Sisukord
Eelmärkus (Marek Tamm) 7
Sissejuhatus 9
Halb Poola ja hea Rootsi aeg 11
Poola aja põhijooned 15
1. POOLA VÕIMU KEHTESTAMINE LIIVIMAAL 23
Pole kustund Poola kuulsus 23
Poolakas peab esiteks kolm tundi käiseid üles käärima 28
Kuidas Liivimaa Poola omaks sai: Alluvusvahekorra sepitsemine 1559–1582 36
Poola-Leedu – „üks lahutamatu ja jagamatu keha” 54
2. LIIVIMAA HALDUSKORD 1582–1625 61
Jumalale kiituseks, Rzeczpospolitale kasuks 61
Läänistuspoliitika 73
3. LINNAD 91
Eestlaste asuala linnad Poola võimu all 91
Linnade õiguslik seisund ja privileegid 97
Alevid 104
Koloniseerimispoliitika 1582. ja 1583. aastal 106
4. POOLA RIIKLIK MÕISAMAJANDUS LIIVIMAAL 115
Staarostkondade ja riigimõisade paikapanemine 115
Riikliku mõisamajanduse ülesehitamine 120
Riigimõisade haldamine Liivimaal 122
Mõisamajanduse taastamine ja areng 16. sajandi lõpul 125
Riigimõisade tulud 129
Põllundus ja karjandus riigimõisades 131
Tööndus: Lubja, tuha ja tökatiga 135
5. EESTI TALURAHVAS
6. POOLA KIRIKUPOLIITIKA LIIVIMAAL 225
Usuküsimused Poolas 225
Augsburgi usutunnistuse kinnitamine Liivimaale 236
Stefan Batory kirikupoliitika 239
Luteri usu tõrjumine Liivimaal Zygmunt III ajal 245
7. VÕÕRAD TEGID TUIMA TÖÖD 279
Poola-Rootsi sõjad Liivimaa pärast (1600–1629) 279
Rootsi hertsogi võidurikas sõjasõit (1600–1601)
Eelmärkus
„Valge kotka tiiva all” jäi Enn Tarveli viimaseks kirjatööks. Ta töötas selle kallal oma elu viimased kolm aastat ja päris valmis käsikiri kahjuks ei saanudki. Töö sai alguse kirjastuse Varrak ettepanekul, ent on selge, et teatud mõttes oli kogu Tarveli varasem teadustöö otsekui ettevalmistus selle teose kirjutamiseks. Nimelt alustas ta oma ajaloolase teed 1950. aastatel Poola võimuperioodi uurijana ja pöördus selle ajastu juurde ikka ja jälle tagasi, hoolimata oma uurimishuvide süvenevast hargnemisest. Tarveli pikaajalisest Poola-huvist kirjutab asjatundlikult käesoleva raamatu järelsõnas tema noorem kolleeg Marten Seppel.
Varraku koostöö Enn Tarveliga algas 2011. aasta novembris, kui tegin talle kirjastuse nimel ettepaneku kirjutada laiemale lugejaskonnale mõeldud lühike, paarisajaleheküljeline ülevaade Eesti ajaloost. Mõte tundus enesestmõistetav, sest sisuliselt oli Tarvel toona ainus, kes võis selle ülesandega veenvalt hakkama saada. Oli ta ju oma eelnevas teadustöös läbi kirjutanud peaaegu kõik Eesti ajaloo olulisemad perioodid muinasaja lõpust taasiseseisvumise alguseni. Minu heameeleks võttis Eesti ajaloo grand old man ettepaneku lahkelt vastu. Töö osutus esialgu planeeritust siiski palju mahukamaks ja aeganõudvamaks. Kogukas monograafia, üle 400 lehekülje, pealkirjaga „Eesti rahva lugu” ilmus viimaks 2018. aasta veebruaris. Raamat muutus kiiresti väga populaarseks, seda müüdi ligemale 9000 eksemplari, ja mõistagi oli kirjastus huvitatud autoriga koostöö jätkamisest. Seega pakkusingi talle üsna varsti pärast „Eesti rahva loo” ilmumist välja idee kirjutada järgmiseks üldkäsitlus Poola ajast Eestis, sest teadsin, et see on üks tema südameteemasid ja et siiani polnud tal olnud võimalust sellest pikemalt ja süsteemsemalt kirjutada. Sellegi pakkumise võttis autor suuremeelselt vastu ja alustas üsna kohe teose kavandamist (nagu näitavad mitu säilinud sisukorrakavandit).
Tarvel ei armastanud oma pooleliolevatest töödest kuigivõrd rääkida, nii et kuigi meie suhtlus oli võrdlemisi regulaarne, sain „Eesti rahva loo”
valmimisest kuulda alles siis, kui see oli põhiosas lõpuni kirjutatud. Samuti sündis uus raamat peamiselt kabinetivaikuses, ent seda suurem oli mu rõõm, kui lugesin augustis autori kirjutatud läkitust 10. juulist 2021, milles ta teatas, et töö on samahästi kui valmis, „nüüd aasta kolme-nelja pärast mul on mingi Poola aega (analoogselt hea Rootsi ajaga) käsitlev raamatukäsikiri”. Samas kirjas pakkus ta välja, et raamatu pealkiri võiks olla „Valge kotka tiiva all”, lisatud oli ka teose esialgne sisukord kaheksas peatükis: „I. Liivimaa virguvad üleaedsed (superlühidalt Poola ajalugu aastani 1525 ja Leedu 1569); II. Poola võim Liivimaal (1567–1625); III. Riiklik mõisamajandus; IV. Eesti talurahvas; V. Linnad (eestlaste asuala); VI. Kirikupoliitika (1582–1625); VII. „Võõrad tegid tuima tööd” (Poola-Rootsi sõjad eestlaste asualal 1600–1629); VIII. Halb Poola ja hea Rootsi aeg.” Autor hindas oma kirjas, et „kõik muu on lõplikult (n-ö) sõnastatud, ptk-d VII ja VIII ei ole veel lõplikult vormistatud”. Oma kirja lõpetas Tarvel talle omase tagasihoidlikkusega: „Küsimus on, mis edasi. Tobe või mitte tobe. Kas tasub? (Moraalses, mitte tulunduslikus mõttes.) Sa tead minust võrratult paremini, milline vaev on vormistamine, eriti illustratsioonide otsimine ja leidmine (millega mina niikuinii ei saa hakkama). Ambitsioone mul pole, parem üldse mitte kui tobe raamat.”
Kuna sain kirja kätte alles augusti lõpus, kui suvepuhkuselt linna naasin, sain oma tänuliku ja julgustava vastuse saata autorile septembri alguses; paraku saabus paar nädalat hiljem, 22. septembril 2021 kurb uudis Enn Tarveli ootamatust lahkumisest. Seega, autor oma käsikirja kokkupaneku ja üleandmiseni ei jõudnudki ning nüüd jäi kirjastuse ülesandeks tagada, et valminud käsikiri siiski trükki jõuaks.
„Valge kotka tiiva all” ei oleks saanud kindlasti ilmuda ilma Enn Tarveli abikaasa Alevtina Tarveli pühendunud toetuseta. Tema abiga õnnestus üles leida kõik raamatuga seotud arvutifailid ja käsikirjamapid, mis olid käesoleva väljaande aluseks. Suure töö käsikirja trükiks ettevalmistamisel tegi ära Marten Seppel, kes koostas harali materjalidest tervikliku teksti, komponeeris Tarveli varasematest käsikirjadest sissejuhatuse, mida autor ise vormistada ei jõudnud, valis väljaandesse illustratsioonid, pani kokku kirjandusnimekirja ja kirjutas raamatule järelsõna. On väga hea meel saata see Enn Tarveli viimane kirjatöö, tema omalaadi vaimne testament lugejate ette.
Marek Tamm
Eesti ajalugu on traditsiooniliselt jagatud Poola, Taani, Rootsi ja Vene ajaks ja see on ilus. See on vana hea komme tähistada ajalooperioode poliitilise ajaloo ja riikliku kuulumise järgi. Nii arusaadavalt ju jaguneb Suurbritannia ajalugu perioodideks: Keldi Britannia (6. sajand eKr – 1. sajand), Rooma Britannia (43–410), Anglosaksi Britannia (5.–11. sajand). Nõnda on ka Poola võimuperioodi kohta Lõuna-Eestis (Liivimaal) igapidi paslik kasutada toredat terminit „Poola aeg”.
Poola mõju hakkas Liivimaal välja kujunema 1559. aastast. 31. augustil 1559 sõlmis Poola kuningas Zygmunt August protektoraadilepingu Saksa ordu Liivimaa haruga. Juriidiliselt võib aga Poola aega alustada 1561. aasta 28. novembriga, kui ordu ja Riia peapiiskopkond alistusid Poola kuningale. Sõjaoludes ei mõjutanud aga see Poola riigile kuulumine tõsisemalt ei maa ega rahva käekäiku. Pärgamendil kuulus Lõuna-Eesti orduala Poola kuninga võimu alla, kuid tegelikult oli enamik eestlaste asualast Vene ja Rootsi valduses. Aastail 1561–1565 vallutas Poola-Leedu ainult Tarvastu, Helme ja Pärnu koos lähedaste aladega, 1575. aastal langesid needki Vene vägede kätte. Alles jaanuaris 1582 läks kogu tänapäeva Läti ala ning Lõuna-Eesti tegelikult Poola riigi valdusse, mis fikseeriti 15. jaanuaril 1582 sõlmitud Jam Zapolski vaherahuga.
1 Kuna autoril jäi raamatule avapeatükk kirjutamata, siis on käesolev sissejuhatus kompileeritud Enn Tarveli säilinud konspektide, käsikirjade, vähem tuntud artiklite ja 1960. aastal valminud eestikeelse kandidaaditöö põhjal. Osalt on kasutatud käesoleva raamatu käsikirjas esinenud lõike, mis põhipeatükkide toimetamise käigus üle jäid, sest olid kas liiga kordavad või oma olemuselt pigem sissejuhatusse sobivad. Siin toodud esimesed lõigud on aga võetud autori säilinud detailsest spikrist Piret Kriivani raadiosaatele „Eesti lugu”, mis salvestatuna oli esimest korda eetris 1. veebruaril 2014: https://vikerraadio. err.ee/788397/eesti-lugu-poola-aeg-sissevaade. – Koostaja.
Preisi- ja Liivimaa Giacomo Gastaldi ettekujutuses 1561. aastal Veneetsias ilmunud väljaandes (esmatrükk 1548).
Poola aja lõpp pole niisamuti üheselt selge. Kõige tavalisema dateeringu järgi lõpetatakse see Altmarki vaherahuga 1629. Tegelikult võiks Eesti alaga seoses lõpetada Poola aja 1625. aastaga, kui augusti keskel langes
Tartu rootslaste kätte, sügisel ka Kirumpää ja Vastseliina. Igal juhul oli Altmarkis sõlmitu ainult vaherahu ja formaalselt jäi Liivimaa edasi Poola alaks. Poola kuningas jätkas titulatuurametnike nimetamist Liivimaale. Alles 1660. aastal Oliwa rahuga loobus kuningas Jan Kazimierz Liivimaast.
Sellest hoolimata on Poola kuningas veel aastatel 1787, 1792 ja 1804, kui enam Poola riikigi polnud, nimetanud ametikandjaid Liivimaale.
Halb Poola ja hea Rootsi aeg2
„Halva Poola aja” käsitlusele pani aluse baltisaksa ajalookirjutus, mida ilmestas tendentslikult negatiivne suhtumine Poola võimude tegevusse –nood riivanud liivimaalaste privileege. Sellise käsitlusega tuli juba välja Wilhelm Christian Friebe, kes 18. sajandi lõpul kirjutas esimese ulatuslikuma Liivi-, Eesti- ja Kuramaa ajaloo käsiraamatu (1793). Selles on Poola võimuperioodile pühendatud küllaltki palju ruumi, kus on peatähelepanu pööratud Liivimaa aadlile tehtud ülekohtule, mis seisnenud tema maaomandi võõrandamises, tagasitõrjumises avalikest ametitest ning usuelus valitsevas surves. Üheski Poola võimude ürituses ei taha Friebe näha midagi positiivset ja eriti negatiivselt hindab ta muidugi Stefan Batory3 valitsemisaega. Talurahvas olnud 16. sajandi lõpuks veel raskemas orjuses kui eelmisel perioodil ning ühtlasi ka halvemas olukorras kui Poolas. Selles ei süüdista Friebe mõisnikke ega isegi mitte Poola riiki, vaid hoopis katoliku vaimulikkonda, „kes oli putukate taoliselt pesitsenud maa sisemusse ja imes välja talupoegade aegamööda kogunevad mahlad”. Nõnda võib pidada Friebet
Balti aadli ajalugu idealiseeriva ning Poola aega vaenulikult suhtuva 19. sajandi historiograafia eelkäijaks.
Õieti pöörasid baltisaksa ajaloolased suhteliselt vähe tähelepanu Poola võimuperioodi käsitlemisele ja huvitusid peaasjalikult nn Liivimaa iseseisvusajast kuni 16. sajandi keskpaigani. Kui Poola ajaga tegeldi, siis peamiselt kahest vaatenurgast: poliitilise ajaloo seisukohalt, taunides taevani kisendavat ülekohut, mis olevat sündinud Liivimaa aadli kõrvaletõrjumisel,
2 Alates 2018. aastast oli autor visandanud endale vähemalt viis-kuus kava raamatu struktuuriks. Varasemates kavades oli soov kirjutada sissejuhatav historiograafiline ülevaade „Poola aeg Eesti ajalookirjutuses”, mis aga hilisemates kavandites liikus kokkuvõtvaks, kõige viimaseks 8. peatükiks „Halb Poola ja hea Rootsi aeg”. Ühtegi osa sellest peatükist aga säilinud käsikirjade hulgas ei leidunud. Seetõttu tugineb käesolev alapeatükk, mis oli otstarbekas tuua ikkagi sissejuhatuse osaks, Enn Tarveli kandidaaditöö käsikirjale, mis põhiosas ilmus ka venekeelses tõlkes autori monograafias „Fol’vark, pan i poddannyi” (1964). Mõned selgitavad täiendused on siin lisatud Tarveli teiste kirjatööde põhjal. –Koostaja.
3 Kui oma varasemates töödes on Enn Tarvel üldise Eesti ajalookirjutuse traditsiooni kohaselt kirjutanud Stefani nime Bathory või Báthory, siis käesolevas käsikirjas kasutab autor läbivalt poolapärast Stefan Batory ning on endale käsikirja äärele teinud selle kohta ka otsese märkuse, et eelistada tuleb poola nimekuju. – Koostaja.
või siis kirikuajaloo vaatepunktist, mõistes otsustavalt hukka sel perioodil toimunud vastureformatsiooni. Mõnevõrra üksikasjalikumalt käsitleti linnade ajalugu privileegide seisukohalt, kuid talurahva ajalugu jäi peaaegu täiesti kõrvale.
Erandiks võib küll pidada silmapaistvat valgustajat ja pärisorjuse kriitikut Laiuse pastorit Heinrich Johann Jannaud, kes andis esimesena positiivse hinnangu Poola talurahvapoliitikale. Oma 1786. aastal ilmunud Liivi- ja Eestimaa orjuse ajaloos tõi ta idealiseerides esile kuningas Stefan Batory tegevuse, kelle aega ta pidas „korralikuks valitsuseks”. Seda vastandas ta varasemale perioodile (1229–1581), mil „ordumeistrite all suri välja talupoegade vabadus”. Kui aga kuningas Stefan suri, siis Liivimaa säilitas õiguse oma orje piinata, sest Riia sündik David Hilcheni koostatud Liivimaa maaõigus tahtis talupoegadel võtta täielikult „inimsuse õigused”. Nõnda tuleb lugeda Jannaud esimeseks, kes andis hinnangu David Hilcheni Liivimaa maaõiguse projektile.
Üldiselt toimus aga 19. sajandi baltisaksa ajalookirjanduses Poola aja tõrvamine. Ühe ilmekama väljendusena ja hoopis ägedalt sõnastas oma hinnangu hilisem arhivaar ja ajalooprofessor, kuid tolleaegne Viljandi maagümnaasiumi õpetaja Theodor Schiemann (1877), kes nimetas Poola võimude tegevust riikliku maavalduse loomisel vägivaldsuseks ja rööviks, mida vaevalt kunagi on õiguse nimel avalikumalt teostatud. Sama äärmuslik oli ajakirjanik ja ajaloolane Ernst Seraphim, kes oma Liivi-, Eesti- ja Kuramaa ajaloos (1896) annab juba väga kõnekad pealkirjad: „Poolahäda (Polennot) algus”, „Poola omavolivalitsus” jne. Ta süüdistab Poola võime vägivaldses rekatoliseerimises, poloniseerimises, administratiivses omavolis, Liivimaa aadli tagaplaanile tõrjumises ja mõisate redutseerimises. Poola aeg olnud must vägivallaaeg, kus kisti ainult maha, aga midagi üles ei ehitatud. Seejuures „väikesed sammud talurahva olukorra parandamiseks, kui nad üldse olidki tõsiselt mõeldud, ei tule ülekohtu ja õiguserikkumise ülikülluse kõrval üldse arvesse”.
Eesti rahvusliku ajalookirjutuse esimesed esindajad, kes puudutasid Poola aega oma Eesti ajaloo üldkäsitlustes, nagu Villem Reiman ja Hendrik Prants, järgisid veel täielikult baltisaksa autoreid. Prants pealkirjastab oma „Eesti rahva ajaloo” teises osas (1913) Poola valitsuse peatüki paljuütlevalt
„Wihmasaju käest räästawee alla” ning süüdistab Poola võime püüetes Liivimaad „muu riigiga ühtsustada”, s.o katoliseerida ja poolastada. Poola aadli
juurdumist Liivimaale hindab Prants täiesti negatiivselt, olles veendunud, et uued isandad olid rahvale veel õelamad kui endised. Loomulikult oli Prantsil oluline näidata, et vastandina poolastamisele ja rekatoliseerimisele saabus Rootsi aeg, kus püüti talurahvast mõisates ülekohtu vastu kaitsta ega tuntud mingit rahvuslikku rõhumist.
Eesti ajaloolased aga Poola aega lähemalt ei uurinud kuni 1930. aastateni. Huvi Poola riigi ja käsikäes sellega Poola võimuperioodi ajaloo vastu kerkis esile 1930. aastal seoses Eesti ja Poola välispoliitilise lähenemisega ning konkreetselt Poola presidendi Ignacy Mościcki külaskäiguga. Ühtlasi püüdsid Nikolai Treumuth ja Juhan Vasar 1930. aastatel Poola aja ühekülgsest hindamisest üle saada, kuigi iseseisva allikate uurimisega jõudsid nad alles algust teha ning piirdusid seetõttu ülevaatlike üldkäsitlustega, kui mõni üksik artikli mahus uurimus kõrvale jätta. Sellise olukorra peamiseks põhjuseks oli nii publitseeritud kui Eesti arhiivides leiduva allikmaterjali nappus. Ometi sündis just 1930. aastal n-ö positiivne huvi Poola aja vastu.
Nimetatud Poola presidendi külaskäigu auks anti 1930. aastal välja koguteos „Poola”, mille jaoks oli Nikolai Treumuth [Loone] kirjutanud artikli „Jooni poola ajast Eestis”. Ta loeb selle perioodi „punaseks lõngaks” riigivõimu teostatud maa siseolude reguleerimist, mis oli vastuvõetamatu meelevaldsele kohalikule aadlile. Maa pärisrahvale, eestlasile, ei suutnud
Poola aeg anda aga midagi erilist liigse katkendlikkuse ning sõdade tõttu, kuid näitas siiski, et nende olukorra reformimine on vajalik ja teostatav, kui see toimub riigivõimu algatusel ning kaasabil. 1932. aastal avaldas Treumuth Poola ajakirjas Przegląd Historyczny täieliku ülevaate Poola ajast Eesti senises historiograafias.
Niisamuti 1930. aastal kirjutas Juhan Vasar oma ülevaatliku Poola võimuperioodile pühendatud lühiartikli, millele pani lööva pealkirja „„Halb” Poola ja „hää” Rootsi aeg”, mis ilmus ajakirjas Olion. Vasara järgi kujundas mõisnike „piiramatu omavoli” talupoegade üle talupoegade olukorda juba „aastakümneid” enne orduaja lõppu. Seetõttu ei toonud Sigismund Augusti privileeg talupoegade ajaloos mingisugust pöördepunkti, pealegi ei hoolinud hiljem ka Poola võimud selle tegelikust täitmisest. See aga ei tähendanud, et talupoegade õiguslik ja majanduslik seisund ei oleks Poola ajal halvenenud. Mõisnikud küll Poola võimu perioodil oma niigi nende käes olnud õigusi oluliselt ei laiendanud, kuid nendes „vanades raamides
süvenes talupoegade õigusetus ja tõusis maksu ja teo koorem”. Edasi leidis aga Vasar, et kuigi talupoegade seisund sel ajajärgul oli küllaltki raske, oli see siiski „märksa kergem kui järgneval rootsi-ajal”. See tulenes sellest, et talupoegade olukorra raskus süvenes ajaga langevas joones „ja rootsi-aeg järgnes poola-ajale”. Vahest üksnes Karl XI episood 17. sajandi lõpus oli „ainuke längkoht”. Nii et kui kellelgi on soov nimetada Rootsi aega heaks ajaks, siis „olgu ta õiglane ja pidagu poola-aega veel paremaks”. Vasar selgitas, et talurahva olukorda 16. ja 17. sajandi vahetusel on hinnatud senises ajalookirjutuses tegelikust halvemana, eriti võrrelduna ülistatud „vana hea Rootsi ajaga”. Need seisukohtad arendas Juhan Vasar lähemalt välja oma peatükkides kirjastusühingu Loodus välja antud „Eesti rahva ajaloos” (1933). Ka seal hindab Vasar positiivselt Poola agraarpoliitikat, kiidab seda ettevaatlikumaks ja kaugelenägelikumaks kui Rootsi poliitikat. Ta kõrvutab Lõuna-Eestis ja Põhja-Eestis valitsenud olusid, jõudes järeldusele, et Poola võimu all Liivimaa talupojad polnud halvemas olukorras kui Eestimaa talupojad Rootsi all, pigem vastupidi.
Eesti ajaloolastest tegeles Poola ajaga mõnevõrra lähemalt veel Erik Tender. Lühiajalisel uurimisreisil Varssavis 1938. aasta sügisel tutvus ta nii Vanade Aktide Peaarhiivi kui Zamoyskite raamatukogu Esticaga. Tema uurimistöö tulemused kajastuvad Eesti Kirjanduse Seltsi välja antud „Eesti ajaloo” III köites (1940), kuhu Tender kirjutas Poola aega käsitlevad osad varalahkunud Nigolas Loone asemel. Ta väidab, et enamiku asustatud maa tagastamine riigile mõjutas soodsalt talurahva olukorda, sest riigitalupoegade olund oli eratalupoegade omast soodsam. Kui küsimus oli talurahva raskes olukorras, siis Poola aega mõjutasid ennekõike pikaajalised sõjad (u 25 aastat), mille kestel hävines senine külaühiskond.
Hoolimata 1930. aastatest alguse saanud huvi kasvust, on Poola aeg jäänud tänaseni üheks kõige vähem uuritud etapiks Eesti ajaloos. Baltisaksa ajaloolased pöörasid Poola võimuperioodi käsitlemisele väga vähe uurimuslikku tähelepanu. Sõjaeelses Eestis astuti mõningate üksikküsimuste uurimise osas küll edasi, kuid veel 1937. aastal ilmunud küllaltki mahukas Eesti majandusajaloo esimeses köites on Poola perioodi majandusajaloole pühendatud ainult neli lehekülge, samal ajal kui Rootsi aega vaadeldi ligi saja lehekülje ulatuses.
Kui käesoleva raamatu kirjutaja hakkas 1957. aastal kokku panema oma kandidaadiväitekirja Lõuna-Eesti (ehk Põhja-Liivimaa) Poola-aegsetest
agraarsuhetest, ei olnud tolleaegse peaaegu täieliku isolatsiooni tingimustes võimalik ühestki raamatust järele vaadata ega üheltki ajalooteadlaselt midagi asjalikku teada saada 16. sajandi Poola-aegsete lähemate olude kohta. Isegi vastav eestikeelne ajalooline terminoloogia puudus. Näiteks saksakeelsetes allikatekstides esines sõna Wybranz, kuid see oli kõigile küsitletuile ühtviisi senikuulmatu ja arusaamatu. Seepärast võttis raamatu autor eestikeelses ajalookirjutuses kasutusele päris võõrapärase termini „võbraanets”, üritamata mõistet kuidagi puristlikult edasi anda (näiteks „valiksõdur” vms). Samamoodi oli ligipääsetav allikaline baas äärmiselt napp. Nii tuli vajalik allikmaterjal alles käibele tuua, mida 1960. aastal valminud kandidaadiväitekirja tarvis õnnestus leida ennekõike Varssavis Vanade Aktide Peaarhiivist ning Moskvas Vanade Aktide Riiklikus Keskarhiivis. Poola aja põhijooned
Poola oli 16. sajandi esimesel poolel keskmise suurusjärgu riik. Tema pindala oli 260 000 km². Ulatuslikumad olid Türgi riik, kelle Euroopa osa oli pärast 1541. aastat 840 000 km², Rootsi koos Soomega 800 000 km², Leedu suurvürstiriik 520 000 km², Moskva suurvürstiriik (1533) 2 800 000 km², Prantsusmaa 440 000 km², Inglismaa (ilma Iirimaata) 230 000 km². Tuleb aga silmas pidada, et nii mõnegi riigi valdusalal oli palju tühja, asustamata maad. Kogu Skandinaavia rohkem kui 1 000 000 km 2 suurusest territooriumist oli kasutatavat maad umbes 200 000 km². Sama olukord oli Moskva riigis ning ka Leedu suurvürstiriigis, mille kagupiir kulges stepis nn Metsikutel Väljadel (poola Dzikie Pola). Rahvaarvu poolest oli Poola koos Leeduga 16. sajandi teisel poolel pärast Lublini uniooni (1569) oma 7,5 miljoni elanikuga samuti Euroopa keskmiste riikide hulgas. Rootsis elas üks miljon inimest, Moskva riigis 10–11 miljonit. Kõige rohkem rahvast oli Prantsusmaal, hinnanguliselt 16–20 miljonit.
1550. aastate lõpus kujunesid liivimaalaste välispoliitilised orientatsioonid suuresti selle järgi, kust nad lootsid saada kõige tõhusamat abi Veneohu vastu. Usutunnistuse erinevus tekitas küll esiotsa märksa rohkem
võõrastust Poola kui Rootsi või Taani suhtes. Teiselt poolt küpses aga
Poola-Leedu riigis Liivimaa annekteerimise kava kaubanduslikel, strateegilistel ning lihtsalt territoriaalse laiutamise kaalutlustel. See omandas 16. sajandi keskpaigaks kindlama kuju ning tugines Liivimaal tugevnevale Poola-meelsele suunale. Pärast Vene-Liivimaa sõja puhkemist 1558. aasta alguses kujunesid Liivimaal kiiresti uued naaberriikide võimu- ja mõjualasid piiritlevad jõujooned. Vene riik vallutas ja annekteeris endise Tartu piiskopkonna ala ja Virumaa. Rootsi riik ilmutas 1560. aasta keskpaigast huvi Tallinna (koos Harjumaaga) vastu ning saavutas jaanipäevaks 1561 selle allutamise, Taani haaras juba enne orduriigi lõppu 1559. aasta lõpul Saare-Lääne piiskopkonna oma võimupiirkonda. Sellises poliitilises olukorras oli Liivimaa ordu juhtkond küps alistuma teatud tingimustel Poola kuningale, nähes temas ainsat tegelikku toetajat.
Liivimaa halduse küsimused taandusid kogu Poola ajal riiklikule konsolideerumisprotsessile. Provints oma seniste seaduste ja haldussüsteemiga allutati riigi valitsejale, kelle eesmärk oli riigi ühtlustamine ja kontrollimine, mille edukus sõltus küll Poola võimu poliitilisest ja sõjalisest tugevusest. Keskvõimu integratsioonipüüdluste ajajärgul oli Liivimaa aadel alati nõrgem ja mitte määrav osapool. Samas ei lülitanud Poola võim Liivimaa aadli privileege ja varasemaid institutsioone täielikult tasa. Poola ajal säilis Liivimaa maapäev (seimik). Liivimaa aadlile 1561. aastal kinnitatud Sigismund Augusti privileegi aga hilisemad kuningad pärast 1582. aastat enam ei järginud. Selle privileegi artiklites oli peitunud aga eesti ja läti talurahva tulevikule päris tõsine oht. Laiendatud lääniõigusega mõisades, mis pidanuks olema alloodid piiramatu omandiõiguse alusel, ei oleks jätnud enam Poola riigivõimule kohta segada vahele feodaali ja talupoja suhetesse. Mõisnikule oleks siis kuulunud piiramatu kohtuvõim sõltuva talurahva üle ning meelevaldne koormiste määramise õigus.
Nagu senisest historiograafiast nähtub, on talupoegade olukorda Poola ajal hinnatud väga vastuoluliselt. Kuid isegi Juhan Vasara käibele toodud Poola ja Rootsi aja dünaamikaga ei saa empiiriliselt nõustuda. Talurahva olukord ei läinud ühesuunaliselt aina hullemaks. Loomulikult tõi suurt kergendust sõja lõppemine. 1580. aastate Poola võimu reaalse kehtestamisega Liivimaal talurahva olukord pigem paranes. Esialgu säilitas riik põhilises osas oma valdused ning majandas neid heaperemehelikumalt. Seda on peetud talurahva olukorrale positiivseks, sest talupoegade koormised olid riigimõisades kergemad ning oli märgata ka riigi kontrollivat-reguleerivat
mõju nii nende mõisade sees kui ka mõju eramõisadele. Igalt talupoja adramaalt hakati nõudma ühesuguse määra järgi. Seeläbi oli talupoegade olukord Poola riigimõisade all selgelt soodsam. Samas olid riigitalupojad
Poolas säilitanud õiguse pöörduda oma kaebustega referendaarkohtu poole, kuid seda ei hakatud rakendama Liivimaal, sest Poola äärealadel selliseid kohtuinstitutsioone ei asutatud. Rootsi valdusalal Põhja-Eestis kujunes maksupress talupoegadele kindlasti raskemaks kui Poola valdusalal LõunaEestis. Ka oli teokoormis Poola riigimõisades Liivimaal tunduvalt kergem kui Taani valdusalal Saaremaal. Talupoegade poliitilisest meelsusest Poola võimude suhtes pole aga suurt midagi teada. Villem Reiman kirjutab (1911), et talupoegadel oli „ükstäispuhas, kas mõisnik sakslane ehk poolakas oli”, ja küllap see nii oli. Ei ole kellelgi õnnestunud üheselt näidata talupoegade ei Rootsi- ega Poola-meelsust.
Nõnda pääsesid Liivimaal majanduslikult domineerima riigimõisad, mille Poola võim suutis üles ehitada 16. sajandi lõpuks. Need olid peamiselt ekspordiks teravilja tootvad mõisamajandid, mis põhinesid kohaliku talurahva teoorjusel. Tollased Poola allikad kasutavad Liivimaal riigimõisa tähenduses sõna folwark. Poola keeles ja Poola aladel tähendas folvark (tuletis saksakeelsest sõnast Vorwerk, mis üldiselt tähistas peamõisast eraldi seisvat majanduslikult iseseisvat mõisa) üldse turu jaoks tootvat mõisamajandit, aga eesti- ja lätikeelses ajalookirjutuses omandas see poola sõna juba 1920.–1930. aastatel tähenduse „Poola riigimõis”. Erik Tender on „Eesti ajaloo” III köites (1940) kasutanud terminit „mõisaala”, mis on päris õnnestunud leid, sest rõhutab folvargi spetsiifikat administratiivse ühikuna, mida folvark oli, koosnedes mõisamajandist ja sinna juurde kuuluvatest talumaadest. Kokkuvõttes aga folvarkide ülesehitus Liivimaal ei tähendanud, nagu oleksid Poola ajal riigimõisad pidevalt kasvanud –vastupidi, tendentsiks oli riigi maavalduste läänistamine erakätesse laiali. Üldse on mõisamajanduse arengu rõhutamisega Poola-aegsel Liivimaal pahatihti kiputud liialdama. Tegelikult ületasid talupoegade andamitest saadavad mõisatulud selgelt mõisamajandustoodangu. Mõisamajandus jäi 16. sajandi lõpul kaugele maha 17. sajandil saavutatud tasemest. Omaette tähelepanu väärib aga Tartu staarostkond, mille Stefan Batory oli määranud kuninglikuks ökonoomiaks ehk lauamõisaks ning mille 1588. aastal andis Zygmunt III Jan Zamoyskile tasuks troonile aitamise eest. Tartu staarostkond oli tulukaim Liivimaa eestlaste asuala staarostkondadest, mille kohta
Krakov, illustratsioon Hartmann Schedeli maailmakroonikas (Nürnberg, 1493).
on säilinud ka üksikasjalik allikmaterjal. Ja mis selgub: Tartu staarost Jan Zamoyski kulutas paljalt piprale ja safranile, datlitele ja martsipanile, malvaasiale ja muskaadile aastas vähemalt saja Tartumaa talupere kogu töövaeva ja sissetuleku!
Liivimaa linnadele oli Poola aeg aga suur tagasilöök nii õiguslikult kui majanduslikult. Riia linn oli ainuke, kelle majanduslik võim püsis. Niisamuti oli Poolas šlahta domineerimine tõrjunud eriti alates 15. sajandi lõpust linnad nurka. 1505. aastast ei kuulunud linnade esindajad enam seimi (saadikute kotta), ainult Krakov võis osaleda, kuid ilma hääleõiguseta. 1580. aastateks, Poola aja kindlustamise ajaks, olid Liivimaa eesti asuala linnad sõja tõttu väga armetus seisus. Tartu elanikke oli korduvalt küüditatud ja suur osa linnast maha põletatud. Viljandis, Vana- ja Uus-Pärnus olid isegi kirikutest jäänud püsti üksnes müürid. Nõnda pole imestada, et 1582. ja 1583. aastal tekkisid tõsisemad Liivimaa koloniseerimise plaanid. Arvati, et tuleb mõningaid vabadusi kuulutada ning hollandlasi ja teisi seda laadi inimesi Liivimaale kutsuda.
Ja lõpuks mängis Poola võimuperioodi Liivimaal suurt rolli Poola kirikupoliitika – Poola ajal hakkasid kirikus jutlustama jesuiidid. Nõnda
Zygmunt August 1554. aasta vasegravüüril.
kujundasid Poola aega Liivimaal mitte ainult poliitilised vastuolud, vaid ka religioossed vastuolud. Religioosne vastuolu on seotud reformatsiooni ja protestantide lahkulöömisega katoliku kirikust, mistõttu Poola võimuperioodi iseloomustatakse sageli mõistega vastu- või kontrreformatsioon. Autor on aga veendunud selliste mõistete sobimatuses. Poola kirikupoliitika mõistmiseks tuleb aru saada, et Poolas endas polnud kirikuasjad selged. Suur-Poola aadel ja linnad (Pozna ń, Toru ń, Gdańsk) olid peamiselt luterlikud, samuti Sileesia. Preisimaa oli üleni luterlik, mille aluseks oli orduriigi ilmalikustumine 1525. aastal. Väike-Poola aadel ning Krakovi linn kaldus aga kalvinismi. Kalvinism leidis toetajaid Leeduski. Liivimaa kuulus aga saksa keele- ja kultuuriruumi. Lutheri reformaatorlikud mõtted olid jõudnud ruttu ja kindlalt siia, esiotsa linnadesse. Jaanuaris 1554 Volmari maapäeval oli tunnustatud usuvabaduse põhimõtet ja õigust vabalt kasutada luteri usku kogu Liivimaal. Kui arvestada, et Liivimaal hakkas luterlus levima 1520. aastatest, siis oli murrang toimunud ikka väga kiiresti – ühe generatsiooniga. Kuningas Zygmunt II Augustiga suheldes liivimaalased eeldasid, et nende usutunnistuse olukorraga arvestatakse, ning seda teadis ka kuningas, et liivimaalased olid
truud luterlusele ega pidanud vajalikuks Liivimaa usulist ühtsustamist (sõjaliselt polnud Liivimaa veel nii kindlalt Poola käeski). Liivimaa aadel nägigi oma usulisi vabadusi ühes tervikus teiste poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete privileegidega, mille kinnituse nad Zygmunt Augustilt said. Olukord aga muutus Stefan Batory ajal, kes ei arvestanud Zygmunt II Augusti riigiõiguslikke akte mitte kolme krossi eestki. See lõi tingimused katoliku usu levitamisele ja jesuiitide tegevusele Liivimaal. Kohalikule talurahvale polnud ilmselt konfessionaalsed küsimused esmatähtsad või kindla eelistusega, kuigi jesuiidid kiitsid, et eestlased olla säilitanud puhta rikkumata usu seemned.
Poola aeg kehtis Liivimaal reaalselt (st poolastamise ja unifitseerimise tendentsiga) 43 aastat – 1582–1625. Üllatavalt vähe jõudis aga selleaegne poolastamine eestlasteni, mida ilmestab poolakeelsete laensõnade puudumine (silmas pidades, mõistagi, ainult selliseid, mis võiksid tagasi ulatuda 16. sajandi lõppu, 17. sajandi algusesse). Kui arvukatele rootsi
Poola seim Zygmunt II Augusti ajal. Puulõige teoses: Jan Herburt. „Statuta Y Przywileie Koronne z Łacińskiego ięzyka na Polskie przełożone nowym porządkiem zebrane y spisane Przez […]” Krakov, 1570.
laensõnadele eri aegadest lisandus umbes 80 aasta pikkusel Rootsi ajal võib-olla umbes 50–60 sõna, siis poole lühemast Poola ajast saab osutada üheleainsale sõnale, mis suure tõenäosusega võiks olla Poola-aegne laen. See on sõna „vuntsid” (poola w ą sy) saksa keelest laenatud vurrude (saksa Schnurrbart) kõrval. Mõned saksa keeleuurijad on veel vanemate poola laensõnade hulka balti saksa murrakus lugenud Rassolje ja Karbatsche. Esimene võib aga etümoloogiliselt sama hästi olla tuletatud vene keelest hulgaliste kulinaarsete vene laenude hulgas. Niisamuti see teine, eesti keeli karbats (tulenedes türgi keelest kirba ć), naharibadest kokku põimitud peksuriista tähenduses, võis väga hästi kuuluda vene keelest
laenatud distsiplineerimisvahendite nomenklatuuri, nagu mitmele lääneslaavi keelele omane piits või nuut.
Mis aga oleks olnud siis, kui Liivimaa jäänukski Poola alla? Siis oleks Lõuna-Eesti saatus olnud eeldatavalt samasugune Latgalega – valitsenud oleksid ilmselt nii poola kui ka saksa mõisnikud, kindlasti oleks domineerinud katoliku usk ning lõpuks oleks toimunud Venemaaga ühendamine 1772. või 1795. aastal. Ent kas siis üldse olekski pärisorjust likvideeritud Liivimaal 1819. aastal? Kuramaa tuli küll Eestimaaga kaasa, kuid tõenäolisemalt oleks siis ka Liivimaal pärisorjus lõpuks kaotatud alles 1861. aastal koos Vitebski kubermangu ja ülejäänud Venemaaga, nagu Latgales. Selline oleks-ajalugu ei maksa aga midagi.
1.
POOLA VÕIMU
KEHTESTAMINE LIIVIMAAL
Pole kustund Poola kuulsus
Esimese aastatuhande lõpul elas Läänemere ja Karpaatide vahel mitmeid slaavi hõime, kellest peagi kujunes välja ühtne poola rahvas. Hilisemaks tavaks oli kasutada Poola ala liigendamiseks piirkondlikku jaotust, mis ei olnud ametlikult halduslik ning oli eri aegadel muutlik. Ühte neist, ajaloolise arengu seisukohalt keskset, nimetati Suur-Poolaks (Wielkopolska), maa lõunapoolsemat osa (keskusega Krakovis) nimetati seevastu Väike-Poolaks (Małopolska). Mereäärset piirkonda kutsuti vastavalt Pomorze ehk Pommeri. Peale selle eristati Sileesiat (Śląsk) ja Masooviat (Mazowsze). Läänemere ääres (hilisemate Gdański ehk Danzigi ja Szczecini ehk Stettini vahel) asusid pomoraanid, neist lõuna pool, Warta jõgikonnas polaanid, kelle põldudele ja väljadele (poola pole) osutava hõimunimetuse järgi on saanud nime kogu poola rahvas ja Poola riik. Wisła jõe ülemjooksul asusid vislaanid, Sileesias slensaanid, polaanidest ida pool kujaavid ja masoovid.
Poola riikluse koldeks sai polaanide hõimuala, Suur-Poola. Riigi kujunemisest jutustab juba mitu ajalooallikat. Neist värvikaim ja sisukaim on kroonika, mille 12. sajandi algul kirjutas prantsuse või itaalia päritolu munk, keda kutsutakse Gallus Anonymus (s.t Nimetu gallialane). Ta jutustab, et Gniezno linnas oma kindlustatud residentsis elas halb vürst Popiel, kelle vahetas välja talupoeg nimega Piast. Kuigi kroonik esitab
seejärel Piastide soost vürstide loetelu, on esimene ajalooline kuju, kellest on rohkem tõepärasemat teavet, Ziemomyśli poeg. See oli Mieszko I (Gallus Anonymuse kroonika tekstis Mescho, tema valitsemisajal löödud mündi aversil Misico), kes oli oma eelkäijailt päranduseks saanud suhteliselt suure ja juba stabiliseerunud riigi ning valitses umbes 960–992.
Riik tekkis ka Väike-Poolas, vislaanide hõimualal. Säilinud ajalooallikad ei jutusta sellest suuremat midagi. Aga 870. aastatest oli Väike-Poola ristitud katoliku riituse järgi ning allutatud tšehhide Suur-Moraavia ja hiljem Tšehhi riigile. Sama oli Sileesia saatus, mis aastal 990 läks polaanide rajatud riiki. Alles 999. aastal liidendati Väike-Poola keskus Krakov tekkivasse Poola riiki. Masooviast ei ole õieti midagi teada, kuigi arvatakse, et temagi kuulus polaanide riikkonda. Majanduslikult ja merenduslikult arenenud Pomorze hõimud ei konsolideerunud riiklikult. Lääne-Pomorze alistati polaanide riigile arvatavasti 967. aastal, kuid see oli hiljemgi Saksa keisririigi andamialune. Ida-Pomorze vürst, kes resideerus Gdańskis, tunnistas samuti polaanide riigi ülimust. Kuid ei ole täpne kirjutada või ajalookaartidel kujutada, et Pomorze kuulus Mieszko I riigi koosseisu. Pärast 1007. aastat Lääne-Pomorze lahkus Poola alluvusest.
13.–15. sajandil oli Poola peamine välispoliitiline ülesanne etniliste Poola alade ühendamine. See tähendas esmajoones võitlust Saksa orduriigi vastu. Poola ja Leedu poliitiline lähenemine (sõjaline liit ordu vastu 1327–1331, riikide unioon 1386. aastal) võimaldas koondada jõudu Saksa ordu vastu, kuigi esialgu raskustega. 1409. aastal Poola ja Leedu vastu sõda alustanud Saksa ordu sai otsustavalt lüüa Grunwaldi lahingus 1410, millele järgnes Toru ń i rahu 1411. Teise Toru ń i rahuga 1466. aastal, mis lõpetas Kolmeteistkümneaastase sõja (1454–1466), võttis Poola veel tagasi Suur-Poola ja Lääne-Preisimaa (nn Kuninglik Preisimaa) alad. Saksa orduriik Ida-Preisimaal jäi Poolast vasallisõltuvusse. Järgnevalt suunas Poola oma välispoliitilised huvid kagu poole, üritades aastatel 1471–1526 ebaõnnestunult liita dünastiliselt Tšehhimaad ja Ungarit. Nii Poolal kui Leedul tuli samal ajal hoida silm peal ka Musta mere piirkonnas võimutseval Türgil ja 1475. aastal selle vasalliks saanud tatarlaste Krimmi khaaniriigil. Domineeriv välispoliitiline suund oli püüe hoida kagusuunal rahulikke suhteid.
Leedu suurvürstiriik oli Poola ainus püsiv liitlane. Häda oli aga LeeduMoskva suhetes, mis tulenes alates 15. sajandi teisest poolest Moskva
suurvürstide püüdest ühendada Vene alad. See tõukas ka Poolat järjekindlalt konfliktsituatsiooni Moskvaga. Paljud Vene alad olid Leedu suurvürsti võimuses ning 1449. aastal oli sõlmitud Moskva ja Leedu vahel leping, mis määras nende mõjualad Vene vürstkondades. Ometi toimusid sõjalised kokku põrked aastatel 1492–1494, 1500–1503, 1507–1508 ja 1512–1522, millega Leedu kaotas valdusi. Järgnev, 1534. aastal alanud sõda näitas ilmekalt Leedu sõjalist nõrkust ning mõjutas riigi juhte sõlmima Moskvaga 1537 viieks aastaks vaherahu.
Rahutingimused 19. oktoobril 1466 kinnitatud Toru ń i traktaadis olid määranud uued jõuvahekorrad Poola riigi välispoliitilistes suhetes orduriigiga, mis säilitas oma territoriaalvõimu Ida-Preisimaal. Saksa ordu tunnustas Poola kuningat oma isandana ja eestkostjana, kusjuures iga uus kõrgmeister oli kohustatud andma Poola kuningale truudusevande iseenda ning Preisi ordukäsknike ja maade nimel. Orduriik muutus välispoliitiliselt Poolast sõltuvaks, kohustudes Poolat sõjaliselt aitama (selle kohustuse täitmine oli küll lükatud kahekümneks aastaks edasi). Rahutraktaat kindlustas vastastikuse amnestia ja tagas täieliku kaubandusvabaduse mõlemas Preisimaa osas. Ordusse võidi edaspidi kuni poole koosseisuni Poola kuninga alamaid vastu võtta. Traktaat keelas ordul üritada kasutada välisjõudude toetust vandekohustusest vabanemiseks. Traktaadis pole sõnaselgelt formuleeritud, et ordu kõigi oma valdustega muutub Poola riigi vasalliks, küll aga on öeldud, et edaspidi ollakse „üks ja jagamatu keha, üks hõim, üks rahvas sõpruses, liidus ja ühenduses” (unum et individuum corpus, una gens, unus populus in amicicia, federe et unione).
Toruń i traktaadi põhimõtteid ei õnnestunud Poola riigil endale ootuspäraselt ellu rakendada. Ordu kõrgmeistrid keeldusid korduvalt (1477, 1501, 1511) truudusevandest kuningale, 1478–1479 võttis ordu ette sõjalise aktsiooni Poola vastu, 1520–1521 üritas kõrgmeister Albrecht von Brandenburg nn Ratsanikesõjas ebaõnnestunult likvideerida Toru ń i traktaadiga kehtestatud sisulist vasallisõltuvust. Keisri vahendusel sõlmiti 1521. aastal
Toru ń is vaherahu neljaks aastaks. Nüüd kerkis üles kava sekulariseerida orduriik, moodustada temast päriliku võimuga ilmalik hertsogiriik Poola läänialluvuses, mis leidis enamiku ordukäsknike toetuse ning ka Poola riigivõimu esindajad eesotsas kuningriigi kantsleriga pooldasid seda edasiste sõdade ja välispoliitiliste komplikatsioonide kartuses. Mitu aastat kestnud keerulistel ja diskreetsetel läbirääkimistel avaldas teatud mõju ilmselt ka
see, et Poola kuninga Zygmunt I õde Zofia (kelle mees oli BrandenburgAnsbachi markkrahv Friedrich) oli Saksa ordu kõrgmeistri Albrecht von Brandenburg-Ansbachi ema – kuningas oli seega kõrgmeistri lihane onu. Vaherahu toonud nn Toruńi kompromiss lõppes 5. aprillil 1525. Kolm päeva hiljem kirjutati alla uus traktaat, mida nimetatakse harilikult Pax perpetua – igavene rahu. Selle põhjal toimus 10. aprillil 1525 Krakovi turuplatsil pidulik investituur (poola hold ). Troonil istuv täies kroonimisrüüs kuningas kuulas ära kõrgmeistri sõnavõtu, mille too põlvitades esitas, annetas talle lipu musta kotkaga valgel tagapõhjal, läänistas talle loodud uue Preisi hertsogiriigi ning võttis vastu läänivande. Albrecht von BrandenburgAnsbach sai Poola kuninga ilmalikuks vasalliks tiitliga „hertsog Preisimaal” (dux in Prussia), kelle võim ja õigused olid Poola kuninga kui süserääni annetatud. Tiitli selline formuleering oli vajalik rõhutamaks, et Preisi hertsogiriigi territoorium hõlmas endise orduriigi ala (koos Pomesaania ja Sambia piiskopkonnaga) ning et läänepoolse nn Kuningliku Preisimaaga ei olnud sel riigil ega tema valitsejal midagi tegemist, samuti ei olnud tal seal mingeid õigusi. Mõlema (kuningliku ja hertsogliku) Preisimaa pärilik isand (dominus et haeres Prussiae – Preisimaa isand ja pärija) oli Poola kuningas.
Hertsogi kohustused olid selgesti lääniõiguslikud (kuninga sõjaline toetamine, õukondlikud kohustused, kohtualluvus). Traktaat jõustus juba sama aasta maikuu lõpul.
Krakovi traktaati, Preisi orduriigi sekulariseerimist ja Preisi hertsogiriigi rajamist kõigi Poola riikluse jaoks kaugeleulatuvate ajalooliste tagajärgedega on Poola ajalookirjutuses kajastatud väga ühemõtteliselt negatiivselt. Preisi orduriigi sekulariseerimine tähendas ainult Saksa ordu poolesaja rüütelvennaga Preisi haru likvideerimist. See ei puudutanud orduharu Saksa keisririigis ega 150–200 rüütelvennaga Liivimaa haru. Ordu Saksa haru juhtinud Saksa maameister (Deutschmeister, preceptor per Alemaniam) tõusis valimisteta kõrgmeistriks. Augsburgi riigipäeval 1530 tühistas keiser 1525. aasta Krakovi traktaadi ning läänistas Preisi orduala kõrgmeistrile kui riigivürstile (muidugi ainult puhtformaalse aktina). Pärast lõputuid peripeetiaid eksisteerib Saksa ordu heategevusliku vaimuliku organisatsioonina Saksamaal ja Austrias veel tänapäevani 21. sajandil.
Poolakas peab esiteks kolm tundi
käiseid üles käärima
Eesti ajaloo seisukohalt olid Preisimaa poliitilise arengu sündmused küllaltki olulised ja tõid kaasa Liivimaa sisenemise Poola ja Leedu ajaloo keerdkäikudesse, esialgu tasahilju, puhtdünastiliste intriigide kaudu. Wolter von Plettenberg, Liivimaa maameister aastail 1494–1535, ei näidanud kogu oma pika ametiaja jooksul üles vähimatki tõrksust uue luterliku usutunnistuse levimise vastu. Aga samas oli tema poliitika peamine eesmärk säilitada Liivimaa sisuline ühtsus ja sellest tulenev stabiilsus. Järsud muudatused nii riiklikus kui ka kiriku poliitikas oleksid seda stabiilsust kindlasti raputanud ning seda Plettenberg lubada ei tahtnud. Volmari maapäeval 1525. aasta juulis, s.o pärast Preisimaa sündmusi, tegid Riia ja Tallinna esindajad Plettenbergile ettepaneku võtta endale ainuisandana kõrgem võim Liivimaal, kuna piiskopid ei suuda maad ja inimesi vallata ning ilmalikult valitseda. Plettenberg ei tahtnud sellega kaasa minna ning pigem eelistas säilitada katoliiklike vaimulike maaisandate ilmalikud valitsemisõigused. Arvatakse küll, et Plettenberg himustas kõrgmeistri ametit, aga see au sai erilise võistluseta Saksa maameistri omaks. Küll omandas Plettenberg 1526. aastal Saksa riigivürsti au, mida ta oli taotlenud juba enne Preisi orduharu sekulariseerimist. Muide, Liivimaa piiskoppidel oli see tiitel juba 1521. aastast. 1525 ostis Plettenberg kõrgmeistrilt Saksa ordu 1346. aastast pärinevad formaalsed ülimusõigused Harju- ja Virumaale. Liivimaa sekulariseerimine oleks niikuinii olnud keeruline ettevõtmine, sest tegemist ei olnud ju ainuüksi orduterritooriumiga, vaid ka nelja küllaltki iseseisva piiskopiriigikesega. Liivimaa orduriigi suhteid loodud Preisi hertsogiriigiga varjutas põhjendatud umbusaldus, kartus, et vastne hertsog üritab levitada uut usku ja selle varjus suurendada oma poliitilist mõjuvõimu.
15. sajandi keskpaigast oli Liivimaa strateegiliseks peavastaseks kogunev ja kasvav Moskva suurvürstiriik. Võimalike liitlastena tulid arvesse Poola, Leedu, Taani ja Rootsi, kellele Liivimaa eri poliitilised jõud orienteerusid. 1527. aastal sai Riia peapiiskopiks Riia bürgermeistri poeg toompraost Thomas Schöning, kes otsustas 1529 kindlustada oma võimu sobiva koadjuutori (abilise, järglusõigusega asetäitja) valikuga. See oli Wilhelm von Brandenburg-Ansbach, üks Preisi hertsogi Albrechti noorematest