Mihhail Bulgakov Valge kaardivägi
Imelik ja hirmus oli see aasta, tuhande üheksasaja kaheksateistkümnes pärast Kristuse sündimist ja teine aasta revolutsiooni algusest saati. Ohtrasti oli suvel päikest ja talvel lund sel aastal ning kõrgel taevas seisid kaks tähte: karjaste täht – ehatäht Veenus – ja punane värelev Marss.
Aga olgu aastad verised või möödugu nad rahus, päevad on ikka kiired kaduma ja noored Turbinid ei märganudki, kuidas käreda pakasega algas valge, lumest lookas detsember. Oh jõuluvana ja jõulurõõmu, lumesädelust ja õnnesära! Ema, hele kuninganna, kus oled sa nüüd?
Kui oli möödas aasta tütre Jelena laulatusest kapten Sergei Ivanovitš Talbergiga, sel nädalal, kui vanem poeg Aleksei Vassiljevitš Turbin jõudis pärast sõjakäikude ning teenistuse vintsutusi ja vaevu tagasi Ukrainasse, Linna, oma lapsepõlvekodusse, kanti valge kirst ema põrmuga järsust Aleksiuse mäest alla Podoli linnajakku, väikesesse Nikolaus Hää kirikusse
Mäekalda tänavas.
Kui ema ära saadeti, oli maikuu, kitsad teravakaarelised kirikuaknad olid üleni mattunud kirsipuude ja akaatsiate lehemöllu. Isa Aleksander, keda kurbus ja kohmetus komistama panid, sätendas ja kiiskas keset kullendavaid tulukesi, diakon, nägu ja kael lillad, ise üleni nagu kullast kuju kuni kriuksuvate rantsaabaste ninadeni välja, lausus süngel kõminal kirikliku jumalagajätu sõnu emale, kes lahkus nüüd jäädavalt oma lastest.
Aleksei, Jelena, Talberg, Turbinide majas üles kasvanud
Anjuta ja surmast sõnatuks kohkunud Nikolka, juuksesalk paremale kulmule vajunud, seisid vana pruuni pühamehe
Nikolause jalge ees. Nikolka heledad sinised silmad kummalgi pool pikka linnunina vaatasid nõutult ja löödult. Aeg-ajalt tõstis ta pilgu ikonostaasile, hämarusse kaduvale altarivõlvile, kus kurb ja käsitamatu vanajumal oli taevasse tõusmas, ning ta silmad hakkasid pilkuma. See oli ju ülekohus! Ebaõiglus! Miks
pidi ema ära võetama just nüüd, kus kõik olid kokku tulnud, kui elu paistis kergem?
Musta pragunenud taevasse tõusev jumal ei andnud vastust ja Nikolka ise ei teadnud veel, et kõik, mis iganes sünnib, sünnib ikka nõnda nagu tarvis ja tähendab ikka paremat.
Matusetalituse järel tulid nad välja kirikuesise kumedatele kiviplaatidele ja saatsid ema läbi terve ilmatu suure linna surnuaiale, kus musta marmorristi all juba ammugi oli puhkamas isa. Ja emale aeti muld peale. Jajah ... Jajah ...
Palju aastaid enne tema surma oli söögitoa kahhelahi majas number kolmteist Aleksiuse mäel soojendanud ja kasvatanud väikest Jelenkat, suurt Alekseid ja päris pisikest Nikolkat. Kui sageli loeti kuumaks köetud kahheltruubi ääres „Saardami Puuseppa“, kell mängis gavotti, detsembri lõpus lõhnasid alati kuuseokkad ja mitut värvi parafiin põles rohelistel okstel. Vastates gavotti mängivale pronkskellale, mis seisis ema endises ja nüüd Jelenkale kuuluvas magamistoas, hakkas söögitoas tornikella kuminal lööma must seinakell. Isa oli selle ostnud igiammu, siis kui naised kandsid naljakaid, õla pealt puhvis käiseid. Need käised olid kadunud, aeg oli vilgatanud nagu säde, professorist isa oli surnud, kõik olid suureks kasvanud, ainult kell oli endiseks jäänud ja lõi tornikella kuminal. Kõik olid temaga nii harjunud, et kui ta oleks imekombel seinalt kaotsi läinud, oleks see meele kurvaks teinud nagu mõne armsa hääle surm, kui tühja kohta ei saa millegagi täita. Kuid õnneks on kell täiesti surematu, surematu on ka Saardami Puusepp ja Hollandi kahhel, see tark kalju, kuum ja eluandev kõige raskemal ajal.
Need kahlid ja igivana punase sametiga kaetud mööbli, läikivate nuppudega voodid, kulunud vaibad, kirevad ja vaarikpunased, mille peal olid Aleksei Mihhailovitš, jahipistrik käel, ja Louis XIV mõnulemas paradiisiaias siidjärve kaldal, türgi vaibad idamaisel pinnal kentsakalt kuurduva mustriga, mis viirastus väikesele Nikolkale, kui ta sarlakites sonis, varjuga pronkslambi, maailma parimad raamatukapid, kus olid varjul
vanaaegse šokolaadi salapärase lõhnaga köited, Nataša Rostova
ja Kapteni Tütar; kullatud tassid, lauahõbeda, portreed ja eesriided – kõik seitse toatäit tolmu ja vara, mille keskel olid üles kasvanud noored Turbinid, selle kõik jättis ema kõige raskemal ajal oma lastele ja lausus, ise juba nõrkemas, hingeldades ja nutva Jelena käe järele haarates:
„Elage edasi ... Hoidke kokku.“
Aga kuidas sa elad? Mismoodi sa elad?
Aleksei Vassiljevitš Turbin, kõige vanem, noor arst, oli kahekümne kaheksa aastane. Jelena – kahekümne nelja aastane.
Tema mees, kapten Talberg oli kolmkümmend üks aastat vana. Nikolka – seitseteist ja pool. Nende elu oli murtud päris koidikul. Juba ammu oli hakanud põhja poolt tuisku keerutama, see keerutas ja keerutas, ei jäänud järele, läks aina hullemaks.
Vanem Turbin jõudis kodulinna tagasi pärast esimest kärgatust, mis oli pannud vappuma mäed Dnepri kaldal. Siis oli lootus, et jääb järele, algab see elu, millest oli juttu šokolaadilõhnaga raamatutes, aga ei ta alanud ühti, aina hirmsam ja hirmsam oli kõik ümberringi. Põhjas aina ulus ja ulus tuisk, siin kõmises jalge all tumedalt, torises maa häiritud üsk. Kaheksateistkümnes aasta kihutas oma lõpu poole ja paistis päevast päeva üha süngem ja karvasem.
Seinad varisevad, häiritud pistrik lendab minema valgelt kindalt, pronkslambis kustub tuli ja Kapteni Tütar põletatakse
ahjus ära. Ema ütles lastele:
„Elage edasi.“
Aga neil tuleb piinelda ja surra.
Ükskord videvikus, üsna varsti pärast ema matuseid, ütles Aleksei Turbin, kes oli isa Aleksandri juurde tulnud:
„Jah, meil on kurbus majas, isa Aleksander. Raske on ema unustada ja pealegi on aeg nii raske ... Ma ju alles jõudsin tagasi koju, uskusin, et elu saab joonde, ja siin see nüüd on ...“
Ta jäi vait, vajus videvikus laua ääres istudes mõttesse ja vaatas välja. Puude oksad kirikuõues olid varjanud ka preestri majahüti. Paistis, nagu algaks kohe kitsukese, raamatuid täis kabineti seinte taga salapärane kevadine metsatihnik. Oli kuulda õhtust vaibuvat linnamüra, lõhnasid sirelid.
„Mis parata, mis parata,“ pomises vaimulik häbelikult. (Ta häbenes alati, kui pidi inimestega kõnelema.) „Ju see on jumala tahtmine.“
„Aga see kõik ikka lõpeb ükskord? Ja edaspidi on parem?“ küsis Turbin teadmata kellelt.
Preester liigutas end tugitoolis.
„Aeg on raske, väga raske, mis sellest rääkidagi,“ pomises ta, „aga meelt heita ka pole sünnis ...“
Ta küünitas oma valge käe rüü tumedast käisest välja, pani raamatuvirnale ja lõi siis lahti pealmise raamatu, millele oli mitut värvi tikandiga järjehoidja vahele pandud.
„Meeleheidet ei tohi endale lubada,“ ütles ta häbelikult ja ometi väga sisendavalt. „Meeleheide on suur patt ... Kummatigi tundub mulle, et katsumusi tuleb veel. Jaa, jaa, suuri katsumusi.“ Ta rääkis üha kindlamalt. „Mina, kas teate, olen
viimasel ajal oma raamatuid uurinud, need on muidugi ametiga ühenduses, peaasjalikult teoloogilised ...“
Ta kergitas raamatut, nii et aknast paistev viimane valgushelk leheküljele langeks, ning luges:
„„Ja kolmas ingel valas oma kausi välja jõgede ja vee allikate sisse, ja nemad said vereks.““
Niisiis, oli valge, lumest lookas detsember. Selle keskpaik lähenes lennates. Lumistel tänavatel oli juba aimata jõulude kuma. Kaheksateistkümnenda aasta lõpp oli ligidal.
Aias, mis paiknes järsu mäenõlva all, ülalpool kahekorruselist kenasti ehitatud maja nr 13 (tänava poolt oli Turbinide korter teisel korrusel, kallaku pinnaga väikese õdusa õue poolt esimesel), olid kõik puuoksad laia lund täis ja longus. Tuisk oli mäe lume alla matnud, kuurid õues hange peitnud – ja see kõik nägi välja nagu hiigelsuhkrupea. Maja kattis valge kindrali müts, alumisel korrusel (tänava poolt oli see esimene, õue poolt keldrikorrus Turbinide veranda all) süütas nõrgukesed kollased tuled insener ja argpüks, pursui ja muidu ebameeldiv inimene Vassili Ivanovitš Lissovitš, üleval lõid heledalt ja rõõmsalt särama Turbinide aknad.
Videvikus läksid Aleksei ja Nikolka kuurist puid tooma.
„Jahhaa, ja puid on kuradima vähe. Täna on jälle kallal käidud, vaata.“
Nikolka taskulambist sähvatas sinakasvalge koonus, selles oli näha, et seinalauad on ilmselt lahti kistud ja väljastpoolt kiiruga kinni löödud.
„Kui saaks kuramused kätte! Jumala eest. Kuule: jääme ööseks valvama? Ma tean, need on kingsepad number üheteistkümnest. Küll on kaabakad! Neil on ju puid rohkem kui meil.“
„Ah, käigu põrgu ... Lähme. Võta.“
Roostes lukk tegi lauluhäält, vendadele pudenes kaela lumelahmakas, nad võtsid oma puud. Kell üheksa õhtul ei võinud Saardami kahleid enam puudutada.
See tähelepanuväärne ahi kandis oma pimestaval pinnal järgmisi ajaloolisi ülestähendusi ja joonistusi, mis olid kaheksateistkümnenda aasta eri aegadel tehtud Nikolka käega ja tušisulega ning millel oli oma sügav mõte ja tähendus:
Kui sulle öeldakse, et liitlased ruttavad meile appi –
ära usu.
Liitlased on sead.
Ta tunneb bolševikkudele kaasa.
Joonistus: Momuse lõust.
Kiri selle all:
Ulaan Leonid Jurjevitš.
Hirmus jutt on ringi rändamas: banded punased on ründamas!
Värviline joonistus: sorgus vuntsidega pea ja sinise sabaga papaaha. All on kiri:
Peksa Petljurat!
Jelena käed ja Turbinide pere ammuste ja armastatud lapsepõlvesõprade – Mõšlajevski, Kogri, Šervinski – käed olid sinna värvide, tuši ja kirsimahlaga kirja pannud:
Jelena Vassiljevna armastab meid kangeste.
Ühele ütleb sähh ja teisele – pähh.
Lenotška, ma võtsin pileti „Aidale“.
Alumine rõdu, loož 8, parem pool.
1918. aasta 12-ndamal mail armusin ma ära.
Te olete paks ja inetu.
Niisuguste sõnade peale lasen ma enda maha.
(On joonistatud üsna sarnane brauning.)
Elagu Venemaa!
Elagu isevalitsus!
Juuni. Barkarool.
Ei ilmaaegu kanna meeles Borodinod kõik Venemaa.
Trükitähtedega, Nikolai käega:
Ma käsin ommetigi, et ahju peale kõrvalisi asju ei kirjutataks surmanuhtluse ähvardusel igale seltsimehele koos õiguste äravõtmisega. Podoli rajoonikomitee komissar. Meeste, naiste ja daamide rätsep Aabram Vedrunõel.
1918. aasta 30-ndamal jaanuaril.
Kirjuks maalitud kahhelkividest hõõgub kuuma, must kell käib nagu kolmkümmend aastat tagasi: tonk-tink. Vanem Turbin, heledate juustega, habe aetud, 1917. aasta 25. oktoobrist
saadik vanemaks jäänud ja morn, hiigeltaskutega frentš seljas, sinised ratsapüksid jalas, uued pehmed tuhvlid varba otsas, istub oma lemmikasendis – jalad tugitooli keritud. Tema jalge ees väikesel pingil istub Nikolka, juuksetutt turris, jalad peaaegu puhvetkapini välja sirutatud – söögituba on väike. Tema saapad on pannaldega. Nikolka kallike, kitarr, poetab õrnalt ja kumedalt: tinn ... Tinn on ebamäärane, sellepärast et seniajani, kas teate, pole veel teada mitte midagi kindlat. Ärevus, udu ja äng valitsevad Linnas.
Nikolka õlgadel on valgete paeltega allohvitseripagunid, vasakul käisel teravate nurkadega kolmevärviline käisemärk.
(Esimene jalaväemalev, kolmas jagu. Ühenduses algavate sündmustega käib formeerimine neljandat päeva.)
Kuid kõikidest nendest sündmustest hoolimata on söögitoas tegelikult ikka imehea olla. On palav ja õdus, kreemid kardinad on ette tõmmatud. Palavus soojendab vendi, sünnitab raugust.
Vanem viskab raamatu käest ja ringutab.
„Kuule, mängi õige „Kaardistamist“ ...“
„Tinn-ta-tam ... Tinn-ta-tam ...“
Saapad – moodsa säärega, mütsid – kikkis äärega, sammub junkur-inseneri-rood.
Vanem laulab kaasa. Silmad on sünged, kuid neis süttib tuluke, ja soontes lõõm. Aga tasakesi, härrased, tasakesi, päris tasa.
Tere, tere, suvitajad!
Meil aga siin on kiired ajad ...
Kitarr tinistab marssi, keeltelt pudeneb roodusamm, insenerid astuvad – üks, kaks! Nikolka silmad meenutavad.
Sõjakool. Koordunud värviga Aleksandri-aegsed sambad, suurtükid. Junkrud roomavad kõhuli ühe akna alt teise alla, tulistavad vastu. Akendel on kuulipildujad.
1919. aasta krõbekülma koidiku Kiiev on verise kodusõja lahinguväli. Revolutsiooni vastasleeri sattunud perekond Turbin võitleb ellujäämise nimel. Senised ideaalid purunevad, turvaline ja tuttavlik maailm hävineb. Lahti rullub traagiline lugu ühest perekonnast, kelle saatus on lahutamatult põimunud Ukraina ajalooga.
Autobiograafiliste sugemetega „Valge kaardivägi“
oli Mihhail Bulgakovi esimene pikem proosateos ja loomingu kõrgpunkte.
postimehekirjastus.ee
„Lumi sulab nagu ikka, tärkab Ukraina haljas rohi, lokkav vaip katab maa ... tõuseb lopsakas vili ... lõõsk lööb värelema väljade kohal ja verest ei jää enam jälgegi.“
