Sisukord Proloog: il cammino ehk teekond L’inizio e la mia gente ehk algus ja minu inimesed Come arrivare ehk kuidas tulla? Siena, la mia citta’ ehk minu linn Siena Il Palio ehk Palio Fuori Siena ehk Sienast väljaspool Il mercato ehk turupäev Da mangiare - da bere ehk sööming-jooming Dove mangiare e bere ehk kus süüa ja juua? La visita da scrittore ehk külaskäik kirjaniku juurde La religione ehk religioon Essere donna ehk naiseks olemine Le feste ehk pidustused Il carnevale ehk karneval Tutti alla spiaggia ehk kõik randa L’università ehk ülikool L’epilogo: verso il futuro ehk tuleviku poole
9 19 39 55 83 103 131 147 179 207 219 237 253 275 291 309 337
Proloog: il cammino ehk teekond
8
Toscana galerii
9
iao, mi chiamo Anneli. Tere, minu nimi on Anneli. Nii tutvustan end siin Toscanas või kus tahes mujal Itaalias. Kohalikele võib mu nimi esmapilgul pisut veider tunduda, kuna see seostub sõnaga anelli, mis tähendab sõrmuseid. Omamoodi on see ka sümboolne, kuna olen end terve elu tundnud mingil moel Itaaliaga laulatatud olevat. Tallinna tüdrukuna, kellest on saanud viimaste aastate jooksul naine Toscanas, võin kinnitada, et mu vaist ei ole mind petnud. Minu tee siia on olnud imeline, tiivustatud armastusest ja usust kõige võimalikkusesse. Võib kõlada trafaretselt, aga olen läbi teinud suure muutuse, veendunud unistuste ja teadmiste toimimiskunstis ning usun, et kõik siin ilmas on võimalik. Võib tunduda liialdusena, kuid oma muutumise abil olen ilmselt veennud ka ebalevaid kahtlejaid ja lausa pessimiste selle väite tõesuses. Mul on südames armastus, millest elan ja hingan, olen ümbritsetud atmosfäärist, mis kütab kirgi ja samas rahustab, hellitab ilumeelt ja kannab endas igavikuliste aegade hõngu. Miks siis ometi ei võinud ma sellise alatise itaallasliku olemuse ja sisetundega kohe Itaaliasse sündida? Kuid tean, et sellisel juhul oleks jäänud käimata kogu teekond, mis on kujundanud mind selleks, kes olen praegu ja kelleks saan tulevikus. Teelisena olid mu süda ja hing siin juba kaugelt enne füüsilist kohalejõudmist. Mõtlen armastuse ja tänutundega nii oma eelnevale elule kui ka praegusele ja tulevikule ning teen selle raamatuga teoks oma südamesoovi − jagada seda, milles elan. Tõde, mis eksisteerib, kui olla suhtes, millel on tiivad, ja kuhugile jõudnuna, kus tead end õnnelik olevat. Selleks et inspireerida neid, kes on samuti sisimas teadlikud kõige võimalikkusest, kui vaid uskuda, loota ja armastada ning julgeda teha südame hääle sunnil elumuutvaid otsuseid. Kuid see raamat on ka neile, kes seda seni mingil põhjusel veel teha pole tihanud. Elu on loomine ja vooluga kaasa minnes kantakse sind just sinna, kuhu oled
C
Toscana galerii
11
ennast alati kujutanud kas või mingil hägusel, magusal ja seletamatul põhjusel. Raamat, mida käes hoiad, on omapärane romaan-reisijuht. Sisenedes sellesse meelelisse galeriisse, avanevad su ees killukesed nii mu elukäigust ja arusaamadest kui ka soovitused ja teejuhised, mis rikastavad siinset kohalolemist ja avastamisrõõmu. Oma lugudes tutvustan sulle Toscanat kogu selle eheduses ja ilus ning annan edasi kohalikke elamusi ja tõekspidamisi nii omaenese tunnetuse kaudu kui ka läbi kaleidoskoopilise tõe itaallaslikust vaatevinklist. Loodan sulle pakkuda igapäevaste mõttemõlgutuste teekaaslaseks ehk mõnegi inspiratsiooniallika, hoolimata sellest, kas oled juba kirglik Toscana-huviline või siis alles soovid selle maanurgaga lähemat tutvust sobitada. Kuna Toscana on linnulennult vaadates nagu lapitekk, mis koosneb paljudest erinevatest kirevamatest, aga ka pastelsetest tükkidest, siis on ka selles raamatus killukesed, millest igaühel on omaette oluline osa tervikust ning mida lugedes laotub su ette see, mida siin näen ja kogen. Kes teab, võib-olla saab minu juttudest tiivustatuna alguse ka sinu Toscana-lugu.
12
Toscana galerii
Olen alati olnud Itaaliast kütkestatud. Sellest saapakujulisest maast, millega kaasnes enamasti värvikirev kujutelm teemal pitsa-pastamandoliinid. Minu lapsepõlvesõbrad mäletavad mind juba varasest noorusest alates kõõlumas Lillekülas maja ees vaibakloppimispuudel, kaks punutud patsi rippu, ja mõtisklemas Itaaliast. Minu kirg väljendus ka lindistades kassettmagnetofoniga teleka ees San Remo laulufestivali, mis sest, et ka köögist kostev potikolin või ema-isa hõiked taamal lindile jäid. Kõik tasus end kordades ära, sest olgugi, et kehva kvaliteediga, olid need laulud selles imelises keeles. Nüüd on mul ka õnn mõista kõike seda, millest need laulud räägivad. Ka minu esimene Rubiku kuubik, Carioca vildikad ja üle prahi valged aukudega puukotad aastal 1982 olid pärit Itaaliast, kuna mu isal õnnestus oma töö tõttu reisida ka sügaval nõukogude ajal, muu hulgas Itaaliasse. Juba plikatirtsuna kuulsin tema jutte hiigelsuurtest pitsadest ja 45-kraadisest kuumusest hotellitoas, kus aknad olid kaetud paksude punaste kardinatega ja sees huugas konditsioneer, mis üritas asjatult leevendada väljakannatamatut kuumust. Minuga on alati kaasas käinud teadmine, et ühel päeval elan ma Itaalias Toscanas, olgugi et otsest tegevusplaani mul selleks ei olnud.
Toscana galerii
13
On veebruar. Kirjutan oma Toscana kodus. Väljas on 15 kraadi sooja ja päike särab kogu hiilguses. Kirikukellad löövad oma igapäevast mängu − pim-pom-pim − ning rõdult näen oliivisalu ja rustikastiilis maju, aga ka laste mänguväljakut ja hiiglaslikku puud akna all, mis on koduks laululindudele. Mu vaateväljas on ka mõned kolmekorruselised majad ning taamal mõned tööstushooned. See ongi tegelik Toscana: romantiline, maaliline, hingemattev, meloodiline, naudinguid pakkuv, päikseline, päevalilledesse, viinamarjaistandustesse ja küpressidesse uppuv kunstiteos, aga samas ka koht, kus veereb argipäev. Inimesed elavad igapäevaelu, käivad tööl ja poes, kasvatavad lapsi, jalutavad koertega, vaatavad televiisorit ja tegelevad harrastustega. Nii nagu kogu maailmas. Ei ole olemas ainult seda Toscanat, mida kujutatakse filmides, nagu näiteks „Toscana päikese all”, millest on kantud enamiku inimeste ainus ettekujutus Toscana eluolust. Õnneks olen sulandunud igapäevaelu pisikestesse argitoimingutesse. Selle kaudu olen hakanud seda maad tunnetama ja armastama veel rohkem ega pole kaotanud õnneks kübetki neist imelistest kujutelmadest. Iga päev koorub välja lisaks eelmainitud pitoresksele olemusele ka Toscana nostalgiline, melanhoolne, kõrk, ajalooline ja traditsiooniline pool, mis lisab elevust, kriitikat ja teadmisjanu. Kõik see soodustab sügavuti sukeldumist sellesse kaootilisse tuksumisse, mis viib arusaamiseni, mõistmiseni ja mõnegi üllatuseni, mida varem kogu sellest varalaekast leida ei osanud. Minu lähem tutvus ja kokkupuude Toscanaga ning üldse Itaaliaga toimus aastal 2008. Selle aasta alguses otsustasin, et on viimane aeg lisaks ettekujutusele ja reisikirjeldustele ka kohale jõuda. Peamiseks reisisihiks sai muidugi Toscana, aga plaanis oli ampsata korraga niipalju kui võimalik: teha algust Veneetsias, läbida Toscana, peatuda Roomas ja sõita välja Amalfi rannikuni. Nüüdseks, olles Itaalia peaaegu risti-põiki läbi rännanud, mõistan, kui jabur see plaan tegelikult oli: millestki polnud võimalik korralikku ülevaadet saada. Olin arusaadavatel põhjustel ahne ja ihkasin kõike, mida sellel maal pakkuda oli.
14
Toscana galerii
Liiati ei osanud ma veel aimata, et satun peagi jälle tagasi, rääkimata sellest, et leian ühel päeval ka siin kodu ja armastuse. Nüüd on ilmselt paras aeg valgustada ka seda külge, ilma milleta tunduks mu lugu poolik. Jah, mul on endine elu ja praegune. Oma endisest elust olen parima endaga kaasa võtnud ning andnud uuel elul rahulikult aega võrsuda. Vana elu parim on minuga jäänud, arvustamata, usaldades ja teadmisega, et olen teinud otsused südame häält kuulates. Minu endine elu kestis mitukümmend aastat ning mul on sellest võrratu, armastav ja iseseisev poeg, kellel on jätkunud mõistmist minu otsuste suhtes. Eelmisse ellu jäi minu eksabikaasa, kellega veetsime koos pika eluperioodi ja kellega seostusid minu esmased plaanid ühel päeval Itaaliasse kolida. Elu aga tahtis teisiti. Meie teed läksid laiali, kuna ma armusin mehesse, kellest loobudes oleks mu edasine elu piirdunud vaid eksistentsiga, kuid kellega edasi minnes sain teadlikuks nii iseendast kui ka koosluse täiuslikkusest. Kuigi meie eluteed eksiga võtsid erineva kursi, loodan ma, et ta teab, kuidas hindan seda aega, mis meil oli, ja mõistab mind, olles mind vabaks lasknud mu unistuste teele. Minu unistusi on alati toetanud ka vanemad. Mul ei unune kunagi nende lause, mille nad minu elumuutustest kuuldes ütlesid: „Peaasi, et sina õnnelik oleksid.” Sellise teadmise ja toetusega on edasi liikuda kerge ja tiivustav. Tänan neid, et nad ei ole oma traditsioonilise ja pika abielu jooksul iganditesse kinni jäänud ning suutsid mu elumuutust avatud südamega vaadata. Samuti on minu elu osaks jäänud mu lähedased sõbrad, endine ämm nende hulgas. Minu elu uuest suunast kuuldes teatas ta mu suureks rõõmuks täiesti ebatraditsiooniliselt, et olukorda arvestades võiksime eelnevad tiitlid unustada ja heade sõpradena jätkata. Ilmselt mängis sealjuures rolli ka tema enda kirg kõige Itaaliaga seonduva vastu, kuid paljud ei oleks niimoodi käituda suutnud. Ja siin ma nüüd siis olen, oma uues elus, koos Massimoga kes on olnud minu Itaalia-elu teerajajaks ja -kaaslaseks. Mees, kes tuli mu ellu
Toscana galerii
15
täpselt päev pärast seda, kui olin ostnud lennupileti esimeseks Itaalia reisiks. Sealtmaalt oleme olnud ühenduses ning meie südamed ja elud on põimunud nüüdseks ühte nagu kringel ahjuplaadil. Meie vahel on siiras tingimusteta armastus ja hingeline seotus. Ilmselt ootas ta seda nupuvajutust. Siin ta oli, pakkudes omalt poolt lisaks südamele, intelligentsile ja erudeeritusele hubase kodu üüratu hunniku raamatute, filmide ja muusikaga, reise, pikki jalutuskäike ja lõputuid reisimälestusi maailma eri paikadest. Ta pani mind nõrkemiseni naerma ja teeb seda siiani. Tema kaudu jõudsin ma iseendani. Sellist pühendumust, elamusi ja romantikat, nagu tema on mu ellu toonud, arvatakse kohtavat ainult poeesias, romaanides, kinolinal või unelmais. Kuid kinnitan, et see kõik on igapäevaelus võimalik ja kes kordki on seda tunda saanud, teab, millest ma räägin. Meie praegune ühine kodu on Toscanas Siena külje all, Chianti piirkonnas. See on mõnus väike pesa, kus hommikud algavad colazione’ga ehk hommikusöögiga, pliidil podiseva espressokannuga ja linaga laual. Õhtud lõppevad cena’ga ehk õhtusöögiga, mida valmistab enamasti Massimo, sest pastakeetmiseks peab olema teatud kätt, nagu ta armastab öelda. Päeva viimane eine on samuti ilmtingimata linaga
16
Toscana galerii
kaetud laua taga ja küünlavalguse lummuses. Seda kõike juhul, kui me parajasti väljas ei söö. Vaatamata praegusele majanduskriisile on Itaalias siiski paljud head traditsioonid säilinud ja seetõttu leiame ennast tihtipeale kohalikest söögikohtadest. Meie elu on jagatud peamiselt meie kahe vahel, aga sinna kuuluvad loomulikult ka meie perekonnad, head sõbrad ja mõned värvikad naabrid, kelleta ei suuda ma enam oma elu ette kujutada. Meie tegemistest ja toimetamistest ning maailmatunnetusest tuleb selle raamatu lehekülgedel veel pikalt juttu, sestap ma sellel kõigel praegu rohkem ei peatu. Julgen öelda, et mu elu on nagu muinasjutt, või on muinasjutt just see tõelisus.
L’inizio e la mia gente ehk algus ja minu inimesed
Toscana galerii
õik lood saavad kusagilt alguse. Olgugi et minu Itaalia-loo lähe oli juba enne loo lahtikerimist eluraamatus ilmselt paika pandud, pidin ootama õiget aega, hingeseisundit, armastusest kantud energiat ja teatud tegelaste sisenemist, et lugu ka tegelikult käivituks. Lugu, millel on kaks peategelast: mina ja Massimo, lisaks mõnus kamp kõrvaltegelasi, kelle erksad isikud ei jäta ilmselt kedagi külmaks. Nendel lehekülgedel laotuvad need karakterid sinu ees oma mõnusas mahlas laiali ja rikastavad loodetavasti vaimusilma kerkivat lugu. Alguses olime ainult meie kaks ja maailm, millest ei olnud aimu mitte kellelgi teisel peale meie endi ja paari lähedase. Olgugi et ajaga on seesama maailm saanud veel imelisemad mõõtmed ja suhtesse on imbunud paras ports endisest tihkemat lähedust, on hingel trillerdavalt soe tagasi mõelda päevadele, kui sain viibida Itaalias külalisena, või siis toorelt öeldes turistina, et kompida aeg-ajalt kõike seda, millest olin unistanud, kui igal detailil oli ülimalt oluline roll oma uudsuses ja tõelisuseks saamise tegelikus mustris. Kõik oli uudne ja imeline ning pulbitses tõdemusest, et ma olengi siin ja saan seda kõike kogeda, näha ja kui tahan, ka näpuga katsuda. Oli mingi kirjeldamatu vajadus paljutki enda ümber puudutada, tunnetades asjade energiat. Olgu selleks siis lagunenud majasein, ukselink, purskkaevuserv, vana grammofon, postkaart, raamat või riideese. Mateeriale lisandus kirjeldamatu lummus ka sõõrmetesse tungivatest aroomidest, mis täiendas omakorda katsutava olemust. Usun, et kõik, kes on mingil moel lummatud Itaalia romantilisest hõngust, aurast ja kuulsast ajaloost ja kultuurist, mõistavad minu vaimustust ja joovastust selle uudsuse ja äratundmise käigus. Erutusin viimase heldimuspiirini, kui nägin tuules kiikuvaid viinamarjavääte, küpressipuid, jäätisetuutut tõelise gelato’ga ja valgete pearättide lehvides tänaval kõndivaid nunnasid. Oli aeg, kui ei olnud veel kindel,
k
Toscana galerii
21
kuidas täpselt WC-s vett tõmmata või kraanist vesi jooksma saada, sest siinsed variandid nendeks toiminguteks on meie omadest mitme võimaluse poolest rikkamad, ning paar korda on juhtunud ka seda, et olen tahtmatult hoopis vee asemel häiresignaali sisse lülitanud. Seda viimast kord ka maavärina perioodil, mis tekitas väljaspool olijatele paraja segaduse, kuhu suunas põgeneda. Uudiseks oli see, et bussipileteid müüakse hoopis tubakakioskites ning kauplustes juur- ja puuviljaletis on kaupa viisakas katsuda ja korvi laduda ainult kilekinnastes. Selgus et kõik palazzo’d ei olegi paleed või siis väiksemat mõõtu lossid, vaid nii nimetatakse mitmesuguseid ehitisi, alates Veneetsiale iseloomulikest paleedest kuni tavaliste elumajadeni. „O sole mio”maal tundus enne esimesi siinviibimisi paistvat igavesti päike ja viinamarjad küpsevat aasta läbi. Siiski on ka siin päris käredaid pakasepäevi ja viinamarjad kõlbavad süüa alles alates vendemmia’st ehk veiniteost septembrikuu algusest. Kohalikud tundusid kinolinalt vaadates, kontserdilavadelt kuulatuna ja legendide kohaselt alati naeratavad, ülisõbralikud ja külalislahkusest pakatavad. Elu on näidanud, et paljuski on see nii, kuid ka siin on kõik elutervelt tasakaalus ning olen enda jaoks avastanud muu hulgas itaallaste nostalgilisema poole,
22
Toscana galerii
mis on stabiliseerinud legendi alatiselt kõrvuni veninud naeratusest. Nüüdseks on riiki valguvad illegaalsete põgenike vood ja ebastabiilne majandus, mille tõttu kannatab enamiku elujärg, ampsanud paraja annuse itaallaste külalislahkusest. Loodetavasti ajutiselt. Meelelahutust on siin tõepoolest palju. Kino, kontserdid, teater ja mitmesugused kogunemised on elu igapäevaosa, nii nagu ette kujutasingi, aga ka selleks on omad reeglid, mis tunduvad alguses harjumatud. Kinno saab näiteks minna alles kella seitsmest-kaheksast õhtul, enne seda võid jälgida eluteatrit piazza’l. Etendus on alati kordumatu ja garanteeritud. Kontserdid algavad hilja, tihtipeale alles kella kümne paiku õhtul, ning sageli juhtub, et ka väljakuulutatud hiline algus ei pea paika ja võib vabalt kas või tunnikese või paar edasi lükkuda. Näiteks juhul kui artist on oma kaaskondlastega õhtustama suundunud ja õhtusöök oodatust pikemaks kujunenud. Rahvas on aga üldiselt leplik ja leiab endale ooteajaks mõnusa ajaviite lobisemise näol, mis on teadupärast siinmail lausa rahvaspordi staatuses. Seda kutsutakse fare due o quattro chiacchiere ehk otsetõlkes kahe või nelja sõna vahetamine − võta siis kinni, kust läheb see piir, et mõne sõna vahetamine tundidepikkuseks vestluseks kujuneb.
Toscana galerii
23
Olid ajad, kui ma ei saanud aru seinal rippuvatest siltidest, sõin isukalt tühjaks terve topsi pasta kõrvale serveeritud parmesani ning tegin pilti igast kohast, inimesest või asjast, kes või mis tundus mulle tõelise Itaalia elu osana. Päris Itaalia elu õppisin tundma pisitasa ja tihtilugu väikeste äparduste kaudu, mis tunduvad küll tagantjärele armsad, kuid toimumishetkel kohmetud. Õnneks olen suuteline enda üle naerma, seega ei ole need minusse musta masenduse jälgi jätnud. Mäletan esimesi küllakutseid mõne lähema sõbra juurde, kus märkasin endalegi üllatuseks, et toasviibijatest olen mina ainuke, kes on sukkis. Ülejäänud, pererahvas kaasa arvatud, olid kõik üksmeelselt kingastatud-saabastatud. Ühest korrast piisas et vältida hiljem väljaspool kodu sokkis rahva hulgas viibimist. Olen alati teadnud, et tühja käega ei sobi külla minna. Otsisin siingi alati enne minekut midagi kaasa, olgugi et otsene vajadus ja komme selleks näiteks mõnd järjekordset jalgpallimatši vaatama minnes puudus. Tegelikult on külakosti kombeks viia tähtsamate sündmuste puhul. Õppisin selle kiiresti ära, kui taipasin, et pigem mõjus see veidralt, kui ma polnud kindel, mida, mis puhul ja kellele viia. Nii on selgunud tõsiasi, et hoolega valitud pudel Brunellot, üht parimat veini, on sattunud koju, kus keegi veini ei joo, ja kotitäis maiusi on leidnud oma koha kodus, kus suhkruhaiguse tõttu magusast lugu ei peeta. Loomulikult adun, et kõik see võib juhtuda igal pool, mitte ilmtingimata Itaalias, kuid siinkohal juhin tähelepanu asjaolule, et minu puhul said ikkagi algselt komistuskivideks üleüldiselt levinud stambid, nagu näiteks see, et kõik itaallased armastavad veini või siinmail ei ütle keegi toidupoolisest, eriti magusast, ära. Kuid vaatamata pisierinevustele on maailma eri paigus elavatel inimestel siiski rohkem ühisjooni. Põhjused rõõmustamiseks või kurvastamiseks on enamjaolt samad. Väliselt on meid, eestlasi ja itaallasi erinevateks peetud ja seda me ju ka oleme, kuid mitte eranditult. Võttes aluseks üldise mõttemalli, et kõik itaallased on tumedad ja tulised,
24
Toscana galerii
naised mahlakalt keevalised ja kurvikad ning mehed hurmavad tõmmud gigolod, võib kergesti libastuda. Itaaliat ja itaallasi kirjeldades peab silmas pidama inimeste päritolu. Kas räägime traditsioonilisest põhja- või lõunaitaallasest või Kesk-Itaaliast pärinevast toscanalasest või umbrialasest? Itaalia on olnud ühtne riik vaid pisut üle 150 aasta, seega on see maa tegelikult üks rahvaste ja tavade paabel, kus isegi itaallasel endal on vahetevahel keerukas orienteeruda ja end identifitseerida, rääkimata siiani kestva arutelu üle, kust on pärit need kõige õigemad itaallased. Selles raamatus räägin enamasti Toscanast, kuid paratamatult tuleb juttu ka Itaaliast üldiselt, kuna isegi oma armastatud Massimot kirjeldades pean alustama sellest, et temas on segunenud ema poolt mahe ja galantne Toscana ning isa poolt kirglik ja tuline Sitsiilia veri. Omavahel öeldes on see minu jaoks kõige võluvam kombinatsioon. Massimo isa Giuseppe, detto Beppe ehk kutsutud Beppeks, on küll sündinud Palermos, kuid kolis sealt oma vanemate, õe ja vennaga juba väiksena Veneetsia kanti, ning hiljem noorukieas Toscanasse Sienasse. Tema isale, ehk nonno Mariole pakuti seal head tööd ja 1940.−1950. aastatel oli väga populaarne kolida parema elu otsingul lõunast põhja poole. Massimo ema Anna Maria, detta Anna või siis Maria, elutee sai alguse Sienas, kus elu neid Beppega varastel noorusaastatel kokku viis. Sitsiiliasse on jäänud aga hulk sugulasi, keda Beppe varem tihedamini, nüüd kahjuks harvem külastab. Ka Massimo hingesopis peitub mingi seletamatu kihk, igal aastal peab ta vähemalt korra oma jalaga saare pinnale astuma ning külastama lihtsaid võluvaid kohakesi, kus kõht heast ja paremast trimmi pugida. On ju Sitsiilia köögi nii soolane kui ka magus valik oma üldises headuses tuntud kogu Itaalias ja väljaspoolgi. Kui parimat pitsat saavat Napolist, siis Sitsiilia maiustustele, nagu suus sulavad cassata ja cannoli’d, on harva midagi vastu panna. Beppe on kõiki Sitsiilia hõrgutisi ka oma koduköögis teinud ja seega on ilmselge, et Massimo on harjunud hästi sööma ning Itaalias ei ole ühele mehele köök enamasti ainult
Toscana galerii
25
söömise, vaid ka söögitegemise koht. Õnneks on selle kirega nakatunud ka Massimo. Kuigi minu meelest on kõik Maria tehtud toidud imemaitsvad, õhkab kogu pere ühel hingetõmbel, meenutades aegu, kui veel Beppe rohkem pliidi juures askeldas. Siiski eksisteerib enamasti ettekujutus itaalia mammadest, kes hommikust õhtuni pliidi ees vaaritavad, ning seetõttu on Beppegi aastakümneid tagasi, kui meeste söögitegemine veel nii populaarne ei olnud, köögiaknad koomale tõmmanud, et naabrite pilk ei märkaks teda põllega pliidi ees toimetamas. Maria ei ole oma elu jooksul ainult koduproua ja majahaldjas olnud, vaid jäi pärast 20-aastast tööstaaži 40. eluaastates koduseks ehk pensionile. Tema tööülesanne oli üles tähendada Sienas sündinud ja siit lahkunud inimhinged ja muu säärane administratiivne töö linnavalitsuse juures. Beppel oli hea ametikoht kohtunikuna ja kogu pere heaolu on seetõttu olnud garanteeritud. Maria sai nautida noore pensionäri elu ega pidanud eriti isegi lapsi kantseldama, kuna nii selle kui ka majapidamistööd tegi enamasti ära pragajast majapidajanna Elvira. Ta oli töökas ja kaval lobamokk, kes lastele maad ja ilmad kokku jutustas, kodu piinliku täpsusega korras hoidis ning hommikuti, kui lapsed maast lahti ei saanud, et õigel ajal kooli jõuda, neile kandikul kristallklaasidest piima serveeris, hõigates, et baar on avatud. Niimoodi kadusid marakrattidel piim ja küpsised nagu kerisele ja ka uni oli peoga pühitud. Kõik see on jätnud Massimole igihaljad, nostalgilised ja kustumatud meenutused muretust lapsepõlvest ja noorusajast. Aegadest, kui poisikesena linnaplatsil jalgpalli sai mängitud, suurematel perepidudel ristorante’des õe ja teiste lastega teab juba mitmendat pastakõhutäit täiskasvanute ja veinivaatide vahel maha joostud, suvedest, kui terve pesakond, sugulased kaasa arvatud, ühiselt autodesse pakiti ja rannapuhkusele sõideti. Lisaks ilusatele mälestustele on jäänud ka palju fotosid, mida vaadates hakkab minulgi südames soe. Tundub, nagu oleksin terve elu tundnud seda kräsupäist ja rosinasilmset päevitunud itaalia poisikest või siis sitket noormeest ajateenistuses karabinjeerimundris või hoopis
26
Toscana galerii
raadiostuudios, kõrvaklapid peas, oma saate ajal eetrisse lastavat muusikat tutvustades ja sellele taustajuttu rääkides. Sellest noorukist on saanud mees, kes on praeguseks raadiotööst eemal ja tegeleb hoopis lepingute sõlmimisega riigiasutuses, kellest on saanud minu elu osa ja kese, kuid kes on kasvanud ja isiksuseks kujunenud kusagil mujal, minule omasest olustikust niivõrd erinevas kohas ja tingimustes. Kuidas on nii, et eri kultuuriruumides kasvanud inimesed võivad olla nagu ühe õuna kaks poolt, millest moodustub tervik, kus valitseb sügav ja piiritu teineteisemõistmine ka ilma algse ühise keele ja kasvupinnata? Mina, kes ma talviti oma keele kahekümnekraadises pakases ukselingi külge külmetasin ja isa veetud salvokelgul läbi lumevallide lasteaeda sõitsin ning lumelinna ehitasin, Lilleküla korrusmajade vahel koolipinki nühkisin ja lõunaks kartuleid hakklihakastme ja peedisalatiga sõin. Tema, kes ta on üles kasvanud Siena kargete müüride vahel, ümberringi hindamatud kunstiväärtused ja traditsioonid, kelle sõpradel on koduks keskaegne kindlus ning kes on korjanud oma käega oliive ja tallanud viinamarju varvaste vahel, et need veiniks saaksid. Oli käkitegu haugata korraga kolm pitsat pärast järjekordset jalgpallimatši ja tavalisest tavalisem süüa suviti mere ääres rannakarpidega spagette. Mina ei olnud sel ajal rannakarpi oma silmaga näinudki. Ei teadnud aga Massimo samal ajal, mis tunne on jääpurikat lutsida. Minule võisid vihjena tulevikku ennustada ainult makaronid juustuga, mille lõksu olin juba varases nooruses jäänud. Kuidas on nii, et rahvus ei mõjuta karvavõrdki ja kaks eri maailmanurgas inimest võivad leida enda jaoks ühise tee? Õigemast õigem on kõnepruuk: ära iial ütle iial. Võid olla enam kui kindel, et elu näitab sulle varem või hiljem, et niisama lihtsalt see käibki. „Iial” muutub loomulikuks ja igapäevaseks, isegi ihaldatuks ning varem millegi kujutlematu kohta on elul üks või mitu näidet varnast võtta. Mäletan näiteks, kuidas mõlgutasin lapsena mõtteid kahe eri rahvusest inimese kooselu üle. Mulle tundus, et midagi nende kahe inimese vahel jääb alati selgusetuks, kuskil on
Toscana galerii
27