Lõbustuspark on esimest päeva lahti, see jääb lahti kogu ülejäänud det sembriks ja poole jaanuarini. Siin on tuhandeid inimesi; lapsi atraktsioo nidel, lapsi järjekordades; lapsi, kes püüavad jäätist ära süüa enne, kui see sulab; vanemaid, kes nende järel käivad. Õhk maitseb magusalt ja tundub olevat laetud erutusega. See paneb mu tahtma jälle laps olla, olla see, kes jookseb parki avastades läbi rahvahulga, mitte see, kes jookseb läbi inim summa, jälitades oma seitsmeaastast poega, kelle veri muutus hetkel, kui me autost välja saime, raketikütuseks. Lossis ei ole järjekorda, seal on ainult pool tosinat last. Mehel, kes seda haldab, on rohkem hambaid puudu kui alles. Ta relvastusse kuulub nahkne vöökott vahetusraha jaoks ning ämber ja mopp koristamaks mustust, mis sääraste lossidega kaasneb. Loss on piisavalt suur, et sinna mahuks kakskümmend last. Sees on kaldtee, mida mööda üles ronida, ja liurada, mida mööda saab väljas uuesti alla sõita. Ma ulatan pileti ja operaator käsib Zachil sandaalid jalast võtta, seda ta teeb, lennutab need eri suundades kohe, kui on prillid minu kätte andnud. Ta näeb välja, nagu oleks pea ees lossi hüppamas, aga siis ta aeglustab käiku ja ronib kõhklevalt edasi. Teised lapsed jäävad korraks seisma ja vaatavad paar sekundit. Ma olen seda varemgi näinud. Zach on üks neist lastest, keda teised lapsed uurivad, et tast sotti saada, nad tajuvad, et ta on pisut erinev, ja see teeb haiget iga kord, kui ma seda näen. Ma korjan ta sandaa lid kokku ja jään operaatori kõrval seisma. Suurema osa ajast lehitseb too autoajakirja, tõstes aeg-ajalt pilku veendumaks, et põrkav loss ikka põrkab. Zach ronib edasi. Üks lastest räägib temaga korraks, jätab ta siis rahule. Zach seisab omaette, hüppab ettevaatlikult, paistab, et ta pole kindel, mida edasi teha. Ma teen temast veel mõned pildid ja saadan need koos varasematega Lisale. Ta on kodus ja toimetab meie järgmise aasta romaani. Vaatan fotosid, kui neid saadan, ja siis vaatan värelevaid punktikesi, kui Lisa vastust kirjutab, ja siis loen ta sõnumit: „Tundub vahva!“ Saadan talle sõnumi vastu ja ütlen, et tahaksin teda siia, ja siis tulevad punktid ja siis: „Mina tahaks ka seal olla.“
Torkan telefoni taskusse. Zach on lossi sügavusse kadunud. Terve loss kõigub edasi-tagasi, kui lapsed selles ringi tormavad, nendega on nüüd
seks liitunud täpselt ühesugustes riietes kaksikõed, nende ema pildistab neid, kui nad mängivad.
AUTORIST
Paul Cleave on auhinnatud kirjanik, kes elab vaheldumisi Euroopas ja Uus-Meremaal Christchurchis, kus toimub enamiku ta romaanide tegevus. Ta on võitnud kolm korda Uus-Meremaa Ngaio Marshi auhinna, Saint-Mauri kirjandusfestivali aasta krimiromaani
auhinna Prantsusmaal, pääsenud Ameerika Ühendriikides Edgari ja Barry lühikesse nimekirja ning Ned Kelly nimekirja Austraalias. Kirjaniku raamatuid on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde. Ta on üle neljakümnes riigis frisbit loopinud, mängib halvasti tennist ja golfi veel halvemini ning tal on kaks kassi – seda on tihtilugu liiga palju. Jälgi Pauli tegemisi Twitteris @PaulCleave, Instagramis @paul.cleave, Facebookis facebook.com/PaulCleave ja ta kodulehel
paulceave.com.
Proloog
Lucas Pittman peab kiirustama.
Nad käisid seal juba küsimusi esitamas, kaks inspektorit, lihaseliste kätega naine ja mees, kes kandis kena ülikonda, milletaolist Lucas, isegi kui ta järgmised kümme aastat tööd murraks ja kokku hoiaks, endale lubada ei saaks. Muidugi, see rehkendus lähtub vangla palkadest, kus kulus terve päev tualettruumide põrandate verest ja pasast puhastamisele, et üks hädine dollar kokku kraapida.
Vanglasse tagasi ta ei lähe.
Ta lihtsalt ei saa.
Ja ta ei peagi, kui kiiresti tegutseb.
Ruum maja keldris on vangikongist napilt suurem. Sellel on neli tuhaplokkidest seina, betoonpõrand ja üks hästi peidetud uks. Politseinikud otsisid ta maja läbi ega leidnud seda ja kas selles ei seisnegi salajase toa mõte? Jääda märkamatuks? Ta isa arvas päris kuradi kindlasti nii ja kui isa poleks teda mõnikord koos teistega sinna voodi külge aheldanud, ei oleks Lucas isegi kunagi teada saanud, et see tuba on olemas.
Ikkagi, kui politseinikud tulevad ja suudavad selle toa üles leida, siis näha seda tühjana on täiesti teine tubakas kui avastada sealt veel paar uimastatud last. Ta ei taha, et see lõpeks, aga kas tal on valikut? Keegi teab. See ei saaks veel ilmsem olla – aga pole sugugi ilmne, kes.
Ta avab kapiukse koridoris. Pintsakud ripuvad nagides ja kingad on hunnikus põrandal. Ta kougib kingad välja, võtab siis ära vaiba ja tõstab eemale põrandalauad. Sellele kulub alati pisut aega ja minevikus ei häirinud see Lucast sugugi. Lõppude lõpuks on ta päriselt kinni istunud ja mõistab, mis vahe on sellel, kas kulutada vajadusel kaks minutit tuppa pääsemiseks või viibida kümme aastat ühes ruumis kinni. Aga nüüd on teistmoodi, sest
nüüd on seal Zach Murdoch, ja see, et Zach Murdoch on nüüd tema salajases toas, on muutnud kõike.
Ta kiirustab oma tööga. Põrandalaudade väljatõstmise järel ilmuvad avad, kuhu ta saab sõrmed torgata ja ruudukujulise tüki põrandast üles tõmmata. Lucas teeb seda ja toetab luugi vastu seina. Ta ronib kiiresti redelist alla.
Kõhklemiseks pole aega.
Poiss on endiselt uimastatud. Tal on seljas bussipildiga kollane Tsärk. Lucas kandis temaealisena sarnast särki. Ta mäletab, kuidas ema selle talle ühel aastal jõuludeks kinkis ja isa selle ta käest järgmiste jõulude ajal ära kiskus. Ta hakkab sellest poisist puudust tundma. Ta hakkab tundma puudust vaatepildist temast riietes, mis Lucasele lapsepõlve meenutavad. Ta hakkab puudust tundma võimalusest pakkuda poisile paremat elu, kui tal endal üles kasvades oli.
Täiesti lõtvunud poiss on nii kerge, et teda redelist üles tassida pole mingi vaev. Lucas paneb luugi paika tagasi ja põrandalauad ja vaiba ning siis kingad. Sellele kõigele kulub liiga palju aega.
Ta kannab poisi kiiresti garaažis seisvasse autosse. Ta surub ta pakiruumi. Kui mõlemad poisid sinna mahuksid, läinuks see poole kiiremini, aga ei mahu, ning ta ei ole osanud ette näha vajadust korraga kaht last mujale toimetada. Ta ei saa ju üht esiistmele seada, ja ta teab, et kui ta seda üritaks, näeks naaber kohe – see naaber, kes kuulab, kui ei tohiks kuulata, ja nuhib, kui ei tohiks nuhkida. Millal see juhtus, et ühe inimese tegemised hakkasid korraga kõiki huvitama?
Ta võtab kaasa lühikese varrega labida. Ta kuuleb isa häält kuklas kärisemas, see seletab, et kahe haua kaevamiseks pole mingit vajadust, üks pisut suurem ajab asja ära.
Ta avab garaažiukse. Tagurdab mööda sissesõiduteed. Heidab pilgu naabri maja poole. Naaber vaatab teda aknast ja räägib telefoniga. Arvatavasti helistab politseisse.
Ta oleks pidanud naabri juba mitu kuud tagasi maha lööma.
Ta peaks naabri maha lööma, kui see mööda saab.
Ta pöörab tänavale. Maja jääb selja taha. Ta keerab korduvalt vasakule ja paremale, liigub põhja poole, Christchurchi serva, et sealt veel edasi sõita,
sinna, kus isa talle kõigi nende aastate eest näitas, kuidas surnut matta, see oli enne seda, kui suhkurtõbi isa jala nõudis, siis nägemise ja seejärel elu. Iga ta kehaosa tahab sõita kiiremini, jätta oma auto ja maja vahele nii suur vahemaa kui võimalik, aga ta võitleb selle tungiga, hoiab spidomeetri osutit lubatud kiiruse kohal. Tal pole sugugi vaja, et politsei ta peataks. Ta vannub iga kord, kui punase tule taha jääb, ja tänab iga rohelise tule eest jumalat. Ta auto tiksub veidralt. See on nii olnud paar viimast nädalat ja ta on kavatsenud lasta asi üle vaadata, ja mis siis, kui auto ütleb üles just sellel sõidul?
Ta oleks pidanud töökotta minema kohe, kui tiksumine kostma hakkas. Ta hingab sügavalt sisse ja aeglaselt välja ning püüab mitte müra teha – juhuks, kui see peaks autole lõpliku matsu andma.
Sireene ei kosta. Politseiautosid ei paista. Aga siis on need kohal. Sõidavad talle kiiresti järele. Nad on ta leidnud. Ta lootis, et tal on rohkem aega. Ta vajutab gaasi. Ta ületab kiiruspiiranguid, mida hetk tagasi nii hoolikalt järgis. Tiksumine muutub valjemaks ja kiiremaks ja kõrgetoonilisemaks, aga auto tundub samamoodi töötavat. Ta süda taob. Ta peab käsi särgi vastu kuivatama, ühekaupa. Patrullauto on viiekümne meetri kaugusel ta selja taga, ja nüüd neljakümne ja nüüd kolmekümne. Teiste autode vahelt keerab välja teine patrullauto ja läheneb talle samuti. Peeglist paistab vilkur.
Märgistamata patrullauto. Kui palju neid on?
Ta ei saa tagasi vanglasse minna.
Ükskõik mida, aga mitte seda.
Ta vajutab gaasi põhja ja suurendab vahemaad. Patrullauto sõidab nüüd sama kiiresti. Ta sõidab kiiremini – kui sõidad UusMeremaal piisavalt kiiresti ja ohtlikult, käsib seadus politseil jälitamise lõpetada. Lucase silmis on see sama hästi kui preemiasüsteem. Ta sõelub teiste autode vahel. Patrullauto püsib tal kannul, aga aeglustab siis ja jääb maha. Eespool muutub liiklus tihedamaks. Ta peab kõrvale keerama. Vastassuunas sõitvas autodevoolus on väike vahe. Tal õnnestub ennast valge kaubiku tagant ja suure veoauto eest läbi suruda. See vahe on just ristuva tee otsas, või vähemalt piisavalt lähedal, et ta sellega hakkama saaks. Paras napikas, aga ta saab sellega hakkama.
Ta kergitab jala gaasipedaalilt ja keerab kaubiku taha, peaaegu selle põrkerauda rammides, ning vajutab siis gaasi uuesti põhja. Hetkeks tundub
talle, et auto otsustab just sel hetkel üles öelda, et tiksumine kasvab karjeks, millega rihmad rihmaratastelt maha lendavad ja hammasrataste hambad purunevad, aga auto peab vastu ja mootor kiirendab ja ehkki see vahe oli väiksem, kui ta arvas, on kõik korras, ta jõuab läbi, ta jõuab ...
Veoauto põrutab vastu ta autot, pressib selle kokku ja paiskab siis õhku. Metall väändub ja klaas puruneb ja bensiinipaak rebeneb. Katus lüüakse poole madalamaks esimese korraga, kui see maapinda puudutab, Lucas Pittman saab hoobi pähe. Kui katus teist korda vastu maad põrkab, täitub ta soov, et ta ei peaks enam kunagi tagasi vanglasse minema. Auto jääb seisma, kollase Tsärgi ja punaste lühikeste pükstega poiss põrkub pakiruumis ringi. Auto süttib hetk hiljem.
Esimene peatükk
Lõbustuspark koosneb muru sisse tallatud radadest ja püstiaetud telkidest. Siin on letid ja inimesed seisavad järjekordades, ja karussellid ja eredad lambid ja kõikjal mängib muusika. Õhupallid lipsavad väikestest pihkudest ja kerkivad päikese poole. On marraskil põlvi ja muruga roheliseks määrdunud küünarnukke ja hot dog’idest valutavaid kõhtusid. Kostab naeru ja nuttu ja karjumist, on palav, on tolmune ja kaupmehed hõiguvad, julgustades ligi astuma ja oma oskusi proovile panema. Suvi on ametlikult käes ning lõhnab popkorni ja suhkruvati järele.
Karussell on tehtud kiividest; kahejalgsed lennuvõimetud linnud neljajalgsete lennuvõimetute hobuste asemel. Igal neist on pikk nokk, mis vajub eesmise linnu jalgade taga maapinna sisse. Zach naerab, kui karusselli operaator ta viimase vaba kiivi selga tõstab. Me oleme viimased kümme minutit järjekorras seisnud. Karussell on värviline, eredad värvilaigud on tõmmatud selle servadel oleva rooste peale, kõik see on valgustatud tuhande vilkuva lambikesega. Kiivid hakkavad ringi sõitma ning Zach kaob ja ilmub jälle, teeb igal ringil uue lõusta, et ma saaks seda pildistada, ta tumedad kohevad juuksed on esimesel ringil üle prillide veetud, siis on tal sõrmed kõrvades, või ninas, või tirib ta alumisi lauge allapoole, naeratab, kortsutab kulmu, keel väljas, lai naeratus, napp naeratus, ei mingit naeratust. Siis jääb muusika aeglasemaks ja kiivid hakkavad hoogu maha võtma. Karussell on vaevu peatunud, kui Zach juba maha hüppab. Ta jookseb juba maandudes.
„Batuudilossi,“ kisab ta ja paneb ajama lossi poole, mis eemal õõtsub ja kõigub.
Lõbustuspark on esimest päeva lahti, see jääb lahti kogu ülejäänud detsembriks ja poole jaanuarini. Siin on tuhandeid inimesi; lapsi atraktsioonidel, lapsi järjekordades; lapsi, kes püüavad jäätist ära süüa enne, kui see sulab; vanemaid, kes nende järel käivad. Õhk maitseb magusalt ja tundub olevat laetud erutusega. See paneb mu tahtma jälle laps olla, olla see, kes jookseb parki avastades läbi rahvahulga, mitte see, kes jookseb läbi inimsumma, jälitades oma seitsmeaastast poega, kelle veri muutus hetkel, kui me autost välja saime, raketikütuseks. Lossis ei ole järjekorda, seal on ainult pool tosinat last. Mehel, kes seda haldab, on rohkem hambaid puudu kui alles. Ta relvastusse kuulub nahkne vöökott vahetusraha jaoks ning ämber ja mopp koristamaks mustust, mis sääraste lossidega kaasneb. Loss on piisavalt suur, et sinna mahuks kakskümmend last. Sees on kaldtee, mida mööda üles ronida, ja liurada, mida mööda saab väljas uuesti alla sõita. Ma ulatan pileti ja operaator käsib Zachil sandaalid jalast võtta, seda ta teeb, lennutab need eri suundades kohe, kui on prillid minu kätte andnud. Ta näeb välja, nagu oleks pea ees lossi hüppamas, aga siis ta aeglustab käiku ja ronib kõhklevalt edasi. Teised lapsed jäävad korraks seisma ja vaatavad paar sekundit. Ma olen seda varemgi näinud. Zach on üks neist lastest, keda teised lapsed uurivad, et tast sotti saada, nad tajuvad, et ta on pisut erinev, ja see teeb haiget iga kord, kui ma seda näen. Ma korjan ta sandaalid kokku ja jään operaatori kõrval seisma. Suurema osa ajast lehitseb too autoajakirja, tõstes aeg-ajalt pilku veendumaks, et põrkav loss ikka põrkab.
Zach ronib edasi. Üks lastest räägib temaga korraks, jätab ta siis rahule. Zach seisab omaette, hüppab ettevaatlikult, paistab, et ta pole kindel, mida edasi teha. Ma teen temast veel mõned pildid ja saadan need koos varasematega Lisale. Ta on kodus ja toimetab meie järgmise aasta romaani. Vaatan fotosid, kui neid saadan, ja siis vaatan värelevaid punktikesi, kui Lisa vastust kirjutab, ja siis loen ta sõnumit: „Tundub vahva!“ Saadan talle
sõnumi vastu ja ütlen, et tahaksin teda siia, ja siis tulevad punktid ja siis: „Mina tahaks ka seal olla.“
Torkan telefoni taskusse. Zach on lossi sügavusse kadunud. Terve loss kõigub edasi-tagasi, kui lapsed selles ringi tormavad, nendega on nüüdseks liitunud täpselt ühesugustes riietes kaksikõed, nende ema pildistab neid, kui nad mängivad.
Liigun pisut lähemale, et leida nurka, mille alt näeksin Zachi. Pean hoolitsema selle eest, et ükski neist lastest ta elu põrguks ei teeks. Ainult et ma ei näe teda ikka veel. Ta peab olema kaldtee ülemises otsas, ootama järjekorras, et saaks liumäest alla sõita. Või siis peidab ta ennast minu eest. Üks tema trikke on hakata improvisatsiooni korras, meid ette hoiatamata, peitust mängima. Ainult et ma ei usu, et ta siin peitust mängiks – me oleme seda vestlust pidanud piisavalt palju kordi, kui lõbustuspargis käimise põhireeglid paika panime. Ära joosta ei tohi. Peitu pugeda ei tohi. Ta peab kogu aeg nägemisulatuses püsima.
Liumäest ei sõida alla ühtegi last. Üleval pole järjekorda. Kas keegi on seal üleval ta nurka surunud? Ei oleks esimene kord. Ma kõnnin ringi ümber lossi, vaatan üles ja vaatan alla. Zachi ei ole. Vaikne hääleke mu peas – vanemlik, mis kasutab alati sõnu mis siis kui – tuletab mulle meelde, et tegu on just sellise keskkonnaga, mida olen näinud lugematutes filmides, kus ühel hetkel on su laps kohal ja järgmisel on ta kellegi võõra kaubiku kongis. Peatun lossi ees, vaatan sisse. Kaksikõed hüppavad lossi serva peal. Üks neist peatub ja jääb mind vaatama ning teine põrkab talle otsa ja nad mõlemad kukuvad välja. Nad kukuvad mu jalgade ette. Ma sirutan käe, et neid uuesti püsti aidata, üks võtab mu käest, teine tõuseb ise ja vaatab mind seda tehes kahtlustavalt. Nad hüppavad tagasi lossi.
„Zach?“
Zach ei vasta, aga härra Missiiskui vastab. Härra Missiiskui on mu kujutlusvõime hääl, ta tuleb mängima siis, kui ma töötan. See on hääl, mis suunab mu tegelasi nii käituma, nagu ma ei ole oodanud, kes võib võtta igapäevase olukorra ja selle pea peale keerata. Mis siis, kui sel tüübil on nuga? Mis siis, kui uks on lukus? Mis siis, kui nad ei kutsu politseid? Ainult et nüüd ei tee härra Missiiskui nalja, öeldes: ta on läinud. Keegi on ta röövinud. Keegi veab teda läbi rahvamassi.
„Zach?“
Sa pead kähku tegema.
Ronin lossi. Põrand vajub mu raskuse all ja lastel on püstijäämisega raskusi. Ronin mööda kaldteed üles. Seal pole kedagi. Ronin tagasi alla. Kõik lapsed on lakanud mängimast. Nad jõllitavad mind.
„Siin oli üks poiss, nii pikk,“ ütlen ma, käega rinna ees näidates. „Tal on seljas Supermani T-särk. Kas keegi on teda näinud?“
Ükski neist ei vasta.
Põrand vajub ja õõtsub, kui ma üle selle kõnnin, ning üks väike poiss kaotab tasakaalu ja kukub mulle otsa. Püüan aidata tal püsti jääda, aga siis komistan mina talle otsa ja selle peale kukub üks kaksikõdedest lossist välja. Ta kukub valusasti ja hakkab nutma, tõuseb siis ja lonkab ema juurde, kelle pilk on endiselt telefonis.
Zachi siin ei ole.
Härra Missiiskuil oli õigus.
Mu poeg on kadunud.
Ainult et mu poeg ei saa kadunud olla. Mitte päriselt. Teatud asjad juhtuvad teiste inimestega, näiteks autoõnnetused ja vähk ja majad, mis maha põlevad.
Tee midagi.
Zachi sandaalid on mul endiselt näpus. Ma suudan ennast veel kontrollida. Muidugi suudan. Lapsed ei kao ära. Tegelikult mitte. Välja arvatud siis, kui nad ära kaovad. Praegu pole nii. Ei saa olla. Sest see on hea kant. See on hea linn ja siin elavad head inimesed.
Ma aitan oma jalgade alla jäänud poisi uuesti püsti. See on laps, keda ma nägin Zachiga rääkimas. Ma laskun põlvili, et saaksin talle otsa vaadata. „Kas sa oled näinud ...“
„Ära tee mulle haiget,“ ütleb ta.
„Ma ei tee sulle haiget,“ kinnitan ja sirutan käe, et taskust telefoni võtta. Ta pöördub minekule ja ma kahman ta käest. „Palun oota,“ ütlen talle. „Luba, ma näitan sulle fotot.“
„Jäta ta rahule,“ hüüab üks mees minu poole tormates. Ta on kiilaspäine, ehk kolmekümneaastane, vihase moega.
Ta pole ainus, kes minu poole tuleb. Seda teeb ka kaksikute ema. Samuti kolmekümnene, samuti vihase moega, pikad tumedad juuksed kuklasse seotud. Tema juurde jooksnud kaksik nutab, ja see, kes on veel lossis, vahib mind. Korraga näen seda kõike nende vaatenurgast. Ma hüppasin lossi sisse ja paiskasin nende lapsed uperkuuti nagu keeglikurikad. Ajan ennast jalule ja ronin lossist välja.
„Palun vabandust,“ ütlen käsi üles tõstes, sandaalid ikka veel näpus. „Ma ei kavatsenud ...“
Kaugemale ma ei jõua. Mees, kes minu peale karjus, tõukab mind tugevasti rindu. Kukun vastu lossi.
„Oodake, ma ...“
„Mida sa mu tütrele tegid?“ nõuab naine, hääl kõrge ja kile, sõrm minule osutamas. Ta seisab mind tõuganud mehe kõrval. Ma lükkan ennast lossist eemale, et uuesti jalule saada.
Cameron ja Lisa Murdoch on edukad krimikirjanikud, kes elavad UusMeremaal Christchurchis. Nad on õnnelikus abielus ja nende raamatud on kogu maailmas edetabelite tipus. Kirjanikepaar on aastaid nautinud avalikkuse heatahtlikku tähelepanu ning nad on naljaga pooleks öelnud, et keegi ei tea neist paremini, kuidas politseid üle kavaldada ja kuriteost puhtalt pääseda.
Muretu fassaadi taga on menukal paaril aga varjul südamevalu –nende seitsmeaastane poeg Zach on keeruline laps ja seetõttu on tema kasvatamine vanematele nii majanduslik kui ka emotsionaalne koorem. Kui Zach ühel õhtul räägib kodust ärajooksmisest ja järgmisel päeval ongi kadunud, peab politsei ja avalikkus seda paari sepitsuseks, et tõestada, mida nad on kogu aeg rääkinud – nende raamatutes kirjeldatud täiuslikku kuritegu on võimalik sooritada ka päriselus. Kuna tõendid viitavad sellele, et poiss ei lahkunud kodust vabatahtlikult, hakatakse Cameroni ja Lisat kahtlustama oma lapse tapmises.
Auhinnatud Uus-Meremaa krimikirjaniku PAUL CLEAVE’i raamatu pealkiri „Vaiksed inimesed“ on korraga nii tabav kui ka irooniline. Tabav, sest uudistes kajastatavate kuritegude toimepanijate kohta ütlevad naabrid sageli: „Uskumatu! Ta oli ju nii vaikne inimene.“ Irooniline, sest täiesti võõraste inimeste alusetud süüdistused ja ähvardused sotsiaalmeedias panevad sind soovima, et nad tõepoolest püsiksid vait.
