Tuulest viidud

Margaret Mitchell

TUULEST VIIDUD

© Margaret Mitchell, 1936 „Gone with the Wind“

Tõlge eesti keelde: © Rahva Raamat AS ja Krista Kallis, 2020 Toimetaja: Ingrid Eylandt-Kuure Kujundaja: Eliise Endemann Projektijuht: Dea Oidekivi

Trükitud trükikojas Print Best

ISBN 978-9949-693-33-7

ESIMENE OSA

1. peatükk Scarlett O’Hara polnud ilus, kuid tema sarmist sedavõrd võlutud mehed nagu Tarletoni kaksikud said sellest harva aru.

Tema näos oli emalt, prantsuse päritolu rannikuaristokraadilt päritud õrnus liiga teravas kontrastis õitsva jumega isa jõuliste näojoontega. Kuid see teravaotsalise lõua ja nurgelise lõuapäraga nägu oli kütkestav. Silmad olid kahvaturohelised ilma pruuni varjundita, ehitud tugevate mustade ripsmetega ja suundusid nurkadest kergelt ülespoole. Nende kohal olevad tihedad paksud kulmud kaardusid servadest ülespoole, moodustades hämmastava joone tema magnooliavalgel näonahal – nahal, mida lõunaosariikide naised nii väga hindasid ning oma paeltega kübarate, looride ja kinnastega kuuma Georgia päikese eest asjakohase hoolikusega varjasid.

Istudes sel 1861. aasta aprillikuu ereda päikesepaistega pärastlõunal oma isa istanduses Taral veranda jahedas varjus koos Stuart ja Brent Tarletoniga, nägi ta väga kena välja. Uus roheline lillelisest musliinist kleit laotus oma kaheteistkümne jardi pikkuses krinoliinivõrudele, sobitudes oivaliselt madalakontsaliste roheliste kingadega, mis isa oli talle hiljuti Atlantast toonud. Kleit tõi täiuslikult esile ta seitsmeteistkümnetollise piha, saledaima kolme maakonna peale, ning kenasti kinninööritud korsett rõhutas rindu, mis olid kuueteistkümneaastase neiu kohta hästi arenenud. Ent tagasihoidlikud avarad seelikud, kenasti ja esiletükkimatult võrgu alla üles seatud juuksed ning kombekalt sülle asetatud väikesed valged käed ei suutnud kuigi hästi varjata tema tõelist olemust. Rohelised silmad selles näos, 7

mis nii hoolikalt püüdis olla leebe, olid rahutud, isepäised, tulvil elu, ning päris kindlasti vastuolus tema väljapeetud hoiakuga.

Kombed oli talle peale surunud ema oma leebete manitsustega, samuti amm, kelle nõudmised olid veelgi karmimad, aga silmad kuulusid ikka talle enesele.

Temast paremal ja vasakul lesisid muretult toolidel kaksikud, kissitasid läbi kõrgete piparmündiviski klaaside päikesevalgusesse ning naersid ja rääkisid, sadulas istumisest treenitud, põlvini ulatuvates saabastes pikad jalad hooletult risti. Üheksateistkümneaastased, kuus jalga kaks tolli pikad, tugeva kondi ja lihastega, päikeses põlenud nägude ja kastanpruunide juustega, silmad lõbusad ja ülbevõitu, mõlemad riietatud ühesugustesse sinistesse kuubedesse ja sinepikarva pükstesse, olid nad äravahetamiseni sarnased nagu kaks puuvillakupart.

Hilise pärastlõuna längus päikesekiired langesid alla aeda, tuues tärkava roheluse taustal sätendavalt eredalt esile suurte õitekobaratega kontpuud. Kaksikute hobused olid seotud sissesõidutee äärde lasipuu külge; need olid suured loomad, samasugust punakat karva nagu nende peremeeste juuksed, ning hobuste jalge ümber tülitses kõhnade närviliste jahikoerte kari, kes saatsid Stuartit ja Brenti kõikjal, kuhu nad läksid. Veidi kaugemal, nagu paslik aristokraadile, lebas mustatäpiline dalmaatslane, koon käppadel, oodates kannatlikult, et poisid koju õhtusöögile läheksid.

Jahikoeri ja kaksikuid ühendas enam kui nende pidev seltsimine. Nad olid kõik terved, hoolimatud noored loomad, klanitud, graatsilised, heatujulised, poisid olid sama südikad kui hobused, kellega nad ratsutasid – südikad ja ohtlikud, kuid seejuures lahkeloomulised nende vastu, kes teadsid, kuidas nendega käituda.

Ehkki nad olid sündinud istanduse hõlbuellu ja olid lapsepõlvest saadik olnud teenijatega ümbritsetud, polnud kolme verandal istuja näod ei lodevad ega pehmed. Neis oli näha elujõudu ja vilkust, mis on omane maainimestele, kes on veetnud 8

kogu elu värskes õhus ning pole oma päid igava raamatutarkusega eriti vaevanud. Georgia osariigi Claytoni maakond oli ikka veel noor ning Augusta, Savannah’ ja Charlestoni standardite järgi veidi toorevõitu. Lõunaosariikide rahulikumad ja vanemad piirkonnad vaatasid põhja pool elavatele osariigi elanikele ülevalt alla, kuid siin, Põhja-Georgias polnud vaja häbeneda klassikalise hariduse peensuste puudumist, kui mees oli tark ja osav asjus, mis omasid tähtsust. Ning asjad, mis tõepoolest korda läksid, olid hea kvaliteediga puuvilla kasvatamine, osav ratsutamine, oskuslik laskmine, kergejalgne tantsimine, elegantne kuramaaž daamidega ning härrasmehelik vägijookide manustamine.

Nois oskustes kaksikud hiilgasid, ja samapalju paistsid nad silma ka oma kurikuulsa suutmatusega jätta meelde midagi seesugust, mida võis leida raamatukaante vahelt. Nende perekonnal oli rohkem raha, rohkem hobuseid, rohkem orje kui kellelgi teisel maakonnas, kuid poisid rääkisid grammatiliselt viletsamat keelt kui enamik nende vaestest valgetest naabritest.

Just sel põhjusel lõidki Stuart ja Brent Tara verandal tol aprillikuisel pärastlõunal aega surnuks. Äsja olid nad Georgia ülikoolist ära saadetud, kusjuures see oli juba neljas ülikool kahe aasta jooksul, mis nad välja viskas; nende vanemad vennad, Tom ja Boyd, olid tulnud koos nendega koju, kuna keeldusid jäämast õppeasutusse, kus kaksikud polnud teretulnud. Stuart ja Brent pidasid oma viimast väljaheitmist kenaks naljaks, ning Scarlett, kes polnud vabatahtlikult avanud ühtegi raamatut pärast seda, kui ta aasta tagasi Fayetteville’i naisteakadeemiast ära tuli, pidas seda niisama naljakaks kui nemadki. „Tean, et teie kumbki ei hooli väljaheitmisest karvavõrdki, ja Tom ka mitte,” ütles ta. „Aga kuidas on Boydiga? Tema oleks nagu nõuks võtnud haridust omandada, ja teie kahe pärast on ta pidanud ära tulema Virginia ja Alabama ja Lõuna-Carolina ning nüüd ka Georgia ülikoolist. Niimoodi ei saa ta ühtegi lõpetatud.”

9

„Oh, ta võib õppida õigusteadust kohtunik Parmalee kontoris Fayetteville’is,” vastas Brent hooletult. „Pealegi pole sel suurt tähtsust. Pidime niikuinii enne semestri lõppu koju tulema.” „Miks?” „Sõda, rumaluke! Sõda võib iga päev peale hakata, ja sa ei arva ju, et keegi meist jääks ülikooli, kui käib sõda, ega ju?” „Sa ju tead, et mingit sõda ei tule,” ütles Scarlett tüdinud häälel. „Sellest vaid räägitakse. Muidugi, Ashley Wilkes ja tema isa rääkisid papale alles möödunud nädalal, et meie volinikud Washingtonis jõuavad mr Lincolniga Konföderatsiooni osas … sõbralikule kokkuleppele. Ja igatahes kardavad jänkid meid liiga palju, et meiega võitlema hakata. Mitte mingit sõda ei tule, ja mul on sellest jutust kõrini.“ „Või ei tule mingit sõda!“ hüüdsid kaksikud nördinult, nagu oleks neid petetud. „Kullake, muidugi tuleb sõda,“ ütles Stuart. „Jänkid võivad ju meid karta, kuid pärast seda, mismoodi kindral Beauregard nad üleeile Fort Sumterist suurtükitulega välja ajas, tuleb neil võidelda või siis jääda kogu maailma ees argpüksteks. Konföderatsioon …“ Scarletti suu venis tüdimuse ja kannatamatuse tõttu kõveraks. „Kui sa veel üks kord ütled „sõda“, lähen ma majja ja panen ukse kinni. Ma pole kunagi ühestki teisest sõnast elus nii ära tüdinenud kui „sõda“, kui mitte arvesse võtta „lahkulöömist“.

Papa räägib sõjast hommikul, päeval ja õhtul, ja kõik mehed, kes teda vaatama tulevad, pasundavad Fort Sumterist ja osariikide õigustest ja Abe Lincolnist, kuni tüdinen nii ära, et võiksin karjuda! Ja kõik poisid räägivad ka ainult sellest, sellest ja oma tobedast väeosast. Ühelgi peol sel kevadel pole lõbus olnud, sest poisid ei oskagi enam millestki muust rääkida. Mul on hirmus hea meel, et Georgia ootas lahkulöömisega seni, kuni jõulud läbi said, muidu oleks see jõulupeod ka ära rikkunud. Kui te veel üksainus kord ütlete „sõda“, siis lähen ma majja tagasi.“ 10

Tal oli öelduga tõsi taga, kuna ta ei suutnud pikalt taluda ühtegi jutuajamist, kus peateemaks polnud tema ise. Ent seda öeldes ta naeratas, olles teadlik, et lohukesed põses tõusevad seeläbi rohkem esile, ning välgutas kiiresti oma tihedaid musti ripsmeid nagu liblikas tiibu. Poisid olid võlutud, nagu ta sooviski, ja palusid kähku vabandust tüütamise pärast. Nad ei arvanud temast huvipuuduse tõttu sugugi halvemini. Tegelikult otse vastupidi. Sõda oli meeste, mitte daamide asi, ja nad võtsid sellist suhtumist kui märki Scarletti naiselikkusest.

Olles manööverdanud poisid tüütult sõjateemalt eemale, pöördus Scarlett uuesti nende vahetu olukorra juurde, mis talle huvi pakkus. „Mida teie ema ütles selle peale, et teid mõlemaid jälle ülikoolist välja visati?“ Poisid näisid tundvat ebamugavust, meenutades ema käitumist siis, kui nad olid kolm kuud tagasi olnud Virginia ülikooli nõudmisel sunnitud sealt lahkuma. „Noh,“ ütles Stuart, „tal pole veel olnud võimalust midagi öelda. Tom ja mina läksime hommikul vara, enne kui ta üles tõusis, välja, ja Tom on Fontaine’ide pool ja meie tulime siia.“ „Kas ta ei öelnud midagi, kui te eile õhtul koju tulite?“ „Eile õhtul meil vedas. Just enne meie kojujõudmist oli kohale toodud uus täkk, kelle ema Kentuckyst möödunud kuul sai, ja seal käis tõeline lahing. Suur elajas – ta on suursugune hobune, Scarlett, pead ütlema papale, et ta kohe meile teda vaatama tuleks – ta oli teel siia juba hauganud tallipoisi küljest hea ampsu ja trampinud jalge alla kaks ema neegrit, kes olid Jonesboros rongile vastu tulnud. Ja just enne meie kojujõudmist oli ta löönud puruks talli seina ja trampinud poolsurnuks ema vana täku Strawberry. Kui me koju jõudsime, oli ema koti suhkruga tallis, püüdes teda rahustada, ja sai sellega ka väga hästi hakkama.

Neegrid kõlkusid aampalkidel, silmad suured, ja olid hirmu täis, aga ema rääkis hobusega nagu omainimesega ja see sõi tal käest.

11

Emale ei saa hobuste kohtlemisel keegi ligilähedalegi. Ja kui ta meid nägi, ütles ta: „Taeva päralt, mida teie neljakesi jälle kodus teete? Olete hullemad kui Egiptuse nuhtlus!“ Ja siis hakkas hobune korskama ja perutama ja ema ütles: „Laske jalga! Kas te ei näe, et ta on närvis, see suur kullake? Teie neljaga tegelen ma hommikul!“ Nii me siis läksime magama, ja täna hommikul lasime jalga, enne kui ta meid kätte sai, jättes Boydi temaga tegelema.“ „Kas te arvate, et ta lööb Boydi?“ Nagu ülejäänud maakond, nii ei suutnud ka Scarlett kuidagi harjuda viisiga, kuidas väike proua Tarleton oma täiskasvanud poegi türanniseeris ja neil ratsapiitsaga selga nüpeldas, kui olukord seda nõudis.

Beatrice Tarleton oli tegus naine, tema hoole all oli mitte ainult suur puuvillaistandus, sada neegrit ja kaheksa last, vaid ka suurim hobusefarm osariigis. Ta oli ägeda loomuga ning tema nelja poja sagedased eksimused viisid ta kergesti endast välja, ning ehkki kellelgi peale tema polnud lubatud hobust või orja piitsutada, tundis ta, et aeg-ajalt üks nätakas anda ei teeks poistelegi halba. „Muidugi ei löö ta Boydi. Ta pole kunagi Boydi palju kolkinud, kuna ta on kõige vanem ja pealekauba on ta pesakonna näss,“ ütles Stuart, uhke oma kuue jala ja kahe tolli pikkuse kere üle. „Seepärast jätsimegi ta koju emale asja selgitama. Püha jumal, ema peaks ükskord juba lõpetama meie nuhtlemise!

Oleme üheksateist täis, Tom on kakskümmend üks, aga tema toimib nii, nagu oleksime kuueaastased.“ „Kas ema sõidab homme Wilkeside poole aiapeole uue hobusega?“ „Ta tahab, aga paps ütleb, et see on liiga ohtlik. Ja igatahes ei lase tüdrukud tal seda teha. Nad ütlesid, et vähemalt ühele peole peaks ta minema daamina ja sõitma kalessis.“

12

„Loodan, et homme ei saja,“ ütles Scarlett. „Nädal aega on peaaegu iga päev sadanud. Pole midagi hullemat kui aiapidu, mis muutub tubaseks piknikuks.“ „Oi, homme on selge ja palav nagu juunikuus,“ ütles Stuart. „Vaata seda päikeseloojangut. Ma pole kunagi punasemat näinud.

Loojangute järgi saab alati ilma ennustada.“ Nad vaatasid üle Gerald O’Hara äsja küntud puuvillapõldude lõputute aakrite punase silmapiiri poole. Nüüd, mil karmiinpunases hämus päike oli loojumas Flinti jõe äärsete mägede taha, oli aprillipäeva soojus asendumas kerge, kuid leevendava jahedusega.

Sel aastal oli kevad saabunud varakult, soojade kiirete vihmahoogudega ning äkki puhkenud roosade virsikuõite vahu ja kontpuude õitega, mis lisasid valgete tähtedena täppe tumedale jõesoole ja kauguses kõrguvatele mägedele. Kündmisega oli juba peaaegu lõpule jõutud ning päikeseloojangu verine sädelus värvis Georgia punasesse pinda värskelt veetud vaod veelgi punasematesse varjunditesse. Niiske näljane maakamar ootas pahempidi pööratuna puuvillaseemneid ja paistis vagude liivastel harjadel roosakana, ent piki vaosügavikke laotuvates varjudes kerkis esile kinaveri toon koos sarlakpunase ja kastanpruuniga. Valgeks lubjatud telliskividest härrastemaja näis saarena, mis on asetatud taltsutamatusse punasesse merre, spiraalidena kõverduvate ja poolkuukujuliste lainevallidega merre, mis on roosaharjaliste lainete rannikule murdumise hetkel äkitselt tardunud. Siin polnud näha pikki sirgeid vagusid nagu Georgia lameda keskosa kollastel savimuldadel või rannikuistanduste rammusal mustal mullal. Georgia põhjaosa künklikud mäenõlvad olid küntud miljoniteks looklevateks vagudeks, et ära hoida viljaka pinnase uhtumist jõeorgu.

See oli halastamatult punane maa, verevärvi pärast vihmasid, telliskivikarva põua ajal, parim maa puuvillakasvatuseks maailmas. See oli meeldiv maa valgete majade, rahulike küntud põldu13

de ja laisalt kulgevate kollaste jõgedega, kuid see oli ka kontrastide maa, kus päike paistis kõige eredamalt ning varjud olid kõige sügavamad. Istanduste jaoks raadatud alad ning miilide kaupa kulgevad puuvillaväljad naeratasid soojale päikesele vastu häirimatult ja rahulolevana. Nende servadel kerkisid aga ürgsed metsad, tumedad ja jahedad isegi kõige kuumemal keskpäeval, saladuslikud, veidi halvaendelisedki; tuules mühisevad männid näisid ootavat igipõlise kannatlikkusega, et siis tasakesi ohates ähvardada: „Olge valvel! Olge valvel! Kunagi kuulusite meile.

Võime teid jälle tagasi võtta.“ Kolme verandal viibija kõrvu kostis põllult tagasi pöörduvate muulade kabjaplaginat, rakendirihmade kolinat ja tööliste kilavat hooletut naeru. Majast oli kuulda Scarletti ema Ellen O’Hara pehmet häält, mis kutsus väikest neegritüdrukut, kes kandis tema võtmekorvi. Hele lapsehääl vastas: „Jah, ma’am“, ja siis oli kuulda samme, mis läksid maja tagauksest suitsutusmaja poole, kus Ellen jagas toiduportsjoneid koju tulevatele põllutöölistele. Kuulda oli ka lauanõude kõlksumist ja lauahõbeda kõlinat, kui Tara ülemteener Pork perele õhtusöögiks lauda kattis.

Nende viimaste helide peale said kaksikud aru, et on aeg koduteele asuda. Ent neil polnud sugugi tahtmist oma emaga silmitsi sattuda, seetõttu viivitasid nad äraminekuga, lootes, et kohe-kohe kutsub Scarlett nad õhtust sööma. „Kuule, Scarlett. Homsest rääkides,“ ütles Brent. „Me oleme ära olnud ja ei teadnud aiapeost ega ballist midagi, aga see pole põhjus, miks me ei peaks homme õhtul sinuga tantsida saama.

Sa pole ju ometi kõiki tantse veel ära lubanud, ega ju?“ „Muidugi olen! Kuidas ma pidin teadma, et te kõik kodus olete? Ma ei saanud ju riskida teid kahte oodates müürililleks jäämisega.“ „Sina ja müürilill!“ Poisid naersid rõkkavalt. „Kuula nüüd, kullake. Esimese valsi pead tantsima minuga ja viimase Stuga ja õhtust pead sööma meie seltsis. Me istume 14

trepimademel, nagu viimasel ballil, ja laseme mamma Jincyl jälle meile tulevikku ennustada.“ „Mulle ei meeldi mamma Jincy ennustused. Te ju teate, et ta ütles, et ma abiellun ronkmustade juustega ja pikkade mustade vuntsidega mehega, aga mulle ei meeldi mustade juustega mehed.“ „Sulle meeldivad punapead, eks ju, kullake?“ sõnas Brent naerulsui. „Kuule nüüd, luba meile kõik valsid ja õhtusöök.“ „Kui lubad, siis räägime sulle saladuse,“ ütles Stuart. „Mida?“ hüüatas Scarlett, sõnast erksalt põnevil kui laps. „Kas see on see, mida me eile Atlantas kuulsime, Stu? Kui nii, siis tead ju, et lubasime sellest mitte rääkida.“ „Nojah, miss Pitty rääkis meile.“ „Miss … kes?“ „No see Ashley Wilkesi nõbu, kes Atlantas elab, miss Pittypat Hamilton – Charles ja Melanie Hamiltoni tädi.“ „Tean küll, ja ta on kõige rumalam vana daam, keda olen elus näinud.“ „Nojah, kui me eile Atlantas kojutulekuks rongi ootasime, sõitis ta jaama juurest läbi, laskis kutsaril kinni pidada ja ajas meiega juttu; ta ütles, et homme õhtul Wilkeside ballil kuulutatakse välja kihlus.“ „Oh, ma tean seda,“ ütles Scarlett pettunult. „See tema rumal nõbu Charlie Hamilton ja Kullake Wilkes. Kõik on juba aastaid teadnud, et nad abielluvad, ehkki Charlie näis sellest mitte eriti vaimustuses olevat.“ „Kas sa pead teda rumalaks?“ küsis Brent. „Möödunud jõulude ajal lasid sa tal üsna palju enda ümber tiirelda.“ „Ma ei saanud teda ju takistada,“ kehitas Scarlett hoolimatult õlgu. „Arvan, et ta on üks hirmus memmepoeg.“ „Peale selle pole see too kihlus, mis välja kuulutatakse,“ ütles Stuart võidukalt. „Hoopis Ashley kihlub Charlie õe, miss Melaniega!“ 15

Scarletti ilme ei muutunud, kuid ta huuled läksid valgeks – nagu inimesel, kes on ette hoiatamata saanud oimetuks tegeva hoobi ja kes šoki esimestel hetkedel ei saa veel aru, mis juhtus.

Ta nägu oli Stuartile otsa vahtides niivõrd rahulik, et too, kes analüüsivõime poolest polnud kunagi silma paistnud, oli kindel, et Scarlett on pelgalt üllatunud ja kuulab suure huviga. „Miss Pitty rääkis, et nad ei kavatsenud sellest teatada enne järgmist aastat, kuna miss Melly tervis pole olnud kõige parem, kuid kõigi nende ringlevate sõjajuttude tõttu mõtlesid mõlemad perekonnad, et oleks parem, kui nad varsti abielluksid. Nii et see tehakse teatavaks homme õhtul õhtusöögi ajal. Nüüd oleme sulle saladuse avaldanud, Scarlett, nüüd sa pead lubama meiega koos õhtust süüa.“ „Muidugi,“ ütles Scarlett automaatselt. „Kõik valsid?“ „Kõik.“ „Oled nii armas! Vean kihla, et teised poisid lähevad kadedusest hulluks.“ „Las lähevad,“ ütles Brent. „Meie kahekesi saame nendega hakkama. Kuule, Scarlett, istu hommikul aiapeol kah meie juures.“ „Mida?“ Stuart kordas oma palvet. „Muidugi.“ Kaksikud vaatasid teineteisele juubeldavalt, ehk küll mõnevõrra üllatunult otsa. Olgugi et nad pidasid end Scarletti lemmikkavalerideks, polnud nad kunagi varem nii kergesti tema soosingu osaliseks saanud. Tavaliselt tuli neil manguda ja anuda, ja Scarlett käitus tõrjuvalt, keeldus andmast jaatavat või eitavat vastust, naeris, kui poisid tusatsesid, ning muutus jahedaks, kui nood vihaseks said.

Nüüdsama oli ta neile lubanud tegelikult terve homse päeva.

Kohad enda kõrval aiapeol ja valsid (ja küllap nad juba selle eest 16

hoolitsevad, et kõik tantsud oleksid valsid!) ja õhtusöögi. Selle eest võis end küll lasta ülikoolist välja heita.

Oma edust tiivustatuna ja tulvil uut indu, viivitasid nad veel, rääkisid aiapeost ja ballist ja Ashley Wilkesist ja Melanie Hamiltonist, katkestasid teineteist, heitsid nalja ja naersid ise selle peale, andsid igati mõista, et ootavad kutset õhtusöögile. Alles mõne aja pärast said nad aru, et Scarlett poetab harva vaid mõne sõna. Kuidagi oli õhkkond muutunud. Kaksikud ei teadnud, kuidas see täpselt juhtunud oli, ent pärastlõunast oli kadunud sära. Scarlett näis pööravat vähe tähelepanu sellele, mida nad ütlesid, ehkki küsimustele ta vastas. Tunnetades midagi, millest nad aru ei saanud, ning olles sellest hämmastunud ja nördinud, pingutasid kaksikud veel veidi, ent tõusid siis vastumeelselt ja vaatasid kella.

Päike oli värskelt küntud põldude kohal madalale vajunud ja kõrge mets jõe teisel kaldal paistis ähvardava musta siluetina.

Suitsupääsukesed sööstsid noolekiirusel üle õue ning põldudelt saabusid tatsates, uhkeldavalt kõndides või siis vahel veidi maha jäädes kanad, pardid ja kalkunid.

Stuart hõikas: „Jeems!“ ning mõne hetke pärast jooksis maja nurga tagant välja pikk must nendeealine poiss ja suundus hingeldades kinniköidetud hobuste poole. Jeems oli nende isiklik teener ja samamoodi nagu koerad saatis ka tema kaksikuid kõikjal. Ta oli olnud nende lapsepõlve mängukaaslane ja kingitud kaksikutele päriseks nende kümnendal sünnipäeval.

Teda nähes tõusid Tarletonide jahikoerad punasest teetolmust ja jäid lootusrikkalt oma peremehi ootama. Poisid kummardasid, surusid kätt ja ütlesid Scarlettile, et on Wilkeside pool juba varahommikul teda ootamas. Siis ruttasid nad kiirustades mööda jalgrada eemale, istusid hobuste selga ning saadetuna Jeemsist lehvitasid kaabusid ja hüüdsid Scarlettile lahkumissõnu, kapates mööda seedrialleed minema.

17

Kui nad olid tolmusel teel läbinud kurvi, kus neid Taralt enam näha polnud, pidas Brent hobuse kontpuupuhma all kinni.

Ka Stuart peatus ja must poiss jäi mõne sammu kaugusel nende taga seisma. Hobused langetasid lõtvu rihmu tundes pead, et maiustada õrna kevadise rohu kallal, ning kannatlikud koerad heitsid uuesti pehmesse punasesse tolmu ja vaatasid igatsevalt suitsupääsukesi, kes saabuvas hämaruses tiire tegid. Brenti laial avameelsel näol oli hämming ja kerge nördimus. „Kuule,“ ütles ta, „kas sulle ei paistnud, et ta oleks nagu tahtnud paluda meil õhtusöögile jääda?“ „Arvasin, et ta teebki seda,“ ütles Stuart. „Ootasin, et ta seda teeks, aga ei ühtigi. Mis sa sellest arvad?“ „Ma ei arva sellest midagi. Aga mulle lihtsalt tundub, et ta oleks võinud seda teha. Lõppude lõpuks on see meie esimene päev kodus ja ta pole meid hulk aega näinud. Ja meil oli talle veel hiiglama palju rääkida.“ „Mulle paistis, et ta oli üsna rõõmus, kui tulime.“ „Mulle ka.“ „Ja siis, umbes pool tundi tagasi, jäi ta kuidagi vaikseks, nagu valutaks tal pea.“ „Märkasin ka, aga ei pööranud sellele siis tähelepanu. Mis tal sinu arvates hakkas?“ „Ei tea. Kas arvad, et ütlesime midagi, mis teda vihastas?“ Mõlemad mõtlesid hetke. „Ei oska arvata. Pealegi on nii, et kui Scarlett vihastab, siis teavad seda kõik. Ta ei hoia seda tagasi, nagu teised tüdrukud.“ „Jah, ja mulle see tema juures meeldib. Ta ei kõnni ringi külma ja vastikuna, kui on vihane – ta laob kõik lagedale. Aga midagi sellist me ikka tegime või ütlesime, mis pani ta vaikima ja kuidagi haiglasena paistma. Võin vanduda, et ta oli rõõmus meid nähes, kui saabusime, ja et tal oli kavas paluda meil õhtusöögile jääda.“ „Sa ei arva, et sellepärast, et meid välja heideti?“ 18