sissejuhatus
Aastaid tagasi, kui alustasin selle raamatu kirjutamise tööd, ei osanud ma üldse oodata, et sellist asja nagu filosoofia pole olemas. Aga just enamvähem seda ma leidsin, ja see selgitas paljutki. Võttes nõuks unustada seda, mida ma arvasin teadvat, asusin uurima nende 2600 aasta jooksul elanud meeste kirjutisi, keda peetakse läänemaailma suurteks filosoofideks. Minu eesmärk (mida mu sõbrad nimetasid viisakalt „auahneks“, ehkki sageli mõtlesid selle all „hullumeelset“) oli läheneda filosoofia loole nii, nagu seda teeks ajakirjanik: toetuda ainult vahetutele esmaallikatele, ükskõik kust neid võiks leida; pidada küsitavaks kõike, millest oli saanud tavatarkus; ja eelkõige püüda selgitada seda kõike võimalikult lihtsalt.
Sõeludes läbi kireva tegelaste seltskonna alates 6. sajandist eKr ‒ kes kõik traditsiooniliselt paigutatakse filosoofide ühisnimetaja alla – alates Sokratesest, Platonist, Aristotelesest (kes sageli kolmekesi kokku pannakse, aga kas on iial elanud kolme üksteisest rohkem erinevat meest?) ja jätkates hellenistlike aegade vaimuterapeutide, hilisantiigi müstikute ja okultistide, esimeste kristlike mõtlejate, varakeskaja loogikahullude munkade, keskaja teadlaste ja teoloogide, renessansiaja maagide, nägemuste nägijate, grammatikute ja inseneridega kuni uusaja alguseni, hargnes minu silme ees laiali filosoofia, arvatavalt vanima teadusala kude. Traditsioonilised ajalooraamatud, mis püüavad eristada seda füüsika-, matemaatika- ja sotsiaalteadustest ning humanitaaraladest, olid asja rängalt lihtsustanud, jõudsin ma järeldusele. Seda, mida tavaliselt nimetatakse filosoofiaks, ei ole lihtsalt võimalik paigutada akadeemilisel kaardil kenasti ühe eriala raamesse.
Üks põhjus on selles, et säärase kaardi kohanimed kipuvad muutuma. Näiteks keskajal hõlmas filosoofia mõiste praktiliselt kõiki teoreetiliste teadmiste harusid, mis ei kuulunud teoloogia alla. Newtoni uurimisala oli
loodusfilosoofia ( natural philosophy ), mõiste, mida 19. sajandi esimesel poolel kasutati enamiku selle kohta, mida me tänapäeval peame teaduseks, ja osalt ka selle kohta, mida me tänapäeval peame filosoofiaks. Sellel, mida on nimetatud filosoofiliseks mõtlemiseks, on loomupärane kalduvus eksida üle tavapäraste piiride. Selle rännukihust ja kustumatust uudishimust on sageli sündinud uusi mõtlemise valdkondi, mis omakorda komplitseerib kaardistamise ülesannet. Nagu me esimeses peatükis näeme, loodi läänemaailma teadus siis, kui käputäis kreeka mõtlejaid – need, keda tuntakse esimeste filosoofidena – olid küllalt nurjatud, et jätta tähelepanuta harilikud jutud jumalatest ning otsida selle asemel sündmuste loomulikke põhjuseid. Palju hiljem tekkisid psühholoogia, sotsioloogia ja majandusteadus suuresti nende inimeste tööst, keda nimetati tol ajal filosoofideks. Ja seesama loomise protsess kestab ka tänapäeval. Näiteks tulenevad programmeerimiskeeled sellest, mida peeti kaua aega filosoofide kõige tüütumaks väljamõeldiseks, nimelt formaalsest loogikast. Väike, kuid tüüpiline näide selle kohta, kuidas filosoofia uusi võrseid ajab, on 19. sajandi saksa matemaatiku Georg Cantori juhtum. Alguses pidasid tema teaduskolleegid Cantori lõpmatuseteemalist uurimistööd tühipaljaks „filosoofiaks“, sest see tundus neile nii pentsik, abstraktne ja mõttetu. Tänapäeval aga õpetatakse seda koolides hulgateooria nime all.
Tõsiasi on see, et filosoofia ajalugu on pigem teravalt uudishimuliku meelelaadi ajalugu kui teravalt piiritletud distsipliini ajalugu. Traditsiooniline pilt sellest kui meditatiivsest puhta mõtlemise teadusest, mis on teistest ainetest kummaliselt ära lõigatud, pole suuresti muud kui ajaloovalguse trikk. Sellise illusiooni loob viis, kuidas me vaatame minevikku, ja eriti see viis, kuidas teadmisi tavaliselt sildistatakse, tükeldatakse ja ümber sildistatakse. Sageli toimetatakse filosoofiaalane töö vargsi mõne teise distsipliini hõlma alla ja võetakse üle. Eilse päeva moraalifilosoofiast saab homse päeva õigusteadus või heaoluökonoomika; eilse päeva vaimufilosoofiast saab homse päeva kognitiivne teadus. Ja see tee kulgeb mõlemat pidi: teiste erialade uued uurimused kutsuvad esile uusi küsimusi nende jaoks, kes on filosoofiliselt uudishimulikud. Tänapäeva majandusteadus on järgmise päeva moraalifilosoofide leib. Sellise piiride nihkumise üks mõju on see, et filosoofiline mõtlemine võib kergesti muutuda näivalt kasutuks, isegi vaimuharjutuse mõttes. Suuresti ongi põhjuseks, et iga selle nurgake, mida hakatakse üleüldiselt kasulikuks pidama, kaotab peagi filosoofia nimetuse. Sellest johtub illusoorne nähtus, nagu ei jõuaks filosoofid iial kuhugi edasi.
Räägitakse, et psühholoog William James olevat kord nimetanud filosoofiat „erakordselt jonnakaks pingutuseks mõtelda selgesti“. See on üsna kuiv definitsioon, aga palju lähemal tõele kui ükski teine, mida ma tean. Tõsi küll, selgus pole esimene asi, mis meenub enamikule inimestest,
kui nad mõtlevad filosoofiast. Ei saa eitada, et filosoofide katsed selgesti mõtelda on andnud sageli jõhkraid tagasilööke. (Näiteks on maailmale vabanduse võlgu iga teema, mis on süüdi Heideggeri esiletulekus.) Sellegipoolest oli William Jamesil õigus kirjeldada filosoofiat nii, nagu ta seda tegi. Isegi selle ala kõige tumedamad esindajad püüavad asjades selgust saada ning just see pingutus teeb neist filosoofid. Mõnikord see pingutus ei tasu ennast ära, kuid sageli tasub.
Eriti tabav oli nimetada filosoofilist mõtlemist jonnakaks. Bertrand Russell kirjeldas seda kord „ebatavaliselt kangekaelsena“. Kõigepealt, üks asi, mis eristab filosoofiat muudest mõtlemise liikidest, on selle soovimatus leppida tavapäraste vastustega, isegi kui praktilisest seisukohast tundub loomuvastane seda mitte teha. Seepärast saavad filosoofidest sageli nii oivalised naljanumbrid. Kõige varasemad kreeka filosoofialoolased said sellest paremini aru kui meie tänapäeval, sest nende raamatud olid vürtsitatud naeruväärsete anekdootidega, millest mõned võisid olla tõesti tegelikult juhtunud ja millest enamik on üsnagi asjakohased, isegi kui nad on väljamõeldised. Kes sellist ülimalt pilamiskõlblike pilamist pahaks paneb, sel jääb kahe silma vahele filosoofia keskmes olev nali. Filosoofid on ikka ja jälle kergitanud kulme selle peale, mis käibib oma aja tavatarkusena; puänt saabub hiljem, kui selgub, et „tavatarkus“ ise oli tavatult sassis. Mõnikord nali muidugi ka ebaõnnestub ja filosoof ise jääb narriks, aga see risk käib tema ametiga kaasas.
Püüd suruda ratsionaalset uurimist kangekaelselt selle enda piiridesse kukub tihti paratamatult läbi ning siis näib filosoofilist mõtlemist kannustav unistus mõistusest olevat pelgalt miraaž. Teinekord aga õnnestub see suurejooneliselt ning unistus paistab viljaka inspiratsiooniallikana. Käesolevas raamatus püütakse näidata mõistuseunelma loo mõlemat poolt alates 6. sajandist eKr kuni renessansini. Teises raamatus, „Unistus valgustusest“, jätkub sama lugu Descartesʼist kuni Prantsuse revolutsioonini.
ESIMENE OSA
arhetüübid
mileetoslased
Mitte keegi ei saa iial olla kindel, kes tegi sellega algust. Võib olla, et filosoofia leiutas keegi vaene geenius, kes seejärel vajus kirja panemata ajaloo pimedasse sügavikku enne, kui oleks saanud endast järeltulevatele põlvedele teada anda. Pole põhjust arvata, et selline inimene oli olemas, ega sedagi, et polnud. Õnneks on olemas kirjapanekud vähemalt ühe filosoofia alguse kohta, ehkki ei saa olla kindel, et enne seda polnud teisi äpardunud alguseid.
Tänapäeval uuritakse neid kainelt raamatukogudes ja ülikoolides, aga paljud kõige varasematest tuntud filosoofidest tegid endale kõigepealt nime omamoodi meelelahutusäris. Sageli astusid nad avalikult üles säravates riietes ning pidasid kõnelusi või lugesid luuletusi. Säärased esinemised tõmbasid ligi möödaminejaid, pühendunud järgijaid ja mõnikord ka pilkajaid. Mõni selline mees oli seltskondlikum kui teised. Ühes äärmuses on rändluuletaja Xenophanes, kes väidetavalt oli sel ajal üheksakümne kahe aastane ning nähtavasti väitis, et ta oli „seitse ja kuuskümmend aastat … oma muresid mööda Kreekamaad tuulutanud“ 1 . Teises äärmuses on tema kaasaegne, ülik Herakleitos Ephesosest (teda tunti antiikajal ka kui „tumedat“, „nutvat“ või „arusaamatut“), kes ise uhkelt tunnistas, et ta jälestas kõiki mõttetarku, samuti pööblit, kes neid kuulab, ning arvatavalt hoidus omaette. Enamik varajasi filosoofe langes nende kahe äärmuse vahele. See oli 6. ja 5. sajandil eKr praeguse Kreeka, Türgi ja Itaalia aladel.
Tänapäeval nimetatakse neid tavaliselt eelsokraatikuteks, mis osutab asjaolule, et kõigil neil oli mõnede 19. sajandi ajaloolaste arvates halb õnn sündida enne Sokratest (469–399 eKr). Selle sildi võiks ju neile kaela jättagi, aga tegelikult polnud nad kaugeltki mingi sokraatilise ooperi avamäng. Nagu ütles Nietzsche, leiutasid nad kogu hilisema filosoofia arhetüübid. 2
Nad leiutasid teaduse, mis noil päevil tähendas enam-vähem sedasama mis filosoofia.
Esimene neist imemeestest ei kukkunud järsku kusagilt taevast alla. 6. sajandi Kreeka ei olnud päris ajaloo koidik ja võib-olla võiks väita, et alustada tuleks veel varasemast, algelisest Babüloonia geomeetriast või varajasest kreeka religioonist. Võib öelda, et eelsokraatikud olid küll suurepärased mõtlejad, aga nad ei leiutanud mõtlemist, ning et mõningate varasemate pingutuste käsitlemine võiks aidata selgitada nende ideid. Aga see raamat on filosoofia, mitte kõige ajalugu, ja kusagilt me peame pihta hakkama.
Koht, kust me alustame, on Mileetos, Väike-Aasia rannikul (tänapäeva Türgis) asunud joonlaste linnriik. 6. sajandil, kui Thales, Anaximandros ja Anaximenes seal elasid, oli Mileetos rikas mereriik, millel oli palju kolooniaid põhja pool – Traakias ja Musta mere ümbruses – ning kaubandussidemed Lõuna-Itaalia piirkondadega, mistõttu seal leidus inimesi, kellel oli vaba aega, mida Aristoteles hiljem armastas nimetada filosoofia eeltingimuseks. Mitu sajandit hiljem kirjutades arutles Aristoteles mitmeid kordi nende kolme mileetoslase üle. Ta jagas varajased kreeka mõtlejad „teoloogideks“, kelle meelest maailma juhtisid tormakad üleloomulikud olendid, ja „füüsikuteks“ (naturalistideks), kes püüdsid selgitada näiliselt korratut maailma lihtsamate, ebaisikuliste printsiipide kaudu. Aristoteles ütles, et mileetoslased olid esimesed „füüsikud“.
Paljud eelsokraatikud panid oma mõtted lisaks nende avalikule esitamisele ka kirja, aga selle põhjal, mis tänini säilinud, on seda vaevalt võimalik teada. Aeg on nende kirjutised hävitanud ning kui neist üldse midagi on alles, siis vaid tillukeste fragmentidena. Ligi kaks tuhat aastat on õpetlased murdnud pead vaid mõne lause pikkuste lõikude üle, nokkides paari sõna kallal siin ja seal ning sõltudes tugevasti teisestest allikatest. Mõnda antiikaja kommentaari nende killukeste kohta saab usaldada vähemalt täpsuse taotlemise poolest. Aga isegi parimad neist pandi kirja mitmeid põlvkondi või isegi mitusada aastat pärast seda, kui sokraatikud elasid. Muid teise- ja kolmandajärgulisi allikaid, nagu näiteks sageli ebausaldusväärse, kuid äärmiselt nauditava elulookirjutaja (3. sajandil pKr elanud) Diogenes Laertiose töid tuleb lugeda, vähemalt üks kulm imestusest kergitatud. Diogenes oli valimatu vaal-ajaloolane, kes neelas alla iga mööda hulpiva loo.
Neid hoiatusi meeles pidades mõtleme Thalesele Mileetosest. Vana-Kreekas oli ta kuulus paljude asjade poolest, millest kõige kuulsamat ta tegelikult ei teinud, nimelt 585. aasta eKr päikesevarjutuse ette ennustamist. Päikesevarjutus toimus mileetoslaste kahe idapoolse naabri, lüüdlaste ja meedlaste omavahelise lahingu ajal, mis veelgi suurendas
loo dramaatilisust. Thalesele tõi see intellektuaalse varanduse. Võitlejad oli päikesevarjutusest nii rabatud, et panid relvad maha ja sõlmisid rahu. Kreeklastele avaldas Thalese arvatava ennustuse täpsus nii suurt muljet, et nad omistasid talle uskumatu hulga tarku ütlusi, tarku tegusid ja avastusi alates mitmesuguste geomeetriateoreemide tõestustest kuni võimeni teenida tohutult palju raha. Mis kõige tähtsam, neil kujunes sügav lugupidamine seesuguse mõtlemisviisi vastu.
Ent Thales ei teinud ehtsat ennustust, vaid see oli kõigest õnnelik, informeeritud oletus. Ülima tõenäosusega oli ta päikesevarjutuste tõelise loomuse mõistmisest nii kaugel, et ei osanud isegi aimata, et kuul võinuks olla sellega midagi pistmist. Õnneks oli ta palju rännanud mees ja see selgitab tema oletust. Tähelepanelike Babüloonia tähevaatlejate piinlikult täpsetest ülestähendustest oli ta saanud teada tsüklist, mis näis olevat iseloomulik varasematele varjutustele. Olid teatud aastad, mil varjutusi võis toimuda, ja teisi aastaid, millal neid ei saanud tulla. Kõige rohkem oli tal neist ülestähendustest võimalik arukalt järeldada, et millalgi 585. aasta jooksul eKr on varjutuse nägemise võimalus üsna suur. Kui Thales selle kohta midagi veel täpsemat väitis, siis ta bluffis.
Naturalistide maailmavaate jaoks oli päikesevarjutus õnnelik juhus. Ilmselt olid nad mõtlejad, kellega tuli arvestada. See võib tunduda üsna veider, arvestades nende seisukohtade säilinud üksikasju, sest kõige usaldusväärsemalt Thalesele omistatud teooriad on, et magnetid on elusad ja maailm koosneb veest. Tõenäoliselt ütles ta ka terve hulga muid vähem spekulatiivseid asju, millega teenis oma kaasaegsetelt ära praktiliste teadmistega mehe maine. Aga isegi need kaks näiliselt absurdset ideed on mõneti lugupidamist väärt, kui vaadata neid õiges kontekstis.
Võtame kõigepealt vee. Üks tänapäevase teadusliku kirjelduse tunnus peaks olema, et see püütakse teha võimalikult lihtsaks. Säärasest sihtmärgist saatis Thales oma noole hoopis kaugemale ning püüdis taandada kõik asjad vaid ühele asjale, nimelt veele. Näib, et tal tegelikult ei õnnestunud ühtegi vesist selgitust välja pakkuda; sellised kirjeldamised olid ju ka alles lapsekingades. Aga otsides looduslikku ollust, mis ühendaks ja seega ka lihtsustaks vaadeldava maailma nähtusi, selle asemel et muuta kõik paljude jumalate mängu toomisega keerukamaks, otsis ta teadmisi vähemalt õigest kohast, nagu me nüüd ütleksime.
Pole selge, kas Thales tõesti tahtis öelda, nagu koosneks kõik mingis mõttes veest, või lihtsalt et kõik on algselt veest pärit. Ta võis mõelda mõlemat. On anakronistlik, aga mitte tingimata vale tõlgendada teda nii, nagu seda tegi Aristoteles: et vesi on archē – sõna, mida veidi hilisemad mõtlejad kasutasid mitte ainult asjade algupära, vaid ka põhiaine tähenduses, millest kõik kuidagi koosneb ja millesse kõik lõpuks tagasi läheb.
Anthony Gottlieb
Unistus valgustusest Uusaja filosoofia sünd
Õhtumaine filosoofia on tänaseks juba kaks ja pool aastatuhandet vana, aga suur osa sellest tekkis vaid kahe katkendliku puhanguna, mis kumbki kestis umbes 150 aastat. „Unistuses mõistusest“
kirjeldas Anthony Gottlieb neist puhangutest esimest. Selle järjeraamatus „Unistus valgustusest“ kaardistab Gottlieb oskuslikult teist suurt mõttelahvangut, viies meid ususõdade järgsesse ja galileiliku teaduse tekkimise aegsesse Põhja-Euroopasse ning luues laia panoraami sellest, mida kujutas endast valgustus ja miks me oleme sellele siiani tänu võlgu.
Suhteliselt lühidal ajajärgul – alates 1640. aastate algusest kuni
Prantsuse revolutsiooni eelõhtuni – jätsid oma jälje mõtteteadusse Descartes, Hobbes, Spinoza, Locke, Pierre Bayle, Leibniz, Hume, Rousseau ja Voltaire. Nagu Gottlieb näitab, püüdsid need mehed välja peilida, millised on uue teaduse ja usuliste ümberkorralduste järelmid, mis omakorda pani neid kahtlema traditsioonilistes õpetustes ja hoiakutes. Mis johtub teaduse progressist meie arusaamisele iseendast ja meie ideedele Jumalast? Kuidas peaks valitsus tegelema usulise mitmekesisusega – ja milleks õieti on üldse olemas valitsus? „Unistuses valgustusest“ jutustatakse nende mõtlejate lugu ja uusaegse filosoofia sünnilugu.
