Vaik sisu

Liv

Valges toas oli pime, kui isa mu vanaema ära tappis. Mina olin seal. Carl samuti, aga teda nad ei avastanudki. Oli jõululaupäeva hommik ja sadas õige pisut lund, aga korralikke valgeid jõule sel aastal ei tulnudki.

Kõik oli tollal teisiti. See oli enne seda, kui mu isa asjad hakka­ sid nii palju ruumi võtma, et me enam elutuppa ei pääsenudki. Ja enne kui mu ema läks nii suureks, et enam magamistoast välja ei pääsenud. Aga pärast seda, kui nad mu surnuks kuulutasid, nii et ma ei pidanud kooli minema.

Või oli see enne? Ma ei oska eriti hästi järge pidada, aeg sulab minu jaoks kokku. Inimese elu esimesed aastad tunduvad nii lõputud. Nüüd saan ma selle naise käest teada, et nii on seepärast, et kõike kogetakse esimest korda – see loob muljeid, ja muljed võtavad palju ruumi, ütleb ta.

Kindla peale oli palju seda, mis minu elu toona täitis, ja palju seda, mida sain tunda esimest korda. Nagu näiteks näha, kuidas vanaema ära tapetakse.

Nojah, aga jõulupuu rippus laes. Selles ei olnud midagi uut, sest mu isale meeldis ikka asju lae alla hiivata, et ära kasutada kogu ruumi, mis elutoas oli. Kingid kuhjas ta siis tüve alla, ja sedaviisi lootsime me alati, et ta toob koju pisikese kuuse.

Sel aastal oli puu vist õige pisike, sest selle all oli ruumi vägagi suurtele kingitustele. Üks neist oli meeletult uhke suur puust kasti­auto, mille mu isa oli töötoas valmis ehitanud ja millele ema 5

oli õmmelnud punased istmepadjad. Mu ema ja isa tegid kingid alati ise. Sellal ei teadnud ma üldse, et teiste inimeste lapsed said ostetud kingitusi. Ma teadsin vaevalt sedagi, et teised inimesed said lapsi, kes said kingitusi. Selliseid asju meie nii väga tähele ei pannud. Carl ja mina lihtsalt rõõmustasime selle üle, mis me saime, ja eriti meie isa-ema pärast. Hästi, Carl oli mõnikord nende peale natuke pahane, aga ta ei osanud päriselt öelda, mispärast.

Uus asi nende jõulude ajal oli niisiis see, et mu vanaema oli äsja surnud. Seda ei olnud me varem kogenud, ja ilmselgelt ei olnud seda kogenud ka vanaema ise. Igal juhul nägi ta üsna jahmunud välja, kui ta istus seal rohelises tugitoolis ja vahtis sil­ magi pilgutamata üles puu poole. Ma arvan, et ta vaatas südant, mille mina olin pruunist paberist pununud. Vanaema oligi mind punuma õpetanud, enne kui ütles mu isale kõiki neid asju, mida ta ei oleks pidanud ütlema.

Me arvasime, et ta peaks meiega õhtul puu juures olema, enne kui me ta edasi saadame, ja ta pidi ju ka oma kingituse saama. Hästi, seda arvasime isa ja mina. Peamiselt mina. Minu ema oli asjaga päri ainult sellepärast, et mina aina peale käisin.

Mu vanaema jalad toetusid järile, mäletan ma. Eks vist põhili­ selt sellepärast, et mina istusin põrandal otse tema ees. Tema lillad nailonsukad olid nii läbipaistvad, et ma nägin läbi nende tema aluspükse, ja pruunid nöörkingad lõhnasid ikka veel veidi imalalt millegi järele, mis pidi neid vihma eest kaitsma. Kingad oli täitsa uued ja ostetud ühest poekesest mandril, oli ta mulle rääkinud. Peale selle oli tal seljas hall seelik ja punane pluus ja valgete kajakatega rätik; kõik need riided, mis ma olin leidnud päris ta koti põhjast. Just mina olin nõudnud, et me ta jõuluõhtuks kenasti riidesse paneksime.

Oleks täitsa vale välja näinud, kui ta oleks seal istunud öösärgis.

Pärast seda õhtut ei istunud mitte keegi enam kunagi rohelises tugitoolis. Me ei suutnud.

Selles oli liiga palju asju.

6

Et mu vanaema ei saanud ise oma kingitust ajalehtede seest lahti pakkida, lasti seda teha minul. Esimesel silmapilgul arvasin ma, et mu isa on ka temale ehitanud puust mänguauto, sest jälle oli pakis pikk ratastega puukast. Aga ta oli teinud hoopis kirstu.

Ilma rooli ja punaste istmepatjadeta. Ja ilma kaaneta. Kaant ei ole tingimata vaja, ütles isa. Kasti sees ei olnud muud kui padi, millega ta hommikul lämmatatud oli.

Kui me olime vanaema sinna sisse ja tema pea padjale pannud – seekord padja peale –, veeretas mu isa ta tagauksest välja, ümber majaotsa, puuriidast mööda ja lauda taha põllule. Carl ja mina läksime mänguautoga järele, ja loomulikult lükkasin mina teda, sest muidu ei oleks me karvavõrdki edasi liikunud. Mu ema tuli siis kõige lõpus. Mu emal võttis kõik alati natuke aega.

Oli pilkaselt pime, aga seal oma elupaigas olime me harjunud pimedas liikuma. Taevas pidi olema sel jõuluõhtul paksus pilves, sest ei olnud näha ühtegi tähte, ja metsa, mis maja ja põlde piiras, võis vaevu aimata. Hommikul oli olnud veidi tuult, aga nüüd ei liikunud ainsatki iili ja lumi oli jälle läinud. Jõulud olid ilmselt otsustanud olla vaiksed ja pimedad.

Siis panime vanaemale tule otsa süütekuubikute ja ajalehe­ paberitega ja eriti pikkade kaminatikkudega, millega me muidu mängida ei tohtinud (kuigi Carl ikkagi mängis). Me olime loomu­ likult tal enne kingad jalast ära võtnud, need olid ju täitsa uued ja vihmakindlaks tehtud.

Ei läinud kaua, kui me pidime kuumuse pärast veidi eemale tõmbuma. Varsti lõid leegid nii kõrgele, et aia tagant pimedusest ilmus nähtavale veeküna ja metsaserval võis aimata võpsikut. Kui ma ringi vaatasin, jäi mulle silma minu enese vari, mis tantsiskles valgustatud laudaseinal minu taga, ja ma nägin tulekumas isa ja ema täiesti selgelt. Nad hoidsid käest kinni.

Ma vahtisin jälle vanaema, kes seal oma valgete juustega lebas ja põles, ja äkitselt oli mul kõhus õõnes tunne.

7

„Kas tal tõesti valus ei ole?“ küsisin ma. „Ei, ära üldse muretse,“ ütles mu isa. „Ta ei tunne midagi. Ta ei ole enam siin.“ Et ma olin astunud kastiauto otsa ja nägin ikka veel vanaema selles tema kastis lebamas, tundus see vastus mulle veidi pentsik.

Teisest küljest uskusin ma kaljukindlalt seda, mis mu isa ütles. Ta teadis kõike. Tema oli mulle rääkinud, et pimeduses ei saa päriselt valu tunda. Merepõhjas näiteks ei tundnud kalad üldse, kui nad meie konksu otsa hakkasid, ja öösel ei tundnud küülikud mitte midagi, kui nad meie lõksudesse sattusid. „Pimedus võtab valu ära,“ ütles mu isa alati. „Ja meie võtame ainult need küülikud, mida meil vaja on.“ Sellepärast käisid meiesugused head inimesed jahil ainult öösiti.

Pealekauba aitas tõestuseks küllap sellestki, et mu vanaema ei teinud põledes ainsatki häält. Tavaliselt tõstis ta küll kisa, kui miski talle haiget tegi või vastumeelt oli. Ma ei ole kunagi kuulnud kedagi kisamas nii kõvasti kui sel hommikupoolikul, kui talle terve kastitäis tuunikalakonserve pähe kukkus. Tema võis väga vihaseks saada.

Ta hõõgus ikka veel veidi, kui me järgmisel hommikul teda vaatama läksime. Või tema jäänused, peaksin ma vist ütlema, sest palju järel ei olnud. Mul oli sellest omamoodi kahju, et ta läinud oli, sest mõnikord oli tore, et ta meie juures elas. Tema pannkoogid olid suurepärased.

Kui ma päeva peale uuesti vaatasin, ei olnud näha muud kui musta mulda ja veidi kõrbenud rohtu. Mu isa ütles, et ta oli koristanud ja jäänused maha matnud. Ta ei öelnudki mulle, kuhu.

Hiljem olen ma palju mõelnud, kas mu isa tegi ikka tõesti õigesti, kui ta vanaema selle padjaga ära lämmatas. Aga ta väitis, et tegi.

Muidu oleks kõik palju hullemaks läinud.

Mu vanaema ei öelnud ka siis midagi, kui see juhtus. Ta ainult siples natuke kummaliselt voodis, kuni ta oli päris surnud – veidi 8

samamoodi kui kalad, kui nad õhu käes lämbuvad ja paadi­põhjas lebavad. Siis me virutasime neile vastu pead, et nad ei kannataks.

Me ju ei tahtnud, et keegi kannataks. Õnneks oli sel jõululaupäeva hommikul mu vanaema toas päris pime. Tal ei saanud kuidagi valus olla, kui ta sellises pime­ dus ära tapeti; nii ma igal juhul tookord mõtlesin. Muidu läks see kiiresti, sest mu isa surus kõvasti. Jõulupuude raiumine ja plankude tassi­mine ja asjade lohistamine ja mööbli ehitamine teeb tugevaks. Võibolla oleksin ka mina suutnud seda teha, sest isa ütles alati, et ma olen uskumatult tugev oma vanuse kohta, seda enam, et ma olen tüdruk. Õieti ei mõelnud ma kunagi, mis ma olen. Ma arvan, et ma olin see, keda nad nägid. Ja mõnikord nägin ma midagi, mida nemad ei näinud.

* Me elasime Peal, mis oli selline väga väike saar teise suurema kohal.

Seal elasime ainult meie, ja me saime ise hakkama.

Pead ühendas peasaarega kitsas maariba, mida kutsuti Kaelaks.

Minul ju ajast suurt arusaamist ei olnud, aga mu isa ütles ikka, et reipal kõnnil kulub oma pool tundi, et jõuda meie majast läbi Kaela järgmise majakobarani, ja veel veerand, kui minna saare kõige suuremasse linna. Minu meelest oli Korsted hiigelsuur, aga mu vanaema rääkis, et see on väga pisike linn võrreldes selle linnaga, mis on mandril. Mõte nii paljudest inimestest hirmutas mind. Mina pelgasin teisi inimesi. Neid ei või iial teada, ütles mu isa. Ei tohi lasta ennast nende naeratustest petta.

Hea asi teiste inimeste juures seal peasaarel oli see, et neil oli kõike seda, mida meil vaja, nii et omamoodi ei oleks me ilma nendeta hakkama saanud.

9

Kui minu isa enam nii väga ei tahtnud Pealt öösiti ära käia, siis olin see ennekõike mina, kes käis meile igasugu asju toomas, aga selleks ajaks oli isa mulle juba ammugi kätte õpetanud, kuidas seda teha.

Alguses läksime sinna üheskoos kaubikuga. Tavaliselt keset ööd, kui inimesed kõige raskemalt magasid. Me leidsime alati mõne koha, kuhu auto peita, ja siis me hiilisime ringi ja leidsime asju küünidest ja kuuridest ja mõnikord ka tubadest ja köökidest ja nii. Ükskord käisime isegi ühe naise magamistoas, kui ta oli nii purupurjus, et me julgesime isegi ta teki kaasa võtta. Pärast juurdlesin ma kõvasti, mida ta võis küll mõelda, kui üles ärkas ja tekk oli kadunud. Mu isa rääkis, et oli seda naist järgmisel päeval Korstedis tänava peal näinud. Ta oli natuke segaduses, aga mis seal imestada. See oli haneudusulgedest, see tekk, sest ta oli selle päranduseks saanud, ütles isa. Võibolla ta arvas, et see oli iseenesest ära lennanud?

Hanesulgedest teki sai endale minu ema, ja mina võtsin siis endale tema vana teki, selle oli minu isa saanud vahetuskaubaks väga hea vorstipressi vastu aasta alguse poole. See tekk oli pardi­ sulgedest. Mõni kuu hiljem tõime vorstipressi habemeajaja juurest jälle ära, sest ega me ju nii ei kavatsenud, et ta selle endale jätab.

Habemeajaja ja tema naine magasid kolmandal korrusel ja köök koos vorstipressiga oli esimesel. Nad ei pannud isegi köögi välisust lukku, nii et lihtsamini poleks minna saanudki. Sellel ajal oli mul ka selline ettekujutus, et tegelikult teab habemeajaja väga hästi, et me tuleme oma asjadele järele – või tema asjadele või kelle asjad need siis olidki. Tema naine lehkas alati nii vastikult, tema lehka oli tunda isegi kööki välja! Mina habemeajaja asemel oleksin küll parema meelega tahtnud, et keegi tuleks ja vorstipressi asemel tema naise ära viiks. Mu isa ütles, et see on parfüüm.

Kaua aega lehkas mu ema pardisuletekk habemeajaja naise järele, aga kui mina selle endale võtsin, siis lõhnas see õnneks suuremalt jaolt mu ema järele, ainult õige vähe parfüümi ja üldse mitte pardi järele. Seevastu lehkas ema uus hanesuletekk kõvasti alkoholi järele.

10

Ema ise ei joonud kunagi midagi kangemat kui koorega kohvi, ja lõpuks jõi ta ainult pumbakaevu vett, aga kõige selleni ma veel jõuan.

Minu isa suutis väga osavasti uksi ja aknaid lahti urgitseda. Seda oli ta omaenda isalt õppinud, ütles ta. Mina ei olnud oma vanaisa kunagi näinud, aga ma tean, et tema nimi oli Silas. Mu isa õpetas siis mulle ka, kuidas seda tehakse, ja ma harjutasin nagu segane töökojas mõne ukse ja akna peal, mis me leidnud olime. Selliseid oli lõunasaare prügimäel väga palju, ja me võtsime kaasa nii palju, kui auto peale mahtus. Mina ei saa aru, miks inimesed selliseid asju ära viskavad. Neid saab ju parandada – ja lahti teha ja kinni panna ja nendega mängida.

Neid maju, kuhu oli ette pandud uued uksed, me tavaliselt vältisime, sest neisse oli raske sisse pääseda, kui inimesed olid otsustanud need lukku keerata. Õnneks ei teinud seda saare peal kuigi paljud. Aga kui me majja ei pääsenud, siis oli neil tavaliselt mõni kuur või sara ja siis me leidsime ikkagi midagi, mida kaasa võtta. Ükskord tõime kaasa sea. Meil siga ei olnud ja sellel talu­ mehel oli neid hirmus palju ja ta ei oleks kuidagi suutnud neid kõiki ise ära süüa. Tookord ma imestasin, et siga ei teinud üldse häält, isegi korraks ei vingatanud hirmust, kui mu isa ta üles tõstis.

Aga võibolla oli see sellepärast, et mu isa oli loomade vastu nii hea.

Kõigi loomade vastu. Ta oskas ka neid väga hästi ära tappa, nii et nad ei tundnud mitte midagi. See on lihtsalt veel üks viis loomade vastu hea olla, ütles ta.

Kui siis asi jõudis sinnamaani, et ma pidin minema üksi, ei tundnud ma algul ennast päris julgelt. Eriti sellepärast, et viimasel isaga tehtud retkel oleks peaaegu halvasti läinud. Me olime leidnud teeveerest pikad roostetanud raudtalad ja saanud need autokasti upitatud, aga kui me nurga taha keerasime, läks üks neist vastu seina ja tegi ilmatumat lärmi. Paaris majas pandi tuled põlema, aga mu isa jõudis viimasel silmapilgul kruusateele keerata ja pääses heki varju, 11

nii et keegi ei näinud meid. Järgmisel päeval lohistasime raudtalad teisele korrale, kus need võisid siis lihtsalt koridori jääda. Muidugi pidi ette vaatama, et paljajalu neile otsa ei komistaks.

Oli veel üks teine kord, kui meid peaaegu et paljastati, aga see oli minu süü. Ma astusin kogemata plekksepa garaažis ilukilbile.

Pärast seda peitsin end nurka ja hoidsin hinge kinni, sest ma kuulsin, kuidas plekksepp garaažiukse lahti tegi. Kui seal poleks olnud tema kassi, kes talle otsekohe vastu hüppas, siis oleks ta kindlasti tule põlema pannud ja mind näinud. Selle asemel turt­ satas ta kassile: „Mida põrgut, sina teed siin lärmi? Tule tuppa!“ Kui ma garaažist välja tulin, oli mu isa näost väga imelik. Ta oli seisnud väljas maja taga ja kõike pealt kuulnud, ja ta ei aima­ nudki, et seal oli olnud veel üks kass.

Aga varsti hakkkasin ma tegelikult aru saama, et sellest võib kasu olla, kui ma ilma isata lähen. Mina olin väiksem ja kärmem ja ma olin õppinud liikuma hiirvaikselt. Ma kõndisin või jooksin, sest ma ei olnud küllalt suur, et autot juhtida, ja jalgrattaga sõita mulle ei meeldinud. Ma nägin pealegi pimedas isast palju paremini. „Sa pead olema nagu öökull,“ ütles isa tihti, ja ma olingi, kuigi ma ei osanud lennata ega pead kuklasse keerata. Ma küll harjutasin nii seda kui ka teist, kuni ma mõistsin, et seda asja ma kunagi küll korralikult selgeks ei saa. Carl mõistis seda loomulikult samuti.

Temal läks veidi paremini.

Minu ema ei rääkinud kuigi palju. Ma tegelikult arvan, et talle oli vastumeelt, et me öösiti ära käisime, aga talle meeldis kõik see, millega me tagasi tulime. Eriti need asjad kõrtsi köögist.

* Üks esimesi asju, mis ma oma elust Peal mäletan, on värske vaigu lõhn. Iseäralik kõdin ninas, kleepuv tunne peopesas ja isa mõnus hääl, mis jutustab mulle mahlast, mis puutüve sees voolab.

12

See on imepärane mahl, ütles ta, sest see võib niihästi rünnaku vastu kaitsta kui ka haavu ravida ja väikseid surnuid loomakesi igavesest ajast igavesti alles hoida. Ja siis ma mäletan veel, kuidas nägin väikest elavat sipelgat, kes mööda puukoort üles ronis, läks ringiga ümber kleepjate kuldsete tilkade ja kadus prakku, et hetk hiljem veidi kõrgemal nähtavale ilmuda. Üles, üles, üles.

Hiljem sosistasin ma paljudele veritsevatele puudele, et nende haavad saavad kindlasti terveks, sest vaik on nende tervendaja ja kaitsja. Puud olid minu sõbrad.

Ja sipelgad olid meie ühised tuttavad. Nad olid seal alati nagu väiksed tahtekindlad olevused, kes ikka mõne tee leidsid. Puust üles, puust alla, läbi rohu, üle õue, läbi köögi üles kappi, alla meesse, läbi toa, koju pessa. Tavaliselt lohistades toitu või midagi muud, mis näis kasutuskõlbmatu – ja vahel surnud pereliiget.

Ma ei tea tegelikult, kas teised nimetaksid puid meie maja taga päris metsaks, sest kui palju puid peab olema, et see oleks mets?

Aga Carli ja minu jaoks oli see mets, hiigelsuur mets. Ei, see oli enamatki. See oli piiritu maailm täis lõhnu ja hääli ja elu, mis kusagil kaugel hajus maastikuks täis lõokeselaulu ja kanarbikku ja vareskaera, mis liugus liiva, mis liugus vette, mis läks edasi lõputusse merre.

Aga läks tükk aega, enne kui ma kanarbikust ja merest teada sain. Alguses oli ainult puu. See üks veritsev puu ja see tark sipelgas, kes hoidus eemale kleepjast kullast, mis oleks võinud ta ära lämmatada.

Hiljem hakkasid mulle silma teisedki puud: kuused, mis kum­ mardasid oma lehvikud maa ligi, nagu tahaksid kuulata, mida see neile sosistab. Need tundusid alati nii kurvad, need kuusepuud, ja ehkki mõned neist olid kasvanud uskumatult kõrgeks, tundus ikka, nagu nad üha sirutuksid igatsevalt selle koha poole, kust nad on tärganud. Mändidega oli hoopis teine lugu. Nemad olid tihedad ja tugevad, seisid oma turris okaste ja pruntis käbidega, 13

ja mul oli tihti tunne, et neil on maapinnast puhta ükskõik. Ma olen kindel, et nad vaatasid taeva poole, ja võibolla oleksid nad rõõmuga õhku tõusnud, kui nad oleksid suutnud end kuidagi metsapõhjast üles kergitada. Praegu olen ma otsustanud uskuda, et nad oleksid tagasi tulnud. Nad kuulusid ju kõigest hoolimata Peale, just nagu minagi.

Ma arvan, et mulle meeldisid kuused rohkem, ehkki minulegi meeldis mõte lendamisest.

Ja siis olid veel krabinapuud. Need peitsid end okaspuude vahele oma saledate hallikate tüvedega, mille otsas olid roheliste lehtede vanikud – väikesed sakilised südamed, mis kõlisesid nagu muusika, kui tuuleiil neist haaras. Ma armastasin seda häält nii väga, et mõnikord võisin istuda krabinapuu alla tuult ootama. Ma mäletan selgesti, kui hirmunud ma olin, kui lehed ühel päeval äkitselt pärast sügise esimest ohet maha langesid ja laotusid maapinnale minu ümber. Seal ma siis istusin, kadunud südamete meres. Ma püüdsin neid uuesti okste külge panna (kõige madalamate okste külge, sest ma ei olnud kuigi suur), aga minu värisevate käte pingutusest lasksid vaid veel mõned lehed oksast lahti. Ma ei saanud millestki aru. Mitte igatahes enne, kui ma isa kutsusin, ja tema rääkis mulle kõik ära.

Pärastpoole oli mets kõige kindlam koht kogu maailmas.

Ma mõistsin, et kõik tuleb tagasi. Et värvid vahetavad üksteist välja: helerohelisest tumeroheliseks, tulipunaseks, kuldpruuniks, mustjasmustaks. Mullaks. Et maa pidi midagi süüa saama, et uut elu valguse kätte tõugata. Et pimedus vahetas välja valguse, mis vahetas välja pimeduse. Et südamed kasvasid uuesti.

Nüüd ma arvan, et mu isa oli kõige õnnelikum just seal. Keset loodust. Seal sai ta hingata. Meil ei ole kunagi olnud nii palju õhku ja nii palju päevavalgust, kui oli siis, ja ma olen kindel, et isal oli päikesepaiste kõhus, just nagu minulgi, kui me lamasime selili metsa all ja vaatasime linde puulatvades. Ma tundsin kõigi 14

lindude hääli, sest mu ema oli mulle õpetanud tähestikulaulu. Ja kuigi ta oli selle mulle selgeks õpetanud, nõudsin ma, et lõpus peab olema öö.

Mina tahan, et kõige lõpuks oleks öö, ütlesin ma. Mitte mingi üü.

Mõnikord mõtlen ma, kas kõik see õhk oligi see, mis mu isa hiljem elus hoidis. Ja kõik see valgus. Võibolla võib seda enda sees hilisemaks tarvituseks alles hoida, nii nagu saab alles hoida mälestusi pea sees – ja kuivikute ja küpsiste kuhjasid sahvris, ja vihmavarje ja ilukilpe ja vanu grammofone köögis, ja konkse ja kalavõrke ja toidupurke magamistoas, ja kangarulle ja raudlatte ja väetist ja bensiinikanistrit ja ajalehti ja vaipu koridoris, ja masina­osi ja vedrumadratseid ja jalgrattaid ja nukuteatreid ja viiuleid ja kanasööta elutoas, ja käterätte ja akvaariume ja õmblus­ masinaid ja küünlaid ja raamatuhunnikuid ja kooke magamistoas ja põdrapeatopist ukse kõrval, ja kassetilinte ja tekke ja käsnasid ja fooliumkarpe ja soolakotte ja värvipotte ja palisid ja mängu­ karusid ja lapsi vanas konteineris?

Olgu, ma kuulen küll, et see kõlab üsna imelikult, kui ma sellest niimoodi räägin, aga niimoodi see oli. Me ei olnud päris sellised nagu teised, seda sain ma ajapikku teada. Minu ema teadis seda niisamuti. Nüüd loen ma parajasti neid kirju, mis ta minu jaoks õhukesse rohelisse mappi tallele pani. „Livile,“ on sellele kirjutatud.

See on minu nimi. Liv. Ma ei taha neid kõiki ühekorraga lugeda. Mulle ei meeldi mõelda, et nad otsa saavad, sellepärast loen ma ainult ühe korraga.

Mul on kõvasti aega.

Minu isa ei olnud üldse selline nagu teised.

Tema nimi oli Jens.

Jens Haarder.

Kallis Liv Ma panen selle lehe mapis kõige peale. Olgu see sissejuhatus. Teisi kirju võid lugeda selles järjekorras, nagu tahad. Järjekorda vist ei olegi.

Mul ei ole kunagi jagunud julgust rääkida sulle kõike seda, mida oleksin tahtnud, ja kui mu hääl vähehaaval ära kadus, jäin ma sellest võimalusest ilma. Aga ma võin kirjutada ja sina võid lugeda – selle eest olen ma hoolt kandnud – ja ühel päeval loed sa võibolla siit minu mõtteid. Võibolla. Ma ei tea, kas ma peaksin seda lootma. Aga ma loodan, et sa oled piisavalt suur, kui seda teed.

Ma olen sulle juba kirjutanud paar pikemat kirja, aga siin on ka mõned lühemad kirjad, mis on tegelikult lihtsalt põgusad märkmed, äkilised mõtteuiud. Ma ei tea, kui palju kirju siin lõpuks on. Või mis kõige lõpus üldse on.

Ma peidan mapi su isa eest ära, see on küllap kõige parem. Kui ma torkan mapi voodiääre ja madratsi vahele ja tõmban teki peale, siis ei ole seda näha, ja niiviisi on see alati minu ligidal, kui mul on sulle midagi rääkida.

Ikkagi on mul üha raskem selleni ulatuda. Ma olen ju nii raske ja ma peaaegu ei suuda enam end keerata. Mul on nüüd ka igalt poolt valus.

Anna mulle andeks, kui minu kirjade sisu tundub kaootiline.

Aga sina ju oskad kaoses ringi liikuda, nii et võibolla saad sa kõigest aru. Võibolla saad sa ka oma isast aru.

16

Sa pead teadma, et ma armastan teda. Sa pead ka teadma, et võibolla võtab ta ühel päeval minult elu. Ma saan sellest aru, Liv. Aga kas sina saad?

Armastusega sinu ema PS. Ma ei tea, kas peaksin meie elu nimetama muinaslooks või õudusjutuks. Võibolla on see veidike mõlemat? Ma loodan, et sina näed selles muinasjuttu.

Jens Haarder

Kunagi nimetati Jens Haarderit saare kõige nägusamaks meheks, aga aastatega oli läinud raskeks selle põhjust näha. Osalt seetõttu, et tema juuksed ja habe kasvasid metsikult ja inetult, ja osalt seetõttu, et mingil ajal oli juba raske teda ülepea näha – mitte ainult habeme tagant, vaid kõigi nende asjade tagant, mis tema ümber kuhjusid. Keegi ei oleks osanud arvata, et Jensiga lõpuks nii hirmus hullusti läheb.

Teda oli saarel alati tuntud. See tähendab, et teati, kes ta on.

Teda märgati, kui ta oma igivana kaubaautoga läbi Korstedi sõitis.

Teatud aastakäigu inimesed, ja see tähendab enamikku sellel saarel, teadsid väga hästi, et see on seesama auto, millega tema isa oli kunagi ringi sõitnud ja kuhu tavaliselt oli peale laaditud restaureeritud puumööbel või ehtevalmis jõulupuud. Ja Jens.

See väga nägus jõmpsikas oli istunud kõige selle keskel ja õnne­ likult rappunud, ilma et habemest või hullusest vähimatki märki oleks olnud.

* Kõik algas nii hästi. Ta oli armastatud laps, niisama armastatud kui tema vend Mogens, ja need kaks jõmpsikat elasid mitmelgi viisil privilegeeritud elu ema ja isa juures Peal. Nad olid teine­ teise parimad sõbrad, Pea oli nende mängumaa, ja sedamööda, kui isa neid oma töökojas abiliseks õpetas, sai sellest ka nende töömaa.

18

Nende isa Silas oskas paljusid asju, aga ennekõike oli ta osav tisler. Ta pidas auasjaks anda endast parimat, ja puu olid tema silmis midagi väärtuslikku, looduse ime, mida ta käsitles suure aupaklikkusega sellest silmapilgust peale, kui see mullast tärkas, ükskõik kas see pidi oma elu lõpetama küttepuuna, planguna, mööbli või erruläinud jõulupuuna. Või temast endast kauem elama. Eriliselt valitud puud said kaunilt ehitud kirstudeks ja võisid niimoodi naasta sellesse mulda, kust nad aegade hämaruses tärganud olid.

Mõlemad pojad pärisid isa käsitööande, aga sellega poiste sarnasused ka lõppesid.

Jens oli noorem poeg. Kõige noorem, kõige tõmmum ja kõige ilusam, mõtles ta ema ikka, kui poisid õue peal mängisid ja tema neid köögiaknast silmitses. Seevastu oli Mogensil õlgadel igatpidi heledam pea, ja see rahustas ema, sest siis oli äril lootust, kui poisid selle ükskord üle võtavad. Else Haarder uskus nii väga oma vanema poja ärivaistu, et ta oli sisimas veendunud, et Mogens ajab asju palju paremini kui isa.

Sest Silas oli küll tunnustatud tisler, aga mis puutus majandus­ likesse küsimustesse, siis olid tema võimed tagasihoidlikud. Raha tuli sisse küll, aga see näis kuluvat enamasti asjadele, mida vaja ei olnud, mitte kõige hädavajaliku ostmiseks, mis ometi oleks pidanud olema tema tegevuse tõeline eesmärk. Ta oli sage küla­ line peasaare kahes vanakraamikaupluses, ja pealekauba oli tal haruldane võime leida üles just need sarad, kus leidus midagi, mida ta endale võtta tahtis. Ja nii tuli Silas alati koju millegagi, mille leidmise üle ta rõõmus oli.

Naise juures leidis see harva head vastuvõttu, aga Silas ei suutnud loobuda. Ta oli pealegi täiesti veendunud, et ühel heal päeval leiab ta kõigele sellele kasutust. On vaja vaid avarat pilku, ütles ta. Tuleb võimalusi näha! Isegi kõige närusemates asjades 19

võisid peituda tohutud väärtused. Kas ta ei olnud siis teinud kahe­ teistkümnest vanast hobuserauast kõige uhkema lühtri? Selles pidi Else talle õiguse andma. See oli harukordselt ilus ja eriline. Hiljem oli Silasel õnnestunud müüa neid paar tükki suvitajatele lõuna poole ja sel moel hankida raha veel mõne vana hobuseraua jaoks.

Silase puuanne ei piirdunud ainult tisleritöö ja klopsimise ja treimisega; ta mõistis puu eest hoolt kanda veel enne, kui see höövli alla jõudis. Tegelikult hoolitses ta kõigi puude eest Peal, nagu oleks ta nende bioloogiline isa. Mis aga puutub ta tõelistesse poegadesse, siis oli ta õnnekombel saanud oma armastust ja oskust ka neile jagada: Jens armastas metsa südamega, Mogens mõistu­ sega. Teisisõnu: Jensil oli klomp kurgus, kui ta nägi puud kirve all, samas kui Mogens arvutas innukalt, kui palju puu rahas väärt on.

Silas Haarder armastas mõistagi oma mõlemat poega üht­ moodi. Aga vahest ehk Jensi enam.

Idee laiendada olemasolevat segametsatükki väikse jõulupuu­ saluga oli kõige visioonikam idee, mis Silasele kunagi tulnud oli, ja igal juhul kõige tulutoovam. Nüüd sai sealt võtta jõulupuid ja pärjaoksi saare püsielanikele ja neile vähestele külalistele, kes jõulud suvilas veetsid, ja seega saada raha, et perekond Haarderi jõululauale veidi rohkem mõnusaid asju hankida. Küll vaid siis, kui Else Haarder jõudis raha sisse kasseerida, enne kui see ära kasutati kõikvõimaliku kasutuskõlbmatu peale.

Ruumi oli kuuskedele küllaga, kuna perekond sai kogu Pead endale pidada. Kellelgi teisel ei olnud ilmsesti huvi elada nii äralõigatult, isegi mitte sel ajal, kui puud ja põõsad ei olnud veel hakanud kontrollimatult levima ja lämmatama neid avamaasid, kus loomad rohtu sõid. Seevastu tuldi hea meelega Peale käima, et midagi parandada lasta, või ehk lihtsalt keelepeksuks veidi ainet saada, ehkki see nõudis pikemat jala- või autoretke piki kitsast maasiilu. Silas oli teiste saareelanike seas heas kirjas. Tema käsi­ tööd peeti hinnas ja samal ajal visati nalja ta väikeste veidruste 20

üle. Oli näiteks teada lugu, et ta rääkis oma puudega, ja kui ta jõulupuud nii populaarseks said, siis kahtlemata sellegi pärast, et inimestele oli meelt mööda kuulata, kuidas ta puuga pominal hüvasti jätab, enne kui selle kundele ulatab. Seejärel hõõrus ta detsembrikülmas käsi ja nägi veidi nukker välja, kui tema naine tasu vastu võttis.

Päris tavaline mees Silas kindlasti ei olnud, aga tema headuses ei kahelnud keegi, ja tema tehtud kirstud olid nii ilusad, et neis maetud saada tundus lausa omamoodi privileeg.

Peale Silas Haarderi enda ja ta noorema poja ei teadnud mitte keegi, et kirste prooviti järele, enne kui asjassepuutuvale isikule üle anti. Ööl pärast seda, kui kirst valmis sai, hiilisid nad kahekesi töötuppa, sellal kui Else Haarder ja Mogens raskelt magasid. Siis heitsid nad kirstu pikali, Silas alla, Jens tema kõhule, ümberringi pimedus ja värske puulõhn.

See oli kõige mõnusam ja turvalisem asi, mida Jens üldse kujutleda oskas. Ja isegi paljude aastate järel, kui kirstuviivud hajusid ähmasteks lapsepõlvemälestuseks, oli see tunne temas ikka veel sees. Pimedus oli ustav sõber. Hell embus.

Nad puhusid alati veidi juttu jalgrattakaupmehest või pagarist, või kes iganes parajasti surnud oli ja peagi kirstu pidi heitma. Silas tundis suuremat osa peasaare inimesi, või siis tundis ta kedagi, kes neid tundis. Ega ta ei peksnud keelt. Ta rääkis surnutest alati ainult kenasid asju. Need võisid olla midagi sellist, et pagar oli alati oma rottide eest kenasti hoolt kandnud, või et postiülemal oli jätkunud oma naise vastu nii palju armastust, et oli pidanud jagama oma andumust tervelt kolme teise naisega lõunasaarel.

Silas usaldas nooremale pojale ka seda, et Korstedi linnapea oli palju aastaid peitnud oma talus mitmele poole asju, mida võib vabalt võtma minna, aga ainult siis, kui olla hiirvaikne ja nähtamatu, ja pärast ei tohtinud kellelegi midagi öelda, isegi mitte 21

linnapeale endale. See oli väike hubane mäng, mida linnapea mõne pühendatuga mängis. Pärast tema surma oli saarel teisigi, kes mängu edasi viisid, aga see kõik oli väga salajane ja Jens ei tohtinud seda isegi mitte nimetada ei Mogensile ega kellelegi teisele. Ja hoopiski mitte emale, kellele seesugused mängud ei meeldinud.

Mis kirstus oli öeldud, see jäi kirstu. Selline oli kokkulepe.

Seevastu ei jäänud kirstu sugugi mitte kõik, mis sinna pandi. Sel ööl, kui nad pidid valmis panema kirstu pagari jaoks, tuli Jensile äkki üks mõttevälgatus, just enne kui ta oma isa juurde ronis. Ta keeras jalapealt ringi ja asus tuhnima kastis treipingi taga. „Mis sa teed, Jens?“ kostis kirstupõhjast. „Ma võtsin ta tainarulli kaasa,“ sosistas Jens uhkelt, kui tagasi tuli. „Kas sinu meelest ei oleks pagaril hea meel see kirstu kaasa saada, kuigi käepidemel on kild küljest ära?“ Kostis väike kõlksatus, kui tainarulli ots põhja puutus. Kulus veidi aega, enne kui Silas vastas. „Nooooh, ma päriselt ei tea. Ja see on nüüd mul olnud juba mõnda aega, Jens. Ma olen sellesse tainarulli juba kiindunud – miks ta muidu mul sinu meelest on? Ei ole mingit mõtet maha matta suurepärast asja, mida ikka veel tarvitada saab. Ja pealegi tuletab ta meile ju natukene vana pagarit meelde. Ei, parem, kui see meie juurde jääb. Pagaril ei lähe seda niikuinii vaja, seal, kuhu ta nüüd läheb.“ „Sa mõtled kirstus?“ sosistas Jens. „Ma mõtlen rohkem nagu pärast seda.“ „Pärast seda? Kuhu ta siis pärast läheb?“ „Nooh, see oleneb veidikene sellest, kui hea ta oli.“ „Kui hea küpsetaja?“ „Ei, mitte just päris seda. Rohkem seda, et kui korralik ja hea teiste inimeste vastu oli ta oma eluajal.“ 22

„Ta viskas mind ükskord tainapritsi otsaga.“ „Viskas või?“ „Jah, sest ma jäin seisma ja puudutasin pagarikoja uksepiita.

See oli see uksepiit, mis sa talle kevadel tegid.“ „Kas sa võtsid pritsiotsa siis kaasa?“ „Jah.“ „Väga hea.“ „Kuhu ta siis läheb? Kui ta mind pritsiotsaga viskas?“ „Seda ei tea öelda, seda otsustab loodus. Aga kui ta keha seal kirstus laguneb, siis läheb hing sellest välja ja saab millekski muuks.

Selleks, mille ta on ära teeninud.“ „Mis see siis võib olla? Liblikas? Rohukõrs? Hobusevanker?“ küsis Jens. „Nuumsiga?“ Pagarit võis nuumseana ette kujutada küll. „Tjah, kes teab.“ „Kas temast võib jälle pagar saada?“ „Seda ma küll ei loodaks.“ „Aga ta jääb saarele?“ „Seda ei oska öelda.“ Jens mõtles palju selle üle, mida kirstus sel ööl räägiti. Tema arust oli lohutav teada, et pärast surma ei ole kõigel lihtsalt lõpp. Teisest küljest ei meeldinud talle, et tal ei ole aimugi, mis temast pärast saab. Siis oleks ta ju tegelikult parema meelega iseendana edasi elanud. Näiteks ei meeldinud talle üldse ette kujutada, et temast saab sääsk. Siis parem juba sipelgas, kes vähemasti ei lenda ringi ega torgi inimesi; või puu, millest võib saada ilus kirst, kus keegi võib ühel päeval lamada ja juttu puhuda.

Surmast veeretas ta palju mõtteid, aga ühe asja kohta soovis ta küll väga, et see ei oleks kunagi ta mõttesse kerkinud: et mitte ainult tema ei pidanud ju surema. Ema ja Mogens pidid ju samuti millalgi surema. Ja isa. Ja ükskõik, milleks nad hiljem saaksid, nad ei oleks enam ta ema ja Mogens ja ta isa. Tal oli sellest mõttes 23

mitu päeva kõhus valus ja siis hakkas ta arutama, kas ei oleks siis parem surra enne neid, nii et ei peaks neid siis taga igatsema? Aga kas siis ei käiks hoopis nemad igatsedes ringi ja oleks kurvad?

Ja kui nüüd pärast surma oled saanud puuks või hobuseks või hernehirmutiseks, kas nad siis üldse avastavad selle? Kas on veel midagi hullemat, kui olla hernehirmutis, keda ei tunta ära ja kes lihtsalt peab rippuma ja linde hirmutama? Ja kas võib äkki isegi tainarulliks saada? Ja mis siis, kui siis katki lähed?

Mõtted keerlesid peas ringi ja ta nägi koletuid unenägusid, kuidas teda viiakse prügimäele. Ta oli ükskord koos vanaisaga käinud lõunasaare prügimäel koos hunniku asjadega, mida ta ema enam näha ei tahtnud, sest need olid katki läinud. Kui nad koju jõudsid, oli Silas metsast tagasi tulnud. Esimest korda nägid poisid oma isa vihasena! Ta oli näost täiesti punane, sest nad olid asjadega minema sõitnud ilma tema loata. Emal kulus suur osa pärastlõunast, et oma mees jälle normaalseks saada. Aga pärast istusid nad käsikäes pingil, sellal kui poisid mängisid palli ja tundsid kergendust.

Mõni aeg pärast seda suri nende vanaisa. Mogens ja Jens arva­ sid algul, et peaksid selle pärast kurvad olema, aga nad said teada, et see ei olnud väga kurb, sest nende vanaisa oli vana mees, kes oli iseenesest vanaisaks olemisega ühel pool ja suri hea meelega.

Nad ei tundnud teda eriti hästi, sest ta elas kaugel, Sønderbys, ja käis harva Peal külas ja ütles vaevalt sõnagi, kui seal oli. Nii et ega temast tõeliselt puudust ei tuntud. Aga ikkagi pidi Jens mõtlema, milleks lootis tema vanaisa saada. Ja kas ta siis ka sai.

Sel ööl, kui vanaisa kirst valmis sai, sai Jens lõpuks ometi oma mõtted välja öelda. Ta lamas mõnusasti oma isa pehmel kõhul, isa suured pehmed käed ta rinnal. Samal ajal tundis ta Silase habet oma otsmikul, ja ehkki see natuke kratsis, oli see tore tunne. Nad hingasid üheskoos. „Mis sa arvad, milleks vanaisa saab?“ 24

„Ta oli tore mees. Ma arvan, et temast saab midagi head.“ „Siis mitte sääsk?“ „Ei, seda ma küll ette ei kujuta.“ „Puu?“ „Jah, pigemini siis puu. Suur uhke mänd.“ „Me peame siis ette vaatama, et me teda maha ei raiu!“ Jens tundis habemest, et isa muigab. „Puu võib maha raiuda küll, kui kalliks pidada seda elu, mis ta on elanud. Ja mis su vanaisasse puutub, siis ei teinud tema ehk alati õigeid otsuseid, aga ta oli hea ja lahke inimene, kes ei teinud kassilegi liiga. See on meil temast alati meeles.“ Jens oli paar korda vanaisal Sønderbys külas käinud. Tal ei olnud aimugi, et vanaisal olid kassid. Ta teadis ainult, et vanaisal oli väike koer, kes tal igal pool järele käis ja oskas käsu peale surnut mängida. See läks väga kenasti, kuni koer ühel päeval enam üles ei tõusnudki. Sestpeale hüüti teda saare kõige sõnakuulelikumaks koeraks ja Jensi vanaisa ei öelnud enam mitte midagi. Ja siis suri ka tema. „Ta ei teinud ju ka oma koerale liiga? Meelega?“ küsis Jens murelikult. „Sina oled ka hea inimene, Jens. Ei, sinu vanaisa ei teinud kellelegi liiga. Ja sina said ju nüüd tema mütsi endale. Seda võid sa nüüd pruukida, ehkki see on sulle natuke liiga suur. See on ju väga kena viis teda meeles pidada, eks?“ Jens noogutas pimeduses. „Kas minust saab ka ühel päeva isa?“ küsis ta äkki. „Jah, ma arvan küll.“ „Kui ma saan poja, siis saab tema nimeks Carl.“ „Carl? Miks just Carl?“ „See luuletaja, kellega ma prügimäel rääkisin, ütles, et tema nimi on Carl ja et ta on üle saja aasta vana. Ta loodab saada kahesajaseks.“ 25

„Kas ta just nimelt niimoodi ütles?“ köhis Silas. „Jah, ja kui tema näos aastarõngad ära lugeda, siis peaks see klappima. Igal juhul on neid palju.“ „Nojah, siis ma järgmine kord proovin, kui ma teda näen. Kui aega on.“ „Ja kui ma saan tütre, siis saab tema nimeks Liv, just nagu sellel väikesel vastsündinul, keda me eile nägime.“ „See on ilus nimi,“ naeratas Silas. „Jah.“ Nad lamasid veidi aega ja kuulasid metsakohinat, mis akna­ praost sisse tungis. Häälega koos tuli männi ja märja sambla lõhn, mis segunes kirstupuu lõhnaga. Õige pea pidi sellesse segunema kuslapuud.

Siis liigatas Silas Haarder veidi. „Noh, kas ütleme siis, et kirst on nüüd vanaisa jaoks valmis?

Läheme siis voodisse. Vaata ette, et sa venda üles ei ärata, kui tuppa lähed.“ „Ma ei ole mitte kunagi teda äratanud.“ „Jaaa, sul on õigus. Mogens magab ju alati raskelt nagu kivi.“ Sel ööl ei tulnud Jensil und. Ta mõtles. Võibolla olid kivid tegelikult magavad inimesed, kes olid liiga väsinud, et millekski muuks saada?

Matused läksid suurepäraselt, rääkis Else Haarder, kui Korstedi kirikust tagasi tuli. Mogens ja Jens olid jäänud koos isaga koju Peale. Silas armastas kirste väga, aga matused talle ei meeldinud, ja talle ei meeldinud ka see, kui poisid ära pidid minema. Aitas sellestki, et nad mõnikord pidid koolis käima, selle asemel et töötoas ja metsas ja loomade juures abiks olla. Neile kahele oli tegemist küllaga. Pealegi ei olnud Silasel suurt usku kõigesse sellesse kooli­tarkusesse. Mõnikord ei taibanud ta mitte õhkagi sellest, mida Mogens rääkis. Ruutjuured?

26

Seevastu oli ta õige uhke, nähes, kuidas mõlemad pojad tisleri­ ametis suuri andeid ilmutasid. Mogens ehk enam.

Aga Jensil oli see eriline omadus, mida Silas ei osanud sõnadesse panna ja mida ta ometi nii väga hindas. Esimene kirstu­ pühitsus oli tulnud peaaegu et juhuse läbi. Ta oli lihtsalt tahtnud lasta jõmpsikal tunda rõõmu sellest, kui ümberringi on puu ja see käsitöö, mida tema ise ühel päeval täiuslikult valdab. Lasta tal tunda jooni, proportsioone, säsi lõhna. Ja rääkida, kuidas puu ikka veel elab ja töötab surnu ümber. Selle vastu kooliõpetaja juba huvi ei tunne!

Ta ei olnud kavatsenud kirstude sissepühitsemist niimoodi jätkata, aga kui ta seal lamas kõigi eest salaja ja hoidis oma noore­ mat embuses ja kuulas ta mõtisklusi ja pihtimusi ja küsimusi – see andis ta elule mõtte, mida varem ei olnud.

Silast ei huvitanud, mida teised asjast arvata võiksid. Ta isegi ei arutanud, kas see võiks teiste silmis tunduda pisut eriskummaline.

Teda huvitas ainult, et see – nende kindel, privaatne pihtimus – püsiks nii kaua kui võimalik.

Jens vaatas väga hoolega ette, et ei räägiks oma suuremale vennale midagi kõigest sellest tähtsast, mida oli kirstus teada saanud. Aga mõni üksik küsimus surus peale. „Mogens, kelleks sa tahaksid saada?“ „Kui ma suureks saan? Leiutajaks, päris kindlasti leiutajaks!“ „Seda küll, aga mis siis, kui sa sured. Kelleks sa siis tahad saada?“ Mogens põrnitses teda viivuks. „Aga mina ju ei sure. Ma leiutan midagi, mis mind elus hoiaks, ja ma teenin selle pealt nii palju raha, et ma saan sellest elada. Aga sa ei tohi seda kellelegi rääkida. Ma muidugi hoian sind ka elus.“ Nüüd oli Jensil veel rohkem asju, millele mõelda ja mida ei tohtinud kellelegi rääkida.

27