38. Pingul vibunööride plõksatused sarnanevad kuljuste kõlinaga. Sadade kuljuste kõlinaga. Varjunooled vihisevad varjuarmee pimeduse suunas. Lennates joonistavad need sinetavaid kaari, justkui kooksid oma teekonnal hommikuhahetuse napist valgusest õhkõrna ämblikuvõrgu.
134
Elmar ja Stelle jälgivad noolte lennukaari. Nad näevad, kuidas noolesadu tabab varje, läbistab need ja jätkab siis teekonda kuhugi teispoole pimedust. Varjuarmee seisab endiselt puutumatuna oma kohal. Karjatus, hingeõhu jäine pahvak, samm. „Kõik oli asjata, kõik on läbi!“ ütleb Elmar.
135
39.
Varjupaikaja Uudit seisab Krampuse ees ja paistab tibatilluke. Tal on jõulupunane kuljus kaelas ja peaaegu nähtamatu lõngaviht üle õla heidetud. Varjunõel särab tal käes nagu öise taeva ainus täht. „Täpselt õigel ajal,“ ütleb Krampus rahulikult, nagu oleks Uuditi saabumine programmi osa. Võib-olla ongi. „Tule siia! Ära karda. Nii oligi plaanis.“ Uudit vaatab ringi ja näeb, et on ümber piiratud. Kogukad turvamehed, kes meenutavad trolle, on otse tema taga, valmis temast kinni kahmama. Tüdruk noogutab, läheb trepist üles lavale ja jääb Krampuse ette seisma. „Olen rõõmus, et tulid,“ ütleb Krampus. „Rõõm on minu poolel,“ vastab Uudit. Elpiö viibutab käega ja orkester mängib tunnusmeloodiat. Kui see on lõppenud, tõstab Krampus rusikasse pigistatud käed publiku poole. „Minu toidukaardile on ilmunud uus roog. See on teie otsustada, kas ma söön ta juba eelroaks või hoian
136
kõige lõpuks. Pöial püsti, kui hoian lõpetuseks, pöial allapoole, kui söön kohe.“ Publik ei kõhkle. Pöidlad pööratakse allapoole juba enne, kui Krampuse sõnade kõla on vaibuda jõudnud. Ta noogutab ja paistab rahulolev. „Esmalt siiski see!“ Krampus tõmbab ühe liigutusega punase kuljuse Uuditi kaelast ja neelab selle alla. „See on nüüd tehtud. See oli Kõige vanema hing, mille ta enne õhku haihtumist ära peitis. See oli kõige viimane mälestus sellest tobust, kes uskus armastusse ja kaastundesse.“ „Ma olen selle omanikku otsinud. Mu ema Helleri palus mul seda teha,“ ütleb Uudit. „Palju õnne! Nüüd sa ta leidsidki,“ naeratab Krampus laialt ja patsutab kõhtu. „Sa kindlasti teadsid, et me oleme mõnes mõttes ühe pere lapsed. Meil on üks ema,“ jätkab Uudit. Krampus ei ütle midagi. Ainult vaatab oma musta läikiva silmaga enda ees seisvat mõttetut jupatsit. „Mu ema Helleri sünnitas mind ja rebis sinu lahti Kõige vanemast. Ma ei mõistnud seda enne kui alles äsja,“ räägib Uudit justkui endamisi. Siiski kõlavad tema sõnad üllatavalt jõuliselt. „See ei takista mul sind ära söömast,“ märgib Krampus.
137
„Ei,“ nõustub Uudit. „Lase aga käia,“ ütleb ta ja pakub oma kätt. „Uudit, ära!“ karjatab Pete. „Põgene!“ sosistab ka Sara otsajäänud häälega. „Mina tänan,“ ütleb Krampus ja haarab Uuditil käest. Varjupaikaja Uudit teeb esimese torke välkkiirelt. Ta lööb varjunõela läbi Krampuse randme ja see torkab Varjuvürsti valusamini, kui miski muu asi maailmas teda torgata saaks. Krampus karjatab valust ja pettumusest. Tema hallide lokkidega kest hakkab mõranema nagu vana värvikiht. Selle alt koorub välja koletislik Varjuvürst, rebitute isand, kogu oma kohutavuses. Publik karjub ja hurraatab vaimustunult uue pöörde peale. Inimesed nõuavad meelelahutust. Tahavad näha, kuidas süüakse hingi, kuidas neid ostetakse, müüakse ja vahetatakse. Truu teener Elpiö tormab Uuditile kallale, aga just samal hetkel ärkab juhtkoer ja peatab päkapiku ühe hüppega ning tugevate lõugade lõksatusega. Nüüd on laval verd. Pealtvaatajad uluvad. Nad on saanud nii palju rohkem, kui oskasid oodata. Üks üllatus järgneb teisele. Uuditi nõel vihiseb nüüd kiiremini liikuda kui kunagi varem. Raevunud Krampus märatseb ja püüab
138
teda enda küljest maha raputada, aga iga nõelapiste liidab neid kaht aina tihedamini kokku. Iga Borisi ja Isabella armastusest kedratud lõnga pistega muutub Krampus aina väiksemaks, süljates välja alla kugistatud hingi. Virmaliste varjust kedratud lõng on tugev ja peab ning piste-pistelt sulanduvad Uudit ja Krampus üha lõplikumalt teineteisega kokku, kuni Varjuvürstist ei ole järel muud kui üksnes Uuditi vari. Publik tõuseb püsti. Pealtvaatajad alustavad rünnakut nagu varjuarmee Härmametsas. Aga just sel hetkel tungivad meteoriidikildudega varustatud nooled pimedusest läbi, sööstes Auroriast inimeste maailma. Need tabavad varjudeks muutunud pealtvaatajaid, tõmmates enda järel ajaloost kedratud lõnga ja liidavad kaks maailma jälle teineteisega kokku. Kui kära vaibub, on kohale jäänud üksnes rühm hämmeldunud inimesi, kelle varjud mäletavad kõike juhtunut.
141
Pete vanemad tormavad lavale oma last õnnitlema, justkui lõppenuks äsja kooli kevadpeo näidendi esitamine. Pete laseb sel juhtuda samamoodi, nagu metsas kasvav puu laseb lindudel oma okstele maanduda. Ta mõistab, et ta on osa looduse suurest vaatemängust. Inimese mõõtu osa.
142