178 päeva jõuludeni
Hommik Kaevanduskäigud kulgevad allpool merepõhja. Seda mõtet ei saa ma kuidagi peast. Käigud kulgevad allpool merepõhja. Terve miili. Võib-olla enamgi. Ma seisan vanaaegse kujundusega söögitoas, kus mu päratu suure uue maja aknad vaatavad põhja suunas: Atlandi ookeani, Penwithi kaljude ja mustade siluettide poole. Need kaks tumedat varju on Morvellani kaevandus: šahtihoone ja masinahoone. Isegi tänasel pilvitul juunipäeval jätavad Morvellani varemed ebamääraselt kurva mulje, aga võib-olla peitub neis hoopis kummaline etteheide. Tundub, nagu tahaksid need mulle midagi öelda, ent ometi ei tule need sellega toime ei praegu ega ka mitte edaspidi. Need vaikivad etteheitvalt. Karm, vägivaldne Atlandi ookean müriseb, kõmisevad lained kaevanduskäikude kohal veemasse kandmas. „Rachel?” Pöördun. Minu uus abikaasa seisab lävel. Tema triiksärk on pimestavalt valge, ülikond laitmatu, peaaegu sama tume nagu ta juuksed, nädalalõpu habemetüügas on kadunud. „Olen sind kõikjalt otsinud, kallis.” „Andestust. Uitasin ringi. Uurisin. Sinu hämmastavat maja!” „Meie maja, kallis. Meie oma.” Ta naeratab, astub lähemale ja me suudleme. See on hommikusuudlus, töölemineku suudlus, mis ei pea kuhugi kaugemale jõudma – ent ikkagi erutab see mind, ikkagi tekitab see minus selle pisut hirmutava ja kõditava tunde: et
10
kellelgi on minu üle niisugune võim – võim, mida ma olen valmis innukalt vastu võtma. David võtab mu käe. „Niisiis. Sinu esimene nädalavahetus Carnhallow’s...” „Mhmh.” „Niisiis räägi mulle – tahan kuulda, et sul pole millegi üle kurta! Tean, et see võib jätta heidutava mulje – kaugus, kõik need tööd, mis ootavad tegemist. Mõistan, kui sinus kerkib kahtlusi.” Tõstan ta käe ja suudlen seda. „Kahtlusi? Ära ole rumaluke. Ma armastan seda. Ma armastan sind ja ma armastan seda maja. Ma armastan seda kõike – armastan seda heidutavust, armastan Jamiet, armastan, kuidas oleme siia peitunud, armastan seda armastan seda armastan seda.” Ma vaatan tema rohekashallidesse silmadesse ja minu silmad ei pilgu. „David, ma pole kunagi õnnelikum olnud. Mitte kunagi varem oma elus. Ma tunnen, nagu oleksin leidnud koha, mis on minu jaoks loodud, ja mehe, kes on minu kõrvale määratud.” Mul lausa tulvavad sõnad suust. Mis on juhtunud selle särtsaka feministi Rachel Dalyga, kellena mind tunti? Kuhu ta on kadunud? Mu sõbrad noomiksid mind. Kuus kuud tagasi oleksin ise ennast noominud: imestanud tüdruku üle, kes loobus oma vabadusest, oma tööst ja oma näiliselt põnevast elust Londonis, et saada vanema, rikkama ja pikemat kasvu leskmehe mõrsjaks. Jessica, üks mu paremaid sõbratare, hakkas kelmikalt naerma, kui ma oma äkilised plaanid talle teatavaks tegin. Mu jumal, kullake, sa abiellud klišeega! See haavas hetkeks. Peagi mõistsin siiski, et pole üldse oluline, mida arvavad sõbrad, sest nemad on ikka veel seal kaugel Londonis, sõidavad täistuubitud metroovagunis nagu sardiinid karbis, vantsivad süngetesse büroodesse ja teenivad hädavaevu nii palju, et eluasemelaenu igakuine kuumakse tasuda. Nad klammerduvad Londoni elu külge, nagu mägironijad kalju külge poolel teel tippu. Aga mina olen sellest rabamisest vaba. Viibin kõigest sellest eemal koos oma uue abikaasa, tema poja ja tema emaga 11
siin päris Inglismaa lõpus, kaugel Lääne-Cornwallis, paigas, kus Inglismaa, nagu ma avastasin, muutub millekski võõramaks ja kivisemaks, vihmasaju järel läikiva, uinuva kõva graniidi maaks; maaks, kus jõed voolavad läbi metsade nagu sügavad saladused, kus lahmakad kaljud peidavad veetlevaid lahesoppe; maaks, kus orunõmmed hällitavad imelisi maju. Nagu seda on Carnhallow. Ma armastan isegi selle maja nime. Carnhallow. Minu unelev pea puhkab Davidi õlal. Nagu oleksime tantsimas. Ent siis heliseb tema mobiiltelefon, purustades lummuse. Selle taskust võtnud, vaatab ta ekraani ja suudleb mind taas – kaks sõrme kergitavad mu lõuga –, siis astub ta eemale, et kõnele vastata. Arvan, et kunagi oleks niisugune žest jätnud mulle üleoleva mulje. Nüüd tekitab see minus seksisoovi. Aga ma olen alati tahtnud Davidiga seksida. Ihaldasin teda alates hetkest, kui mu sõber Oliver ütles tolles kunstigaleriis: „Luba, et ma tutvustan sind kellelegi, arvan, et te peaksite sobima,” – pöördusin ja seal ta oligi, kümme aastat minust vanem, kümme tolli pikem kui mina. Ihaldasin Davidit meie esimesel kohtingul kolm päeva hiljem; ihaldasin teda, kui ta tellis mulle esimese napsi; ihaldasin teda, kui ta rääkis täiusliku puändiga ilmselgelt flirtiva anekdoodi. Ihaldasin teda, kui me rääkisime vihmasest märtsiilmast, tema rüüpas šampanjat ja nentis: „Jah, kuid sinna, kuhu seersant Märts läheb äkkrünnakule, paigutab kapten Aprill staabi ning kindral Juuni järgneb oma armukestega.” Ihaldasin aga midagi seksist enamat, kui ta rääkis mulle oma majast ja selle ajaloost ning näitas mulle oma veetleva poja fotot. See oli üks minu armumise hetki: just siis mõistsin ma, kuidas David erineb kõikidest varem kohatud meestest ja kuidas erinesin temast mina, Kagu-Londoni kogukonna sotsiaalmajast pärit lihtne tüdruk. Tüdruk, kes põgenes reaalsusest raamatuid lugedes. Tüdruk, kellele ei meeldi selve-
12
hallide külmletid, sest need meenutavad aegu, mil ema ei jaksanud kodus kütte eest maksta. Ja siis... David. Me istusime ühes Soho baaris. Olime vindised. Peaaegu suudlesime. Ta näitas mulle taas oma veetleva poja fotot. Ma ei tea, miks, aga ma mõistsin otsekohe, et tahan samasugust last. Neid tema ainulaadseid siniseid silmi, nägusa isa tumedaid juukseid. Palusin, et David räägiks mulle midagi rohkem: põhjalikumalt oma majast, väikesest Jamiest, perekonnaloost. Ta naeratas. „Carnhallow’ House’i ümbritseb mets, mida nimetatakse Naiste metsaks. See ulatub Carnhallow’ orgu, nõmmedeni välja.” „Hästi. Mets. Mulle meeldivad metsad.” „Naiste metsas kasvavad peamiselt pihlakad, on ka saari, sarapuid ja tammesid. Me teame, et need pihlakametsad pärinevad vähemalt normannide vallutusretke ajast, sest need on kantud juba anglosakside kaartidele, ning kasvavad neil maadel endist viisi tänini. See tähendab, et pihlapuud on seal kasvanud juba tuhat aastat. Carnhallow’ orus.” „Ma ei saa sellest ikka aru.” „Kas sa tead, mida minu perenimi tähendab? Mida tähendab Kerthen korni keeles?” Raputasin pead, püüdes mitte lasta tema naeratusel, šampanjal, poisi ja maja fotodel, mõttel kõigest sellest meeli kõrvale juhtida. „See võib sind üllatada, David, kuid ma ei õppinud koolis korni keelt.” Ta kihistas naerda. „Kerthen tähendab pihlapuud. See tähendab, et Kerthenid on elanud Carnhallow’s tuhat aastat keset pihlakaid, millelt pärineb meie nimi. Kas veel pisut šampanjat?” Ta kallutas ennast pokaali täitmiseks lähemale ja seda tehes suudles ta mind esimest korda tugevasti huultele. Kümme minutit hiljem istusime taksosse. Nii see läkski. Niisama lihtsalt. 13
Mälestused taanduvad: olen jälle olevikus, kui David lõpetab kõne, ilme morn. „Andestust, kuid mul on tõepoolest vaja minna. Pean jõudma kella ühesele lennule – näib, et seal ollakse paanikasse sattumas.” „Kindlasti on hea olla asendamatu.” „Minu meelest ei saa firmade advokaate kuidagi asendamatuks pidada. Vioolamängijad on igatahes olulisemad.” Ta naeratab. „Aga äriõigus on naeruväärselt ülemakstud valdkond. Ja mida sina kavatsed täna ette võtta?” „Küllap jätkan tutvumiskäike. Enne millegi puutumist pean ennast põhilisega kurssi viima. Tahan öelda, et ma ei tea isegi seda, mitu magamistuba siin on.” „Kaheksateist,” vastab David. Ja lisab laupa kibrutades: „Minu arvates.” „David! Mida sa ometi räägid? Kuidas sa ei tea, mitu magamistuba sul on?” „Proovime need kõik aja jooksul järele. Kindel see.” Ta tõmbab särgimanseti üles ja heidab pilgu hõbekellale. „Kui sa tõepoolest soovid midagi põhjalikumalt uurida, siis vaata kollases võõrastetoas olevaid Nina raamatuid. Ta kasutas neid restaureerimistööde korraldamisel.” Kuuldud nimi torkab pisut, ehkki ma püüan seda varjata. Nina Kerthen, neiupõlves Valéry. Davidi esimene naine. Ma ei tea temast kuigi palju. Olen näinud mõnda fotot, tean, et ta oli veetlev pariislanna, noor šikk blondiin. Tean, et ta hukkus Morvellani kaevanduses õnnetusjuhtumi tagajärjel kaheksateist kuud tagasi. Tean, et tema abikaasa, eriti aga tema poeg – minu uhiuus kaheksa-aastane kasupoeg Jamie – ilmselt leinavad teda ikka veel, ehkki nad püüavad seda endas hoida. Ja ma tean selgesti, väga selgesti, et üks minu ülesanne siin Carnhallow’s on midagi päästa: olla sellele nukrale ja armsale väikesele poisile maailma parim võõrasema. „Lähen vaatan,” lausun reipalt. „Neid raamatuid. Võib-olla saan mõne hea mõtte. Mine nüüd, ära oma lennukile hiline.” Ta pöördub viimaseks suudluseks, mina aga taganen. 14
„Ei... mine nüüd! Kui sa mind veel kord suudled, siis lõpetaksime alles neljateistkümnendas magamistoas kell kuus.” Ma ei valeta. Davidi naer on salapärane ja seksikas. „Helistan sulle õhtul Skype’i kaudu, tulen reedel.” Nende sõnade saatel ta lahkub. Kuulen uksi pikkades koridorides valjusti paugatavat ja seejärel tema Mercedese urinat. Järgneb vaikus: Carnhallow’ eriline suvevaikus, taustaks kauge mere sosin. Võtnud telefoni, avan selle märkmikurakenduse. Nina alustatu jätkamine selle tohutu suure maja ennistamisel ei ole kergete killast. Abi leian oma napist kunstiandest: kaitsesin Goldsmithsi kolledžis fotograafiakraadi. Kraadi, mis osutus täiesti tarbetuks, sest sain sisuliselt diplomi selsamal päeval, kui fotograafia tasuva karjäärina kokku varises, misjärel hakkasin lõpuks õpetama fotograafiat noortele, kellest ei saa kunagi fotograafe. Arvatavasti oli see veel üks põhjus, miks ma Londoni elust meelsasti loobusin: õpitu tühisus tüütas mind. Ma isegi ei pildistanud enam. Lihtsalt loksusin mitme bussiga läbi vihma Shoreditchi oma kitsukesse korterisse, mida jagasin korterikaaslastega. Tegelikult poleks ma saanud isegi seda endale lubada. Aga nüüd, kui mul pole mingit tõelist tööd, saan otsekui saatuse iroonia tõttu oma kunstiannet rakendada. Nii paljukest, kui seda on. Telefon kaasas, alustan uurimisretke: püüan koostada Carnhallow’ mõttelise kaardi. Olen elanud siin nädala, kuid suurema osa sellest veetsime magamistoas, köögis või rannas, nautides õndsat suveilma. Londonist kaasatoodu on enamasti ikka veel pakkekastides. Avamata on isegi kohver, mis saatis meid pulmareisil: vaimustavalt nauditavatel meelelistel, ehkki kulukatel mesinädalatel Veneetsias, kus David ostis mulle Harry baaris Püha Markuse väljaku lähedal oma lemmikmartinit – jääkülm džinn napsiklaasis, „õrnalt vermutiga mürgitatud”, nagu David selle kohta ütles. Mulle meeldib, kuidas David millestki räägib. 15
Ent see on juba minevik, siin aga asub minu tulevik. Carnhallow. Suundudes lõunasse nagu maadeuurija Antarktikas, sammun piki Uut halli, silmitsedes mööblit ja sisekujundust, tehes samal ajal märkmeid. Minu arvates katab seinu reljeefsete nikerdustega puittahveldis, mida kaunistavad kunagi Kerthenitele kuulunud paljude Cornwalli tina- ja vasekaevanduste gravüürid: Botallacki ja Morvellani stollid ning kaevanduskäigud, Wheal Chance’i ja Wheal Rose’i šahtid ning maagi kaevealad. Kõikjal ripub vanaaegseid fotosid kaevandustest nende õitseajal: hõllanduslikke pilte jäädvustatud tööhetkedest, unustatud tööstusest, vestiväel kärusid lükkavatest meestest, mere ääres suitsevatest korstendest. Uus hall lõpeb suurejoonelise topeltuksega. Ma tean, mis peitub selle taga: kollane võõrastetuba. Ukse lahti lükanud, vaatan üle läve astudes abitu igatsusega ringi. Sest see juba restaureeritud tuba, mille vitraažakendest avaneb vaade lõunapoolsete rohuväljade maalilisele lillerikkale rohelusele, on tõenäoliselt kõige kaunim ruum, mistõttu ka kõige heidutavam. Mina pean muutma kogu ülejäänud Carnhallow’ sama muljetavaldavaks. See pole kerge; Ninal oli suurepärane maitse. Ent kollase võõrastetoa ilu osutab Carnhallow’s peituvatele võimalustele. Kui mina suudan siin midagi Nina tehtuga võrdväärset korda saata, siis kujuneb Carnhallow’st vaimustavalt kaunis paik. Ning minu oma. See mõte on nii ere, et paneb mu pea pööritama ja teeb ühtaegu õnnelikuks. Mul on telefonis kollase võõrastetoa kohta tähelepanekuid. Ent need ei tähenda suurt midagi, ainult rõhutavad minu võhiklikkust. Olen salvestanud märkmed „sinine siga laual”, „18. sajandi matuseurnid?” ja „mamelukkide pussnoad”. Samuti „Davidi isa kaardipakk”, „nad mängisid chouette’i” ja „kilpkonnaluust inkrustatsioon messingil”. Mida ma kõige sellega peale hakkan? Kuidas üldse alustama peaksin? Olen Nina raamatuid juba kiiresti sirvinud; raamatuid täis tarku, kuid mõistatuslikke nõuandeid 16
George’i valitsusaja mööbli ja Victoria ajastu hõbeda kohta; raamatuid täis sõnu, mis lummavad ja tekitavad segadust – lubjakivist nurgatugevdused, ornamenttapeet, antiiksed ehisvaagnad. Kõik kõlab ääretult eksootiliselt ja arusaamatult ning võimatult luksuslikuna. Mina kasvasin väikeses rahvarohkes sotsiaalkorteris. Meie kõige kallim asi oli ilmatu suur teler, arvatavasti varastatud. Nüüd tuleb mul kulutada tuhandeid „Stuarti hõbedast sõrmeloputuskausside” ostmiseks ning „nende roosiveega täitmiseks”. Nähtavasti. Avasilmi unelemine – poolenisti murelik, poolenisti vaimustatud – juhib mu võõrastetoa nurka, väikese poleeritud laua juurde. Taist pärit majapidajanna Cassie on asetanud sinna hõbevaasi, täis liiliaid ja roose. Ometi ei jäta vaas õiget muljet. Võib-olla alustan siit. Sellest siin. Just sellest. Üks samm, seejärel teine. Telefoni käest pannud, kohendan vaasi – sean selle hoolikalt keset nurgalauda. Ikka pole õige. Võib-olla peaks see seisma keskkohast pisut vasakul? Asjatundlik fotograaf ei sea pildistatavat eset kunagi täpselt kaadri keskele. Otsin kümme minutit vaasile parimat kohta. Kujutan ette Nina Kerthenit selja taga lootusetusest viisakalt pead raputavat. Nüüd kahtlen taas endas. Olen kindel, et Nina Kerthen teeks seda õigesti. Ta teeks seda laitmatult. Heledad juuksed pisut viltustele, tarkadele sinistele silmadele vajunud, vidutaks ta silmi ja keskenduks. Loobunud vaeva nägemast, langetan ohates pilgu. Jugapuust laua lakitud pind peegeldab hämaruses mu nägu. Piki lauda kulgeb pragu, jagades kujutise tabavalt kaheks. Inimesed ütlevad mulle, et olen veetlev, aga ma ei tunne ennast kunagi ilusana: mitte oma punaste juuste, ohtrate tedretähnide ja keldi valge nahaga, mis ei võta iialgi päevitust külge. Tunnen hoopis, nagu oleks mul midagi viga, nagu oleksin rikutud. Mõranenud. Ja kui ma iseennast väga pingsalt vaatan, siis ei näe ma mingit ilu, vaid ainult süvenevaid kurdusid silmade ümber, mida on minu vanuse kohta – olen kõigest kolmekümnene – liiga palju. 17
Kõditav tuulevine puudutab mind. See siseneb avatud aknast, tuues endaga Carnhallow’ lilleaedade hõngu; see peletab minu rumaluse ja tuletab meelde mu hinda. Ei. Ma ei ole murdunud, aitab endas kahtlemisest. Olen Rachel Daly ning ma olen ületanud suuremaid raskusi, kui seda on õige tapeedi otsimine või mõistatamine, mis asi on tazza*. Seitsekümmend kaheksa magamistuba võivad oodata nagu ka läänetiib. Vajan värsket õhku. Telefoni tasku pistnud, lähen idapoolse ukse juurde, lükkan selle lahti säravale päikesele, mis oivaliselt soojendab mu ülespoole pööratud nägu. Edasi sean sammud lõunapoolsetele rohuväljadele. Imepärastesse aedadesse. Mulle on räägitud, et Carnhallow’ aiad olid ainsad, mille eest Davidi isa Richard Kerthen hoolitses isegi siis, kui ta visalt südameataki poole rühkides Kertheni viimast varandust maha mängis. Ning Nina ilmselt ei hoolinud aedadest kuigivõrd. Seega võin ma siin väljas oma valdusest ehtsamat rõõmu tunda: ma võin kogu südamest imetleda äsjaniidetud haljast muru, millele langeb korni jalakate vari, ja lillepeenraid, milles võimutseb suvevärvuste vägi. Võin siinsamas armuda neisse tihedatesse ja kaunitesse metsadesse, mis valvavad ja ümbritsevad Carnhallow’d, nagu oleks maja okaspõõsaste sasimikku peidetud juveelilaegas. „Tere.” Pöördun pisut jahmunult. Seal seisab Davidi ema Juliet Kerthen. Ta elab trotslikult üksinda omaette korteris, mis on rajatud laguneva ja restaureerimata läänetiiva ühte nurka. Juliet ilmutab Alzheimeri tõve esimesi märke, kuid Davidi sõnutsi „eitab ta seda suuremeelselt”. „Kena päev,” sõnab ta. „Suurepärane, eks? Jah.” Olen Julietiga juba paar korda kohtunud. Ta meeldib mulle väga: tal on ergas vaim. Ma ei tea, kas mina talle meeldin. Olen olnud liiga uje, et kaugemale minna, temaga sõbruneda, koputada tema välisuksele, põldmarja-õunapirukas *
18
Kõrge jalaga lai madal karikas. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
käes. Juliet Kerthen võib ju olla vana ja habras, kuid ühtaegu on ta ka heidutav. Lord Carlyoni sobilikult siniste silmade ja õigesti vormitud põsesarnadega tütar. Veel üks iidne Cornwalli perekond. Tema juuresolekul tunnen, kuidas iga toll minust viitab mu Plumsteadi töölisklassi päritolule. Ilmselt peaks ta mu pirukat pisut vulgaarseks. Ometi on ta imeliselt sõbralik. Viga peitub minus. Juliet varjab silmi lõõskava päikese eest serviti laubale seatud käega. „David ütleb alati, et elu on täiuslik Inglismaa suvepäev. Nimelt seetõttu, et see on nii haruldane ja üürike.” „Jah, see kõlab tõepoolest Davidi moodi.” „Niisiis, kuidas sa oled ennast sisse seadnud, kallis?” „Hästi. Tõepoolest, igati hästi!” „Jah?” Tema vidukil silmad uurivad mind, kuid seltsival viisil. Silmitsen teda omakorda hindavalt. Ta on riietatud eakale inimesele kohasel viisil, kuid väga puhtalt. Kindlasti oma kolmkümmend aastat vana kleit, kastanpruun kašmiirkampsun, praktilised, kuid kallid käsitsi valmistatud kingad, mis arvatavasti nelikümmend aastat tagasi Truros tema tellimusel tehti ning mida nüüd ilmselt viksib Cassie, kes iga päev läbi astub, et vaadata, kas vanadaamil on ikka veel hing sees. „Kas sa ei leia, et see maja on liiga imposantne?” „Jumal hoidku, ei, noh, võib-olla pisut, aga...” Juliet kingib mulle lahke naeratuse. „Ära lase ennast sellest rusuda. Mäletan päeva, kui Richard tõi mu esimest korda oma koju Carnhallow’sse. See oli lausa piin. Teekonna lõpuosa. Need jubedad kitsad nõmmeteed St. Ives’ist siiapoole sõites. Arvan, et Richard oli kauguse üle lausa uhke. Kõik see süvendas siinse paiga müütilisust. Kas sooviksid tassi teed? Mul on suurepärast hiina pu’er-cha’d. Olen tüdinud seda üksinda joomast. On ka džinni. Ei tea, kumba eelistada.” „Jah. Tee oleks suurepärane. Tänan.” Lähen tema kannul ümber läänetiiva, suundudes maja põhjakülje poole. Päike kilgendab rahutult ja hõbedaselt 19
kauge mere kohal. Nähtavale ilmuvad kõrgetel kaljudel asuvad kaevandused. Ma sädistan majast, püüdes veenda Julieti ja võib-olla ennastki, et olen läbini optimistlik. „Mind hämmastab, kui peidetud see on. Carnhallow, see tähendab. Peidetud sellesse veetlevasse väikesesse orgu, üleni päikeselisse paika. Ometi on nõmmed, kogu see kõledus vaid paari miili kaugusel.” Ta pöördub ja noogutab. „See on tõepoolest nõnda. Ent maja vastaskülg on sootuks erinev. Tegelikult targasti tehtud. Richard rääkis alati, et see kinnitab legendi tõepära.” Kibrutan laupa. „Vabandust?” „Sest Carnhallow’ teine külg vaatab põhja poole, kaevanduste ja kaljude suunas.” Raputan mõistmatult pead. „Kas siis David ei rääkinudki sulle legendi?” „Ei. Minu teada mitte. See tähendab... hm... ta rääkis mulle palju lugusid. Pihlapuudest. Kurjast Jago Kerthenist...” Ma ei saa öelda: „Võib-olla jäime esimesel kohtingul šampanjast liiga purju, millele järgnes nii vaimustav seks, et unustasin pooled asjad, millest ta mulle rääkis.” – mis on täiesti võimalik. Juliet pöördub kaevanduste tumedate siluettide poole. „Nojah, legend kõlab nõnda. Arvati, et Kerthenitel oli mingi nõiavägi, kuues meel või selgeltnägemise võime, sest nemad leidsid ühtejärge tina- ja vasemaagi sooni seal, kus teised otsijad jäid tühjade kätega. Niisuguse andega inimeste kohta öeldakse korni keeles tus-tanyow. See tähendab tuleinimesi, valgusega inimesi.” Ta naeratab lõbusalt. „Sa kuuled kohalikke pajatamas seda lugu Tinnersis – see on üks kena pubi Zennoris. Külasta seda kindlasti, aga hoidu sealsest sardiinipirukast, milles kalapead vahivad läbi kooriku taeva poole. Igatahes meeldis Richardile sellest legendist alatasa jõmiseda. Sellest, et Kerthenid ehitasid oma maja siia, vana kloostri luudele, vaatega Morvellani poole, ehkki see juhtus sajandeid varem, kui Morvellanis tina leiti. Seega, kui sa oled sisendusele vastuvõtlik, siis tunnistab see, et legend on tõepärane. Justkui oleksid Kerthenid teadnud, et nad leiavad 20
tina. Olgu, lähme joome nüüd pisut pu’er-cha’d ja džinni, vististi sobivad need kokku.” Ta astub reipalt ümber Carnhallow’ loodenurga. Järgnen, ihaldades innukalt sõprust ja midagi, mis mõtted kõrvale juhiks. Sest kuuldud legend teeb mind mingil seletamatul põhjusel rahutuks. Tegelikult on see lihtsalt üks mõttetu looke ajaloolisest perekonnast, kes teenis rohkesti raha, saates poisse neisse muistsetesse kaevandustesse. Sinna, kus käigud kulgevad sügaval merepõhja all.
21
162 päeva jõuludeni
Hommik David joonistab mind. Istume kõrge suvepäikese all lõunapoolsel rohuväljal, kannutäis äsjapressitud virsiku-sidrunimahla lõhnavale rohule asetatud hõbekandikul. Mul on õlgkübar poolviltu peas. Carnhallow House – minu suur ja kaunis maja – kumab päikesevalguses. Kindlasti pole ma kunagi ennast peenemana tundnud. Vist pole ma veel iialgi olnud õnnelikum. „Ära liiguta,” ütleb David. „Püsi hetk paigal, kallis. Joonistan praegu sinu veetlevat ülespidi tipuga nina. Ninaga tuleb vaeva näha. Kõik sõltub varjutamisest.” Ta vaatab keskendunult minu poole, samas pöördub ta pilk jälle paberile, pliiats liigub kiirelt, varjutab, kujundab üleminekuid. Ta on väga osav kunstnik, ilmselt minust palju parem, nagu ma nüüd aru saan. Sünnipäraselt andekas. Mina oskan pisut joonistada, kuid mitte nii oskuslikult nagu tema ja igatahes mitte nii kiiresti. Davidi kunstiande avastamine oli olnud selle suve üks ootamatu rõõm. Teadsin muidugi, et ta on kunstist huvitatud: olime ju ikkagi tutvunud Shoreditchi kunstigaleriis erakülastusel. Veneetsias näitas ta mulle kõiki oma sealseid lemmiktaieseid: mitte ainult endastmõistetavaid Tiziani ja Canaletto maale, vaid ka Brâncuși omi Peggy Guggenheimi muuseumis, San Pantaloni kiriku barokklage, üheksandast sajandist pärit Torcello Madonnat, kelle ärksates silmades püsib igavene lummav armastus. Emaarmastus, millele ei tule kunagi lõppu. See oli nii kaunis ja nukker, et ma tahtnuksin nutta.
22
Ometi ei taibanudki ma kohe, et ta oskab kunsti luua, hakkasin seda mõistma alles pärast siia, Carnhallow’sse, tulekut. Olen näinud mõnda Davidi noorpõlve tööd võõrastetoa seinal ja tema kabinetis: Penwithi rohmakate kivikuhjatiste, nõmmede ja randade poolabstraktseid maale. Need on loodud nii osava käega, et esialgu pidasin ma neid mõne professionaali hinnalisteks taiesteks, mille Nina oli Penzance’i oksjonimajast ostnud. Osana püüdlikust restaureerimistööst, tema pühendumusest sellele majale. „Korras,” ütleb David. „Nina on valmis. Nüüd suu. Suu on palju lihtsam. Kaks sekundit.” Ta kallutab ennast tahapoole ja silmitseb joonistust. „Ah! Suurepärane.” Ta rüüpab rahulolevalt virsiku-sidrunimahla. Päike soojendab mu paljaid päevitunud õlgu. Naiste metsas laulavad linnud. Mind ei üllatakski, kui nende siristamine kõlaks ühel viisil. Nõnda see on. Täiuslik õnnehetk. Mees, armastus, päike, kaunis maja, kaunis aed Inglismaa kaunis nurgas. Tunnen tahtmist öelda maailmale vastutasuks midagi meeldivat. „Kas sa tead, et oskad seda tõepoolest hästi?” „Kuidas, kallis?” Ta joonistab jälle. Sügavas mehelikus süvenemises. Mulle meeldib tema keskendumisviis. Laup kipras, kuid mitte vihane. Mees töö juures. „Joonistada. Tean, et olen seda sulle varemgi öelnud – kuid sa oled tõeliselt andekas.” „Äh,” kostab ta nagu teismeline, kuid naeratab täiskasvanu moodi, käsi kiiresti paberilehel libisemas. „Võib-olla.” „Kas sa ei ole tahtnud kunagi sellega elatist teenida?” „Ei. Jah. Ei.” „Kuidas?” „Pärast Cambridge’i mõtlesin küll korraks sellele. Oleksin tahtnud pisut kätt proovida. Kuid mul puudus valikuvõimalus: pidin töötama, tegema ikka rohkem ja rohkem seda tüütut raha.” „Kas sellepärast, et su isa pillas kogu varanduse?” „Ta müüs koguni perekonnahõbeda, Rachel. Selleks, et maksta neid idiootlikke hasartmänguvõlgu. Nagu mõni 23
telekaid näppav narkar. Pidin selle tagasi ostma – Kertheni hõbeda. Mind sunniti rohkem maksma.” David ohkab, rüüpab veel mahla. Päikesekiired murduvad kallutatud klaasis. Ta naudib mahla värskust ja aroomi ning vaatab minust mööda metsa poole, kus päikesekiired pitsi punuvad. „Loomulikult kaotasime niigi raha: see polnud täielikult minu isa süü. Carnhallow’d oli absurdselt kulukas pidada, kuid perekond üritas siiski. Ehkki enamik kaevandusi jäi 1870. aastaks kahjumisse.” „Miks?” David võtab pliiatsi, toksides sellega oma teravaid valgeid hambaid. Pildile mõteldes vastab ta mulle äraolevalt. „Pean sind tõepoolest alasti joonistama. Oskan nibusid vapustavalt kenasti kujutada. See on omamoodi anne.” „David!” Pahvatan naerma. „Ma tahan teada saada. Tahan toimunut mõista. Miks jäädi kahjumisse?” Ta jätkab joonistamist. „Sest Cornwallis on raske kaevandada. Selle maapõues peitub rohkem tina ja vaske, kui on nelja tuhande aasta jooksul päevavalgele toodud, ent seda on lausa võimatu kätte saada. Kindlasti ei tasu see ennast ära.” „Kas kaljude ja mere tõttu?” „Täpipealt. Sa oled Morvellani näinud. See oli kaheksateistkümnendal ja üheksateistkümnendal sajandil meie kõige tulusam kaevandus, kuid ühtaegu ohtlik ja ligipääsmatu.” „Jätka.” „Just sellepärast on Morvellani arhitektuur nii kummaline – kaks hoonet. Enamasti olid Cornwalli kaevanduskäigud avatud, ainult pumpi kaitsti kiviehitistega – ilmselt peeti mehhanisme olulisemaks kui mehi. Ent kaljudel Zawn Hanna kohal tuli Kerthenitel vaeva näha: mere läheduse ja sagedaste tormide tõttu oli vaja šahtisuue peita eraldi hoonesse, kohe pumbamaja kõrval.” Ta silmitseb mind ja vaatab minust mööda, nagu otsiks ta pilk kaevandusi. „Nõnda loodi juhuslikult see võõrik diagonaalsümmeetria.” Pliiats pöörleb aeglaselt ta sõrmede vahel. „Võrdle seda Austraa24
lia või Malaisia lahtiste kaevandustega. Tina lasub seal päris pinnal. Seda saab kas või plastlabidaga maast kaevata. Just sellepärast suri kaevandamine Cornwallis välja. Neli tuhat aastat kaevandamise ajalugu hääbus paari sugupõlvega.” Tema lõbusus tuhmub. Ma tajun tema süngestuvaid mõtteid kalduvat Ninale, kes uppus Morvellanis. Ilmselt oli see minu süü, et kõnelus sellesse suunda tüüris. Allamäge. Kaevanduskäikude suudmete poole kaljudel. Pean selle heastama. „Kas tahad tõepoolest mind alasti joonistada?” Ta naeratus virgub taas. „Aga muidugi. Jah, koguni väga.” Ta naerab, tõmbab lõpetatud joonistuse plokist ning kallutab tööd hinnates oma nägusat pead. „Hm. Pole paha. Ninale ei saanud ma siiski õigesti pihta. Nibudega tulen kindlasti paremini toime. Mis siis ikka...” Ta kergitab rannet, et kella vaadata. „Lubasin Jamie kooli viia...” „Nädalavahetusel?” „Jalgpallimatš, ehk mäletad veel? Ta on väga elevil. Kas saad ta pärast ära tuua? Ma saan Falmouthis Alexiga kokku.” „Loomulikult teen seda. Heameelega.” „Kohtume õhtusöögil. Sa oled väga hea poseerija.” Ta suudleb mind kergelt ja sammub siis ümber maja ringiga auto poole, hüüdes valjusti Jamie nime. Nagu oleksime juba perekond. Igati turvaline ja õnnelik. See tunne soojendab mind nagu suvepäev. Jään päikesepaistesse istuma, laud poolenisti langetatud, teadvus tukkumas. Naudin mõnusat eesmärgitust. Mul tuleb nii mõndagi teha, kuid praegu pole midagi pakilist ootamas. Häältepomin majas ja sissesõiduteel. Palavuses plaksatab autouks. Mootorimürin vaibub, kui sõiduk suundub läbi tiheda metsa, piki orgu ülespoole nõmmedele. Selle asendab linnulaul. Siis mõistan, et ma polegi veel Davidi joonistust vaadanud. Uudishimulikult, võib-olla pisut valvsalt – mulle ei meeldi, kui mind joonistatakse, samamoodi ei salli ma pildistamist: poseerisin ainult Davidi meeleheaks – kallutan ennast lähemale ja võtan joonistuse. 25
See on suurepärane, nagu võiski arvata. Viieteistkümne minutiga jäädvustas ta minu vaiksest nukrusest silmades, mis ei kao kunagi, kuni siira, ehkki ebaleva naeratuseni. Ta näeb mind õigesti. Ja ma olen sellel joonistusel nägus: kübara vari rõhutab ilu. Selles pildis on näha armastus, mida ma tema vastu tunnen, elav minu pilgu õnnelikus ujeduses. Ta näeb seda armastust, mis teeb mulle heameelt. On ainult üks puudus. Minu ninakuju. Mulle on öeldud, et mu nina on kena, ots veetlevalt ülespidi pööratud. Aga ta pole joonistanud üldse minu nina. See nina on teravam, pisut kongus, ilusam: selle luustruktuur pärineb kellegi teise näost, kelleltki, keda ta on tuhandeid kordi joonistanud, nõnda, et sellest kujunes harjumus. Ja ma tean, kes see on. Olen näinud fotosid ja joonistusi. David joonistas mu Nina sarnaseks.
26