Tujukas surm
Järgmisel päeval ei surnud enam keegi. See asjaolu, mis oli täielikus vastuolus elu seadustega, tekitas inimeste meeltes suurt ärevust, mis oli igas mõttes õigustatud reaktsioon, sest piisab, kui meenutame, et maailma ajaloo neljakümnes köites ei ole kordagi mainitud, isegi mitte näidisjuhtumina, et kunagi oleks aset leidnud midagi säärast, et terve päev läheb mööda, kõigi oma helde kahekümne nelja tunniga, nii päevakui öötunnid, hommiku- kui õhtutunnid, ilma et keegi oleks mõne tõve kätte surnud, hinge heitnud, õnnestunud enesetapu sooritanud, mitte ühtegi surma, selle kõige otsesemas tähenduses. Isegi mitte ühtegi autoõnnetust, mis muidu pühade ajal nii sagedasti aset leiavad, kui muretu vastutustundetus ja alkoholiga liialdamine panevad tänavatel teineteist proovile, et välja selgitada, kes esimesena surma saab. Aastavahetus ei jätnud endast maha tavapärast kohutavat surmade rodu, justkui oleks vana irvis hammastega atropos otsustanud üheks päevaks käärid käest panna. Verd aga see-eest oli, ja mitte vähe. Ärevil, segaduses, meeleheitel, hädavaevu iiveldusega toime tulles, tirisid tuletõrjujad rusudest välja armetus seisus inimkehasid, mis kokkupõrke matemaatilise loogika järgi oleksid pidanud olema surnud mis surnud, aga olid raskete vigastuste ja läbielatud trauma kiuste ikkagi elus ja veeti sellistena kiirabiautode üdini tungiva sireeni saatel haiglatesse. Ükski neist inimestest ei heitnud tee peal hinge ja kõik kummutasid ka arstide kõige 9
José Saramago
pessimistlikumad prognoosid, Sellel vennikesel pole pääsu, ei ole mõtet tema opereerimisele aega raisata, ütles kirurg õele, kui too haigele maski pähe sättis. Võibolla poleks vaeseke eelmisel päeval pääsemist leidnud, kuid igal juhul oli selge, et täna keeldub ohver suremast. Ja sama, mis juhtus siin, juhtus terves riigis. Täpselt aasta viimase päeva kesköötunnini leidus veel inimesi, kes soostusid surema nagu kord ja kohus, järgides kuulekalt reegleid, puudutagu need siis asja tuuma, ehk teisisõnu, elu lõppu, või piirdugu nende mitmesuguste vormidega, mis see, mainitud asja tuum, tavatseb suurema või väiksema toreduse ja pidulikkusega võtta, kui saatuslik hetk kätte jõuab. Iseäranis huvitav, ilmselgelt seetõttu, et see puudutas seda, keda puudutas, oli igivana ja hardasti austatud kuninga ema juhtum. Tol kolmekümne esimese detsembri päeval kell kakskümmend kolm viiskümmend üheksa ei olnud keegi nii rumal, et oleks kuningliku daami elu peale põlenud tuletikkugi panti pannud. Igasugune lootus kaotatud, arstid halastamatu tõsiasja ees alla vandunud, ootas sängi ümber hierarhiliselt paigutunud kuningapere alistunult matriarhi viimset ohet, vahest poetab mõne sõna, veel viimase lause, mis panustaks lastelaste, armastatud printside kõlbelisse kasvatusse, vahest pühendab ühe ilusa ja ladusa lause tulevaste alamate alati tänamatule mälule. Ning seejärel, justkui oleks aeg seisma jäänud, ei juhtunud enam midagi. Kuninga ema seisund ei paranenud ega halvenenud, ta jäi justkui kiduma, jõuetu keha elu serval kõlkumas, ähvardades iga hetk teisele poole kukkuda, ent siiski veel siinpoolsuse küljes kinni peenikese niidiga, mida surm, see sai vaid tema olla, mingi kummalise arusaamatu kapriisi ajel ikkagi katkeda ei lasknud. Juba oli käes järgmine päev ning sel päeval, nagu juba meie loo alguses sai mainitud, ei surnud enam keegi. 10
Tujukas surm
Õhtu oli juba kätte jõudmas, kui hakkas levima kuuldus, et uue aasta saabumisest peale, täpsemalt jaanuari esimese päeva esimesest tunnist peale ei olnud terves riigis teateid ainumastki surmast. Võis küll ju mõelda, et kuulujutt oli alguse saanud kuninga ema hämmastavast vastupanust sellest vähesest elust loobumisele, mis talle veel jäänud oli, kuid tegelikult ei kinnitanud tavapärane kuningakoja pressibüroo poolt meediasse paisatav meditsiinilõik üksnes seda, et kuningliku haige üldine seisund oli öö jooksul näidanud selgeid paranemise märke, vaid lausa vihjas ja andis hoolikalt sõnu valides mõista, et tema kuningliku kõrgeaususe tervis võib isegi täielikult taastuda. Kuuldus võis mõistagi olla alguse saanud matusebüroost, Näib, et keegi pole valmis surema aasta esimesel päeval, või haiglast, Too tüüp kahekümne seitsmendast voodist ei suuda ära otsustada, või liikluspolitsei pressiesindajalt, Jääb tõeliseks mõisatuseks, et kuigi maanteel on toimunud palju õnnetusi, ei ole ühtegi hukkunut. Ei kulunud kaua aega, kui kuuldus, mille algallikat kunagi ei avastatudki, samas ei saa öelda, et see järgnevate sündmuste valguses eriti oluline oleks, jõudis ajalehtedesse, raadiosse ja televisiooni ning pani kohe kõrvu kikitama direktorid, peatoimetajad ja nende asetäitjad, inimesed, kes pole mitte ainult valmis juba kaugelt haistma maailma ajaloo suuri sündmusi, vaid on treenitud neid puhuma veel suuremaks, kui asi väärt on. Juba mõne minuti pärast olid tänavatel kümned uurivad ajakirjanikud, kes intervjueerisid kõiki, kes neile vähegi ette sattus, samal ajal kui kihavates toimetustes värisesid ja vappusid telefonid samasuguse päringute laviini all. Tehti kõnesid haiglatesse, punasesse risti, surnukuuri, matusebüroodesse, politseisse, igale poole, välja arvatud salapolitseisse, mõistagi, ent vastuseks kõlasid ikka samad lakoonilised sõnad, 11
José Saramago
Surnuid ei ole. Vedas aga sellel noorel telereporteril, kellele üks mööduja, vaheldumisi kaamerasse ja reporterile otsa vaadates, jutustas läbielatud loo, mis oli juba mainitud kuninga ema episoodi täpne koopia, Kell lõi just kesköötundi, ütles ta, kui minu vanaisa, kes oli just hinge heitmas, avas järsku silmad, enne kui jõudis kõlada viimane tornikella löök, justkui ei raatsiks ta viimast sammu astuda, ja ei surnudki. Reporter sattus äsja kuuldust sedavõrd elevile, et ei teinud vastuvaidlemisest ega palvetest kuulmagi, Kulla proua, palun, ma ei saa, ma pean apteeki minema, vanaisa ootab rohtu, ja lükkas mehe ülekande bussi, Tulge, tulge koos minuga, teie vanaisal ei ole enam rohtu vaja, karjus ta, ja käskis sõita telestuudiosse, kus just sel hetkel oli kõik valmis debatiks kolme paranormaalsete nähtuste asjatundja vahel, nimelt kaks kõrgesti hinnatud nõida ja üks kuulus selgeltnägija, kes olid kõik kiiresti kohale kutsutud analüüsimaks olukorda ja avaldamaks oma arvamust selle kohta, mille mõned naljahambad, need, kes midagi pühaks ei pea, olid surmastreigiks ristinud. Lihtsameelne reporter tegutses tõsise väärarusaama alusel, sest ta oli tõlgendanud oma allika sõnu nii, nagu oleks too tahtnud öelda, et surija sõna otseses mõttes ei raatsinud astuda sammu, mida oli valmis astuma, see tähendab surra, heita hinge, visata sussid püsti, ning seetõttu oli ta otsustanud tagasi pöörduda. Ent sõnad, mis õnnelik lapselaps oli tegelikult öelnud, Justkui ei raatsiks ta, tähendasid hoopis midagi muud kui kategooriline Ta ei raatsinud. Mõningased elementaarsed teadmised süntaksist ja verbi ajavormide nõtkete peensuste parem tundmine oleksid ära hoidnud väärtõlgenduse ja sellele järgneva peapesu, mis vaesel näitsikul, häbist ja alandusest tulipunasena, tuli oma otseselt ülemuselt vastu võtta. Vaevalt oskas kumbki neist aga ette kujutada, et seda lauset, 12
Tujukas surm
mida kordas intervjueeritav otse-eetris ja mida siis õhtustes uudistes lindi pealt lasti, tõlgendavad samamoodi valesti miljonid inimesed, mille nõutuks tegeva tagajärjena pannakse lähitulevikus alus liikumisele, mis ühendab kodanikke, kes on kindlalt veendunud, et üksnes pelga tahte mõjul oleks võimalik võita surma ning seega oli nii paljude inimeste teenimatu kadumise minevikus tinginud eelmiste põlvkondade laiduväärt tahtejõuetus. Aga sellega asi ei piirdunud. Kui inimesed jätkuvalt enam ei surnud, ilma et oleksid selleks teinud märgatavat jõupingutust, kuulutas üks teine massiline rahvaliikumine, kellel oli ambitsioonikamgi tulevikunägemus, et inimkonna suurimast unistusest aegade algusest peale, igavene elu maa peal, oli saanud kõigi hüve, nagu päike, mis tõuseb iga päev, ja nagu õhk, mida me hingame. Sama nii-öelda valijaskonna vaidlustest hoolimata jõuti ühes punktis selleni, et kaks liikumist suutsid jõuda kokkuleppele ja nimetasid aupresidendiks, võttes arvesse tema silmapaistvaid omadusi, vapra veterani, kes viimasel hetkel oli trotsinud surma ja selle võitnud. Teadaolevalt ei omistatud erilist tähtsust tõigale, et vanaisake viibis sügavas ja kõigi märkide järgi pöördumatus koomas. Kuigi kriis ei ole kindlasti kõige sobivam sõna iseloomustamaks ainulaadseid juhtumeid, millest oleme juttu teinud, sest oleks absurdne, kohatu ja tavapärase loogika vastane rääkida kriisist eksistentsiaalses olukorras, mille on muutnud soodsaks surma puudumine, küsivad mõned isikud, ajades tarmukalt taga oma õigust saada tõest teavet, endalt ja üksteiselt, et mida paganat on lahti valitsusega, kes seni pole ilmutanud mingit elumärki. On tõsi, et terviseminister, keda kahe koosoleku vahelise põgusa pausi ajal möödaminnes küsitleti, selgitas ajakirjanikele, et võttes arvesse arvamuse kujundamiseks 13
José Saramago
piisavate elementide puudumist, siis oleks igasugune ametlik avaldus täiesti ennatlik, Praegu tegeleme andmete kogumisega üle kogu riigi, lisas ta, ning tõepoolest ei ole kusagil mainitud surmasid, ent nagu te võite isegi ette kujutada, me oleme sama üllatunud kui kõik teised, ja me ei ole veel valmis avaldama oma esialgset teooriat nähtuse põhjuste ega selle vahetute või kaugemate mõjude kohta. Asi oleks võinud sellega piirdudagi, mis, kui võtta arvesse olukorra tõsidust, oleks piisav põhjus tänulikkuseks, aga vana hea tung soovitada inimestel kõige ja mitte millegi suhtes rahu säilitada, neid iga hinna eest vaguratena ohjes hoida, see tropism, mis poliitikute, eriti valitsusse kuuluvate puhul, on muutunud nende teiseks loomuseks, et mitte öelda automatismiks, mehaaniliseks liigutuseks, lasi tal vestluse lõpetada kõige hullemal moel, Tervishoiuvaldkonna eest vastutajana kinnitan kõigile kuulajatele, et muretsemiseks pole põhjust, Kui ma nüüd äsja kuuldust õigesti aru saan, märkis üks ajakirjanik toonil, mis ei tahtnud olla liiga irooniline, siis härra ministri arvates ei ole murettekitav asjaolu, et keegi ei sure, Just nimelt seda ma ütlesin, kuigi teiste sõnadega, Härra minister, lubage mul teile meenutada, et veel eile inimesed surid ja mitte kellelegi ei tulnud pähe, et see võiks muret tekitada, Muidugi mitte, surrakse ju ikka ja surm tekitab muret üksnes siis, kui surmad mitmekordistuvad, kui näiteks puhkeb sõda, mõni epideemia, Siis on tavapärasest erinev olukord, Ka nii võib öelda, Aga praegu, kui ei ole kedagi, kes oleks valmis surema, palub minister meil mitte muretseda, küllap nõustute minuga, et see on siiski üsna paradoksaalne, See oli harjumuse jõud, tunnistan, et praegusel juhul ma ei oleks pidanud kasutama sõna muretsema, Millist teist sõna te siis kasutaksite, härra minister, küsin seda, kuna oma kohustustest teadliku 14
Tujukas surm
ajakirjanikuna, kelleks ma end pean, püüan ma alati kasutada võimalikult täpset terminit. Pealekäimisest kergelt ärritunud minister vastas kuivalt, Mitte üht, vaid nelja, Milliseid siis, härra minister, Ärgem hellitagem petlikke lootusi. See oleks olnud kahtlemata üks hea ja aus pealkiri järgmise päeva ajalehe jaoks, kuid direktor pidas seda pärast peatoimetajaga nõu pidamist ebasoovitavaks, seda ka ärilises mõttes, visata ämbritäis jääkülma vett indu täis rahvale kaela, Pange nii nagu alati, Uus aasta, uus algus, ütles ta. Ametlikus teadaandes, mis lõpuks õhtu hakul välja saadeti, kinnitas peaminister, et uuel aastal ei ole kogu riigis registreeritud ühtegi surma, ning palus kummalise fakti kohta võimalike hinnangute andmisel ja tõlgendamisel säilitada mõõdu- ja vastutustunne, ühtlasi tuletas ta meelde, et ei tohiks välistada võimalust, et tegemist on õnneliku juhusega, puhtalt juhusliku ühekordse kosmilise muutusega, aegruumi võrrandisse tungivate kokkulangemiste harukordse koostoimega, ent igaks juhuks oli juba hakatud maad kuulama rahvusvahelistes organisatsioonides, kes on pädevad volitama valitsust võtma meetmeid, mis on seda tõhusamad, mida rohkem kooskõlastatud need on. Kui said välja öeldud need pseudoteaduslikud ebamäärasused, mis, olgugi et mõistetamatud, olid samuti mõeldud riigis valitsevat paanikat summutama, kinnitas peaminister lõpuks, et valitsus on valmis kõigiks inimlikult mõeldavateks võimalusteks, otsustanud astuda vapralt ja rahva üliolulisel toetusel vastu keerulistele sotsiaalsetele, majanduslikele, poliitilistele ja kõlbelistele probleemidele, mis surma lõpliku kadumisega paratamatult tõstatuksid, juhul kui see, millele kõik märgid näisid viitavat, peaks kinnitust leidma. Võtame keha surematuse väljakutse vastu, hüüdis ta raevukal toonil, kui see 15
José Saramago
on jumala tahe, keda me kõige eest nüüd ja igavesti täname ja oma palvetes meeles peame, et ta just meie riigi tubli rahva oma tööriistaks välja valis. Ehk teisisõnu, mõtles peaminister ettelugemist lõpetades, me oleme kaelani sees. Ta ei võinud ette kujutadagi, kuivõrd see kurgu kinni nöörib. Polnud veel poolt tundigi möödas, kui, olles juba ametiautos, mis teda koju sõidutas, sai ta kõne kardinalilt, Tere õhtust, härra peaminister, Tere õhtust, teie eminents, Helistan, et öelda, et ma olen äärmiselt šokeeritud, Mina samamoodi, teie eminents, olukord on väga tõsine, kõige tõsisem, millega riigil on tänaseni tulnud rinda pista, Ma ei räägi sellest, Millest teie siis räägite, teie eminents, On äärmiselt kahetsusväärne, et oma avalduses, mida ma just kuulsin, ei olnud peaministril meeles see, mis on meie püha religiooni vundament, ematala, nurgakivi, päiskivi, Teie eminents, andke mulle andeks, aga ma kardan, et ei mõista, kuhu te sihite, Ilma surmata, pange hästi tähele, härra pea minister, ilma surmata ei ole ülestõusmist, ilma ülestõusmiseta ei ole kirikut, Või kuradit, Ma ei kuulnud, mis te ütlesite, palun korrake, Ma olin vait, teie eminents, tõenäoliselt oli tegemist atmosfäärielektrist, staatikast põhjustatud interferentsiga, või oli lihtsalt leviauk, või vahel võib esineda rikkeid ka satelliidi töös, mida te ütlesitegi, teie eminents, Ütlesin, et igal katoliiklasel, ja te ei ole siin erand, on kohustus teada, et ilma ülestõusmiseta ei ole kirikut, pealegi, kuidas teile võis pähe tulla, et jumal võib tahta iseenda lõppu ja seda kinnitada on äärmiselt riivatu mõte, vahest veel kõige hullem pühaduseteotus üldse, Teie eminents, ma ei öelnud, et jumal sooviks iseenda lõppu, Tõepoolest mitte just nende sõnadega, aga te möönsite võimalust, et keha surematus võib olla tingitud jumala tahtest, ei ole vaja doktorikraadi transtsendentaalses loogikas, et mõista, et 16
Tujukas surm
see, kes ütleb ühte, ütleb ka teist, Teie eminents, palun uskuge mind, see oli lihtsalt üks lause, mis pidi muljet avaldama, kõne lõpetuseks, ei midagi enamat, teate ju küll, et poliitikas tuleb selliseid asju teha, Ka kirikus tuleb neid teha, härra peaminister, aga meie kaalume pikalt, enne kui suu avame, me ei räägi pelgalt rääkimise pärast, vaid kalkuleerime öeldava pikaajalist mõju, meie spetsialiteet, kui soovite, et asja teile piltlikumalt selgitan, on ballistika, Mul on väga kahju, teie eminents, Minul teie asemel oleks ka. Otsekui kalkuleeriks ta aega, mis granaadil kukkumiseks kulub, tegi kardinal pausi, seejärel ütles pisut leebemal, südamlikumal toonil, Ma sooviksin teada, kas teavitasite oma avaldusest ka tema majesteeti, enne kui selle meedias ette lugesite, Loomulikult, teie eminents, kuna tegemist on sedavõrd tundliku asjaga, Ja mida kuningas ütles, kui see just riigisaladus pole, Talle meeldis, Kas ta ütles ka midagi, kui oli selle läbi lugenud, Suurepärane, Mis on suurepärane, Tema majesteet ütles, et suurepärane, Kas tahate mulle öelda, et ka tema teotas jumalat, Ei ole minu pädevuses selle üle kohut mõista, teie eminents, mul on juba piisavalt tegemist omaenda vigadega toime tulemisega, Ma peaksin kuningaga rääkima ja talle meelde tuletama, et sedavõrd segases ja delikaatses olukorras võib vaid meie püha kiriku tõendatud doktriinide kuulekas ja vankumatu järgimine päästa riigi meile peale langevast kohutavast kaosest, Teie eminents teab paremini, see on teie ülesanne, Küsin tema majesteedi käest, mida ta eelistab, kas näha kuninga ema igavesti agoonias, haigevoodis lamamas, kust ta enam ei tõuse, räpane keha häbitult hinge oma kammitsais hoidmas, või näha teda suremise läbi surma võitmas ning igaveses hiilguses ja taevasäras, Mitte keegi ei kahtle vastuses, Seda küll, aga vastupidiselt teie arvamusele ei ole 17
José Saramago
minu jaoks niivõrd olulised vastused, härra peaminister, vaid küsimused, muidugi mõtlen ma siin meie omasid, vaadake, kuidas küsimustel on samal ajal ilmselge eesmärk ja varjatud kavatsus, ning kui me neid esitame, siis mitte üksnes selleks, et meile vastataks seda, mida me sel hetkel vajame, et küsitletavad omaenda suu kaudu kuuleksid, vaid ka selleks, et sillutada teed tulevastele vastustele, Enam-vähem sama nagu poliitikas, teie eminents, Tõepoolest, aga kiriku eelis on see, kuigi vahel nii ei paista, et hallates seda, mis on kõrgel, valitsetakse seda, mis madalal. Taas tekkis paus, mille peaminister katkestas, Ma jõuan kohe koju, teie eminents, aga kui te lubate, siis esitaksin teile veel ühe väikese küsimuse, Aga palun, Mida teeb kirik, kui mitte kunagi enam keegi ei sure, Mitte kunagi on liiga pikk aeg, isegi surma puhul, härra peaminister, Minu meelest te ei vastanud mulle, teie eminents, Ma vastan teile omakorda küsimusega, et mida teeb riik, kui mitte kunagi enam keegi ei sure, Riik üritab ellu jääda, kuigi ma kahtlen väga selles, kas ta suudab, aga kirik, Kirik, härra peaminister, on sedavõrd harjunud igavikuliste vastustega, et ma ei suuda ette kujutada teda teisiti vastamas, Isegi kui tegelikkus on midagi muud, Algusest peale ei ole me teinud muud, kui tegelikkusele vastu rääkinud, ja siin me nüüd oleme, Mida ütleks paavst, Kui mina oleksin paavst, andestagu jumal mulle rumal edevus sedasi mõelda, laseksin viivitamatult ringlusse uue teesi surma edasilükkumise kohta, Ilma pikemate selgitusteta, Kirikult ei ole kunagi palutud, et ta seletaks seda või teist, meie teine spetsialiteet peale ballistika on neutraliseerida usu kaudu uudishimulik vaim, Head ööd, teie eminents, homseni, Kui jumal tahab, härra peaminister, ikka kui jumal tahab, Praeguse asjade seisu juures ei tundu, et ta seda suudaks ära hoida, Ärge unustage, härra peaminister, et 18
Tujukas surm
väljaspool meie riigipiire surrakse edasi nagu ikka ja see on hea märk, Kuidas võtta, teie eminents, võibolla vaatavad nad sealt väljastpoolt meid nagu oaasi, aeda, uut paradiisi, Või põrgut, kui neil mõistust jätkub, Head ööd, teie eminents, soovin teile rahulikku ja kosutavat und, Head ööd, härra peaminister, kui surm otsustab täna öösel naasta, siis loodan, et tema valik ei lange Teie kasuks, Kui õiglus siin ilmas ei ole vaid tühipaljas sõnakõlks, siis peaks kuninga ema minema enne mind, Luban, et ei ütle seda homme kuningale, Jään teile tänu võlgu, teie eminents, Head ööd, Head ööd. Kell oli kolm öösel, kui kardinal tuli kiiremas korras haiglasse toimetada ägeda ussripikupõletiku tõttu, mis nõudis kohest kirurgilist sekkumist. Enne kui tuimastustunnel ta endasse imes, sel põgusal hetkel, mis eelneb teadvuse täielikule kaotusele, mõtles ta sama, mida paljud teisedki on mõelnud, kas ta võib operatsiooni ajal surra, siis meenus talle, et see ei olnud enam võimalik, ja lõpuks viimasel selguseviivul käis tal peast veel läbi mõte, et kui ta siiski kõigele vaatamata ikkagi peaks surema, siis tähendaks see paradoksaalselt seda, et ta oli surmast jagu saanud. Haaratuna vastupandamatust ohverduse ihast, hakkas ta jumalalt paluma, et too ta tapaks, aga enam ei olnud aega sõnu ritta seada. Anesteesia säästis ta ülimast pühaduseteotusest, nimelt soovist kanda surma võimed üle jumalale, keda tuntakse pigem eluandjana.
19
José Saramago
Kuigi selle olid kohe välja naernud konkureerivad ajalehed, kes olid suutnud oma peamiste kirjutajate loomeinnust välja võluda kõige mitmekesisemaid ja märkimisväärsemaid pealkirju, mis olid kohati dramaatilised, teinekord lüürilised ning tihtipeale ka filosoofilised ja müstilised, kui ei olnud just võluvalt naiivsed, nagu juhtus selle populaarse päevalehe puhul, mis piirdus küsimusega Mis meist nüüd saab, kusjuures pealkirja lõppu oli lisatud toretsevas kirjas ilmatu küsimärk, juba mainitud Uus aasta, uus algus, mis masendavast banaalsusest hoolimata sobis nagu rusikas silmaauku inimestele, kes loomuomaselt temperamendilt või omandatud hariduselt eelistasid ennekõike enamvähem pragmaatilist optimistlikku kindlust, isegi kui neil oleks põhjust kahelda, et tegemist on pelgalt üürikese nähtusega. Olles kuni nende segaduse päevadeni elanud selles, mida olid pidanud parimaks kõigist võimalikest ja tõenäolistest maailmadest, avastasid nad nüüd heal meelel, et parim, tõepoolest parim oli see, mis parajasti toimus, et see oligi nüüd kohal, nende kodulävel, üksainumas imeline elu, ilma igapäevase hirmuta parka krigisevate kääride ees, surematus isamaal, mis andis meile olemise, metafüüsiliste ebamugavuste eest kaitstuna ja kõigile tasuta, ilma pitseeritud ümbrikuta, mis surmatunnil avatakse, sina paradiisi, sina puhastustulle, sina põrgusse, sellel teelahkmel, kallid kaaslased sellest hädaorust, mida kutsutakse maaks, lahknesid muudel aegadel meie saatused teispoolsuses. 20
Tujukas surm
Pärast seda ei jäänud vaoshoitumatel ja kahtlevamatel ajalehtedel, koos nendega ka sarnastel televisiooni- ja raadiojaamadel muud üle kui minna kaasa kollektiivse rõõmu tõusulainega, mis ulatus põhjast lõunasse ja idast läände, julgustades kartlikke meeli ja lohistades silma alt ära thanatose pika varju. Päevad möödusid ja kui nähti, et keegi tõepoolest ei suregi, ühinesid pessimistid ja skeptikud, algul vähehaaval, hiljem massidena, mare magnum’iga, mille moodustasid kodanikud, kes kasutasid iga võimalust tulla tänavale ja kuulutada ja karjuda, et nüüd tõesti on elu ilus. Ühel päeval üks hiljuti leseks jäänud naine ei osanud talle kaela langenud uut õnne muud moodi väljendada, kuigi hinges valuvirvendus teadmisest, et kuna tema ei sure, siis ei saa ta eales kokku taganutetud äsja lahkunud abikaasaga, kui talle tuli pähe panna oma söögitoa lilli täis rõdule välja rahvuslipp. Selle kohta öeldakse mõeldud, tehtud. Ei möödunud neljakümmend kaheksat tundigi, kui lipud lehvisid üle kogu riigi, lipusümbolid ja -värvid ehtisid kogu maa, see oli paremini nähtav linnas, mis on ka ilmselge, sest seal on rohkem rõdusid ja aknaid kui maal. Oli võimatu vastu panna nii-öelda patriootilisele tulisusele ja ennekõike seepärast, et levima hakkasid teatud ei tea kust alguse saanud ärevaks tegevad avaldused, et mitte öelda lausa ähvardavad, nagu näiteks, Kes ei pane surematut kodumaa lippu oma maja aknale, ei väärigi elu, Need, kellel ei ole rahvuslipp nähtaval, on end surmale maha müünud, Ühinege meiega, olge patrioot, ostke lipp, Ostke veel, ostke veel üks, Maha elu vastased, paras neile, et surma enam ei ole. Tänavad olid justkui tõeline välilaager lehvivate plagudega, mida sakutas tuul, kui tuult oli, kui ei olnud, siis elektriventilaator, mis oli selleks välja toodud, ja kui aparaadil tuli võimsusest puudu, 21
José Saramago
et standart mehiselt lehviks, nii et lausa piitsana plaksub, mis sõjakaid hingi sedavõrd vaimustab, siis vähemalt paneks isamaa värvid väärikalt lainetama. Mõni veider inimene pobises tasahilju, et see on liiast, rumalus, et varem või hiljem tuleb nagunii kogu see lipupundar maha võtta ja mida varem, seda parem, sest nii nagu liigne suhkur pudingus rikub maitse ja keerab seedimise tuksi, muutub ka normaalne ja enam kui õiglane austus patriootlike sümbolite suhtes lõpuks palaganiks, kui laseme sel eskaleeruda tõelisteks rünnakuteks kasinuse vastu, nagu äraneetud vihmamantlis liputajad. Peale selle öeldi, et kui lipud on väljas, tähistamaks seda, et surm enam ei tapa, siis üks kahest, kas võtame lipud maha, enne kui meil kõrini saab ja hakkame isamaalisi sümboleid vihkama, või siis veedame ülejäänud elu, ehk igaviku, jah, olgem täpsed, igaviku, neid iga kord välja vahetades, kui vihm neid mädandab, kui tuul neid käristab või päike neilt värvid sööb. Oli väga vähe neid, kel oli julgust avalikult haava torkida, ja oli ka üks vaene mees, kel tuli antipatriootliku tundepurske eest tasuda keretäiega, mis tema elunatukesele sealsamas otsa peale ei teinud üksnes seetõttu, et surm oli aasta algusest peale tegutsemise selles riigis lõpetanud. Mitte kõikjal ei olnud pidu, sest naerjate kõrval oli alati ka neid, kes nutsid, ja mõnikord, nagu ka seekord, täpselt samade asjade pärast. Olulised ärisektorid, mis olid olukorra pärast tõsiselt mures, hakkasid juba oma rahulolematust asjaomastele isikutele väljendama. Nagu oligi arvata, laekusid esimesed ametlikud kaebused matuseteenuste osutamisega tegelevatelt ettevõtetelt. Jõhkralt toorainest ilma jäetud, hakkasid omanikud klassikalise žestiga, kahe käega peast kinni hoides, kooris nutulaulu soiguma, Mis meist nüüd saab, aga siis, hukutava 22
Tujukas surm
pankroti väljavaate ees, mis kedagi surnumatjate tsunftist ei säästaks, kutsuti kokku üldkogu, mille tulemusel, pärast vaidlusi, mis kõik olid viljatud, sest kõik eranditult jooksid peaga vastu purunematut seina, kuna puudus koostöö surmaga, see, millega nad harjunud olid, isadelt poegadele pärandatuna, nagu miski, mis sünniomaselt neile kuulus, võtsid vastu otsuse, et edastavad riigi valitsusele arutamiseks dokumendi, millega olid heaks kiitnud ainukese arutamisele tulnud konstruktiivse ettepaneku, tõepoolest konstruktiivse, aga ka naljaka, Nad hakkavad meie üle naerma, hoiatas koosoleku juhataja, aga tuleb tunnistada, et meil ei ole muud väljapääsu, kas see või sektor kukub kokku. Niisiis andis dokument teada, et erakorralisel üldkogul, mis kutsuti kokku analüüsimaks sügavat kriisi, millega neil tuleb rinda pista, kuna surma ei ole terves riigis, olid matusebüroode esindajad pärast tulist ja aktiivse osavõtuga arutelu, milles oli tooni andnud riigi parimate huvidega arvestamine, jõudnud järeldusele, et veel oli võimalik ära hoida selle dramaatilisi tagajärgi, mis kahtlemata läheks ajalukku kui suurim üldrahvalik häda, mis oli riiki selle asutamisest saadik tabanud, nimelt, et valitsus peaks muutma kohustuslikuks kõigi loomulikku surma või õnnetuse läbi surnud koduloomade mulda sängitamise või tuhastamise ning et nimetatud matmist või tuhastamist, mis on reglementeeritud ja heaks kiidetud, peavad kohustuslikus korras toimetama matuseäriga tegelevad ettevõtted, sealjuures tuleks arvesse võtta meie varasemat väärtuslikku tööd avalikkuse ees, mille teenistuses me selle sõna sügavaimas tähenduses juba põlvest põlve oleme olnud. Dokument läks edasi, Ühtlasi palume valitsusel pöörata rohkem tähelepanu asjaolule, et valdkonna vajalik ümberkorraldus ei ole võimalik ilma suurte investeeringuteta, sest ei ole 23
José Saramago
sama matta inimene või sängitada viimsesse puhkepaika kass või kanaarilind, ja miks mitte ka tsirkuseelevant või vanni krokodill, mistõttu on vajalik täielikult ümber kujundada meie traditsiooniline oskusteave, sealjuures on sellele vältimatule ajakohastamisele asjakohaseks toeks loomakalmistute amet likust tunnustamisest alates omandatud kogemus ehk teisisõnu see, mis seni on olnud meie äri jaoks pelgalt kõrvaltegevus, ehkki üsna tulus, seda me ei eita, tuleks nüüd muuta ainsaks tegevuseks, hoides selliselt võimaluse piires ära sadade, kui mitte tuhandete nende ennastohverdavate ja väärtuslike töötajate koondamise, kes kõigi oma elupäevade jooksul seisid julgelt silmitsi surma kohutava kujutisega ja kellele seesama surm nüüd teenimatult selja pöörab, Eeltoodust tulenevalt, härra peaminister, tagamaks tuhande aasta jooksul avalikkuse huvisid teeninud ametile väljateenitud kaitse, palume võtta arvesse mitte ainult soodsa otsuse kiireloomulisust, vaid samaaegselt ka võimalikke laenutoetusi, või veelgi parem, ja see oleks kuld sinisel taustal, või kuldne mustal taustal, mis on meie värvid, rääkimata kõige elementaarsemast õiglusest, tagastamatute laenude andmist, mis võimaldaksid kiirelt elavdada sektorit, mille ellujäämine on ohus esimest korda ajaloos, ja ammust aega enne seda, ka kogu eelajaloos, sest mitte kunagi ei ole puudust olnud inimeste surnukehadest, mis varem või hiljem tuli maha matta, isegi kui see tähendas vaid seda, et lahke maa need enda rüppe võttis. Lugupidamise ja austusega ning meie taotluse rahuldamisele lootma jäädes. Ka haiglate, nii era- kui riigihaiglate direktoritel ja juhtidel ei kulunud kaua aega, kui nad oma valdkonna ehk terviseministri uksele koputasid, et väljendada ühes pädevate asutustega oma muresid ja lootusi, mis puudutasid, nii imelik kui see ka ei 24
Tujukas surm
tundu, peaaegu alati pigem logistilisi küsimusi kui asjakohaselt tervishoidu. Nad kinnitasid, et praegune ravile paigutatavate, terveks ravitud ja surnud haigete rotatsiooniprotsess on sattunud nii-öelda lühisesse, või kui rääkida vähem tehniliste terminitega, siis näib olukord liiklusummikuna, mille põhjustab muudkui suurenev arv määramata ajaks haiglaravile paigutatud patsiente, kes neid tabanud haiguse või õnnetuse raskuse tõttu oleksid tavaolukorras juba teise ilma läinud. Olukord on keeruline, väitsid nad, me paigutame haigeid juba koridoridesse, see tähendab, rohkem kui tavaliselt, ja kõik viitab sellele, et ei kulu nädalatki, kui seisame silmitsi mitte üksnes voodite nappusega, vaid kuna puupüsti täis on ka koridorid ja palatid, siis pole ruumikitsikuse ja manööverdamise keerukuse tõttu aimugi, kuhu panna veel vabad voodid. Üks viis probleemi lahendamiseks siiski on, jõudsid haiglajuhid järeldusele, kuigi otsus võib, ehkki küll riivamisi, rikkuda hippokratese vannet, siis selle vastuvõtmise korral, ei saa see olla ei meditsiiniline ega administratiivne, vaid poliitiline. Kuna arukale kuulajale piisab tavaliselt poolest sõnast, koostas terviseminister pärast peaministriga konsulteerimist järgmise korralduse, Võttes arvesse haiglate lakkamatut ülekoormatust, mis hakkab juba tõsiselt kahjustama meie seni suurepäraselt toiminud haigla süsteemi ja mis on ravile paigutatud hingevaakuvate patsientide kasvava arvu otsene tagajärg, ning selliseks jäävad nood määramata ajaks, ilma igasuguse võimaluseta terveneda või lihtsalt paraneda, vähemalt seni, kuni arstiteadus saavutab endale püstitatud uued eesmärgid, annab valitsus haiglate direktoritele ja juhatajatele nõu ja paneb südamele, et pärast iga mainitud olukorras oleva haige kliinilise seisundi põhjalikku juhtumipõhist analüüsi, ja kui haiguslike protsesside pöördumatus 25
José Saramago
kinnitust leiab, antaks nood üle perekonna hoole alla ja sealjuures võtavad raviasutused kohustuse tagada haigetele tingimusteta kõik raviprotseduurid ja uuringud, mille tegemist perearstid peavad veel vajalikuks või lihtsalt soovitavaks. See valitsuse otsus põhineb kõigile inimestele kergesti mõistetaval oletusel, et sellises seisundis patsiendile, kes püsivalt heitleb surmasuus, kuid keda surm siiski vastu võtmast keeldub, on üsna ükskõik, isegi mõnel harval selgusehetkel, kus ta parajasti viibib, olgu ta siis oma perekonna hoolitsevas rüpes või ülerahvastatud haiglapalatis, kuna ei siin ega seal ei saa ta surra, nagu ei saa ta ka ei siin ega seal terveks. Valitsus tahab seda võimalust ära kasutada, teavitamaks rahvast, et uuringutega jätkatakse kiirendatud korras, et need aitaks meil, nii vähemalt loodetakse ja usutakse, rahuldavalt välja selgitada seni veel saladuseks olevad surma äkilise kadumise põhjused. Ühtlasi antakse teada, et rohkearvulisele valdkondadevahelisele komisjonile, kuhu kuuluvad ka eri kehtivate religioonide esindajad ja eri tegutsevaid koolkondi esindavad filosoofid, kellel nendes asjades on alati oma sõna sekka öelda, usaldatakse delikaatne ülesanne mõtiskelda selle üle, mis tulevik ilma surmata meid ees ootab, ja samal ajal püüda koostada usutav prognoos selle kohta, milliste uute probleemidega tuleb ühiskonnal edaspidi silmitsi seista, millest peamise on mõni kokku võtnud järgmises julmas küsimuses, Mida me teeme vanadega, kui enam pole surma, kes neil ülearust pikaealisuse tuhinat vaigistaks. Vanadekodud eakatele ja raukadele, need heategevuslikud asutused, mis on loodud perekonna rahu huvides, sest peredel pole ei aega ega kannatust tatti pühkida, kurnatud sulgurlihaseid teenindada ja öösiti üles tõusta, et siibrit tühjendada, ei viivitanud pikalt, kui nad haiglate ja matusebüroode eeskujul 26
Tujukas surm
hakkasid peaga vastu nutumüüri jooksma. Õigluse huvides tuleb tunnistada, et kaksikkimbatus, mille ette neid oli seatud, nimelt kas jätkata või mitte jätkata haigete vastuvõtmist, oli üks kõige piinavamaid üldse, mis võis proovile panna iga personalijuhi võrdse kohtlemise oskused ja planeerimisande. Peamiselt seetõttu, et lõpptulemus, ja see on see, mis iseloomustab tõelisi dilemmasid, on alati sama. Harjunud seni, nagu nende veenisiseseid süste ja lilla lindiga lillepärgasid harrastavad hädaldavad kolleegidki, kindlusega, mis tulenes pidevast ja lakkamatust elu ja surma rotatsioonist, ühed tulid, teised läksid, ei tahtnud vanade- ja raukadekodud mõeldagi neid ees ootavale töisele tulevikule, kus nende hoolealuste nägu ega keha ei muutuks kunagi, peale selle, et nad hakkavad nägema neid iga mööduva päevaga veel haletsusväärsemas, veel mahakäinumas, veel armetumas seisus, nägu aina kortsulisem, nagu rosin, käed-jalad värisemas ja tudisemas, nagu laev, mis tulutult oma merre kukkunud kompassi otsib. Uus kostiline oli õnneliku loojaku pansionisse alati rõõmsat elevust toonud, uus nimi, mis oli vaja meelde jätta, omad kombed, mis olid välisest maailmast kaasa toodud, ainult temale omased veidrused, nagu näiteks üks pensionile jäänud ametnik, kes pidi iga päev pesema põhjalikult hambaharja, sest ei talunud sellel hambapasta jääkide nägemist, või üks vana naine, kes joonistas oma pere sugupuid ja ei suutnud pihta saada nimedele, mida pidi okstele kirjutama. Mõne nädala jooksul, kuni rutiin hoolealustele jagatava tähelepanu ühtlustas, oli ta uus, rühma pesamuna, ja oli seda viimast korda elus, isegi kui see kestab sama kaua kui igavik, see, mis, nagu päikese kohta tavatsetakse öelda, oli hakanud paistma ja särama kõigi selle õnneliku riigi inimestele, meile, kes me näeme päevatähte kustumas ja elame ikka edasi, mitte 27
José Saramago
keegi ei tea, kuidas ja miks. Kuid nüüd on uus kostiline, kui ta just ei võta vaba kohta, mis veel saadaval on ja hooldekodu eelarvesse mahub, keegi, kelle saatus on ette teada, me ei näe teda siit lahkumas, et kodus või haiglas surra, nagu vanadel aegadel, kui teised kostilised lukustasid kärmelt oma toa ukse, et surm sisse ei astuks ja ka neid ühes ei võtaks, me teame juba, et see kõik on möödanik ja enam tagasi ei tule, ent keegi valitsusest peaks mõtlema meie peale, meie, õnneliku loojaku pansioni omaniku, juhataja ja töötajate peale, meie saatusele, mis meist saab, sest ei ole kedagi, kes meid üles korjaks, kui jõuab kätte aeg, mil meil tuleb käed rippu lasta, tuleb välja, et me ei ole isegi selle peremehed, mis teatud mõttes meile kuulus, või vähemalt aastaid ja aastaid tööd andis, ning siinkohal tuleb mainida, et sõna võtsid töötajad, me tahame öelda, et ei ole kohta neile, kes me oleme õnneliku loojaku pansionis, kui me just mõnda hoolealust minema ei saada, valitsus oli tulnud samale mõttele, kui arutati haiglate ülerahvastatuse küsimust, et perekond hakkaks taas oma kohustusi täitma, ütlesid nad, aga selleks oleks vaja, et leiduks veel keegi, kel oleks peas piisavalt oidu ja küllalt palju energiat ülejäänud kehas, mis on annid, mille kõlblikkusaeg, nagu me iseenda kogemusest ja maailma pakutava pildi järgi teame, kestab vaid põgusalt kui ohe, kui me võrdleme seda hiljuti alanud igavikuga, lahendus, kui keegi midagi asjalikumat välja ei paku, oleks mitmekordistada õnneliku loojaku pansionite hulka, aga mitte nii nagu seni, kasutades elamuid ja villasid, mis kunagi nägid paremaid aegu, vaid hakates ehitama algusest peale suuri hooneid, millel on näiteks pentagoni, paabeli torni, knossose labürindi kuju, kõigepealt linnaosad, siis linnad, siis metropolid, või kui julmemaid sõnu kasutada, kalmistud elavatele, kus vältimatu ja möödapääsmatu 28
Tujukas surm
vanaduse eest hoolitsetaks nii, nagu jumal oleks tahtnud, kuni kes teab kui kaua, sest elupäevadel ei tule lõppu, probleem on tõsine, ja siinkohal me tunneme, et meie kohus on äratada asjaomase isiku tähelepanu, sest aja jooksul ei ole mitte üksnes aina enam õnneliku loojaku pansionitesse paigutatud eakaid, vaid samuti on aina enam vaja inimesi, kes nende eest hoolitseksid, mille tulemusel pööratakse vanuste romb kiiresti pea peale, tohutu üha kasvav hulk vanakesi selle ülemises otsas, kugistamas nagu mingi püüton uusi põlvkondasid, kellest enamikust on omakorda saanud õnneliku loojaku pansionite abi- ja juhtpersonal, pärast seda, kui nad on parima osa oma elust kulutanud igas vanuses vanurite hooldamisele, on need siis tavalised vanakesed või iidvanad nagu metuusala, hulkade kaupa vanemaid, vanavanemaid, vaarvanemaid, vaarvanavanemaid, ellvanemaid, ellvanavanemaid, ellvaarvanemaid ja nii edasi, ad infinitum, kuhjuvad üksteise otsa, nagu lehed, mis puudelt vallanduvad ja langevad mullusügiseste lehtede peale, mais où sont les neiges d’antan, müriaad neid, kelle elu seisnes vähehaaval oma hammastest ja juustest ilmajäämises, summadena neid, kel vilets nägemine ja kõva kuulmine, songahaigeid, bronhiidihaigeid, neid, kes on murdnud puusaluu, halvatuid, nüüdsest surematuid kahheksiahaigeid, kes ei ole võimelised endal ise lõua otsast tilkuvat ilagi pühkima, teie ekstsellentsid, valitsejahärrad, võibolla te ei taha meid uskuda, aga see, mis meid ees ootab, on halvim õudusunenägu, mida kunagi ükski inimene on võinud unes näha, isegi mitte pimedal kiviajal koopas elades, kui muud ei olnudki kui üks õud ja hirm, ning kui keegi on isegi midagi säärast unes näinud, ja seda ütleme meie, kel meil on kogemus esimesest õnneliku loojaku pansonist, muidugi oli siis kõik hoopis väiksemas mastaabis, aga 29
José Saramago
millekski peab ju kujutlusvõime hea olema, kui tahate, et me teile ausalt räägiksime, kätt südamele pannes, siis ennem surm, härra peaminister, ennem surm kui säärane õnn. Kohutav hädaoht, mis ähvardab ohtu seada meie valdkonna püsima jäämise, kuulutas kindlustusettevõtjate liidu president meediakanalitele, viidates tuhandetele kirjadele, mis enamvähem samade sõnadega ütlesid üht, nagu oleks need maha kirjutatud ühe mustandi pealt, olid laekunud viimastel päevadel ettevõtetele koos korraldusega tühistada viivitamatult asjaomaste allakirjutanute elukindlustuspoliisid. Nad kinnitasid, et võttes arvesse avalikult ja üldiselt teada fakti, et surm on lõpetanud tegutsemise, oleks absurdne, et mitte öelda lihtsalt loll, tasuda edasi kõrgeid kindlustusmakseid, millest ei tõusnud muud tulu, kui et need, ilma igasuguse vastutasuta, rikastasid ettevõtteid. Ma ei kavatse hakata eesleid keeksiga nuumama, lasi postskriptumis auru välja üks iseäranis ärritunud kindlustatu. Mõni läks veel kaugemale ja nõudis tasutud maksete tagastamist, aga selliste puhul oli kohe aru saada, et need üritasid niisama igaks juhuks mudaga seina loopida, et näha, kas jääb kinni. Ajakirjanike vältimatule küsimusele selle kohta, mida kindlustusettevõtted mõtlevad teha neile ootamatult kaela sadanud raskekahurväe tõrjumiseks, kostis liidu president, et kuigi juristid uurivad just nüüdsama hoolikalt väikses kirjas teksti poliisidel, et leida mõnda tõlgendamisvõimalust, mis lubaks, seda ikka muidugi rangelt seaduste piires, panna ketserlikele kindlustatutele, isegi nende tahte vastaselt, kohustuse tasuda nii kaua, kuni nad elavad, see tähendab, igavesti, kõige tõenäolisem aga on siiski, et neile tehakse ettepanek jõuda kokkuleppele, aumeeste kokkuleppele, mis tähendaks väikse klausli lisamist poliisidesse, seda nii praeguse parandamiseks 30
Tujukas surm
kui edaspidiseks, millega kehtestatakse kaheksakümmend eluaastat kui kohustusliku suremise iga, seda muidugi ülekantud tähenduses, kiirustas liidu president leebelt naeratades lisama. Sellisel moel koguksid ettevõtted kindlustusmakseid tavapärasel moel edasi seni, kuni õnnelik kindlustatu peab oma kaheksakümnendat sünnipäeva ja siis, kuna temast oli saanud virtuaalses mõttes surnu, nõutakse kindlustussumma täies mahus sisse ja makstakse talle täpselt välja. Tuleb veel lisada, ja see ei ole sugugi vähem huvitav, et kliendid võivad soovi korral oma lepingut pikendada veel kaheksakümneks aastaks, mille möödudes registreeritakse nõuetekohaselt teine surm ja kordub eespool kirjeldatud protseduur, ja nii edasi. Kindlustusmatemaatilist arvutust mõistvate ajakirjanike seast oli kuulda imetluspominat ja mõnda käteplaksutust, mille eest president kerge peanoogutusega tänas. Strateegiliselt ja taktikaliselt oli käik olnud suurepärane, isegi sedavõrd, et järgmisel päeval hakkasid ettevõtetesse saabuma kirjad, mis tühistasid ja kuulutasid kehtetuks eelnenud. Kõik kindlustatud avaldasid, et on valmis sõlmima ettepandud aumeeste kokkuleppe, tänu millele võib ilma liialdamata öelda, et see on üks neist haruharvadest kordadest, kui keegi ei kaota ja kõik võidavad. Ennekõike kindlustusettevõtted, kes üle noatera katastroofist pääsesid. Loodetavasti valitakse järgmistel valimistel liidu president tagasi ametipostile, mida ta nii hiilgavalt täidab.
31