varjud
1. „Pröök,“ ütleb Pröök. „Ära parem räägi!“ vastab Sara. Pröök ei räägigi.
Sildi neoontähed kumavad pimeduses. Petele kipub vägisi värin peale. Öine jõulumaa on nagu nõiaväel jäätunud kuningriik. Nõrgalt valgustatud piparkoogimajad ja suveniiripoodidega ääristatud hämarad tänavad oleks pärit justkui õudusfilmide kataloogist. – Mitä nyt? Sara kysyy kärsimättömänä.
5
„Mis nüüd saab?“ küsib Sara kärsitult. „Too tüdruk rääkis mingist koopas leiduvast väravast,“ meenutab Pete. „Too tüdruk? Kas sa ei tea siis isegi tema nime?“ on Sara hämmeldunud. „Ma ei küsinud,“ vastab Pete lühidalt. „Nii et sa ei küsinud selle tüdruku nime, kelle ebaselgeid juhiseid järgides rändasime tolle Pröögi veetud saaniga kuhugi jääkaru tagumikku,“ täpsustab Sara. „Isabella, tema nimi on Isabella,“ parandab väiksem maa-alune, kekseldes närviliselt ühel kohal. „Ja mina olen Boris.“ „Selge sott,“ vastab Sara ohates. „Mitte sott, vaid Boris. Selge Boris.“ „Boris, olgu peale. Ega siis pole ju miskit häda, kui kohal on Pete, Poris ja Isapella,“ turtsatab Sara. „Boris ikka,“ kordab Boris kannatlikult. „Pröök,“ teatab Isabella pahuralt pröögates. „See peaks olema too seal,“ osutab Pete tagasihoidliku kaljurünka poole, mille küljel on näha kahe poolega metalluks. Ukse ees seisab piletimüügiputka. Massiivsed terasuksed on kindlalt lukus. Ja peavadki olema, sest parajasti on öö ja park on suletud ning kõik korralikud inimesed magavad oma kodudes. Sellisel ajal liiguvad ringi üksnes varjud ja maa-alused.
8
„Kas see on see?“ küsib Sara Borisilt. „Mis see?“ küsib Boris. „Värav sellesse teise maailma. Sinu maale. Kas see on siin?“ „Meie ei tea, kas on või ei ole,“ raputab Boris pead. „Pröök,“ ütleb Pröök nukralt. „Aga te peate ju seda teadma,“ käib Sara neile peale. „Teie olete ju sealt tulnud.“ „Auroriast,“ ohkab Boris. „Kustkohast?“ sekkub nüüd vestlusesse ka Pete. „Selle maa nimi on Auroria. Varem, kaua-kaua aega tagasi oli mitu väravat. Läbi nende liikusid maa-alused, kulgesid päkapikud, kõik tulid ja läksid, aga siis... Sõda. Väravad suleti. Väravad suleti, aga üks jäi alles. Me oleme seda otsinud. Mina ja Isabella. Oleme hoolega otsinud, sest tagasi koju tahame, aga otsime alati valest kohast,“ selgitab Boris närviliselt ja vaatab ärevalt ringi. „Kas see tähendab, et ka teie ei tea?“ järeldab Sara. „Ka meie ei tea,“ tunnistab Boris. „Pröök,“ ütleb Pröök, keda tuleks tegelikult kutsuda Isabellaks.
9
2. Pete uurib uksi lähemalt. Need paistavad olevat raudkindlad. Ta heidab pilgu suurele maa-alusele, kes on nii tugev, et suutis vedada põdrakelgu meeletu kiirusega siia Põhjalasse välja. Siiski kahtleb ta, kas isegi Pröögi jõust piisab nende uste lahtikangutamiseks. See, kes need uksed siia paigaldas, tahtis sissetungijaid eemal hoida. „See tüdruk...“ alustab Pete. „Kas sa siis tõesti ei tea tema nime?“ küsib Sara uuesti. Võib-olla ainult selleks, et poissi ärritada. See on sõbra juures uus omadus. Teisest küljest on nüüd neis mõlemas nii palju uusi omadusi, et vanad hakkavad juba ununema. Pete raputab vastuseks pead ja surub käed vastu ukse külma metalli. Ta ei küsinud tüdruku nime. Äkki oleks pidanud seda tegema, sest tüdrukust oli järel kõigest vari ja tal ei olnud kaitsvat kuljust nagu neil. Kuljus! Miks ta kohe selle peale ei tulnud? Pete kougib metallist kera kuue alt välja ja tõmbab paela üle pea. Siis ulatab ta kuljuse Sarale. „Mis sul plaanis on?“ küsib tüdruk.
10
Pete ei vasta. Ta keskendub. Esemete piirjooned löövad kõikjal tema ümber värelema ja ähmastuvad, maailm muutub justkui omaenda negatiiviks. Valgus läheb üle varjuks ja varjud valguseks. Poiss tunneb kerget ja kummalist heameelevärinat. Umbes nii, nagu kutsuks teda hämarusest nimepidi kellegi tuttav ja rahustav hääl. Pete peab keskenduma, et tal eesmärk meeles püsiks. Ta asetab käed kahe ukse liitekohale, lukust pisut kõrgemale. Alles äsja jääkülm metall tundub nüüd soe. Mis selle ukse taga küll on? Pete unustab käed ja mõtleb käepidemele lukustatud ukse siseküljel. Tema sõrmed hakkavad kihelema. Täpselt samamoodi nagu siis, kui ta on käe ära maganud ja ärkab selle peale, et käsi on algul täiesti tuim ja siis hakkavad selles jooksma justkui tillukesed sipelgad. Sõrmed libisevad sisse uste vahele jäävast väga kitsast praost. Seespool olev käepide tundub raske ja kipub peost libisema. Tema paberõhukestes sõrmedes ei ole jõudu, et seda alla vajutada. Keegi kutsub Petet. Nüüd on ta selles kindel. Ta ei tunne häält ära, aga see on meelitav. Ta unustab, mida oli parajasti tegemas. Olulisem on kutsele kuuletuda. Ta... Sara käsi võtab tema käest kinni. Õhukesed sõrmed kõverduvad tema sõrmede vahele nagu kalmaari kombitsad. Nad haaravad koos käepidemest ja suruvad sellele. Link punnib ikka veel vastu, aga tundub viimaks järele andvat. Kostab klõpsatus. Uks on lahti. 11
Valu äratab poisi. Tegelikult on see põletus, mida tekitab kaelas rippuv kuljus. Ta ei taipa, kuidas see uuesti tema kaela sai. Mitte enne, kui ta märkab Sara ilmet. „Kuhu sa äsja kadusid?“ küsib tüdruk. Ta näib murelik. Hirmul.
12
3. „Kas sa mõtled ikka veel Jere peale? Sellele, mis temaga juhtus?“ sosistab Sara, kui nad koobastikku sisenevad. „No praegu küll mitte,“ sisistab Pete talle vastuseks. Otse loomulikult mõtleb ta Jerele, tollele koolihoovi mornile hiiglasele, kes müüs tossude eest oma hinge. Tegelikult Pete ei teagi, mis Jerest pärast varjude rünnakut sai, aga see ei saanud olla midagi head. Kas ta ise oleks millekski sääraseks valmis? Vaevalt. Teisest küljest aga vahetas tema oma eelmise elu Sara paranemise vastu, nii et ehk siiski. Keegi ei tea, millisteks tegudeks ta raskel hetkel valmis on. Pete kaalub, kas peaks selle mõtte oma telefoni elutarkuste kausta üles märkima, aga jätab selle siiski tegemata. Jõuluvana koopamaailm on hämaralt valgustatud. Varuväljapääse tähistavad rohelised viidad kiirgavad nagu kuningriigi piirimärgid. Müügikioskite aknad on pimedad ja lõbustuspargi atraktsioonid sarnanevad pimeduses luuravate hiidpõrnikatega. „Kui see värav üldse siin on, siis vaevalt see asub keset kogu seda koli,“ arvab Sara.
13
Pete noogutab mornilt. Ukse avamise mõistatus vaevab teda endiselt. Siiani on kuljuse kaelast võtmine tekitanud temas üksnes vastikut külmatunnet, aga nüüd koges ta midagi täiesti teistsugust. Varjumaailma, mis kutsus teda enda juurde, ja kõige hullem on teda painav kahetsus, et ta kutsele ei vastanud. „Küll on koopas palju jõulu. Siin on rohkem jõulu kui kogu Aurorias kokku,“ vatrab Boris närviliselt ja vaatab ümberringi. Pröök aga tatsab rahulikult teiste sabas. „Kas see Auroria ei olegi siis jõuluvanamaa?“ küsib Pete üllatunult. „On-on, aga jõuluvanaks teda seal ei kutsuta. Seal on ta Kõige vanem,“ selgitab Boris. „Miks te muidu üldse siiapoole üle tulite? Miks te jäite meie maailma lõksu?“ tahab Sara teada. „Meil oli missioon,“ sosistab Boris. „Tähtis missioon,“ jätkab ta, aga siis ikka ei jätka ka. Täitsa jõuluvanamaa koobastiku lõpus päkapikukarusselli taga on veel üks varuväljapääs, aga vastupidiselt teistele on selle kohal olev valgusti kustunud. Lisaks on uks paokil ja sealt puhub jahedat õhku. „Pröök,“ ütleb suur maa-alune peaaegu unistavalt. „See on seal. Ka mina tunnen seda,“ sosistab Boris ja nuusib samal ajal õhku nagu hagijas.
14