Kompleksühiskondade kokkuvarisemine

KOMPLEKSÜHISKONDADE KOKKUVARISEMINE

JOSEPH A.

JOSEPH TAINTER

KOMPLEKSÜHISKONDADE KOKKUVARISEMINE

KOMPLEKSÜHISKONDADE KOKKUVARISEMINE

Bonniele ja Emmetile

tänusõnad

Edward Hallett Carr arvas kunagi, et Toynbee tsüklilise ajaloo teooria on tunnuslik kriisis olevale ühiskonnale (1961: 37), ja teised on märkinud, et vaevastel aegadel muretsetakse sageli huku pärast. See on kahtlemata tõsi, ent käesolev töö peegeldab toda tänini rahuldamata huvi, mis tärkas minus kohe esimesel korral, kui selle teemaga kokku puutusin. Siinse töö vilja eest võlgnen tublisti tänu kahele inimesele. Ennekõike oma naisele Bonnie Bagley Tainterile – tema julgustas mind vormima raamatuks ühtaegu mu huvi kokkuvarisemise vastu ja rahulolematust selle valdkonna uurimise seisuga. Seal, kus minul mõlkus meeles heal juhul käputäis artikleid, taipas tema, et piisavaks osutub üksnes pikem käsitlus, ja nõnda sündis see raamat suuresti tema ettenägelikkusest. Siin esitatud ideed võtsid lõpliku kuju paljude Bonniega peetud vestluste käigus. Tema ja meie poeg Emmet talusid säärase tööga kaasnevat segadust peaaegu kaks uurimistööks ja kirjutamiseks kulunud aastat, ilma et nende tugi oleks vankuma löönud. Ja lõpuks muutis Bonnie terane toimetajapilk esimese mustandi märksa loetavamaks tekstiks.

Thomas King on olnud õige pikka aega rahulolematu arheoloogiliste uurimistöödega, mida on tehtud Ameerika Ühendriikides muinsuskaitse nime all. Selleks et asja programmiliselt parandada,

kompleksühiskondade kokkuvarisemine

korraldas ta 1982. aastal Ameerika arheoloogia seltsi kongressil sümpoosioni „Riiklikud arheoloogilised uurimisteemad“ ja kutsus mind sinna esinema. Selle raames valminud lühike artikkel oli mu esimene katse sõnastada seniseid ähmaseid kahtlusi kollapsiuurimise vallas. Nendel lehekülgedel esitatu ongi kasvanud välja tollest artiklist ja Tomi julgustavast toest asi ette võtta.

Hulk kolleege, kellega kirjavahetust pidasin, tundis mu töö vastu huvi ja vastas abivalmilt mu soovile saada viiteid ja dokumente. Need olid George Cowgill, T. Patrick Culbert, Michael Parker-Pearson, John Pfeifer, Robert Sharer, Stephen Whittington, Robert Wenke ja eriti Norman Yofee.

Emily Garber ja Carol Raish kulutasid heldelt aega ja vaeva, et aidata hankida bibliograafilisi materjale. Olen tänulik Larry Nordbyle USA rahvusparkide ametist ning paljudele tekstis märgitud autoritele ja kirjastajatele, kes andsid loa illustratsioone kasutada. Sherry Holtke koostas meisterlikult joonise 19 ja Scott Shermer mitu arvutiga loodud illustratsiooni.

Kolleegid vaatasid mu palve peale läbi ka 1982. aasta artikli ja siinse töö mustandid ning tegid väärtuslikke ettepanekuid. Nende kaastöötajate hulka kuuluvad Arthur Ireland, Christopher Peebles, Michael Schifer, H. Wolcott Toll, Henry Wright ja Norman Yofee.

Eraldi soovin ära märkida ajakirja New Studies in Archaeology toimetajaid Colin Renfrew’d ja Jeremy Sabloffi, kelle huvi mu töö vastu andis sellele praeguse vormi ja kelle kommentaaride alusel tegin kaalukaid parandusi. Erilist tänu väärivad Cambridge’i ülikooli kirjastuse arheoloogiatoimetaja Peter Richards ja käsikirja trükiettevalmistuse eest hoolt kandnud Iain White.

Suur tänu abi eest teile kõigile – mu pere, kolleegid ja toimetajad.

Joseph A. Tainter

1. sissejuhatus kollapsiuurimisse

Tänapäeval on suur osa iidse Eufrati keskjooksu lammist kõle ja hüljatud piirkond kaugel eemal põlluharimisaladest. Korrapäratud luited, ammu hooletusse jäänud kanalitammid ja kunagise asula kruusakuhjatised on kujundanud iseloomutu tasase pinnamoe. Taimestik on hõre, paljudes kohtades aga puudub peaaegu sootuks. Tuulekandest kivikaredaks hõõrutud maalahmakad ja periooditi tulvavete alla jäävad nõod moodustavad igas suunas puseriku lapiteki, mis pelutab kõiki peale andunud rännumeeste. Praegusest inimelust annab aimu ainult mõni üksik äraeksinud linnastunud ja kirjaoskusega tsivilisatsioon.

Robert McC. Adams (1981: xvii)

Sammusime mööda suuri kiviastmeid, mis olid paiguti täiesti korras, teisal endale läbi pragude kasvuteed murdnud puudest purunenud ... järgnesime teejuhile ... läbi paksu metsa pooleldi mattunud muistisejäänuste vahel neljateistkümne mälestus-

kompleksühiskondade kokkuvarisemine

nihutanud, teine oli suletud puuokste tihedasse embusse ja peaaegu õhku tõstetud, kolmas oli maha paisatud ning tohutute viinapuude ja vääntaimede kütkeis, üks aga seisis koos altariga tema ümber kasvavas puudesalus, mis näis seda kui mõnd püha eset varjavat ja katvat ... Ainus heli, mis rikkus selle kadunud linna

John L. Stephens (1850: 102–103)

Pildid kadunud tsivilisatsioonidest on muljetavaldavad: liiva alla või džunglitihnikusse mattunud hävinud ja hüljatud linnad, kus kunagi elasid inimesed ja valitses küllus. Vaevalt leidub palju neid, keda ei valdaks mõnd säärast kirjeldust lugedes aukartus ja salapära aimus. See mõjub alati lummavalt ja paneb meid asja kohta rohkem teada tahtma. Kes olid need inimesed, aga ennekõike: mis nendega juhtus? Kuidas said õitsvad tsivilisatsioonid toimida oludes, millest on nüüdseks järel ainult lagu? Kas inimesed rikkusid oma keskkonna või tegi seda kliimamuutus – või olid huku taga ühiskondlikud konfliktid? Kas nendele linnadele tegid lõpu võõramaised anastajad? Või on tsivilisatsioonide tõusul ja langusel mingi salapärane sisemine dünaamika? Muist inimesi on neist küsimusist sedavõrd haaratud, et pühendavad nende uurimisele kogu oma elu. Enamik ent satub hävinud riikide ja laastatud linnade mõistatusele juhtumisi lugedes või koolipingis. See pilt jääb painama – ja mitte üksnes inimeste määratute ettevõtmiste tõttu, mis on lõpuks saladuslikult luhtunud, vaid ka nende luhtunud ettevõtmiste tänini püsiva mõju tõttu.

Järeldus on selge: tsivilisatsioonid on haprad ja püsitud. See tõik köidab paratamatult meie tähelepanu ja tekitab häirivaid küsimusi, isegi kui me seda sugugi ei taha. Kas nüüdisühiskonnad on samamoodi haavatavad? Kas võib vastata tõele Ortega väide, mille järgi

joseph a. tainter

„võimalus, et tsivilisatsioon sureb, muudab meie endi surelikkuse justkui kahekordseks“ (tsiteeritud: Mazzarino [1966: 171])? Muidugi eelistatakse tihti uskuda, et tänapäevane tsivilisatsioon oma teadusliku ja tehnoloogilise suutlikkuse, energiaressursside ning majandus- ja ajalooteadmistega suudab üle elada kõik kriisid, mis osutusid muistsetele ja lihtsamatele ühiskondadele ületamatuks. Aga kui kindel see usk on? Paljudes ajalugu mõnevõrra tundvates inimestes pesitseb kindlasti kahtlus, et „tsivilisatsioon võib surra, sest kord on ta juba surnud“, nagu kirjutas Wilamowitz Rooma riigi kohta (tsiteeritud: Mazzarino [1966: 174]).

Osale XX sajandi alguse ajaloolastele tundus Vana-Rooma loojang peaaegu nagu lehekülg nende kaasaegsest ajaloost (Mazzarino 1966: 173; Casson 1937: 183). See analoogia on üldises teadvuses sügavalt juurdunud ja püsib kindlasti ka tänapäeval. See kajastub isegi mõningate tänapäevaste asjatundlike autoriteetide kirjutistes (nt Isaac 1971). Säärane vastupandamatu vihje Vana-Roomale on valitsenud suure hulga inimeste arusaamades umbes 1500 aastat (Mazzarino 1966). Kui poleks seda võimsa keisririigi lagunemise hästi dokumenteeritud näidet, millega puutub kokku iga Lääne koolilaps, oleks hukuhirm vähem levinud. Kõigil neil aga, kes on mures tööstusühiskonna tuleviku, majandusliku kursi, ökoloogilise aluse ja poliitilise pealisehituse pärast, on kõigutamatu ettekujutus, et võimsadki tsivilisatsioonid on haavatavad.

Miks uurida kokkuvarisemist? Paljud ühiskonnateadlased võivad nõustuda Isaaciga: „On ütlematagi selge, et ühe muistse tsivilisatsiooni hukk on tema ajaloo meeldejäävaim sündmus ...“ (1971: xi). Kuid on veel üks, teadusliku huvi piirest väljapoole jääv põhjus: kokkuvarisemine on äärmiselt laialt arutatav ja ühiskondlikult väga oluline teema. Põhjus, miks kompleksühiskonnad lagunevad, on eluliselt tähtis igale niisuguse ühiskonna liikmele ja tänapäeval tähendab see peaaegu kogu maailma rahvastikku. Ükskõik, kas hukk oli ammuse ajaloo silmapaistvaim sündmus või mitte, ei

kompleksühiskondade kokkuvarisemine

taha suurt keegi, et sellest saaks praegusaja olulisim sündmus. Isegi kui uskuda, et nüüdisühiskonnad on kokkuvarisemise suhtes muinasaegseist vastupidavamad, püsib ometi murettekitav võimalus, et asi ei pruugi nõnda olla. Kuni kollapsit ei ole süsteemselt ja teaduslikult uuritud, pole ka kindlat ja usaldusväärset alust, millele toetudes sellist muret leevendada.

Ühiskondliku korra lagunemine on olnud Lääne ajaloos hootine mureküsimus ja seda on sageli väljendatud religioosses kõnepruugis. Viimastel aastakümnetel näikse see mure olevat muutunud ohjeldamatuks ja ilmnevat ilmalikumal kujul. Üldlevinud arusaama väljendab hästi üks hiljutine maia muististe näituse arvustus:

... maiade võlu ... võib osalt peituda nende kultuuri legendaarses „hukus“ mitu sajandit enne Hispaania vallutusi.

Iga juurdlev inimene, kes mõtiskleb tänapäeva argielule avalduva bürokraatliku ja tehnoloogilise surve üle, peab

mõtlema, kas ühiskonnal on võimalik lämbuda omaenda keerukuse tõttu ... Adudes, et meie ühine tulevik on ohus

... januneme ajaloolise analüüsi järele, mis aitaks meil aimata sündmuste kurssi (Baker 1986: 12).

See mure hõlmab kogu ühiskondlikku ja intellektuaalset spektrit alates Rooma klubisse kuuluvatest vastutustundlikest teadlastest ja ettevõtjatest kuni ellujäämisliikumise äärmise servani. Nende vahel leidub hulgaliselt tõsimeelseid ja heade kavatsustega isikuid: keskkonnakaitsjad, nullkasvu pooldajad ja tuumaenergeetika külmutamise eestvõitlejad ning teised. Ühel või teisel põhjusel kardavad nad kõik, et tööstustsivilisatsioon on ohus. Sellised hirmud põhinevad sageli ajaloolisel analoogial möödaniku kadunud tsivilisatsioonidega (puhuti väidetakse koguni, et me oleme minemas dinosauruste teed).

Tänapäeva mõtlejad näevad ette hukku sääraste katastroofide tõttu nagu tuumasõda, ressursside ammendumine, majanduse

joseph a. tainter

allakäik, ökoloogilised kriisid ja ühiskondlik-poliitiline lagunemine (nt Meadows et al. 1972; Catton 1980; Turco et al. 1984). Need hirmud on levinud laialt alles viimasel ajal. Nagu märkis Dawson:

Ükski teine XX sajandiga saabunud muutus ei ulatu nii sügavale kui see, et kadunud on kogu XIX sajandile tooni andnud kõigutamatu usk meie tsivilisatsiooni tulevikku ja kõikehõlmavasse väärtusesse (1956: 54).

Olgugi et ühiskondade kokkuvarisemine on pakkunud huvi sealtpeale, kui need osutusid haavatavaks, on see jäänud ajaloolastele ja ühiskonnateadlastele tüsilikuks mõistatuseks. Võib-olla seetõttu ongi pälvinud teaduslikku tähelepanu rohkem poliitilise komplekssuse kujunemine kui selle vastand kokkuvarisemine. Inimkonna ajalugu tervikuna on iseloomustanud pealtnäha pöördumatu kurss aina kasvava komplekssuse ja spetsialiseerumise, laieneva ühiskondlik-poliitilise võimu, mahukama energia- ja teabekoguse töötlemise, üha suuremate asulate rajamise ning keerulisemate ja võimsamate tehnoloogiate väljatöötamise poole. Sellele meie ajaloo visale tunnusele on õigustatult pühendatud ohtrasti uurimusi, nii et tänapäeval hakkab meil kujunema arusaam, kuidas on see kõik toimunud. Ent juhtumid, kus seda peaaegu universaalset kurssi on hälvitanud ühiskondade kollaps, ei ole saanud mõõdukooskõlalist tähelepanu. Muidugi on kokkuvarisemist lõputult selgitanud lugematul hulgal autoreid, kuid ometi on püüd lagunemist mõista jäänud ühiskonnateadustes kõrvaliseks huviks. Tavaliselt on hukku vaadeldud konkreetselt ühe või mõne ühiskonna näitel, mistõttu ei ole kujunenud tervikkäsitlust. Samal ajal on selliseid teooriaid kimbutanud suur hulk kontseptuaalseid ja loogikavigu, nagu edaspidi näeme. Ajal kui siinne uurimus alguse sai, ei olnud olemas usaldusväärset huku üldkäsitlust ega teooriat, mis aitaks meil mõista enamikku või kõiki selle ilminguid. Just seesugune asjade seis ajendaski käesolevat tööd

kompleksühiskondade kokkuvarisemine

ette võtma. Mu raamatu eesmärk on niisiis välja töötada üldine, erisugustes kontekstides kasutatav kollapsikäsitlus, mille alusel saab teha järeldusi praeguse olukorra kohta. Tegu on arheoloogia- ja ajaloo-, kuid ennekõike ühiskonnateoreetilise uurimusega.

Plaan on esmalt kokkuvarisemist tutvustada ja näitlikustada ning seejärel 2. peatükis lühidalt uurida kompleksühiskondade olemust. 3. peatükis arutame ja hindame olemasolevaid käsitlusi, mille kaudu püüame kokkuvarisemisest aru saada. 4. peatükis esitame kollapsi üldkäsitluse, mida 5. peatükis hindame juhtumiuuringute abil. Lõpupeatükis vaatleme sedasama käsitlust edasi, sünteesime tööd ja osutame mõningatele tänapäevastele järelmitele.

Mis on kokkuvarisemine?

Kokkuvarisemine, hukk, kollaps on lai mõiste, mis võib hõlmata mitmesuguseid protsesse. See tähendab eri inimestele eri asju. Muist usub, et kokkuvarisemine on võimalik ainult kõige keerukamalt korraldatud ühiskondade puhul. Nende arvates on pentsik rääkida hõimuühiskonna või algelise maaviljelusküla kollapsist. Teised mõistavad kokkuvarisemise all majanduslikku laost, mille lõplikuks väljenduseks ennustatakse tööstusühiskonna lõppu. Kolmandad kahtlevad üldse selle kontsepti mõttekuses, viidates tõigale, et sageli elavad kunstistiilid ja kirjandustraditsioonid poliitilise lahustumise üle. Käesolevas töös käsitletakse kokkuvarisemist poliitilise protsessina. Sel võib olla ja sageli ka on tagajärgi sellistes valdkondades nagu majandus, kunst ja kirjandus, kuid ennekõike on tegu ühiskondlik-poliitilise küsimusega. Ühiskond on kokku varisenud, kui seda tabab kiire ja märkimisväärne väljakujunenud ühiskondlik-poliitilise komplekssuse kadu. Tähtis on siin mõiste „väljakujunenud komplekssus“. Selleks et liigituda kollapsijuhtumi alla, peab ühiskond olema saavutanud komplekssuse või arenema selle poole rohkem kui ühe-kahe põlvkonna jooksul. Sestap ei kujuta Karolingide

riigi lagunemine endast kokkuvarisemist, vaid lihtsalt luhtunud katset rajada impeerium. Kokkuvarisemine seevastu peab olema kiire – mitte üle mõnekümne aasta – ja põhjustama ühiskondlikpoliitilise struktuuri märkimisväärse kadumise. Kaotusi, mis ei ole sedavõrd rängad või ilmnevad pikema aja jooksul, tuleb käsitleda nõrkuse ja languse juhtumeina.

Kokkuvarisemisele on iseloomulikud järgmised tunnused:

• vähem kihistumist ja ühiskondlikku eristatust;

• vähem üksikisikute, rühmade ja territooriumide majanduslikku ja kutsealast spetsialiseerumist;

• vähem tsentraliseeritud võimu – eliit reguleerib ja lõimib mitmesuguseid majandus- ja poliitilisi rühmi tagasihoidlikumalt;

• nõrgem käitumiskontroll ja korrakaitse;

• vähem investeeringuid komplekssuse kaasnähetesse ehk elementidesse, mis määratlevad tsivilisatsiooni (monumentaalehitised, kunsti- ja kirjandussaavutused jms);

• vähem teabevahetust üksikisikute, poliitiliste ja majanduslike rühmade ning keskuse ja perifeeria vahel;

• vähem ressursside jaotamist ja ümberjaotamist ning nendega kauplemist;

• vähem üldist koordineerimist ning üksikisikute ja rühmade organiseerimist;

• väiksem territoorium, mis on allutatud konkreetsele poliitilisele üksusele.

Kindlasti ei iseloomusta kõik selle loetelu punktid võrdsel määral kõiki kokku varisevaid ühiskondi ja see nimekiri pole sugugi täielik. Osal selle määratluse alla mahtuvatel ühiskondadel ei ole olnud kõiki neid omadusi ning ühel-kahel, millest edaspidi juttu tuleb, oli ainult mõni üksik. Kummati kirjeldab see loetelu üsna hõlmavalt seda, mis on toimunud enamikul tuntumail kollapsijuhtumeil.

kompleksühiskondade kokkuvarisemine

JOSEPH A. TAINTER

JOSEPH A. TAINTER

KOMPLEKSÜHISKONDADE KOKKUVARISEMINE

KOMPLEKSÜHISKONDADE KOKKUVARISEMINE

ajaloos on olnud palju võimsaid tsivilisatsioone, mille õitsengust on tänaseks alles vaid mälestus. Tahes-tahtmata see küsima, mis nendega juhtus. Kas languse taga olid ühiskonna sisekonfiktid või võõrad anastajad? Kas inimesed rikkusid oma keskkonna või tegi seda kliimamuutus?

Maailma ajaloos on olnud palju võimsaid tsivilisatsioone, mille õitsengust on tänaseks alles vaid mälestus. Tahes-tahtmata paneb see küsima, mis nendega juhtus. Kas languse taga olid ühiskonna sisekonfiktid või võõrad anastajad? Kas inimesed ise rikkusid oma keskkonna või tegi seda kliimamuutus?

tsivilisatsioonide esilekerkimisel ja hääbumisel mingi salapärane sisemine dünaamika?

Või on tsivilisatsioonide esilekerkimisel ja hääbumisel mingi salapärane sisemine dünaamika?

arheoloog ja ajaloolane Joseph Tainter (snd 1949) uurib paarikümne hävinud tsivilisatsiooni, muu hulgas Induse oru Mesopotaamia kultuuri, Lääne-Rooma ja Egiptuse Vana riigi

Ameerika iidsete kultuuride najal, milliste protsesside tagajärjel sedavõrd võimsad ja väljakujunenud komplekssed süsteemid kokku varisesid, ning jõuab mõtlemapanevate järeldusteni, mis sunnivad lugejat vaatama värske pilguga ka praegusaja ühiskonda.

USA arheoloog ja ajaloolane Joseph Tainter (snd 1949) uurib paarikümne hävinud tsivilisatsiooni, muu hulgas Induse oru ja Mesopotaamia kultuuri, Lääne-Rooma ja Egiptuse Vana riigi ning Ameerika iidsete kultuuride najal, milliste protsesside tagajärjel sedavõrd võimsad ja väljakujunenud komplekssed süsteemid kokku varisesid, ning jõuab mõtlemapanevate järeldusteni, mis sunnivad lugejat vaatama värske pilguga ka praegusaja ühiskonda.

uskuda, et nüüdisühiskonnad on kokkuvarisemise vastupidavamad, püsib murettekitav võimalus, pruugi nõnda olla. Kollapsi süsteemne ja teaduslik uurimine aitab sellesse küsimusse selgust tuua.

Isegi kui uskuda, et nüüdisühiskonnad on kokkuvarisemise suhtes vastupidavamad, püsib murettekitav võimalus, et asi ei pruugi nõnda olla. Kollapsi süsteemne ja teaduslik uurimine aitab sellesse küsimusse selgust tuua.