus aastat. Clyde’i õde on arst, ta oletab: ehk on Clyde’iga kodus midagi juhtunud – kukkus, süda…? Sõita on veel ligi tund. Õde helistab oma Tallinnas elavale pojale: sõida otsekohe Viimsisse! Kell on 3.40. Õepoeg ja naabrid on meie Viimsi maja juures. Kõik aknad on suletud. Sõpradel on meie garaažiukse kaugjuhtimispult, aga uks ei avane. Hiljem selgub, et keegi oli garaažis voolu välja lülitanud, seepärast ei saanudki ust avada. Õde usub, et Clyde on majas. Naabrid püüavad teda veenda, et Clyde’i seal ei ole: esmaspäeval oli meie maja ette pargitud kuus autot ja nad on veendunud, et autod lahkusid koos Clyde’iga. Ometi hüüab õde: “Clyde, Clyde!” Kohale jõuab politsei, kelle õde oli välja kutsunud. Meie naabrid teadsid, et oleme Prantsusmaal. Nad olid üllatunud, et meie maja ümber oli möödunud päeva jooksul nii palju autosid, seepärast otsustati pildistada autode numbrimärke. Politsei helistab läbi haiglad, Clyde’i pole kusagil. Edasi püüavad nad pildistatud numbrimärkide järgi kindlaks teha autode omanikke. Tulemuseta. Omanikke ei leita… Politsei otsustab kontrollida, ehk on Clyde juba lennujaamas. Õige pea saab selgeks, et lennujaamas teda pole. **
Reis Eestisse tuli mahutada ühe tööpäeva sisse, kuna juba teisipäeval, 18. mail pidin olema tagasi Pariisis, et osaleda õhtusöögil uue ametisse astuva rahvusvahelise majandusorganisatsiooni OECD peasekretäriga. Kolmapäeval, 19. mail pidin lendama Tunisesse oma volikirjade üleandmisele Tuneesia
presidendile. Lisaks Prantsusmaale, OECD’le ja UNESCO’le, olin kaasakrediteeringuga nimetatud ka suursaadikuks Tuneesias. Volikirjade üleandmine oli veninud sealse keerulise sisepoliitilise olukorra tõttu. Jõudsin pühapäeva, 16. mai õhtupoolikul teha kodus veel mõned vajalikud aiatööd ning suure osa ajast jantisin oma auto, kakskümmend aastat vana Volkswagen Boraga, et see käima saada. See ei õnnestunudki. Käigukast oli kinni jooksnud. Tellisin hommikuks, kolmveerand kaheksaks takso. Esmaspäev, kell 7 hommikul. Ronin mööda rannakive veest välja. Nahk suriseb meeldivalt käterätiku all. Tõmban nobedasti jooksuriided selga ja sean sörgisammu mööda rannaäärset jalgteed tagasi maja poole. Jalgtee lõpus märkan pikemat, hallis jopes ja musta sanitaarmaski kandvat noormeest. Hommikune jalutaja? Ei näi küll tuttav külaelanik. Mööda joostes tervitan. Noormees justkui ehmuks. Mühatab midagi ebaselget nina alla. Keeran jalgteelt vasakule, majani jääb veel viiskümmend meetrit. Kui pool tundi tagasi jooksma läksin, oli majaesine väike parkimisplats tühi. Nüüd seisab seal must minibuss. Uks avaneb, välja hüppavad kaks meesterahvast. “Kas härra Clyde Kull?” – “Jah, milles asi?” küsin. “Kaitsepolitsei. Olete kinni peetud. Meil on läbiotsimise order. Lähme majja.” Noormees hallis jopes on samal ajal jõudnud mu selja taha. Siseneme majja läbi garaažiukse, mille olin jooksma minnes nagu alati jätnud pooleldi avatuks. Kohe võetakse minult ära kõik sidevahendid – kaks mobiiltelefoni ja tahvelarvuti. Hiljem leian läbiotsimisprotokollist märkuse, et need leiti maja läbiotsimisel. Eriti kummaline ja otsitud väide: telefonid ja tahvelarvuti kui töövahendid on minuga alati kaasas, nendega tulin Pariisist. Lauatelefon ei tööta, patarei on läbi. Ka selles veendutakse. Sellest hetkest olen järgmiseks 36 tunniks maailmast ära lõigatud. ** Juba esimesest tollasest välisreisist koos Lennartiga 1990. aasta detsembris oli, mida ajaloo tarbeks talletada. Balti infobüroo pidulikule avamisele järgnenud kolme Balti ja viie Põhjala välisministrite sõbralikus õhkkonnas toimunud
kohtumine oleks peaaegu lõppenud konfliktiga. Kohtumise lõppavalduse teksti kooskõlastamine takerdus ootamatult sõnastuse küsimusele, kas nimetada Eestit, Lätit ja Leedut Balti riikideks või Balti maadeks? Ühe Põhjamaa välisministri arvates oleks meie „riikideks“ nimetamine olnud provotseeriv Moskva jaoks (tol ajal eksisteeris veel Nõukogude Liit). Keset pingsaid vaidlusi tuli teade, et Nõukogude Liidu välisminister Eduard Ševardnadze on oma avalikus dramaatilises sõnavõtus Kremlis hoiatanud tagurliku riigipöörde ohu eest ning teatanud oma tagasiastumisest. Võõrustaja, Taani välisminister Uffe Ellemann-Jensen reageeris teatele resoluutselt: lõppavaldusse paneme kirja Balti riigid, punkt, ja läheme sööma. Sellele enam keegi vastu ei vaielnud. Täpselt aasta hiljem 1991. aasta detsembris toimus Brüsselis esimene NATO ministrite kohtumine, kuhu olid juurde kutsutud endise Varssavi pakti riigid ning asutamisel oli ühine Põhja-Atlandi Koostöönõukogu. Kohtumise lõpupoole leidis aset ajalooline hetk, kui kogu kohtumise aja närviliselt saali ja eesruumi vahet sõelunud Nõukogude Liidu suursaadik Nikolai Afanasjevski palus teha lõppdokumenti veel ühe muudatuse – võtta sealt välja sõnapaar „Nõukogude Liit“. Mõningase segaduse ja nõupidamise järel lisas Afanasjevski, et „Nõukogude Liit“ tuleb asendada sõnaga „Venemaa“. Lennart pöördus selja taga istuva Eesti delegatsiooni liikmete poole ja ütles: „Poisid, siin ja täna toimub ajalugu. Kui te seda üles ei märgi ja sellest ei kirjuta, on see kaotsi läinud.“ Seejärel süütas Lennart sigareti (tol ajal tohtis koosolekusaalis veel suitsetada) ning kustutas hoogsa käeviibutusega tikutule. NATO peasekretäri Manfred Wörneri kõrval istunud abilisele paistis aga, et Lennart soovib sõna. Saalis valitses juba niigi närviline peataolek ja nüüd veel lisaks kõigele Eesti välisminister... Eriti arvestades, et eelnevalt olime olnud üpris pealekäivad Nõukogude vägede väljaviimise tekstisõnastuse osas. Wörner andiski Lennartile sõna. Lennart raputas sigaretiotsast tuha alustassile, vajutas sisse mikrofoni, köhatas ja lausus: „Härra peasekretär, ma tegelikult ainult suitsetasin.“ Saalist käis läbi naer ja kergendusohe, oli tunda pingelangust – siin toimub nii-öelda suurriigi kokkuvarisemine ja maailmakaardilt kadumine ja tema ainult suitsetab! Muidugi Lennart jätkas...
** Ootamatult hakkab valjusti mängima raadio. Kõlab hümn. Laelamp läheb eredalt põlema. Äratus. Täpselt nagu Nõukogude sõjaväes. Hümn on muidugi teine. Kell on järelikult kuus hommikul. Äkki kuulen mingeid uudiseid? Krutin raadiokanaleid, neid on viis. Kõik vene keeles! Peaks vist kinnipidamisasutuste asekantslerile esitama küsimuse lõimumise ja keeleseaduse rakendamise kohta. Isegi kui on hoolivalt arvestatud asutuse klientide enamuse huve. Raadiost midagi huvitavat ei tule. Käin kiiresti külma duši all. Seepi ei leia. Õnneks olin kodust kaasa haaranud väikese käteräti. Ka seda pole kroonu kulul ette nähtud. Ainult madrats, kaks lina, tekk ja padi. Koputus uksele, luugiavast ulatatakse hommikusöök – suur metallkruus suhkrulääge teega, mille peal röstimata saiaviil tillukese doktorivorsti tükiga ning arusaamatust teraviljasegust söödamatu pudru. Teed tuleb juua, suhkur annab energiat. Eelmisel päeval kodus söödud õun ja taldrikutäis putru on veel organismile toeks. Ka järgnevatel päevadel pole mahti söömisele mõelda, nädala lõpuks on seitse-kaheksa lisakilo kadunud. **
Mõne minuti pärast tuleb Vestleja tagasi ja ütleb IT-spetsile: „Võtame lahti!“. Spets sirutab käe kruvikeeraja järele ning arvuti võetakse lahti ja kõvaketas sellest välja. Spets sorib oma kotis, leiab sealt kopeerimisseadme, seadistab sellele minu tööarvuti kõvaketta ja asub kopeerima. Nagu hiljem teada saan, ministeeriumiga keegi ühendust ei võtnud. Kui ministeeriumis kuuldakse, et arvuti oli ilma luba küsimata lahti võetud ja selle sisu kopeeritud, ollakse äärmiselt nördinud ja rahulolematud: selliselt seda teha ei tohi! Samas laiutatakse käsi, lõppude lõpuks oleks Kaitsepolitsei need andmed ju kätte saanud, kui oleks luba küsinud. Seda, mis valitseb hinges, on raske kirjeldada. Tunnen end abitult nagu noorte parandusasutuse kasvandik, keda kuritarvitab korravalvur Barry Levinsoni filmis „Noored kuked“. Vestluste jooksul sisendatud hirm on võimust võtnud. Hirmunud inimese vaateväli aheneb nii ajaliselt kui ka sisuliselt, ta lepib paljude asjadega, millega tavaolukorras nõus poleks. Hirmunud inimest on lihtsam suunata.
Hirmutamine pole alati halb, kui seda tehakse usutavate tõendite alusel. See aitab teinekord keskenduda, mingitelt rasketelt, ebameeldivatelt küsimustelt nurki maha võtta. Kui paljude asjadega olen ma olnud valmis viimaste kuude vestlustel leppima? Oma 30-aastase diplomaadikarjääri jooksul on mul olnud palju keerulisi olukordi, kümneid väga raskeid ja karme vestlus- või läbirääkimispartnereid. Siis on mind aidanud teadmine, et minu seljataga seisab mu riik, kümned ja kümned inimesed oma panusega, ma kaitsen oma riigi huve. See, mis aga toimub täna siin, pole mitte millegi varasemaga võrreldav. Kes istub hetkel minu ees ja kes seisab minu selja taga? Vestlejat valdab ülim pingelangus, nagu isalõvil pärast pikka jahti antiloobi korjuse viimaseid palasid limpsides. Ta tõuseb vaheldumis püsti, käib väljas, tuleb tagasi, istub, siis tõuseb taas ja väljub. Teda isegi ei huvita, kas ma surfan tahvelarvutiga internetis, mis muidu on selles ruumis keelatud, või saadan abikaasale sõnumeid. Ta ootab vaid kannatamatult, millal lõpeb kõvaketta kopeerimine ** Pidamata jäänud kõne ringkonnakohtus riigisaladuse loa kaebuse läbivaatamisel. 21. aprill 2023 Olen jõudnud küsimuseni, mille ees seisid ka kõik asjaga tegelenud kohtuinstantsid – Kaitsepolitsei ei saa eksida, seda ei saa tunnistada kohtusüsteem – ja saan sellest aru, kuna see tähendaks riigi turvalisuse küsimuse alla seadmist. Kapo ülesanne on ju tagada turvatunne ja julgeolek, tema tegevust ei saa tunnistada ekslikuks. Ühest küljest on see institutsioon, teisalt, seal töötavad inimesed, ka inimesed võivad olla ekslikud, kui nii, siis tuleks oma viga tunnistada. Kapo ametnikud tegid oma tööd. Küsimus – mis neid ajendas sellist tööd tegema, mis neid ajendas minema riigisaladuse loa pikendamisel tagasi 40 aastat ja seadma kahtluse alla omaenda organisatsiooni töö ja usalduväärsus? Mis ajendas tegelema esinduskulude ja toidutšekkidega, ehk siis küsimus, mida on esitatud mulle ja esitan iseendale, kes ja mis on olnud selle taga?