Tundmatu taeva all by Apollo Raamatud

EESSÕNA

Lapsena armastasin ma loodusteadust ja ulmekaid. Ma lausa neelasin teaduskirjandust, nii palju kui seda mulle kätte juhtus, eriti just astronoomiateemalist, ning ahmisin endasse nii palju teadmisi, kui suutsin. Ja kui teadusel polnud minu küsimustele vastuseid – sest neid lihtsalt veel ei eksisteerinud või ma ei saanud neist aru –, aitasid mu kujutlusvõime piire nihutada ulmekad.

Unistasin, kuidas astun kosmoselaeva pardale – mistahes laevale: Enterprise, Jupiter 21 või ükskõik milline teiste unistajate loodud õhulaevadest – ja näen end tähtedest mööda, teiste planeetide poole kihutamas. Mis tunne see küll oleks, vaadata üles ja näha rohelist taevast, mida valgustavad kolm päikest ning kus pea kohal kõrgub tosin kuud? Või mööduda värvikirevalt kiiskavast udukogust, milles on tekkimas uued tähed? Või lennata läbi täheparve, kosmoselaeva kere miljoni päikese valguses sädelemas?

Ei, lubage mul end parandada: ma ei unistanud sellest. Ma ihalesin seda. Mõneti sai minust astronoom just selleks, et kõiki neid asju näha, et

1 Kosmoselaevad Ameerika teleseriaalidest „Star Trek“ ja „Lost in Space“ („Kosmosesse eksinud“) – tõlkija märkus.

universumis rännata ja selle imesid endasse ahmida, isegi kui see juhtub üksnes teleskoobi või arvutimonitori kaudu.

Ja ka selleks, et teisi endaga kaasa kutsuda. Pärast seda, kui ma 1990ndate lõpus doktorikraadi kaitsesin, hakkasin astronoomiast kirjutama ja kõnelema ning avastasin, kui palju on teisi kosmoseränduriks ihkajaid, kes universumiga lähemalt tutvust teha sooviksid. Kui näitasin mõnd imekaunist pilti udukogust või galaktikast, küsiti minult alati: „Kas selline näeks see välja ka kohapeal?“

Vastus sellele küsimusele on peaaegu alati, et see pole niisama lihtne. Kuidas näeb teleskoop ja kuidas inimsilm, on kaks eri asja – vahel lausa väga erinevad asjad –, ning püüda välja selgitada, mida te tegelikult ühe või teise kosmilise objekti juures viibides näeksite, on keeruline. Kuid mind jäi see küsimus painama. Millised need objektid lähedalt vaadates välja näeksid?

Mida rohkem selle peale mõtlesin, seda huvitavamaks see küsimus muutus. Minu toonase ameti juurde kuulus ka töö Hubble’i kosmoseteleskoobi andmetega ning mõnikord tekitasid nähtud kujutised minus uusi küsimusi. Lähedase galaktika täheparve pilte uurides juhtus mitu korda, et laps minu ajusopis võttis laeva juhtimise üle ning juba me kihutasimegi kosmoselaevaga mööda neistsamadest tähtedest, läbi eredavärvilise udukogu, libisedes piki punase hiidtähe välimist atmosfääri.

Mulle oli selge, et tolleks hetkeks olid meie teaduslikud teadmised tükk maad sügavamad kui ajal, kui alles hakkasin galaktikate avastamisest unistama. Minu lapsepõlves olid astronoomia ülesvõtted näiteks tavaliselt ebamäärast pleekinud karva värvifotod, mis ilmusid raamatutes ja ajalehtedes. Kosmosesondide saadetud pildid olid madala resolutsiooniga, sealt oli keeruline midagi konkreetset välja lugeda. Kuid nüüd võisin päevade kaupa lapata suurepäraseid, äärmiselt kõrge resolutsiooniga Hubble’i fotosid.

Jõudsin otsusele, et tore oleks kirjutada artikkel, kus teaduslik pool põimuks ilukirjandusega, ning käisin selle idee välja Astronomy

ajakirjale. Nad olid nõus. Artikli pealkirjaks sai „Tundmatu taeva all“, see ilmus ajakirja 2003. aasta jaanuarinumbri kaaneloona ning uuris, milline vaade avaneb kerasparve ja Orioni udukogu seest ning punase kääbustähe ümber tiirlevalt planeedilt.

Mulle meeldis seda kirjutada. See võimaldas teadlasel minus uurida, õppida ja teemat teistele selgitada, samas kui laps minu sees sai laeva tüürida. Ja enam-vähem samamoodi olengi sellest ajast saadik talitanud: rääkinud teadusest, aga samal ajal sellest rõõmu tundnud. Otsekohe tahtsin samal teemal veel midagi kirjutada, ent kuidagi jäi see ometi aastateks soiku.

Ent mõte püsis pidevalt tallel ja mõnikord tasub ootamine ära. Aastad möödusid, leiutati uusi teleskoope, mis avardasid vaadet veelgi. Kujuteldavad maastikud mu vaimusilmas said toitu uutest tõsiteaduslikest avastustest. Avastasime planeete teistes päikesesüsteemides ja kogusime uusi teadmisi täheparvede mehaanikast. Meie kosmosesondid uurisid Kuud, Marssi, Jupiteri, Saturni, isegi tillukest külmunud Pluutot ja saatsid nendest maailmadest tagasi imetabaseid fotosid. Ülemaailmse teaduskoostöö tulemusena õnnestus teha esimene lähiülesvõte mustast august.

Enam ei suutnud ma kiusatusele vastu panna. Me ei tea neist kaugetest paikadest kaugeltki kõike, aga teame rohkem kui varem. Eks see olegi ju teaduse mõte: õppida.

Võib-olla tuleb kord päev, kui igaüks, kes tahab, saab Päikesesüsteemis ringi rännata. Kuigi see ei kõla eriti tõenäoliselt, võib juhtuda, et meil on tulevikus tähelaevad, mis suudavad ületada valguse kiirust, ja see võimaldab meil uudistada üüratut tähtedevahelist pimedust. Kuid kuniks seda ei ole, peame toetuma kujutlusvõimele, mis pole ju sugugi paha. Õnneks on meil praegu sajandite jooksul kogunenud teaduslikud, matemaatilised ja astronoomilised teadmised, mille varal võime järeldada, mida me kosmosesse rännates tegelikult näeks ja kogeks.

JUBA ÜKSNES PLUUTOLE PÄÄSEMINE ON TEHNOLOOGILISELT PARAS pähkel. Esiteks on Pluuto Maast väga kaugel. Selle orbiit ümber Päikese on kergelt elliptiline ja nii on see sõltuvalt asukohast orbiidil Maast kõige vähem 4,3 miljardi kilomeetri kaugusel. Kõige kaugemas punktis jääb see meist 7,2 miljardi kilomeetri kaugusele.

Nii kaugele ja isegi veel kaugemale oleme saatnud mitu kosmosesondi, nende seas ka New Horizonsi kosmoseaparaat. See on üks ajaloo kiiremaid sonde ning ikkagi kulus sellel kohale jõudmiseks peaaegu kümme aastat, ilma et see oleks kordagi käiku aeglustanud! New Horizons lendas Pluutost vilinal mööda kiirusega 48 000 kilomeetrit tunnis. Kui tahaksite seal aga peatuse teha ja pisut ringi vaadata, võtaks kohale jõudmine veelgi rohkem aega, lisaks saaks takistuseks vaja mineva kütuse kogus – seda läheks teil vaja käigu aeglustamiseks ja orbiidil püsimiseks, lisaks veel selle lisakütuse kandmiseks ja nii edasi. Neid arvutusi nimetatakse raketivõrrandiks ja need näitavad selgesti, et kui inimestel peaks kunagi avanema võimalus ise Pluutole sõita, peab raketitehnoloogia olema praegusest tükk maad kaugemale arenenud. Ent oletagem, et see nii on, ja alustame teekonda Päikesesüsteemi äärealale.

Lisaks on meil vaja paremaid kosmoseskafandreid. Pluuto temperatuurid kipuvad jääma –240 °C juurde. Üldiselt see skafandrile erilisi probleeme ei valmista, kuna Pluuto õhk on ülimalt hõre ega juhi soojust minema. Kuid saapatallad olgu korralikult soojustatud, sest Pluuto pind on külm.

Mitmekümne miljoni kilomeetri kauguselt vaadatuna näeb Pluuto välja nagu täht, lihtsalt väike täpike kosmoses. Nii kaugel on päikesevalgus palju nõrgem. Kuigi oleme Pluutole sada korda lähemal kui Maa peal, näeb kääbusplaneet ikkagi välja tuhmi tähena nagu sajad teised taeva laotuses. Kui teil on hea silmanägemine (või korralik binokkel),

võite selle läheduses märgata üht veelgi tuhmimat täpikest: see on Pluuto suur kuu Charon. 1978. aastal avastati see kogemata – fotol nägi see välja umbmäärase ähmase mügerikuna teise, pisut suurema ähmase mügeriku kõrval, mis oli Pluuto ise. Charon on Pluutost umbes poole väiksem, kuid palju tumedama pinnaga, seega on see taevas palju tuhmim, kui suuruse põhjal arvata võiks.

Umbes kaheksa miljoni kilomeetri kaugusel hakkab Pluuto paistma kettana ja selle pinnavormid muutuvad silmaga nähtavaks umbes 800 000 kilomeetri kauguselt. Mida suuremaks Pluuto teie kajuti aknas kasvab, seda selgemini näete pikergust tumedat ala, mis meenutab kujult pisut vaala. See peaaegu 3200-kilomeetrise läbimõõduga tumepunane ala ulatub üle terve taevakeha idast läände ja kannab nime Cthulhu

Macula – macula tähendab „laiku“ ja Cthulhu on väljamõeldud iidne koletislik jumalus, kes H. P. Lovecrafti jutustustes50 merepinna all talvitub. Punast värvi põhjustab meie vanade sõprade toliinide51 olemasolu, mis tekivad siis, kui päikesevalgus hakkab lagundama lihtsamaid molekule, näiteks metaani – mida Pluuto pinnal leidub rohkesti jää kujul –, ja need asuvad seejärel moodustama keerulisemaid molekule, mis võivad olla punast, oranži või pruuni värvi.

Teie laev ligineb Pluutole lääne poolt, liikudes üle pisikese külmunud taevakeha ida suunas. Enda ees näete Cthulhu Macula läänepoolset serva, mis on mägine, ida pool läheb see üle tasandikuks. See piirkond võis kunagi olla vulkaaniliselt äärmiselt aktiivne. Kuid Pluuto on selleks liiga külm, et siin vedelat laavat võiks pursata. Selle asemel purskas siinsetest vulkaanidest vett – siin asusid krüovulkaanid nagu Ceresel. Päikesesüsteemi välimises osas asuvatel taevakehadel võivad need olla päris levinud ning vesi mängib seal üsna samasugust rolli nagu kivimid

50 Mõned Pluuto aladest on saanud nime teadlaste ja New Horizonsile teed sillutanud kosmoseaparaatide järgi, teised jälle Pluuto enese, allmaailma jumala eeskujul allilma välja mõeldud asukate järgi. Cthulhu käidi välja avaliku arvamuse küsitluses ning osutus väga populaarseks, kuigi ametliku nime staatust pole sellele veel antud.

51 Vt ka peatükki „Üks rõngamaailm juhib neid: Saturn“.

Maa peal. Pluuto on Päikesest nii kaugel ja siinne vesi nii kõvaks jäätunud, et on kõvem kui graniit Maa peal. Cthulhu Maculast kagusse jääb ümmargune viltune küngas, mille keskel asub avaus nagu preeriakoera urg. Wrighti vennaste järgi on see saanud nimeks Wright Mons ja seegi on tõenäoliselt krüovulkaan. See on tohutu suur, 145-kilomeetrise läbimõõduga ja 4 kilomeetrit kõrge. Kraatreid te selle pinnal ei märka, seega on geoloogiliselt tegemist üsna uue pinnavormiga. Selle tekkepõhjus on aga ebaselge ja teadlased pole veel jõudnud üksmeelele, kas tegemist on päris krüovulkaaniga või lihtsalt kohaga maastikul, kuhu voolav aine kokku kuhjus.

Cthulhu Macula libiseb teie alt mööda. Selle idaservas, Wright Monsist põhja pool kõrguvad taeva poole mäeahelikud. Kõige põhjapoolsemat neist nimetatakse Hillary Monteseks ja lõunapoolseimat Tenzing Monteseks, kahe esimese Džomolungmale roninud inimese, Uus-Meremaa alpinisti Sir Edmund Hillary ja Nepali mägironija Tenzing Norgay auks. Tenzingu mäed on kõrgemad, kuni 6,4 kilomeetri kõrgused – ületades ka Colorado Kaljumäestikku –, Hillary ahelik küünib sellest poole kõrguseni. Kuidas need mäed tekkisid, pole teada. Maa peal võivad mäed tekkida tektoonilise jõu mõjul, mis maapinda ülespoole surub, kuid pole teada, kas samasugune geoloogia toimiks ka Pluutol. Tõenäoliselt koosnevad mäed jäätunud veest ning on ilmselt isegi Pluuto nõrga gravitatsiooniga – vaid üks kuueteistkümnendik Maa omast – ikkagi nii rasked, et nendealune maakoor neid vaevalt kanda jõuab.

Mäeahelikest ida pool märkate tükk maad heledamat tasast piirkonda. See teeb teil meele rõõmsaks: too tasandik meenutab kujult väga südant, mida sõbrapäeval kallima kaardile joonistate. Seda piirkonda nimetatakse Pluuto 1930. aastal avastanud astronoomi järgi Tombaugh’ regiooniks. Lähemalt uudistades märkate siiski, et tegemist pole täiusliku südamega – läänepoolne südamekoda on idapoolsemast märksa tasasem. Läänepoolne osa kannab (esimese tehiskaaslase Sputniku auks) nime Sputnik Planitia ning kujutab endast külmunud lämmastikjääst

koosnevat laia valget tasandikku, mille läbimõõt on umbes tuhat kilomeetrit. See on isegi natuke liiga sile. Mida suuremaks Pluuto sellele lähenedes teie akna ees muutub, mida tähelepanelikumalt te seda uurite, ei suuda te ikkagi jääst ainukestki kraatrit leida. Kuid see pole ka täiesti ilmetu. Näete, et selle pind on murdunud kümneteks tükkideks, kohmakate hulknurkadena on need pressitud teineteise kõrvale nagu küpsised ahjuplaadil, mida ei paigutatud enne ahju pistmist teineteisest piisavalt kaugele. Tükkidevahelised piirid näivad olevat mingit sorti kraavid.

Sputnik Planitiat eristab paljudest teistest Pluuto piirkondadest see, et siin puuduvad kraatrid. Teate, et see tähendab, et tegemist on üsna uue alaga. Oleks see miljardeid aastaid vana, märgistaksid seda iidsete suurte ja väikeste kokkupõrgete löögijäljed. Mingi Pluutol aset

Sublimatsiooni avaused Tüki keskpaik

Pluuto pind

Üleskerkiv lämmastikuvool

Pluuto Sputnik Planitia piirkonnas hõljuvad paksu vedela lämmastikujärve pinnal (vasakul) hulknurksed lämmastikjää tükid. Tillukesed avaused jää pinnas laienevad, kui jääs tekib päikesevalguse mõjul sublimatsioon. Pinnaalune materjal (paremal) hakkab keskelt jäätükke üles kergitama, nii tekib uus jää ja vanem jää liigub servadesse. Aja jooksul sublimatsiooni avaused aina laienevad, mis võimaldab nii hinnata ka tükkide vanust.

leidev protsess on nähtavasti selle piirkonna ära sillutanud ja kõik löögijäljed enda alla peitnud. Täpselt nii ongi. Pluuto sisemusest immitsev soojus (küll nõrgavõitu) soojendab pinnaalust lämmastikjääd ning see muutub paksuks kleepjaks vedelikuks, mille tekstuur sarnaneb hambapasta omaga. Aeglaselt pulbitseb see ülespoole, jahtub ja vajub siis taas alla. Sellist protsessi nimetatakse konvektsiooniks. Need tükid tekivad konvektsioonivoolu tulemusena, kui vedelik pinna lähedal jäätub. Selle kihi all kerkib vedelik ülespoole, pinnal olev jää hakkab paisuma, kuniks kohtub konvektsioonivoolu mõjul üles liikuva kõrvalasuva jäätükiga ja mõlemad langevad tagasi pinna alla.

Ent kui kaua kogu see protsess aega võtab? Sellele viitavad jääd palistavad väikesed mustad laigud. Lähemalt vaadates näevad need välja väikeste avauste moodi – mitte kokkupõrke tagajärjel tekkinud kraatrite, vaid rohkem jäässe tekkinud aukudena. Tegemist on sublimatsiooni avaustega. Tumedamad kohad jääs neelavad rohkem nõrka päikesevalgust, jää nende laigukeste ümbruses soojeneb ja muutub gaasiliseks. Seda protsessi nimetatakse sublimatsiooniks. Aja jooksul tekib jäässe süvend, millest moodustub avaus, mille suurus ulatub mõnest sentimeetrist sadade meetriteni. Lähemalt uurides näete, et jäätükkide keskel asuvad avaused on palju väiksemad kui äärtes. Tegemist ei ole illusiooniga. Tükkide keskel olev jää on üleskerkiva aine tõttu kõige värskem ja avaused ei ole jõudnud veel kasvada. Aja jooksul levib aine kaugemale, avaused liiguvad jäätüki äärtesse, kus neil on aega kasvada, mis seletabki, miks nad teistest suuremad on.

New Horizonsi automaatjaama ülesvõtetelt avauste suurust mõõtes ja füüsiliste katsetega nende kasvamise kiirust analüüsides on teadlased avastanud, et avaused liiguvad tüki keskmest äärte poole sõna otseses mõttes teosammul, 13–15 sentimeetrit aastas, mis on õige pisut kiirem küünte kasvamise ajast. Just nii kiiresti liigub vedelik jääsegmentide all. Nende suurust arvestades on jäätükid pisut alla 200 000 aasta vanad, mis geoloogilises plaanis tähendab vaat et uhiuut. Sellepärast pole neil

ka löögikraatreid. Pind aina uueneb, kui vedelik keskelt üles pressib ning vanema jää äärtesse surub.

Sputnik Planitia on Pluuto pinnal anomaalne nähtus. Ühe tekketeooria põhjal on tegemist paigaga, mida tabas kaua aega tagasi kokkupõrge mõne teise Neptuuni-taguse objektiga. See taevakeha pidi olema 150-kilomeetrise läbimõõduga või veelgi suurem ning kokkupõrkel tekkis Pluuto maakoorde tohutu auk. Teadlased usuvad, et koore all asub pinnaalune vedela vee ookean. Miljardeid aastaid tagasi tekkinud Pluutot oleks massi kogudes tabanud erinevad kokkupõrked, millest tekkinud kuumusest oleks piisanud vee ülessulatamiseks kääbusplaneedi sisemuses. Aine kamakad, mis Pluutoga kokku kasvasid, võisid sisaldada ka radioaktiivseid elemente, mis aitasid lagunemisel Pluuto sisemust veelgi soojendada. Jahtudes oleks Pluutol aga igal juhul moodustunud koor, mis võimaldaks sisemust väliste olude eest kaitstes seda tänapäevalgi sulanud olekus säilitada.

Kui Sputnik Planitia sündis sellise kokkupõrke käigus, oleks vesi kiiresti sellesse löögikraatrisse imbunud, mis oleks tekitanud mitmesaja kilomeetri laiuse tohutu kausi. Too sügavam ala oleks atmosfäärist endasse lämmastikku kogunud, mis oleks külmunud paksuks jääkaaneks. Altpoolt soojendab seda kergelt veeookeani soojus ja nii tekibki lämmastik jääst kleepjas aine, mis pinna all konvekteerudes jääsegmente tekitab. Pole aga päris kindel, et Sputnik Planitia just niimoodi tekkiski või kas sellega saab selgitada selle praegusi mehhanisme. Pluuto varjab oma saladusi väga kiivalt.

Olles Sputnik Planitia ületanud, avaneb teie silme ees järjekordne kummaline vaatepilt. Siin tundub taevakeha pind olevat laiguline, selle kohale kerkivad paralleelsete ribadena mäeahelikud nagu hambaharja harjased.

See on Pluuto teravike ala. Siinsed ahelikud koosnevad teineteisega hõredalt seotud jäätornidest, mis on sadade meetrite kõrgused. Natuke nagu lossi ümbritsev välismüür oma tornidega. Mõnes mõttes

võivad need olla Sputnik Planitial nähtud sublimatsiooni avauste edasiarendused. Mõnesaja tuhande aastaga need avaused hävinevad, kui alla vajuv jää need endaga Pluuto sisemusse kaasa veab. Kuid kui neil oleks võimalik aina edasi kasvada, koonduksid need lõpuks ühte ja moodustaksid ridamisi sügavaid kraavilaadseid süvendeid, mida ümbritsevad kõrged teravatipulised seinad. Teadlased usuvad, et need sarnanevad pisut kõrgel Andides leiduvate penitente ’dega 52 , jäämoodustistega, mille veider erodeerunud kuju meenutab palveks põlvitanud inimest, kust pärineb ka nende nimi. Ent Andide penitente ’d on üksnes mõne meetri kõrgused, Pluutol on need palju kõrgemad.

Nüüd olete jõudnud juba nii lähedale, et head ülevaadet Pluuto pinnast on võimatu saada. Järelikult on aeg maanduda ja Pluutot pinnalt edasi uudistada.

OLENEVALT SELLEST, MIDA TAHATE TAEVAS VAADELDA, TULEB Pluutole maandumisel langetada otsus: kas tahate välja minna pigem öösel või päeval?

Igal juhul vaatamist jagub. Kuid teie kosmoselaeva kapten on nutikas: tema valib maandumiseks paiga Pluuto öisel küljel, kus saate tund-paar taevast vaadelda, enne kui koitma hakkab. On aga omamoodi irooniline, et Pluuto aeglase pöörlemiskiiruse tõttu on teil taeva uudistamiseks küll rohkem aega, ent huvitavat on siin vähem näha.

Laev maandub suure tasase vaatlusplatvormi juures. Ilmselgelt on see ehitatud külmakindlast materjalist ning siin ei ohusta teid pinda palistavad rahnud, jää ja avaused, mis ettevaatamatu rännumehe ninali võiksid kukutada. Ükski väline valgusallikas ei põle ning teie ümber valitseb säherdune pimedus, et maastikku ei ole üldse näha. Ringi vaadates

52 Hispaania keeles patukahetseja – tõlkija märkus.

näete üksnes reisikaaslaste skafandritest paistvaid ähmaseid tulukesi, mis annavad küll aimu nende asukohast, kuid ei takista pimedusega kohanemist.

Teie enda skafander on kogukas, kuid üsna mugav. See sarnaneb kosmoseajastu algaastate astronautide skafandritega, kuid on valmistatud spetsiaalselt Pluuto jaoks. Skafander peab tagama, et teie kehas pidevalt toodetav soojus ei hajuks avakosmose vaakumis või tillukese taevakeha õhuta pinnal. Teie skafandri ja teiste mudelite vahe seisneb eelkõige saapataldade soojustuses. 240-miinuskraadise temperatuuriga haihtub soojus väga kiiresti. Hoolimata kogukast skafandrist kaalute Pluutol vaid kröömikese oma maapealsest kaalust, seetõttu võite ilma väsimata seista tundide kaupa. Selga laeva poole pöörates heidate pilgu taevasse.

Lääne pool on must taevakumm Pluuto nähtamatu maastiku kohal tähtedest tulvil. See on imekaunis, kuid kerge pettumustorkega saate aru, et neidsamu tähti näete ka Maa pealt. Õhu puudumise tõttu näete küll ehk harjumuspärasest rohkemaid tähti, kuid lootsite endamisi, et Päikesest nii kaugel kosmoses näevad need ehk kuidagi teistsugused välja. Ent küllap see on loogiline. Pluuto on küll mitme miljardi kilomeetri kaugusel, kuid isegi kõige lähemad tähed on veel tuhandeid kordi kaugemal. Esmapilgul tunduvad need sama eredad ja sama koha peal kui Maa pealt vaadeldes.

Oleks teil kasutada väga hea teleskoop ning võimalus ette planeerida, näeksite ehk aga ka õhkõrna erinevust. Päikesele kõige lähemad tähed meie galaktikas on piisavalt lähedal, et vaatenurga muutus Maa ja Pluuto vahel neid õige pisut parallaksi tõttu nihutaks. Selle efekti mõjul näib lähedal asuv objekt võrreldes kaugematega vaatenurka muutes nihkuvat. Lihtne näide: kui sõidate mööda maanteed, näivad teeäärsed puud teist mööda vilksatavat, kuigi kauged mäed tunduvad aeglasemalt liikuvat.

Teades kahe vaatluspunkti vahelist distantsi, võite trigonomeetria abil lähemal asuva objekti kauguse välja arvutada. Nõnda mõõdetigi

muide algselt vahemaad tähtedeni, võttes aluseks Maa 300 miljoni kilomeetrise orbiidi. Maa ja Pluuto vahelist vahemaad aluseks võttes kasvaks tähtedevahelise distantsi mõõtmise suutlikkus märkimisväärselt, kuid isegi palja silmaga vaadates ei nihku lähemad tähed piisavalt, et seda märgata. Oleks te aga enne lahkumist Maa peal teleskoobiga ülesvõtteid teinud ja neid nüüd siin tehtutega võrrelnud, paneksite nihet tähele küll. Reisibrošüüris justkui oli selle kohta midagi … ahjaa. 21. sajandi alguses tegi selle triki ära New Horizonsi kosmoseaparaat. Pluutost möödudes tegi see teleskoobiga pilti lähimatest tähtedest Proxima Centaurist ja Wolf 359-st ning kui neid ülesvõtteid võrreldi Maalt samadest tähtedest võetud piltidega, oli muutus nende asendis märgatav. Ent isegi automaatjaama võimsa teleskoobiga polnud see erinevus tohutu.

Tähed on lihtsalt väga kaugel.

Teie uitmõtted katkestab taevasse ilmunud sinine kuma. Alguses ei pane seda hästi tähelegi, kuid pilku itta pöörates näete seda aina eredamaks, selgemaks ja heledamaks kasvamas. Sinise valguse kihis jäävad teile silma ka viirud, mis tunduvad olevat silmapiiriga paralleelsed väga õhukesed pilved – neid on seal lausa mitu. Valgus muutub aina heledamaks, tähed selle läheduses hajuvad ja just siis, kui see hakkab teile kangesti tuttavlik tunduma, algab päikesetõus.

Alguses tekib teravalt välja joonistunud silmapiirile lihtsalt väga ere täpp, mis teie silme all aina heledamaks muutub. Ent mõne sekundi pärast jõuab teile kohale, kui kaugel te sellest ikkagi olete. Silmapiiril sirava hiiglasliku ereda ketta asemel, nagu me Päikest Maa peal näeme, on see teie silme ees pigem ikkagi täpi kujul. Vähem kui poole minutiga on päike horisondilt tõusnud ja särab nüüd taevas kõigist teistest taevakehadest palju eredamalt. Endiselt ümbritseb seda sinakas kuma. Oleks teil veel paar tundi aega seda tõusmas vaadelda, näeksite sinist kuma kadumas ja taevast taas mustaks tõmbumas. Ent praegu valitseb taevavõlvi Päikese ümber ikkagi sinakas toon.

Ülal: NGC 6388 kerasparv jääb

Maalt vaadatuna Linnutee teise otsa, 30 000 valgusaasta kaugusele.

NASA, ESA, F. Ferraro (Bologna ülikool)

Paremal: Uhke Orioni udukogu Hubble’i kosmoseteleskoobi ülesvõttes. Udukogu põhiosa moodustab tegelikult palju suurema tumeda molekulipilve sisse uuristunud avaus.

NASA, ESA, M. Robberto (kosmoseteleskoobi teadusinstitituut / ESA) ja Hubble’i kosmoseteleskoobi Orioni projekti meeskond

www.ajakirjad.ee

www.facebook.com/vestaraamatud

Tuntud Ameerika astronoom ja teaduse

populariseerija Philip Plait viib lugeja kosmoseturistina Kuule, Marsile, Pluutole, Orioni udukogusse, kaksiktähe juures

tiirlevale planeedile, tähtede kerasparve jm. Kuigi reisid sellistesse sihtkohtadesse on (praegu?) võimatud – seda autor ka korduvalt rõhutab –, on raamatus ülimalt usutavalt ja kaasahaaravalt kirjeldatud, mida me seal kohapeal näeksime, tunneksime, mõõdaksime.

Samas järgivad nende objektide ja nähtuste kirjeldused teaduslikku teadmist. Lugejale antakse pea märkamatult edasi põhitõed planeetide ja nende atmosfääride ehituse, tähtede tekke ja evolutsiooni, mustade aukude ja palju muu kohta.

Raamat pakub rohkesti uusi teadmisi ja ka parasjagu põnevust laiale lugejateringile keskmisest koolieast kuni täiskasvanuteni.

Laurits Leedjärv, astrofüüsik ja teaduskirjanik

Tundmatu taeva all

TUNDMATU TAEVA ALL

UNIVERSUMI TEEJUHT TURISTILE

TUNDMATU TAEVA ALL

UNIVERSUMI TEEJUHT

TURISTILE

SISUKORD

EESSÕNA