Udupuude raamat

Udupuude raamat Anja Portin

Anja Portin

Udupuude raamat

Illustratsioonid Paula Mela

Soome keelest tõlkinud Triin Tael

KINGITUS

Kevadel jäin ma üksi. Siis jäi mu ema mäe otsast varisenud maalihke alla ja suri. Pärast seda on aeg möödunud otsekui udus ja ma ei tea, mis päev praegu on. Kas on teine või seitsmes juuni, teisipäev või reede, pole õrna aimugi. Aga peale arvude ja nimede saab päevadel ka teistmoodi vahet teha, näiteks valguse ja varju vahetumist või tuule suunda jälgides. Või siis seda, kuidas puud lehti kannavad. Kui oled puude seltsis piisavalt aega veetnud, hakkad nende üksikasju täpsemini nägema. Siis märkad, et nad on iga päev natuke isemoodi välimusega. Kuigi ma enam päevadega kursis pole, tean, et suvi on juba alanud. Seda ei saa märkamata jätta. Puude küljes on lehed, mille värv muutub iga päevaga aina tumedamaks. Kõigepealt olid nad ainult helerohelised vahajad pungad, aga nüüd on juba sama tumedad kui ühel ema maalil, mis

on või õigemini oli , oli enne, kui kõik muutus, mu toa seinal. Maal kujutas hiiglaslikku puud, millel olid veidralt võimsad juured ja väikesed tumerohelised lehed. Puu tüvi oli jäme ja mügarlik. Juured kerkisid mullast nagu mingi maa all redutava olendi mühklikud õlad, ja võra oli sopiline nagu tohutu tuulepesa, mille pealmine pool on viltu vajunud. Ehk oli ema selle maali idee saanud mu ripatsile graveeritud puust.

Ema kinkis selle ripatsi mulle talvel, kui kaheteistaastaseks sain. Olen seda sestsaadik kaelas kandnud. Ehe oli pakitud väikesesse punakaspruuni karpi, mis lõhnas täitsa nagu metsaalune. Karp oli vooderdatud õhukeseks kulunud ja kollakaks tõmbunud paberiga, mille kortsud ei lasknud ripatsi ketil sõlme minna. Meil emaga oli kombeks pakkida sünnipäevakingid kirjusse paberisse, mida sai Pinjala postkontorist, aga ehtekarpi polnud ema paberisse pakkinud. Ema ütles, et see on nii ilus, „väike lõhnav ime“, et ta ei tahtnud seda kinni katta. Aga kui te minu arvamust teada tahate, nägi see karp välja pigem vana kuivanud

šokolaadikoogi moodi. Ja vana oli ta tõesti. Nagu ka ehe, mille hõbejas pind oli nii tumedaks tõmbunud, et mustrit oli hädavaevu näha. Ema ütles, et ta oli saanud selle ehte kunagi ammu oma isalt sellessamas karbis. Omamoodi suguvõsa reliikvia, lisas ema tasa ja pööras pilgu kõr vale. Mitte et mu ema oleks oma suguvõsa kalliks pidanud ja

sellepärast ripatsi alles hoidnud. Ei ­ ei, seda küll mitte!

Meil ju polnudki sugulasi. Vähemalt ei rääkinud ema neist kunagi, kui mitte arvestada ema isa ja õde, keda ema mainis täpipealt üheainsa korra – isa ehtest rääkides ja õde siis, kui pinnisin ühe foto kohta, mis oli põrandale kukkunud, kui ema kummutisahtleid kraamis. Sellepärast vist oligi nii imelik kuulda ema rääkimas millestki sellisest, mis oli seotud suguvõsaga. Kui nüüd järele mõelda, oli ehk ka see imelik, et ma kunagi ema sugulaste kohta ei pärinud. Aga me olime emaga alati kahekesi olnud ja sellest mulle piisas.

„Kaheteistaastane on piisavalt vana, et puudega tutvust teha,“ ütles ema mu sünnipäeval ja riputas ehte mulle kaela. „Võid sellest hõberipatsist alustada. Uuri teda rahulikult ja jäta meelde, mida sa seal näed. Ühel päeval saab see sulle omaseks.“

Siis asetas ema käe mulle õlale ja vaatas mind kaua, nagu oleks tahtnud oma sõnadele mu peas omaette õõnsuse uuristada. Ma ei saanud aru, mida ema mõtles, öeldes, et kaheteistaastane on piisavalt vana, et puudega tutvust teha. Ja kuidas peaks puudega tutvust tegema? Kas peaks neile tere ütlema? Tere päevast, lugupeetud Puu, meeldiv tutvuda. Mina olen Magda Agdatütar Mustlind Papliorust.

Ei, päris kindlasti ei saanud ta silmas pidada midagi sellist. Nimelt olin ma puudega rääkinud ja nende otsas roninud sestsaadik, kui rääkima ja kõndima õppisin, selles

polnud midagi erilist. Papliorus ei ela raudselt mitte ühtki last, kes poleks õppinud puude otsas ronima, sest kõik kohad on puid täis. Orgu ümbritsevates lopsakates metsades kasvavad pöögid, tammed, pärnad, jalakad ja kastanipuud. Ja muidugi paplid. Kõrgematel nõlvadel elutsevad peenikesed kuused, männijässid ja väikesed vintsked kadakad. Paplioru lastest rääkimine on praegusel ajal muidugi kahe otsaga asi, sest peale minu pole orus juba aastaid teisi lapsi elanud. Mitmed pered on kolinud veidi kaugemale Pinjalasse, sest seal on kool ja rohkem töökohti, poode ja kõike muud säärast, mida inimesed enda arust vajavad, nagu näiteks kõrged majad ja kaugele paistvad eredad tuled. Ka mina käisin Pinjala linnas koolis, enne kui orust lahkusin ja oma teekonda alustasin. Seda, millest ma kohe räägin.

Ühel õhtul veidi pärast sünnipäeva küsisin emalt, mida ta oli puudega tutvust tegemise all mõelnud ja miks just kaksteist selleks sobiv vanus on. Ja kuidas see on seotud ripatsiga, suguvõsa reliikviaga. Ja kui meil on kusagil sugulasi, miks ma neist siis midagi ei tea. Ma ei teadnud, kes nad on ja kuidas välja näevad. On neil paksud tumedad juuksed ja terav nina nagu emal ja minul? On nad sama isepäised nagu ema? Või sama omaetteolemislembesed (ema sõna) nagu mina? Kas mõni neist, näiteks ema õde, on elus? Ja kui on, kus ta elab?

„Pärastpoole,“ vastas ema. „Praegu pole õige aeg, aga pärastpoole räägin ma sulle kõigest. Nüüd pean edasi töötama.“

Töötamise all mõtles ema maalimist. Ema maalis maastikke, alati ainult maastikke, ja müüs neid maastikumaale siis neile, kes tahtsid oma koduseinal maastikke vaadata. Ja neid inimesi oli kentsakal kombel täitsa palju, nii et emal tööd jagus. Ema seisis molberti ees, laup kortsus, ainitine pilk lõuendi külge naelutatud. Ema laubakortsud olid talve jooksul sügavamaks muutunud, otsekui oleksid mägede kurrud end ülemäärasest vaatamisest ema ihusse pressinud. Ma ei tea, mis ema lauba niimoodi kortsu ajas, ja ei hakanud küsima kah, sest arvatavasti oleks ema ainult öelnud, et pärastpoole räägime. Ema ütles seda siis, kui mõnest asjast rääkida ei tahtnud. Alati üks ja sama jutt: pärastpoole.

Kui kevadpäike hakkas õues lumehangi sulatama, tuli emale tema lubadus siiski meelde. Siis ta ütles, et ühel päeval, kui lumi on sulanud, enne suve, teeme pika matka mäele, ja siis saan teada kõike, mida ma eales olen teada tahtnud.

Aga seda päeva ei tulnudki. Miks, seda ma juba rääkisin.

KOLME TÜDRUKU LUGU

Leban diivanil ja põrnitsen seinalambi roheliselt hubisevat leeki. Ma pole ikka veel päriselt aru saanud, mis kõik hommikul juhtus. Iga kord, kui üritan mõttes selle juurde naasta, katkeb ühel hetkel mu mõttelõng ja ma näen end koos Kastaniga mööda jääst treppi alla jooksmas. Näen sinakaid trepiastmeid ja päikese käes sätendavat jäävälja. Näen, kuidas jooksen tagasi vaatamata liustikult minema, jooksen Niidistiku poole, jooksen läbi linna, jooksen kordagi peatumata Alsvidiri majani ja avan värava, utsitan Kastanit, tule juba, hüüan, jooksen aiapuude alt läbi ja torman uksest sisse, põtkin kingad jalast, viskun diivanile pikali ja nutan natuke. Pärast seda pole ma väljas käinud. Olen päev otsa toas oodanud, et Alsvidir koju tuleks. Kastan istub mu kõrval põrandal ja surub nina vastu diivaniserva. Võib­olla ta aimab, et mu pea ähvardab küsimustest

lõhki minna. Miks Mirva metsalaastajaid aitab? Kas kõik see, mida Mirva ema kohta rääkis, on tõsi? Kuidas saab olla võimalik, et emal ja Selmal on olnud ühine saladus, millest nad on kaasosaliste kombel vaikinud? Ja siis veel Petrus. Vaene Petrus. Kas on minu süü, et ta nii hirmsasti viga sai?

On juba hilja, aga Alsvidirist pole ikka veel kippu ega kõppu. Otsustan lambi ära kustutada, et saaksin vähemasti magada, aga just siis, kui hakkan diivanilt tõusma, kostab õuest samme ja kõnekõminat. Jään diivaniservale istuma.

Uks avaneb. Esimesena astub sisse professor Betula, kelle õlal kükitab Jääsaba. Tema järel tuleb Alsvidir. Nad räägivad sosinal, arvavad vist, et ma magan, aga muidugi ma ei maga.

Professor Betula võtab laua ääres istet ja paneb enda ette helepruuni paberkoti. Jääsaba lendab lauale ja ajab pea viltu. Professor Betula kudrutab tasakesi linnuga.

„Tere õhtust, Magda,“ ütleb Alsvidir ja riputab oma jaki tooli seljatoele.

Professor Betula tõstab pilgu linnult.

„Oi, sa oled veel ärkvel,“ ütleb ta.

„Ma ei saanud und,“ ütlen ja tõusen diivanilt püsti.

„Pole ka ime pärast kõike seda, mis sa hommikul liustikul nägid ja kuulsid,“ nendib Alsvidir ning toob kolm klaasi ja valab neisse mahla.

Istun laua äärde professor Betula vastu. Alsvidir ulatab ühe mahlaklaasidest mulle ja teise professorile.

„Tänan,“ ütleb professor Betula ja avab paberkoti. „Kas ma saaksin veel ka taldriku?“

Alsvidir võtab kapist taldriku, asetab selle lauale ja võtab istet. Professor Betula õngitseb paberkotist kolm juurepihviga burgerit ja paneb need taldrikule.

„Teil läks kaua,“ ütlen ja rüüpan mahla.

„Leidsin Petruse viimaks Hundijärve lähistelt ekslemast. Tema silm oli halvas seisus. Saatsin ta arsti juurde ja pöördusin paari piiluriga liustikule tagasi.“

„On tähtis, et Mirva ei saaks rääkida puulaastajatele ja oma võimalikele liitlastele siin mäel, et me oleme nende plaanidega kursis,“ ütleb professor Betula ja lükkab taldriku mulle lähemale. „Tulime siia Korbaõõne kaudu. Lieko andis meile toidukraami kaasa. Juureburger, ole lahke.“

Haaran burgeri käte vahele ja hammustan seda. Juurepihv on mesiselt krõbe. Ma pole päev otsa midagi söönud, nii et unustan viivuks päev läbi peas tiirelnud küsimused ja keskendun ainult söömisele. Kastan tuleb laua äärde oma palukest ootama. Annan talle oma pihvist tükikese, mille ta kohe alla kugistab. Ka Alsvidir ja professor Betula hakkavad sööma ning keegi ei lausu veidi aega sõnagi. Kui kõik on söödud, saan teada, mis pärast minu lahkumist liustikul juhtus.

Alsvidir läks Petrust otsima ning professor Betula ja Aada jäid Mirvat valvama. Kui Alsvidir pärast koos piiluritega naasis, asus ta koos professor Betulaga Mirvat üle kuulama. Mirva ei tahtnud algul midagi rääkida, aga kui ta teada sai, et piilurid jäävad teda valvama, nõustus ta lõpuks rääkima. Mirva võttis omaks, et ta oli vahendanud puulaastajatele infot udupuudest ja nende asukohast. Ta andis üles ka nende puumäelaste nimed, keda tal oli õnnestunud meelitada oma plaanide elluviimisele kaasa aitama.

„Aga miks Mirva niimoodi teeb? Miks ta aitab laastajatel udupuid leida, kuigi kõigi arvates tuleb neid kaitsta?“

„Mirva arvates oleme me ülejäänud lollid,“ vastab Alsvidir. „Tema arvates pole me mõistnud udupuude tõelist tähtsust. Mirva meelest võiksime puid müües ja kes teab mis projekte ellu viies rikkaks saada. Ju ta tahaks teha Puumäest mingisuguse turismiobjekti, mille naelaks oleks tema skulptuuripark. Mirva keeldub uskumast, et laastajatel, nendel kurjategijatel, kellega ta mehkeldab, on mäe tulevikust täiesti ükskõik. Nad tahavad ainult udupuudele küüsi taha saada ja neid siit koos juurtega minema viia.“

„Nii tore oli ema õde siit leida,“ ütlen ja ohkan. „Ma läksin teda otsima, kuigi ei teadnud temast midagi. Ja siis seisis ta äkitselt minu ees ja palus mul uksest sisse astuda. Lootsin, et meist saavad sõbrad ja et saan ema lapsepõlve kohta kõike teada, aga kõik läks untsu.“

„Ma mõistan sind,“ ütleb professor Betula. „On raske uskuda ebameeldivaid asju inimese kohta, keda oled otsinud ning kellesse oled sisimas juba kiinduda jõudnud.“

„Mirva oli algul täitsa tore, aga muutus kuidagi, kui Petrus äkki välja ilmus. Nüüd ma tean, et ta tahtis ainult mu ehet hävitada.“

„Su ehe on eriline, Magda,“ ütleb professor Betula ja joob oma klaasi tühjaks. „See võib aidata meil udupuid päästa, kui laastajad leiavad läbi udu tee meie metsadesse. Mirva teadis seda. Ta oli laastajatele lubanud, et mitte miski ei riku nende plaani. Sellepärast tahtiski ta sinu ehte hävitada.“

„Kuidas küll võiks üks ehe aidata terveid metsi päästa?“

„Meie pole õiged inimesed seda sulle rääkima, aga sa saad seda varsti teada,“ ütleb Alsvidir.

„Seni pead sa lihtsalt oma ehte eest korralikult hoolt kandma,“ ütleb professor Betula ja sirutab sõrme Jääsaba ette. „Sa vist oled väsinud, mu linnuke.“

Jääsaba vupsab professori käele istuma ning vajutab pea sulgede vahele. Professor Betula tõuseb, lind käel, püsti.

„Meil kahel on aeg koju minna. Jääsaba peab magama minema.“

„Jääsaba oli meile suureks abiks,“ ütleb Alsvidir ning saadab professor Betula ja linnu uksele. „Head ööd, Sylvia. Ja head ööd, Jääsaba.“

„Head ööd,“ ütleb professor Betula ning lubab Jääsabal enda ees pimedasse õhtusse lennata.

Kui professor on lahkunud, valab Alsvidir meile mahla juurde ning istub vaikides laua äärde.

„Mirva ütles, et ema oli isekas,“ ütlen. „Ta ütles, et ema läks koos Selmaga lihtsalt niisama minema ega hoidnud pärast seda enam üldse sidet. Kuigi seda ma mõnes mõttes juba teadsin. Ema ei rääkinud mulle oma sugulastest kunagi midagi.“

„Ema tahtis arvatavasti oodata, et saaksid küllalt vanaks, et saladust hoida. Väikesele lapsele oleks olnud ikka päris suur taak mitte rääkida kellelegi oma salajastest sugulastest, kes elavad salajasel mäel salajaste puude keskel,“ ütleb Alsvidir ja muigab. „Aga Mirva ei tea kõike. Agda ei läinud Puumäelt sugugi mitte isale ütlemata. Magnus teadis, et Agda on minemas. Ta andis su emale ühe tähtsa ülesande, mille tõttu nad otsustasid, et ei hoia kontakti, aga sellest kuuled sa ...“

„Tean­tean, pärastpoole.“

„Me peame puunõunike luba ootama.“

„Mirva ütles ka seda, et ema ja Selma ei võtnud teda mängu.“

„Jah, see on tõsi,“ ütleb Alsvidir. „Olin noorena Selma ema Elmaga lähedastes suhetes, nii et tean sellest ühtteist. Kohtusime Elmaga peaaegu iga päev ja rääkisime

kõigest maa ja taeva vahel. Kuulusime ühte ja samasse sõpruskonda.“

„Ma nägin neid fotosid ... su öökapil.“

„Ah jaa, muidugi,“ ütleb Alsvidir ja muheleb. „Mulle meeldib mõnikord vanu fotosid vaadata ja minevikku meenutada ... See oli pulbitsev aeg. Korraldasime meeleavaldusi, kus nõudsime Puumäe elanikele suuremaid vabadusi. Unistasime maailmast, kus võiksime udupuumetsi kaitsta, kuid olla ülejäänud maailmaga ikkagi ühenduses. Selles mõttes pole midagi muutunud. Räägitakse jälle samadest asjadest, aga ma arvan, et inimesed on nüüd muutusteks rohkem valmis.“

„Kas tookord ei lahkunud siis mitte keegi teist?“

„Elma lahkus,“ jätkab Alsvidir. „Ta oli ainus, kes otsustas oma unistuse täide viia. Olin selleks ajaks juba piilur ja oskasin ladvasti abil udus ringi liikuda, nii et saatsin Elma teisele poole udu. Elma lahkumine jättis mu ellu suure tühiku. Kohtusime aeg­ajalt udu serval. Ühel kohtumisel ütles ta, et tahab tagasi tulla, nii et aitasin ta läbi udu tagasi. Natuke aega hiljem sai Elma lapse, Selma.“

„Ega sa ometi pole Selma ...“

„Ehei, mina ei ole Selma isa,“ ütleb Alsvidir ja turtsatab. „Selma isa on orust ja jäi orgu, kui Elma mäele naasis.“

„Kas sa tundsid Selmat siis, kui ta veel siin elas?“

„Tundsin,“ ütleb Alsvidir. „Selma oli mulle nagu oma

laps. Kui ta väike oli, veetsime palju aega koos. Hulkusime mööda metsi ja niite ning ma rääkisin talle mäe loomadest ­ taimedest igasuguseid asju. Ta imes infot endasse nagu väike svamm. Tutvusin ka sinu emaga, sest temast sai koolis Selma parim sõber. Neil oli pidevalt midagi teoksil.

Nagu olid lahutamatu tandem, aga Mirva ...“

Alsvidir vakatab ja vajub mõttesse. Ootan tasa, et ta jätkaks.

„Ma arvan, et Mirva tundis end üksildasena,“ jätkab Alsvidir ja räägib mulle seejärel Mirva loo. Kuid see pole üksnes Mirva lugu. See on lugu kolmest tüdrukust, kellest kaks läksid orgu ja üks kolis liustikule.

Kui Mirva oli laps, meeldisid talle paljud asjad.

Talle meeldis lugeda, arvutada ja joonistada, aga üks asi talle ei meeldinud. Talle ei meeldinud udupuud. Ta kartis nende juuri, mis tungisid kõikjale.

Sellepärast meeldis talle olla rohkem toas kui õues teiste laste seltsis. Kuid Mirva õde Agda, kes oli Mirvast viis aastat vanem, armastas puid. Kui ta läks kooli ja tutvus Selmaga, kellele meeldisid samuti puud, polnud teda enam kodus peaaegu nähagi. Agda ja Selma olid alati koos. Nad ronisid puude otsas ja ehitasid metsa onne. Nad piilusid salaja klaasaknast Puunõukogu koopasse, kui

nõunikud koos olid. Mõnikord panid nad selga Elma vanad riided ja jalga matkasaapad ning pidasid oma onnis puunõunike kombel koosolekut.

Mirva kadestas Agda ja Selma sõprust. Ta oleks tahtnud sellest osa saada, kuid vihkas endiselt metsi. Mirva ja Agda ema suri, enne kui Mirva kooli läks, misjärel isa Magnus kadus tihti oma töökotta muretsema ega märganud, et Mirva oli täitsa üksi jäänud. Selma ema seevastu märkas. Kui ta palus, et Agda ja Selma Mirva mängu võtaksid, ütlesid nood, et sellest ei tule midagi välja. Nad ei saavat sellise inimesega koos mängida, kes ei nõustu metsa tulema. Mirvale hakkas omaetteolek meeldima, ta hakkas otsima oma kohta elus, ja kui

ta esimest korda liustikule sai minna, sattus ta sellest suurde vaimustusse. Mirva hakkas liustikust unistama. Paljast ja valgest puutumatust maastikust. Ta laenas isalt tööriistad, ronis liustikule ja õppis jääd tahuma. Ta tegi jääst liblikaid, hunte ja igasuguseid isevärki muinasjutuolendeid, aga puid ei teinud ta kunagi. Ta tahus endale maailma, kus mitte miski teda ei seganud. Vahepeal aga hakkasid Agda ja Selma teistsugustest metsadest unistama. Sellistest, mis pidavat teisel pool udu kasvama. Kui nad said täisealiseks, otsustasid nad lahkuda. Nad

tahtsid näha oru metsi ja nad tahtsid näha, kuidas udu neist maha jääb. Aga eeskätt tahtsid nad kõike üheskoos näha. Agda lahkumise järel jäi Mirva isaga kahekesi. Isa veetis endiselt pikki päevi töökojas. Ta valmistas hõbedast ehteid ja nõusid ning muid väikeesemeid. Kui Magnus suri, viis Mirva oma unistuse täide. Ta ehitas liustikule ateljee ja kolis sinna elama.

Kui ta kuulis hommikuti liustikul puhuva tuule üminat ja vaatas õhtuti hundikarja uitamist jääl, teadis ta, et on jõudnud koju.

Õhtust on saanud juba öö, kui Alsvidir oma loo lõpetab.

Silmitsen tasa lambi rohekalt hubisevat leeki ja mulle meenuvad ema jutud, millest ma varem aru ei saanud.

„Ema kavatses mulle kõik ära rääkida,“ ütlen. „Kui sain kaksteist, rääkis ema midagi puudega tutvumisest, ja veidi hiljem lubas ta mulle kevadel midagi rääkida. Võib­olla ta arvas, et olen saladuse hoidmiseks piisavalt vana.“

„Jah, kaksteist on siin kandis tähtis vanus,“ ütleb Alsvidir ja naeratab. „Selles vanuses alustavad lapsed koolis puuteaduse õpinguid juba päris tõsiselt. Enne seda tutvuvad nad puudega enamjaolt lugude ja mängu abil. Aga kui minu arvamust teada tahad, on selles vanuses puuteaduse

õpingutest tähtsam see, et inimene hakkab siis tihtipeale oma teed otsima. Siis hakkasid ka Agda ja Selma Elma käest esimest korda oru kohta uurima, sest nad teadsid, et Elma oli seal elanud.“

„Kuidas Selma ja ema läbi udu pääsesid?“

„Ma aitasin neid ka,“ ütleb Alsvidir. „Magnus rääkis mulle nende plaanidest ja palus, et ma neid saadaksin. Seetõttu tean, et nende lahkumine ei tulnud Magnusele üllatusena.“

„Miks Magnus neid ise ei aidanud?“

„Magnusele ei meeldinud udus kõndida, kuigi tema käsutuses oli perekonna vana ladvasti. See, mis hiljem Mirva kätte sattus.“

„Aga sa ei oleks päriselt tohtinud aidata. On ju?“

„Võib­olla mitte,“ ütleb Alsvidir ja kehitab õlgu. „Mõtlesin tookord, et igaüks peab saama ise valida, kas ta läheb või jääb. Mõtlesin ka seda, et on üksnes hea, kui lisaks piiluritele ka mõned teised teavad, milline on elu teisel pool udu. Näiteks ei teaks me praegu laastajatest midagi, kui meil poleks olnud kontakte oruga.“

Alsvidir vaikib, kuid mind jääb vaevama, mida ta kontaktide all mõtleb. Kui selle kohta pärin, silmitseb Alsvidir mind kaua, nagu juurdleks, kui palju ta mulle Puumäe saladustest veel rääkida tohib. Siis vajutab ta pihud kokku, tõmbab sõrmedega üle lõua ja räägib, et kontakte oli antud juhul kahte sorti.

Kontakt nr 1: piilurid. Piilurid olid teisel pool udu liikudes märganud, et lähimate mägede nõlvadelt oli vanu metsi maha raiutud. Puud olid tihtipeale koos juurtega välja rebitud. Matkajatelt saadi teada, et vanade puude juurtest on kujunenud kollektsioneerimiskraam. Mida haruldasem puuliik ja mida jämedamad juured, seda parem. Juuri ihati nagu elevandivõhku. Mõned uskusid, et juba ainuüksi juure omamine toob õnne ja edu. Mõned otsisid neist haruldasi aineid, mille abil rikastuda. Puu nõunikud jäid juurekollektsionääridest kuuldes murelikuks. Kui kollektsionäärid udupuudest ja nende juurte erilistest omadustest teada saavad, saadavad nad sedamaid oma laastajad läbi udu. Seetõttu tahtis Puunõukogu täpsemat infot laastajate tegevuse kohta, kuid selleks oli vaja teistsuguseid kontakte.

Kontakt nr 2: orus elavad endised puumäelased.

Olles need sõnad kuuldavale toonud, tõuseb Alsvidir lauast ja kaob toa tagaosas olevasse nišši. Hetke pärast tuleb ta tagasi koos kastiga, milles on rulli keeratud kaardid.

„Selle kasti sisu pole kõigi silmade jaoks mõeldud,“ ütleb Alsvidir ja paneb kasti lauale. „Aga kuna see on sulle vist juba tuttav, siis võime sellega samahästi veidi lähemalt tutvuda.“

„Vabandust. Ma ainult natuke piilusin.“

„Ja kaane jätsid praokile,“ nendib Alsvidir ja laotab ühe kaardi lauale. „Karistuseks pead nüüd seda kaarti vaatama ja ütlema, kust see võib pärit olla.“

Vaatan laual lebavat maakaarti ja raputan pead.

„Pole aimugi.“

„Vaata tähelepanelikumalt. Kas sa ei näe siin midagi tuttavat?“

„No võib­olla natuke.“

„Pole ka ime. See kaart on sinu ema tehtud, nagu need teisedki kaardid.“

„Ma pole neid kunagi kodus näinud.“

„Agda joonistas kaarte arvatavasti sinu eest salaja. Võib­olla sa olid siis koolis või magasid.“

„Kuidas need kaardid siia said? Ema ju ei hoidnud mäega kontakti.“

„Agda polnud meiega otseses kontaktis, aga Selma oli,“ ütleb Alsvidir. „Selma sai Puunõukogu muredest teada minu käest, kui ma temaga kord udu serval kokku sain. Seejärel hakkas Selma koguma oma metsaskäikudel andmeid ebaseaduslike raiete kohta. Ta viis need andmed Agdale, kes märkis need enda joonistatud kaartidele ja peitis siis kaardid oma maalide alla. Agda viis maalid suvilasse, kust keegi meie piiluritest need ära tõi.“

„Aa, Salahütti?“

„Selle nimega kutsus seda ka Selma,“ vastab Alsvidir. „Piilurid puhkasid hütis tihti enne tagasipöördumist. Nad kiitsid, et seal võis täitsa elada.“

„Jaa, ema hoidis seal alati palju toitu.“

„Kaartide abil märkasime, et laastajad liikusid aina ülespoole ja ületasid lõpuks isegi vööndi, mida oru elanikud peavad puupiiriks. Hakkasime kahtlustama, et laastajad olid udupuudega kursis. Mida nad muidu oleksid ilma puudeta kõrgustikul teinud.“

„Nüüd ma mõistan, miks Selma vahel emale nii veidraid tervitusi saatis. Siklased on Mustmäele levinud ...“

„Putukauurija salakeel,“ ütleb Alsvidir ja haigutab äkki laialt. „Kuid ma arvan, et meil on aeg puhkama heita. Päev on olnud pikk.“

Alsvidir kavatseb tõusta, kuid ma ei taha tal veel minna lasta. Mul on veel üks küsimus, millele tahan vastust saada.

„Petrus jälitas mind juba varemgi. Kas sina palusid tal minu järel nuhkida?“

„Jah, palusin, et ta sul natuke silma peal hoiaks,“ tunnistab Alsvidir. „Nagu sa tead, on sinu ripats meile tähtis. Kui ma selle ära tundsin, tahtsin, et keegi vaataks, et see valedesse kätesse ei satuks.“

„Ja sa valisid Petruse.“

„Kas sa paned seda imeks?“ küsib Alsvidir ning jätkab mu vastust ootamata. „Arvasin, et keegi ei aimaks, et Petrus jälgib sind minu palvel. Paljud peavad Petrust ebameeldivaks ja umbusklikuks torisejaks, aga Petrus peab Puumäe huvisid silmas.“

„Ma arvasin, et ta kahtlustab, et ma olen spioon.“

„Tegelikult oli just Petrus see, kes Mirvat esimesena kahtlustama hakkas,“ ütleb Alsvidir ning räägib siis, et Petrus oli näinud kord varahommikul Mirvat udusse kadumas, kuid ei saanud Mirvale järele minna, sest ei osanud udus liikuda. Petrus oli hakanud Mirvat jälgima. Kuid ta oli ettevaatamatu ning Mirva taipas õige pea, et Petrus on tema sepitsustega kursis. Kui Petrus ükskord ateljee ümber luusis, viskas Mirva Petrust terava jääkamakaga, mis tabas Petrust pähe.

Kui mõtlen, et Petrus seadis oma elu ohtu, päästmaks ripatsit ja kes teab, ehk ka mind, jään kurvaks. Kastan heidab laua all pikali ja paneb oma pea mu jalale, kuid seegi ei lohuta mind. Lambi leek hubistab hämarasse tuppa rohelist valgust, kui torkan käe taskusse ja katsun ripatsit, mis on seal olnud sestsaadik, kui ma liustikult lahkusin. Võtan ehte välja ja asetan lauale. See tundub ühtäkki väike ja räpane.

„Ma ei taha seda enam kanda,“ ütlen ja lükkan ehte üle laua Alsvidiri ette.

Alsvidir asetab oma sõrmed ehte peale ja vaatab mind altkulmu.

„On parem, et sa kannad seda ehet esialgu edasi,“ ütleb Alsvidir ja lükkab ehte minu ette tagasi. „Sinu käes püsib see kõige paremini tallel.“

Kevadel jäin ma üksi. Siis jäi mu ema mäe otsast varisenud maalihke alla ja kadus. Pärast seda on aeg möödunud otsekui udus ja ma ei tea, mis päev praegu on ...

Magda Mustlind kaotab hirmsas õnnetuses ema ning peab õppima, kuidas üksi hakkama saada. Õnneks pole ta päris üksi, vaid tal on Kastan – maailma parim koer. Õigupoolest pääseski Magda tänu Kastanile. Nad asuvad kahekesi otsima

Magda tädi, keda tüdruk pole ealeski kohanud, kuid eksivad Udumäe tippu katvas salapärases paksus udus ära.

Siit saab alguse unustamatu seiklus maailmas, mida valitsevad udupuud eesotsas kogu elu allika, iidse ja tohutu Igikorbaga.

Soome kirjanikust Anja Portinist on kujunenud tänu romaanile „Raadio Popov“ (eesti keeles 2021) kogu maailmas populaarne laste­ ja noortekirjanik. Ta kirjutab lastest, kes haaravad ohjad enda kätte, kui täiskasvanud ei taha oma kohuseid täita või puuduvad sootuks. Portini temaatikat ja stiili on võrreldud teiste seas Astrid Lindgreni ja Roald Dahliga.

www.ajakirjad.ee

www.facebook.com/vestaraamatud