Tina turner naidis

Mark Bego

TINA TURNER: Kõiki reegleid rikkudes

Sissejuhatus ON VAST JALAD

O

li kolmapäev, 6. detsember 2000, Californias Anaheimis. Arrowhead Pondi tohutu suur sisehall oli puupüsti täis – seal oli 18 000 eri vanuses huilgavat fänni. Oli legendaarse Tina Turneri tuuri finaal, viimane esinemine. Ülemaailmne kontserttuur kandis sama nime tema viimase albumiga: „Twenty Four Seven”. Asjakohane nimi, kuna Tina Turner on suutnud püsida meie planeedi ühe seksikama naisena KAKSKÜMMEND NELI tundi ööpäevas ja SEITSE päeva nädalas.

Teine rokilegend Joe Cocker oli just lõpetanud kiire rokihittidega soojendusesinemise. Kuid rahvas oli sel õhtul kogunenud selleks, et olla tunnistajaks ja avaldada austust sellele ühele inimesele, keda on tunnustatud nimetusega „rokimaailma kõige töökam naine” – ühele ja ainsale Tina Turnerile!

David Bowie on kunagi tunnistanud, et kus iganes Tina esineb, on alati tegemist „universumi kõige kuumema kohaga”. Ja tol õhtul pidi ta seda 100%-liselt tõestama.

Lõpuks said esinemistevahelised sagimised läbi ja sisehalli valgus hämardus. Kui valgus täielikult kustus, kostsid rahva hulgast elevust ja ootust väljendavad hüüded ning muusika hakkas mängima. Pimedusse mattunud hallis kõlas valjuhäälditest James Earl Jonesi tuttav hääl, mis teatas: „Tööta, nagu ei oleks sul midagi vaja. Armasta, nagu ei oleks sa kunagi haiget saanud. Tantsi, nagu keegi ei näeks. Mu daamid ja härrad: Tina Turner.”

On vast jalad 11

Kardinate varjust hakkas paistma treppide ja poodiumidega kolmeastmeline lava, mille teisel astmel seisis Tina Turner – suurem kui elu – ümbritsetuna oma viiest kaunist tantsutüdrukust. Tema ülikuum tuuribänd, eestvedajaks John Miles, tõi kuuldavale loo „I Want To Take You Higher” avaakordid. Diiva ise seisis kuus meetrit lavapõrandast kõrgemal, korrates sõna „Higher” – kõrgemale – nagu oleks tegu stratosfääriga, kuhu ta tahaks sel õhtul viia kõik 18 000 vaimustunud imetlejat.

Ta kandis liibuvaid põlvpükse ning mustast vinüülist ja metallkettidega toppi, ta nägi välja täiuslik. Õlapaelteta topp lasi paista tema laitmatul cafe au lait tooni nahal ja suurepärases vormis kehal. Tal oli keha nagu 35-aastasel ja ometi oli ta nädal tagasi saanud 61-aastaseks. Jalas olid tal, nagu ikka, mustad kõrge kontsaga kingad, millega ta liikus mööda lava edasi-tagasi sujuvalt, osava väledusega.

Lauldes 1970-ndatel aastatel lindistatud kõigi pidude hümni, oli ta täielikult oma elemendis. Kui rahvas tõi kuuldavale elevil vaimustusohke, levis lai naeratus üle ta näo. Esinemise vältel kasutas ta kogu aeg lava mitmetasandilist platvormide ja treppide labürinti. Kahe tunni jooksul ei vaibunud aktiivne lavaline liikumine hetkekski. Trepiastmeid mööda alla tantsides ei eksinud ta ühegi keerulise koreograafiaseade vastu ja pidas oma viie tantsijaga igati sammu.

Esimesest minutist saadik ei olnud mingit kahtlust, et Tina Turner oli õhtu staar. Kõigi silmad olid suunatud temale ning temast kiirgas siirast soojust ja elevust igal rambivalguses veedetud hetkel. Selle õhtu kava kujutas endast kavalkaadi Tina minevikust ja olevikust, ettekandmisele tulid „Fool in Love” ja „Proud Mary” Ike ja Tina Turneri aegadest. Lisaks olid kavas tema filmikarjääri hitid „Acid Queen” ja „We Don’t Need Another Hero”, 1980-ndate aastate comeback-hitid „Private Dancer” ja „What’s Love got To Do With It”. Ja hitid tema viimaselt albumilt „Absolutely Nothing’s Changed” ja „Twenty Four Seven”.

Tolle õhtu show oli rohkem kui lihtsalt kontsert, see oli vaimustav rokietendus põneva lavastuse, suurepäraste valgusefektide, jalustrabavate esituste ja lavaliste üllatustega. Üks dramaatilisemaid esitusi oli Tina interpretatsioon Motowni klassikast „I Heard It Through The Grapevine”.

Tohutu suur platvormidega lava lõhenes kaheks ja nähtavale ilmus leekide simulatsioon ülisuurel ekraanil. Tina ja tema tantsijad hüppasid välja, kõik riietatud musta vinüüli nagu ringiluusiva mootorratturijõugu karmid tibid.

Ja jõugu pealik on vapper miss Turner. „We Don’t Need Another Hero” lõppedes liikus platvormi osa, millel Tina seisis, äkitselt eemale ja laulja laskus erilise kaadervärgi abil läbi õhu lava esimesele astmele. Kui ta jalad lavapõrandat puudutasid, vallandasid pürotehnikud dramaatiliselt lahvatavaid leeke ja valgusjugasid.

12 TINA TURNER: KÕIKI REEGLEID RIKKUDES

Lauldes lugu „Nutbush City Limits” tantsiskles seksikas valgete narmastega pükskostüümis Tina mööda väljaulatuvat, pihakõrgusel asuvate käsipuudega poodiumi, puuri meenutava lavaosa poole. Ja korraga tõusis 15-meetrine lavaosa õhku, esimestes ridades olevate inimeste kohale. Tina Turner ei ole mitte ainult peo hing, vaid ta ka kõrgus kuue meetri kõrgusel pidutsejate kohal! Rahvas möirgas vaimustusest. Tina jätkas laulmist ning tantsiskles mööda treppi tagasi lavale, kasutamata käsipuude abi, ja seda kõike ülikõrgetel kontsadel! Niisugune trikk ei sobi kõrgustkartvatele diivadele. Kuid Tina Turner on elanud suurema osa oma elust ohtlikes kõrgustes. See naine on lihtsalt ületamatu! Nooremagi põlvkonna rokkstaarid ei pea temaga sammu.

Asi ei ole mitte ainult kuumade rokilugude kirglikus esitamises või tantsunumbritesse investeeritavas energias või fantastilistes valgus­efektides.

Ei, selle rokidiiva lavale astudes juhtub midagi palju enamat. Temast kiirgab südamlikkust, hingestatust ja siirust. Tina Turner ei tee kunagi mitte ühtegi asja kenasti ja lihtsalt. Ta teeb kõike kenasti ja karmilt – just see meeldib tema fännidele, kes teda seepärast armastavad. Tina on rabanud publikut üle kogu maailma juba kuus kümnendit. Nüüd oli käes õhtu, mille lõppemist keegi ei oota. Tegu ei ole mitte lihtsalt kontserdi lõppemisega, vaid ka ühe rokiajastu lõpuga.

Meelelahutusäris ei ole kedagi Tina Turneriga võrreldavat. Muidugi on muusikaäris olnud teisigi suurepärast karjääri teinud naisi. Kuid vaid üksikud on suutnud olla nii võimsad, vitaalsed ja luua nii siirast elevust nagu Tina.

Avaliku elu tegelaste hulgas on olnud teisigi naisi, kes on olnud üle elu ebaõnnest ja tragöödiatest. Ja ometi suutis Tina jätta oma ängistava ja alandava elu koos Ike Turneriga niisuguse väärikuse ja vaimsusega, et temast on saanud inspiratsiooniallikas teistele.

1960. ja 1970. aastatel sai Tina Turnerist koos tollase abikaasa Ike’iga R&B ja roki legend. Nende tolleaegsete hittide hulgas on „It’s Gonna Work Out Fine”, „River Deep, Mountain High” ja „I Idolize You”. Nad olid muusikaringkondades kuulsad oma arvukate ülemaailmsete klubituuridega. Nad tõusid ka superstaari seisusesse, seda peamiselt Rolling Stonesi soojendusesinejatena. Märgati, et Tina oli esinemiste staar ja Ike nende taga seisev geenius. Samuti kajastati palju nende õnnelikku abielu ja vastastikust sügavat armastust.

Kui jääda uskuma Tina 1970. aastate repertuaari Ike’i loodud lugudega nagu „Contact High” või kui näha Tinat narkootiliste ainete tarbijana „The Acid Queen” filmis „Tommy” ja võtta seda kõike puhta kullana, siis võiks arvatagi, et ta oli narkootikumide pooldaja või metsik pidutseja.

Kui kuulata teda veendunult laulmas laule „Fool For You”, „Poor Fool”, ja „It’s Gonna Work Out Fine”, võiks uskuda, et tegemist oli Tina oodidega

On vast jalad 13

oma pühendunud abikaasa Ike’ile. Kui mõelda tagasi Ike & Tina Turneri esinemistele 1970. aastate alguses, mil nad esitasid lugu „I’ve Been Loving You Too Long”, Tina imiteerimas mikrofoniga suuseksi, võinuks jällegi arvata, et tegemist on mingisuguse piiranguteta seksijumalannaga.

Ta keerles ja pöörles laval igal õhtul, esitades kiireid energilisi tantsusamme, mis panid vaatajatel pea ringi käima. Temast kiirgus nii palju energiat, et ta tundus naisena, kes on täielikult vaba ning naudib põnevat staarielu.

Kõik see oli aga väga kaugel tegelikkusest. Ükski neist kirjeldustest ei vastanud tõele. Tsiteerides teda ennast: „Tina Turner – naine, kes astus lavale – oli keegi teine. Mina olin nagu tema vari.” (1) 1976. aastaks oli Tina lõksus abielus, mis muutis tema elu täielikuks põrguks. Tema elu laval oli vaid etendus, elu lava taga oli aga muutunud õudusunenäoks.

Narkootikumid ja pidutsemine? See oli Ike’i elu. Tina ei kasutanud kunagi lõõgastumiseks narkootikume ega tahtnud neist ka midagi teada.

Mis puutus Tina abiellu, siis oli tegemist välise klantspildiga. Ike ei olnud kunagi talle truu. Rohkem kui üks kord sattus Tina omaenda elutoas peale mõnele põlvitavale naisele, kes rahuldas tema meest.

Tema õnnelik ja rõõmus elu? Miski ei saanud olla sellest kaugemal kui olukord, milles ta end lõksus tundis. Ike ei kohelnud teda mitte ainult oma teenijana, kes pidi kohale ilmuma iga kutse peale, vaid ka peksis naist armutult, kui too kurta julges või ei käitunud nii, nagu mees ootas.

Aja möödudes Ike’i narkootikumitarbimine võimendus ja sellest tingituna suurenes ka tema füüsiline vägivallatsemine. Mitte keegi – kui välja arvata mõni neile väga lähedal seisev inimene –, ei teadnud midagi Ike’i hirmuvalitsusest.

Tinast sai tõeline ekspert sinikate peitmises. Sageli esines ta möllavale publikule lõhkiste huulte, sinikate või isegi murtud luudega. Ta tundis end nii üksiku ja lõksus olevana, et tegi isegi meeleheitliku enesetapukatse.

Siis tutvustas üks sõber talle midagi, mis andis sisemise tugevuse ja julgustas enda eest seisma: budismi. Tänu ärganud vaimsusele ja uuele energiale suutis ta jalule tõusta, endale hinge vaadata ning leida jõudu Ike’i juurest lahkumiseks.

Kui ta lõpuks 1976. aastal Ike’i maha jätta otsustas, siis tagasiteed enam ei olnud. Lahkumislahing ei olnud lihtne. Kõigepealt oli see füüsiline, seejärel kohtulik. Ta sai siiski kiiresti aru, et ei ole üksi ning tal on sõpru, kes teda aitavad. Cher julgustas teda, rääkides, kuidas oli oma abikaasa Sonny Bono juurest lahkunud. Ann-Margret, kaasnäitleja filmis „Tommy”, aitas tal alustada Ike’i-järgse soolokarjääriga. Ja Olivia Newton-John tutvustas talle mänedžeri, kes aitas tal teha läbimurde tõelise superstaarina ja viia täide unistus omaenda karjäärist.

14 TINA TURNER: KÕIKI REEGLEID RIKKUDES

oli ka Ike Turneri produtseeritud versioon loost „River Deep, Mountain High”. Tegemist oli standardversiooniga, kuid sellel puudus Phil Spectori dünaamilisus ning majesteetlikkus. Tõeline jama!1 Üsna pea järgnes album „Feel Good” (United Artists Records, 1972).

Sellel oli üks vana, kuid lahedalt tehtud tantsulugu: „If You Can Hully Gully (I Can Hully Gully Too)”, Tina üks väheseid džässinumbreid „Black Coffee” ja Turnerite versioon Beatlesite loost „She Came In Through The Bathroom Window”. Plaat jõudis Billboardis 160. kohale. Samal aastal tõusis lugu „Up in Heah” USA popisinglite edetabelis 83. kohale.

1973. aastal ilmus album „Let Me Touch Your Mind” United Artists Recordsilt. See ei olnud edukas. Plaadil olid Tina versioonid lugudest „Up on the Roof”, „Born Free” ja Stevie Wonderi „Heaven Help Us All”. Üks huvitavamaid leide on lugu „Annie Had a Baby”. Kas mõtles Ike seda lugu kirjutades Anna Mae Bullocki, Ann Caini või Ann Thomase peale? Laul viitas kindlasti neile kõigile, kuna nad kõik olid sünnitanud talle lapsi!

Veel ilmus sel aastal United Artistsilt ja Blue Thumbilt kummaltki üks greatest hits album ning lisaks üks kontsertplaat Ike & Tina Turner: „Live in the World of Ike and Tina Turner”. Avalooks oli „Theme From Shaft”.

Kas kujutles Ike end kõigi nende relvade ja kokaiini keskel äkitselt uhkeks linnakriminaalidega võitlejaks? Suudate seda mõista?

Kuid 1973. aasta tõeline võit oli album „Nutbush City Limits” , tõeliselt haarava nimilooga, mille autoriks oli Tina ise! Lõpuks ometi oli ta proovinud kätt laulukirjutamisega. Albumi kümnest loost viis olid Tina kirjutatud! Tal mõlkus mõttes, et kui neil Ike’iga õnnestub koguda piisavalt hittlugusid, siis saaks ta Ike’i juurest põgeneda. Teades, kui väga igatses Ike hittalbumit, kaevus Tina omaenda minevikku ja kirjutas laulu oma kodulinnast. „Nutbush City Limits” jõudis USA-s 22., kuid Ühendkuningriigis lausa neljandale kohale.

Tina kirjutas ka loo, mis on plaadil sarnase träkiga nagu „Nutbush City Limits”, pealkirjaga „Club Manhattan” ja räägib kohast, kus Tina kohtas esmakordselt The Kings of Rhythmi. Lisaks olid tema kirjutatud veel lood „Daily Bread”, „Fancy Annie” ja „That’s My Purpose”. Tinale kõige sobivam laul plaadil tundus olevat Ike’i kirjutatud „Get it Out of Your Mind”. Selle laulu kontekstis laulab Tina põhimõtteliselt: sul võivad ju olla kõik su naised ja narkootikum, kuid mind jäta rahule. Enam otsemini öelda ei oleks saanud. Album jõudis Billboardis küll vaid 163. kohale, kuid nimiloo edu andis Tina repertuaari juurde veel ühe kaubamärgi.

Käes oli aeg, mil Tina hakkas oma jõudu ja meelekindlust tagasi saama.

Ta kirjutas üles oma mõtted ja oli avatud uutele ideedele. Kõige olulisem 1 Tegemist on sõnamänguga. „Nuff said” võiks tõlkida kui „Jama lugu!”, „Tõeline jama!”. (Tõlkija märkus) „Proud Mary” 81

mõte, mida ta kogu aeg endaga kandis oli töötada nii, et saabuks päev, mil ta saab Ike Turneri juurest minema jalutada. Tema lahkumispäev oli saabumas. Ta teadis, et peab vaid valima õige hetke ja ta saab vabaks.

82 TINA TURNER: KÕIKI REEGLEID RIKKUDES

Üheksas peatükk „I’VE BEEN LOVING YOU TOO LONG”

T

ina meenutab sellest ajast üht vestlust Ike’iga, mil mees oli tema peale millegi pärast vihaseks saanud. Vaidlemise ajal küsis Ike, mida on naine kunagi tema heaks teinud. Tina vaatas mehele arusaamatult otsa, öeldes, et Ike on ilmselt täiesti pime. Tina tegi talle maniküüri ja pediküüri, värvis tema hallinevaid juukseid, kasvatas lapsi, ei teinud välja Ike’i kõrvalehüpetest iga suvalise naisega ja oli kogu Ike’i meelelahutusäri staar! Lisaks kannatas ta ära mehepoolse kuritarvitamise, nii vaimse kui ka füüsilise. Kuid Ike nägi asju teisiti. Tina vaidles talle vastu, kuid Ike oli nii harjunud Tinat ignoreerima, et ei pannud ta juttu tähelegi. „Ma muudkui rääkisin, aga Ike ei kuulanud,” meenutab Tina. „Ja kui ta siis kuulama jäi, ei meeldinud talle minu jutt ja ta püüdis mind takistada.” (1) Tina ja tema nelja poja elu oli täiesti talumatu. Poisid pugesid kiiresti peitu niipea, kui nägid Ike’i koju tulemas. Nad ei tahtnud olla tema lähedal.

Jõulude saabudes ei lubanud Ike Tinal lastele mingeid „pagana kinke” osta.

(4) Sel ajal oli Ike’i ümber uus seltskond inimesi. Narkootikumid ja raha tõmbas Ike’i juurde teatud tüüpi rahvast. Ta hängis ringi paljude hipidega ning tundis huvi okultismi ja voodoo vastu. Tina ei tahtnud minna stuudio lähedussegi, kuna sealne õhkkond oli niivõrd narkolembene ja ebameeldiv.

Tina on öelnud, et tol ajal, 1970. aastate keskel, suutis ta Ike’i kuritarvitamist ja absurdsusi taluda vaid seetõttu, et käis kohtumas erinevate ennustajatega. Ike tuli koju ja vajus kusagil kokku, kuid tema taskud olid rahast pungil ja ta ei pannudki tähele, kui sealt veidike kaduma oli läinud.

„I’ve Been Loving You Too Long” 83

Kuna Ike sai jälgida Tina iga liigutust majja üles pandud kaamerate abil, pidi Tina ennustajate juurde minemiseks kavalust kasutama. Ta ütles Ike’ile, et läheb poodi, kuid põgenes ühe oma lohutaja juurde. Mõni neist ennustas teelehtede pealt. Mõni pani Tarot’ kaarte. Ometigi paistis, et nad nägid ühte ja sama. Nad kõik väitsid, et Tinat ootab tulevikus ees suurem ja täiuslikum elu. Üks ennustajatest rääkis Tinale, et ühel päeval saab ta üheks suurimatest staaridest ja elab teisel pool vett. (5) Tina sõnul oli ennustajate kuulamine esmaseks sammuks Ike’i juurest põgenemisel… „Inimese kannatust on võimalik panna proovile ja minu oma oli juba ületanud igasuguse piiri.” (1) 1993. aastal ilmunud artiklis rääkis Tina igapäevasest füüsilisest vägivallast, mida tal tuli Ike’iga koos olles taluda. „See siin oli kogu aeg paistes,” ütles Tina oma lõualuule osutades. Oma igemeid puudutades selgitas ta: „Siit oli kõik alati katki, kuna huuled puutuvad vastu hambaid.

Seega oli mu suu pidevalt puruks ja silmad kogu aeg sinised. Kui te vaatate mõningaid vanu pilte minust, siis näete, et mu silmad olid alati tumedad.

Ma ei saanud neid korda. Ma arvasin, et see oli suitsust või millestki. Aga Ike virutas mulle pidevalt vastu pead.” (5) On tõeline ime, et Tina ei saanud kokaiinist hullunud Ike’i peksmisest püsivaid vigastusi. „Kuidas ma küll pääsesin? Minestasin vaid ühe korra.

Ainult ühe korra. Ja see oli siis, kui sain selle,” selgitab ta, puudutades oma parema silma juurest jooksvat armi. „Siniseks löödud silmad, paistes huuled – ma suutsin seda kõike kuidagimoodi ignoreerida, kuid inimesed teadsid. Mina arvasin, et nemad pidasid seda kõike autoõnnetuseks. Ma olin endale loonud peas mingi oma maailma selle kohta, mis puudutas teisi inimesi.” (59) Arsti juures käimised olid vaid ajutiseks kergenduseks. „Uskuge või mitte, kui arst minult tol ajal küsis, mis juhtus, ja ma vastasin, et tülitsesin abikaasaga, siis sinna see jäigi. Ah, mustanahaliste tülid. Arstid ei hoolinud mustanahalistest,” ütleb Tina kahetsusega hääles. (5) Tinat ümbritsevad inimesed olid abitult vapustatud, nähes Ike’i ja Tina vahel toimuvat. Bob Krasnow meenutab: „Ma tundsin Tina suhtes suurt vastutustunnet ja püüdsin olla tema kõrval. Olin noor ja omal perverssel moel imetlesin Ike’i. Kui oleksin olnud vabameelsem ja kogenum, oleksin vahele astunud. Kuid ma ei teinud seda.” (5) Kokaiin muutis Ike’i vihahood veelgi dramaatilisemaks ja vägivaldsemaks. „Kogu asi võttis veelgi inetuma pöörde,” räägib Krasnow. „Tina oli suure osa Ike’i jubeduste märklaud, kuid tegelikult kannatas kogu maailm.

Tol ajal ei olnud Oprah Winfreyd, avalikkus ei tegelenud vägivallajuhtumitega, ei olnud kriisitelefone. Tina oli üksinda meeste maailmas – ta sõitis kontserttuuridel koos B.B. Kingi ja Chubby Checkersiga. Ta oli ainuke naine selles alandavas meeste maailmas.” (5)

84 TINA TURNER: KÕIKI REEGLEID RIKKUDES

Ometigi leidis Tina sel ajajärgul endas sisemise jõu. „Neil viimastel aastatel koos Ike’iga hakkasin vaikselt endas selgusele jõudma, kuna olin vastutav tantsutüdrukute ja põhiliste esinemiste eest. Samuti olin seotud muude korraldustega. Ma ise ei mängi ühtegi pilli, kuid sain suhelda teiste muusikutega – Ike’i muusikutega. Nii et kui mul lõpuks endal (pärast Ike’i) oma bänd oli, olin piisavalt varustatud,” selgitab ta. (7) Kõige alandavam lavastseen, mida Tina pidi üle elama, oli loo „I’ve Been Loving You Too Long” ajal, mil ta pidi matkima suuseksi mikrofoniga. See oli Ike’i idee. Samal ajal hakkas Ike oigama ja ohkama nagu orgasmi saades, et muuta lugu erootilisemaks. Tina vihkab seda laulu ega ole nõus seda enam laulma. Lugu toob talle ikka veel meelde põrguliku elu Ike’iga nende abielu lõpus.

Kuid kõige selle keskel säilitas Tina siiski mingi väärikuse ja teadis, et julgust jätta Ike igaveseks tuli aina juurde. „Okei, ma olin ohver – olgu nii,” on Tina möönnud. „Võib-olla olin ma mõnda aega ohver. Kuid et ma vastu pidasin, on ka tunnustust väärt. Mul on mu uhkus. Keegi teine peab tulema ja ütlema mulle, et jah, Tina, ma mõistan kõike ja siin ei ole ruumi kõhklustele.” (5) Ike’il oli kombeks ilmuda koju koos mõne kena tibiga, kellele ta tahtis muljet avaldada. Ta vedas neid tüdrukuid kaasa, et tutvustada neile Tina Turnerit. Tina siis seisis seal ja oli tibide vastu kena, et Ike saaks nad seksimiseks ära sebida.

Tina meenutab: „Majas käis pidevalt üks seksimine. Ma sattusin talle peale diivanitel, naised tema ees põlvitamas. Ütlesin talle, et ta ei teeks seda meie majas. Mulle tundus tõesti, et see maja on minu oma. Ike’ile aga meeldis edvistada. Ta ehitas stuudio majale üsna lähedale. Ta tahtis näidata, et tal on korter lindistusstuudio taga, et tal on stuudio elumajade rajoonis ja selle kõrval maja nagu agentuur, mida talle meeldis siis näitamas käia. Maja, mis oli sisustatud nagu bordell.” (5) Tina on rääkinud, et ühel pärastlõunal tuli Ike majja kauni naisega. Tina taipas kohe, et tegu on ühe sellisega, kellele Ike tahtis muljet avaldada ja siis temaga magada. Naise nimi oli Valerie. Ta oli valge, juut, abielus ühe mustanahalise džässmuusikuga.

Tina kohtus sel ajal paljude segaabielus naistega. Herbie Hancock oli abielus sakslannast naisega, kelle nimi oli Gigi. Wayne Shorter oli abiellunud portugallannaga nimega Anna. Tolle sõber Maria Booker oli samuti abielus mustanahalise muusikuga.

Tina taipas, et Valerie kuulus samasse ringkonda. Võrreldes Valeried naistega, kellega Ike tavaliselt majja ilmus, ütles ta: „Kõik nad ei olnud sugugi kergemeelsed või litsakad.” (5)

„I’ve Been Loving You Too Long” 85

Ike oli palganud Valerie üheks oma stuudio sekretäriks. Kui naine rääkis Ike’ile, et on „lausuja”, arvas too, et tegu on mingi okultismi või nõiduse põneva haruga. Valerie selgitas Ike’ile ja Tinale, et tegemist on osaga budismist ning Ike kaotas kohe huvi. Tinale seevastu hakkas asi suurt põnevust pakkuma.

Valerie selgitas Tinale, et mantrate laulmine on osa Niširen Šosu budismist. Tina oli väga põnevil. Valerie rääkis talle šakubukust, mis on budismi õpetuse esimene faas. Selle esimese kohtumise ajal andis ta Tinale ühe raamatu ja mantrahelmed ning õpetas talle mantra „nam-myoho-renge-kyo”.

Tina kirjutas selle kohe üles. Nagu ta on hiljem öelnud: kuulates Valerie selgitusi budismi kohta, tema sees miski nagu ärkas.

Sel ajal kui Ike viibis pikki perioode stuudios, hakkas Tina üksi kodus olles proovima Valerie õpetatud palveid. Oma baptistlikku kasvatust rõhutades luges ta kõigepealt meieisapalvet ja seejärel kordas viis korda budistlikku mantrat. Tina selgitas: „Ma ei lasknud meieisapalvest enne lahti, kui olin uue palve sisus täielikult kindel.” (5) Ei läinudki kuigi kaua kui temaga hakkasid juhtuma head asjad. Alguses olid märgid elu pöördumisest paremuse poole väiksemat sorti. Näiteks oli Tinal olnud probleeme meigiga. Tal oli tekkinud meigi kasutamisel allergilisi reaktsioone. Ta oli pikalt otsinud nahale sobivat kosmeetikat, kuid siiani ei olnud see tal õnnestunud.

Tina alustas oma esimese budistliku mantraga ja hetk hiljem helises telefon. Tütarlaps Bloomingdalesi kaubamaja kosmeetikaosakonnast teatas, et Tina otsitud kosmeetika on neil nüüd laos olemas. Kas juhtus see tänu mantrale? Või oli tegemist vaid kokkusattumusega? Tina oli põnevil ja jätkas mantratega.

Järgmise sammuna ostis ta endale budistliku altari butsudani. Tegemist on väikese kapikesega, milles hoitakse viirukit viirukisuitsu jaoks, küünalt, pühakirja ja teisi esemeid. Tegemist ei ole kummardamiseks mõeldud esemetega, kuid need esemed aitavad keskenduda.

Mida Tina otsis? „Muutust,” ütleb ta. „Mantratega tegelemine – selle algusfaasis – nii nagu seda mulle selgitati, võis tuua muutuse su ellu, kui sa ise seda soovid. Ja sel hetkel soovisin ma just seda.” (16) See avas tema silmad täiesti uutele võimalustele. „Reaalsus ei ole alati päris reaalne,” ütleb Tina. „Sest sa ei saa aru, mida sa oled valesti teinud.

Sa loed igal õhtul meieisapalvet, palud, et sulle saadetaks abi, sest sa ei ole teinud midagi, mis vääriks sellist elu. Ja siis alustasin ma mantratega.” (5) Peale selle, et Valerie talle budismist rääkis, hakkas Tina ka omapäi selle usuga tutvust tegema. „Ma pidin ise õppima, sest mul ei olnud vabadust käia kohtumistel või kutsuda kedagi enda juurde. Nii et ma nägin kõvasti vaeva. Ja mul on hea meel, et ma seda tegin, sest ma võitlesin iseenda jaoks

86 TINA TURNER: KÕIKI REEGLEID RIKKUDES

ning see muutis mu elu… Minu arusaamist mööda on see midagi, millest inimene hakkab sõltuma, nagu me mõtleme, et sõltume oma külmkapist, riietest, peavarjust. Mantrate laulmine hoolitseb hingelise poole eest, alateadvuse eest, mida ma siis puudutan. Minu reaalsus on see, et jumal on andnud meile usu, kuid meie peame selle leidma. Me peame nägema vaeva, et leida jumal enda sees, ütleme siis, et leida see sisu. Ja mantrat lauldes saad sa kätte õige rütmi ning saundi,” selgitab Tina. (16) Tina sõnul avab mantrate laulmine tema jaoks ukse universumi müstilisse seadusesse. „Ma ütlen sõnu, mis kõlavad nagu ümin. Ja selliseid helisid leidub igal pool meie ümber. Näiteks automootor, kojameeste töötamine auto esiklaasil, külmkapp. Lennuki mürin. Mõnikord ma lihtsalt istun ja kuulan universumi hääli ja selles kõlavaid üminaid.” (6) Majas oli üks tühi tuba ja Tina seadis oma butsudani sinna. Kui Ike’i kodus ei olnud, laulis Tina oma mantraid ja luges raamatut. Ta tundis, kuidas ta muutus seda tehes üha tugevamaks ja tugevamaks. Ühel päeval avastas Ike butsudani ja läks täiesti pööraseks. Tina sõnul ei suutnud Ike seda absoluutselt mõista ja see hirmutas teda. Ike karjus: „Korista see pagana jama siit majast!” (4) Vaadates tagasi sellele eneseleidmise ajale, ütleb Tina: „Mulle tutvustati budismi ja ma hakkasin sellest tõsiselt lugu pidama. Mul ei olnud aimugi, milline võim on tegelikult alateadvusel, kuid siis hakkasin sellest aru saama.” (12) Oli igasuguseid märke selle kohta, et asjad hakkavad Tina jaoks paremuse poole liikuma. Üheks positiivseks juhtumuseks oli isiklik kohtumine naisega, kes oli olnud aastaid tema iidol. „Minu ainus iidol oli Jaqueline Kennedy Onassis,” väidab Tina. „Tema graatsia, tema stiil, tema intellekt oli niisugune nagu ma oleksin tahtnud olla väljaspool lava. Minu töös olid eeskujudeks loomulikult mehed – Rollingud, Rod Stewart. Rokikutid.

Selline ma tahtsin olla ja selliselt ma ka tegutsesin. Nii see on.” (16) Kohanuna hulgaliselt kuulsusi, ei avaldanud just igaüks talle muljet.

Kuid Jackie Kennedy Onassis oli teistsugune. Ta oli tugev, stiilne ja tõusnud traagilistest oludest. Tina tahtis olla just tema moodi: „Temaga esmakordselt kohtudes hoidsin pisaraid tagasi. Tol ajal ei mõelnud ma kellelegi oma suhtlusringkonnast või klubides, kus ma käisin. Mitte keegi neist ei olnud sel tasemel nagu mina elus saavutada tahtsin.” (5) Tina räägib oma kohtumisest Jackiega: „Me kirjutasime end parajasti hotelli sisse ja Jackie oli mingil põhjusel seal, koos oma mehega, härra Onassisega. Mina seisin hotelli vastuvõtus, vaatasin maha ega olnud päris kindel, kas see võis olla tema. Kuid siis tegi ta ühe endale omase liigutuse ja enne kui ma arugi sain, jooksin tema suunas. Olin täielikult kontrolli kaotanud. Kui jõudsin pöördukseni, ütlesin: „Oh proua Kennedy, see tähendab

„I’ve Been Loving You Too Long” 87

Näiteks meeldis talle õudusfilmid nagu „The Exorcist” või „The Entity”: „Mulle meeldivad filmid, kus surnud on elus. Või ufod ja see, kuidas nad välja näevad. Mulle meeldivad ka Dracula filmid. Hirm erutab mind.” (30) Tinale meeldivad müsteeriumid ja pinge. „Ma tõesti vaatan õudusfilme.

Kujutage ette, et Frankenstein või keegi muu, näiteks mõni muumia, astuks praegu uksest sisse.” (5) Talle meeldisid ka suured eeposed nagu „The Ten Commandments” või sõjakaarikuvõistlused nagu filmis „Ben Hur”. „Ma ei tahaks hüpelda ringi mingis satsilises kleidis ja laulda. Ma tahan sõita hoopis mõne sellise sõjakaarikuga. Juhhuu! See on põnev! Just selliseid asju ma armastan,” selgitas Tina. (30) Tina tahtis teha osa mõnes action-filmis ja olla filmistaar. Nagu ta ise on öelnud: „See oli suur samm, mida ma taga ajasin.” (32) Tina ei tahtnud pehmust, ta tahtis põnevust. „Praegu vajan väga mõnda füüsiliselt aktiivset osa,” ütles ta. „Ma ei taha mõnda tõsist rolli, kuna ma tunnen, et mul on veel hea seitse kuni kümme aastat füüsilist vormi ja ma tahan kasutada oma noorust. Neid teisi osi võin ma hiljem mängida.” (9) Kui talle pakuti osa filmis „Mad Max: Beyond Thunderdome”, oli tegemist justkui eluaegse unistuse täitumisega. Lapsena filme vaadates oli ta unistanud ühel päeval filmistaariks olemisest. „Hiljem vanemaks saades,” rääkis ta, „avastasin, kui raske oli mustanahalistel filmides osi saada. Neid filme, milles mustanahalised mängida tohtisid, ma teha ei tahtnud. Nii ootasingi kuni praeguse ajani, mil nahavärvil ei ole enam tähtsust.” (11) Filmi režissöör George Miller on öelnud: „„Mad Max” on apokalüptiline film ja me vajasime kedagi, kes oleks piisavalt jõuline, kuid mis kõige tähtsam – suurepäraselt vastupidav. Et ükskõik mis ka juhtuks peale apokalüpsist, oleks tegemist kellegagi, kes kannataks kõik välja, muutuks väga tugevaks ja kellel oleks tohutult jaksu. Kirjutasime seda tegelast sisse – Bartertowni kuninganna – ja kirjutades rääkisime kogu aeg, et seda peaks mängima keegi Tina Turneri sugune. Ja kui filmimise aeg kätte jõudis, mõtlesime, et küsime Tina Turnerilt päriselt, äkki ta oleks huvitatud. Õnneks oligi tal kontsertide vahel paus ja ta sai kaasa teha.” (21) 1984.–1985. aasta sügistalvel, kui „Private Dancer” oli edetabelite tipus, lendas Tina Austraaliasse uut põnevat rolli täitma. Kuidas ta ise niisuguse action-rolli osatäitmist on kommenteerinud? „Fantastiline!” kinnitas Tina. „Pluss, ma sain sõita autoga ning kanda kummalisi rõivaid… Jah, jah, see oli väga metsik.” (16) Tina nautis oma uut rolli täielikult ja tal tekkis kohe suurepärane side kaasosatäitja ja kinoekraanidel sageli tasuja rolle mängiva Mel Gibsoniga. „Ma ei saa öelda, et filmimine Austraalias oli maailma kõige lihtsam asi, sest seal oli sageli liivatorme ja palav ning päevad olid pikad. Kuid ma õppisin

126 TINA TURNER: KÕIKI REEGLEID RIKKUDES

palju ning mulle meeldis Melviniga koos töötada. Ta vihkab seda nime, kuid mina kutsun teda nii, sest ta meenutab mulle tohutult üht mu poegadest.

Ta meenutab mulle ka mu Ikettes’e,” on Tina tagantjärele naernud. (30) Filmi režissöör George Miller ütles Tinale: „Ma ei ole kunagi näinud kedagi sellist, kes on ühtaegu nii energiline ja samas nii rahulik.” (29) Film läks tootmisse 1985. aasta jaanuaris. Samal kuul sõitis Tina Brasiiliasse Rio de Janeirosse, et osaleda suurel rokkfestivalil Rock in Rio. Esinejate hulgas olid ka Rod Stewart, Whitesnake, Queen ja AC/DC. Veel samal kuul jõudis Tina tagasi USA-sse. Tagasitulek ei tähendanud kindlasti puhkust Mad Maxist ja kuumast Austraalia kõrbest. Nüüd oli tal vaja tõsiselt tööd teha, sest tegemist oli alles esimese kuuga kõigist edaspidi saabuvatest tormilistest ja põnevust täis aastatest.

Tina oli jõudnud tagasi just American Music Awardi rahvusvahelise teleülekande ajaks 28. jaanuaril 1985. Laval, miljonite vaatajate ees, pärjati Tina Turner aasta parimaks artistiks kategooriates: parim R&B naisartist ja parim soul/R&B naisvideoartist.

Auhindade jagamise õhtul olid kümned lauljad kutsutud A&M Recording Studiosse, et lindistada lugu „We Are the World”. Lauluga kogutav raha oli mõeldud Aafrika näljahädaliste, eriti Etioopia inimeste aitamiseks. „We Are the World” autoriteks olid Michael Jackson ja Lionel Richie, produtsent Quincy Jones. Neil õnnestus saada lindistamise ajaks kohale virtuaalne „Who’s Who”, sest lindistamine toimus American Music Awardsi teleülekandega samal õhtul. Tegemist oli natuke nagu Judy Garlandi ja Mickey Rooney filmidega: „Mul on siin üks küün – paneme peo püsti.” Paistis, et kõik, ka Tina, tahtsid kaasa lüüa. Lauljateks olid (tähestikulises järjekorras) Dan Aykroyd, Harry Belafonte, Lindsey Buckingham, Kim Carnes, Ray Charles, Bob Dylan, Sheila E., Bob Geldof, Daryl Hall, James Ingram, Jackie Jackson, LaToya Jackson, Marlon Jackson, Michael Jackson, Randy Jackson, Tito Jackson, Al Jarreau, Billy Joel, Cyndi Lauper, Huey Lewis & The News, Kenny Loggins, Bette Midler, Willie Nelson, John Oates, Jeffrey Osborne, Steve Perry, The Pointer Sisters, Lionel Richie, Smokey Robinson, Kenny Rogers, Diana Ross, Paul Simon, Bruce Springsteen, Tina Turner, Dionne Warwick ja Stevie Wonder. Kui singel välja tuli, mängiti seda üle kogu maailma ja koguti miljoneid dollareid. Loost sai tohutult populaarne edetabelite esinumber.

Selleks, et singel saaks albumile ja koguks heategevuseks raha juurde, lindistasid paljud staarid plaadi jaoks loo ja annetasid autoritasu heategevusele. Albumil oli veel üheksa lugu, nende hulgas Steve Perry „If Only for the Moment, Girl”, The Pointed Sisteri „Just a Little Closer”, Bruce Springsteen & the E Street Bandi „Trapped”, Prince & the Revolutioni „4 the Tears in Your Eyes” ja Chicago „Good for Nothing”. Tina Turner annetas projekti heaks oma varem välja andmata lindistuse „Total Control”.

„Break Every Rule” 127

Mõni päev hiljem alustas Tina oma võidukat kontserttuuri Euroopas.

Vahepeal lendas ta aga tagasi Los Angelesse ühe väga erilise ürituse pärast.

26. veebruaril 1985 ilmus Tina 27. Grammy auhindade jagamisele külalise ja suurima võitjana. Tina meenutab oma poja Craigi sõnu: „Kui läksime Grammy galale, vaatas Craig mind ja ütles: „Ema, sa oled imeline! Sa näed välja nagu 26!” (31) Temas oli sel õhtul tõesti mingi nooruslik ülevoolavus. Esitledes Tinat, sõnas John Denver: „Mu daamid ja härrad: naine, kelle Jumal saatis maa peale, et õpetada teised naised kontsadel kõndima.” (33) Tina oli tolleõhtuse auhinnagala suur võitja. See oli võidukas ja imetabane tasu kõige olnu eest, kogu raske töö ning energia eest, mida ta oli kulutanud „Private Dancer’i” tegemiseks. Tundus nagu oleks kogu publik rõõmustanud tol õhtul just Tina üle ning nautinud tema võitu sama palju kui ta ise.

Tina viis koju järgmised auhinnad: aasta parim singel („What’s Love Got to Do With It”), parima poplaulu esitus („What’s Love Got to Do With It”) ja parima rokklaulu esitus naiste kategoorias („Better Be Good to Me”). Lisaks võitsid Terry Britten ja Graham Lyle laulukirjutaja auhinna aasta parima laulu eest („What’s Love Got to Do With It”). Too õhtu oli tõeline Tina Turneri õhtu. Ta ise ütles: „Me jääme ootama järgmisi selliseid õhtuid”.

(33) Nüüd oli ta ametlikult võitjate seltskonnas ja ta seadis ennast sinna mugavalt sisse.

14. märtsil oli Tina Londonis Wembley staadionil rõkkavate fännide ees.

Samal ajal oli tema uus singel „I Can’t Stand the Rain” tõusnud Briti edetabelites 57. kohale. Samal kuul jõudis „Private Dancer” USA-s seitsmendale kohale, olles nii kolmas järjestikune singel tema imeliselt samanimeliselt albumilt.

1985. aprillis tõusis „We Are the World” album USA-s esimesele kohale.

Tegemist oli Tina esimese esikohaalbumiga tema pika ja värvika karjääri jooksul. See oli tema uue karjääri järjekordne teetähis.

Auhindade ja hittide kõrval oli aga väga oluline muutus ka see, et Tina Turner esines nüüd suurtel staadionitel üle kogu maailma. Ta ei olnud enam klubi- või teatrisaalide artist. Tema populaarsus oli selleks liiga suur.

Temast oli saanud staadionitel esineja.

Tema enda sõnul: „Kui räägitakse artistidest, kes meelitavad hiiglaslikud jalgpallistaadionid publikut täis, mõtlevad kõik tavaliselt meestele, keda fännavad tüdrukud. Minu jaoks on nendega ühele pulgale jõudmine nagu kõikide reeglite rikkumine.” (29) Tina oli põnevil, sest tema sõbrad, Rollingud ja Rod Stewart, olid teda suurteks lavadeks ette valmistanud. Tina meenutab: „Kui olin valmis, siis nii ütlesingi. Ma teadsin, et olen valmis, teadsin, et saan sellega hakkama.

128 TINA TURNER: KÕIKI REEGLEID RIKKUDES

Rollingute ja Rod Stewartiga koos töötamine oli mind palju aidanud. Need ei olnud rasked ajad, vaid heade aegade algus.” (10) Üks Euroopa-tuuri meeldejäävamaid kontserte toimus Saksamaal. „Münchenis kogu selle rahva ees esinemisel oli minu jaoks väga eriline tähendus. Mul oli endiselt meeles viimane Müncheni kontsert The Ike & Tina Revue’ga. Ike keeldus lavale minemast, kuna rahvast oli liiga vähe. Kui me lõpuks, tund aega hiljem, sinna läksime, oli kohal umbes 100 kuulajat.

See oli kohutav. Ja nüüd oli mind vaatama tulnud tuhandeid inimesi… On raske kirjeldada, mida see minu jaoks tähendab,” on Tina öelnud. (30) Siis algas Põhja-Ameerika staadionite tuur, mis oli sama edukas kui oli olnud Euroopa-tuur. Tina esimene soolokontserttuur viis diiva PõhjaAmeerikas 86 linna, nende hulgas anti 11 kontserti Kanadas. Brian D. Johnson käis Tinat 1985. aasta tuuri ajal vaatamas Kanadas Newfoundlandis. Ta kirjutas ajakirjas McLean: „Oma esimesel Põhja-Ameerika tuuri kontserdil Tina säras ja sädeles, ning vallutas pooleteise tunni jooksul kindlalt St. Johni jäähallis 5000 Newfoundlandi kontserdikülastaja südamed.

46-aastane Tina ei ole kunagi oma elus olnud nii kuum!” (29) Oma lavalisest vanusest rääkides on Tina öelnud: „Minus on veidike kõike – naeru, seksikust, kurbust ja muidugi energiat.” (29) Tal oli see kõik olemas ja fännid lihtsalt ei saanud temast isu täis.

Rahvamassi rõkkamist ja juubeldamist näha on ääretult meeliülendav. „Mind ei erguta mitte lavavalgustus, vaid rahva kisa, mis kostab siis, kui astun lavale ja rahvas hullub. Samamoodi rõkkas rahvas Bowie’le ja Jaggerile, kui ma nendega koos töötasin: nad astusid lavale, kõik läksid pöördesse ning mina mõtlesin omaette, et tahan ükskord ka selleni jõuda!” (5) Nüüd oligi ta ametlikult kohal.

1985. aasta juunis jõudis tema järgmine USA-singel „Show Some Respect” 37. kohale. Samal kuul oli tema filmi „Mad Max: Beyond Thunderdome” esilinastus. Tina oli korraga ka action-kangelanna!

Tegelikult oli film tema jaoks parim vedur. Ta ei mänginud kangelast, vaid pahalast. Aunty Entity, keda ta kehastas, oli Bartertowni valitsejanna apokalüpsise-järgses Austraalias. Tema vastane oli kangelaslik Mad Max, keda mängis Mel Gibson. Filmi lõpus toimub metsik võitlus Aunty ja Maxi ning nende kampade vahel. Tegemist oli äärmiselt põneva, lõbusa ja fantaasiarikka eskapistliku pildiga. Üks filmi efekte oli kindlasti Tina futuristlik kettidest kleit ja tema blond juuksepahmakas. Ta sobis suurepäraselt sõjajärgse maailma kurja ja võimuka ellujääjast liidri rolli.

Kui Max viiakse Aunty Entity koopasse, viskab Aunty talle pilgu ja naerab: „See on ju vaid üks närune mees!” Mehe imestuseks arutleb Aunty: „Kuidas küll maailm võib muutuda. Ühel päeval oled maailma tipus, järgmisel kivike

„Break Every Rule” 129

tolmus.” Omaenda teekonda Bartertowni etteotsa tõusmisel kirjeldab Tina Auntyna nii: „Sellele, kes oli eikeegi, anti võimalus olla keegi. Nii palju siis ajaloost.” Ta mängib oma rolli külmalt ja kalkuleerivalt, mida on väga põnev vaadata. Tundub, et eriliselt naudib Tina filmi lõpus toimuvat võidusõitu.

Max üritab põgeneda veduriga, samal ajal kui Aunty ning tema sõdalased järgnevad lahtiste veokite, autode ja mootorratastega.

Filmi lõpus jõuab Aunty Maxile järele. Talle ülevalt alla vaadates ütleb Tina: „Oleme meie ikka paar, närune mees?” Siis laseb ta kuuldavale südamest tuleva, peaaegu õela naeru ja eemaldub. Isegi apokalüpsise-järgses maailmas kannab Tina Turner kõrgeid kontsi!

Tina ise on öelnud: „See osa on minu jaoks loodud. Aunty Entity on väga tugev; mulle meeldib see naine tema võimukuse pärast. Kui minult oleks aasta tagasi küsitud, millist rolli ma mängida tahaksin, oleksin öelnud et Egiptuse valitsejannat. See osa on peaaegu sama. Ma ei taha osaleda erootilistes filmides ega ole koomik. Ma tahan tegeleda mingit laadi sõjaga, naise füüsilise jõuga. Niisugune on minu iseloom, selline ma olen.” (11) Oleks ilmselt üsna rumal kasutada Tinat mõnes filmis ja mitte lasta tal laulda. Kuna „Mad Max” ei ole muusikafilm ja Aunty Entity näol on tegemist õela valitseja, mitte rokkstaariga, laulis Tina sisse filmi tunnusloo ja veel ühe laulu. Filmilood kõlavad tema järgneval soundtrack-albumil: „We Don’t Need Another Hero” ja „One of the Living”. Filmi muusika eest vastutas Maurice Jarre.

Tina oli filmi populaarsusest vaimustuses ja ootas järgmisi pakkumisi. „Kui see film peaks tooma mulle näitlejakarjääri, siis võtan selle kohe vastu!” väitis ta. „Just seda ma tahangi! Lauljakarjäär ei ole see, mida tahtsin. Pigem olen seda alati veidi häbenenud, ilmselt minus oleva liigse naiselikkuse pärast. Viimase kümne aasta jooksul olen sellega siiski leppinud. Nüüd olen laulja ja annan oma panuse muusikamaailma. Kuid ma tahan ka näidelda ja näidata enda vähem pöörast poolt. Olen alati olnud väga agressiivne, väga aktiivne, väga otsekohene. Ma räägin asjadest nii, nagu need on.” (11) Tulevikule mõeldes ütles Tina: „Tahaksin mängida tõelisi kangelannasid.

Tahaksin teha naisversiooni Sylvester Stallone’i Rambost.” (29) Tina rollitäitmine osutus nii edukaks, et talle pakuti peaaegu kohe uut osa. Steven Spielberg oli tegemas ettevalmistusi Alice Walkeri bestselleri „The Color Purple” kinolinale toomiseks. Ja tal ei olnud veel naispeaosatäitjat.

Tina keeldus sellest osast kohe. Ta ei soovinud mängida vaest, kuritarvitatud naist, keda sildistati ühiskonna ja naistevihkajast mehe ohvriks. „Mustanahalised ei pea ainult selliseid osi mängima. Ma olen elanud

130 TINA TURNER: KÕIKI REEGLEID RIKKUDES