Estoonlased!
Estoonlased!
HEIDI SARAPUU
Estoonlased!
Estoonlased!
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital Näidendid: Heidi Sarapuu Toimetaja: Mall Põldmäe Kujundaja: Mare Kõrtsini Plakatid: Kaia Rähn (lk 59, 96, 150, 192) Fotod: Teet Malsroos (lk 9, 11, 14, 60, 63, 64, 98, 100, 102, 104, 152, 154, 194, 196,), Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum (lk 20, 22, 68, 160, 162), perekond Kultase erakogu (lk 108) Tallinn, 2017 ISBN 978-9949-88-036-2 Trükitud trükikojas Printon Teater Varius Tõnismägi 2 15189 Tallinn www.varius.ee
SISUKORD Estonia! Estonia! ____ 6 Variuse variatsioonid estoonlastega. Arne Mikk ____ 7 Varius, vaimsuses vaba. Variuse teatri lavastused Estonia teatri ajaloost. Pille-Riin Purje ____ 8 SAATUSLIK „NAHKHIIR” Gerda Murre ____ 19 Eriline saatus. Heidi Sarapuu ____ 21 Estonia lavalt Siberi ürgmetsa. Arne Mikk ____ 23 Saatuslik „Nahkhiir” ____ 26 Nahkhiire tiivalöök – operetist tragöödiasse. Pille-Riin Purje ____ 61 MOJENS! Benno Hansen ____ 67 Benno Hansen. Heidi Sarapuu ____ 69 Mõeldes Bennole … Priit Volmer ____ 71 Mojens! ____ 72 Ajastute ja geenide mängud. Tiiu Levald ____ 99 SUUREM KUI SAATUS Nikolai Kultas ____ 107 Saatusest suurem. Heidi Sarapuu ____ 109 Suurem kui saatus ____ 112 Kohvikukuninga traagiline saaga. Inna Grünfeldt ____ 153 UNUSTATUD PRIMADONNA Els Vaarman ____ 159 Lavastuse saamisloost. Heidi Sarapuu ____ 161 Unustatud primadonna ____ 164 Maagilise võluga Els Vaarman. Tiiu Levald ____ 195 Teater Variuse lavastused ____ 200
ESTONIA! ESTONIA! Pealkiri kõlab kui tüvitekst. Selles hoones on tehtud ajalugu! Kui palju erakordselt andekaid ja huvitavaid artiste on läbi aegade esinenud Estonia lavalaudadel! Variuse missiooniks on olnud tutvustada meie kultuurilugu ja seda on tehtud pidevalt üle kolmekümne aasta. Kui esimestel aastatel olid aukohal lavastused unustatud või vähetuntud kirjanikest, siis nüüd moodustavad suurema osa repertuaarist lavastused, mis on seotud Estonia teatriga. Vaatajateni on toodud 10 lavastust. Osa tekstidest on varem ilmunud raamatus „Suurte varjus”, kus tegelasteks Estonia legendaarsed artistid Paul Pinna, Alfred Sällik, Benno Hansen ja Agu Lüüdik. Laval on neid kehastanud Peeter Kaljumäe, Urmas Põldma, Priit Volmer ja René Soom. Selles raamatus on aukohal Els Vaarman (Variuse laval Katrin Lehismets), Gerda Murre (Helgi Sallo ja Liina Vahtrik), Benno Hansen (Priit Volmer) ja Nikolai Kultas (René Soom). Kõik need lavastused on võimalikuks saanud tänu endistele ja praegustele Estonia lauljatele ja muusikutele. Meie pikaajaliseks koostööpartneriks on olnud ka Ooper-Kvartett koosseisus Kerstin Tomson, Henno Soode, Eivin Toodo ja Mati Leibak. Kõigile tegijatele, koostööpartneritele ja toetajatele – suur ja sügav tänu! Heidi Sarapuu
6
VARIUSE VARIATSIOONID ESTOONLASTEGA „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.” Need Juhan Liivi sügavmõttelised sõnad on kivisse raiutud Tallinna Metsakalmistul eesti näitlejate kalmude keskel. Lihtne ja täpne sõnum ühe rahvuse kultuuriloo mõtestamiseks. Hoopis keerulisem on nende sõnade meelespidamine üha kiirenevas ajarütmis ja infoväljas, mil enamik inimesi tegeleb oma oleviku rajamisega ning selle tähtsustamisega oma tuleviku jaoks. Sellel foonil paistab suure erandina silma Heidi Sarapuu ja tema Variuse teater. Arhiivimaterjalide, mälestuste ja kuuldud värvikate lugude põhjal on sündinud Heidi Sarapuu tabavate pealkirjadega etendused „Lõbusad estoonlased”, „Helisev viis”, „His Master’s Voice”, „Suurem kui saatus”, „Mojens!”, „Unustatud primadonna”, „Saatuslik „Nahkhiir”” jmt, kus trupi ühe põhinäitleja Peeter Kaljumäe kõrval on oma eelkäijaid suure armastusega portreteerinud tänased estoonlased René Soom, Urmas Põldma, Priit Volmer ja Helgi Sallo. Tahaks väga loota, et nende suurkujude elurõõm, pühendumus ja üleolek keeruliste aegade masendavatest päevadest aitab tänastele teatrisõpradele meelde tuletada paljude jaoks juba unustusse vajuvaid teerajajaid, tänu kellele eesti kutseline teatrikunst on saanud saja aastaseks juba enne Eesti Vabariigi jõudmist suure juubeli künnisele. Variuse kroonikaraamatu tühjadele lehekülgedele saab kirjutada kindlasti veel palju peatükke eesti kultuuriloost. Heidi Sarapuul ja Variuse perel on mäluaukude plombeerimiseks uut materjali rohkem kui küllaga. Südamest õnnitledes, Arne Mikk 7
VARIUS,VAIMSUSES VABA Variuse teatri lavastused Estonia teatri ajaloost Pille-Riin Purje
Teater Varius sündis aastal 1987. Kolmekümne aasta jooksul mängitud kultuurilooliste lavastuste arv läheneb poolesajale. Varius on ühe naise teater, teatrijuhi Heidi Sarapuu autorilavastused vaadeldav kui missioonitundlik teekond: omateemaks loovinimese saatus, kaitsetus ja väärikus, rõõm ja valu, inimelu ajalikud keerdkäigud ja loomingu ajaülesus. 2003. aastal esietendus lavakava „Paul Pinnat otsimas”, Pinna rollis Peeter Kaljumäe. 2007 tuli lavale „Helisev viis”, näidend estoonlaste saatusest 1944. aastal. Siit algab järjepidev Estonia teatri ajaloo vaatlus ning Rahvusooper Estonia solistide, ka eks-estoonlaste, määrav osakaal Variuse trupi vaimsuses. Lavastustes „Helisev viis”, „His Master’s Voice” (2008), „Lõbusad estoonlased” (2011), „Viis kuud Vildega” (2013) ja „Mojens!” (2016) on läbivalt mänginud ooperilauljad René Soom, Priit Volmer, Urmas Põldma; osalenud Tiiu Laur, Mart Laur, Kätlin Truus, Olari Viikholm. Draamanäitlejatest on musikaalsel Peeter Kaljumäel roll kõigis viies loos, Lii Tedrel kolmes. Kaasa teevad Variuse asutajaliikmed Diana Dikson-Soom ja Indrek Sarapuu, samuti Raivo Mets, Allan Kress, koolipoiss Kaspar Gräzin, muusik Hain Hõlpus, Ooper-Kvartett. Varius tendeerib muusikateatriks, tõdesin kord vastukajas muigamisi. Tõsi, laulu- ja tantsustseene näeb Variuses algusest peale, neis peegeldub pihtimuste ja unistuste tasand. Tahaks tuhinal väita, et muusikalised lavastused muudavad Variuse põhiheli kompromissitult elurõõmsaks. Nõnda on – ega ole ka. 8
„Lõbusad estoonlased” Peeter Kaljumäe, Urmas Põldma, René Soom, Priit Volmer
Huumor on Variusele omane, ka irooniasähvakad, kui vaim põrkub võimu ja raha diktaadiga, inimliku rumaluse ja labasusega. Näidendite helistikud on erinevad: „Helisev viis” ja „His Master’s Voice” tõsisemad juba tegevusaja tõttu (1944 ning 1929–49), ent raskuse vaim ei võimutse, ränk aeg nõuab elujaatust. Oma pealkirja väärib „Lõbusad estoonlased”, teatrielu 1920.–30-ndatel. Šampanjana vahutab lust lavaloos „Viis kuud Vildega”. „Mojensi!” süvahoovus on taas traagilisem. „Helisev viis” algab märtsipommitamise päeval ringhäälingu stuudios, riivab Eestist lahkumise traagikat, eestlaste pagulaspõlve libiseb Olaf Kopvillemi laulude toel juba groteskiknihve. Heidi Sarapuu tekstides puudub well-made-play igav-osav lobedus. Tal on oma käekiri, korduvad stiilivõtted. Näiteks ajakirjanik, kes peategelast küsitledes tolle elu- ja loometeelt fakte 9
nopib. Sarapuu laad näib sirgjooneline ja lihtne, aga see on pelgalt pealispind. Laval sõnadetagune ruum avardub. Variuse (püsi)vaatajad ja (püsi)näitlejad saavad vabaduse kaasa mõelda, kaasa luua. Tähendusküllase pealkirjaga „His Master’s Voice” vaeb üht Variuse põhiteemat: „häälte müümist”, loovuse hingehinda. Variuses eriilmelisi tegelasi mängiv Peeter Kaljumäe on Artur Rinne osas teatrisse kiindunud noor mees, kes kibedalt pettub, kui talle Estonias lauljakoht üles öeldakse. Rinne rolli jätkab Kaljumäe mõjusas lavaloos „Suurem kui saatus”. „His Master’s Voice’ist” saab alguse Priit Volmeri rollirännak legendaarse bassi Benno Hansenina, mis kestnud läbi nelja lavastuse, kvintessentsiks „Mojens!”. Volmeri osalahendust hingestab saladus: Bennos sädeleb boheemlus, pulbitseb põhimõttelise pummeldaja teatraalne sarm; bravuuri all aga liigahtab rahutus, nukrus, üksildus. Ja kaalukate ooperirollide janunemine. René Soom on täisverd variuslane, kes alates aastast 1997 mängib dramaatilisi ja koomilisi rolle. Soomi ampluaatust tõestagu kolm peaosa: armastust igatsev muinasjutuvestja Hans Christian Andersen („Jutustan teile oma lugu”, 2005), argikesta all luuleline Artur Adson („Lageda taeva all”, 2012) ning seni ta olulisim roll Nikolai Kultas, väärikas härrasmees ka ränkades katsumustes („Suurem kui saatus”, 2015). „His Master’s Voice” pakub René Soomile Agu Lüüdiku osa. Operetiduetist „Haljal aasal” torkab kõrva Lüüdiku peen saksik laulumaneer. Rolli kõnes Soom imiteerivaid noote ei pruugi, põhirõhk jääb Lüüdiku töömehetõsidusele. Laulud on taas tabavalt valitud, laulutekste vääristab kontekst. Kui Lüüdik reipa vintis teenrina esitab prouale aruannet „Meil korras kõik”, võimendab ärev aeg tuntud kuplee võllahuumorit. Pole juhus, 10
„Unustatud primadonna”. Uno – René Soom
et lavastuses „Mojens!” poetab Benno, tulles lund rookimast, repliigi: „Katusel on korras kõik”. On aasta 1952, mil „katusel” pole korras miski. Varius toob esile René Soomi ja Priit Volmeri vastakad sarmid, kujutlen neid mängimas „Pisuhänna” Piibelehte ja Sanderit, rolle omavahel vahetades. Üks amüsantne kokkusaamine sündis lavastuses „Üksi ja vaba” (2010), mida mängiti Rahvusraamatukogu kohvikus augustis 2016, Arno Vihalemma 105. sünniaastapäeva puhul. Kolm kirjameest Rootsi kohvikus: Arvo Mägi, Arno Vihalemm, Nils Ferlin. Teljeks ajakirjanik Mägi juubeliartikkel Vihalemmast; siin pole lehemees suvaline kirjatsura, vaid luuletaja ametivend ja sõber. Vihalemma ossa viskub Indrek Sarapuu mänguaplas krutskitujus. René Soom on Arvo Mägina ontlik ja väärikas, ent näitleja kõrvalpilgus muhe väänikas. Soomi nappe mängunüansse on lust vaadelda. Priit 11
Volmeri Nils Ferlin ilmub hiljem – Volmeri tegelased ilmtingimata ilmuvad, ta lavahoiak on sundimatult suurilmalik, seejuures vaba enese liigtõsiselt võtmise krambist. Üha kumab Volmeri rollidest läbi kurblik ilmavõõrus, elegantse härrasmehe koore alt piidleks nagu kohmetu maapoiss. Prints ja karjapoiss. Ferlini laulus „Väike valsiviis” miilab melanhoolia, elupõletaja Nils Ferlin ja Benno Hansen on sugulashinged. Mehi sütitab ettekandja Britta, kelle Diana Dikson-Soom maiseks muusaks laulab-mängib. Ferlin lavastab kihluspeomängu, aga ise heitub ära Britta südikast (vastu)armastuslaulust. Mägi siivsa abielumehena tõrgub algul kaasa mängimast, ent viimaks annab kirjamees näitlemiskiusatusele järele. „Üksi ja vaba” finaalis loeb Mägi ette Vihalemma luuletuse „Arvustaja lahkus saalist / juba ammu enne viimast vaatust …”. Värsside allegooria on avaram, ent arvustaja lahkumine saab rafineeritud torkeks seoses eelarvamusliku suhtumisega Variusse: reeglina nende poolt, kes lahkunud saalist … enne esimest vaatust. „Lõbusad estoonlased”, mille tegevuspaik enamasti kulisside taga, on tulvil lusti. Vargsi paotub ka näitlejasaatuste tumepoolus, elupõletamise hingehind. Siin saab naksakas karakternäitleja Urmas Põldma lüürilise rolli – Alfred Sällik on naisi hullutav hurmur, ometi on tuntav valus eelaimus Sälliku lahkumises näitelavalt. Peeter Kaljumäe energiast ülekeev Pinna on nii ehe, et mõjub kui Pauli reinkarnatsioon! Priit Volmer lisab oma Bennole vaimukaid nükkeid. Südamlikult aasiv on meeste suhtlemine kostümeerija Lulliga, kelle teatritruudust Lii Tedre sooja huumoriga valgustab. Jällegi loob nüansipeene rolli René Soom – Gustav (Avesson) on huumorivaene mehike, kel nii kõne- kui laululaad puisevõitu. Gustavil napib koomilist sarmi, ta võtab 12