tuleproov
Tonny Gulløv
Taani keelest tõlkinud Minna Salmistu
Teose väljaandmist on toetanud:
Originaali tiitel: Jernbyrd © Tonny Gulløv, 2019
Tõlge eesti keelde © Minna Salmistu ja Helios Kirjastus OÜ, 2021
Toimetanud Annika Oras Küljendanud Jaak Rüütel
ISBN 978-9916-656-32-7
www.helios.ee
Trükkinud Print Best
Proloog
Mina olen Ulv, Ulv Palnatoke. Olen sü ndinud sügaval Cumberlandi1 tihnikus asuvas kü las, kus elasin kolmteist aastat koos kristlike kõmridega, pidades neid oma rahvaks. Seda polnud nad aga kuidagi – nad olid ü hed tõprad!
Mu ema oli Fyni jarlit ütar ja isa vendi jarl, keda vanaisa ja onu esmalt pantvangis hoidsid ja seejärel tapsid. Seda põhjusel, et mu ema oli temast lapseootele jäänud. Nende käitumises polnud midagi imelikku, ja ma oleks ise sama teinud, kui jutt käiks minu t ütrest ja liiderlik oinas seisaks mu mõõgatera ees.
Kahjuks sundisid asjaolud ema põgenema, kuna onu pidas teda suguseltsi au ja head nime r üvetanud vandemurdjaks. Ja kõigist Midgardi kohtadest, mille vahel oleks ta võinud valida, otsustas ema minna Cumberlandi hü ljatud metsadesse, kus teda ü mbritsesid silmakirjalikud kristlastest sitapead ja ü ks joodikust munk. Ma mõistan ta otsust praegu sama vähe, kui tollal nendesamade kristlaste seas ü les kasvades. Alles viieteistaastasena, kui jätsin Cumberlandi kaugele selja taha, sain teada, et ma polnudki selle pealiku poeg, keda kogu südamest põlgasin. Tasuks siiski mainida, et põlgasin sel ajal eranditult kõiki. Mees, keda pidasin isaks, vastas mu tunnetele samasuguse vihaga. Meie närune suhe ei muutunud paremaks tõsiasjast, et sitapea purjus peaga liiderdades mu ema tappis.
Ta oli lähedal ka minu elupäevade lõpetamisele, kuid jäin ellu ja vihkasin pärast juhtunut nii teda kui kõiki teisi, kes ei jaganud mu
1 Maa-ala Loode-Inglismaal.
usku aasidesse ja eriti ori. Seda ei teinud ü kski kõmri klanni liige, niisiis põlgasin neid kogu hingest, isegi kui taanide kätes vehklevad kirved nad tapsid.
Taanid võtsid mu orjaks, ehkki ma kangekaelselt ja k ü llap ka pisut pü halikult teatasin, et olen ü ks neist, ja pidasin end nendega võrdseks. Miski ei saanud olla tõest kaugemal. Üks meestest oleks äärepealt ka mulle otsa peale teinud, sest virutasin talle kubemesse –oleksin ise samamoodi käitunud, kui kube kuulunuks mulle ja jalg ninakale noorele kutsikale, kes endast liiga hästi arvab. Kuid pääsesin peksuga, kü ll ränga peksuga, aga olin ü lbe ja selle suuremalt jaolt välja teeninud.
Mul pole sellest kahju ja ma pole ka uhke – selline ma lihtsalt olin ja, nagu öeldud, sain teenitud karistuse. Orjal pole palju, mille ü le uhkust tunda, kui mitte arvesse võtta saadud hoope, kui keeldusin orjana käitumast. Mu mõtted ja pidev mässumeelsus ei lasknud end kammitsaisse panna. Ilma Ymeri, mu hiigelsuure sõbrata, oleksid taanid mu kalasöödaks teinud juba ammu enne, kui olime seilanud Nørvesundi 2 kaudu Rooma ja Hellase merede poole.
Kuid tunnen endiselt uhkust, et lasin rohkem kui nelja laevapikkuse kaugusel seilava laeva reelingult alla Frangi hertsogi, kui keegi teine seda ei suutnud – möödalaskmise korral oleks mu noore pea kohal rippunud surmaotsus. Sest olin ori, ja orjad ei tohtinud mingil juhul relva käes hoida.
Kolm aastakest istusin koos jalaraudades Ymeriga Meremaonimelise laeva aerupingi kü ljes ahelates. Ymer on arvatavasti suurim Midgardis elanud mees, ja tema jämedatele õlavartele jäävad alla isegi enamiku taanide reied – ja taanid on teistest rahvastest suuremad ja tugevamad.
Nagu öeldud, olin ma ü lbe ja põlgasin kõiki – ka Ymerit, kes polnud esimestel päevadel, kui tema taga aerupingil istusin, sõnagi lausunud. Ta kõigest vaikis ja tõmbas mängleva kergusega aeru, nagu oleks see pudrulusikas.
2 Tänapäeva Gibraltar.
Muutsin seda olukorda, sõimates tal kõigepealt näo täis, ja virutasin ta vaikimise peale talle aeruauguklotsiga vastu otsmikku. Hoop äratas mehe ü les. Ymeri vastuseks oli hiiglasliku käega antud kõrvakiil, mis mu ü le Meremao reelingu saatis. Vaid tänu jalaahelatele ei saanud minust Ægiri3 alalist kaaslast. Õigemini nii mulle räägiti, sest olin teadvusetu, kui mind pardale hiivati.
See ei jäänud viimaseks korraks, kui Ymer mind kolkis, kuid ta tegi seda alati sõbramehelikult ja minu enda hüvanguks, kuna arvas, et ü lbeid noorukeid tuleb vaos hoida. Ta õpetas mulle nii mõndagi, ja päästis sellega mu elu.
Hoopidest hoolimata kindlustasid just Ymeri seltskond ja isegi tema jagatud kehaline karistus, et t üü rimees Eskil Ükssilm, see sitapea, minust elu välja ei piitsutanud ega mind ü le reelingu Hellase mere helesinisesse vette ei heitnud. Kuid kõik oleks tü hja läinud, kui ma kõigest kolm aastat hiljem tapsin kakluse käigus orja ja oleksin Haddeby orjaturul äärepealt elu lõpetanud – ainuü ksi sellepärast, et keeldusin kaela koogutamast. Ma lihtsalt ei kõlvanud orjaks. Ja kui tädi Heldis poleks mind Haddebyst leidnud, oleksin seal oma rooja sisse aheldatuna otsa saanud.
Vaba mehena olin ikka sama ü lbe ja tige, nagu olin ka punapäine, suurt kasvu ja härgas. Suurest jõust hoolimata ei oleks ma k ü llap saanud oma lugu kirjamunk Edmund Lihtsameelsele jutustada, kui tädi poleks mind saatnud Einar Mõõgamehe juurde õppima. Neile kahele võlgnen elu – paljude suureks nördimuseks.
Einar Mõõgamees õpetas mind kasutama mõõka nii kiiresti ja osavalt, mida paljud järele teha ei oska. Ta püüdis mulle õpetada ka mõistuse hääle kuulamist, aga siiani kipub see vihale alla jääma. Kuid tuleb aina tihemini ette, et Einari õpetus võidutseb, nagu võidutses ka Gorm Võimas, kui aitasin tal Fyni Jellingi kuningatooli võimu alla saada.
Gorm Võimas põhjustas mu elus kolm murrangut, millest kaks valmistasid suu rt rõõmu. Esiteks andis ta mulle linnuse, Gammel-
3 Merehiiglane, hiiglase Mistblinde poeg ja Loki vend, abielus merejumal Raniga.
borgi, Ida-Fyni rannikul, seal, kus Fyni ja Sjællandi vaheline väin on kitsaim. Sain endale kü ll pelgalt kõdunenud palkide hunniku, kuid linnus oli õigusega minu. Teine Gormi põhjustatud murdekoht oli minu saatmine Britanniasse ja gaelide saarele koos kahe kuningapoja, Knud Dana-Asti ja Harald Kuseputukaga. Viimane polnud kü ll Haraldi päris nimi, kuid seda ta oli.
Knudist sai seevastu mu lähedane sõber ja veetsin temaga koos palju aega, kuni ü ks Dy ini4 reetur temasse noole lennutas. Hulkugu see sitapea rahutult Helhjemis5 ringi, sest tunnen siiani Knudist puudust.
Kolmandaks aga Gorm Võimas suri, jättes sellega Jellingi kuningatooli oma nooremale pojale Haraldile – tema seltskonnast oleks ma pääseda tahtnud. Ja ma ütlen nii, ehkki Harald on mees, kes on andnud suurima panuse, et koguda taanide maad kokku selleks, mida praegu Taaniks kutsutakse. Kuid ü htlasi on ta mees, kes on panustanud kõige rohkem mu hulluks ajamisse. Me pole kü ll Haraldiga vaenlased, kuid rahuajal ta mind välja ei kannata, ja mina pean teda sama ärritavaks, kui pidas teda ta vanem vend. Kahjuks ei tohtinud ma talle Knudi kombel kere peale anda, niisiis pidin tema ärritava iseloomuga leppima. Hoolimata pingelisest suhtest kuningas Haraldiga olin just mina see, kes viis kuninga sõjaväe Sjællandile, kus Lejre Sigfred lüüa sai. Õigemini peaaegu lüüa sai. Kui meil olid võidust kõigest viimased mõõgahoobid puudu, peatas Harald lahingu ja sõlmis kokkuleppe, et temast saab koos Sigfredi poja, vanaisa järgi nime saanud Gorm Noorimaga osakuningas. Taanide totter nimetraditsioon, kus pojad said nime vanaisade järgi, on mind alati segadusse ajanud.
Haraldi otsus polnudki nii tobe, kui tookord kõlas, sest Otto Suur, keda paljud kutsusid Ida-Frangi- ja Saksimaa kuningaks, vaatas vil-
4 Tänapäeva Dublin.
5 Koht neile, kes pole surnud auväärset surma.
tu kõigi le, kes ei kandnud kaelas risti ega kummardanud naelutatud jumalat.
Saime teate, et Otto ratsasalgad galopeerivad Jüütimaa poole, ja kuna peaaegu kõik Haraldi sõdalased seisid Lejre all Sjællandil ja vahetasid Sigfred Lejre-kuninga meestega mõõgahoope, hakkas kõigil kiire, et minna Jüütimaale ja Danavirki juurde, mida kutsuti ka Suurteks vallideks Jüütimaa jalamil.
Või peaks ütlema, et peaaegu kõigil. Minul oli tuli takus, sest pidin jahtima oma poisiiharast nõbu, Otti, kes oli mu eemalolekut ära kasutades Gammelborgi vallutanud. Seal tappis ta mu kalli naise, Álo , ja viis mu pojad Gotlandile, kust pärines ta ema suguselts.
Ma olin kü ll palju aastaid enne seda tapnud Oti sängipoisi ja põletanud maha ta halli, kuid ta ei saanud seda tõestada ega kõva häälega kuulutada. Sest mehed, kellel on Oti-sugune iha poiste vastu, on taanide maal põlatud.
Seetõttu olime mõlemad andnud rahuvande, mille tunnistajateks olid kuningas Harald ja Odini hiie võimas völva6 , Viggdis Nägijatar, ning me lubasime teineteisega rahujalal elada. Ott murdis vannet, ehkki kõik, sealhulgas mina, olime arvanud, et mõõga tõmban esimesena just mina. Kuid seda tegi Ott ja sai tasuks verikotka7, mille ise läbi viisin. Ka mu pojad olid peaaegu otsad andnud, kuid jäid ellu, mis oli kõigest tähtsam. Oma poegade hulka, kelle arvul on kombeks kasvada, loen ka Sveni. Ta on kü ll kuningas Haraldi poeg, kuid minu juures ü les kasvanud ja peab mind oma kasuisaks, nagu isegi seda teen.
Tõsiasi, et olin Haraldi sohilapse kasuisa, ei takistanud Haraldil saatmast mind Otto Suure vastu nii väheste meestega, et olukord oli peaaegu halenaljakas. Tänan siiani ori, et lõin esiteks Ottot võimsaimas merelahingus, mida ü kski taan on näinud, ja seejärel ka kuival maal. Tänan jumalaid tavaliselt siis, kui meenutan Otto hiigelsuure
6 Germaani mütoloogias nägijatar ja sauakandja. (Tlk)
7 Hukkamisviis, kus ohvri rinnakorv rebitakse lõhki, ribid kistakse laiali, kopsud tõmmatakse välja ja lastakse neil ribide peal nagu kotkatiibadel lebada. (Tlk)
otsaga oda, mille ta surus mu rannabarrikaadi ette liiva sisse, kus nii palju tema sõdalasi elu kaotas. Otto lahkus lahinguväljalt lubadusega tagasi pöörduda ja kõik taanid ristida või seda teha püüdes surra. Olin hullule keisrile vastanud, et ta on väga teretulnud, mis kahjuks ei leevendanud Otto sundmõtet kõigi taanide ristimisest.
Minu antud panuse tänutäheks kiitis Harald kõiki teisi peale minu, mille peale oleks mul tavalisel puhul süda täis läinud. Kuid olin otsustanud seada Sveni ja koos sellega poegade tuleviku oma uhkusest ja legendaarsest vihast ette. See polnud mulle polnud ü ldse kerge, kuid nii ma tegin, ja sundisin seejuures Haraldit tema sohipoega kuningapojaks tunnistama. Kahjuks vahetas ta ü he sohipoja teisega. Minu sohipoeg kandis sellist totakat nime nagu Foulques ja poiss meenutas munka. Poisi oli sü nnitanud ü ks lahke nunn, keda kunagi Ryesborgi haigevoodisse aheldatuna magatasin. Poiss meenutas lollpead, mida võiski oodata, kui nunnale titt teha.
Kuid lasen nüüd Edmund Lihtsameelse sulepeal kratsida kirjutusnahale sõnu, mida jutustan endale sobivas järjekorras. Ma ei tea, kas räägin kogu tõde, kuid niimoodi seda kõike mäletan.
Vahetevahel virutan Edmundile tubli kõrvakiilu lihtsalt selleks, et mungale meenutada, et ta ei laseks oma kristlikul lobal mu sõnade vahele hiilida.