Vasakpoolse pingirea juures lamab Dennis, seljas reklaampildiga T-särk ning jalas supermarketiteksased ja lahtiste paeltega tossud nagu ikka. Dennis on pärit Ugandast. Oma jutu järgi on ta seitseÂteist, aga näeb välja nagu paks kahekĂĽmne viie aastane mees. Ta õpib tootmisõpetuse harus ja elab Sollentunas ĂĽhes temaÂsugustele mõeldud kohas. Tema kõrval on kĂĽlili vajunud Samir. Samir ja mina käime ĂĽhes klassis sellepärast, et tal õnnestus pääseda meie kooli rahvusvahelise majanduse ja ĂĽhiskonna õpetuse erikursusele. Ă•petaja laua juures on Christer, klassijuhataja ja isehakanud maailmaparandaja. Tema tass on laual ĂĽmber läinud ja ta pĂĽksiÂsäärele tilgub kohvi. Amanda istub temast kõige rohkem kahe meetri kaugusel akna all radiaatori najal. Mõne minuti eest oli ta ĂĽleni kašmiir, valge kuld ja lahtised kingad. Teemant kõrvarõngad, mis ta leerikingiks sai, helgivad endiselt varasuvise päikese käes. NĂĽĂĽd võiks arvata, et ta on porine. Mina istun klassi keskel põrandal. Minu sĂĽles lebab Sebastian, Rootsi rikkaima mehe Claes Fagermani poeg. Siin viibivad inimesed ei sobi kokku. Meiesugused ei puutugi tavaliselt kokku. Võibolla metrooperroonil, kui taksojuhid streigivad, või rongi restoranvagunis, aga mitte klassis. Ruumis on mädamunahais. Ă•hk on pĂĽssirohusuitsust hall ja hägune. Kõik peale minu on pihta saanud. Minul ei ole sinikatki.
Kriminaalasja B 147 66 kohtulik arutamine Prokurรถr jt Maria Norbergi vastu
Esimene kohtunädal, esmaspäev
1. Kui ma esimest korda ĂĽht kohtumaja seestpoolt nägin, olin pettunud. Käisin klassiga seal ekskursioonil ja muidugi olin ma taibanud, et kohtunikud ei ole lokkis paruka ja keebiga kĂĽĂĽrakad vanamehed ja sĂĽĂĽdistatav ei ole oranĹľides riietes hull, kellel on suunurkades vaht ja käte kĂĽljes ahelad, aga ikkagi. See koht oli midagi polikliiniku ja konverentsikeskuse vahepealset. Me sõitsime sinna renditud bussiga, kus oli mullinätsu ja jalahigi lõhn. SĂĽĂĽdistataval olid kõõmased juuksed ja viigipĂĽksid ja väideti, et ta oli maksudega sohki teinud. Peale meie klassi (ja muidugi Christeri) oli kuulajaid ainult neli. Aga kohti oli nii vähe, et Christer pidi endale koridorist lisatooli tooma. Täna on teisiti. Me viibime Rootsi suurimas kohtusaalis. Siin istuvad kohtunikud tumedatel mahagontoolidel, millel on kõrged sametiga kaetud seljatoed. Keskmise tooli seljatugi on kõrgem kui teistel. See on peakohtuniku koht. Teda nimetatakse eesistujaks. Tema ees laual on haamer, mille vars on nahaga kaetud. Iga koha juures on peenike mikrofon. Seinapaneelid paistavad olevat tammepuust ja mitusada aastat vanad, heas mõttes vanad. Istmeridade vahel põrandal on tumepunane vaip. Publik mulle ei istu. Ma ei ole kunagi tahtnud Lucia olla ega talendikonkurssidest osa võtta. Aga saal on rahvast täis. Ja kõik on siin minu pärast, ma olen tõmbenumber. Minu kõrval istuvad mu advokaadid Sanderi & Laestadiuse bĂĽroost. Ma tean, et Sander & Laestadius kõlab nagu antik variaat, kus tatsavad ringi kaks higist siidist hommikumantli ja monokliga pedet, petrooleumilambid käes, ja pĂĽhivad hallitanud raamatutelt ja topistelt tolmu, aga see on Rootsi parim kriminaalÂasjadele spetsialiseerunud advokaadibĂĽroo. Tavalistel kurjategijatel on ĂĽksainus väsinud kaitsja, minu kaitsja käsutuses on terve elevil wannabe-ĂĽlikondade staap. Nad töötavad 8
imeilusas Skeppsbro kontoris poole ööni, igaĂĽhel neist on kaks mobiili ja kõik peale Sanderi enda arvavad, et nad on tegelased mingis Ameerika telesarjas, kus sĂĽĂĽakse pappkarbist Hiina toitu nagu ĂĽlihõivatud ja tähtsatele inimestele kohane. Sanderi & Laestadiuse kahekĂĽmne kahest töötajast ei ole mitte ĂĽhegi nimi Laestadius. Sellenimeline mees suri arvatavasti sĂĽdame rabandusse nagu ĂĽlihõivatud ja tähtsatele inimestele kohane. Täna on siin kolm minu advokaati: kuulus Peder Sander ja kaks tema alluvat. Noorem on tibi, kellel on kole juukselõikus ja ninas auk, kus ei ole rõngast. Arvata võib, et Sander ei luba tal ninarõngast kanda („võta see kila-kola otsekohe ära”). Ma nimetan teda Ferdinandiks. Ferdinandi meelest on „liberaal” sõimuÂsõna ja tuumaenergia eluohtlik. Ta kannab jubedaid prille, sest tema arust näitab see, et ta oskab meestekeskses maailmas läbi lĂĽĂĽa, ja ta vihkab mind, sest arvab, et kapitalism on minu kätetöö. Meie esimestel kohtumistel kohtles ta mind nii, nagu ma oleksin mõni hull moeblogija, kes istub lennukis, lõhkevalmis käsigranaat peos. Jaa-jaa, ĂĽtles ta, julgemata mulle otsa vaadata, jaa-jaa! Ă„ra-muretse-me-oleme-siin-selleks-et-sind-aidata. Justkui ähvardaksin ma kõik õhku lasta, kui ma ei saa oma mahe tomatimahla ilma jääkuubikuteta. Teine abiadvokaat on umbes neljakĂĽmnene mees, kellel on pehme kõhuke, ĂĽmar nägu nagu pannkook ja naeratus, mis kõneleb: „Mul on kodus filme, need on mul tähestiku järjekorras kapis luku taga.” Pannkoogi juuksed on lĂĽhikeseks pöetud. Isal on kombeks öelda, et pole võimalik usaldada inimest, kellel ei ole soengut. Aga olen kindel, et isa pole seda kildu ise välja mõelnud, see on ilmselt mõnest filmist näpatud. Mu isale meeldib o ne-liner’eid pilduda. Esimesel kohtumisel suunas Pannkook pilgu mu rangluust pisut allapoole, tõmbas oma paksu keele suhu tagasi ja kähistas võlutult: kulla tĂĽdruk, mis nĂĽĂĽd kĂĽll saab, sa näed välja palju vanem kui seitseteist. Kui Sanderit poleks juures olnud, oleks ta vist ohkinud. Või ehk ilastanud. Tilgutanud oma liiga kitsale ĂĽlikonnavestile sĂĽlge. Ma ei viitsinud öelda, et olen kaheksateist. 9
Täna istub Pannkook minu vasakul käel. Ta tõi tulles kaasa portfelli ja ratastega kohvri, mis oli tihkelt kaustu ja pabereid täis. Selle kohvri on ta nüüd tühjendanud ja kaustad on tema ees laual. Kohvrisse jäi ainult raamat („Make Your Case – Winning is the Only Option”) ja taskust välja piiluv hambahari. Minu selja taga publiku esimeses reas istuvad ema ja isa. Kaks aastat ja terve igavik tagasi, kui me ekskursioonil käisime, võtsime selle teema kõigepealt klassis läbi, et „mõistaksime asja tõsidust” ja „suudaksime jälgida”. Ma kahtlen, kas sellest abi oli. Aga me „käitusime korralikult”, nagu Christer ütles, kui me tagasi läksime. Ta oli olnud mures, arvanud, et meil on raske hoiduda itsitamast ja telefone näppimast. Et me istume seal ja mängime mänge ja tukume, lõug rinnal, nagu igavlevad Riksdagi saadikud. Ma mäletan Christeri surmtõsist häält, kui ta seletas („kuulge, pange nüüd tähele!”), et kohtuprotsess ei ole naljaasi, kaalul on inimeste elu. Inimene on süütu, kuni kohus ütleb, et ta on süüdi. Nii ta ütleski, mitu korda. Samir nõjatus Christeri jutu ajal seljatoele, kiikus natuke tooliga ja noogutas niimoodi, nagu kõigile õpetajatele hullult meeldib. Noogutused, mis ütlesid, et ma-mõistan-me-oleme-täpselt-ühel-lainel ja mul-pole-midagilisada-sest-sa-ajad-nii-tarka-juttu. Inimene on süütu, kuni kohus ütleb, et ta on süüdi. Mis imelik väide see küll on? Inimene on kas kogu aeg süütu või siis ongi ta teo toime pannud, algusest peale. Kohus peab ju välja uurima, kuidas lood on, mitte otsustama, mis on tõsi? See, et politsei ja prokurör ja kohtunikud ei viibinud juures ega tea täpselt, kes mida tegi, ei tähenda ometi, et kohus oskab selle tagantjärele välja mõelda. Mäletan, et ütlesin seda Christerile. Et kohtud teevad alatasa vigu. Vägistajaid lastakse pidevalt vabaks. Seksuaalkuriteo kohta pole mõtet avaldust tehagi, sest isegi kui pool põgenikekeskust sind vägisi kepib ja sulle terve kastitäis pudeleid jalgevahesse topitakse, ei usuta naist kunagi. Aga see ei tähenda, et midagi ei juhtunud ja vägistaja ei teinud seda, mis ta tegi. 10
„Asi ei ole nii lihtne,” ĂĽtles Christer. TĂĽĂĽpiline õpetajavastus: „Väga hea kĂĽsimus ... Ma saan aru, mida sa öelda tahad ... Kõik ei ole mustvalge ... Asi ei ole nii lihtne ...” Kõik sellised vastused tähendavad ĂĽht ja sama: neil ei ole aimugi, millest nad räägivad. Aga okei. Kui on raske aru saada, mis on tõsi ja kes valetab, kui see pole kindlalt teada, mis siis teha? Ma lugesin kuskilt, et „tõde on see, mida me otsustame uskuda”. See kõlab veel jaburamalt – kui ĂĽldse on võimalik veel jaburamaks minna. Et inimene peaks saama otsustada, mis on tõsi ja mis vale? Et miski võib olla nii tõde kui ka väljamõeldis, olenevalt sellest, kellelt sa kĂĽsid? Et kui keegi, keda me usaldame, ĂĽtleb midagi, siis võime otsustada, et asi ongi nii – siis võime „otsustada, et see on tõsi”. Kuidas on ĂĽldse võimalik nii idiootliku mõtte peale tulla? Kui mõni inimene ĂĽtleks mulle, et ta „otsustab mind uskuda”, siis saaksin ma ju kohe aru, et tegelikult on ta veendunud, et kõik on vale, aga on nõus vastupidist nägu tegema. Minu advokaati Sanderit ei paista miski loksutavat. „Ma olen sinu poolel,” ĂĽtleb ta ainult, nägu tuim nagu pöidlakĂĽĂĽs. ÂSander ei ole närviline tĂĽĂĽp. Ta on igati rahulik ja vaoshoitud. Ei mingeid vihahooge. Ei mingeid tundeid. Ei mingit naerulaginat. Arvata võib, et ta ei karjunud isegi mitte sĂĽndides. Sander on minu isa vastand. Isa ei ole kaugeltki mitte see „cool kutt” (nagu ta ise ĂĽtleb), kes ta tahaks olla. Ta krigistab magades hambaid ja kargab jalgpallikoondise mänge vaadates pĂĽsti. Mu isa pahandab ja vihastab pedantsete vallaametnike, nädala jooksul neljandat korda valesti parkiva naabri, arusaamatute elektriÂlepingute või telefonimĂĽĂĽjate peale. Arvuti, passikontroll, vanaisa, grill, sääsed, lumine kõnnitee, liftijärjekorras trĂĽgivad sakslased ja prantsuse kelnerid. Kõik ajab teda närvi, sunnib teda kärkima ja põrkima, uksi paugutama ja inimesi pikalt saatma. Aga Sanderi puhul on kõige selgem märk, mis näitab, et ta on maruvihane, raevust hullumas, see, et ta kortsutab kulmu ja laksutab keelt. Siis on kõik tema kolleegid hirmust kanged ning hakkavad kokutama ja otsima pabereid ja raamatuid ja muud 11
niisugust, millega nad loodavad tema tuju tõsta. Umbes nagu ema sekeldab isa ĂĽmber, kui isa ei ole ärritatud, vaid täitsa vait ja rahulik. Sander ei ole kordagi minu peale vihastanud. Pole kunagi olnud minu jutu peale nördinud või pahane sellepärast, et ma olen midagi rääkimata jätnud või olen talle valetanud ja ta on seda taibanud. „Ma olen sinu poolel, Maja.” Mõnikord on tema hääl väsinum kui tavaliselt, aga see on ka kõik. „Tõest” me ei räägi. Enamasti mulle meeldib, et Sanderit huvitab ainult see, mida politsei ja prokurör on tõendanud. Ma ei pea muretsema, kas ta kavatseb teha head tööd või ainult teeselda, et teeb head tööd. Ta on justkui võtnud kõik surnud ja kogu sĂĽĂĽ ja kogu hirmu ja teisendanud arvudeks, ja kui võrrandid ei tule välja, siis ta võidab. Võibolla tulebki nii teha. Ăśks pluss ĂĽks ei saa olla kolm. Järgmine kĂĽsimus, palun. Aga mind see muidugi ei aita. Sest miski on kas toimunud või ei ole. On, nagu on. Kõik muu on ainult selline keerutamine, millega tegelevad filosoofid ja (nähtavasti) mõned juristid. Konstruktsioonid. „Asi ei ole nii lihtne ...” Aga Christer, ma mäletan, kuidas ta enne seda kohtuÂkĂĽlastust pingutas, ta tegi tõesti kõik mis suutis, et me kuulaksime. Inimene on sĂĽĂĽtu, kuni kohus ta sĂĽĂĽdi mõistab. Ta kirjutas selle tahvlile: õiguslik põhiprintsiip. (Samir noogutas jälle.) Christer käskis meil selle kirja panna. Tahvlilt maha kirjutada. (Samir kirjutas. Kuigi tal polnud seda ilmselt vaja.) Christerile meeldis kõik, mis oli päheõppimiseks piisavalt lĂĽhike ja millest sai koostada kĂĽsimuse. Ă•ige vastus andis kaks punkti kontrolltöös, mis meil kahe nädala pärast tuli. Miks mitte ĂĽhe punkti? Sest Christeri arvates olid pähetuubitavate õppe tĂĽkkide puhul võimalikud vahepealsed variandid, vastus võis olla peaaegu õige. Ăśks pluss ĂĽks ei ole kĂĽll kolm, aga ma annan sulle ĂĽhe punkti selle eest, et sa kirjutasid vastuseks arvu. Niisiis on sellest korrast, kui me Christeriga kohtumajas käisime, ĂĽle kahe aasta möödas. Sebastiani ei olnud siis meie seas, ta tuli 12
meie klassi alles viimasel õppeaastal, sest oli istuma jäänud. Ma tundsin end siis koolis päris hästi, sain hästi läbi klassikaaslastega ja õpetajatega, kelle mitmesuguste versioonidega olime alg klassidest saadik kokku puutunud. Keemiaõpetaja Jonas, kes rääkis liiga vaikselt, ei mäletanud kunagi õpilaste nimesid ja ootas bussi, seljakott kõhu peal. Prantsuse keele õpetaja Mari-Louise, kellel olid prillid ja võilillejuuksed, lutsis alati musta kurgupastilli viimast kĂĽbet nii innukalt, et tema suu muutus pisikeseks nagu metsmaasikas. LĂĽhikeste juustega Kehka-Friggan nägi välja nagu värskelt lakitud laudpõrand, ebaselge soolise identiteediga, vile kaelas, jämedad läikivad sääremarjad siledaks raseeritud, ja tema ĂĽmber hõljus alati kilekotis seisnud sokkide ja kellegi teise higi lõhn. Hajameelne Malin, meie blondeeritud mateõps, rahulolematu ja krooniline hilineja, oli keskmiselt kaks päeva nädalas haige ja oma Facebooki profiilipildil oli ta kahekĂĽmne kilo võrra noorem ja kolmnurkbikiinide väel. Ja Christer Svensson. Saame-Marietorgetil-kokku-ja- avaldame-meelt-stiilis aktiivne, karbonaadi-ja-kooreÂkastmespudiks-tehtud-kartuli-stiilis tavaline. Ta uskus, et rokk- kontserdid suudavad päästa maailma sõja, nälja ja haiguste käest, ja kõneles selle ĂĽlientusiastliku õpetajahäälega, mis peaks olema keelatud, kui sellega just ei meelitata koera saba liputama. Iga päev oli Christeril koolis kaasas termosetäis kodus valmis tehtud tõrvkanget kohvi, kus oli sees nii palju suhkrut ja piima, et see sarnanes vedela jumestuskreemiga. Kohvi kallas ta isiklikku kruusi („maailma parim issi”), võttis kruusi klassi kaasa ja täitis seda tunni ajal. Christer armastas rutiini, igapäev-ĂĽht-ja-sama, kordusreĹľiimil lemmiklaulu. Arvata võib, et ta oli neljateistÂkĂĽmnendast eluaastast saadik söönud igal hommikul ĂĽht ja sama, mingit suusamatka-hommikusööki, näiteks kaeraÂhelbeputru pohlamoosi ja rasvase piimaga („hommikueine on päeva kõige tähtsam söök”), kindlasti jõi ta oma sõpradega („semudega”) kokku saades iga kord õlut ja viina, sõi reedeti perega takosid ning käis kodukvartali pitsabaaris (sellises, kus on joonistuspaber ja kriidid lastele) ja tellis naisega kahe peale pudeli punast majaveini, kui tahtis tähistada midagi suurt ja 13
olulist. Christeril ei olnud fantaasiat, ta käis tšarterreisidel ning poleks ilmaski pannud toidu sisse koriandrit ega praadinud millegi muu kui võiga. Christer oli meie õpetaja gümnaasiumi algusest peale ja kurtis vähemalt kord nädalas, et ilmad on imelikuks läinud („aastaaegu pole enam olemas”) ja igal sügisel pannakse jõulukaunistused üha varem välja („varsti on Skeppsbrol ehitud jõulukuusk juba enne, kui suvised praamid käigust ära jäävad”). Talle ei meeldinud õhtulehed („miks inimesed seda paska loevad?”) ja „Tantsud tähtedega”, Melodifestivalen ja „Paradiisi hotell” („miks inimesed seda paska vaatavad?”). Kõige vähem meeldisid talle meie telefonid. („Kas te olete lehmad? Need kilisevad ja kolisevad sõnumid, sama hästi võiksid teil kellad kaelas olla ... Milleks teile seda paska vaja on?”) Nurisedes oli tal iga kord rahulolev nägu peas, ta oli enda meelest nooruslik ja cool (see polnudki ainult isa sõna) ja arvas, et kui ta ütleb meile „kuradi pask”, näitab see, kui lähedased suhted tal oma õpilastega on. Pärast kohvijoomist toppis Christer endale iga kord portsu huuletubakat ülahuule alla ja keeras väljasülitatud tubaka klombid enne prügikasti viskamist pabersalvräti sisse. Christer oli isegi sodi tekitades korraarmastaja. Ja pärast, kui maksupetturi kohtuistung oli läbi ja me sõitsime tagasi koolimaja poole, oli ta rahul. Ta arvas, et me olime „tublid”. Christer oli alati „rahul” või „mures”, mitte kunagi üliõnnelik ega maruvihane. Christer tahtis päheõpitavate vastuste eest alati vähemalt pool punkti anda. Christer oli surres pikali. Käed ümber pea ja põlved konksus, umbes nagu minu väike õde Lina, kui ta sügavalt magab. Ta jooksis verest tühjaks juba enne, kui kiirabi kohale jõudis, ja ma ei tea, kas tema naine ja lapsed arvavad, et asjad ei ole tegelikult nii lihtsad ja ma olen süütu, sest ükski kohus ei ole veel öelnud, et ma olen süüdi.
Esimene kohtunädal, esmaspäev
2. Mul on täna seljas ema ostetud riided. Aga sama hästi oleksin võinud selga panna vendade Daltonite triibulise pidĹľaama. Ma olen kostĂĽmeeritud. Tegelikult kostĂĽmeerivad tĂĽdrukud ennast kogu aeg. Ilusaks tĂĽdrukuks, kes on kõigega kursis, või targaks, tõsiseks tĂĽdrukuks. Või kĂĽlma närviga mul-on-savi-kuidas-ma-välja-näen- tĂĽdrukuks: parajal määral lohakas soeng, puuvillane ilma traatideta rinnahoidja ja peaaegu-liiga-õhuke T-särk. Ema on ĂĽritanud kostĂĽmeerida mind täiesti tavaliseks kaheksaÂteistaastaseks tĂĽdrukuks, kes on siia sattunud, ilma et oleks midagi valesti teinud. Aga mu pluus on rinna kohalt liiga kitsas. Ma olen eeluurimisvanglas kaalus juurde võtnud ja nööpide vahekohtades on väikesed ĂĽmara kujuga pilud. Ma olen nagu ostukeskuse mĂĽĂĽja, kes on selga tõmmanud arstikitli, et inimestele järele joosta ja nahahooldustoodete näidiseid pakkuda. Ă„ra arva, et sul õnnestub kedagi ära petta. „KĂĽll sa näed kena välja, kullake,” sosistab ema mulle oma kohalt esimeses reas. Ta teeb alati nii, loobib mulle komplimente, prĂĽgi, mille sorteerimise ta jätab mu enda hooleks. Väljaimetud komplimente. Ma ei ole „ilus” ega „hea joonistaja”. Ma ei peaks rohkem laulma ega pärast tunde näitekunsti õppima. See, et ema niimoodi ĂĽtleb, on hullult solvav, sest see tõestab, et tal pole aimugi, mis mul tõeliselt hästi välja tuleb või millal ma päriselt ilus olen. Ema ei tunne minu vastu piisavalt huvi, et osata teha sellist komplimenti, mis märki tabaks. Ema on alati minu eluga uskumatult halvasti kursis olnud. „Lippa korraks välja, kui tahad,” võis ta viimastel kuudel ette panna, kui ta ei viitsinud teha nägu, et ta tahab, et ma „jääksin koju ja räägiksin” oma päevast. Lippa korraks välja? Ma olin kĂĽllalt vana, et valimistel hääletada ja kõrtsis alkoholi tellida. 15
Ma olin juba kolm aastat võinud seaduslikult seksida. Mida ma tema arust teha kavatsesin? Naabritega peitust mängida? Ükskaks-kolm-neli-tulen, joosta lõõtsutades aias ringi, et otsida ühe ja sama põõsa tagant, ühest ja samast riidekapist, garaažist ühe ja sama katkise päikesevarju tagant. „Oli teil tore?” küsis ta, kui ma koju jõudsin ja mu riided haisesid hašiši järele. „Palun riputa oma jope keldrisse, kullake.” Eile õhtul lasti mul emaga telefoni teel rääkida. Tema hääl oli heledam kui tavaliselt. Selle häälega räägib ta siis, kui keegi kuulab pealt või kui ta teeb samal ajal midagi muud. Ema teeb peaaegu alati samal ajal midagi muud: koristab, nihutab asju, pühib, sorteerib. Ta on pidevalt närvis, tema keha on rahutu. Selline on ta alati olnud, see ei ole minu süü. „Kõik läheb hästi,” ütles ta. Mitu korda. Tema sõnad komistasid üksteise otsa. Mina ei rääkinud suurt midagi. Kuulasin ainult tema heledat häält. „Kõik läheb hästi. Ära muretse, kõik läheb hästi.” Sander on püüdnud seletada, mis istungil toimuma hakkab, mis mind ees ootab. Eeluurimisvanglas näidati mulle infofilmi, milles häbiväärselt kehvad näitlejad mängisid kohtuistungit, kus arutati kahe kuti kõrtsikaklust. Süüdistatav mõisteti süüdi, aga mitte kõiges, milles teda süüdistati, vaid umbes pooltes punktides. Kui film oli vaadatud, päris Sander, kas mul on küsimusi. „Ei,” vastasin ma. Maksupettuse kohtuistungist, kus me klassiga käisime, mäletan ma kõige selgemalt seda, et seal oli kuidagi vaikne. Kõik rääkisid vaikselt ja kõik muud hääled võimendusid: köhatus, ukse sulgumine, tooli kraapsatus vastu põrandat. Kui keegi oleks unustanud telefoni hääletu peale panna ja talle oleks mess tulnud, oleks see kõmisenud sama valjusti nagu siis, kui kinosaalis kustutatakse tuled ära ja demonstreeritakse tuttuut surround- süsteemi. Ja keset seda vaikust istus maksupettur ja lükkas oma rasvast tukka laubalt kõrvale. Kui prokurör luges, milles teda süüdistatakse, vaatas ta oma advokaadi poole ja tõi pahinal kuuldavale nördinud mühatusi. Mäletan oma mõtet, et see mees on 16
jobu. Miks ta ĂĽllatust teeskleb? Prokurör ja jobu advokaat rääkisid kordaÂmööda, lugesid oma jutu paberilt maha, kordasid paar-kolm korda ĂĽht ja sama ja köhatasid liiga tihti. Kogu see värk tundus nõme. Mitte sellepärast, et miski ei olnud „nagu filmis”, vaid sellepärast, et kõigil asjaosalistel näis olevat igav, isegi kurjaÂtegijal paistis olevat raske keskenduda. Ka päriselus olid kõik viletsad näitlejad, kellel polnud tekst peas. Aga Samiri meelest ei olnud mitte miski igav. Ta kallutas end ebamugaval toolil ettepoole, toetas kĂĽĂĽnarnukid põlvedele ja kibrutas laupa. See tuli tal kõige paremini välja – näitamine, kui tõsine ta on, et ta võtab tõsiseid asju tõsiselt. Samiri arvates olid need polĂĽestrisse riietatud tötskääbused kõige paeluvamad kõnelejad, keda ta elu sees kuulnud oli. Ja Christer nautis. KohtuÂmaja ja Tõsist Samiri. Samiril läks enamasti korda Christeri ees pugeda, ilma et ta oleks pidanud suudki avama. Hiljem me aasisime teda selle pärast, Amanda ja mina. Meile meeldis Samiri kallal aasida. Aga Labbe patsutas talle õlale, nagu oleks Samir tema noorim poeg, kes on jalgpallimängus otsustava värava löönud. „Samiril on kõik selge,” ĂĽtles Labbe ja Samir muigas. „Kõik viimseni.” Teisel gĂĽmnaasiumiaastal tundsin end ka kodus päris hästi. Ema ja mina rääkisime siis ka muust peale selle, mis kell ma tema arvates peaksin koju tulema. Ema oli minu ĂĽle uhke, või vähemalt selle ĂĽle, kuidas ta oli mind kasvatanud. Ta kiitles oma tõhusate meetoditega, millega tal õnnestus panna mind tegema täpselt seda, mida vaja, et tema elu oleks kergem. Ta rääkis, et ma magasin juba neljakuuselt terve öö, et ma sõin „kõike” ja hoidsin esimest korda tahket toitu sĂĽĂĽes kohe ise lusikat. Tahtsin aasta varem kooli minna, sest mul oli lasteaias igav. Tahtsin juba enne kaheksa-aastaseks saamist iseseisvalt koolis käia ja mulle meeldis väga olla ĂĽksinda kodus, ilma lapsehoidjata. Ta rääkis, et laskis mul sõita jooksurattaga, enne kui ma päris kaherattalise jalgratta selga istusin, ja tänu sellele polnud tal ĂĽldse vaja kĂĽĂĽrutada ja pakiraamist kinni hoida, et ma ei kukuks. Ma hakkasin lihtsalt „põmdi” sõitma ja ta võis oma suveriietes lihtsalt kõrval jalutada ja paraja valjusega naerda. 17
Mida ema tegi selle heaks, et minu elu kergem oleks, jäi ebaselgeks, aga tol ajal oli ta sĂĽgavalt veendunud, et minuga on nii kerge ja lihtne tänu sellele, et tema on kõik õigesti teinud. Arvata võib, et ka täna on siin saalis vaikne. Aga mitte samamoodi nagu maksupettuse asja puhul. Ă•hk on lausa paks kõikidest tähtsatest isikutest, kes ootavad tähtsaid sĂĽndmusi. Prokuröril ja advokaatidel on ilmselt kole hirm endale häbi teha. Isegi Sander on närvis, kuigi sellest ei saaks absoluutselt aru, kui ma teda ei tunneks. Nad tahavad oma võimeid näidata. Kui Pannkook pĂĽĂĽdis ennustada, kuidas tema arvates läheb, rääkis ta „šanssidest” ja „meie võimalustest”, nagu oleks ta mu korvpallitreener ja mina oleksin võistkonna keskmängija. Ta tahab võita. Pannkook jäi vait alles siis, kui Sander hakkas keelt laksutama. Tänane istung algab sellega, et peakohtunik teeb nimede kontrolli. Ta köhatab mikrofoni, inimesed lõpetavad omavahel sosistamise. Kohtunik kontrollib, kas kõik, kes peavad kohal olema, on kohal. Ma ei pea kätt tõstma ega „jaa” ĂĽtlema, aga eesistuja noogutab mulle ja loeb mu nime ette. Siis noogutab ta mu advokaatidele ja loeb ka nende nimed ette. Ta räägib veniva, kuid mitte unise häälega, tema inetu ĂĽlikonna õmblused ähvardavad suurest tõsidusest lõhki käriseda. Kohtunik ĂĽtleb tere tulemast, päriselt ka. Ma ei ĂĽtle aitähtore-et-kutsusite, sest minult ilmselt ei oodata vastust, aga arvan, et käitun normaalselt. Näen välja umbes nii, nagu peab. Ma ei naera, ei nuta, ei urgitse nina- ega kõrvaaukudes. Hoian selja parajalt sirge ja pĂĽĂĽan olla nii, et pluusinööbid eest ära ei kargaks. Kui peakohtunik ĂĽtleb prokurörile, et too võib alustada, läheb prokurör nii elevile, et tundub, nagu ta tahaks pĂĽsti tõusta. Aga ta tõmbab ainult tooli lauale lähemale, kallutab end väikese joogiÂkõrt meenutava mikrofoni poole, vajutab nupule ja köhatab. Võtab justkui hoogu. Advokaatide ootetoas, kus me enne saali tulekut istusime, rääkis Pannkook, et inimesed seisid sabas, et kohtusaali sisse 18
pääseda. „Nagu kontsert,” kuulutas ta peaaegu uhkelt. Sanderil oli ilme, nagu tahaks ta Pannkoogile virutada. Kontserdiga pole siin midagi ĂĽhist. Ma ei ole mingi rokitäht. Ma ei tõmba ligi hulle fänne, vaid ainult raisakulle. Kui ajaÂkirjanikud mind esikĂĽlgedele söödaks riputavad, lõhnab see surma järele ja ajab hüäänid veelgi enam pöördesse. Aga Sander tahtis siiski, et istung oleks avalik. Ta nõudis, et ajakirjanikud ja rahvas sisse lastaks, kuigi ma olen nii noor. Mitte selleks, et Pannkook end kõva tegijana tunneks, vaid sellepärast, et „on väga oluline, et prokurör ei saaks protsessi kajastamisel monopoli”. See tähendab muidugi, et ta tahab oma panust näidata, aga võibolla arvab ta ka, et minu vihkajad muudavad meelt, kui nad „minu versiooni” kuulevad. Sander eksib. See ei mõju. Neile meeldib mind vihata. Nad vihkavad minu juures kõike. Nagu kontsert? Raske uskuda, et Pannkook on tegemist teinud elava muusikaga, mis ei kuulu kategooriasse „Ühislaul ÂSkansenis”. Oletan, et ta kuulab raadiojaama Vinyl 107 ja laulab ideaalse pereauto reklaamfilmidele kaasa. Ăśheksa kuud tagasi, nädal aega pärast juhtunut, toimusid Djursholmis rahutused. Hulk poisse sõitsid metrooga ÂMörbysse, istusid ĂĽmber bussile number 606 ja sõitsid kõik kaheksa peatust, Djursholmi väljakule välja. Et „nendele kuraditele näidata!”. Või „kuradi snoobidele”, nagu mõned sõnaosavamad ĂĽtlesid. EeslinnaÂrahutused toimuvad muidu tavaliselt pättide endi räämas linnaosades, paneelmajade ja noortekeskuste juures, kus võõrutusravilt tulnud motogängimehed tegutsevad „noorte juhtide” ja „majavanematena”, sest ĂĽkski normaalne tööandja ei taha nende varjugi näha. Ja kui ajalehes kirjutatakse, et „eeslinn põleb”, siis on tavaliselt tegu „kaunistatud” autoromudega, millel on lõhnakuusk ja sõidukeeld, mitte kindlustatud liisingu autodega, mis on registreeritud firma nimele ja vahetatakse kohe välja, kui kĂĽlgpeegel logisema hakkab. Aga seekord mitte. Kolm päeva ja ööd kestis Strandvägenil Sebastiani maja juures täielik sõda. Teise päeva õhtul võttis märulist osa umbes viis kĂĽmmend inimest. Sander rääkis mulle ja näitas artikleid. 19
Väljaku vanamutipoodide katkised aknad. Mis nad sealt pihta panid? Igaüks sai endale sallkraega pluusi, šotiruudulise pleedi ja kristallist veinikarahvini? Ja kuhu nad läksid, kui nad Fagermanide villa juurest minema aeti? Meie maja juurde? Kas nad leidsid selle üles? Kui mõelda, kui tähtis oli mu ema meelest „öelda ilusti tere, et näidata lugupidavat suhtumist” esimesele kerjusele, kes oma tassi ja täiskustud tekiga Vendevägenil Coopi ukse taga koha sisse võttis, siis mismoodi ta pesapallikurikatesse ja Molotovi kokteilidesse suhtus? „Tere-tere. Ilusat päeva teile. Head nädalavahetust.” Mõnel päeval aitas meie maja juures „korda hoida” kiirreageerimisüksus – huvitav, mida ema neile ütles? „Kuidas teil läheb?” Ajalehtedes, mida Sander on mulle näidanud, arutatakse küsimust „miks”. Kas asi oli seotud sellega, mida Sebastian ja mina „sümboliseerisime”, mille „kehastused” me olime, ja tunnetega, mille meie tegu „valla päästis”? Kas möll tekkis sellepärast, et juhtunu oli nii ilgelt jõle? Kas nende viha võimendas see, et meie olime ülemäära rikkad ja nemad ei olnud? Või läks löömaks ainult sellepärast, et kamp pisigängstereid vajas põhjust kaklemiseks (ja sellepärast, et juunikuus kõrgliiga jalgpallimänge ei toimu)? Vahet pole, siia neid pätte igatahes sisse ei lasta. Kohtusaalis viibivad enamjaolt ajakirjanikud. Paljud kirjutavad läpakatesse. Pilte teha ei tohi, siin valitseb „fotokeeld”, arvata võib, et nad pidid enne sisenemist koguni telefonid ära andma, igatahes on osal ajakirjanikest käes tavalised plokid ja pliiatsid. Siin on ka üks õnnetu kunstnik. Võiks arvata, et ma olen mõni Dickensi tegelane, kirpudest puretud laps, keda ähvardab võllas, või Elvira Madigan ühest vanast laulust. Ilmas sünnib mõnda kurba, nii ka meie päevil veel. Me laulsime seda põhikoolis. Amanda muidugi nuttis, ta oli kõige nunnum siis, kui ta nuttis, olemata tõeliselt kurb („võluv”), siis sai ta veel rohkem tähelepanu kui tavaliselt. Amandat nimetatakse minu parimaks sõbraks. Ajalehtedes, telekas, kriminaaltoimikus, isegi mu advokaat ütleb tema kohta nii. Minu parim sõber. 20
Kas Amanda oli inimene, kellega ma kõige rohkem suhtlesin, peale Sebastiani? Jah. Kas Amanda oli inimene, kellega ma kõige rohkem rääkisin, peale Sebastiani? Jah. Kas ta seisab minu kõrval umbes kahesaja kuuekĂĽmnel fotol Facebookis? Kas ma suhtlesin temaga Snapchatis keskmiselt kaks tundi päevas esimesed neli kuud nendest kuuest, mille kohta neil minu mobiili kontaktide andmed on? Kas ta on tääginud mind rohkem kui sajas ÂInstagrami #bff-postituses? Jah. Jah. Jah. Kas ma armastasin Amandat? Kas ta oli minu kõige parem sõber? Ma ei tea.